Tiffany oli tagasi isa Gregoriuse tunnis ja pidi vastust andma. Sel hetkel tahtis ta olla igal pool mujal - tal oli häbi - ja see ajas teda meeleheitele, sest ta ei teadnud miks. Kas see polnud siis tavaline - tema olukord. Eks olnud ingel ka öelnud, et ta on nagu neitsi Maarja? See lohutas pisut, kuid mungale ei saanud seda öelda. Täna oli munk eriti suuremeelne ja ei kiirustanud teda tagant ja lasi tal omaette mõtiskleda. Kuidas öelda tema küsimusele vastust, kui see vastus oli nii kohutav ja täielik ning ei andnud võimalust muud uskuda? Ja lõpuks oli tal vastus valmis. Ta naeratas endamisi, see oli tal otse nina ees olnud, kuid ta polnud seda märganud:
"Alistunul ei ole au, mida riivata!"
Kuigi isa Gregorius oli selleks päevaks valmistunud, nagu Jumal teda oli juhatanud. Siiski hämmastas teda Tiffany vastus. Selles oli omamoodi elutarkust - aga eks pidi ka tüdrukust saama ema. Kuid tema ei võinud seda tunnistada, et ta teab. Seetõttu lubas ta endale veidi pikema hetke varjamatut hämmastust. Eks ta oli ju Tiffanyt oma mõistva naeratusega kaua vaevanud ja see ei meeldinud ühelegi tema kasvandikule. Ning võis näha, et tüdruk tundis sellest siirast kergendust. Mida ta võis sel hetkel mõelda, mõtles isa Gregorius? Kas ta oli juba isale ja emale rääkinud? - Vast mitte, sest nad teretasid teda hommikul viisakalt ja ei andnud millegagi mõista et Apokalüptilised ratsanikud oleksid majast mööda kapanud, kuid sellega ta oleks tahtnud praegust võimatut olukorda võrrelda.
"See on väga hea vastus, kas sa mõistad, mida see tähendab?"
Isa Gregorius lubas oma häälde mõõdukat võidukust ning aupaklikust, mida ta muidu vältis, et ta tahtis olla professionaalne, ja mitte muutuda oma kasvandikega liialt perekondlikuks, sest ta ei tahtnud oma vaadet nende arengule mõjutada lasta. Ta ei olnud siin, et lastega sõpra mängida, ehkki talle väga meeldisid lapsed. Sel hetkel kahetses isa Gregorius, et tema silmarõõm oli sõjas surnud ja tema oli surematut truudust vandunud ja polnud endale uut otsinud. Ta oli kõigest kihlatud olnud ja sedagi poisi ja tüdruku vahel salaja, lõngast meisterdatud sõrmuse abil. Ta ei pärinenud rikkast perekonnast, ehkki oli sattunud rikkasse ordusse ja pärinud soodsate sündmuste kaudu paljude varakate annetajate usalduse, kes tema oma tiiva alla olid võtnud. Ja tema oli õppinud; õppinud; õppinud - et seda auvõlga tasuda. Jah, ka tema oli alistunud oma saatusele ja ei pidanud seda häbiks, ehkki tema isa oli võitlev kommunist ja oleks paljutki tema valikus laita osanud. Kas polnud siis kloostrid inimese enese poolt valmistatud hullumajad, nagu maailmatargad seda nimetasid. Isa Gregorius vihkas eriti seda Nietzschet, kes kõige rohkem talle näis kaikaid kodarasse viskavat, ehkki oli juba ammu surnud - ja veel hullumajas. Milline saatuse iroonia. Eks see oli Jumala kättemaks Antikristusele, lohutas isa Gregorius ennast, ja sel hetkel vajas ta palju lohutus. Ta haletses seda vaest tüdrukut, kes oli nagu murtud tiivaga lind ja vajas tema hoolt ja kaitset - kuid tema ei võinud olla talle isaks. Tema oli kõigest koduõpetaja, ja ka see oli auvväärne amet.
"Ei, ma vist täiesti ei mõista, mida see kõike tähendada võib?" vabandas Tiffany alandlikult ja vaatas kõrvale. Oli hämmastav, kui lihtsaks oli isa Gregorius suutnud oma ennist nõnda toretseva toa teha. Tiffany oli näinud seda sisustust, mille tema isa mulje avaldamiseks oli lasnud siia sisse vedada ja mille munk esimesel tunnil kohe välja oli visanud, lubades endale ainult ühe Dormeo madratsi - sest Madis ei tunnistanud midagi vähemat - ja tooli ning mahagonist laua - sest Madisel polnud lihtsaid laudu ilma kaunistusteta. Madis oli vaid küsiva pilgu peale muhelenud: "Mees saab, mille eest maksab - kui annad oma sulastele samuti kõige parema, saad nende käest kõige parema; kui aga koonerdad nende ülalpidamisel, noh, siis saavad nad ka oma töös koonerdama!" Teatud mõttes oli ka isa Gregorius sellega nõus, kuid tal oli kirikuajaloost palju halbu mälestusi, seetõttu teadis ta, mil viisil selline üllas usk ja rüütellikus võib lörri minna. Seetõttu oli vaja Jumalikku juhatust.
Isa Gregorius võttis oma päevinäinud piibli kätte ja Tiffany vaatas teda küsivalt, kuid munk ignoreeris teda hetkeks, et keskenduda ja palvetas Jumala poole: "Jumal, anna mulle õige!" ja seda öelnud, lõi piibli suvalisest kohast lahti ja pani näpu teksti peale ja hakkas valjult lugema: Hs 29:19 "Seepärast ütleb Jahve Jumal nõnda: Vaata, ma annan Paabeli kuningale Nebukadnetsarile Egiptusemaa; ta viib ära selle rikkuse, võtab sealt saaki ja riisub, mis riisuda on ja see saab tema sõjaväele palgaks."
Niipea, kui isa Gregorius oli jõudnud viimase silbi lausuda, langes Jumala käsi tema peale ja võttis ta üle, ning munk hakkas tüdrukule prohveteerima, kes oli nagu soolasammas paigale naelutatud. Ta tundis end jälle, nagu seal Kaarnakivi koguduses, kui pastor oli teda selle jutlusega rünnanud, ometi oli see kuidagi teisiti ja kuidagi südamlikum. Isa Gregoriuse pilgus polnud midagi metalset ega kalki, vaid siiras isalikus ja hool ning kaastunne. Ka tema silmis olid pisarad - ja sel hetkel Tiffany mõistis, ta teab juba, ja see polnud mingi ime. Eks olnud ta jumalasulane - kindlasti oli Jumal talle seda rääkinud. Eks ta olnud ju kõikjalolev, mõni tema inglitest kindlasti rääkis, nagu mingi halb nali päkapikest ja jõuluvanast. Kuid sel hetkel ei lugenud see Tiffanyle karvavõrdki, et ta on paljastatud. Sel hetkel oli tema peal Jumala rahu ja ta lihtsalt kuulas. Ja Jumalal oli talle palju rääkida. Jumal ütles:
"Vaata, Tiffany, sina saad mind nõnda teenima, et mõõk läheb sinu südamest läbi ja saab sind sinu perekonnast eraldama. Ja sulle olgu tähiseks see, mis saab Mihkel Sepisega juhtuma! Siis sina saad leinama kaua aega oma perekonda ja meest ning palju kannatama. Ja Jumal nuhtleb sinu perekonda, et ta pole olnud sulle kohane, ja on sulle igati kurja teinud ja pole sulle tahtnud õpetada neid asju, mis tegelikult loevad siin ilmas. Seepärast tuleb nende hukatus kiiresti ja neil pole sellest pääsu! Aga sinu viib Jumal siit ära ja asetab teise kohta ning istutab ja kasvatab ja sina kasvatad endale juured alla ja lööd õitsema!"
Ja selline oli olnud Jumala Sõna; ja selline oli olnud ilmutus, ja kui isa Gregorius oli jälle tema ise, ei mäletanud ta sellest mitte midagi - Tiffany oli selle üle tänulik, sest ta tahtis olla omaette ning mõelda, seda kohutavat asja, mis ta oli kuulnud. Ei, ta ei lase oma mehel surra ja ei saa nii varakult leseks. Isegi, kui ta peab koos Mihkliga surema, kuid tema ei saa leseks! Tema ei lepi sellega. Juhtugu, mis tahes tema perekonnaga, kuid tema hoiab oma mehe poole ja kaitseb teda. Kui ta oli seda mõtelnud, hakkas mingi imelik tuul toas ringi käima ja tema mustad juuksed selles aeglaselt võnkuma ja tõusid nagu mingid kombitsad õlgadelt ülesse. Need siuglesid tema ümber, nagu oleks nad oma tahtega ja püüdsid tüdrukut millegi eest kaitsta. Nii Tiffany kui isa Gregorius olid selges hämmingus ja ei osanud sellele nime anda. Munk lubas piiblist järgi vaadata ja palvetada, vast see on mingi uus armuand Jumala poolt - ehkki ta polnud sellesarnast otse kuulnud. Ehk see oli seesama tuul, mis Apostlite peale puhus, ehkki see oli tulekeeltega tulnud, mis nendele tööks vajaliku pühitsuse andis. Siis nad said rääkima keeltes ja kõik sai algama. Kuid see oli kuidagi teisiti ja Tiffany ei hoolinud üldse pühakirjast - see oli tema jaoks liialt igav. Isa Gregorius oli püüdnud talle armastust Jeesuse vastu õpetada ja tema püha kirja lugeda, kuid Tiffany vaid igavles selle käigus, elavnedes ainult mõne üksiku loo juures. Preestri seaduste juures oli ta lausa maganud. Isa Gregoriuse meelest olid need küll väga inspireerivad ja eekujulikud ja ta ei saanud üldse aru, kuidas keegi nende ettelugemisel võib magada!
Seekord ei andnud isa Gregorius küsimust, vaid vabandas end kiirete toimetuste ja ettevalmistustega tulevaseks tunniks. Tiffany oli talle selle üle tänulik - sest pärast sellist ilmutust, mis iseenesest oli nagu seitse isa Gregoriuse küsimust, polnud talle kaheksandat kindlasti vaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar