Tiffany korrastas oma tuba, ja leidis ühest sahtlist vana essee, mis oli nii palju laineid löönud. Jah, sellepärast sai ka Klaabude pööningul pidu pandud. Naeratus lehvis tema suule, kui ta seda meenutas. Ta otsustas essee mapi vahele panna ja oma filosoofia õppejõule külla minna. Ta oli ikka veel haiguspuhkusel ja ei pidanud tundidest osa võtma, kuid see ei tähendanud tema puhul niikuinii midagi, sest ainsad tunnid, milles ta maha jääda võis, olid marketing ja neil olid juba oma oivikud olemas. Tegelt isegi klassile meeldis see tõik, et on midagi, mida Tiffany Ülemiste ei tea. Et ta polegi päris laitmatu imelaps, kes kõike kinnisilmi võib omandada, nagu ta oleks mingi vaimne tolmuimeja, kes teadmisi sisse imeb ja siis nagu lindilt jälle välja annab ja alati õiges kontekstis. Seetõttu ei muretsenud ta sellepärast liiga palju. Kontrolltööd tegi ta ikka laitmatult ära, kui oli vaja faktiteadmisi üles näidata.
"Oota korraks, Tiffany!" Tema isa oli teda tõsise pilguga maja uksel peatanud. "Räägime sinu hinnetest - miks sa marketingis nii kehva oled? Sul on ju ajud olemas!" Madisel oli kurb nägu ees ja ta vaatas tütrele tõsiselt otsa. "Miks sa ei suuda üles näidata entusiasmi ja nendest lihtsatest treening sessioonidest läbi närida, sul on ju kõik olemas!"
"Sest mulle ei meeldi müümine vaid ostmine!" ütles Tiffany resoluutselt ja pani käed puusa. "Ma ei kavatse kunagi ärinaiseks hakata, sest ma näen kui palju sina selle tõttu perekonnast eemal oled! Ja mina sellist elu enesele ei soovi!" Madis vaatles oma tütart üllatunult ja puhkes siis naerma. "Noh, leidsid siis asja, mille vastu mässata. Noh, eks sul ole selline iga kah, kus tuleb igasuguseid mõtteid proovida..." Ja selle sõnaga läks Madis naeru mügistades tuppa tagasi. Tiffanyt alati solvas see, kuidas tema isa teda üldse tõsiselt ei võtnud. Siis kui ta tõi koju diplomeid ja aukirju, oli ta tark, kuid kui ta oma seisukohti väljendas, oli ta lihtsalt varateismeline plika, kes ei tea, kuidas maailm töötab. Ta oli sellest väsinud, et kõik tahtsid temast targemad olla ja teadsid temast paremini, kuidas asjad käivad. Ta oli väsinud sellest, et täiseani oli nii palju aega, ja ta ei saanud sinna midagi parata - ta tahtis ise oma elu juhtida. Tal oli ju kõik raha ja ilu ning teadmised, mida veel oleks tal vaja olnud. Tuli veel oma perekonda välja kannatada, kes miskipärast koos elasid, ehkki isa nii harva kodus viibis. Tema haiguslugu oli sellesse reeglisse meeldiva erandi teinud, kuid see kippus jälle otsa saama.
Väljas kippus sombuseks ning Tiffany pani vihmamantli selga ja võttis vihmavarju. Ootuspäraselt sõitis kohe tema jala ette auto ja sõidutas teda otse oodatud punkti, kust see maha astumisel jälle ilusti minema sõitis ja jättis tema KRATT'i ette. KRATT - Kõrgem Rahvuslik Akadeemia Teoloogiale ja Turundusele? Ta polnud kunagi mõistnud, miks koolile selline nimi anti ja miks just need ained. Mingid väärtused pidid ju ka tõesed olema ja kõik ei saanud müügiks olla. Tiffany kehitas õlgu ning astus trepist üles ja jõudis just enne vihmasadu kuivalt sisse ja andis oma vihmavarju ning mantli tänades riietehoidjale, kes talle usinalt vastava šetooni pihku veeretas, mis tema riiete asupaika tähistasid. Tiffany lükkas selle ükskõikselt oma teksapükste tagataskusse ja otsis majajuhist õiget klassi. Ah õigus - see oli 407 ta oli juba unustanud.
