I
Ps 89:20-29 "Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: "Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast! Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma tema võidnud! Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars teeb teda kangeks! Vaenlane ei saa teda üllatada ega ülekohtune inimene teda maha rõhuda, vaid mina taon puruks ta vaenlased ta eest ja löön maha tema vihkajad! Ja mu ustavus ja mu heldus on temaga, ja tema sarv tõstetakse kõrgele minu nimes! Ja ma panen tema käe mere peale ja ta parema käe jõgede peale! Tema hüüab mind: "Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju!" Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa! Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima!"
Tiffany lamas jälle voodis ja kuulas. Kui ta võiks vaid näha, mida teised näevad. Kuid kui ta vaatas nende kogudusi, siis ei suutnud ta uskuda, et kristlus pole muud kui viis ühiskonnast korraks välja lülituda. Nõnda nagu mõni inimene joob head veini või loeb raamatut, käivad mõned inimesed kirikus ja loevad piiblit; maksavad kiriku-makse ning annavad vandeid et neid siis kas rikkuda või täita, vastavalt sellele, kui pühendunud tahavad olla. Ometi ei suutnud ta selle peale otsustada, mis kasu tema sellest saab, kui Jumal võis samas surnud olla. Ta meenutas kohtumist Jumalaga ja kortsutas kulmu. Samal ajal tuli Maarika ukse peale ja nägi seda ning jäi seisma.
"Vabandust, et ma sind tülitan." ütles ta katkeval häälel ja vaatas kõrvale "Ma tõin sulle kodutöid..." ta näitas oma käes olevat mappi, kuid Tiffany ei näidanud üles mingit huvi. "Pane see kuhugile või võta kaasa, mis see mind huvitab!" Tiffany keeldus ikka veel laest alla vaatama, sest ta ei soovinud praegust kindlasti mõne kristlasega kõneleda.
"... kui me vaatleme seda kirjakohta, siis see annab meile julgust. Sest Taavet oli Jehoova kuningas ja ustavaim sulane. Tema ajal oli Iisrael tugev ja sai aluse, millele Saalomoni impeerium sai rajatud. Just selliste ustavate sulaste abiga on Jehoova oma tahet kuulutanud ja inimlastele valgustust soetanud. Just sellised ustavad sulased, juhatasid sisse Jeesuse tuleku maapeale ja tema ristisurma, mis soetas meile pääste. Kui vaid Iisrael saaks taastatud oma endises hiilguses, siis..." Kuid Tiffany ei saanud teada, mis siis hakkaks juhtuma, sest Maarika oli nina kirtsutades raadio kinni pannud. Tiffany vaatas esimest korda tüdrukule otsa ja oli huvitatud. Maarika vaatas üllatunult vastu ja ei saanud aru: "Ma ei teadnud, et sa kuulasid..." vabandas ta rutusti ja ta käsi tõusis juba, et raadiot jälle käima lülitada.
"Mulle meeldib vaikus rohkem, nii et, lase olla." tähendas Tiffany laisal ja lõbustatud toonil. Maarika jäi teda hämmastunult vaatama. "Võta parem istet, miks sa pead seisma niimoodi?" küsis Tiffany ja osutas tugitoolile. Tüdruk võttis pakutud iste vastu ning hoidis mappi oma kõhu peal, nagu see oleks mingi kaitsekilp ja vaatas kõrvale.
"Sa oled kristlane." ütles Tiffany ja Maarika võpatas selle peale.
"Mida sa silmas pead, muidugi olen ma kristlane." ütles Maarika ja püüdis naeratada.
"Ometi ei meeldinud sulle see raadiojutlustaja - ma nägin sinu näost..." tähendas Tiffany huvitatult. "Ma arvasin et Jumala sõna on mu hingele hea - arvestades et..."
Ta ei saanud oma lauset lõpetada, kuna Maarika hakkas väga nina kirtsutama ning millegi üle omaette porisema. Kui ta nägi, et Tiffany teda jälgib, siis püüdis ta jälle naeratada, kuid Tiffany muie suul tegi selle väga raskeks.
