Kelle jalgu sina pesed?

Tiffany oli tagasi isa Gregoriuse tunnis ja pidi vastust andma. Sel hetkel tahtis ta olla igal pool mujal - tal oli häbi - ja see ajas teda meeleheitele, sest ta ei teadnud miks. Kas see polnud siis tavaline - tema olukord. Eks olnud ingel ka öelnud, et ta on nagu neitsi Maarja? See lohutas pisut, kuid mungale ei saanud seda öelda. Täna oli munk eriti suuremeelne ja ei kiirustanud teda tagant ja lasi tal omaette mõtiskleda. Kuidas öelda tema küsimusele vastust, kui see vastus oli nii kohutav ja täielik ning ei andnud võimalust muud uskuda? Ja lõpuks oli tal vastus valmis. Ta naeratas endamisi, see oli tal otse nina ees olnud, kuid ta polnud seda märganud:

"Alistunul ei ole au, mida riivata!"

Kuigi isa Gregorius oli selleks päevaks valmistunud, nagu Jumal teda oli juhatanud. Siiski hämmastas teda Tiffany vastus. Selles oli omamoodi elutarkust - aga eks pidi ka tüdrukust saama ema. Kuid tema ei võinud seda tunnistada, et ta teab. Seetõttu lubas ta endale veidi pikema hetke varjamatut hämmastust. Eks ta oli ju Tiffanyt oma mõistva naeratusega kaua vaevanud ja see ei meeldinud ühelegi tema kasvandikule. Ning võis näha, et tüdruk tundis sellest siirast kergendust. Mida ta võis sel hetkel mõelda, mõtles isa Gregorius? Kas ta oli juba isale ja emale rääkinud? - Vast mitte, sest nad teretasid teda hommikul viisakalt ja ei andnud millegagi mõista et Apokalüptilised ratsanikud oleksid majast mööda kapanud, kuid sellega ta oleks tahtnud praegust võimatut olukorda võrrelda.

"See on väga hea vastus, kas sa mõistad, mida see tähendab?"

Isa Gregorius lubas oma häälde mõõdukat võidukust ning aupaklikust, mida ta muidu vältis, et ta tahtis olla professionaalne, ja mitte muutuda oma kasvandikega liialt perekondlikuks, sest ta ei tahtnud oma vaadet nende arengule mõjutada lasta. Ta ei olnud siin, et lastega sõpra mängida, ehkki talle väga meeldisid lapsed. Sel hetkel kahetses isa Gregorius, et tema silmarõõm oli sõjas surnud ja tema oli surematut truudust vandunud ja polnud endale uut otsinud. Ta oli kõigest kihlatud olnud ja sedagi poisi ja tüdruku vahel salaja, lõngast meisterdatud sõrmuse abil. Ta ei pärinenud rikkast perekonnast, ehkki oli sattunud rikkasse ordusse ja pärinud soodsate sündmuste kaudu paljude varakate annetajate usalduse, kes tema oma tiiva alla olid võtnud. Ja tema oli õppinud; õppinud; õppinud - et seda auvõlga tasuda. Jah, ka tema oli alistunud oma saatusele ja ei pidanud seda häbiks, ehkki tema isa oli võitlev kommunist ja oleks paljutki tema valikus laita osanud. Kas polnud siis kloostrid inimese enese poolt valmistatud hullumajad, nagu maailmatargad seda nimetasid. Isa Gregorius vihkas eriti seda Nietzschet, kes kõige rohkem talle näis kaikaid kodarasse viskavat, ehkki oli juba ammu surnud - ja veel hullumajas. Milline saatuse iroonia. Eks see oli Jumala kättemaks Antikristusele, lohutas isa Gregorius ennast, ja sel hetkel vajas ta palju lohutus. Ta haletses seda vaest tüdrukut, kes oli nagu murtud tiivaga lind ja vajas tema hoolt ja kaitset - kuid tema ei võinud olla talle isaks. Tema oli kõigest koduõpetaja, ja ka see oli auvväärne amet.

"Ei, ma vist täiesti ei mõista, mida see kõike tähendada võib?" vabandas Tiffany alandlikult ja vaatas kõrvale. Oli hämmastav, kui lihtsaks oli isa Gregorius suutnud oma ennist nõnda toretseva toa teha. Tiffany oli näinud seda sisustust, mille tema isa mulje avaldamiseks oli lasnud siia sisse vedada ja mille munk esimesel tunnil kohe välja oli visanud, lubades endale ainult ühe Dormeo madratsi - sest Madis ei tunnistanud midagi vähemat - ja tooli ning mahagonist laua - sest Madisel polnud lihtsaid laudu ilma kaunistusteta. Madis oli vaid küsiva pilgu peale muhelenud: "Mees saab, mille eest maksab - kui annad oma sulastele samuti kõige parema, saad nende käest kõige parema; kui aga koonerdad nende ülalpidamisel, noh, siis saavad nad ka oma töös koonerdama!" Teatud mõttes oli ka isa Gregorius sellega nõus, kuid tal oli kirikuajaloost palju halbu mälestusi, seetõttu teadis ta, mil viisil selline üllas usk ja rüütellikus võib lörri minna. Seetõttu oli vaja Jumalikku juhatust.

Isa Gregorius võttis oma päevinäinud piibli kätte ja Tiffany vaatas teda küsivalt, kuid munk ignoreeris teda hetkeks, et keskenduda ja palvetas Jumala poole: "Jumal, anna mulle õige!" ja seda öelnud, lõi piibli suvalisest kohast lahti ja pani näpu teksti peale ja hakkas valjult lugema: Hs 29:19 "Seepärast ütleb Jahve Jumal nõnda: Vaata, ma annan Paabeli kuningale Nebukadnetsarile Egiptusemaa; ta viib ära selle rikkuse, võtab sealt saaki ja riisub, mis riisuda on ja see saab tema sõjaväele palgaks."

Niipea, kui isa Gregorius oli jõudnud viimase silbi lausuda, langes Jumala käsi tema peale ja võttis ta üle, ning munk hakkas tüdrukule prohveteerima, kes oli nagu soolasammas paigale naelutatud. Ta tundis end jälle, nagu seal Kaarnakivi koguduses, kui pastor oli teda selle jutlusega rünnanud, ometi oli see kuidagi teisiti ja kuidagi südamlikum. Isa Gregoriuse pilgus polnud midagi metalset ega kalki, vaid siiras isalikus ja hool ning kaastunne. Ka tema silmis olid pisarad - ja sel hetkel Tiffany mõistis, ta teab juba, ja see polnud mingi ime. Eks olnud ta jumalasulane - kindlasti oli Jumal talle seda rääkinud. Eks ta olnud ju kõikjalolev, mõni tema inglitest kindlasti rääkis, nagu mingi halb nali päkapikest ja jõuluvanast. Kuid sel hetkel ei lugenud see Tiffanyle karvavõrdki, et ta on paljastatud. Sel hetkel oli tema peal Jumala rahu ja ta lihtsalt kuulas. Ja Jumalal oli talle palju rääkida. Jumal ütles:

"Vaata, Tiffany, sina saad mind nõnda teenima, et mõõk läheb sinu südamest läbi ja saab sind sinu perekonnast eraldama. Ja sulle olgu tähiseks see, mis saab Mihkel Sepisega juhtuma! Siis sina saad leinama kaua aega oma perekonda ja meest ning palju kannatama. Ja Jumal nuhtleb sinu perekonda, et ta pole olnud sulle kohane, ja on sulle igati kurja teinud ja pole sulle tahtnud õpetada neid asju, mis tegelikult loevad siin ilmas. Seepärast tuleb nende hukatus kiiresti ja neil pole sellest pääsu! Aga sinu viib Jumal siit ära ja asetab teise kohta ning istutab ja kasvatab ja sina kasvatad endale juured alla ja lööd õitsema!"

Ja selline oli olnud Jumala Sõna; ja selline oli olnud ilmutus, ja kui isa Gregorius oli jälle tema ise, ei mäletanud ta sellest mitte midagi - Tiffany oli selle üle tänulik, sest ta tahtis olla omaette ning mõelda, seda kohutavat asja, mis ta oli kuulnud. Ei, ta ei lase oma mehel surra ja ei saa nii varakult leseks. Isegi, kui ta peab koos Mihkliga surema, kuid tema ei saa leseks! Tema ei lepi sellega. Juhtugu, mis tahes tema perekonnaga, kuid tema hoiab oma mehe poole ja kaitseb teda. Kui ta oli seda mõtelnud, hakkas mingi imelik tuul toas ringi käima ja tema mustad juuksed selles aeglaselt võnkuma ja tõusid nagu mingid kombitsad õlgadelt ülesse. Need siuglesid tema ümber, nagu oleks nad oma tahtega ja püüdsid tüdrukut millegi eest kaitsta. Nii Tiffany kui isa Gregorius olid selges hämmingus ja ei osanud sellele nime anda. Munk lubas piiblist järgi vaadata ja palvetada, vast see on mingi uus armuand Jumala poolt - ehkki ta polnud sellesarnast otse kuulnud. Ehk see oli seesama tuul, mis Apostlite peale puhus, ehkki see oli tulekeeltega tulnud, mis nendele tööks vajaliku pühitsuse andis. Siis nad said rääkima keeltes ja kõik sai algama. Kuid see oli kuidagi teisiti ja Tiffany ei hoolinud üldse pühakirjast - see oli tema jaoks liialt igav. Isa Gregorius oli püüdnud talle armastust Jeesuse vastu õpetada ja tema püha kirja lugeda, kuid Tiffany vaid igavles selle käigus, elavnedes ainult mõne üksiku loo juures. Preestri seaduste juures oli ta lausa maganud. Isa Gregoriuse meelest olid need küll väga inspireerivad ja eekujulikud ja ta ei saanud üldse aru, kuidas keegi nende ettelugemisel võib magada!

Seekord ei andnud isa Gregorius küsimust, vaid vabandas end kiirete toimetuste ja ettevalmistustega tulevaseks tunniks. Tiffany oli talle selle üle tänulik - sest pärast sellist ilmutust, mis iseenesest oli nagu seitse isa Gregoriuse küsimust, polnud talle kaheksandat kindlasti vaja.

Nõupidamine

Saatan oli kutsunud kokku nõupidamise, sest viimase aja sündmused maapeal nõudsid tema tähelepanu. Ta vandus, nagu tavaliselt oma praktikantide peale, kes niutsudes eemale roomasid. "Sumatin! Leonidas Sumatin! Kus see pede jälle on?" karjus Saatan ja lõi ühte groupit jalaga, kes küllalt kiiresti eest ära ei suutnud roomata. Tema ümber oli terve meri kehasid, mis püüdsid tema tähelepanu saavutada ja pidid ulguma ning hambaid kiristama, et nende päike neid ei märganud. Või oli ta eriti osav teeskleja. Saatana sekretär loivas laisalt end kohale, sest ta võis seda endale lubada. Saatan ei karjunud ju tema peale. "Suma has left the building!" parodeeris ta elvist ja viitas tema nimele. "Uh tõ! Suma šashol? Jeli tvoi rodina, dai mne bumaga i karandaš! - Saada sellele nürmikule üks kiri, mis on üheselt mõistetav, et ta oma vana vända siia veaks. Mul on temaga asju ajada!" Sekretär kadus haisvasse suitsupahvakusse ning ilmus paberi ja pliiatsiga tagasi; Saatan kirjutas kätte krabatud vahenditega kirja valmis, mis kohe tema käest tulevihuris üles kargas ja samuti haihtus. Mõne aja pärast ilmus veidi räämas olekuga vanem meesterahvas koogutades Saatana ette. "Vabanda, et ma varem tulla ei saanud! Oi türa!" hingeldas Leonidas "Küll sellel pastoril on jutlus!" Ta vaarus oma kohal ja üks harjusk püüdis ta kinni ja sai selle eest Leonidase käest korraliku keretäie. "Ära käpi mind, ega ma sulle mingi sant ole! Ma tean küll, kuidas sa oma vanaema ära mürgitasid!" ja nimetatu niutsus tagasi oma kohale. Saatan vaatas Leonidast ja muigas. "Oh sind õnnetukest, ühe joodikust jutlustaja jutluseke tegi sulle haiget. Kas ma vahetan su mähkmed ka ära?" Leonidas ei teinud kuulmagi, vaid lõpetas oma eelmise lause. "Liiklus takistas mind, kohutav ilm on täna!" Ta judistas end ikka veel, nagu oleks tõesti paduvihma kätte jäänud. Saatan oli rahulolevalt maha istunud ja kõik teised võtsid vaikides kohad sisse jättes Leonidasele tema tavalise aukoha Saatana vastas üle laua.

"Kuidas on sinu ettekandega, härra Sumatin, kas mõistus on ikka aujärjel?" küsis Saatan patroneerivalt ja vaatas kõõrdi ühele agendile, kes mustas kalevis tema kõrval seisis ja talle ühe vana väljanägemisega üriku üle andis. Saatan rullis selle lahti ja vaatas sisse, ning kuuldavale tulid pärgamendilt ulgumisi ja hammaste kiristamisi: "Kaarnakivi! Tal on Kaarnakivi! Tiffany Ülemistel on Kaarnakivi!" Saatan lõi üriku kinni ja jõrin lakkas.
"Noh, ma ootan!" lausus Saatan rahulikult ja andis üriku tagasi, lastes agendil nõuetekohase reverantsi teha, nagu võtaks ta pühakirja vastu. Leonidas võttis oma karika stjuardilt vastu; jõi selle kohe tilgatumaks, virises midagi veinivaliku ja äädikamaitse kohta ning asus kohe asja kallale.
"Meil on probleem! - " alustas Leonidas, kuid Saatan lõikas talle halastamatult vahele nautides iga sõna.
"Ma tean, et meil probleem on, sa ju ise kuulsid ka üriku häält! Mida sa ette paned, jobu, et seda olukorda parandada, või degradeerin sind tagasi kratiks?"
"Lood ei ole nii head, nagu ürik teile ütles - see teade on..." Leonidas valis sõnu ja ostis viivitamisega aega juurde, et end ebamugavast olukorrast välja vingerdada. Kuidas ta oleks võinud teada, et Tiffany just sinna kogudusse Jumalateenistusele satub, ja see nõndamoodi mõjub. See oli juhtunud just tema nina all, ja tema polnud midagi teadnud ega vastu panna suutnud. Nüüd tuli kastanid tulest välja tuua enne kui on hilja ja ta jälle oma vitsad kätte saab. Ja seekordne võis vabalt tema viimaseks jääda. Ta oli juba vana põrguline, et teada, võitjate üle kohut ei mõisteta, kuid kaotajate üle mõistetakse võitudegi juures, mis neil varem oli! Tuli näidata, et just temal olid kõige uuemad luureandmed, ja et ürik oli valet vormi kasutanud, võis seda ära kasutada. "See teade on ajast maha jäänud!" Kogu saal kuulas teda vaikides, ning ka Saatan oli oma tõstetud karika kõrvale pannud, mis oli väga hea märk, sest ta alati enne hukkamisi oma karika tilgatumaks jõi, kuid Leonidase viimane repliik oli seda rituaali seganud.

"Räägi mees, sa oled omade seas." julgustas teda Saatan isalikul toonil.
"Ma käisin taeva piirimail ja panin oma elu kaalule et kuulata ühte ilmutust pealt!" venitas Leonidas targalt iga sõna. Ei tohtinud nagu mõni algaja kohe kõige tähtsamat öelda, pidi mööda tagatubasid ja aiaauke minema, et isand ei saaks kohe aru, kui kohutav on tegelik olukord. Siis oleks Saatan ta kohe nii halva uudise eest hävitanud ja isiklikult põrguhauda visanud. Ta oli ju ikkagi Lutsifer endine valguse ingel ja tal oli selline õigus pagendusse kaasa antud, et ta võis mõne oma inglitest põrgusse visata, kui ta tema teeneid enam ei vajanud. Elu maapeal oli tõeline põrgu, kuid see oli talutav. Inimesed ei näinud ju vaimset poolt, seepärast oli see talutav - et neid oldi pagendatud maa peale inimkuningate vahtida, kuid rasva olid läinud inimlaste südamed. Enam nad ei näinud vaimuilma, mis Keskmiste kõrval asetses, nagu Leonidasele meeldis seda nimetada. Enam ei saanud nende kuningad neid vahtida, nagu Jumal oli Saatanat käskinud kannatada. Ja talle meeldis see nüke, et see oli läbi läinud. Et inimesed ei teadnud nende nõupidamisest sittagi. Ükski nende nägija polnud seda näinud. Ja tema oli näinud ühte nägemust, mille ta kinni püüdis, et Besumnoi oli kogemata tema oma südamesse lasnud. Küll oli raske tema sisse pugeda, et see mees tõeline kristlane oli. Selleks kulus palju aastaid ja verd ning pisaraid et oodata. Oodata, kuni väikesed valged valed täitsid mehe patu karika, et ta saaks temasse tungida. Ja ta oli seda märkamatult teinud, sest mees oli teisejärguline. Teda huvitas hoopis, millist luureinfot ta Madise ja tema tütre kohta sai anda. Ja see oli väga hea. Vadim oli viies ratas vankri all. Tõeline pidur ja tema kohmakas Jukulikus oli vilja hakanud kandma. Nüüd kandis Leonidas selle kõik Saatanale oma töövõiduna ette, ehkki polnud midagi teinud. Kõige parem on kristlase hinges pesitseda, kui sa lased temal kõik ise teha. Siis ei ärka temas kurja kahtlust, et keegi muu teda valitseb, kui Püha Vaim! See oli seestamise algtõde. Seda tambiti igale praktikandile pealuusse, kes tahtis kratiks saada. Kõik need endised inimlaste hinged, kes olid nii kurjad, et olid oma kurjuses otsa jäänud ja ära söödud, nõnda et ainult nende kõige madalamad kired alles jäid. Tema oli ka kunagi olnud inimese hing. Ta oli üks tundmatu prantsuse sõdur, kes ei võinudki endale nime teha. Jean keegi, kes hukkus kahurilihana prantsuse revolutsiooni ajal. Ja ta ponudki ühtegi tüdrukut keppinud ja ta polnudki maailma näinud. Ja see kibestas nii tema hinge, kui ta nägi kahurikuuli enda poole vihisemas ja teadis, selles sekundi murdosas, et pole enam võimalik kõrvale põigelda ja pidi surma mehelikult vastu võtma. Ja see oli nii kibe tunne - ta oli ju kõigest 16 aastane, kui ta suri. Üks lask ja tema ning 50 õnnetut poisikest said nimed autahvlil mittemillegi eest. Isegi nende nimesid ei võidud õigesti üles tähendada. Ja teda ei maetud kunagi pühitsetud mulda - kuidas sa seda ämbritäit löga ikka matad! Ta oli end Saatana juures üles töödanud, kes lubas talle kõike seda, mida Jumal oli talle siin ilmas keelanud. Ja nüüd ei kavatsenud ta mingile eluvõõrale pastorile alla jääda, et see ühe jutlusega koba peale pihta sai. See oli niikuinii puusapealt laskmine ja mitte õige kiirus. Tema ikka oli õige mees ja täis stiili ning esteetikat. Ei, tema ei jää alla sellele surelikule!

Ta teadis seda kristlast, kui raske oli teda seestada, missest et ta käis Jehoova tunnistajate juures. Jeesus oli talle andeks andnud, et ta teda ainult prohvetiks hüüdis, ja ei näinud temas Jumalat ja tahtis oma Jehoovat näha. Ta andestas isegi selle, et Vadim ise tahtis ristil rippuda, nagu oleks Jeesus tahtnud sellega eeskujuks olla. Kuid seda ei võinud enam Jeesus andestada, et tüdruk rasedaks jäi. Et Vadim oli valesti ilmutusest aru saanud, ja ajanud tütre ning masina segamini. Leonidas lubas endale vaikse naeratuse, sest see oli tema moment. Süllelangenud ja täiesti teenimatu - kuid ega tema hakka sellepärast nurisema. Kõik sellised momendid tuli enda kasuks pöörata - see oli hea krati ja tulevase kaitseingli; Valitsuse ja Võimu näitaja. Kui ta tahtis kunagi mõnel ilmatroonil istuda ja valitseda inimlaste mõne suurema patu üle ja otsustada, kuidas Saatan võtab neid edaspidi kiusata. - See oli suur au ja seda ei jagatud tasuta. - Seega tuli enda vajalikus nina alla hõõruda, nii et koer on seda nägu.
Leonidas kandis selle kõik ette ja lauas istujad ümisesid heakskiitvalt. Ka Saatanal oli lõbus, sest ta nägi seda kavalust läbi, kuid lubas oma lemmiksulasele seda momenti. Ka tema sai aru, et siin toimivad väed, mida ta kõigiti lõpuni ei mõista, ja see teadmatus ei meeldinud talle. Lõpuks kui ta oli kõik vajaliku ära öelnud et halb uudis ette kanda, alustas ta oma juttu niimoodi:

"Aulik Ülem! Pean teile kahetsusega ette kandma et Tiffany Ülemiste on Ise Kaarnakivi! Sellest kinni püütud ilmutusest tuleb välja, et meid on petetud ja Jumal on meiega sõlmitud kokkulepet riivanud ja on inimlaste keskele saatnud lihast ja luust kaarnakivi, mida kreeklased nimetavad Pandora laekaks! Tiffany Ülemiste on ise Kaarnakivi ja temal on eeldused õppida selgeks ussikeel, ja siis me ei saa end tema eest enam varjata ja ta näeb meid läbi ja võib meid käskida. Ja talle - ning kõigele, mis väljub tema üsast - laienevad kõik õigused, mis Kaarnakivi omanikul on. Ja et see on tema lihas ja luus, ei või me seda temalt pettusega ära võtta. Kui oleks nõnda, nagu esialgne raport väidab, siis oleks meie esialgne plaan ka õnnestunud, mida ma ka ustavalt Iisebeli ja teistega teostama asusin, kuid nüüd ei saa seda endale lubada! - Liiga palju informatsiooni - ja ta võib ootamatus suunas areneda..."

Saatan mõtles veidi ja ütles siis: "Kui asjad on nõnda, kõlbab ta mulle naiseks!"
"Kui ma võin, halb uudis ei peatu seal!" vabandas Saatan "Ta on juba abielus! Ja -" Kuid Saatan lõikas talle halastamatult vahele: "Tean, ajukääbik! Ma kavatsesin Mihkli seestada ja tema seemet veidi putitada, et tema naisukese kaudu Antikristus ilmale tuua!" ütles Saatan kuninglikult ja Leonidas andis talle väärikalt au ning vaikis.
"Nüüd teeme niimoodi, et teete kõik ettevalmistused minu pulmadeks ja Mihkli ülevõtmiseks. Ta pole ju kristlane ja tema eest ei palveta keegi, niiet mis raskust või vabandust võiks seal veel olla!"

Kõik noogutasid nõusolevalt. Jumal oli ju lepingut murdnud, et midagi seaduselaeka taolist enam inimlastele ei usaldata - ja nüüd oli ta neile lausa Kaarnakivi andnud, kes oli inimlapse kujul. Täpselt nagu ta oli selle naise kaudu Jeesuse sünnitanud, kasutamata loomulikku teed ja sigitamist, vaid otse Püha Vaimu. Aga ise hukkas kõik hiiglased, kui Saatana inglid sedasama Eevatütardega tegid. - Noh, Anaki suguharu jäi elama. Kuid Taavet lõi ikkagi Koljati maha, nii et lõpp kogu ilusal laulul ja inimeste ülendamisel kõrgemasse liiki! Nõupidamine oli lõppenud ja kõik jooksid oma toimetuste kallale. Iisebel ja teised mossitasid, sest nemad olid nüüd mängust väljas ja pidid oma ettevalmistatud esseed ja õpetussõnad minema viskama, sest nad ei võinudki neid enam Tiffanyle ette kanda, et ta oli liiga ohtlik ja võis neid läbi näha. Kes oleks seda võinud arvata, et naine võib olla Kaarnakivi? Ja milline naine oli Tiffany Ülemiste, et ei olnud teist tema sarnast maapeal, seetõttu tuli teda Iiobi kombel ka proovile panna, kas ta ikka on nõnda hea, kui Jeesus teda kiitis!

II

Jumal pidas isa Gregoriusega nõu, et ta oli pidanud Vadimi vallandama, ning andis oma juhtnööre, mida edasi küsida ja mida edasi tüdrukule õpetada, et teda tekkinud olukorras aidata. Jumal manitses isa Gregoriust tõsiselt: "Kuule mees, ma tean et sulle ei meeldi abielurikkumine, kuid ole nüüd vait ja ära ütle tüdrukule ei head ega kurja! Ma ise saatsin temale Maldiividele mehe vastu, kes ta paari pani, et tema ihuvili oleks aus. Ära tee seda temale raskemaks, kui tal isa pärast see juba on. Võia nüüd oma palet ja ära ütle midagi, vaid jätka kohast, kust pooleli jäid. Varsti saab ta sulle oma vastuse ütlema ja sina ütled talle uue küsimuse ja juhatad ta tagasi Kaarnakivi koguduse juurde, kus on tema koht!" Isa Gregorius oli seda vaikides kuulanud, näol selline ilme, nagu sööks koirohtu või jooks kamprit. Kuidas ta võis nii pime olla ja mitte seda neetud poisikest läbi näha. Kuidas ta võis lasta oma kasvandikku ära naerda, ja nüüd ei võinud ta Mihklile midagi öelda ja pidi teda endistviisi kohtlema, sest muidu oleks see Tiffanyle kõik ära kaevanud ja see aru saanud, mida tema õpetaja mõtleb. Ta pidi käituma, nagu ta ei teakski, et Tiffany on hoor ja on alaealisena abielus, vastu Jumala ja oma isa tahet ning on rase. Kuidas see teda piinas. See oli täpselt nagu sõbra kaotamine pedofiiliale, kui ta teada sai et jutud tema sõbra himude kohta vastasid tõele. Ja nüüd oli see jälle juhtunud. Miks küll Jumal lasi tal niimoodi kannatada. Nagu oleks tema Iiob! Miks pidid õiged nõnda õelal kombel kannatama? Ta ju tegi kõik õigesti, ja ikka sattus tüdruk valele teele, kas ta siis ei palvetanud oma südames tema pärast? Kas ta siis ei valvanud öötundidel ja ei sõidelnud kuradit, et see ei teeks tüdrukut ära? Ja nüüd oli see kõik olnud asjata. Jumal oli leppinud tüdruku otsusega ja oli seda õnnistanud! Nüüd ei saanud enam midagi teha... nüüd oli kõik lõppenud ja mokas kõik see ilus töö. Mis edasi saab, seda tema ei teadnud. "Kas ma võin rääkida?" kuulis ta oma huuli liikuma, kui Püha Vaim tema sees pani teda vastutahtsi kõnelema, ehki ta oleks tahtnud oma vaimukibedust endale hoida. Jumal saatis temale küsiva pilgu ning leebus veidi ja osutas viisakalt käega, et isa Gregorius võib küll rääkida. "Miks sa mulle nii tegid, et sa saatsid mind välja tüdrukut kasvatama ja nüüd lasid tal hukka minna?" Isa Gregorius oli püsti tõusnud ja käis oma kambris vihast turtsudes edasi-tagasi. Ta tänas mõttes, et uks oli kinni ja heliisolatsioon Ülemiste majas ei lubanud kellegil pealt kuulata. Ja ta taipas, et sellepärast ta ei kuulnudki midagi. See maja oligi patu jaoks ehitatud, et siin saaks peitust mängida. Kuidas polnud ta seda varemini taibanud. Ta kõndis vihas ja palves ringi ja ootas Jumala vastust, kes temaga vaimus rääkis. "Kas sina oled Tiffany sünnitanud, või oled sina tema emaüsas valmis vorminud?" Küsis Jumal aupaklikult. Tema kõnes ja toonis polnud midagi üleolevat. See oli nagu vaikne tuulevihur aasa peal. Samamoodi oli ta vana toriseja Iiobit kõnetanud, kui sellele tema rist liiga raskeks muutus ja tema sõbrad teda ahistama hakkasid. "Kas sina tead, mida ma mõtlen teha, et sa niimoodi pahandan?" Küsis Jumal uuesti, sest isa Gregorius oli vastuse võlgu jäänud ja mõtliku ilmega seisatanud.
"Ei, mu Jumal! Ma ei tea su mõtteid, mis on minust kõrgemad, kuid sa võiksid selgitada, et su sulane mõistaks sinu järgmist käiku. Eks ole me malendid sinu laual, võitluses kurja vastu?" ütles isa Gregorius leplikult ja jõuetust tundes. Selles hetkes tundis ta oma vanust raske ja halastamatuna oma õlgadel. Ta ei teadnud isegi, kaua tal veel on antud elada ja kas ta veel näebki oma töö vilja Tiffany juures. Kuidas sa julgustad rasedat teismelist teda hukka mõistmata ja eemale peletamata, et ta tuleks sinu juurde ja räägiks avameelselt? See oli raske küsimus ja isa Gregorius ei teadnud vastust. Ta ei tahtnud ka Madise kohta üle võtta ja tüdruku isaks hakata, ehkki tal oli temale palju ette heita. Kuid see oleks teinud asja veel hullemaks. Ei, tema ei tahtnud tema ja tütre vahele ronida. Kuipalju tüli ja teotust oli selle tõttu sündinud, kui tütred ja pojad oma vanemate eest kirikusse pagesid ja need sinna järele tulid. Sellest ei sündinud kunagi head nahka. Ja tema ei tahtnud uue linnalegendi algatajaks saada, kuidas rikkuri lastel on liialt lõtv püksikumm ja madalad kombed ja kuidas preestrid neid noolivad ja nende pattu ära kasutavad. Sest Tiffany Ülemiste oli ilus ka isa Gregoriuse silmis, kuid ta oli suutnud Saatanale vastu panna, ja vana vaenlane oli vastavalt pühakirjale tema juurest põgenenud, et ta ei olnud temale vääriline vastane. Ta võis vähemasti selles rahuldust tunda, et Jumal just tema juurde tuli ja mitte tolle koguduse pastori jutule, kes oleks peaaegu tüdruku tapnud. Tema ei olnud nii mõistmatu ja teadis inimeste kannatusi. Ta oli inimeste keskel elanud, mitte ennast eraldumisega kahjustanud. Eks just sellepärast oli ta "Marmoringlid" kirjutanud - ja ta oli enesega rahul.

"Mida sa endaarvates teed ja mida sa nüüd südames mõtled?" küsis Jumal temalt murelikult, nagu oleks isa Gregorius tema poeg ja tunnistanud talle kahinaid oma kopsudes üles ning natuke röga välja läkastanud. Isa Gregorius sai kohe aru ja vabandas oma suurelisuse eest ning lubas end parandada. "Ära seekord ühtegi palvet loe, ma olen neist väsinud!" vabandas Jumal "Mulle piisab täiesti sinu vabandusest, vähemasti ei peksa sa ennast, nagu teised su ordukaaslased. Ole ometi mõistlik!" Ja sellega oli nende nõupidamine otsas ja ilmutus lahkus ja isa Gregorius leidis end üksinda oma toas. Oli 3.14 öösel ja munk otsustas väsinult magama minna.

III

Samal ajal vähkres Tiffany Ülemiste oma voodis. Tal oli olnud kõige rajum koolipidu, mida ta üldse võimalikuks pidas. Ja tema arvas et tema ema on kristlane, kuid see läks ühes isaga pärast pidu ära ning oli nad Mihkliga kahekesi jätnud. Tiffany küll ei joonud peol - tal polnud üldsegi nähtavaid pahesid, sest ta ei suitsetanud ka. Kuid teised kutsutud andsid endast viimast. Kuna sa veel helitihendatud majas saad noorena pidu panna. Ja noored kasutasid seda võimalust ära ning panid pidu, nii et maja värises. Härra Richter oleks oma masinatega aias mõõtmisi tehes kindlasti 6.8 välja mõõtnud, kuid ega maja ka viletsatelt ehitajatelt pärinenud ja pidas mehiselt vastu, ning ei mõelnudki maa-alla vajuda, ehkki Soodom ja Gomorra temas aset leidis. Kõik teised külalised olid erinevates tubades uinunud ja erinevais asendeis kustunud, südame all kas alkohol või midagi kangemat. Pastori jutlusele oli selle peoga konkreetselt oma arvamus öeldud. Mida ometi Irina sellega mõtles, kui ta temale kartulikrõpse ja limonaadi ostis? Ta ei võinud veel öelda, aeg oli vale. Ka tema tahtis rõõmus olla, et jäi elama ja mingeid tüsistusi ei olnud. Siiski oli midagi muutunud ja ta ei tahtnud päris sellist pidu. Mihkel oli vähemasti aru saanud, et ta kardab ja oli vaikselt ära läinud. Ta oli isegi viisakalt teistele külalistele öelnud, et Tiffany on kõigi õnnesoovide ja tervisesoovide üle tänulik, kuid tunneb end nõrgana ja heidab oma tuppa pikali. Ka külalised said aru ja lubasid tema eest ka pidu panna ja nii võis ta viisakalt oma tuppa pageda ja ukse sulgeda, ning nautida vaikust. Ta oli kohe nutma puhkenud ja oma voodisse vajunud, ning ta ei teadnud mispärast. Ta ei saanud seda pastori pilku oma meelest minema. See oli ikka veel tema meele äärel nagu kuri vägistaja, kes tütarlast taga ajab ja on tema tupiktänavale ajanud ja lõksu püüdnud, ning valmistub ilmse naudinguga aeglaselt lähemale tulles oma tegu tegema. Miks ta ei suutnud rõõmus olla, nagu teised, mis oli teisiti. Ja talle tuli tema rasedus meelde. Jah, ta oli nüüd naine, temast pidi saama ema! See oli teisiti ja seetõttu ei võinud ta enam laps olla. Miks ta ei olnud ometi oodanud, nüüd oli kogu tema lapsepõlv möödas. Ta ei tahtnud nõnda Mihkli juuresolekul tunda, sest ta ei süüdistanud oma meest vaid iseennast et ta ei julenud Mihklit oodata ja seda õigesti teha, nagu tema usk nõuab. Selles hetkes ta tahtis üle kõige, et oleks oma ristimist tõsisemalt võtnud.

Kell oli 3.14 öösel, kui ta viimaks ära nutetud silmadega jõuetult unne vajus. Ta leidis ennast ühes valges ruumis ja tundis selles troonisaali riismed ära. Kõik oli nagu maha kistud ja kõmas tühjana. Ta hüüdis Leonidast, kuid see ei vastanud, ega ka ükski teine, kes siin varem olid elanud. Tiffany tundis end üksinda ja nuttis. Üks tuvi lendas tema juurde ja muutus ilusaks meesterahvaks. "Miks sa nutad, tütreke?"
"Ah, see oled sina, Miikael, kas tulid võidurõõmutsema, et su sõna täide läks?" torises tüdruk ja nuttis endamisi.
"Ma ei tulnud sind narrima, vaid Jumal saatis mind siia et sind lohutada ja isa Gregoriuse küsimusele vastata." ütles ingel lepitavalt ja hoidis väärikalt kaugemale, et lasta tüdrukul omaette olla. Kui Tiffany end vaatas, oli tal jälle valge ürp seljas, ja endisest mustast sametist polnud jälgegi. Ka tema rinnad olid endised ja ei olnud nii suured, kui varem. Ta oli saanud oma endise kuju - ja see tekitas temas hirmu. Mis siis, kui Mihkel tema vähema kuju ära põlgab? Äkki talle meeldivadki rinnakat naised? Ja ta on ikkagi 14 ja oma endises suuruses, kuidas ta võiks üldse täiskasvanule sobida?
"Ära muretse, kui see ilmutus on kadunud oled sa samasugune, nagu magama heites. Jumal ei võta sinult midagi, mis sa enesele küsinud oled ja sa ei pea olema see laps, kes sa enne kratiga kohtumist olid." Ütles ingel tõsiselt kuid viisakalt ja tema kõnes polnud jälgegi halvakspanust. Tüdruk vaatas veekalkvel silmadega hirmunult ja ootusärevalt inglile otsa. Kas ta võis seda tõesti uskuda. Kas ta võis teda usaldada. Ta sai ju aru, lahing käis tema pärast. Kas ta võis usaldada, kui Sumatin oli tema üksi jätnud. Ta ei võinud isegi oma peegelpilti usaldada. Nad olid kõik kaasa võtnud ja jätnud ainult riismed; varemed. Ja kõik ühe jutluse pärast, küsimata, mis Tiffany sellest arvab või kelle poolt tahab olla. Temalt ei olnud jälle keegi küsinud - ja see haavas Tiffanyt. Lõpuks viskus ta ingli käte vahele ja ingel patsutas teda ning lasi ennast tühjaks nutta. Nõnda vennalikult hoides viibis ingel tüdruku juures, kes tundis end üksinda, ehkki inimesed pidasid tema auks pidu.
"Kas sina tead kuidas--?" küsis Tiffany kuid Miikael vastas "Mina ei sekku sinu perekonna asjadesse ega lähe sinu isale kaebama, sul on vabadus ise otsustada, kuna sa oled valmis oma perkonnale ütlema, et oled rase." Tiffany vaikis tänulikult ja nõnda nad istusid põrandal mõnda aega, kuni tüdrukule tuli meelde, mille pärast ingel ütles end tulevat olnud. "Kelle jalgu ma siis pesema pean ja kes minu jalgu peseb?"

"Seda küsimust ei tule üldse niimoodi mõista!" ütles ingel rahulikult. "Sa oled juba seda oma elus teinud, kui sa Mihkliga abiellusid, ehkki oled 14 ja tegelikult sinu kultuuris see pole võimalik. See on, nagu neitsi Maarja rasedus, mis oli ennekuulmatu, kui ta jäi Jeesust ootama, et Jumal tema rasedaks tegi. Selles suhtes oled sina samas olukorras. Mihkel armastab sind tõeliselt, ega hooli sinu rinna ümbermõõdust või puusadest või pikkusest. Ta armastab sind ka siis kui sul kõike seda ei oleks. Ainult sinu vanuse pärast ja et ta mõtles sind oodata, ei julenud ta sulle midagi öelda, et ta mõtles, et sa oled teisele lubatud ja ta ei tahtnud seda sulle ära rikkuda. Kuid muidu armastas ta sind esimesest silmapilgust ja sai aru, et see on keelatud armastus."

Tiffany mõtles veidi selle vastuse üle ja ütles siis: "Seda ei või ma isa Gregoriusele ütelda, sest see murraks tema südame ja tema pole milleski süüdi!" Tiffany ohkas, ta pidi selle vastuse kuidagi sellisesse keelde panema, et munk ei saaks aru, et ta rase on. Kuid üks teine küsimus turgatas talle pähe.

"Ütle mulle, ingel, kes pidi mu tulevane mees olema?" küsis Tiffany ja vaatas Miikaelile tõsiselt otsa.
Ingel ei vastanud kohe, sest see küsimus oli ebamugav. Lõpuks ta leppis oma olukorraga ja alistus küsimusele. "Sinu tulevase mehe nimi pidi olema vend Justus - see poiss, kes sulle maja ees isa Gregoriuse küsimust seletas. Ka tema käib Kaarnakivi koguduses!"

Tiffany vaatas inglile üllatunult otsa ja puhkes südamest naerma. "See könn, kes mu nägemisest oleks orgasmi saanud. Jumalal on hea sarkastiline huumorimeel, sest mu isa ei lepiks temaga kunagi!" Tiffanyl oli ees õnnetu nägu ja temas polnud jälgegi tavalisest ärapanemisest. Sel hetkel suutis ta tunda hingesugulust isegi selliste poistega nagu vend Justus. Ta oli küll võitja, kuid ta tundis end viimase luuserina, et ei olnud mõistnud, mida elult tegelikult otsib. - Teismelise rasedus ei kuulunud kindlasti nende asjade hulka, ehkki ta oli selle mõttega mänginud.

"Su isa ei lepi ka tänavanäitlejaga, kuigi nüüd on ta ju rikas!" tähendas Miikael viisakalt ja asutas minema.
"Oota, ära mine!" Tiffany oli temal rüüäärest kinni haaranud. "Ma kardan! Ära jäta mind üksi, sest ma ei ole valmis!" Ja ingel peatuski ning valvas tema kohal kui ta rahulikult unne suikus ja magama jäi.

Leonidas juhtus sinna samusesse ilmuma kus nad olid, otsis nuuskivalt ringi, nagu oleks veel midagi siia unustanud ja märkas inglit ning vandus koledalt ja kadus jälle ära. Ta polnud küll midagi maha jätnud, kuid ingli kohalolu oli halb märk.

Iseseisvuspäev

Oli 20 August. Sinimustvalged lipud lehvisid igal majal ja korterelamul. Ka Madis oli oma vardasse tõmmanud. See aitas tal mõtteid eemale viia sellest hullust pastorist, kes peaaegu oleks tema tütrele elu maksnud. mida ta õige endast mõtles? Ja tema mõtles, et see inimene on normaalne... siis, kui ta teda kantslis nutmas nägi. Ainult ühel põhjusel polnud Madis seda hullu mättasse löönud - tema kogudus toimis ja hoidis neid hälvikuid tänavalt eemal. Niikaua, kui nad olid seal Kaarnakivi koguduses, ei teinud kõik need, kelle kohta Madis kasutas üldnimetust "Rämps", ausatele inimestele enam liiga. Kerjamine oli pärast selle koguduse rajamist selles linnaosas tublisti langenud, nagu ka prostitutsioon ja muud kuritegelikud ilmingud. - Need olid lihtsalt uued vormid võtnud, ega Madis loll ei olnud, et ta seda ei mõistaks. Kuid vähemasti oli tema linnaosa natukenegi puhtamaks saanud, mis tähendas, et tema tütrel on natukenegi normaalsem elukeskkond. - Ei võinud ju iial teada, mil mõni narkar nurgatagant kurikaga välja hüppab või keegi pede talle kupart pakub. Aga vähemasti sellega sai see totakas pastor hakkama, kuigi tema oleks oma koguduse teisiti üles ehitanud. Kutsunud rohkem auväärseid inimesi, kes on väärt nii ilusas hoones käima. Ilusad asjad väärivad ilusaid inimesi, kes käituvad ilusasti. Kuigi Madis oli ise ka kunagi "Rämpsu" hulka kuulunud. Ta mäletas seda hästi, seda vastikuse tunnet, mis ta iga kord tundis, kui pidi ülespoole pugema. Kuid see oli ammu ennast ära tasunud, ja ta võis oma annid esile tuua ja need avaldasid oodatud mõju. Kuid pastori vastus ikka kriipis tema hinge:

Ta oli oma tavalises tulises vihas läinud Kaarnakivi kogudusse ja teel mõnitanud paari Jehoova tunnistajat ning ühte mormooni - mis oli tolle poolt kõva sõna, et nad tavaliselt ainult mitmekesi ringi liikusid, kuid see isegi elas selle rünnaku üle, kuigi päris sasitult ja soovitas Madisele alkoholi võõrutusravi, mille eest Madis ta sinna ja tagasi saatis ning muid Kääbikla urge talle meelde tuletas, mida ta rohkem silmas peaks pidama, kui asju, mis temasse ei puutu. Ja sündmus pastoriga arenes nõndamoodi:

"Kas sina oled see värdjas, kes mu tütart hullutas?" küsis Madis sõjakalt pastorilt
"Madis Ülemiste, ma eeldan - Jah, mina hullutasin sinu tütart." ütles pastor nii rahulikul häälel, nagu tervitaks ta üht vana sõpra.
"Mis on sul enese kaitseks öelda, mu tütar oleks peaaegu surma saanud!" rõhutas Madis igat silpi ja tuli ähvardavalt lähemale, käed rusikas ja silmavalged välkumas.
"Pole tal viga midagi - kõigest minestus - juhtub siin sageli. Senimaani pole keegi mu jutluse peale ära surnud. Ta vajaski Jumala puudutust..."
"Ah nii! Kas sa ei arva, et sa peaks veidi alandlikumalt käituma, kui arvestada, kuidas su kogudus varemini oli ja mis laut siin ennemini oli." põlastas Madis ja pani käed rinnal risti ning põrnitses pastorit eriti halvustavalt ja ülalt alla pilguga.
"Kui sa tahad öelda, et ma su annetuse tagastaksin, siis siin see on." Pastor võttis põuest paksu ümbriku välja ja ulatas selle Madisele, kes seda vastu ei võtnud.
"Mul ei ole tavaks oma kinke ja ande tagasi võtta." Mõmises Madis veidi segaduses, kuid ta kogus end kiiresti. "Ära enam kunagi mu tütre ligi tiku - sina temale ei jutlusta!"
"Seda soovi on raske täita, kui ta ise siia tuleb. Meil on vaba maa, igamees -või naine võib teha ja käia kus tahab ning mis tahab..." tähendas pastor asjalikult ja ei reetnud millegagi et ta Madist kardaks või oma olukorra tõsidusest aru saaks. Ja see ajas Madist veel rohkem marru. Kuidas ta üldse julgeb mõelda, et nad on võrdsed? Üks lihtne jutlustaja ei ole kunagi võrdne Madis Ülemistega, Kaarnakivi loojaga.
"Ära muretse, enam ta ei tule isegi selle hoone lähedussegi!" rõhutas Madis uuesti ja urises seda pastori näole nii lähedalt, et vaid võimäärimisnuga veel nende ninade vahele mahtus. "No siis ei peaks ka sina muretsema, et ma su tütre ää teen!" Rõhutas pastor rahulikul häälel vastu ja ei jäänud midagi Madisele võlgu. Ta oli ümbriku tagasi põuetaskusse ajanud ja käed selja taha, nagu deklameeriks ta luuletust. Sellel mehel pidi tõesti puue olema, et ta ei taibanud, et ta on vaid juuksekarva kaugusel hauast.
"Mul on sulle midagi öelda, Madis Ülemiste!" võttis pastor ootamatult juhtimise üle ja Madis võpatas ning astus vaistlikult sammu tagasi.
"Miks sa vihkad oma perekonda?"

Madis vaatas talle lolli näoga otsa ja ei osanud midagi enam öelda. Mida?? Tema, ja vihkab oma perekonda - kui ta on oma perekonnale kõike võimaldanud, mis üldse mõeldav on - ja tema peaks neid vihkama! Kas see pastor üldse teab, kuidas elu ringi käib, et ta julgeb teda süüdistada oma perekonna vihkamises, ise pole isegi abielus mitte ja tuleb teist sellistes asjades õpetama! Mida õige tema teadis nendest raskustest, mida aus elu ja maksude maksmine ning töö endast kujutasid? - Kui raske on ausal mehel tänapäeval kõigele aega leida. Ja kui siis mees tuleb koju, ei või ta isegi mitte puhata, ja peab veel rüütlit mängima ja teistest ka aru saama. Igal pool olid mingid suhtekorraldajad abielu mõtte ära rikkunud. Varem oli palju kergem, siis maksis veel mehe sõna, kuid nüüd ei olnud enam nõnda. Hea vähemasti, et Irina on õigesti kasvatatud - ta ei pidanud kunagi oma naist lööma, et see talle sõnatult alistus. Ainult hiljuti oli ta rohkem nurisema hakanud, et ta oma meest liiga vähe näeb ja keppi ei saa, nagu vanasti. Aga see oli arusaadav. Madis kavatses selle kõik hüvitada, kui maja valmis saab. See pidi nende abielu aastapäeva üllatus olema. Aga mida seesinane teadis, kui raske on selliseid ilusaid asju ehitada ja oma tööga kokku sobitada, et sa pankadele igaveseks võlglaseks ei jääks. Ja kas polnud Madis mitte hea annetaja olnud, et tema üle ei saanud ka sealtpoolt nuriseda. Ta ikka aegajalt andis mõnele fondile, kuigi mitte kerjusele tänaval - nende seas oli igasuguseid kelme ja nende hädas ei võinud kunagi kindel olla. Ja Madis vihkas üle kõige seda, kui keegi tema lolliks võis teha - Ja seda tema kartis, nagu kurat ristimisvett! Kahjurõõm oli ju rahvussport ja teise eestlase parim leib oli eestlane. Palju oli ta kuulnud lugusid, kuidas rikkaks saanud õnnetud hinged jälle vaeseks jäid, kui nad ei osanud oma süüdimatuid sugulasi kantseldada, kes vast mõtlesid, et mees võib igavesti seinast raha välja võtta. Ainult tugevad jäid ellu ja head poisid lõpetasid viimasena, et neid alati sai rajalt maha võtta. Ja Madis ei tahtnud selline hea inimene olla, kes mingi kirjutamata seadusega lohku tõmmatakse, tema tahtis ise oma õnne sepp olla ja vabamees, kes ei alistu kellelegi vaid kellele teised peavad alistuma. Seetõttu solvas teda pastori küsimus pisarateni - ja ta vaikis. Nõnda põrnitsesid kaks meest teineteist kaua aega ütlemata midagi. Möödus kümme minutit; siis veerandtund; pool ja täistund - kuid kumbki mees ei andnud järele ja ei näidanud üles väsimuse märke. Pastor vaatas rahulikult Madist ja Madis põrnitses puhkides, nagu härg vastu, just sellise ilmega, et kohe kaevleb tema sarvedega surnuks. Lõpuks otsustas Madis, et targem annab järele ja keeras otsa ringi, ning pastor pöördus rahumeeli oma asjatoimetuste poole. Üks näitsikutest hiilis juurde ja hakkas pastorit lohutama, et kui halb see on, et inimesed niimoodi süüdistama kukuvad, kuid pastor sõitles lohutajat ja läks oma toimetustega edasi.

Madis ei saanud aru, kuidas too pastor oli julenud. Kuid enam ta seda viga ei tee, et oma tütart sinna laseb. Lipp lehvis hästi vardas ja Madis silmitses seda hetkeks, kuidas see tuule käes lipendas ja lehvis. Päev oli ilus Eestimaal ja ühtegi pilve polnud näha.

II

Tiffany lamas ikka veel voodis, sest arstid tahtsid talle veel mõned testid teha, et kindlad olla, et ta koju minna võib. Üks vanem naine tuli lilledega sisse ja tüdruk ei tundnud teda kohe ära. Kui ta tema kõrvale küsimata toolile istus, taipas Tiffany:
"Ah, sa oled see mutt sealt kogudusest, kelle käte vahele ma kukkusin!" püüdis Tiffany torgata ja oma tavalist sarkastilist nooti kätte saada, kuid midagi oli teisiti ja puna tõusis ta palgesse. "Palun vabandust." ütles ta aknast välja vaadates. "Te vist arvate et ma olen väga kasvatamatu laps..." Kõik see aeg oli vanem daam rahulikult istunud ja ei öelnud midagi. "Kas sa tunned ennast hästi, kas arstid lasevad su varsti koju?"
Tal olid ikka veel lilled süles ja ta vaatas korraks nende peale ja andis siis üle. "Ma saan aru, kui sa neid ei taha - sa ikkagi kukkusid kokku meie koguduses - see võis päris alandav kogemus olla, kui sa oma keha enam ei valitse." tähendas vana naine asjalikult ja vaatas emalikul pilgul Tiffany peale. Uus kahetsuse laine uhtus üle tüdruku, et ta oli nii kõrgilt seda naist kõnetanud, ehkki võis aimata, et just tänu temale ei prantsatanud ta vastu külma kivipõrandat. Ta oli ju rase - mida kõike oleks võinud juhtuda, kui teda keegi kinni poleks püüdnud. See mõte hirmutas Tiffanyt, eriti sellepärast, et talle ei meeldinud teistelt inimestelt abi vastu võtta.
Samal hetkel tuli Mihkel uksest sisse, kohvitopsik käes ja vaatas üllatunult vanemat naist, kuid ei öelnud midagi. Ka naine märkas teda ja taipas et ta ei ole oodatud ning pani lilled tühjaks jäetud vaasi, olles nad ennemini paberist välja harutanud, ning lahkus viisakalt head päeva ja tervist soovides. Tiffany ohkas kergendatult, et see piinlik moment oli möödas.
"Kas kõik on korras, kas ta tikkus sulle ligi?" Küsis Mihkel osavõtlikult.
"Oh ei, ta lihtsalt muretses, kuna ma välja saan. Eks ta ise oli ka veidi löödud, et ma tema käte vahele langesin. See pidavat tema koguduses tavaline olema, nagu ma tema vastusest aru sain." Tiffany vaatas ikka aknast välja ja mõtiskles.
"Kas sa oled nüüd minu peale pahane, et mind seal ei olnud?" küsis Mihkel ja mossitas.
Tiffany vaatas hajameelselt tema poole ja sai aru, mis ta oli valesti teinud. "Ei, vabanda, ma ikka veel mõtlen selle unenäo peale, mida ma kolm päeva nägin. Siis, kui ma koomas olin, see oli nii imelik ja ma ei saanud sellest aru." Ja Tiffany jutustas Mihklile, kuidas ta koomas olles oli Jeesust näinud, või vähemasti tema arvas, et see pidi olema Jeesus, sest ta vastas kirjeldustele. Kuigi ta polnud teda nii elusana ette kujutanud.
Mihkel vaatas teda kaastundlikult ja istus samale toolile, mille vana naine oli vabastanud ja surus soojalt Tiffany käsi tekil. "See oli kõigest unenägu - su aju püüdis arusaamatut olukorda arusaadavaks muuta. See pastor on ikka tõeline jõhkard, et ta selliseid jutluseid räägib. - Ma mõtlen, me ei ela enam keskajal!"
"Ära sa seda mu isa juuresolekul ütle, tema mõtleb samuti nagu see pastor..." Värv oli Tiffanyle näkku tagasi tulnud ja ta naeratas - ja Mihkli meelest oli see kõige ilusaim naeratus, mida ta üldse oli näinud, kui ta nõnda juuksed laiali voodis lamas. "Mida me nüüd teeme ja kuidas me talle ütleme - et me abielus oleme... ja et mina olen rase?" küsis Tiffany veidi aja pärast ja nad mõlemad vaatasid mõistmisega teineteisele otsa ning vaikisid. See oli raske küsimus.

III
Irina Ülemiste toimetas kodus, sest varsti pidi tütar haiglast välja saama ja kõik pidi ilus olema. Ta otsustas, et selline ehmatus on õige hetk, et üks suurem pidu teha - ja ootamatult oli ka Madis end parimast küljest näidanud ja nõustunud osa võtma. Kutsutud olid kõik tema kursusekaaslased - ja Irina oli õnnelik, et Vadim ei tulnud, olgu põhjus missugune tahes. Irina hakkas juba tõesti kartma, et tema mees on pede - miks ta muidu seda meest koguaeg oma kõrval hoidis. Nüüd ta vaid naeris oma rumaluse üle. Ta mees armastab teda siiski. Nad olid Draakoni restorani laua tellinud - või mis laua - kuus lauda, mis tuli kokku lükata, et kõiki kutsutuid ära mahutada. Sellist olukorda tuli ära kasutada, kui Madis veidi lahkemas tujus oli. Tööl läks hästi ja nad lausa ujusid rahas ning see sündmus oli vähemasti niipalju kasu toonud, et oli perekonda lähendanud. Tulevik ei paistnud enam nii tume ja Irina käis harvemini pihil ja rohkem ühes väikeses kiriklas, mida teised ortodoksid kasutasid, ning luges Jeesuse ees oma palveid, et perekonnal hästi läheks ja Tiffanyst aus naine sirguks. Ta oli Tiffany tarvis laenutanud ka DVD filmiga "Iseseisvuspäev" ning piisavalt kartulikrõpse ja jooke ostnud, et ta võiks koos Mihkliga õhtupooliku üksi veeta. Ta hindas seda, et too noormees tema tütart nii hästi kohtles - nagu vanem vend. Ta ei olnud suutnud seda paha kommet oma tütrest välja kasvatada ja ta kahtlustas, et tütar teeb seda rohkem isa ärritamiseks. Irina ohkas vaid kergendatult et tütar polnud endale nabarõngast või tätoveeringut nõudma hakanud. See oli tema eas ju nii tavaline. Kartulikrõpsud ja "Kellukese" limonaad olid selle kõrval väga süütud asjad. Ta teadis, et tema õpetaja poleks tema tütart nõnda rünnanud, ehkki ta kiitis pastori jutluse heaks. Hea abielu saladus - see on allaheitlik naine. Sest mees ei armasta midagi enamat, kui et, ta ennast omas kodus võib kuningana tunda. Ja sellele oli nende abieluõnn rajatud, et mil iganes võimalik, tegi Irina end kättesaadavaks ja toimetas kodus, lastes mehel tööd teha. Ta oli seda omast kodust õppinud, et seal oli samuti - ja nii oligi õige, ja see rõõmustas tema südant. Kuid ta tahtis oma meest rohkem näha. Ta polnud enam esimeses nooruses ja ei tea, kaua ta oma meest himustadagi suudab. Need olid ohtlikud ajad, kus iga nurga taga võis varitseda praktikant või groupi, kes su mehele küüned taha lööb. Ta ju teadis, mis ta mehele meeldis. Nad olid juba 24 aastat abielus olnud - läbi paksu ja vedela - Irina oli seda nurinata kannatanud. Sest kas mitte polnudki see hea naise roll, olla oma mehele kaelaks, olla kohane ja hoida perekonda üleval. Ja Madis polnud teda löönud, ehkki ta oli selline mees, kellest võis seda uskuda. Irina oli lihtsalt hea naine ja ei andnud selleks võimalust, et mees teda lööma peaks. Ta oli seda oma emalt õppinud: "Anna järele suurtes asjades, et mees annaks järele pisikestes asjades. Kui sa hakkad vastu suurtes asjades, siis ehk sa küll saad pool võitu, kui sedagi, siis pärast kiusab sind mees väikestes asjades, ja sul on palju tüli majas! Nii sa võidad vähemasti väikestes asjades." Ja see õpetussõna oli toiminud. Irina oli olnud kogu oma elu mehele allaheitlik ja kuulanud tema sõna, nagu vagur voonake - missest et tema isa polnud nende abielu heaks kiitnud. Mees oli ju eestlane ja elas eestimaal, mitte nende külas Novosibirskis. Ta oli oma isa ja ema vastu mässanud ja eestlasele läinud - kohati ta kahetses seda ja ihkas tagasi, kuid ei saanud. Mis siis, kui nad tema meest omaks ei võta ja teda tütre röövis süüdistavad? Mis siis kui tema vennad mehe välja kutsuvad - siis oleks pärast vähemasti üks laip kindel, kui mitte mitu. Ta oli õnnelik, et vähemasti polnud vennad talle Eestimaale järele tulnud - olid liiga uhked selleks. Kõige rohkem kartis aga Irina oma isa, kes oli küla Koldun. Kui tema midagi ütles, siis nii see oli. - Ja isa tahtis oma ametit tütrele edasi anda, et pojad tema silmis ei sobinud. Miks, ei tahtnud isa kunagi seletada, kuid pojad austasid tema otsust niipalju, et ei vaidlustanud seda kunagi, ja kohtlesid teda ikka samamoodi rüütellikult edasi.  - Ja Madis oli teda hoidnud, nagu kull oma saaki ja oli talle igas mõttes hea mees olnud. Kui ta oligi õhtuti torssis, kui töölt tagasi tuli, tegi ta seda varahommikul tundeküllaselt jälle heaks. Ainult see Kaarnakivi rikkus tema rahu. See oli ainus, kes tema ja Madise vahele mahtus. - Ja Irinale ei meeldinud see, see oli ju kõigest programm; masin - kuidas võis see olla parem, kui Irina Ülemiste!

Miks sa mind vihkad? 2

Tiffany leidis end ühe trooni eest, mis sarnles selle trooniga, mida ta tavaliselt öistes unenägudes nägi ja millel ta ise istus. Kuid sellel troonil oli omanik. Üks noormees istus troonil, kel olid seljas väga stiilse lõikega valged riided - võiks isegi öelda neoonvalged, sest nende puhtus kriipis silmi. See riietus oli mugav ja avar ning ei ahistanud kandjat kuidagi moodi, lastes temale rahulikult istuda. Tema rüü oli just õiges suuruses ja ei lotendanud kusagilt ja see paistis olevat ühes tükis, nagu mingi tuukriülikond - kuid see oli võimatu. Riidest ülikondi ei tehtud niimoodi. "Kuidas sa selle selga ajasid?" Mõtles Tiffany endamisi. Noormehel oli lühike habe ja vuntsid ees ja ta meenutas natuke Jack Nickolsoni ja Steven Seagali segu. Habe oli kuldpruuni värvi, nagu ka vuntsid ja see sobis kuidagi eriti hästi tema riietusega kokku. Juuksed olid noormehel musta värvi ja pikad. Sellised, mille peale tema isa oleks kindlasti kulmu kipra vedanud - et talle rokkarid ei meeldinud.

"Tere!" hüüdis Tiffany valjult "Ega te ei tea, kuhu ma siin sattunud olen?" küsis ta kiirelt edasi, et oma ebalust ja hirmu varjata. Pastori jutlus oli tal veel elavalt meeles.

Noormees troonil avas oma suu ja hakkas kõnelema, kuid see ei olnud vastus Tiffany küsimusele:

"Pärleid ma olen tulnud loopima sigade ja koerte ette - ja mis ma tahaksin veel, et nad käänduksid minu vastu ja rebiksid tükkideks selle nõdra ihu, mis on mu vangimaja - vaata, see on minu leib ja vein; minu Püha osadus sinuga, kes sa minusse loed! Tule, joobu koos minuga ja lase Luulel end vallata, et tulevased võiksid tulla ja rajada oma kojad minu lihas ja veres!"

"Eeh, mida??" küsis Tiffany heitunult, sest ta ei saanud sellest kõnest midagi pihta.

Kuid sellega nägemus ei piirdunud, sest kohe lendas kohale kaarnaparv ja näis noormehe palve ellu viivat ja nokkis mehe lihatuks ja limpsas ka vere ära, kui see üldse võimalik oli ette kujutada. Jäi ainult noormehe skelett, mis troonil rahulikult edasi istus ja oma tühjade silmakoobastega teda jõllitas.

"Tiffany! Tiffany!" kostis kaugusest hääl ja ta vaatas hääle poole, ning leidis end hoopis haiglapalatist, kus isa teda raputas. "Tiffany, kas kõik on korras - ma nii muretsesin!"
Tiffany vaatas aknast välja ja sedastas, et on õhtu, või väga tihe vihmasadu, sest akna taga oli süsimust ja klaasile sabises vihmapiisku, mis sellest juba palistatud olid. 
"Mis kell on, mul on kõht tühi!" kraaksatas Tiffany ja tema voodi ümber kogunenud inimesed hingasid kergendatult.
"Kell on 6.24 hommikul ja on kolmapäev. Sa olid kolm päeva koomas ja me mõtlesime juba et oled surnud ja tulime aparaate välja lülitama, sest su aju ei reageerinud enam ühelegi testile, mis on ette nähtud." sedastas noor praktikant ja sai selle eest arsti hävitava pilgu osaliseks. "Meil siin patsiente ei hirmutata, kui tahad odavat närvikõdi, mine sinna kirikusse ja hakka jutlustajaks, kust ta üles korjati!" sisistas ta ja praktikant punastas. "Kuidas te end tunnete preili Ülemiste?" küsis arst ametlikul toonil, kuhu siiski eksis veidi vennalikku soojust. Oli aru saada, et arst hoolib oma tööst ja patsientidest, igal juhul rohkem kui see pastor oma kogudusest. Tiffany kissitas silmi, sest lambivalgusega harjumine võttis veel aega. Lõpuks seletas ta kõigi palatis olijate nägusid selgemini, et tema ema; Mihkel ja kogu klass koos õppejõududega oli kohal ja et voodi kõrval laual oli juba tekkinud lillevaas krookuste ja liiliatega. Õnneks polnud isa oma tööorja kaasa võtnud, Tiffany oli selle eest tänulik, et see venelane oli nende puhkuse ära rikkunud ja ema ning isa olid tema pärast veel kaua tülitsenud.

Isa paitas tema sassis juukseid ja küsis tõsiselt: "Mis juhtus?"
Tiffany puhkes hüsteeriliselt nutma, sest talle tuli pastori jutlus meelde: "Miks sa mind vihkad?" purskus tüdrukust välja kiiremini, kui ta suutis enesevalitsust taastada! "Mida!!" urises Madis kohmetunult, sest selllist reaktsiooni ta polnud oodanud. Tema oli tulnud oma töökõrvalt, et tema tütar oli suremas haige, ja esimene küsimus, mis temale esitati, oli: "Miks sa mind vihkad?" Kuid tütar ei jätnud sellega: "Mina ei või poisina sündida, kuidas ma siis võin olla jumalalaps, nagu pastor jutlustas! - Miks sa mind vihkad?"

Mõistmine haaras Madist ja tema käsi läks iseenesest rusikasse, nõnda et sõrmenukid muutusid pigistusest valgeks. "Ah nii!" urises Madis "No vaatame seda jutlust kohe!" ja tormas palatist välja, Irina rutakalt järele, et mees mingi lollusega hakkama ei saaks. Ülejäänud palatisse jäänud külalised võtsid kaastundliku pilgu ette ja hakkasid teda igasuguste juttudega pommitama, mis vahepeal koolis oli juhtunud, et tema mõtteid kurjast jutlustajast eemale viia. - Oli ju ilmselge, kes oli süüdi tütarlapse kokkukukkumises teenistuse ajal.

Kui ka viimane külaline oli lahkunud - Mihklit oli kõige raskem välja saada, ja ta haises ka nõnda, nagu oleks ta need kolm päeva ustavalt ja unetult tema peatsis veetnud. - Kuid lõpuks sai arst tema siiski välja öeldes: "Isegi nii kõvad mehed nagu sina peavad kunagi magama, saad oma naisukest hiljem ka näha - ja palju õnne!" "Eh! Mille eest!" kohmetus Mihkel. "Teie naine on rase - ma ei hakanud vanemate ees midagi rääkima, kuna diskreetsus on meie haiglas esikohal; ja nõnda nagu ta isa pastori jutule jooksis, pole te kindlasti tema heas nimekirjas, kui tuleb välja, et tema 14 aastane tütar on rase, see teeks Hipokratese vande täitmise liiga raskeks..." Arsti hääles polnud kübetki hukkamõistu, ta oleks nagu rääkinud hambaaugust ja mitte varateismelise rasedusest ja võimalusest, et see võiks kuidagi seadusevastane olla. Mihkel lahkus totakas irve näol, nagu oleks talle just öeldud et ta lõpetas KRATT'i Magna Cum Laude in spe doctor Universitas Tartuensis. KRATT tegi Tartu Ülikooliga koostööd ja neil oli ühine videoõppe materjal, jälle tänu Madis Ülemiste rakendusele Kaarnakivi.

Tiffany hingas sügavalt sisse ja põrnitses lage, nagu mingi voodihaige, kes sai just teada, et peab eluksajaks halvatuna siia jääma. "Kas see on tõsi - et ma olen rase?" küsis Tiffany ettevaatlikult, lootes, et arst kukub vabandama, et see oli lihtsalt viis, kuidas Mihklit palatist välja saada.
"Jah, teil on kolmas kuu ja väga head kehavormid, mis võimaldavad kõhtu veel tubli kolm kuud varjata, enne kui midagi paistma hakkab. Kahjuks pean teile ütlema, et soodne abordiaeg on mööda lastud, nii et kui teil peaks selline soov olema, peaksite mõne erapraksise kasuks otsustama, kes ei dokumenteeri ravivõtteid..." Rääkis arst vennalikult ning vaatas erinevaid masinaid ja nende näitusid, veendudes, et Tiffany on ikka tõesti elavate hulgas. "Tänan teie mure eest, kuid ma kavatsen lapse saada, ma ei häbene oma meest ja last!" ütles Tiffany endalegi üllatuseks uhkel toonil ja hoidis silitades oma kõhust kinni ja naeratas esmakordselt. "Ta saab Mihkliga lapse!" Tal oli tunne, nagu oleksid jõulud ja sünnipäev korraga kätte jõudnud. Ta saab lapse! Samas hiilis tema südamesse hirm, mis siis kui isa saab teada ja ära pöörab? "Ja millal on sünnitust oodata?" küsis Tiffany ja hingas jälle pikalt sisse ja välja. "22 veebruar - oleneb paljudest asjadest, kui rahulikult te edaspidi võtate. Ma isiklikult ei soovitaks enam selliseid kogudusi, kus pastoril on maniakaal-depressiivne psühhoos ja kes end varateismeliste tüdrukute peal välja elab. Muidu võib teil iseeneslik abort tekkida. Loode elas nüüd teie praeguse kokkukukkumise tublisti üle ja mingei kahjustusi pole näha, niiet kui te edaspidi teravat toitu ja elamusi väldite, võib teil rõõmus ja rahulik emaduspõlv ees terendada!" lohutas arst teda vennalikult edasi ja surus osavõtlikult tema kätt, mis jõuetult tekil lebas. Ta oleks nagu tahtnud iga oma keharakuga öelda: "Siin on sul ohutu ja sa ei pea enam midagi kartma! Siin oled sa kaitstud!" ja varateismelise rasedus ei tundunudki talle enam nii kohutav. Vähemasti tema mõistis teda ja hoolis. Tiffany oli tänulik, et talle polnud mõnda elus kibestunud vanapoissi arstiks määratud. Või mis veel hullem, mingit babuljaad, kes ta läbi võtab.

"Ei, see ei olnud päris nii, nagu sa mõtled." hakkas Tiffany endalegi üllatuseks pastorit õigustama ja arstiga rääkima. "Minu meelest ei teadnudki pastor, et ma seal olen..." Tiffany kibrutas meenutades kulmu... "Jah, ma istusin isegi vales reas, naistele mõeldud reas, kui mina olen hoopis laps ja peaksin istuma keskmises lastele ja noortele mõeldud reas...." Arst kuulas teda osavõtlikult ja ei reetnud millegagi, et see jutuajamine tema aega raiskab või tema tööd takistab. Jäi selline mulje, nagu oleks kogu maailma aeg peatunud ja ainult Tiffany ja see arst olid maailma ainsad elanikud. Sel hetkel oli see Tiffany meelest väga rahustav mõte. "Minu meelest ta jutlustas ühele lesbipaarile, kes jutlusele tähelepanu ei pööranud." Võttis Tiffany oma jutu kokku. "Saan aru." ütles arst rahulikult, "Sa ei pea midagi vabandama ja õigustama. Esimese raseduse puhul on minestushood tavalised tulema - eriti kui puututakse kokku nii intensiivsete tunnetega. Minu meelest on kepidistsipliin ajast ja arust ja sa võid Jumalat tänada, et ma ka seal jutlust kuulasin. See perekond on koguduse vaikne huumor, et miks pastor neid juba välja ei viska. Nad ei kavatse ju oma olukorda lahendada, ainult annavad selle palveks ülesse, et näidata, kuidas nad tegelikult "püüavad". Nad tahavadki sellist neljasuhet, et oleks vaheldusrikkam. - Minu praksises on see väga tavaline, vähemasti on nad täisealised, mis ei pea midagi sinu kohta tähendama..." Arst naeratas uuesti vennalikult ja astus oma märkmikulauaga palatist välja.

Tiffany seedis seda uut kogemust. Nii et seal koguduses käisid sellised, kes tegelikult ei tahtnudki olla kristlased, vaid olid seda moe pärast? Tiffany haigutas ja jäi jälle magama, pastori jutlus ja järgnenud ilmutus olid teda ära väsitanud.

II

Arst pöördus oma kabinetti ja teretas teepeal viisakalt erinevaid naispraktikante. Kui ta oli oma laua taha istunud, helises telefon ja ta oiatas: "Ja mõelda vaid, homme on 20 august, kuid mina pean siin tööl olema!" Talle oli just meelde tulnud tema teiste patsientide nimekiri - kes saatuse vingerbussi tõttu olid samast kogudusest pärit - noh vähemasti polnud Tiffany Ülemiste selline surija, nagu need 5 õnnetut hinge, kellele ta alles eile oli surmaotsust kuulutamas käinud, et nemad peavad kahe nädala pärast surema. See polnud tema töö juures meeldiv tegevus, kuid keegi pidi seda tegema. Ta oli küll arst, kuid veel mitte nõnda pika staašiga, et mõnda madalama astme arsti ambrasuurile saata, nagu seda tema ringkonnas nimetati. Surma kuulutamisel võis kõike ette tulla, pisaraid; sõimu ja enesetapu ähvardusi. Ta oli seda kõike näinud. Üks tütarlaps oli talle koguni oma keha pakkunud, kui ta siiski leiab tee, et neeru siirdamis nimekirjas ettepoole jõuda ja elama jääda. Arst oli liiga aus mees, et nõnda teha ja see tüdruk surigi, jõudmata oma neeru ära oodata. See mälestus oli tal siiamaani veel meeles, ehkki see oli tema algusaastates. Egas siis tema saanud Jumalat mängida ja devkasid keppida ning teistel surra lasta. Tema oli Hipokratese vande ustavalt andnud ja ei tahtnud inimeste vahel vahet teha. Ja see tegi tema elu raskeks, sest kõik sahkerdasid, ja tema oli ainus pede, kes niimoodi ei teinud. Vähemasti see oli tema hüüdnimi kolleegide seas, et ta ei võtnud altkäemaksu ja ei lihvinud aruandeid nii, nagu teised, kui mõni rikkam klient tuli ja vajas eriteenuseid, nagu teismelise abort, mis tuli eraldi dokumenteerida, kuid siin haiglas sellised dokumendid kunagi ei ilmunud õigesse osakonda, et siis politseisse edasi minna. Või kui rikkuril oli mõni kahtlane haigus, mida tal abielus poleks üldse tohtinud olla, siis siluti see siin kinni, nõnda et ükski paparazo sellest haisu ninna ei saanud. Selles haiglas ei ravitud mitte ainult füüsilisi haigusi vaid ka plekke inimese au küljes, et inimene ei kaotaks nägu ja võiks ühiskonnas endiselt tooni anda, nagu poleks midagi olnud.

Ainult Tiffany puhul oli ta seda reeglit rikkunud, et ta teda haletses. Nii kui ta teda seal kirikus lamamas nägi ja hiljem palatis - ta teadis ja oli seda varemgi näinud. Sümptomid olid ilmsed - teismelise rasedus komplikatsioonidega - sest isa see vana turakas ei tea kindlasti midagi ja on koguaeg tööl, ning ema kas ei tea, sest on koduste toimetustega hõivatud, või mehe poolt nii ära hirmutatud, et ei julge seda kõssata ja loodab, et kujutab seda vaid ette. Tavaliselt olid sellised patsiendid küll 16; 17 aastased, kuid kui Tiffany peaks sünnitama, on ta varsti niikuinii 15. - Ja üleüldse on vanus sotsiaalne näitaja, mitte füüsiline. Arst oli käinud residentuuris Rwandas, siis kui see suur veresaun oli ja pääses viimase kopteriga sealt minema, muidu ta oleks vale poole arstimise eest maha tapetud. Aafrikas oli tavaline, et tüdruk võis juba 8-selt abielluda ja kohe rasedaks jääda, sest reeglina nad üle 24 ei elanudki ja milleks siis aega raisata. Kuid kuna eestis oli eluiga pikem ja elu rahulikum, siis peeti õigeks ajaks suuremaid numbreid kui 14; 15 või 16. Tal oli kahju sellistest tüdrukutest, kellel polnud kedagi, ja kes klammerdusid seksi abil meeste külge. Noh, vähemasti paistis too Mihkel suhtkoht normaalne mees olevat ja ei löönud sõnumi peale verest välja - oli kogunisti õnnelik. "Tähendab, ei mõtle teda maha jätta..." arutles Arst endamisi, kuid telefoni järjekindel helisemine tuletas ennast jälle meelde ja ei lasnud tal mõtiskelu jätkata. Ta võttis toru ja ütles oma nime ja sai teada, et tema testitulemused on valmis ja juba teel. Selle kinnituseks, kui ta toru oli hargile pannud, astus üks praktikant uksest sisse ja andis talle viisakalt röntgeni pildid üle. Praktikatn asutas juba minema ja oli ukse pooleldi avanud, kui Arst teda kergelt ärritatult ja muiates peatas.

"Kena nali küll, kuid kus röntgeni pildid on - nende viie patsiendi omad, keda ma täna visiteerima pean!" ütles arst ja muigutas huuli, kuid oli ilmselgelt näha, et ta ei pea seda naljakaks.
"Aga...?" Ei saanud praktikant aru "Ma ju andsin nad just teile üle laua, ise kontrollisin!" püüdis ta end veel õigustada. Kas tõesti on keegi talle tünga teinud ja nüüd peab ta arstilt koosa saama et ta valed pildid tõi. Selline tüng oli nende seas tavaline, et praktikante nõnda narriti, et nad tähelepanelikumalt oma tööd teeksid.
"Nende näitajate järgi, peaksid mu patsiendid olema olümpiasportlased-üleinimesed, kes elavad 120 aastaseks ja pole kordagi suitetanud; joonud ja naisi lantinud - ja see ei vasta nende profiilile, sest just nende pahede pärast nad sisse kirjutatigi!" jäi arst enesele kindlaks ja tema nägu muutus veel hapumaks, kui see ennist oligi. "Näita saatekoodi, millega sa välja printisid, ehk on mõni number valesti läinud!" Praktikant näitaski, kuid vastumeelselt ja mossitades. Tema õnneks läksid numbrid kokku, nii et praktikandi viga see olla ei saanud. Arst vandus mõned paslikud sõnad ja vabandas praktikandi ees, et oli teda asjata kahtlustanud ning kinni pidanud ning astuas arhiivi poole teele.

"No türa, kui see printer jälle jupsib, alles sai ära parandatud - ja nii kalli hinnaga, ja nüüd ei või üht röntgenit arhiivist õigesti välja printida!!" torises arst endamisi ja läks liftiga keldrikorrusele, kus nende arhiivid paiknesid. Kuid seal ei läinud lugu paremaks, sest ka arhiivi materjalid näitasid, et välja on prinditud just õige fail. "Õnnitlen teid, doktor, paistab et teie patsiendid jäävad elama." Püüdis vana naine teda lohutada, kes arhiivis oma pensionipäeva ootas. Temast polnud enam noortega konkureerimiseks asja, ja selline vaikne ja igav töö oli ohutu viis oma elupäevi õhtule seada. Kes teadiski palju tal on antud elada. Kuid arstile see vastus ei meeldinud ja ta marssis tagasi oma kabinetti ning viskas toimiku lauale. Ta tänas kõiki jumalaid ja kuradeid, et ta polnud end arhivaari peal välja elanud - tema polnud ju süüdi. Nii ta siis helistaski oma telefonil ja käskis patsiendid oma kabinetti kutsuda ja ise avas akna ning võttis sahtlist välgumihkli ja paki Marlboro sigarette ja hakkas suitsetama. Tavaliselt ta pidas haigla regulatsioonidest kinni ja ta oli juba suutnud 3 aastat ja 4 kuud ilma olla - tal olid sigaretid üksnes trofeedena alles, tunnistuseks tema kindlameelsusest, et ta suudab ei öelda. Kuid see juhtum ületas tema kogemuste pagasi ja oli kõige vastane, mida ta oma ametialal teadis. - Paistis, et tema patsiendid, kes pidid eriti keerulise ja agressiivse süüfilise; HIV ja Hepatiidi vormide sümbioosi tõttu surema, ja kelle uuringu andmetest oli ta lausa raamatu kirjutanud ja ees terendas Nobeli meditsiini preemia - kuid nüüd oli see vastu taevast - sellega suutis arst veel leppida, kuid mitte faktiga, et tema patsiendid jäid võimatu haigusega uskumatul viisil ellu! Ta suitsetas kirglikult, nagu oleks ta palvusel mõnes kirikus, ise ümisedes: "Tšjort paberi - miks sa mind vihkad?" Sellised asjad võisid maksta ametikraadi, sest kuidas sul nii päevapealt patsiendid surmahaigusest paranevad?

Hirmunud patsiendid tulidki riburada pidi tema kabinetti ja said seal rõõmusõnumi osaliseks, mis nägi nii välja: Arst seisis akna all ja suitsetas, ning patsient istus tähelepanelikult toolil ja kuulas alandlikult. Kaalul oli ju tema elu, ja selle mehe sõnadest olenes kõik. Ja mees ütleski sõna: "Õnnitlen, ma ei tea küll kuidas - minu ametialane teadmine on sellega üle koormatud! Kuid te olete terve ja ei pea surema. Unustage kõik, mis ma teile eelmisel kohtumisel rääkisin, see ei pea enam paika. Võibollla on see tõesti Jumalaime ja te peaksite kirikus mõne küünla läitma või midagi..." Ning õnnejoovastuses patsient kakerdas uksetaga ootavate sõprade juurde, kes ei suutnud ka kuuldut uskuda ja pidid ükshaaval selle üle kuulama. Ja arst alistus nende tahtele, ja seletas rahulikult viis korda uuesti, et jah, endised Kaarnakivi koguduse liikmed on elus ja terved ja võivad rahulikult oma endist elustiili jätkata!

Kuid seda lubasid need viis, et maksku mis maksab, nemad lähevad kogudusse tagasi ja pööravad nüüd uue lehe. Et nüüd on elumehe ja elunaise elul lõpp, ja nüüd nad pühendavad end tõeliselt Jumalale. Arsti see ei kottinud, ehkki uks oli jäänud irvakile ja tal oli hea kuulmine, mis teda sõjakoldeis oli mitmestki supist välja päästnud. Kuid nüüd ta ei teadnud edasi - ja ta suitsetas, nagu ta poleks suuteline nii tühist pahe seljatada. "Kurat, mis hea pärast nemad sellise anni saavad, ja võivad olla sama terved, kui äsjasündinud lapsed?"
Miks sa mind vihkad? oli tema viimane mõte, kui ta otsustas tänase päeva lõpetatuks tunnistada ja koju närve puhkama minna, enne kui ta veel mõne tõelise vea teeb ja kedagi valesti lõikab või diagnoosib.

III

Vadim Besumnoi lamas oma korteris vanal päevinäinud diivanil. Teda oli töölt vallandatud - ja mille eest, sest oli välja tulnud kuidas ta marketingi aruandeid Madise kasuks oli võltsinud. Ülemus oli tema korralikult läbi sõimanud ja tähendanud, et saab nüüd aru, miks ta koguaeg Madise tuulevarjus sörkis, sest nii oli kasulikum. Tema ülemus sai sellest just niimoodi aru, et ta tahtis Madise geniaalsust ja lihtsameelsust ära kasutada, et jõuda selliste ametikohtadeni, mida tema enda oskused ei võimaldaks saavutada. Tõele au andes, ei oleks tema tõesti suutnud "Kaarnakivi" välja mõelda, sest tal ei olnud nii suurt riista - või õigemini soovi, kõike üle markeerida, nagu mõned eriti domineerivad koerad teevad. Vadim mossitas, kui ta vajus valgesse hämusse ja seisis viimaks kõrge trooni ees, kus istus eriti valju ilmega noormees, kes teda pahaselt seletas.

"Miks sa mind taga kiusad, Vadim?" küsis ta kõuehäälel.
"Eh, mida? Ma ei kiusa sind taga, isand! Kes sa üldse oled?" püüdis Vadim end õigustada.
"Mina olen ustav Jehoova sulane ja ei tee kellelegi liiga!"
"Jäta!" tõstis Jeesus laisalt käe ja esitles ennast Vadimile. "Mul on sinust kõrini, et sa mind ära ei tunne, ise tahad minu isa tunda..."

Kui Vadim aru sai, kellega ta räägib, läks ta näost kaameks ja vajus kössti maha, nagu oleks ta tühi autorehv ja kogu Hummeri kaal oleks tema õlgadel. "Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tundnud sind ära, et sa oled see prohvet!" ulgus ja halises Vadim, nõnda et seda oli valus vaadata.
Jeesus vaatas teda pilgul, mis oli korraga kaastundlik ja väsinud. Ta viipas käega ja kaks inglit tõstsid Vadimi jälle üles oma jalgade peale.
"Mäletad, Vadim, et ma käskisin sul Madise elutööd kaitsta, enne kui see vastu taevast lendab?" usutles Jeesus meest kannatlikult.
"Jah, mu isand!" ütles Vadim ja asus end õigustama "Mu isand, kõik see aeg olen ma Madist aidanud, et ta saaks "Kaarnakivi" lõpuni arendada! Ma pole hetkeksi tema kõrvalt lahkunud ja olen iga tema soovi huultelt ära lugenud, et selle masinaga ei juhtuks midagi, - sa ju ise ütlesid, et Jumal vajab seda!" Seda viimast rõhutas Vadim erilise söakuse ning trotsiga, sest talle meenus, et ta ei tööta enam AstralMarketingis ja ei saa oma ülesannet enam täita.

"Sa oled tõesti arutu, Besumnoi - mõisnik pani teile ja teie perekonnale nime õigesti!" ütles Jeesus tülpinult ja tõusis püsti ning asutas kusagile minema ja inglid hakkasid Vadim'i värava poole vedama. "Ei! Aga? Oota, mispärast!" Ei saanud Vadim enam aru, mis toimub.

"See vara, mida sa kaitsma pidid, oli Tiffany Ülemiste süütus, mis on tema isa meelest kõige suurem vara, et ta oleks valmis, kui ma tema mehele panen, kelle ma tema jaoks olen välja valinud! Kuid nüüd on tüdruk endale mehe leidnud ja abiellunud oma isa seljataga; ei ole tal enam süütust ja ta on kogunisti rase - seda kõike teistmoodi, kui ma seda esiti silmas pidasin. Sinu meetod Madise huve kaitsta, on päädinud peretüliga ja Irina ning Madis on lahutuse äärepeal, sellepärast et mees on rohkem tööl, kui kodus oma naise ja tütre juures! Mida huvitab mind üks täiuslik masinavärk, mille inimesed välja mõtlevad, kui Tiffany Ülemiste on minu täiuslikeim looming!" torises Jeesus veel Vadimile enne kui ta sõnadega "Sa oled vallandatud ja ei või enam olla Jumala sulane!" saatel taevast välja viskas. Vadim leidis end taas oma toas ja puhkes abitult nutma: "Miks sa mind vihkad?" ja ulgumiste ja hammaste kiristamise vahele urises ta veel: "Ma tegin kõik nagu sa tahtsid!!"

Miks sa mind vihkad?

Tiffany kõndis mõtteis ringi, sest isa Gregoriuse küsimus vasardas tal ikka peas ja leidis end Kaarnakivi koguduse eest. Kuna tal sel pühapäeva hommikul niikuinii midagi tarka polnud teha - seminari ei toimunud, isa oli kaarnakivi putitamas ja unustas oma lubaduse temaga koos šoppama minna - ehkki Tiffany'le see üldse ei meeldinud, kuid tal said juba vabandused otsa, millega isa töölt ära meelitada. Tiffany oli õnnetu tüdruk, et ta oma isa enam ei näinud, et isegi tema mees ei suutnud teda lohutada.

Tiffany urises endamisi küsimust ja astus kirikusse sisse, seadis end tagaritta mugavalt sisse ja vaatas lauliku jagajale näitsikule nii kõrgilt otsa, et see kohe teise ritta oma kohust täitma koperdas ja tema rahule jättis. Lõpuks tuli Tiffany'le meelde, kust ta seda kogudust teadis - tema isa oli sellele oma annetusega nime andnud - Tiffany oigas raskelt, kui Kaarnakivi talle meelde tuli ja sajatas endamisi: Sassii tvoi mat' miks sa minu isa ära võtsid? - Igal pool pead mind ahistama!

Kuid Jumalateenistus hakkas pihta ja Tiffany võttis vaiksemaks, et vagasid hingi mitte segada - tema oli ka inimene ja tahtis oma hingele lohtu, mida isa Gregoriuse küsimus raskesti vaevas.

Alustuseks hakkas kogudus laulma 472 "Kui pühad koos..." vana head spirituaali - ja mingi veidra huumorimeele tõttu oli seda pandud saatma eriti südi noortekoor, kes visuaalsete liigutustega ja tantsuga laval karglesid. Tiffany hoidis endal kõhust kinni ja püüdis naeruturtsatusi maha suruda, sest ta oli siin võõras. Ta ei tahtnud stseeni korraldada - selline jumalateenistus oli temale võõras, ja tema oleks eelistanud tühja saali, kus oma mõtteid Jumala poole kisendada, et mida ta õige endast mõtleb, et temal selline elu on. Pidi ju see kõiketeadja jumal olema kõigelooja ja kõige ülevalhoidja - miks ta ei suutnud siis tema isa õhtul kell 7 koju tekitada, nagu teiste laste isad normaalselt koju tulid - kuid ei! Kaarnakivi looja ei võinud õigel ajal koju tulla, temal olid tähtsad tegemised ja perekond pidi aru saama...

Tiffany suutis kuidagi naeru tagasi hoida ja õnneks sai ka laul läbi ning kogudus asus palve kallale ning pastor küsis palvesoove. Küsiti tühja-tähja kohta. Kes küsis pärandiasja lahendamist, sest vend niru ei tahtnud pärisosa noorema vennaga jagada; küsiti mehe kohta, kes kuidagi oli suutnud endale kolm naist hankida ja nüüd tulid kõik neli õigust nõudma, et kes kellega nüüd koos hakkab elama - sest üks lesbipaar oli ka nende hulgas! Siis olid mõned lihtsad tänupalved, et töökoht oli alles ja palka veel sai, millest Tiffany midagi ei mõiganud. Tema isa oli alati öelnud: "Kui palka ei maksa, siis tööd ei tee - tasuta lõunaid pole olemas!" Ja selle filosoofiaga oli tema isa elanud, et tasuta ei teinud tema midagi. Ja õige kah, mõtles Tiffany, mis sa ennast tasuta müütad igale poole. Seetõttu võttis selline palvetamine teda ikka väga turtsuma, kui koguduse liikmed tunnistasid, et palk on väiksem, kui õiglane ja seaduses ette nähtud, kuid Jumala abiga nad veel suudavad...

Kui palve oli üle elatud ja ära soiutud-joigutud; sest seda ei saanud ka tavalisel viisil teha, vaid mõned keeltes rääkijad pidid veel vahele häälitsema ja keelte tõlgitsejatel oli siis tükk tööd nende häälitsustele inimlik tähendus välja mõelda. Vähemasti Tiffany'le jäi küll selline mulje, et sünkroontõlkest oli asi kaugel ja et tegeldi rohkem eisegeesiga, nagu tema filosoofia õppejõud seda õelalt nimetas. See kestis oma pool tundi ja oli Tiffany kannatusele väga kõva sõna ning tühi kõrbeliiv. Kell oli juba 11:37, kui kogudus pärast teist laulu, milleks oli 257 "Kui säästa saad üht surmavalu." Noh see Ripsi laul meeldis Tiffany'le rohkem, sest see oli õiges helistiskus ja noortekooril polnud selle jaoks mingit liigutuste manuaali välja mõeldud.

Algas jutlus, milleks oli Heebrea kirja 12 peatüki salmid 5 ja 6 "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: "Mu poeg, ära põlga Jahve karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Jahve armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."."

"Kallis kogudus! Ma tahan teiega täna seda kirjakohta jagada; mis Jumal on mulle südamesse pannud teile rääkida!" deklameeris pastor kantslist, mis lava keskosas paiknes, nõnda et koguduse saal oli kolme istumisritta jagatud: akna all istusid mehed; keskel istusid lapsed ja noored; uste juures istusid naised - ja ka Tiffany oli seal endale vaikselt tagareas koha leidnud. Selline asjade seadmine oli sellepärast, et naised saaksid vaikselt pärast teenistust koguduse tagatuppa kiirustada ja seal kohvi jooksma panna ja kõik muud ettevalmistused teha, sel ajal kui kogudus lõpulaulu ja korjandust toimetas, millega võttis tükk aega - kuid seda nägi Tiffany pärast teenistust, et see nõnda on. Esialgu algas jutlus, kui jutlustaja vägev bariton üle saali kaikus nagu Jeeriko pasun. Tiffany mõtles, et kui Jeesus veel surnuna hauas lamaks, siis selle jutluse ja hääle peale oleks ta kindlasti üles ärganud ja mõne rahulikuma paiga otsinud.

"Selles kirjakohas räägib vend Paulus..." pastor kasutas sellist familiaarset tooni, nagu võiks nimetatu kohe koguduses püsti tõusta ja igale poole kummardada, nagu oleks käsil mingi imelikku laadi Oskarite jagamise gala või Nobeli preemia kättejagamine. - Kogudus istus tuimade nägudega oma istmetel ja jõllitas kalapilgul pastorile otsa, kes ei lasnud end sellest hirmutada ja lasi oma joviaalsuses ja šarmis edasi, mis oleks Tiffany koolis kindlasti saali voogama saanud, kuid siin tüdruku imestuseks ei olnud mingit mõju ega ärkamist. Kogudus oleks nagu mingis imelikus transis olnud. "...kasvatusest. Ja mitte tavalisest kasvatusest, mida meil tänavusel postsovjetlikul ja postmodernistlikul ajal peale surutakse, kus lapsevanemad ei või oma võsukesi üldse puudutada, muidu tuleb kuri lastekaitsepede-" Pastor kasutas põlastavat tooni, ning Tiffany vaatas ringi, kas too lesbipaar tunneb end puudutatuna, kuid see tegeles parasjagu omavahelise vestlusega ja ei pööranud laval toimuvale suurt tähelepanu - võibolla nad isegi ei kuulnud, et nad nimetatud said. "-ja võtab teilt lapsed ää!" Paljud koguduses noogutasid selle peale. Tiffany tundis ära mitu koolidirektorit ja -õpetajat, kes kohalikes koolides õpetasid; mõnest oli isegi ajalehes kirjutatud, et nad eriti karmid õpetajad olid ja kepidistsipliini toetasid, mis nüüd keelu all oli. Üks direktor oli kogunisti oma herne ja riisi poliitika pärast lahti lastud, et ta nõndaviisi üleannetuid lapsi karistas, lastes kurjategijatel nende peal põlvitada. Ja kui lapsevanemad sellest haisu ninna said, tõusis sellest ilge kära ja direktor pidi üldsuse huvides tagasi astuma. - Tegelikult oli ainult tema oma poeg seda kasvatusviisi näinud ja tema kool ei saanud sellest midagi maitsta, ja direktor oli selle näitena ühes banketivestluses sisse toonud, kuid ei aidanud midagi - kohe sai ta endale epiteedid: Hispaanlane - rõhutus inkvisitsioonile - Genosse Oberst - ehkki ta oli teeninud punaväes ja käinud isegi Afganistanis, see väike vasturääkivus vaikiti maha, seda peeti tõestuseks, et ta on eriti kavalalt sisse imbunud fašist - on lausa rahvakangelane olnud - või lihtsalt tavaline mõõga ja tule peale viitamine, mis sel puhul nii kiire on tulema.

"Ma mõtlen, vaadake enda ümber ringi - me oleme ümber piiratud! See on Jumala karistus meie  pattude pärast, et me pole tahtnud teda kuulata, et tema õpetusviis on meile liiga kõva ja raske tundunud - ikka oleme püüdnud endale jutlustajaid otsida, kes meie kõrvu sügavad ja kõditavad - aga mitte selliseid, kes meil söögiisu ära võtavad!" pastor haaras endast kahe käega kinni, nagu kallistades, rõhutades sellega eriti visuaalselt kui ümberpiiratud ja ahistatud need kristlased ikkagi on.

"Igal pool on mingi eksiõpetus või väärpraktika, mis ei kõlba kristlase usueluga kokku..." Jälle kalapilgud, sekka mõned vaikivad noogutused ja nõustumised, kuid asjasse puutuvad vaimud ei saanud ikkagi puudutatud ja elasid ligimesearmastajalikult edasi, nagu oleks tõesti Taevane Iisrael pilvede pealt alla tulnud ja rästik võiks lapsega koos mängida, ilma et lapsuke sellest kahju saaks.

"Jah, Jumal on tulnud meid nende kiusatustega katsuma, nagu kuri isa, kes oma karistusega poegi juhendab ja laseb sellega oma suurt armastust nende peale paista - eks ütle ju ka pühakiri sealt edasi 8 salmis: "Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete SOHILAPSED ja mitte pojad." Tiffany jõllitas hirmunult oma kohalt jutlustaja kalkidesse silmadesse, mis sõna 'sohilaps' juures erilise metalse helgi võtsid, et siis sõna 'pojad' juures pisaraid täis valguda, nagu oleks ta tahtnud öelda: "Näe, kuidas inimesed tänapäeval rõõmusõnumi ära põlgavad!" Esimest korda oma elus tundis Tiffany oma südames mingit nälga, mingit kustutamatut nälga. Sellist nälga mida ei saanud ei Mihkel ega Madis rahuldada - ka tema ema või koduõpetaja või ülikoolikaaslased. Selles hetkes tahtis Tiffany rohkem kui midagi muud - et tema võiks olla see Jumalalaps, kellest räägitakse; et tema oleks see poeg, keda kuri isa karistab - kuid tema oli naisena sündinud! Tema isa ei olnud kunagi tema vastu kätt tõstnud - kas see tähendab siis tõesti, et tema isa tegelikult ei armastagi teda; et tema on SOHILAPS? Kust võis Tiffany oma uuele küsimusele vastust leida, mis oli palju kohutavam, kui isa Gregoriuse süütud küsimused? Ta ei saanud ju Irina üsasse tagasi minna ja mehena sündida! Kas siis nüüd on tema jumalaotsingud läbi, et tema on valest soost? Jah, ta oli palju kordi selle mõttega filosoofia tunnis mänginud, et ta võiks usklikuks hakata. Ta oli seda kujutlenud nõnda, et tema on esimene naisguru kuskil indias ja tema andunud õpilased ripuvad iga tema sõna küljes. Ehkki talle üldse ei meeldinud, kui teda niimoodi klassis jumaldati või kodus, kuid sügaval südames tundis ta siiski vaikset rahuldust, et just tema on tähelepanu keskpunktis ja mitte keegi muu. Et just temale on antud niipalju tarkust, kes ta 14 aastaselt võib KRATT'is õppida; kes ta on 14 aastaselt endale mehe sebinud, ehkki too valitu püüdis vastu hakata; kuidas tal nüüd on lausa tunnustatud munga näol isiklik koduõpetaja, nagu oleks tema Siddharta või vähemasti Jeesus, keda Ristija Johannes on just äsja ristinud, ja kelle peale Püha Vaim tuvi kujul laskub. - Ja selle kõige keskel puudus tal vaid isa armastus. Tiffany põskedel voolasid pisarad, kui ta hääletult nuttis. Nagu Loti naine, kes oli keelule vaatamata tagasi kiiganud, oli Tiffany soolasamba sarnaselt paigale naelutatud ja pidi igat pastori halastamatut sõna taluma, mis nagu kaarnad tema peale langesid ja tema elutut keha nokkisid ja liha luudelt eemaldasid.

"Miks sa mind vihkad?" oli ainus sõna, mida Tiffany suutis kokku surutud hammaste vahelt läbi ajada, kuid mis surnult tema ette maha prantsatas, et tema hääl kuhugi kadunud oli. Tiffany polnud elusees midagi kartnud, kuid see pastor ajas talle kananaha ihule, nagu oleneks tema heakskiidust Tiffany tulevik ja ellujäämine.

"Katsuge end nüüd läbi - kas teil on juba see Jumalalapse tunne? Kas teie tunnete endis Jeesust kasvamas; kas teie olete leppinud alandlikult tema manitsuse ja roosaga - sest teadke: Jeesus suri just sinu patu pärast, seepärast paranda nüüd meelt ja võta Jeesus oma ellu vastu! PALVETA KOOS MINUGA, KUI SA OLED SÜDAMES SELLE OTSUSE TEINUD!!: JUMAL LÖÖ MIND RISTI, ET MA VÕIKSIN KANDA SEDA KUNI SURM MEID LAHUTAB! JA LUBA MUL ASTUDA SINU IGAVESE KOGUDUSE HULKA, MIS TAEVAS ÕIGETELE ON MÄÄRATUD, ET MA VÕIKSIN PÄRAST SURMA SINNA JÕUDA!" Pastor röögatas seda viimast palvet hauatagusel häälel, nõnda et Tiffanyl isegi üdi luudes ära kuivas - vähemasti oli tal just selline tunne. Hääletud pisarad voolasid lakkamata tema palgel, kui ta pastori jutlust kuulas. See ei kestnud kauem kui 5 minutit, kuid Tiffanyle paistis see kui 5000 aastat, mis olid korraga tema õlgadele asetatud ja mis vaikselt, kuid kindlalt teda maadligi rõhusid ja puruks muljuda ähvardasid. Kuidas saab tema olla üldse jumalalaps kui ta on tüdruk? See kirjakoht rääkis ju poistest mitte tüdrukutest!

Millal on keegi üldse tüdrukuid nüpeldanud, kus sellisest asjast on kuuldud? Eestimaal küll midagi niisugust ei ole. Ja Tiffany nuttis: "Miks sa mind vihkad?" Jutlus sai läbi ja kogudus hakkas võidukalt laulma laulu 527 "Ühel päeval läheme..." kuid Tiffanyl polnud sellest mingit rõõmu ja ta rebis ennast taasleitud jõul pingist üles ja koperdas saalist välja. Üks vanem naine oli teda märganud, ning tuli teda toetama, sest ta oli näost tuhkhalli karva. Tiffany püüdis teda oma tavalise kõrgi pilguga minema ajada, kuid nägu ei alistunud tema tahtele ja pisarad voolasid lakkamatult tema palgeil. Järgmine asi mida Tiffany mäletas, oli see, kuidas ta nagu valgesse udusse langes ja karjatav naine tema nõrkenud keha kinni püüdis: "Kas sinuga on kõik korras? - Kutsuge kiirabi, tüdruk minestas!"