Tiffany koputas viisakalt uksele ja ootas hetke, enne kui ta linki keeras ja sisse astus. Õpetaja istus rahulikult oma laua taga ja luges ühte raamatut sigar ühes käes ja veiniklaas teises. Kui ta oli külalise ära tundnud, asetas ta raamatu suletult enda kõrvale, nõnda et Tiffany võis kabineti hämaruses selle kaanelt pealkirja lugeda. Selleks oli Dostojevski poolt kirjutatud raamat "Kurjad Vaimud". Ka veiniklaasi pani õpetaja paremale käele ja sigari tuhatoosile pahemale käele endast. Nähes tüdruku küsivat pilku, muheles õpetaja endamisi: "Merlot ja Kuuba sigarid, need on minu väike nõrkus ja sobivad hästi kokku." Õpetaja osutas viisakalt käega ja Tiffany võttis vaikides pakutud istekoha vastu. Ta istus õpetaja vastas, kes teda rõõmujoovastuses silmitses.
"Mis annab mulle selle au, et sa mind külastad?"
"Ma tahtsin sinu käest ühte asja küsida, kuid ei teadnud, kellele seda küsimust esitada..." tunnistas Tiffany kõrvale vaadates. Ta märkas, et oli oma mapi sülle jätnud, ning võttis selle lahti ja andis töö õpetajale üle.
"Ahjaa, see meistriteos." Ütles õpetaja rahulolevalt ja tõmbas sigarist kiire mahvi, enne kui tugitooli toetus ja rahulikult lugema hakkas. "Sind huvitab, miks ma sind klassist välja ei visanud, missest et sinu essee toon oli üleolev ja sinu eale mittesobiv ja et sa minu autoriteedi klassi ees kahtluse alla panid?"
Tiffany vaatas talle küsivalt otsa.
"Asi on väga lihtne, tüdruk - ma näen et sinu sõber Mihkel pole aega raisanud." Õpetaja saatis õela pilgu tüdruku kõhu peale, rõve naeratus lehvis üle tema suu, kuid see moondus kiiresti heatahtlikuks muigeks. "Mitmes kuu sul juba on?"
"Neljas" ütles Tiffany alandlikult ja vaatas maha.
"Ära muretse, ma ei mõista sind hukka. Sina oled ju Üleinimene ja sulle ei kehtigi väikekodanlikud reeglid!" ütles õpetaja tunnustavalt ning soojalt. "Eks ole su nimi ka Ülemiste." pilgutas õpetaja silmi.
"Nagu ma öelda tahtsin - selliseid inimesi, nagu sina, kohtan ma väga harva - ja seetõttu ma hakkasingi Filosoofia õppejõuks." Õpetaja pöördus tagasi mõnuledes esseed lugema.
"Tegelt, see ei olnud päris see küsimus, mida ma tahtsin küsida, kuigi olen ka sellele mõelnud." Tähendas Tiffany vaikselt. Ja enne kui ta jõudis ennast peatada, küsis Tiffany: "Miks ma üldse olemas olen?" Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult üle essee lehtede ja toetus oma tugitooli. Ta viivitas rahulolevalt oma vastusega ja tüdruk lasi tal sündmuskäiku juhtida sest teadis õpetaja meetodit. "Sest muidu ei oleks elul mõtet - Jumal peab olemas olema!" ütles õpetaja võidukalt.
"Sa tahad öelda, et mina olen Jumal?" küsis Tiffany ettevaatlikult ja vaatas õpetajat teraselt. Ei, tema silmis ei olnud seda hullumeelset sära, mis mõnel jutlustajal või ohtlikul pedofiilil, kes on mingi kinnisidee küüsis ja peavad selle rahuldamiseks kedagi ära kasutama või manipuleerima ja moondama, oli. Ta näis oma tavalises rahulikus ja asises olekus, nagu räägiksid nad mõne kirjaniku raamatu või tegelase arhetüübi üle ja mitte tema elu kõige tähtsamast küsimusest. Kui Tiffany rahulikult edasi kuulatas jätkas õpetaja pooleli jäänud kohast. "Üleinimene ongi Jumal - sest ta on inimarengu tipp. Täiuslik inimindiviid, kes on vaimselt ja füüsiliselt teistest üle."
"Sa peaksid mu isaga kokku saama, kes nuriseb, et ma asju müüa ei oska." torises Tiffany endamisi, kuid siiski küllalt kõvasti et õpetaja teda kuulda võis.
Õpetaja mügistas naerda ja ütles siis: "Tjah, karm värk! Üleinimene ei oska müüa! See ka mõni uudis." ja kui tüdruk teda hämmeldusega vaatles, seletas õpetaja: "Vaata, kuigi see kool õpetab nii teoloogiat kui turumajandust, siis on sellel lahendusel teatav viga man. See toimib niikaua, kui käitab keskpäraseid või natuke arukamaid tudengeid. Kuid kui ta hakkab käitama tõeliselt andekat - sellist nagu sina - siis kaadervärk kukub kokku, kuna vaene õpilane näeb läbi, et pole mingit kaupa mida müüa!" "Sa tahad, siis öelda, et kõik mis me siin teeme, on usalduskrediit?" ütles Tiffany jälle ettevaatlikult. "There is no spoon!" nõustus õpetaja võidukalt. Ta pani Tiffany essee aupaklikult ja hellalt kõrvale, nagu nahkköites rariteedi ja võttis lonksu Merlot'd. "Soovid ka?" küsis õpetaja ja saades Tiffanylt tapva pilgu itsitas "Vabanda mind, ma ei suutnud hoiduda sellest vanast naljast, ma tean et sa oled alaealine - ja nüüd ka rase." "Sa ütlesid?" utsitas Tiffany õpetajat tagant, et ta oma mõtte lõpuni välja ütleks.
"Inimühiskonnas ongi usaldus ainus kaup, mida osta ja müüa. Seega ei saa mingist müümisest juttu ollagi, vaid ainult ostmisest. Me ostame endale illusiooni, milles julgeme elada. Sellepärast on tsivilisatsioonid rajatud ja sellepärast kirjutatakse luuletusi ja rituaale, et seda kujutelma üleval hoida. Ainult targemad suudavad selle lumma läbi näha ja kõrgemale pürgida." Õpetaja lubas endale õela naeratuse: "Või mida sa arvad, Descartes mõtles, kui ta nimetas Jumalat ausaks meheks, kes ei peta ja lubas endale seda nalja nimega "Cogito, ergo sum!"?"
Tiffany vaatas endasse ja mõtles järele. Kes ta siis on? Jumal? Üleinimene? Milleks see kõik? Mida see talle annab, kui teda huvitas vaid Mihkel? - See kuidas Mihkel võiks ilmutusele vaatamata ellu jääda. Ja see tuletas tema esimest ilmutust meelde, mida ta oli ise näinud ja mitte munga kaudu. Ta avaldas selle õpetajale, kes teda tähelepanelikult vaatles enne kui vastas. "Fenomenaalne aju sul! - Pole midagi öelda, lihtsalt fenomenaalne - sa oled vähemasti kolm kirjakohta kokku sulatanud, kui mitte rohkem, oota ma loen nad sulle originaalis ette, et võiksid ise otsustada. Ma isegi tean, kus nad asuvad." Ja õpetaja tõusis püsti ja võttis riiulist eriti suure Gooti kirjas mustade kaantega piibli, millel olid kaanel hõbetatud tähed ja sees rohelise tindiga ehtsal itaalia kalts-pärgamendile kirjutatud read. Mitte nagu tavalistes piiblites peenikeses raskesti loetavas kirjas. Siin olid suured ja korralikud tähed, nõnda et esimene täht oli kõige suurem, et ta enda alla kolm reaalgust võttis ja nagu väike pilt oli.
Ta hakkas ette lugema: "Matteuse evangeelium, seitsmes peatükk, kuues salm: "Ärge andke seda, mis on püha, koertele, ja ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid ei sõtkuks oma jalgadega ega käänduks ja teid ei kisuks."; Luuka evangeelium, kaheteistkümnes peatükk, neljakümne üheksas salm: "Tuld ma tulin viskama maa peale; ja mis ma muud tahaksin, kui et see juba oleks süüdatud!"; Markuse evangeelium, neljateistkümnes peatükk, kahekümne teine salm: " Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis ja andis neile ning ütles: "Võtke! See on minu ihu."; Teise kuningate kolmas peatükk, viieteistkümnes salm: "Nüüd aga tooge mulle üks mängumees!" Ja kui mängumees kannelt lõi, siis sündis, et Jehoova käsi tuli tema peale"." Õpetaja pani rahulolevalt piibli riiulisse tagasi ja istus laua taha tugitooli.
"Kuid mida see tähendab?" ei saanud Tiffany jätta küsimata. "See tähendabki, et sa oled Üleinimene! Sinu aju mässas pastori jutluse vastu ja võttis piiblist need kirjakohad enda kaitseks. Kuigi sa ise ütled, et piibel on igav, teab su alateadvus sellest kõike. Tähendab nii igav sul lugedes kah ei olnud." ütles õpetaja tähelepanelikult.
"Niiet sina ei pea mind sohilapseks?" küsis Tiffany et täiesti kindel olla ja õpetaja mügistas selle küsimuse peale naerda. "Ja mis siis kui oledki - Jeesus oli ka sohilaps, sest ta ei olnud oma isa Joosepi sigitatud vaid "Pühast Vaimust"! Eks ma öelnud, et väikekodanlikud reeglid ei kehti sulle?" Tiffany hingas kergendatult. Ta oli seda ise ka nii arvanud. Pastor oli lihtsalt tema peale kade. Ta oli kade, et pidi olema pastor ja koguduse ees moraalitsema, kui oleks võinud maailmas elada ja naisi taga ajada või midagi muud mõistlikumat teha, kui seal sellistele mõtetutele inimestele jutlusi leelotada. Pealegi oli ta rase, ja tema minestamine võis ka sellega seotud olla. Tiffany tänas ja kätles õpetajaga viisakalt, kes tema essee talle reverantsiga tagasi andis ja tüdruk pani selle tagasi mappi ning kepsles gaselliliku kergusega jälle minema.
Õpetaja vaatas talle kurvalt järele ja vangutas pead: "Ja Jumal hoidku sind, et Baasani lehmad sind nahka ei pistaks...". Kuid Tiffany oli liialt õnnelik, et seda viimast lauset, mis oli ka küllalt vaikselt lausutud, kuulda.
II
"Tiffany!" Mihkel oli ta kooli peal kõndimast leidnud, kui ta ühest loengust välja tuli. "Kuidas sa ennast tunned, miks sa telefonile ei vasta?" küsis Mihkel murelikult.
"Sest ema elab mul kaelas, ja võib kahtlustama hakata - pärast seda lugu kirikus - seepärast ei võta ma kodus oma mobiili vastu, kuid kaugemale ma pole veel jõudnud. Läheks õige sinu häärberisse, seal on veidi õdusam!" Tiffany küünitas natuke ja andis Mihklile suud ja laskus tagasi jalgadele ning käitus jälle normaalselt. Kari tudengeid läks mööda ja ei teinud neid märkama. Nad läksid vaikselt koolist välja, olles enne Tiffany palitu ja vihmavarju riidehoiust võtnud. Mihklil oli oma auto, nii ei pidanud ta sohvriga koju sõitma ja ta saatis vaid sõnumi, et ööbib Mihkli juures, kuna too lubas marketingis teda järele aidata! Mihkel turtsus vaid lõbustatult, kui ta üle õla seda sõnumit luges. "Marketing - või veel. Kui just Dow Jones minu püksis ei tõuse!" Tiffany naeratas selle peale ja istus autosse, kui Mihkel talle ukse avas ja galantselt käe vastu võttis.
Kui nad Mihkli häärberisse jõudsid oli kontrast kõrvulukustav. Madise toretsev villa mõjus selle sünge mõisa hoone kõrval eriti nõme. Sellel oli küll kõigest kaks korrust ja akende järgi hinnates ainult seitse tuba, kuid kuidagi meeldis see Tiffanyle rohkem ja ta nõjatus Mihklile lähemale ja pani oma pea tema õla peale. Nii nad istusid seisvas autos ja silmitsesid vaikides maja.
Kaks inimest, üks mees ja üks naine tulid majast välja ja jäid ukse ees ootavalt seisma. Tiffany ja Mihkel otsustasid autost väljuda ning läksid majja. Neid tervitati viisakalt ja vahetati tavalisi tühiseid sõnakõlkse mis teenijate ja isandate vahel juhtus. Kuid erinevalt Madisest, ei jäänud Tiffanyl märkamata, andis Mihkel teenijale alati käe ja vaatas silma ning ei häbenenud küsida ja vastata. Tiffany oli nii õnnelik, et temal nii mõistev ja tore mees on, kes ka sulastega läbi saab, mitte ainult oma klassi inimestega.
Kui nad olid end kaminaruumis sisse seadnud, hakkasid nad seina külge pandud suurest 47 tollisest telerist jaapani animet vaatama. Seekord oli valituks osutunud ühe tundmatu autori "Rashomoni" taasekraniseering, kuna originaal oli olnud mustvalge ja päris näitlejatega. Vahele hüppas seebireklaam ja Tiffany muigas. "Näe, ja ongi marketing!" Väljas hakkas hämarduma, kui Mihkel Tiffany enda sülle tõstis ja nad üksteisele otsa vaadates istusid, samal ajal kui jaapani keelne seebireklaam neid veenda üritas, ehkki nad keelest midagi ei mõiganud ja neil huvitavamat teoksil oli. Mihkel võttis Tiffany kampsuni aeglaselt seljast ja vallandas tema rinnahoidja. "Ma ei saa, ma olen ju rase!" Vabandas Tiffany õnnetult. "Ära muretse, ma õpetan sulle täna anaalseksi. Selleks pistan ma oma riista sinu pärakusse!" "Ah õigus küll, seda need pildid siis tähendasidki." Ühmas Tiffany munga raamatu kohta ning hakkas Mihkli püksirihma ja lukku lahti päästma. Varsti olid nad mõlemad alasti ja Tiffany istus vaikselt mehe süles, selja taga jooksmas jaapani anime selle koha pealt kus naist vägistati. Väljas läks pimedaks ning varsti polnud kaminaruumis muud midagi näha, kui Tiffany ja Mihkli silmad, kes teineteist suudlesid. Tiffany õõtsus mehe riista otsas aeglaselt ülesse ja alla, sest see oli tema esimene kord ja natuke valus. Kuid ta kannatas selle ära, et see oli Mihkli riist, mis temasse tungis. Kuidas võis see olla keelatud, kui ta tegi seda oma mehega ja nad mõlemad armastasid teineteist? Ta ei saanud üldse aru, mida need kristlased soigusid. Kas saab sellist head asja ära keelata? - Olla oma mehega üks. Nad olid nii mitu tundi, enne kui orgasmi said, Tiffany Mihkli käte vahel ja süles. "Ära kunagi mõtle enne mind surra ja mind maha jätta, sest seda ma sulle ei andestaks!" urises Tiffany läbi une, kuid Mihkel andis talle tugeva suudluse huultele ja muigas suudluste vahele: "Ma ei kavatse üldse surra, vaid igavesti elada, sest kuidas ma võiksin siis seda teha?" Mihkel pani oma käe naise rinnale ja katsus seda ning tunnetas selle vormi ja täiuslikust. "Milleks mulle veel taevas, kui oled sina?" küsis Mihkel valjult ja uinus õndsal ilmel magama. Tiffany järgnes talle mõne hetke pärast ja jäi samuti magama.
III
3.14 öösel. Tiffany leidis ennast jälle unes selles kohas, kus oli olnud tema endine ilus mõtteloss, ja mis oli maha kistud. Ta leidis ka Sumatini, kes oli abiväge kaasa võtnud. Nad kõik ründasid tüdrukut korraga, kuid kõik järgnev juhtus liialt kiiresti. Kiiremini kui ükski osapool suutis registreerida. Tiffany juuksed olid jälle ellu ärganud ning Sumatini lakeid läbistanud, nagu oleksid need mingid odad. Iga kord, kui mõni juuksekihar nõnda tegi tardus too paigale ja asus Tiffany poolele, ning hakkas oma endise isanda vastu võitlema. "Ohhoo, paistab et su sulased pole eriti ustavad, vaatame nüüd sinu väikest rünnakut, kuidas sa oma meeste vastu pead, Suma?" torkas Tiffany ja Sumatin laskis vandudes jalga, lubades tagasi tulla. Kõik teised sulased haihtusid koos Sumatiniga, ainult läbistatud jäid koos tüdrukuga.
"Räägi vaim! Miks Leonidas mind ründas?" hakkas Tiffany ühte vangistatud kratti küsitlema. Põrguline oli sellise näoga, nagu kallaks keegi talle hapet kurgust alla ja püüdis vastu hakata, kuid ei suutnud. Tema suu oleks nagu vastutahtsi liikunud ja ta higistas kõvasti et sellele vastu panna, kuid asjatult.
"SINA-OLED-KAARNAKIVI! SAATAN-TAHAB ENDALE!" sisistas ta endast suure röögatusega välja.
"Ah nii! Ja mida ta minuga teeb, kui kätte saab?" küsis Tiffany käsi puusa pannes.
"Sina võid sünnitada Antikristuse - kui oled tema poolt!" ütles teine sulane mõmisedes.
"Mingu ta õige perse selle mõttega!" urises Tiffany "Veel keegi, kes tahab luba küsimata minuga abielluda - võtku järjekorda, kohe pärast Jumalat ja teisi värde."
"Kas sinu omasse?" Küsis kratt huvitatult, mille peale ta korraliku võmmu näkku sai "Mida sa ütlesid?? - Tea õige oma kohta!"
"Milleks see Kaarnakivi üldse hea on?" Tundis Tiffany huvi.
"Sellega on võimalik paremini müüa. Kõik sõnad saavad sinu kaudu võimendatud ja rohkem usutavamaks. Kui vaid sina sellesse usud..." sisistas kratt vastumeelselt.
"Nii et Saatan tahab oma nägemust jagada, ja mina pean meedium olema? Leidku endale teine tola, ma pole nii odav!" irvitas Tiffany
"Ütle oma hind, Saatan on väga rikas!" usutles kratt julgustatult edasi.
"Tõmba uttu, könn, sa tüütad mind. Kes on Saatan et peaksin tema ees kummardama!" Ja kratt popsatas minema.
Tiffany võttis järgmise ohvri ette ja hakkas toda pigistama ja küsitlema ja sai veel enam oma võimetest ja ussikeelest teada ja asus õpetajat otsima. Ussikeelt võiks ikka osata, kui selle pärast isegi vanakuri liikvel on ja teda taga ajab.
"Sina ehitad selle vareme jälle üles, ja sina too mulle midagi juua, mul on janu!" käsutas Tiffany kratte, kes hakkasid varmalt neid täitma. Varsti oli kõik jälle niimoodi, nagu poleks midagi muutunud ja Tiffany võis oma õukonnas mustas sametis ringi lehvida ja lasta päkapikel tema kleidiäärt kanda, et see mööda maad ei lohiseks. Kui Tiffany hommikul ärkas, oli ta lõõgastunud ning reibas, sest tal oli olnud hea unenägu. Mihkel sõidutas teda tagasi ja edaspidi polnud Tiffanyl marketingis mingeid probleeme ja klassikaaslased vaatasid teda kadedalt, kuidas ta müügitunnid üksteise järel kinni pani, suutes inimestele maha müüa nuustikutest kõige mõttetuma nublakani, silmis imelik sära nagu olekski ta sündinud just seda pakkuma. Madis nuttis õnnest oma naise õlal, kui ta õpetajatelt uusi rõõmusõnumeid kuulis, et temal nii tark ja arukas tüdruk on, kes isa jälgedes astub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar