Miks sa mind vihkad?

Tiffany kõndis mõtteis ringi, sest isa Gregoriuse küsimus vasardas tal ikka peas ja leidis end Kaarnakivi koguduse eest. Kuna tal sel pühapäeva hommikul niikuinii midagi tarka polnud teha - seminari ei toimunud, isa oli kaarnakivi putitamas ja unustas oma lubaduse temaga koos šoppama minna - ehkki Tiffany'le see üldse ei meeldinud, kuid tal said juba vabandused otsa, millega isa töölt ära meelitada. Tiffany oli õnnetu tüdruk, et ta oma isa enam ei näinud, et isegi tema mees ei suutnud teda lohutada.

Tiffany urises endamisi küsimust ja astus kirikusse sisse, seadis end tagaritta mugavalt sisse ja vaatas lauliku jagajale näitsikule nii kõrgilt otsa, et see kohe teise ritta oma kohust täitma koperdas ja tema rahule jättis. Lõpuks tuli Tiffany'le meelde, kust ta seda kogudust teadis - tema isa oli sellele oma annetusega nime andnud - Tiffany oigas raskelt, kui Kaarnakivi talle meelde tuli ja sajatas endamisi: Sassii tvoi mat' miks sa minu isa ära võtsid? - Igal pool pead mind ahistama!

Kuid Jumalateenistus hakkas pihta ja Tiffany võttis vaiksemaks, et vagasid hingi mitte segada - tema oli ka inimene ja tahtis oma hingele lohtu, mida isa Gregoriuse küsimus raskesti vaevas.

Alustuseks hakkas kogudus laulma 472 "Kui pühad koos..." vana head spirituaali - ja mingi veidra huumorimeele tõttu oli seda pandud saatma eriti südi noortekoor, kes visuaalsete liigutustega ja tantsuga laval karglesid. Tiffany hoidis endal kõhust kinni ja püüdis naeruturtsatusi maha suruda, sest ta oli siin võõras. Ta ei tahtnud stseeni korraldada - selline jumalateenistus oli temale võõras, ja tema oleks eelistanud tühja saali, kus oma mõtteid Jumala poole kisendada, et mida ta õige endast mõtleb, et temal selline elu on. Pidi ju see kõiketeadja jumal olema kõigelooja ja kõige ülevalhoidja - miks ta ei suutnud siis tema isa õhtul kell 7 koju tekitada, nagu teiste laste isad normaalselt koju tulid - kuid ei! Kaarnakivi looja ei võinud õigel ajal koju tulla, temal olid tähtsad tegemised ja perekond pidi aru saama...

Tiffany suutis kuidagi naeru tagasi hoida ja õnneks sai ka laul läbi ning kogudus asus palve kallale ning pastor küsis palvesoove. Küsiti tühja-tähja kohta. Kes küsis pärandiasja lahendamist, sest vend niru ei tahtnud pärisosa noorema vennaga jagada; küsiti mehe kohta, kes kuidagi oli suutnud endale kolm naist hankida ja nüüd tulid kõik neli õigust nõudma, et kes kellega nüüd koos hakkab elama - sest üks lesbipaar oli ka nende hulgas! Siis olid mõned lihtsad tänupalved, et töökoht oli alles ja palka veel sai, millest Tiffany midagi ei mõiganud. Tema isa oli alati öelnud: "Kui palka ei maksa, siis tööd ei tee - tasuta lõunaid pole olemas!" Ja selle filosoofiaga oli tema isa elanud, et tasuta ei teinud tema midagi. Ja õige kah, mõtles Tiffany, mis sa ennast tasuta müütad igale poole. Seetõttu võttis selline palvetamine teda ikka väga turtsuma, kui koguduse liikmed tunnistasid, et palk on väiksem, kui õiglane ja seaduses ette nähtud, kuid Jumala abiga nad veel suudavad...

Kui palve oli üle elatud ja ära soiutud-joigutud; sest seda ei saanud ka tavalisel viisil teha, vaid mõned keeltes rääkijad pidid veel vahele häälitsema ja keelte tõlgitsejatel oli siis tükk tööd nende häälitsustele inimlik tähendus välja mõelda. Vähemasti Tiffany'le jäi küll selline mulje, et sünkroontõlkest oli asi kaugel ja et tegeldi rohkem eisegeesiga, nagu tema filosoofia õppejõud seda õelalt nimetas. See kestis oma pool tundi ja oli Tiffany kannatusele väga kõva sõna ning tühi kõrbeliiv. Kell oli juba 11:37, kui kogudus pärast teist laulu, milleks oli 257 "Kui säästa saad üht surmavalu." Noh see Ripsi laul meeldis Tiffany'le rohkem, sest see oli õiges helistiskus ja noortekooril polnud selle jaoks mingit liigutuste manuaali välja mõeldud.

Algas jutlus, milleks oli Heebrea kirja 12 peatüki salmid 5 ja 6 "Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: "Mu poeg, ära põlga Jahve karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Jahve armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab."."

"Kallis kogudus! Ma tahan teiega täna seda kirjakohta jagada; mis Jumal on mulle südamesse pannud teile rääkida!" deklameeris pastor kantslist, mis lava keskosas paiknes, nõnda et koguduse saal oli kolme istumisritta jagatud: akna all istusid mehed; keskel istusid lapsed ja noored; uste juures istusid naised - ja ka Tiffany oli seal endale vaikselt tagareas koha leidnud. Selline asjade seadmine oli sellepärast, et naised saaksid vaikselt pärast teenistust koguduse tagatuppa kiirustada ja seal kohvi jooksma panna ja kõik muud ettevalmistused teha, sel ajal kui kogudus lõpulaulu ja korjandust toimetas, millega võttis tükk aega - kuid seda nägi Tiffany pärast teenistust, et see nõnda on. Esialgu algas jutlus, kui jutlustaja vägev bariton üle saali kaikus nagu Jeeriko pasun. Tiffany mõtles, et kui Jeesus veel surnuna hauas lamaks, siis selle jutluse ja hääle peale oleks ta kindlasti üles ärganud ja mõne rahulikuma paiga otsinud.

"Selles kirjakohas räägib vend Paulus..." pastor kasutas sellist familiaarset tooni, nagu võiks nimetatu kohe koguduses püsti tõusta ja igale poole kummardada, nagu oleks käsil mingi imelikku laadi Oskarite jagamise gala või Nobeli preemia kättejagamine. - Kogudus istus tuimade nägudega oma istmetel ja jõllitas kalapilgul pastorile otsa, kes ei lasnud end sellest hirmutada ja lasi oma joviaalsuses ja šarmis edasi, mis oleks Tiffany koolis kindlasti saali voogama saanud, kuid siin tüdruku imestuseks ei olnud mingit mõju ega ärkamist. Kogudus oleks nagu mingis imelikus transis olnud. "...kasvatusest. Ja mitte tavalisest kasvatusest, mida meil tänavusel postsovjetlikul ja postmodernistlikul ajal peale surutakse, kus lapsevanemad ei või oma võsukesi üldse puudutada, muidu tuleb kuri lastekaitsepede-" Pastor kasutas põlastavat tooni, ning Tiffany vaatas ringi, kas too lesbipaar tunneb end puudutatuna, kuid see tegeles parasjagu omavahelise vestlusega ja ei pööranud laval toimuvale suurt tähelepanu - võibolla nad isegi ei kuulnud, et nad nimetatud said. "-ja võtab teilt lapsed ää!" Paljud koguduses noogutasid selle peale. Tiffany tundis ära mitu koolidirektorit ja -õpetajat, kes kohalikes koolides õpetasid; mõnest oli isegi ajalehes kirjutatud, et nad eriti karmid õpetajad olid ja kepidistsipliini toetasid, mis nüüd keelu all oli. Üks direktor oli kogunisti oma herne ja riisi poliitika pärast lahti lastud, et ta nõndaviisi üleannetuid lapsi karistas, lastes kurjategijatel nende peal põlvitada. Ja kui lapsevanemad sellest haisu ninna said, tõusis sellest ilge kära ja direktor pidi üldsuse huvides tagasi astuma. - Tegelikult oli ainult tema oma poeg seda kasvatusviisi näinud ja tema kool ei saanud sellest midagi maitsta, ja direktor oli selle näitena ühes banketivestluses sisse toonud, kuid ei aidanud midagi - kohe sai ta endale epiteedid: Hispaanlane - rõhutus inkvisitsioonile - Genosse Oberst - ehkki ta oli teeninud punaväes ja käinud isegi Afganistanis, see väike vasturääkivus vaikiti maha, seda peeti tõestuseks, et ta on eriti kavalalt sisse imbunud fašist - on lausa rahvakangelane olnud - või lihtsalt tavaline mõõga ja tule peale viitamine, mis sel puhul nii kiire on tulema.

"Ma mõtlen, vaadake enda ümber ringi - me oleme ümber piiratud! See on Jumala karistus meie  pattude pärast, et me pole tahtnud teda kuulata, et tema õpetusviis on meile liiga kõva ja raske tundunud - ikka oleme püüdnud endale jutlustajaid otsida, kes meie kõrvu sügavad ja kõditavad - aga mitte selliseid, kes meil söögiisu ära võtavad!" pastor haaras endast kahe käega kinni, nagu kallistades, rõhutades sellega eriti visuaalselt kui ümberpiiratud ja ahistatud need kristlased ikkagi on.

"Igal pool on mingi eksiõpetus või väärpraktika, mis ei kõlba kristlase usueluga kokku..." Jälle kalapilgud, sekka mõned vaikivad noogutused ja nõustumised, kuid asjasse puutuvad vaimud ei saanud ikkagi puudutatud ja elasid ligimesearmastajalikult edasi, nagu oleks tõesti Taevane Iisrael pilvede pealt alla tulnud ja rästik võiks lapsega koos mängida, ilma et lapsuke sellest kahju saaks.

"Jah, Jumal on tulnud meid nende kiusatustega katsuma, nagu kuri isa, kes oma karistusega poegi juhendab ja laseb sellega oma suurt armastust nende peale paista - eks ütle ju ka pühakiri sealt edasi 8 salmis: "Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete SOHILAPSED ja mitte pojad." Tiffany jõllitas hirmunult oma kohalt jutlustaja kalkidesse silmadesse, mis sõna 'sohilaps' juures erilise metalse helgi võtsid, et siis sõna 'pojad' juures pisaraid täis valguda, nagu oleks ta tahtnud öelda: "Näe, kuidas inimesed tänapäeval rõõmusõnumi ära põlgavad!" Esimest korda oma elus tundis Tiffany oma südames mingit nälga, mingit kustutamatut nälga. Sellist nälga mida ei saanud ei Mihkel ega Madis rahuldada - ka tema ema või koduõpetaja või ülikoolikaaslased. Selles hetkes tahtis Tiffany rohkem kui midagi muud - et tema võiks olla see Jumalalaps, kellest räägitakse; et tema oleks see poeg, keda kuri isa karistab - kuid tema oli naisena sündinud! Tema isa ei olnud kunagi tema vastu kätt tõstnud - kas see tähendab siis tõesti, et tema isa tegelikult ei armastagi teda; et tema on SOHILAPS? Kust võis Tiffany oma uuele küsimusele vastust leida, mis oli palju kohutavam, kui isa Gregoriuse süütud küsimused? Ta ei saanud ju Irina üsasse tagasi minna ja mehena sündida! Kas siis nüüd on tema jumalaotsingud läbi, et tema on valest soost? Jah, ta oli palju kordi selle mõttega filosoofia tunnis mänginud, et ta võiks usklikuks hakata. Ta oli seda kujutlenud nõnda, et tema on esimene naisguru kuskil indias ja tema andunud õpilased ripuvad iga tema sõna küljes. Ehkki talle üldse ei meeldinud, kui teda niimoodi klassis jumaldati või kodus, kuid sügaval südames tundis ta siiski vaikset rahuldust, et just tema on tähelepanu keskpunktis ja mitte keegi muu. Et just temale on antud niipalju tarkust, kes ta 14 aastaselt võib KRATT'is õppida; kes ta on 14 aastaselt endale mehe sebinud, ehkki too valitu püüdis vastu hakata; kuidas tal nüüd on lausa tunnustatud munga näol isiklik koduõpetaja, nagu oleks tema Siddharta või vähemasti Jeesus, keda Ristija Johannes on just äsja ristinud, ja kelle peale Püha Vaim tuvi kujul laskub. - Ja selle kõige keskel puudus tal vaid isa armastus. Tiffany põskedel voolasid pisarad, kui ta hääletult nuttis. Nagu Loti naine, kes oli keelule vaatamata tagasi kiiganud, oli Tiffany soolasamba sarnaselt paigale naelutatud ja pidi igat pastori halastamatut sõna taluma, mis nagu kaarnad tema peale langesid ja tema elutut keha nokkisid ja liha luudelt eemaldasid.

"Miks sa mind vihkad?" oli ainus sõna, mida Tiffany suutis kokku surutud hammaste vahelt läbi ajada, kuid mis surnult tema ette maha prantsatas, et tema hääl kuhugi kadunud oli. Tiffany polnud elusees midagi kartnud, kuid see pastor ajas talle kananaha ihule, nagu oleneks tema heakskiidust Tiffany tulevik ja ellujäämine.

"Katsuge end nüüd läbi - kas teil on juba see Jumalalapse tunne? Kas teie tunnete endis Jeesust kasvamas; kas teie olete leppinud alandlikult tema manitsuse ja roosaga - sest teadke: Jeesus suri just sinu patu pärast, seepärast paranda nüüd meelt ja võta Jeesus oma ellu vastu! PALVETA KOOS MINUGA, KUI SA OLED SÜDAMES SELLE OTSUSE TEINUD!!: JUMAL LÖÖ MIND RISTI, ET MA VÕIKSIN KANDA SEDA KUNI SURM MEID LAHUTAB! JA LUBA MUL ASTUDA SINU IGAVESE KOGUDUSE HULKA, MIS TAEVAS ÕIGETELE ON MÄÄRATUD, ET MA VÕIKSIN PÄRAST SURMA SINNA JÕUDA!" Pastor röögatas seda viimast palvet hauatagusel häälel, nõnda et Tiffanyl isegi üdi luudes ära kuivas - vähemasti oli tal just selline tunne. Hääletud pisarad voolasid lakkamata tema palgel, kui ta pastori jutlust kuulas. See ei kestnud kauem kui 5 minutit, kuid Tiffanyle paistis see kui 5000 aastat, mis olid korraga tema õlgadele asetatud ja mis vaikselt, kuid kindlalt teda maadligi rõhusid ja puruks muljuda ähvardasid. Kuidas saab tema olla üldse jumalalaps kui ta on tüdruk? See kirjakoht rääkis ju poistest mitte tüdrukutest!

Millal on keegi üldse tüdrukuid nüpeldanud, kus sellisest asjast on kuuldud? Eestimaal küll midagi niisugust ei ole. Ja Tiffany nuttis: "Miks sa mind vihkad?" Jutlus sai läbi ja kogudus hakkas võidukalt laulma laulu 527 "Ühel päeval läheme..." kuid Tiffanyl polnud sellest mingit rõõmu ja ta rebis ennast taasleitud jõul pingist üles ja koperdas saalist välja. Üks vanem naine oli teda märganud, ning tuli teda toetama, sest ta oli näost tuhkhalli karva. Tiffany püüdis teda oma tavalise kõrgi pilguga minema ajada, kuid nägu ei alistunud tema tahtele ja pisarad voolasid lakkamatult tema palgeil. Järgmine asi mida Tiffany mäletas, oli see, kuidas ta nagu valgesse udusse langes ja karjatav naine tema nõrkenud keha kinni püüdis: "Kas sinuga on kõik korras? - Kutsuge kiirabi, tüdruk minestas!"