"Asi ei ole selles, et mulle ei meeldi see raadiojutlustaja..." torises Maarika endamisi ja vaatas punastades kõrvale "Minu meelest pole see üldse Jumala sõna, mida ta seal rääkis." Maarika vaatas Tiffanyle anuval toonil otsa "Saa aru!"
Tiffany naeratas jälle ning kohendas oma patju, et ta saaks mugavamini lamada. "Mis ta siis oli, kui polnud Jumalasõna - ta ju tsiteeris piiblit ja rääkis Jumalast ja Taavetist ja Saalomonist ja Jeesusest. Miks see pidi siis mitte Jumala sõna olema?" See oli nii nauditav, vaadelda Maarika kimbatust ja kahevahel olekut. Ta polnud kunagi teda näinud filosoofia tunnis midagi nii otsekoheselt kiitmas või laitmas, kui nüüd, kui oli raadio välja lülitanud.
"Minu meelest oli see mees poliitik ja ta rääkis poliitikast..." ütles Maarika pärast pikale veninud vaikust, kui Tiffany teda lõbustatud pilguga puuris.
"Ah sa pead silmas, et jutt käis Meka tagasi vallutamisest ja Samaaria hõivamisest, mis pole veel täiesti Iisraeliks saanud? - Kas see polegi siis Jehoova tahtmine, anda Iisraelile nende isamaa tagasi?" küsis Tiffany uuesti, olles selgesti lõbustatud Maarika reaktsioonist.
"Ei, ei ole! Jeesus tahab halastust ja mitte ohvriandi!" ütles Maarika meelevaldselt ning Tiffany unustas hetkeks suu poikvele. Nõnda uskumatult ootamatu oli tüdruku vastus, et ta ei teadnud mida selle peale vastata. Kui ta selle lause mõttest aru sai, siis ta vihastus: "Kas see oli ka halastus, kui mu isa mu mehe kirvega maha lõi?"
Maarika vaatas talle vankumatult otsa, nagu oleks ta oma selgroo üles leidnud. See oli nii teistmoodi tema tavalisest olekust, et Tiffany jäi teda vaikimisi kauemaks vaatlema.
"Mul on kahju, et su isa nõnda tegi, kuid Mihkel oli ise ka süüdi - minna oma äia jutule, olles alaealisega abiellunud - kõigi selja taga - mis ta siis ootas! Nii ei tehta..."
"Kuidas ta siis seda kristlikult oleks tegema pidanud?" õrritas Tiffany edasi. Ta tundis kuidas raev temas pulbitseb ja Maarika õnnistatud pale, mis talle vastu vahtis, tegi asja vaid hullemaks. Ta tahtis temaga seda jagada. Eks tema oli üks nendest tõsiusklikest, kes end paremaks pidas. - Ise aga oli vägistatud ja abielus oma vägistajaga, kelle Tiffany oli tapnud ja jälle ellu äratanud. See teadmine ei lasnud tal Maarikat väga tõsiselt võtta. Tema poleks sellega abiellunud, kes talle liiga teeb.
"Ta oleks pidanud su isa käest sinu kätt küsima ja avaldama soovi kihluseks." tähendas Maarika tõsiselt. "Kas su ema pole sulle rääkinud, ta on ju ometi ortodoks - ma tean, ka tema käib regulaarselt palvetamas - Facebookis, see tähendab..."
Tiffany muigas selle repliigi peale ja helistas kella. Uksele tuli üllatunud Sergei: "Kas ta häirib teid?" küsis Sergei ja piidles külalist ettevaatlikult. "Oh ei, too meile tee - Serengeti peaks hästi sobima - ta tõi mu filosoofia kodutöid ja me arutame ainest, see on päris huvitav, võid ka tulla kuulama." Sergei näole venis vabandav irve.
"Ma viin su ema šoppama, kuid tee ma jõuan sulle veel tuua küll..." ja nende sõnadega oli ta kadunud ning mõne aja pärast jälle tagasi. Tiffany lasi end ümmardada ning Maarika vaatas seda veidi vastumeelselt pealt.
"Nii et sinu meelest elame 19 sajandil?" küsis Tiffany kui ta oma tee oli vastu võtnud, millesse Sergei koort valas. Autojuht kummardas viisakalt ja taganes toast välja, mille peale Maarika nägusid tegi. "Miks ta nii peab tegema - see on nii alandav!"
"Sest mu isale meeldib oma alamaid alandada, tema elab ka 19 sajandil kuigi peab end avangardiks." muheles Tiffany endamisi ja vaatles tähelepanelikult, kuidas Maarika sellele reageerib. "Ma olen püüdnud panna vähemasti Sergeid mind normaalselt kohtlema - teisi pole võimalik enam päästa, neile makstakse liiga hästi, et nad oma rollist hälbida julgeksid."
Maarika vaatles teda kaastundlikult ja ütles lõpuks: "Su elu meenutab nukumaja - see on ilusasti korrastatud,kuid nii lämmatav - kuidas sa saad siin kristlikku elu elada?" Ei saanud tüdruk aru ja jõi oma teed.
"Ja selle pärast ei saanudki Mihkel minu kätt küsida - sest tema ei elanud 19 sajandil. Ta oli nii tänapäevane inimene oma performance'iga et mu isa dekadentlik maailm poleks teda kunagi vastu võtnud. Isegi pärast seda, kui ta ühelt totakalt rikkurilt oma varanduse päris - mis iseenesest oli haletsusest, mitte sugulusest - mu mees rääkis mulle - ka siis ei kõlvanuks ta mu isa maailma. Tal polnud ju mingeid tutvusi Eesti tähtsate perekondade seas või välismaal. Mu isa jaoks oli ta "iriseja" nagu "pisuhännas" seda käsitleti. Ta oleks pidanud oma raamatu väga ümber kirjutama, et mu isale kõlvata." lõpetas Tiffany oma vastuse ning Maarika noogutas mõistvalt selle peale. See oli nii imelik näha arukat Maarika Kolumatsi, kelle juuksed polegi meeleheitest krussis ja kes pole üldse liimist lahti.
Eh ilmus Tiffany parema käe juurde ja vaatles Maarikat vaenulik. Ka Maarika võpatas uue külalise peale.
"Kas sa näed teda?" küsis Tiffany huvitatult Maarikalt ning Eh lõikas vahele, küsides:
"Miks sa mind siia kutsusid, kui tema on siin?" Eh oli väga rahulolematu olekuga ja piidles Maarikat ikka vaenulikult, kes pilgule intressidega vaatas.
"Sa oled kristlane!!" lõrises Maarika "KUID KES TEMA ON??!" Maarika unustas end karjuma ja Tiffany vibutas kätt, ning uks prantsatas kinni.
"Ma ei taha, et mõni teenija sind kuuleks ja meid segama tuleks, see jutt läheb minu jaoks väga huvitavaks." tähendas Tiffany viisakal toonil ja osutas ühele teisele toonile, ning Eh võttis vastumeelselt istet.
"Ma kutsusin sind, sest ma ei saa aru, miks Maarika nii teistmoodi on kui klassiruumis, saad sa mulle selle mõistatuse lahendada, miks ta ei võiks nõnda filosoofia tunnis olla - siis ta saaks paremaid hindeid."
Eh vaatles Maarikat ja vidutas silmi. "Eks see ole ju elementaarne, mu kallis Watson - ta on kristlane - sa panid ta usu kahtluse alla ja ründasid teda oma filosoofiaga ning Püha Vaim asus teda kaitsma. Seepärast leiab ta sulle vastuseid, ehkki filosoofia tunnis ei leia, seal pole ta usk otseselt rünnaku all."
"Sa pole mu küsimusele vastanud." tähendas Maarika külmalt.
"See on Eh - mu kaitsevaim." tähendas Tiffany laisalt
"Sa ikka tead, et nad on meile keelatud?" küsis Maarika tõsiselt, ja Eh lõrises oma kohal.
"Jah, olen kuulnud - tõsiusklikele kristlastele on nad keelatud - kuid mina pole kristlane nagu sina. Ma lasin end ristida vaid oma ema hingerahu pärast, et ta liiga palju ei nutaks selle pärast."
Maarika oli selle vastuse peale šokeeritud.
"Kuidas sa võisid!" küsis ta nõrgal ja süüdistaval toonil "See on jumalateotus - kogu sinu kristlaseks olek on jumalateotus."
Tiffany vaid kehitas selle peale õlgu ja jõi oma teed. "Ka sina pole mu küsimusele vastanud." tähendas ta mõne aja pärast. "Miks ei ole sinu meelest see üldse kristlus, mida see raadiojutlustaja rääkis?"
"Sest see on samamoodi kristlus, kui Hofni ja Piinehasi seaduselaekaga sõtta minemine, ehkki nad magatasid Iisraelis templineitseid - keda üldse ei tohtinud jumalateenistuses eksisteerida - kui nad võtsid jõuga endale Iisraeli ohvritest, mis neile meeldis, pannes inimesed vanu kombeid laitma ja jumalateenistust laimama, nagu oleks Jumal surnud või nõder - sellepärast saab sellise teenistuse palgaks olla vaid täielik häving ja nendest asjadest ilma jäämine, mida selline "kristlane" arvab Jumalast endale kuuluvat. - Eks sellepärast ongi Iisraeli templi asemel Meka, et juudid nii ülbed olid ja Jahvet oma Jumalat ei kartnud ning oma keisri vastu mässasid, kelle nad Jeesust risti lüües endale tõstsid, kui nad ütlesid: "Meil ei ole kuningat vaid on keiser!"
Eh ajas end puhevile, nagu oleks Maarika Tiffanyt ropult sõimanud ning tõusis püsti, kuid Tiffany peatas tema. "Las ta olla - see on nii huvitav, kui Maarikal on selgroog - las ta räägib edasi, ma ei usu siiski."
Ruunivaim istus rahulolevalt tagasi ning Maarika vaatas Tiffanyt vapustatult
"Aga-" ei saanud ta aru "-miks?" lõpetas Maarika oma lause ja vaatas Tiffanyt kaastundlikul pilgul. "Sinu süles." tähendas Tiffany laisal ja solvavalt teadval toonil ning Maarikale tuli meelde, miks ta esiti siia oli tulnud.
"Mis ta sulle tegi?" küsis Maarika ettevaatlikult ja kujutles vaimusilma ees, mida koledat võib üks keskealine mees alaealise tüdrukuga teha, et ühe noore kristlase usku nõnda morjendada.
"Ta tunnistas, et ei tea, kuhu mind juhatab - ta kõigest õpetab mind kahtlema, kuid sealt pean ma ise edasi vaatama, mida oma kahtlustega ette võtan. Uku Sepp on nii suur nihilist, et tema viibib kahtlemises asja enese pärast, mitte et endas selgusele jõuda. Ukul ei ole Jumalat - ei oma esiisade Jumalat, sest ta pole ümber lõigatud ega ka kristlaste jumalat Jeesust - ta lihtsalt filosofeerib tarkuse armastusest - kõik on vaid klaaspärli mäng."
"Nüüd ma saan aru küll, mida õpetaja mõtles, kui seda "poliitikaks" nimetas." noogutas Maarika äraseletatud ilmel, tõusis püsti ja viskas kaasa võetud materjalid prügikasti ja pani oma tassi koos alustassiga lauale. "Palun vabandust, et su aega raiskasin - ma ei saa sind aidata." tähendas Maarika tõsiselt ning lahkus.
Eh vaatles tema lahkumist ja hingas kergendatult: "Käib sinu juures ka igasuguseid..." tähendas ta lõpuks palju sõbralikumalt. "Ma juba kartsin, et jään sinust ilma." lisas ruunivaim tüdruku mõistmatu pilgu peale.
"Sa oled tema peale armukade?" küsis Tiffany õrritavalt.
"Ja mitte vähe. Ta pole üldse nii nõder, kui välispinnal paistab - ta võib mul keelata siia uuesti ilmumast." ohkas Eh ettevaatlikult ja kohendas oma rõivastust.
"Kuidas võib TEMA keelata MINU toas MINU ISA majas MIDAGI??"
"Sest ta on kristlane - Jeesus on väga tugev tema sees!" tähendas Eh ettevaatlikult. "Tehniliselt peaksid sina samuti olema nagu tema, ja mina ei tohiks sinuga üldse rääkida. Ma siiamaani ei saa aru, kuida võib Püha Vaim ka sinu sees olla ja sina olla kristlane. See ei tohiks võimalik olla, et need kaks maailma kokku puutuvad. - See peab mingi kõrgem poliitika olema, mida Jumalad omavahel sõdivad - mina ei jaga neid asju..."
Tiffany vaatles ruunivaimu veidi solvunult kuid siis otsustas et see päriselt ei huvita teda.
"Tegelikult polegi see tähtis, mis tal viga on." tähendas Tiffany viimaks
"Sa peaksid ettevaatlikum olema." ütles Eh manitseval toonil "Ta võib sinu eest palvetama hakata. Ta on "Õeluse" liige."
"Mis see on? Kas mingi kristlik rokibänd?" küsis Tiffany lõbustatult ja jõi oma teed.
"Ei, see on tema palvegrupp - kõik selle liikmed on pühendunud kristlaste tütred - kui sa nende küüsi jääd, siis ei näe sa oma elu lõpuni midagi vaimsemat kui "Meie Isa Palve"."
"Mida kolm või neli kristlast ikka minu vastu saavad, mina neid ei karda." muigas Tiffany ja kallas endale teed juurde.
"Neid ei ole kolm või neli!" tähendas Eh ja hakkas ohkima "NEID ON NELIKÜMMEND!" Tiffany jättis kallamise katki ning vaatas tõsiselt ruunivaimule otsa. "Kas natuke palju ei ole?" küsis ta veidi häiritult. "Nii et ole ettevaatlik, ära enam teda õrrita, muidu ta hakkab sinu eest palvetama ja mina pean endale uue emanda leidma."
"Hea küll-hea küll!" pööritas Tiffany silmi. "Ma arvasin et pärast Isa Gregoriust elan ma iga kristlase üle - rääkimata selle Kaarnakivi koguduse pastorist." mõmises Tiffany endamisi.
"Ma ei arva, et sa peaksid isa Gregoriust kergelt võtma." tähendas Eh manitseval toonil ja muigas siis itsitades: "Kuid too Kaarnakivi pastor on tõesti naljakas - ma pole üldse kindel, et tema kristlane on, ehkki ta on teistpidi ohtlik. Ta võib su nõia pähe tuleriidal ära põletada või midagi..." "Ahsoo!" tähendas Tiffany vaid mõõdukat huvi üles näidates ja lõpetas tee kallamise ning läks tagasi voodisse ja jõi auravat teed. Ta kõrvetas huuled ära, kuid ei hoolinud. Talle meeldis see kõrvetav tunne oma kurgus ja pisuke huulte kipitus ei lugenud palju.
"Saada Genishale sõna, et ma olen uueks õppetükiks valmis." tähendas Tiffany mõtlikuks muutudes ja pani teetassi lauale ning seadis end magavasse asendisse. Ruunivaim andis au ning kadus toast.
"Mis toimub?" küsis Tiffany endamisi ja vajus unne. See oli nii väsitav tunda nii palju tundeid pärast seda kui oli püüdnud end ära tappa ja kohtudes Jumalaga.
II
Isa Gregorius oli oma palvekambris ja palvetas:
"Mu Jumal, kuule mu palvet: "Isad sõid hapusid viinamarju ja laste hambad said hellaks." Eks ole nõnda, et meie rumaluse tõttu on seesinane sugupõlv nõnda jumalavastaliseks saanud. Meie soov muuta kõike oma näo järgi, mitte lasta sinul meid valmistada oma näo järgi, on meid siiamaani viinud, et me ei või enam oma lapsi ja tegusid ära tunda. Oh heida armu ja anna vastust, kuidas seda sõlme harutada. Sest ma näen end kinni vihkamise sapis ja ei pääse välja. Heida armu ja murra katki ebaõigluse ning vihkamise kütked. Et ligimesearmastus võiks jälle paista kristlase ja kristlase vahel ja mitte umbusk ja sõnelus, nagu on nüüd. Ole mu vastu, mu Jeesus, ole mu vastu karm ja alusta oma kohtumõistmist pühade kogudusest! Kõrvalda mu viinamäelt kõik rebased, need noored rebased, kes juuri närides muudavad selle viljatuks. Minu silmad on jäänud vanaks ja mu suulagi ei mäleta enam toidu maitset - noorenda mu esimest armastust et ma mäletaksin kuidas olid mu esimesed päevad kõndided sinuga. Mõtle Tiffany Ülemiste hingele ja päästa ta ära, ehkki meie olime liiga pimedad; kurdid ja tummad et olla tema hinge hoidjad, siis ära sina ometi väsi ja ümber kuku nagu meie oleme ümber kukkunud, nagu Dagon oma kojas. Vaata, me oleme maha paisatud, nagu Dagon oma kojas, ja selle ilma targad on meilt raiunud pea ning käed ja heitnud need laudile! Meie suu on suletud ja me ei tea vastust, sest sinu prohvetid ei kõnni enam meie seas sinu kohtumõistmine on meie juurest taevasse võetud. Oh tule taevast alla ja kärista taevad lõhki, et päästa ühe tüdruku hinge, kes on jäänud lõksu. Miks peaks tema surema, et meil ei olnud vastust tema hinge kitsikuses? Tänu olgu sulle, mu Jumal, et sina kuuled oma kohtlase sulase palveid ja ei vaata ülbel pilgul nagu maised kuningad. Sina ei kustuta suitsevat tahti sootumaks vaid õhutad selle uuele leegile. Aita seda tüdrukut, nagu sa aitasit toda voolusega naist Iisraelis, kes nõnda kaua oli veritsenud ja ilma armastusest. Teatud mõttes on ka Tiffany nagu voolusega naine ja ei pääse sinu juurde, et meie tal teepeal ees oleme. Kiidetud olgu Jahve mu Jumal ja Jeesus mu Kristus Pühas Vaimus, sest Tema heldus kestab igavesti, Halleluuja!"
Ta ei teadnud, miks ta oli mõtelnud just nüüd Tiffany Ülemiste pärast palvetada. Siis kui Tiffany ei tulnud enam tundidesse ja öeldi haige olevat, tundis isa Gregorius seletamatut hirmu oma südames ja otsustas palvetada. Ei võinud iial teada, miks Jumal selle temale südamesse pani. Tuli ettevaatlik olla - Tiffany oli sellises eas, kus temaga võis kõike juhtuda. Esimeseks armastuseks oli juba hilja - ta oli isegi abielus olnud ja leseks saanud. Nii palju oli selle vaese tüdruku elus juhtunud. Ei võinud iial teada, mis raskusi Jumal tema teele ette veeretab. See ei tundunud õiglane - ta isegi kahtles, et tema esmane õhin teha Tiffanyst Deboora, kes Eestis õiget kristlikku asja ajaks, kas see ikka oli nõnda hästi kavatsetud. Võibolla oli ta oma heatahtlikkuses taeva märke vääriti tõlgendanud ja oma mõtteid liigselt piiblisse ja tüdrukusse valanud ja mitte lasnud Jumalal piibli kaudu oma tarkust temasse kallata. Ta oli segaduses ja hirmul, nagu väike laps. Mida ta pidi tegema, ta ei teadnud vastust, kuid ta oskas palvetada. Sellest pidi vanale inimesele küllalt olema, kui midagi muud polnud teha. Võibolla teab Jumal vastust.
III
Maarika Kolumats-Eluri, nagu ta ennast nüüd nimetas, tormas Krati uksest sisse otse Filosoofia õppejõu kabineti suunas, ise vihast vahutades. "Kuidas see mees oli julenud! Aga ta paneb tema selle eest maksma!" Ta leidis süüdlase rutusti üles ja valas tema kõrvakiiludega üle. Esialgu oli ta otsustanud mehele ainult ühe anda, kuid kui ta tema toretsevat ja veidi pikaldaselt pilkavat ilmet nägi, ei suutnud ta end enam vaos hoida. Mõned pealtvaatajaks jäänud kaastudengid pidid teda eemale lohistama, et ta ei saaks Uku Sepale rohkem viga teha.
"Mis toimub?"
"Mis juhtus?"
Miks ta nii endast välja läks?"
"Ah, see on Tiffany pärast!" irvitas keegi teadjam asjalikult ning ei pööranud insidendile suuremat tähelepanu. Samal ajal oli aga neljal tudengil tükk tegu, et vihast vahutavat Maarika Kolumats-Elurit vaos hoida. Õppejõud korrastas oma ülikonda ning pöördus klassiruumi poole nagu poleks midagi juhtunud. Kui Uku Sepp oli nurgataha kadunud, juleti Maarika jälle vabaks lasta. Ta rapsis end vastumeelselt kõigi kätest lahti ja kõndis uhkelt pead püsti ajades Kratist jälle välja.
"Mis toimub?"
Keegi ei teadnud vastust. Tiffany Ülemiste salapärane haigus, et kõik selle kohta nii kidakeelsed olid, tekitas palju kahtlusi.
"Egas ta ometi teda ära ei vägistanud?" hüüatas üks veidi juhmima näoga tudeng, kuid teised saatsid talle hävitava pilgu, ning rääkija jäi jälle vait. Ei asi oli naljast kaugel, ja selliseid repliike ei tohtinud isegi mitte mõelda. Nende kõikide karjäärid võisid pakul olla. Kui kool suletakse, mingi mahlane skandaal välja kooruks - ei, seda ei tohtinud olla, isegi kui midagi oli. Aga enne tuli teada, miks Maarika Kolumats nõnda vihastus? Äkki see oli midagi süütut ja arusaadavat. Ikka võib arusaamatusi juhtuda, nad on ikkagi inimesed, kuid peab kindel olema. Egas nad siin Kratis nalja pärast ei õppinud. Nad teadsid hästi, mis see nende isadele-emadele maksma oli läinud ja keegi ei tahtnud just sellist jutuajamist vihale aetud vanematega.
"Äkki on Uku Sepp ateist sest mõlemad - Tiffany ja Maarika on ju kristlased - ja probleem on seal." Teised tudengid vaatlesid rääkijat, kes polnud keegi muu, kui Gunther Eluri.
"Eks ta ole sinu naisuke kah, ei saanud teda ka vaos hoitud! Mis viga? Ei anna end sulle kätte või oled ise liiga uhke, et teda korralikult rautada?" irvitas juhm tudeng jälle ning sai preemiaks palju hukkamõistvaid pilke. "Mida? Ma ju ainult ütlesin!" õigustas ta end ja seadis oma pilgu jälle ootavalt Guntherile otsa vahtima.
"Kui tõsine asi olla saab?" küsis üks arukamaid tudengeid tõsisemalt.
"Väga tõsine! Ma pole Maarikat kunagi nii tigedana näinud - ta võtab usuasju väga tõsiselt." Ta mäletas veel liiga elavalt, kuidas ta oli pidanud koos oma naisega hommikupalvust pidama. Ja ta arvas et tema isa on karm. Et tema isal võivad nõmedad reeglid olla. Kuid kohtudes Kolumatsidega väimehena - see oli hoopis teine kogemus ja ta hakkas oma isa silmakirjalikkusest puudust tundma, nagu oleks juba tema haual ära käinud, ehkki tema isa oli täie elu ja tervise juures. Kuid kohates sellist kristlikku meelekindlust, hakkas ta kohati kahtlema, kas ta mitte mingi tähevärava kaudu mõnda uude reaalsusse pole reisinud.
"Ma loodan, et Uku ei naljatanud mõne püha lehma pärast, mida mu naine hindab, muidu võib see pahasti lõppeda. Ta pole veel siiamaani üle saanud sellest, et õppetubades ei või krutsifiksi seinal olla. Siis ta lubas ju meie "püha kolmainsuse" ka seinalt maha võtta, mis aulas üleval on."
"Miks? Mida need kirjanikud talle teinud on?" protesteerisid teised tudengid nördinult.
"Ei-noh, need kristlased on kõik hullud." ütles juhm tudeng ja paljud noogutasid kaasa, kuid siis mõistes, kellest jutt on ja mida see Guntherile tähendab, vabandasid nad viisakalt.
"Ta on ju ikkagi sinu naine, palun vabandust." Gunther lubas selle peale valulikult naeratada ja mõistvalt suuremeelse poosi võtta. "Kui nad vaid teaksid, kuidas ma oma naise vägistasin - siis tunneksid nad hoopis temale kaasa, mitte mulle. Oh milline hingepiin!" mõtles Gunther ja mattis oma tunded sügavale sisimasse, et keegi tema maskeraadi läbi ei näeks. Ta tundis end kui kolmik-agent, kes pidi nii oma perekonna; Kolumatside kui kogu avalikuse ees teesklema, et on õnnelikus abielus, ehkki see oli parim, mis tema olukorras veel üldse võimalik oli. Ta polnud siiamaani aru saanud, kuidas ta ühel hetkel oli surnud ja rääkis surmaga ja siis jälle elus. Kas ta hakkas tõesti hulluks minema? Ei, siis ei võiks ta seda eneselt küsida vaid peaks end täiesti normaalseks. Vähemasti nõnda rääkisid sellest psühholoogid ja nõustajad, kuid neist tuli ka end eemale hoida. See oleks kahtlasena tundunud, kui õnnelikus abielus noormees äkki selliste asjade üle huvituma hakkaks.
Kui vaid tema naisele ka meelde tuleks, mis seisukorras ta on ja kuidas ta tema diskreetsust vajaks, et mitte Eesti tänavatel kärvata kui vihane rahvahulk hangude ja tõrvikutega teda taga ajab. Jah, võibolla mitte päris nii arhailiselt, kuid ega palju puudu ka ei jää. Vägistada ära mõne suure perekonna tütar polnud mingi väike kuritegu. Ta polnud kuulnudki, et selline abielu kristlaste seas olemas on. Ta oli lihtsalt tänulik, et ta võis edasi elada - et ta sai teise võimaluse.
"Kui ma vaid teaks, mis ta nii vihale ajas..." ümises Gunther pilves ilmel ja seadis oma sammud Ukule järele, kes just oma ainet andis. Teised tudengid näisid tema mõttekäiku järgivat, sest nad peatasid tema. "Ega sa ometi ei hakka armukadetsema? - Ma olen kindel et su naisega pole midagi valesti!" Gunther peatus ja vaatas ütlejale otsa ning naeratas viisakalt. "Oh, ei! Ma ei arva, et Uku midagi mu naisega tegi - selleks on Maarika liiga oskamatu valetaja, et midagi mu eest varjata - siis ma teaksin juba kindlalt kui asjalood nii hullud on. Ma lihtsalt tahan teada seda õppetüki täpset sõnastust, mis selle arusaamatuse põhjustas. Ma tahaksin ka Krati rahus ja vaikuses lõpetada, mitte "Pealtnägija" erisaates."
Selle peale kohtas ta vaid mõistvaid naeratusi, ning ta lasti jälle vabalt liikuma.
"Lõbutse siis hästi!" püüdis juhm tudeng veidi teravmeelitseda, kuid teised tudengid andsid talle selle peale peksa. "Jää vait, värd! Tahad sa tõesti, et keegi sind uskuma jääks, et siin midagi tõsist oli? Kui sa pede-nalja ei oska teha, siis ole üldse vait. Kes see üldse sinu käest küsis?!"
Gunther ei pööranud sellele palju tähelepanu, talle ei olnud too jobu kunagi meeldinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar