Saatan raevutses oma nõukojas, sellepärast et tal oli ebaõnnestunud Mihkel Sepise ülevõtmine. Kuidagi oli kaarnakivi Tiffany Ülemiste suutnud oma hingemaailma Mihkli oma peale laotada ja sellega teadmatult oma mehe sellise rünnaku vastu ära kaitsnud. Ka see plaan oli luhta läinud - või kas ikka oli. Tiffany oli ühtlasi oma endise hingelossi üles ehitanud, ning selle endised elanikud võtsid jälle oma kohad sisse. Võibolla oli selline ajutine strateegiline taganemine hoopis nende kasuks.Saatan kõndis laua taga edasi-tagasi ja üks praktikant jäi ette ning sai tema viha tunda, kui ta ulatatud peekri talle pähe kallas ja käskis uue tuua. Niutsuv praktikant roomas eemale käsku täitma.
"Leonidas Sumatin!" urises Saatan ja nimetatu tõusis püsti.
"Mine ja hakka esimest plaani täide viima, ma ootan et Iisebelil läheb tema õpetamisega paremini kui see otserünnak, mis sul oli..."
Leonidas kummardas vaikides ja popsatas minema. See oli ka temale rohkem meelejärgi, et ei pidanud Mihklit üle võtma. See oleks äratanud liiga palju tähelepanu ja too hull munk oleks võinud palvetama hakata. Siis oleks neil veel raskem olnud Tiffany juures viibida. Õnneks sai nende kohalolek pärast viimast koolipidu nende majas palju tugevamaks. "Inimesed on nii etteaimatavad. Pastori jutlusele vastandumiseks peavad nad laskuma väiklasesse hooramisse." Muigas Leonidas endamisi. Talle meeldis oma ohvreid aeglaselt üle võtta, nõnda et nad ei märganudki ja olid tagantjärele veel tänulikudki kui oma hinge sinule üle andsid et sellest tülikast asjast lahti said. Tiffany lauskaitse oli teda lihtsalt üllatanud. Niikuinii oli siin Jumala käsi mängus, kes oli kindlasti midagi tüdrukule ilmutanud. "See tobe vanamees ja tema valed!" krigistas Leonidas hambaid kõvemini kui oleks tahtnud. Ei, nemad saavad lõpuks võitma! - Ja siis ta näitab, milline viga oli inimese loomine! Õigemini, tema isand näitab ja tema on siis õigel poolel ja maksab oma näotu surma eest kätte - surra nimetult lahinguväljal mittemillegi eest. Tema riik oli ju kadunud; neid ideaale polnud enam olemas, kõik oli pahupidi pööratud. Kuid tema maksab kätte! Ja siis ta vaatab surevat valgust Jeesuse silmes, kui ta tema koos ristiga põrgu saadab! Leonidas muheles endamisi ja ilmus Tiffany vaimumaailmas ja noogutas Iisebelile vandeseltslaslikult, kes noogutas vastu. Hofni ja Piinehas valmistasid juba suitsutusrohte ette ning hakkasid manama. Nad ei kavatsenud seda võitlust kergelt võtta ja keskendusid sellele täie tõsidusega. Seekord ta ei pääse! Tiffany Ülemistest saab Saatana naine.
II
Samal ajal taevas.
Gaabriel pidas nõu Raafaeliga: "Kas sa oled märganud, kuidas kurjad vaimud on viimasel ajal hakanud Ülemiste häärberi ümber koonduma?"
R: "Jah, ma tunnen suurt pimedust Madise südames! Kaarnakivi on teda täielikult vallanud. - Kinnisidee täiuslikust operatsiooni süsteemist..."
G: "Kas sa ei taju temas mingit sarnasust? - Ta oleks nagu Lutsiferi sarnane, temal oli seesama kinnisidee."
Kohale lendas üks tuvi ja moondus Miikaeliks
M: "Jeesus saadab sõna, et me peame kohemaid maale minema!"
