Elu ja Surm

Tiffany oli söönud sisse hunnik rahusteid ja surnud. Ta leidis ennast valgest ruumist põrandal lebamas ja tõusis istuli. Ta mõtles. Kas ta üldse istub põrandal või heljub hoopis õhus? Kus ta üldse asub? Ta oli seda kuidagi teistmoodi ette kujutanud. Et ta satub kuskile põlevasse ja haisvasse väävlimerre, kus kurat teda sitahargiga torgib ja sügavamale sisse lükkab, samas kui tema meeleheitlikult pääseda püüab? Kas siis kõik kirikud ja usud ning täiskasvanud on senimaani temale ainult valetanud? Kas põrgu on üldse olemas, või oli ta just põgenenud põrgust nimega elu? Ta kratsis kukalt ja pani käe kõhu peale, kuid ei tundnud midagi. Ei valu ega nälga ega mõnda teist tunnet. Korraga ta märkas enda kõrval ühte vana härrasmeest, kes teda kurval pilgul seiras.
 "Miks sa seda tegid?" küsis vanamees ja silus oma valget täiuslikku habet.
"Mis see sinu asi on, vana!" nähvas Tiffany ja pööras selja ja pani käed rinnal risti. Kui ta niimoodi oli mõnda aega istrunud ja vaikinud, hakkas tal igav ja ta ühmas endaette. pöördumata tegelikult kellegi poole.
"Kus ma asun?"
"Sa oled Jumalas." ütles vanamees "Sa surid ja sinu eksistents lakkas ja tegelikult peaksid sa olema "põrgus" - nõnda nimetavad inimesed eksistentsi täielikku lakkamist, kui sind enam minu mõtetes olemas ei ole, kuid ma pole veel sinu suhtes alla andnud."
Tiffany mõtles selle vastuse üle järele ja siis turtsatas. "Seega - mind pole olemas! Ma olen kõigest mingi haige luul sinu peas?" Kui ta oli mõnda aega endaette mossitanud, küsis Tiffany uuesti. "Milleks see kõik?"
Jumal vaikis ja Tiffany ootas. Ta pööras ringi ja küsis uuesti, kuid vastu kostis endiselt vaikus. Tiffany vihastus ja tõusis püsti ning surus külgedele vajunud käed rusikaisse ning karjus: "Hei, vanamees, ma räägin sinuga, või on sul kuulmisega probleem?"
"Kas sa pead mind silmas või räägid iseendaga? Kohati on sellest raske aru saada." ütles Jumal kõigutamatult ja ei teinud endiselt Tiffanyst välja.
Tiffany põrnitses Jumalat altkulmu: "Kas sa pilkad mind?"
""Kas sa taipad, kui naeruväärsed su küsimused siin kõlavad, nüüd, kus sa enam maapeal ei ela, vaid oled kõigest minu mõte?" esitas Jumal retoorilise küsimuse. Tiffany püüdis vihaselt vastata ja end õigustada, kuid ei suutnud. "Mis au või väärikust peaks sul veel olema, nüüd, kus sa pole enam selles anumas, mida sa nimetasid oma kehaks?
"Kuidas ma siis üldse sinust erinevalt mõtlen ja küsimusi esitada suudan?" porises Tiffany endaette ja Jumal vaatles teda heatahtlikul pilgul.
"See - on hea küsimus. Sellepärast sa siin oledki."
"Mida see veel tähendama peaks?!" torises Tiffany edasi.
"Kogu maailm ei pöörle vaid sinu ümber, Tiffany, ega ole loodud sinu kiusamiseks. Kas sa pole kunagi mõelnud, et nende miljardite inimeste hulgas, kelle seas ka sina olid, on veel inimesi, kes sinu kombel kannatavad ja ei suuda oma elu koormat ja kohustusi kanda, ning soovivad alla anda?"
"Mis see minusse puutub, kui ongi? Mina pole neil palunud olemas olla!!" andis Tiffany sapise repliigi.
Jumal ja Tiffany vaikisid mõnda aega ja tüdruk mõtles valjusti. "Ma pole kunagi tahtnud olemas olla, keegi pole minult selleks luba küsinud!" ja kui ta end sellelt mõttelt tabas, oli Tiffany enda peale pahane.
"Kas sina oled mõnelt oma mõttelt luba küsinud, enne kui sa teda mõtlema hakkad?" küsis Jumal huvitatult ja silmitses Tiffanyt kasvava soojusega, nagu oleks tüdruk talle just äsja ilusa luuletuse ette lugenud või klaveripala ette mänginud.
Tiffany taipas, et see on mõistusevastane. "Kes see nii teeb?" siis taipas ta ühtlasi, et tema mõistmine ise on mõistusevastane. "Mul pole ju enam ajusid, ega midagi!" ta oli endast väljas. Kuidas see üldse võimalik oli, et ta Jumalas, kusagil - peas, või kurat teab kus - asus ning Jumalast erinevalt mõtles ja tema endaga vaidles. Ja millest nad üldse jahusid??" Kui ta niimoodi enda ette põrnitses, taipas ta oma kohkumuseks, et ta ei tohiks olla ka võimeline endast välja minema. "Kes ma üldse olen?" kisendas Tiffany kohkumuses ja oli meeleheitel. "VASTA MULLE, JUMAL! MIS TOIMUB?"
"Rahu!" ütles Jumal, ja tõstis käe, ning Tiffany rahunes maha, kuid kuidagi tundis ta, et see ei ole vastus. Tiffany jäi ootama ning Jumal istus tema ette maha. Sel hetkel meenutas ta nii palju isa Gregoriust, et tüdruk hakkas mõtlema, ehk ta on kuidagi moodi tema õpetaja isa, või midagi, kuid see paistis võimatu olevat. Kuidas sai Jumal olla mõne inimese isa?? Tõsi, kristlased küll jutlustasid, et Jeesus on Jumala poeg, kuid samuti pidid kreeka heerosed mingit viisi pooljumalused ja mingi jumala pojad või tütred olema, nii et ta ei teadnud, mida sellest arvata. Äkki oli ka see sarnasus puhtjuhuslik, nagu mõne kuulsa inimesega, kellel mitte kuulus teisik on. Jah, nõnda see pidigi olema. Nõustus Tiffany ja oli hetk hiljem jälle enda peale tige ja vihane:
"Ma ei saa ju millegiga nõustuda või mitte nõustuda, kui mul puudub see asi, mis neid mõtteid mõlgutada suudab!!!" Kuid Jumal tõstis jälle käe, ning Tiffany rahunes jälle maha.
"Oled sina alles rahutu hing." tähendas Jumal mõtlikult ning istus vaikides enda ette. Tiffany jäi teda kuulatama, sest ta taipas, et võib kuulda midagi tähtsat. Samuti oli olnud nendes tundides isa Gregoriusega ning Filosoofia õppejõuga. Ta surus endas maha kiusatuse uuesti eneselt küsida, kuidas tema mõtteprotsess võimalik on ja jäi ootama.
"Sa oled Kaarnakivi." ütles Jumal lihtsalt, nagu oleks see ilmne asi, ning Tiffany jäi Jumalat mokk töllakil vahtima. "Kaarnakivi! - Jälle see kaarnakivi!" Ometi ei teadnud ta vastust, küsimusele, mida see tähendab.
Jumal ohkas ja sättis end mugavamalt istuma, ning jätkas.
'"Kindlasti, tahad sa teada, kes või mis on Kaarnakivi ja ma püüan seda nii lihtsalt kui võimalik seletada. - Kaarnakivi on see tarkus ja võimekus, millega ma lõin taevad ja maa - ja sina oled selle isikustatud vorm. Kui see asja kegemini mõistetavaks teeb, oled sina versioon 3.0"
Tiffanyle ei meeldinud mõelda endast, nagu oleks ta mingi arvuti programm, kuid siis märkas ta midagi, mis teda veel enam häiris.
"Kui mina olen versioon 3.0?" kuid ta jättis küsimuse lõpetamata.
"Jah, varem on olnud teisi kaarnakive. "Lutsiver - kui ta oli veel minu esimene ingel - tema oli prototüüp - nö. Alfaversioon ja Aadam oli beeta; sina oled Gamma. Täiustatud versioon, millel puuduvad need vead, mis olid alfal ja mis ei allu nendele turvaaukudele, mis esinesid beetal. Võiks öelda, et sind luues ma ületasin ennast." muheles Jumal endamisi.
"Kuid-?" Tiffany ei saanud aru ja oli segaduses. "Lutsiver on Täiuslik! Sa ise ju lõid tema täiuslikuna - ma olen temaga kohtunud!! Mida kuradit, kuidas sai temas mingi viga olla - siis ta ei oleks ju täiuslik?!?" Tiffany oli nördinud, ja Jumal vaigistas selle mõtte tema sees nagu enne, ning ta oli võimeline jälle kuulama.
"Täiuslikus oligi Lutsiveri kõige suurem programmi viga, mida ma õigel ajal ei suutnud avastada, ma taipasin seda kohe, kui ma julgesin teise ingli luua."
"Mis mõttes?" ei saanud Tiffany ikka aru. "Kuidas teeb kaks täiuslikku asja ebatäiusliku. Kaks plussi ju ei anna ka miinust, või on see mingi kõrgem matemaatika?" torises Tiffany enda ette.
"See on tõesti matemaatikast kõrgem, kuigi on ka matemaatiliselt seletatav. Oled sa kunagi oma arvutis kahte viirusetõrje programmi korraga jooskutanud?" küsis Jumal ootamatult, ning Tiffany solvus. "Milline rumal küsimus!" ta pööritas silmi. Pole ime, et maailm nii nõmedalt loodud sai, kui Jumal oskab nii rumalasti küsida.
"Miks ma tahaksin arvutit ära lõhkuda?" küsis Tiffany sapiselt. "Nad hakkaksid üksteist..." Tiffany suu vajus lahti. Kas sama juhtus nende inglitega?" küsis Tiffany korraga nii ehmunult kui huvitatult.
"Täpipealt. Esialgu ma arvasin, et see on mingi arusaamatus ja lõin kolmanda ingli, kuid tüli läks suuremaks. See, kes jäi vähemusse, alati kannatas, sest tema arvamust ei võetud kuulda, ja kuna ta oli täiuslik, ei suutnud ta oma hea nõu mitte kuulamisega leppida. Midagi ei toonud ka neljanda ingli loomine, mis lõi uue pati ja ühtlasi esimesed kildkonnad. Kui ma olin loonud viienda ingli, tekkis küll korraks vahemees, kes kahte kildkonda lepitada püüdis, kuid kuna ta ise oli ka ingel, siis kaldus ta mõnikord ühele või teisele poole, mis solvas kaotanud poolt, ja kui ta ei lasnud end kallutada, siis solvusid mõlemad, lõpuks oli ka vahemees parajalt solvunud, et ma olin sellise olukorra loonud, ja sellest ei näinud mingit väljapääsu."
Jumal vaikis endamisi ning Tiffanyl oli temast natuke kahju. Paistis et see Jumal ei olnud üldse paha, kuid siiski ei teadnud ta, kuidas teda selles aidata.
"Mis siis juhtus?" leidis Tiffany end kartlikult küsimas, sest oli nii põnev teada saada.
"Mis ikka juhtub, kui kunstnikul midagi päris ei õnnestu. Ma hävitasin neli inglit ja jätsin esimese alles et teda parendada - kuid see päris ei meeldinud Lutsiverile, et ma võisin midagi nii täiuslikku hävitada. Samuti ei meeldinud talle üldse, beetaversioon. Sest see polnud üldse enam nii täiuslik nagu tema. Lutsiver tundis end reedetuna, et mu uuem looming nii abitu oli ja pidi kõike õppima kogemuse kaudu. Lutsiver ei pidanud kunagi midagi õppima, sest ta teadis kõike juba loomishetkest. Aga inimene peab kõike õppima, enne kui ta seda teada saab. Samuti oli inimene palju tihedam mõte ja vajas rohkem hoolt, nõnda nagu inglid ei vaja, sest nemad võivad ka iseseisvalt päris kaua hakkama saada, ilma et ma peaksin kogu aeg nendele mõtlema. Selle tõttu süüdistas Lutsiver mind, et ma armastan inimest rohkem kui ingleid taevas."
"Aga taevas oli ju ainult üks ingel - sa ju ise ütlesid?" kortsutas Tiffany kulmu ja oli veidi lõbustatult.
"Tegelikult mitte, kuid see on ajaline määrang ja sinu mõtlemine on ikka selles kinni. Olles ülejäänud täiuslikud inglid hävitanud ja ainult Lutsiveri alles jätnud, lõin ma palju vähem-täiuslikke ingleid, kes ei suutnud oma täiuslikust tajuda, ja pidid Lutsiveri tema ülesandes assisteerima. See oli veel üks põhjus, miks Lutsiver mind vihkama õppis, sest ma olin talle sulased loonud, kes ei olnud päris tema tasemel, ehkki olid sama võimekad. Seetõttu oli tal veel raskem leppida, et tema pidi ümmardama neid "kõige viletsamaid", minu loomingust, kes ei suutnud isegi teoreetriliselt tema tasemeni küündida. Sest inimestel, selles hetkes, nagu ma neid siis mõtlesin, puudusid igasugused vaimuanded, sest füüsiline maailmgi oli veel loomata ja inimene veel ei hinganud. Ta oli vaid teoreetiliselt olemas ja ma võisin teda ühes inglitega vaadelda, nagu joonist paberil, koos tema kõigi võimalikustega. Aga inglid olid juba rohkem olemas, ja koos nendega kavatsesin ma luua taevad ja maa. Kuid Lutsiver kahtlustas mind, et ma teen seda ainult selleks, et inglid mul enam kaelas ei oleks, ja ma saaksin oma tegelike huvide peale pühenduda ning lasta inglitel ning lutsiveril seda mõttetust üleval hoida. Lutsiver kartis, et ma hülgan tema. See oli üks algsemaid põhjusi, miks ta minu vastu mässama hakkas, et ma ei saaks ingleid ja ka teda unustada."
"Nii et?" alustas Tiffany ja kibrutas kulmu. "Kõik maailm on olemas nii sitasti, kuna sa ei suutnud ühele oma lapsele selgeks teha, et sa teda tegelikult armastad, ja sa pidid veel tema maailmasse lahti laskma, et ta võiks sinu loomingut lõhkuda ja vägistada, ning siis sa isegi ei takista teda???"
"Põhimõtteliselt küll." nõustus Jumal
"Ei, see pole võimalik!" protesteeris Tiffany. Sellist Jumalat ei saa olemas olla! Ma olen hulluks läinud!!" hakkas Tiffany endaga vaidlema. "Jah, nii see peab olema. Rahustid ajasid mu ajud pehmeks ja sellepärast ma suudan mõelda, kuigi vildakalt ja seepärast ei olegi millelgi siin mõtet!!" Kuid siis meenus talle, et hullud ei ole võimelised oma hullust ära tundma.
"Ma soovin lahkuda!" ütles Tiffany nõudlikult ja vaatas vanamehele otsa.
"Lahkuda?" küsis Jumal soojalt "Kuhu? - Sa tapsid ennast ära ja oled ainult veel minu mõtetes olemas."
"Ma vihkan sind!" Tiffany hakkas nuuksuma ja pani käed silmade ette. Ta ei suutnud isegi oma luulust üles ärgata, kui see üldse oligi luul. Miks ei võinud see õudus ometi lõppeda? Ta ei saanud midagi aru.
"Tahad sa kuulata, millepoolest sina oled täiuslikum kui Lutsiver ja inimene tema algses loomises?"
Kuid Tiffany nuuksus edasi ja Jumal ootas. Lõpuks Tiffany tundis, et tal ei ole enam pisaraid, mida nutta, ja see mõistmine häiris teda, sest ta polnud ju enam oma kehas. Siiski pühkis ta pisarad ära, ehkki tal polnud järele mõeldes ka nägu ning sättis end korda. Kõik see oli ebareaalne, olles siiski kuidagi olemas.
"Lutsiver teadis kõike, sest ma olin teda loonud, et ta teaks kõike; inimene pidi kõike õppima ja siis võis ta õpitut teada ja rakendada, kuid iseeneses ei võinud ta uusi teadmisi luua, sest need pidid ennem olemas olema, et inimene suudaks neid õppida - mis tingis vaimuannete vajaduse - see aga tõi inimese turvaaugud paremini esile, sest olles võimetud ise ühtegi annet looma, ei võinud ka inimesed ühe ande kasulikust või kahjulikust teise suhtes hinnata. Kõik oli nende jaoks võrdselt huvitav ning õpitav, kui see oli neile vaid kättesaadav, sest neil oli loomulik piiramatu huvi. Ja seda kasutas Lutsiver ära, mis tingis inimese pattulangemise ja maailma needmise inimese pärast. Ühtlasi oli Lutsiver sellega esimene häkker, kui nii väljenduda, et ta kasutas minu loomingut mitte sihtotstarbeliselt. Seega oli vaja olendit, keda ei saaks pahaandega kiusata ja petta ning kes oleks ise võimeline selliseid oskusi ja andeid looma, mida mina pole veel mõelnud. Ja nõnda ma lõin sinu, et sa oskaksid teha uusi asju, mis pole veel olemas."
"Kuidas?" küsis Tiffany sapiselt. "Mina pole küll märganud, et ma midagi uut olen loonud, mida varem olemas ei ole." tähendas ta mürgiselt jätkuks.
"Sa pole veel endast teadlikuks saanud ja pealegi sa kardad seda osa oma hingest, mida sa nimetad liigseks tarkuseks. Sest sügaval südames tahad sa olla lihtsalt inimene ja nendega koos elada, mitte nendest erineda. Kuna sa ei soovi kellegi üle tegelikult valitseda ja midagi uut näha, vaid ainult seda, mis juba on, siis polegi sa midagi uut avastanud. See, kui sul on kingitus, kuid kui sa seda kunagi ei ava, ei tee kingitust ennast nähtamatuks või olematuks, sa lihtsalt otsustasid seda mitte märgata või avada ja kasutada, ning sellepärast pole sa ka sellest teadlik."
Tiffany põrnitses jällle altkulmu Jumalat ning seedis tema juttu.
"Miks sa ei võinud mulle saata e-maili või midagi, ning seda maapeal lahti selgitanud. Mis kasu mul sellest nüüd on?"
"Nii, nüüd paistab kõik olevat seletatud." tähendas Jumal asjalikult, tõusis püsti ja asutas minema. Tiffany oli hämmingus, et teda nii kergelt oli ignoreeritud ja küsimus vastamata jäi. "Ma pean vabandama, kuid see on valus."
"Mis asi on valus?" küsis Tiffany pahaselt.
"Ma saadan su sinu kehasse tagasi ja äratan su ellu, kuid sulle jäävad kõhuvalud, mis ravimid põhjustasid, et sa enam nii kergesti ei tahaks niimoodi elust lahkuda. Muidu ma taastan sinu keha tervise ja ravimid ei jäta mingit mõju, kuid sa pead mõistma. Mulle ei meeldi, kui sa alla annad. Ma ei mõelnud sind luuserina. Olgu nüüd."
Ja Tiffany ärkas üles oma voodis ning tundis kohutavaid kõhuvalusid, nagu hakkaks igast otsast sünnitama. Valu oli nii kõike hõlmav, et ta hakkas oksendama. Ta ema oli tuppa tulnud ja kutsus kiiresti ühe teenija kes varsti lapi ning ämbriga tagasi tuli samas, kui mõned teised teenijad tuppa tormasid ja Irinal last lahti riietada aitasid ning paremasse asendisse panid. Põrandale oli toodud üks veega kauss, ning Tiffany oksendas kõik oma mao sisemuse ühes rohtudega jälle välja.
"Kõik on korras, tütreke, kõik on korras!" püüdis Irina teda lohutada, kuigi see tundus rohkem teda ennast aitavat. "Lase kõik välja - oh Jumal hoidku - miks sa seda tegid!?!" Üks teenija tegi nägusid, kui ta ravimikarbi kummutilt teisele andis, ja teine teda hoiataval pilgul noomis ja süüdlase rutusti enda kätte krabas ning minema viskas, samas kui kolmas prügikastiga toast välja ruttas. Keegi ei tohtinud seda teada - ei isa, ega ükski õpilane tema koolis. Kindlasti aga ei tohtinud press haisu ninna saada, et Tiffany Ülemiste oli enesetappu üritanud. Mida inimesed oleksid arvanud! Milline häbi! Keegi ei öelnud midagi, vaid tegutses vastavalt koolitusele. Pere au tuli kaitsta ja nad saavad sellest koos üle. Selleks nad olid siia palgatud.