G: "Mis juhtus, kas Saatan kuulutas meile avaliku sõja!"
R: "Kas ta on viimaks otsustanud oma pagendusest välja tulla ja oma saatusega leppida?"
M: "Ei kumbagi! Ta on Tiffanyt rünnanud ja teinud tema teadlikuks oma väest, et ta on kaarnakivi. Nüüd otsib tüdruk õpetajat."
G: "Siis tuleb jälle Kenisha jutule minna. Ma ei saa ikka aru, miks Jumal käskis tema ellu jätta. Ta on ju ruunišamaan - nõid - sellised tuleb pühakirja järgi hukata!"
R: "Sa mine Tiffany juurde, mina räägin seekord Kenishaga, sa pole just suhtlemises osav..."
G: "Olgu sul õnne ja Jumala kiirust!" lõi Gaabriel vastu rindu ja andis au ning moondas ennast tuviks ja lendas minema
M: "Ma lähen ja instrueerin siis tema õpetajat!" Ütles Miikael ja asutas ka minema.
R: "Kumba neist? - Paistab et tema filosoofia õpetaja on ka prohvetite hulgas."
Miikael peatus ja vaatas Raafaelile üllatunult otsa "See vana ateist ja Nietzsche jünger hakkas usklikuks - aga miks?!"
R: "Pole teada, aga niipalju ma tean, et ta muutus pärast Tiffany viimast külaskäiku!"
M: "Eks ma siis külasta teda kah, kohe pärast isa Gregoriust - imesid juhtub ka..." Ütles Miikael ja läks omaette pobisedes minema, moondus tuviks ning oligi kadunud.
Raafael vaatas oma võitluskaaslastele järele ja ohkas. See oli sama raske kui see lugu Tobiasega. Siis pidi ta ka ühe tüdruku Saatana küüsist päästma, kelle abielud kõik õnnetult lõppesid, et üks kurivaim oli tema enda omaks kuulutanud ja nad üksteise järel armuööl ära tappis. Temaga oli raske võidelda olnud. Ta polnud mingi algaja, ja siin polnud ka tegemist kergekaaluga. Jeesus ilmus tema kõrvale kandes risti.
R: "Kuhu sa nii raskes relvis-?" imestas Raafael, vaadeldes Jeesuse otsusekindlust. "Viimane kord, kui sa niimoodi maapeale läksid, oli Peetruse pärast, kui paganad tema risti lööma pidid ja tema süda nõrgaks jäi ja ta põgeneda püüdis!"
J: "Need ei ole enam vanad head ajad, kus saab asja kergelt võtta - on aeg!"
R: "Just nii, kuulen käsku!" andis Raafael au ning moondas end tuviks ja läinud ta oligi.
Jeesus vaatas talle järele ning moondas end samuti tuviks, minnes sinna kuhu iganes Jumal ka minna tahtis.
III
Tiffany võttis südame kokku ja läks oma emaga rääkima. See oli tema esimene selline jutuajamine Irinaga ja ta soovis mõnda teist teemat, kuid midagi polnud teha. Seda ei saanud enam kaugemale lükata. See oli tema neljas kuu. Ta oleks pigemini tahtnud olla Mihkliga ja vaadata, mida mees talle veel võiks voodis õpetada. Ta oli alati arvanud, et rasedana on igasugusel naudingul lõpp, et siis peab üheksa kuud ootama - kuid võta näpust. Kuid enne tahtis ta selle asja korda ajada, enne kui keegi teine temast ette jõuab. Madis oli jälle tööl ja ei näidanud ennast kodus näole, nii et oli väga soodus sellel hingamispäeval suu puhtaks rääkida.
"Ema, ma tahaksin sinuga ühest asjast rääkida!" ütles Tiffany tõsiselt
Irina oli just pesu pesemas ja vaatas talle murelikult otsa.
"Kas koolis on midagi halvasti?"
"Ei ema, asi on palju tõsisem - palun, istu maha!" ja kui Irina oli maha istunud ja teda murelikult silmitses, hingas Tiffany sügavalt sisse ja ütles ühe pahvakuga
"Ma arvan, et ma olen natuke rase!"
"Kes istutas kase?" Ei saanud Irina suurest kohkumusest aru. Hetkeks oli ta kuulnud seda R tähega algavat sõna, mida ta oli lootnud, et ta mittekunagi ei pea kuulma. Vähemasti mitte enne, kui tema tütar ausalt altari ees abiellub.
"RASE, ema! Ma olen RASE!" sai Tiffany Irina peale pahaseks. Irina vaatas oma tütart kohkumuses ja pani käe suupeale, nagu oleks keegi talle öelnud, et lennuk on alla kukkunud ja Tiffany ning Madis on selle rusudes otsa saanud.
"Ja... kes ka isa on?" küsis Irina värisevi hääli, lootes ja palvetades, et see oleks keegi, kellega Madis soostuks. Ehkki ta ei mäletanud Tiffany ümber kedagi, kes oleks Madisele kuidagimoodi meeldida võinud. Tema mehel olid ju nii kõrged ootused. "Aga äkki see poiss--?" mõtles Irina, kui Tiffany tema taas reaalsusesse tiris.
"Mihkel Sepis on mu lapse isa - ja ema, me oleme abielus - me abiellusime Maldiividel - mäletad - siis kui me puhkusel olime!"
"Kuidas abiellusite? Teil oleks preestrit vaja läinud!" lalises Irina ehmunult ja ei suutnud mõelda. Liiga palju informatsiooni voolas tema peale, nagu oleks raevukas Neeva tahtnud teda alla neelata ja vastu kaldaid puruks rõhuda.
"Tänapäeval pole vaja preestrit, ema, saab igas linnas riiklikult abielluda - kuid meil oli üks šamaan, kes oskas eesti keelt ja tema pani meid paari!"
Külm jutt käis üle Irina südame, kui tema tütar mainis, et ta abiellus nõia ees. Ta oli seda alati kartnud, et tema minevik ta kätte saab. Miks just nüüd, kui kõik näis sujuvat, kui tema mees hakkas usu suhtes üles soojenema. Äkki oleks lasknud ka ennast mõne aja pärast ristida. Milline võit see oleks kirikule olnud - ja nüüd selline õnnetus! Kuidas ta küll seda Madisele seletab? Ta keskendus kõige tähtsamale. Madisega võis hiljem rääkida.
"Ja mitmes kuu sul juba on, ning kuna last on oodata?" sundis Irina end küsima.
"Neljas kuu, 22 veebruaril peaks olema sünnitus." meenutas Tiffany kulm kipras ja pilk udune. "Ma loodan, et ma jätsin õigesti meelde, arst kes mu läbi vaatas, kui ma kirikus kokku kukkusin - pärast seda - seetõttu on kindel, et ma olen tõesti rase!" ütles Tiffany ja naeratas ettevaatlikult.
"Saad aru, ma saan emaks!" ja ta tahtis öelda "Just nagu sina!" Kuid Irina andis talle tugeva kõrvakiilu ja puhkes nutma ning lahkus toast.
Tiffany hoidis oma põske kinni ja vaatas üllatunult emale järele. "Ema?" Ta polnud kunagi ema sellise näoga näinud, ja teda polnud kunagi löödud. Mis toimus, mida ta valesti tegi? Ta ei saanud millestki aru.
Irina viskus oma toas voodisse ja nuttis oma silmad peast. Kus oli ta küll oma tütre kasvatamisel nõnda valesti teinud, et tema armas Tiffany oli selliseks madalaks hooraks kasvanud? "Oh Jumal, kui sa võid, siis võta see karikas minult ja anna endine Tiffany tagasi!" nuuksus Irina läbi pisarate Jumala poole. Sellise palve saatel nuttis Irina end magama ja leidis end Jeesuse aujärje ees. Ka Jeesus seisis selle kõrval rist õlal nagu suur kaheterane kirves ja vaatas tema peale alla. Kui ta seal nõnda põlvitas, siis oli seda liiga palju tema jaoks ja ta minestas. Vaim tuli tema sisse ja tõstis ta jälle püsti.
"Irina, Irina!" kuulis ta kedagi teda hüüdmas.
"Jah, siin ma olen!" hõikas Irina vastu ja hakkas jälle nägema, ning märkas et räägib Jeesusega, kes temale sooja pilguga otsa vaatas. Hirm oli teda ikka valdamas ja ta ei julenud rääkida. See oli tema esimene ilmutus - ja mõelda vaid, et tema oli olnud Kolduni tütar! Kuidas temasugused üldse ilmutusi näevad, kui ta peaks oma perekonna patu tõttu hoopis surnud olema? Ta ei saanud sellest aru. Talle meenus tema tütre rasedus ja ta puhkes jälle nutma.
"Anna mulle andeks, Jeesus, ma olin kohutav ema, mu tütar on alaealine ja rase! Kuidas ma seda oma mehele räägin?" kuid Jeesus vaigistas teda ning ütles:
"Ära karda oma tütart ja tema abielu Mihkel Sepisega, sest ma olen seda lubanud. Ma ei pea sinu tütart hooraks, ära karda, mine tema juurde sest ta vajab sinu armastust nüüd veel enam kui kunagi varem. Su tütar vajab ema südant!" Ja sellega oli ilmutus lahtunud ning Irina läks rutusti ja leppis oma tütrega ära ja palus vabandust et oli teda löönud, ning ka Tiffany puhkes nutma ja palus vabandust et polnud teda kuulanud ja oli kiirustanud, sest nüüd ta sai aru, mis ta valesti oli teinud, kuid oli liiga hilja et midagi muuta, tuli oma eluga edasi minna. Kuidas rääkida sellest Madisele. Irina otsustas tütrega oma koguduse juurde minna ja venemaal ära käia. Kuna Madis oli niikuinii tööl ja niipea tagasi ei pidanud tulema, nagu tema jäetud kirjast selgus - alles kolmapäeval - siis oli neil piisavalt aega, et Venemaal ära käia.
IV
Mihkel uitas sihitult tänaval ja unistas. Tal oli ikkaveel meeles, kuidas ta riist Tiffany pärakusse tungis. See oli nii teistsugune tunne. Nagu oleks ta viimaks oma naisega täiesti üheks saanud, nagu poleks nende vahel enam ühtki katet ega saladust, ei midagi varjatut, nagu oleksid nad üks hing kahes eraldi kehas. Ta tundis oma naisest puudust ja mõtles. "Oh Tiffany, kuidas sa mul vere keema ajad! Kuid mina võtsin su alaealisena!" Ja siis tal tuli mõttevälgatus. "Ma lähen ja räägin tema isaga ja ajan asjad korda, seda asja ei saa niimoodi jätta." Mõeldud tehtud, Mihkel saatis Madisele e-maili ja seletas seal kõik ära ning leppis laupäeva õhtuks kokkusaamise kokku. Kuid see viga jäi Mihklile viimaseks.
Irina ja Tiffany olid Iisakus palvetamas, kui Mihkel jõudis eestis Ülemiste häärberi juurde, et oma tundeid tunnistada, mis tal Tiffany vastu olid. Et viimaks ka Madis annaks oma isa õnnistuse nende abielule. Oli hämar ja seepärast nägi Mihkel kirvest Madise käes alles ukse alla jõudes. - Ja Madis oli purupurjus, sest ta oli pärast kirja läbi lugemist kohe koju sõitnud ja näinud, et tema naine ja tütar pole kodus ning leidnud nende poolt jäetud kirja, milles nad teatasid, et läksid venemaale palvetama.
"Noh palvetage terviseks, seda läheb tarvis!" oli Madis hambaid krigistanud ja otsis oma suure kirve välja ja jäi ootama.
"Tere, härra, ma olen Mihkel-" alustas Mihkel ebalevalt kuid Madis ei lasnud tal lõpetada.
"Nii et sina oled see värdjas, kes mu tütre ära teotas? - No vaatame kohe, mis mees sa oled!" urises Madis ja viibutas kirvest Mihkli poole, kes õigel ajal eest ära hüppas. Kirves raksas tuhmi mürtsatusega murru ja Madisel oli tükk tegemist et jälle püsti saada, et ta ka purjus oli.
"Oota nüüd, räägime asjast nagu mehed - ma olen teie tütrega abielus!" püüdis Mihkel end õigustada.
"Sittagi sa oled, kui ma asja oma kätte võtan - ta on kõigest 14 sina pedofiil!" röögatas Madis.
Samal ajal vajus Tiffany Iisakus kokku ja langes näost ära. Ta nägi vaimusilmas kuidas tema isa ja mees võitlevad ja et tema Mihkel lüüakse kirvega maha. Seda ei võinud juhtuda, ja enne kui ta taipas mis ta on teinud, popsatas ta kirikust minema ja ilmus oma kodu muru peal mustad juuksed vooglemas ta ümber.
"ISA, MIDA SA TEED?" kiljatas Tiffany ja mõlemad mehed peatusid. "Ta on mu mees ja ma ootan tema last, ära tapa teda ära!" urises Tiffany ja astus ähvardavalt oma isale lähemale, näol marduse pilk, nagu tahaks oma isa maha murda ja nahka pista. "See värdjas pole su mees, ta on su ära teinud!" Sai Madis oma hääle jälle tagasi "Ja kas sina ei pidanud mitte venemaal palvetamas olema?" küsis Madis vihaselt. "Ahjaa õigus." ütles Tiffany "Ma vist ilmusin Iisakust siia, et sind takistada-" Ka Madisele oli meelde tulnud, miks ta siin on ja ta hakkas jälle Mihklit kirvega mööda muru taga ajama. "Oota nüüd, poiss, püsi paigal, ma teen sulle ka augu sisse, nagu sa mu tütre ära augustasid!" karjus Madis nõnda, et kõik ümbruskonna tuled põlema läksid ja koerad haukuma hakkasid. Tiffany ei kavatsenud seda pealt vaadata ja saatis oma juuksed nagu tigedalt vihisevad odad isa suunas teele, et ta ei saaks tema mehele liiga teha, ning peatas kirve viimasel hetkel. Mihkel oli taganedes ühe puujuure otsa komistanud ja kukkunud, ning kui Tiffany juuksed poleks Madist peatanud, oleks ta löögi kirja saanud. Kuid sellega polnud veel asi lõppenud. Kui Irina nägi, et tütar tema kõrvalt haihtus hakkas ta hüsteeriliselt palvetama. - "Ei mitte veel!" Kisendas Tiffany, kui ta tundis kuidas teda tagasi tõmmatakse. Ta nägi veel kuidas tema juuksed lahti lasid, ning kirves valju raksatusega Mihklisse vajus, kui Madis kogu oma keha raskusega tema peale lendas ja nad mõlemad nõnda lamama jäid. Tiffany leidis end jälle Iisakus, oma ema käte vahelt ning puhkes hüsteeriliselt nutma: "Isa tappis Mihkli; ISA TAPPIS MIHKLI - MU MEES ON SURNUD!!" Irina oli kohkunud ja ei teadnud mida teha ja öelda ja lihtsalt kallistas oma tütart, et ta jälle kaduma ei läheks. Kas mitte seda polnud öelnud Jeesus: "Su tütar vajab ema südant!" Kuid Tiffany ei lasnud ennast lohutada, sest tema Mihklit ei olnud enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar