Seletus blogile

Kaarnakivi kui Pisuhänd ja Libahunt

Selle essee kirjutan ma vastuseks ja tänuks oma esimesele arvustajale, et selgitada oma raamatu ja loo "Kaarnakivi" tagamaid. Esiteks, kuna mulle ei meeldi mõiste "Eesti-nokia" kuna selles sisaldub juba võõras aare, siis asendasin selle eestimaise ja keelse ning kirjanduses ning müüdiloomes esineva Kaarnakiviga, mille otsimine pidi mitmel viisil kasulik olema. Samuti olen ma Kaarnakivi mõistesse sulandanud Pandora laeka loo, mis on küll võõras, kuid mulle meeldis selles loos esinev naiste demoniseerimine ja ma tahtsin seda arhetüüpi kasutada. Nii on mu loos Kaarnakivi korraga isik kui objekt mida(keda) taga aetakse. Ta on nagu Prohvet Maltsvet ja oodatud valge laev. Nagu Pisuhänd, mis peab rikkaks tegema, kuid ei toimi nii nagu oodati ja parodeerib tegelaskujude küündimatust püüeldavasse ühiskonda ja kultuuri. Samuti on Kaarnakivi nagu Libahunt, sest ta pole tegelikult siia ilma oodatud. Temast räägitakse positiivses võtmes nagu prohveti ootuses, kuid kui midagi selle sarnast kohale ilmub, siis lakutakse või ilgutakse see ilming surnuks. - Kui kasutada üht lehest loetud väljendust.

Lugu "Kaarnakivi" on eestluse eneseotsingu taasekraniseering, palvete kirjutada eesti rahvale uus eepos, kulminatsioon. Aga kuna see käsitleb nii intiimset ja otsest teemat ei saa seda otse kirjeldada. Hunti ei saa ka nimepidi hüüda vaid peab ütlema susi või metsakutsa. Ka see on raamatusse kaasatud kui tabu, et ei tohi nimesid nimetada. Kogu lugu on sürreaalne ja nõrgalt seostatud. Ma püüan ühelt karakterilt teisele liikuda, kus sel hetkel on tema peategelane, või tema poolt vaadeldav ja tegelaste olukordadesse sattumises areneb ka lugu milleks on eneseotsing ja meditatsioon. Seda võib käsitleda kirjandusliku performancina, mulle isiklikult selline määratlus ei meeldi, kuna ma ei mõista sellise vormi otstarvet. Täpselt nagu Clive Staples Lewis kirjutas oma raamatu "Lihtsalt kristlus" tahan mina rääkida "Lihtsalt eestlusest" seda minu vaatepunktist, milleks on kristotsentriline maailmapilt ja kui skisofreeniline see tänapäeva maailmapildis on, kus Christendom on lõppenud, kuid selle poliitilis-statsionaarsed ilmingud mitte. Arhitektuur ja organisatsioonid ei jõua oma tunnetustes liikumise enda arengule järele sörkides parimal juhul kümme halvimal 100 kuni 1000 minevikul järel. Kuigi ma olen veendunud kristlane ja ei häbene seda tunnistada, häbenen ma uut ristisõda, mille Bush juunior algatas ja seenior oma nõrga välispoliitikaga võimalikuks tegi.

Tegemist on ühiskonna kriitikaga, mis peab hõlmama kõiki kihte ja olema tulnud nagu tola suust, sest arlekiinid ja klounid on ka varem õukondades üteldnud selliseid tõdesid, mida väärikatel inimestel ei sündinud mainida. Ühesõnaga, olen ma ugri-mugri juttudest tüdinud ja eesti-nokia otsingust. See "Kaarnakivi" peab olema positiivne üritus mille lõpuks, meil on olemas oma rahvuseepos, kus Kalevipoeg ei lõpeta põrguväravas nagu Gerberos, käsi kalju sisse müüritud nagu aheldatud Prometeus, vaid toimiv arhetüüp, mis tulevasele põlevele uhkust ja au sünnitab ja mitte häbi ja piinlikust. Samuti on minu suurteks eeskujudeks Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" ja Ain Kalmuse "Prohvet" ja nende kahe teose laengust olen ma alati tahtnud oma mõtet raamatuna avaldada, kuid pole siiani suutnud seda sõnadesse panna, seda erilist kogelema panevat tunnet. Tõeline eesti mõte peab elama metsas ja mitte linnas, kus ta ära kodustatakse ja koerastub. Õige eesti mõte peab olema libahunt, mida ei tohi nimetada, või nagu Voldemort, kui kasutada tänapäeva samateemalist mõistet Rowlingu sulest. Mulle väga meeldib Voldemorti karakter ja selle areng, kus Tom Marvolo Ridlle'ist saab Voldemort, sest ta tahab ületada oma isa mühaklikust ja olla parem oma ema rumalast tembust surra masendusse, et üks mugu tema ära põlgas. Siin on niipalju eestlasele tuttavat, mis Pisuhännas ja Libahundis on kujutamist leidnud. Kõik see, mis annab Pandora abil Kaarnakivisse ühtseks tervikuks raiuda. Sest ma pean ennast prohvetiks, kui nii öelda tohib, kirjanduslikuks tegelaseks, kes peab midagi ütlema, isegi kui see minu moraalselt ja esteetiliselt hävitab, kui selle nimel ja sees jääb mu rahva keel ja kultuur veel 1000 aastaks püsima. See on kõik, mis ma sellelt raamatult ootan. Vähemaga ei kavatse ma leppida ja siit läheb minu raja.

Kes on Leonidas Sumatin?

"Tere, minu nimi on Leonidas Sumatin ja ma olen teie advokaat."
Alustas võõras sõbralikult, kuid tema käeulatus jäi vastamata, niisiis asus ta oma kaasa võetud dokumendimapi kallale. Ta ei saanud veel palju oma tähtsaid pabereid uurida ning seletamagi hakata kui Mihkel köhatas.

"Ei, ärge muretsege mu tasu pärast, selle eest on juba hoolitsetud." muheles advokaat asiselt ilma et oleks nina dokumentidest välja tõstnud. Leidnud õige, asetas ta selle lauale ja hakkas ette lugema. Tegemist oli testamendi ette lugemisega, ning Mihkel rahunes veidi. Asi pöördus mõistetavaile radadele. Ta on midagi pärinud. Dokument sisaldas palju igavaid nimeloendeid ja pärandiosi, mis olid päris ulatuslikud. - "Miks ta küll minule seda kõike ette lugema peab?" - Mõtles Mihkel endamisi. "Võib-olla on see kuidagi seadusandlusega seotud, et peab kogu haigelt pika teksti ette lugema? Lõpuks jõudis advokaat tähtsama osa juurde, sest tema häälde segunes suurejooneline crescendo noot. "Ja kui eelolevad soodustatud ei ole võimelised oma pärandiosa vastu võtma, läheb kogu pärandiosa esimesele ettejuhtuvale matsile tänavalt, kelleks on seekord, Mihkel Sepis, kelle andetu esinemine Sadamateatris ühel lasteetendusel mulle nõnda hästi meeldis."

Kambrisse sigines vaikus, et advokaadi käekella tiksumine muutus painavalt valusaks müraks. Mihkel pilgutas silmi, siis veel korra, kratsis kukalt, köhatas veidi, enne kui mõmises: "Mida te sellega öelda tahate?"

Härra Sumatin lisas sõbralikul toonil nagu vanaisa oma lapselapsele jõulukinki üle andes: "Teie olete härra Arkadi Meelis Karotamme ainuke pärija.

Mihkel lasi sellel lausel enda peale vajuda nagu kohutaval murdlainel, mis muuli peale raksatab, kuid ei või seda siiski paigast nihutada, ehkki hetkeks on tema vee all. Kus on ta seda nime kuulnud? Kas ta üldse tunneb seda Arkadit ja kes on üldse Leonidas? Mida ta endast mõtleb, et tundmatule inimesele kaineris loteriivõitu pakkuda? Kas ta on kunagi kellegilt abi mangunud? Ei - Jumala päralt! Mihkel oli alati ise oma eluga hakkama saanud, ja polnud isegi oma vanaema hooldamise eest ettenähtud sotsiaaltoetust riigilt välja nõudnud. Ta ei pidanud seda väärikaks, et selliseid asju, mis iseenesest mõistetavad on, raha küsida. Ta ei elanud küll esimese eesti seas, kuid ta tuli endaga toime. Tal oli leib laua peal ja riided seljas. Mida sa veel elult tahta võisid. - Ja ometi istus nüüd teisel pool lauda Leonidas Sumatin ja põrnitses teda nagu agent Sepp ameerika filmist.

Mihkel mõtles veel veidi ja tuletas meelde, et üks Arkadi nimeline oli teda tõesti Sadamateatris kätlemas käinud ja teda ilgelt südamliku naeratusega hea esinemise eest õnnitlenud, mille sarkastiline laad ei jäänud talle märkamatuks. "Mille kuradi pärast ta siis mulle nüüd kogu oma vara pärandas?"

Advokaat näis seda mõtet jälgivat nagu mingi sensitiiv ja ütles. "See siin on härra Arkadi 13 testament, mida ta ei jõudnud enne oma surma ümber teha, ja sellega lõplik ja kehtiv, kuna ta oli selle kirjutamise ajal täie mõistuse juures ja just oma viimaste pärijatega tülli keeranud, keda ta 12-ndas oli ära maininud. Tema lapselapsed on ikka veel elus ja terved ja elavad oma elu Alutagusel ühes lagunenud saunas."

"Miks te siis seda siin eelmise kasuks ei vaidlustanud?" küsis Mihkel hapu näoga, nagu aimaks ta mingit konksu, mis teda ühte väga räpasesse mängu, mis üle tema pea käib, kistakse.

"Nagu teiegi, ei tahtnud tema lapselapsed sellest pärandist midagi kuulda. Ja kuna teie olete ainus, kes võiks seda veel tahta... pärast seda läheb see üle riigile, kui ükski õigustatud isik õigeaegselt seda endale ei nõua. Juhtumisi on täna viimase päeva viimane tund, nii et otsustage kiiresti, sest sellest viimasest tunnist on samuti vaid 37 minutit järel."
Härra Leonidas võttis viimaks oma mapist läpaka välja ja lükkas sellele mälupulga sarnase jublaka sisse, mis oli neti-seadeldis.

"Kuidas siis jääb, härra Sepis, kas elu häärberis, või siiski..." advokaat hõlmas tähendusrikka pilguga kogu ruumi ja Mihklit - "Soovite veel natuke näitlejana leiba teenida?"

Mihkel mõtles selle üle veidi. 37 minutit. Ah kuradile kõik, ta oli juba küllalt virelenud. Kui tal on raha ja positsioon, siis ei julge enam ükski ment teda kottima tulla. Kuid ta oli ettevaatlik, äkki on selles testamendis mingi konks sees, seega ta küsis veel jututäiteks, kuigi oli juba otsuse teinud.

"Kui ma, ütleme, läheksin Alutagusesse elama, ja sinna oma villa ehitaksin ja juhtumisi selle Arkadi lastelaste saunikumaa ära ostan ja ülal pidama hakkan, kas see kuidagi mulle kohustusi testamendi poole pealt juurde ei anna."

Advokaat naeratas siiralt ja asus klahvidel klõbistama mõistes mehe tahet.

"Teil pole tarvis nii keeruliselt mõelda, Arkadi villa on sealt kahe kilomeetri kaugusel ja saunik asubki teie maa peal, ma pole seda maad veel kohtu abil sisse nõudnud. Te peate lihtsalt selle all olevast maast lastelaste kasuks juriidiliselt loobuma ja asi ongi tehtud."

Ja nii kiiresti sai näitlejast miljonär.

Kaineris

Mihkel Sepis oli vabakutseline kunstnik ja performance-artist. Talle meeldisid ambient muusika ja taro kaartide tagumine, mitte ennustamiseks, vaid lihtsalt aja surnuks löömiseks sõpradega. Vahel naljapärast püüdis ta ka midagi "ennustada" ja huupi pakkuda, suurema osa ajast pani ta pihta ja teistel juhtudel oli publik nii lakku täis, et eksimuse võis kerge vaevaga väsimuse või vaimsete segajate peale ajada. Talle meeldis inimesi üllatada uute mõtetega, et tõestada nende võimekust ise oma elu juhtida. Selleks polnud vaja käia kuskil Päästearmee miitingul või koguni kirikus ja nõukodades jutlemas, et elus midagi ära teha. Sai ka ilma nende organisatsioonideta. Mihkel uskus, et inimesed on väärt kunsti, elavat tragöödiat, et elule jälle mõtet anda. Kuid igal pool nõuti vaid paberit. Paberit, et siia ilma sündida; paberit, et öelda kui tark sa oled; paberit, et näidata oma oskusi ja elukogemust, mille saavutamiseks pidid mustalt töötama, sest muidu ei võetud sind ametlikult töölegi, kui sa polnud tagasiulatuvalt viisaastaku eest rüganud ja näidanud, kui hea inimene sa oled. Mihklil oli villand, et ta pidi jälle siin majas olema. Too juhmakas konstaabel väänas talle 3 promilli, kuigi ta polnud tilkagi joonud, kindlasti mõni elust kibestunud mutt kaebas tema peale, et nägi teda pudeliga taarumas. Rohkem siin riigis sinu süüdistamiseks vaja ei läinudki. Ainult kaudsed tõendid ja kahtlane mittemeeldiv nägu...

Ukse tagant kostis samme, ja võtmekimbu kõlisemist, kui kongi astus üks valvuritest.

"Teil on külaline, kodanik Sepis!"

Mihkel pilgutas veidi silmi, sest kong oli hämar ja uksest paistis üksiku hõõglambi valguvihk otse tema peale. End püsti ajanud ja riided puhtaks kloppinud, asutas Mihkel ukse poole. Valvur astus eest ära ja nad läksid vaikides külalisteruumi poole. Mihkel imestas vaid, miks tema käsi raudu ei pandud, see oli siin nii tavaline komme püsiklientide hirmutamiseks. Pidi miski profülaktiline ravi olema, et uuesti paha peale ei satuks. Kuid just selline karistamise kihk tekitaski temas loomuomast trotsi. Seda, millepärast ta tänavatel elevante müütas ja kuutolmu haiguste raviks pakkus. Ta tahtis, et inimesed ärkaksid oma tardumusest ja näeksid, kui ilus on elu.

Valvur jäi ukse kõrvale seisma ja avas selle nagu mingile staarile limusiini ust avatakse. Mihkel astus sisse ja istus laua taha toolile, tema vastas seisis valge-hallikaseguse habemega mees, kes oli hästi hoolitsetud, kuid väga vanamoelise mantliga, mida ta viimati ühelt esimese vabariigi plakatilt mäletas. Ta oli kunagi osalenud sellises ajaloolises filmis, mis rääkis Noor-Eestist ja Liivist. Selles mehes oli midagi saladuslikku. See kuidas ta oma sigarit näpuvahel hoidis ja seda voolivate liigutustega sõrmitses, et siis seda korraks oma huultega niisutada ja mõned lüheldased mahvid tõmmata. Ta nagu oleks hinnanud mingit eriti kallist taiest, mida ta kavatses kohe ära osta, kui tingimustes kokkuleppele jõuab.

See ei meeldinud Mihklile. See tekitas temas külmavärinaid. Kes oli see mees, kes tuli teda kainerisse vaatama? Kas kaineris oli üldse kombeks külalisi vastu võtta?

Võõras manas ette sõbraliku naeratuse ja tõusis püsti ning ulatas käe.
"Selge,,..." mõtles Mihkel. "Tegemist on advokaadiga."

11. Veebruar

"Madis, mis sa arvad, kas Trefner või Härma?"
Naine kõndis hommikumantlis köögis ringi ja valas Madisele kohvi ning silitas tema kräsus juukseid, kui ühtlasi reklaamvoldikuid rohkem Madise poole liigutas, kes neid tülpinud pilgul seletas.

"Ei, tea,... Leesi tundis ka meie tütre vastu huvi..., mis sa Prantsuse Lütseumist arvad?"
"See on ju Tallinnas..." ütles naine ja torutas sellepeale huuli. "Ükski tõsine ärinaine ei tule Tallinnast!"
Madis vaatles teda veidi kelmika naeratusega, mis pani teda 20 aastat nooremana end tundma - ja paistma.
"Mul pole midagi selle vastu, kui ta ei saaks ärinaiseks, pealegi ei vasta see tõele, mõned ikka on..."
"Keskerakond ei lähe arvesse... Miks sa üldse meie koosolekutele ei tule, sul on ju ambitsiooni, me saaksime sind hetkega mõnele kohale panna ja hääled tuleksid ka. Sa müüksid siis palju paremini..." küsis naine veidi süüdistaval toonil, kuid selle rikkus ära tema soe naeratus silmis ja ta istus mehe vastu ja hakkas läbi voldikute kuhila sobrama, rüübates kohati kohvikruusist paar lonksu. Siis juureldes millegi üle ja jõudnud mingi otsuseni raputas pead, asudes järgmise voldiku poole.
"Katoliku kool on samuti oma voldiku saatnud..." pomises naine veidi valjema häälega, kui sosin
"Mida sa siis ootasid? See kretiinist eraõpetaja oli idioot, et meie tütrest avalikult ühel õpetajate nõupidamisel rääkis. Seepärast ma ta lahti lasingi. Nüüd tulevad sellised voldikud uksest ja aknast sisse. Tema IQ on juba 147 ja ta on kõigest 14 aastane... öeldakse, et 17 eluaastaks on see tõusnud 181le siis 22 selt 254le... Otseloomulikult kaklevad nad tema pärast!"
Madis rüüpas samuti kohvi ja uuris ühte essee moodi köidetud paberitest patakat, mille esiküljel oli kolm tähtsat diagrammi, mis pidid ütlema, et nende tütrel on helge tulevik.
"Tegelt ma imestan vaid, et Vigala-Sass pole oma pakkumist teinud..." ütles Madis mornilt, kuid tema naine ei reageerinud. Ta oli juba liiga tuttav selle pilguga, et mõista, kuna tema mees võllanalju teeb, mida retooriliselt kohelda tuleb.

"Samas ei anna tema füsioterapeut talle elulootust üle 33..." jätkas Madis katkestamatult edasi.
"Ära hakka jälle pihta, me leppisime ju kokku, et see arst oli ületöödanud, kui ta selle hinnangu andis."
"Ja sellegi poolest on tal 20% võimalus, surra ajukasvajasse ning vähenenud motoorkontrolli tõttu lihasatroofiasse. See on rohkem kui 0% saad sa sellest aru!" Madise silmad vilkusid ohtlikult veekalkvel.
Naine tõusis püsti ja läks vaikselt mehe juurde ja kallistas teda hellalt.
"Ma mõistan seda, kuid siin elus pole miski kindel. Homme võivad nad öelda, et ta võib kergejõustikuga tegeleda..."
"Ma ei ole nõus oma tütart matma, saad sa aru, tema peab ühel päeval mind matma!" ütles Madis küsiva pilguga, nagu armu otsiv uinutamisele saadetud koer.
"Ma mõistan sind täiesti..." ütles naine ja istus oma mehe sülle, kes kõvemini temast kinni hoidis ja nutust vappus. Kohati oli veel kuulda seosetut pobinat: "Kõik... defektne geen... üleliigne trans-alleel...

Tiffany mängis rahulikult oma nukkudega teises toas. Vanematel olid tähtsad jutud pooleli ja siis ei tohtinud neid segada. Vanemad pidid otsustama, mis kooli Tiffany läheb, kui ta oli ennist ainult valitud eraõpetajate juures käinud - nende juures, kelles Madis perverti ei kahtlustanud, kuid ta kahtlustas niigi kõiki kõiges, kui küsimuse all oli tema tütre turvalisus, oli tema, Madis, Jumal taevas ja Tiffany tema püha Iisrael. Kõik hingetõmbed hingas Madis oma tütre pärast, et lunastada oma minevikku. Mida ta polnud isegi oma naisele julenud tunnistada. "Mehed on sead ja koerad; ava neile uks ja nad tulevad sisse nagu kutsutud külaline ja omanik ühes isikus." mõtles Madis oma elule tagasi vaadates ja lugedes ühe palve, ehkki ta polnud usklik. "Jumal, sina ei või minu tütart mitte!" Kuidagi aimas Madis et seda on tarvis teha, sest midagi on toimumas. Mingi püünis oli sulgumas, ja ta ei teadnud, kustpoolt tuleb järgmine hoop. Kui tema saab oma tahtmise, on Tiffany kõige noorem gümnasist, kes eales Trefneris või Härmas on õppinud...

Astral marketings oli ootamatult turuliidriks hüpanud ja Madis oli endale oma osakonna saanud. Enam ei olnud ta selle püramiidi skeemis vanem-müügimees, vaid lausa Mentor. Keegi, kes asub käsuliini kõrval ja vaatleb kuidas erinevad osakonnad koostööd teevad; kuidas logistika suubub ja muud sellised asjad. Tema tarkvaralahendus oli nii hea, et Apple lubas selle ära osta ja oma uude mobiili ning tahvelarvutisse integreerida. Enam ei pidanud ta tobedatele kõnedele vastama, selleks oli tal terve saalitäis vanem-müügimehi, kes interaktiivselt edasi suunatud kõnesid samaaegselt vastasid ja kogu sita enda peale võtsid, samas kui tema võis nautida juhtimist. Kõik töötas lausa suurepäraselt. Tema müüginumbrid olid lakke tõusnud. Hea inimesena otsustas ta Vadim Besumnoile heateo teha, sellist ustavat koera oli tal alati tarvis. Madis oli märganud, et selle töölise juuresolekul õnnestus rohkem tehinguid ja tal oli müügil annet, kuid üldse mingit ambitsiooni. - Täielik sulasehing. Oleks vaid selliseid rohkem, siis vallutaksid nad terve Euroopa, või mis ma räägin - terve Ameerika; Hiina; MAAILMA. Võibolla terve Universumi. Aga ometi ei võinud ta oma tütrele tervist kinkida. See oli ainus asi, mille üle ta ei valitsenud.

Ta võis kärkida Jehoova tunnistajate peale, kui need julgesid oma "Vahitorni" kasvõi tema poole lehvitada, nõnda et nad teisele poole teed jooksid, kindlasti mõeldes et vanakuri isiklikult on neil kallal. Mormoonid kaotasid tema lähenedes oma tavalise ameerika naeratuse ja tegid nõnda nagu poleks teda tänaval ja astusid edasi. Madis vastas sellele viisaka nohinaga, ja ei teinud samuti neist välja. Kirikud ei julenud talle isegi jõulujumalateenistuse kutset saata, ehkki ta elas kolme kiriku - ühe luterliku; ühe nelipühi ja ühe ortodoksi kiriku lähedal. Nii kõva mees oli Madis Ülemiste, aga ta ei võinud oma lapsukest terveks teha.

Ta oli käinud läbi kõik nõiad ja posijad; kõik arstid ja terapeudid - ta käis isegi Venezuelas tolle nõid-arsti juures, kes transis operatsioone tegi, ja too läks nii närvi, kui Madist kaugelt silmas ja polnud nõus teda isegi vastu võtma, öeldes vaid tõlgi kaudu, kes Madisele teele ette saadeti, et teda ei saavat aidata, kuna see on Jumala sõrm.

Ei, mitte tema tütrega, üle tema haiseva laiba. Tema tütar kasvab suureks; läheb heasse kooli; abiellub; teeb võibolla karjääri, kuid ei pea. Igal juhul saab tal olema väärikas elu - ja ei Jumal ega kurat võta teda temalt ära! mõtles Madis kibedalt, kuid tema positiivne mõtlemine ei vabastanud teda enam valust ja hirmust.Ta teadis, ja tajus seda, miski on sündimas... ta ei teadnud ainult seda: "Mis?" ja "Kuna?"

Isa Gregoriuse elu ja mured

Isa Gregorius oli tubli katoliiklane, kodanikunimega Tarmo Zajedin. Talle meeldisid kalligraafia ning ornamendid; eriti aga see uus kirjandusliik, mida mangaks kutsuti. See võimaldas niipalju erinevaid asju kujutada, mida muidu võimalikuks ei pidanud. Ja temal oli Neitsi Maarjalt see ülesanne võetud, et keegi Tiffany Ülemiste pidi saama "Talle pruudiks". Selleks oli ta "Marmoringlid" kirjutanud ja joonistanud, just nõnda nagu talle taevast oli selle kujutist näidatud, nagu oleks tema pidanud uut Jeruusalemma ja selle templit ehitama.

Miks küll pidi tema vend hakkama lastepilastajaks ja nende ordule niipalju häbi tooma? Ta ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii pime olla ja varem seda musta lammast teolt ei tabanud, enne kui see leheveergudel võimendus. Kõik märgid olid ju olemas, tema oli aga liialt kergeusklik ja tõlgendas kõike kõigeparemas mõttes...

Isa Gregorius püüdis meenutada üht kirjakohta ja tõusis oma tugitoolist püsti ning siirdus raamaturiiuli poole, kust ta oma narmendava ja ära loetud piibli võttis. Tal oli ka uuemaid tõlkeid, mis olid paremas seisukorras, milled sõbrad ja tuttavad olid talle kinkinud, kuid temale meeldis tema 68 aasta väljalase, mis ei häbenenud Jumala nime. Tõsi, seal oli palju kirjavigu, nagu "Anna mulle lihaa" ja teised niisugused, kuid just nende pärast oli see raamat talle nõnda armsaks saanud, et see näitas, kuidas Jumal ka eksliku inimese kaudu oma sõnumit võib kuulutada.

Ta lõi piibli suvalisest kohast lahti - ta oli näpualt lugeja ja võis seda endale lubada, sest mitte kunagi ei vedanud Jumala Vaim teda alt ja andis oma sulasele hädakorral õiget lohtu ja sõna - nõnda ka seekord jõudis Gregoriuse pilk ruttu õigele kohale, ilma lehti keeramata. See oli Jesaja raamatus, kuueteistkümnendas peatükis, sellest alates: "Läkitage maavalitseja jäärad Selast kõrve kaudu Siioni tütre mäele! Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil..." (Ah, Minas - Arnon... jah, tema oli ka katoliiklane) Jumal võis kasutada isegi usust äralangenud kirjanikku saati siis teda, kes ta ustavalt paigale oli jäänud, kui tema poolt rajatud klaasipuhumiskoda igalt poolt tümitati. Vatikanist saadeti juba kaastundlik kiri, kus anti talle vabad käed, kui ta soovib Eestist lahkuda. - See polnud ju tema süü. Aga Isa Gregorius ei võinud lahkuda, sest just Neitsi Maarja ilmutuse peale oli ta Maarjamaale tulnud. Ta oli jätnud oma hea koha kreeka viinamägede vahel, kus oli elujõuline kogudus, millel ei puudunud ka jõukad ja mõjuvõimsad annetajad. Kuid ei - arsti ei vaja terved, vaid haiged - see ei rahuldanud tema hinge ja südant, ja siis sai ta ilmutuse ning oli siia tulnud. Juba viisat oli Nõukogude ajal raske saada, ja siis oli ta palju noorem, teda valgustati igat-pidi üle, alguses ameeriklaste siis venelaste poolt. Milline kreeklane suundub itta, peale Aleksandri? Ta oli isa poolt usbek ja ema poolt liivlane, nõnda ei olnud tal isegi juurte tõttu siit midagi otsida, sest kus asus Liivimaa, mis Tallinna ja muu Eestimaa poolt alla neelatud sai? Seda ei olnud enam. Mida ei võtnud katk, seda võtsid poliitika; kitsarinnalisus ja hirm. Muist pudenes Lätile. Selline oli juba Jumala seadmine, millest tema aru ei saanud, oli see rahvas juba küllalt kannatanud, kuid seda ei andnud ka kuidagi muuta. See oli nende ajalugu.

Isa Gregorius luges edasi: "Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku. Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja eest! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, siis rajatakse armastuses aujärg..." Kuid kuidas võis see sündida selles õelas ja abielurikkujas soos?

Teda nimetati Sodomiidiks ja lastepilastajaks, sellepärast et oli julenud oma venda kaitsta ja paluda temale teist võimalust. Siis ei olnud see oma tõelist palet veel näidanud. Kuid ta läks uhke peaga ja räägitakse, et võttis ka mõned lapsed kaasa. - Veel enam põlati teda selle "pildiraamatu" pärast, et seal Hoosea vaimus oli rahvast hurjutatud ning mitmeid "Baasani lehmi" ja muid väljendeid tarvitatud, mida kultuurses ringkonnas ei sündinud mainidagi, et see piiblisse sissekirjutatud on. Üha rohkem tundus Isa Gregoriusele, et tema raamat on nagu Diblaimi tütar, kellega ta abielus peab olema ja nagu tema kiriku pale, kes Jumala vastu uskmatu ja abielurikkuja on.

Isa Gregorius mõtles ühele eriti räigele pildile, mis kujutas Neitsi Maarjat segisti pärakus ja haamer suhu topitud, erinevad tuvastatavad mees-tegelased talle hõbeliudadel pakkumas maasikaid; mett ja muid magususi. All kiri: "Nõnda siis tänad sa Jumalasünnitajat, akadeemik!" Seinapeale sellel pildil oli veel maalitud viiteks gaasimaskiga krutsifiks-plakat, mis kunagi palju paksu verd oli tekitanud. Ja selle kõige kulminatsiooniks, oli Maarja pandud vanni sünnitama. - Ja see kõik juhtus ühes pildis; ühes ajahetkes.

Seda nimetati pornograafiaks; ususalgamiseks ja -solvamiseks. Esimese ropsuga tahtis isegi Vatikan tema ordu laiali saata, kuid loobus pärast Isa Gregoriuse selgitavat kirja, millele õnneks Jumal mõistis ka kinnituse saata, sest ka tema asja lahendav nõukogu sai tema ilmutuse osaliseks ja pidi Neitsi Maarjale au andma, et tema väärikus pole selle mehe kaudu ühtki plekki juurde saanud, vaid ta kujutab olukorda uskmatute akadeemikute käes, kes on Jumala teelt lahkunud.

See solvas Isa Gregoriust rängalt, kui üks naislaulja - või mis ta nüüd oligi - end täis tõmbas ja kirikus lällamas käis. Inimestel polnud enam kiriku ja pühapaikade suhtes austust. Nad ei teadnud enam, mis on püha ja mis igapäevane asi. Nende jaoks oli kõik sama hea. Ta tundis neile ühtlasi kaasa, kuid see ei võinud tema üritust väärata.

Isa Gregorius luges edasi: "...ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses!" (Js16:1-6)

Jah, Tiffany pidi saama selleks kohtumõistjaks nagu Deboora ennevanasti, ja tema pidi olema Baarak, kes tema välja õpetab ja lahingusse saadab, et kirik teda nahka ei pistaks. See oli ju haruldus, kui naine võis mehe rüüd kanda ja mingis küsimuses juhiks olla. Maailm oli küll muutunud - kuid Jumal on seesama! Jumalas polnud demokraatiat, vaid teokraatia. Seetõttu ei huvitanud teda avalik arvamus.

Nad olid ju ka selles teises küsimuses tema vastu olnud, nii et miks nendega nüüd arvestada, mõtles Isa Gregorius kibedalt.

Ta pani piibli hellalt kinni ja asetas selle tagasi oma aukohale, kui üks leht piiblist välja langes. Tema pilk kinnistus uuel kirjakohal: "Tõesti ma ütlen teile, et kus iganes seda evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud." (Mt26:13)

Jah, ta pidi end Peetruse ja Juudase eest hoidma, nende Jumalakatsujatega ei teadnud kunagi, kust poolt tuul puhub... Isa Gregorius luges kiiresti kaks Ave Mariat ja kolm Gloriat, korjas varisenud lehe üles ja pani selle õigele kohale, raamatu tagasi riiulisse ning asus oma päevaste toimetuste kallale.

Üks päev Vadim Besumnoi elust2

Ta teadis, miks tema ülemus teda Madisega pidevalt tülli püüdis ajada. Ta soovis luua sünergiat, ning utsitada oma "igavest teist" veidi tagant ja panna ta sama head tööd tegema kui Vadim. Kuid see oli võimatu.

Vadim teadis, et tema edu oli Jumala and, saadud ilmutuse varal, ning seda polnud võimalik ükskõik kui suure ambitsiooni; tarmukuse või ohvrimeelsusega korrata. Piisas vaid Vadimil ukse taha ilmuda, kui inimeste rahakoti rauad avanesid ja ta tellimustega üle kuhjati. Ta ükskord isegi kohtus ühe vanema daamiga Maximas, kes rääkis vigast venekeelt, kuid vähemalt püüdis, sest ta mees oli olnud venelane, ja lükati Eesti vabanemisel tanki alla, kui see Lätis teenis. Õnnetus, aga siiski traagiliselt ebaõiglane. Pärast tuli välja, et tal oli just korter tühjaks tehtud, ja ta ostis kõik muidugi Vadimi kaudu. Vadim oli suuremad tellimused targu Madise nimel vormistanud, et mitte tema ametiuhkust solvata. Pealegi, ei huvitanud teda ametikõrgendus, mis pärast kindlat kvooti automaatselt jagati ja selle järgmisel kuul täitmata jätmisel jälle ära võeti. Milleks on tal sellist võnkumist vaja, kui kõik sind vihkavad, et sa neist parem oled ja rahulolevalt parastavad, kui järgmine kuu pole eelmise vend.
"Inimesed ei suuda lõhkemiseni osta, kuskilt tuleb likviidsuspiir ette, nagu helimüür - ja siiski püüavad mõned ülehelikiirusel majandada ja elada, ning imestavad tulevate kriiside üle!" mõtiskles Vadim endamisi.

Nõnda oli ta oma kohta hierarhias hoidnud, ja jälginud, et Madis saaks alati oma kvoodi vähemalt 50 punkti ulatuses ületatud, et jääda oma vanem-müügimehe kohale. Ta oli selle ära teeninud. Missest et oli ennasttäis, oli ta sügaval südames ikkagi õiglane juht ja ei teinud kellegile liiga. - Kui lasid tal valitseda.

Probleemiks oli vaid lihtsameelne ülemus, kes oma gruusia hingega kippus asju üle soolama. Tema meelest ta aitas, kuid ta ei mõistnud üldse Madise raskemeelsust ning flegmaatilist laadi ning Vadimi melanhooliat. Ta oli liialt koleeriline, et sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata.

Vadim ärkas oma mõtiskelust ja kontrollis hetkelt edetabelit, veendudes et selle kuu normid on täidetud, pöördus tagasi oma töö juurde.

Korraga täitis tema boksi ebamaine valgus ja ta leidis end Jumala aujärje eest. Seeravid lendasid Jehoova trooni ees nagu Jesaja oli neid kirjeldanud, ja Vadim ei suutnud seda taluda. Ta vajus raskelt põlvili ja siis nagu uppuja kätega vehkides põrandale, mis oli korraga külm nagu betoonist kirikupõrand olla võib ja samas nii soe ja pehme nagu sulgvoodi. Ta tundis end hõljumas ja hajumas ning kokku tõmbumas ühtaegu, enne kui teda üles tõsteti, nagu ristile pandud bandiiti. Ta püüdis sellest nägemusest pääseda, et mitte vaadata Jehoova palet - see tähendanuks surma... kuid tema pea tõsteti üles, nagu tahaks keegi ta skalpi võtta ja Jumala silmad puurisid sügavale tema kolpa; kehasse; hinge, kuni ta kisendas valust ja joovastusest. "Ma olen kadunud, sest olen näinud oma Jumalat! Ma..."

Kuid Jehoova pani oma sõrme tema huultele, nagu isa oma haiget poega püüab vaigistada, kes palavikus on sonima ja vappuma hakanud.

"Mine ja ütle sellele Madisele, et ma tahan tema tütart näha, ja et tema peab pattu kahetsema!"
"Ma ei tohi seda teha! Mind niigi vihatakse, kui ma seda teen siis lööb ta mind maha. Sa ei saa mehelt tema armast tütart ära võtta! Kuidas ta sellega lepib? Ma olen kuulnud, kuidas ta usukuulutajaid oma uksetaga kohtleb.... See ei või hästi lõppeda. Ära tee talle seda kurja!"

"Siiski, pead sa talle seda ütlema, sest ta aeg hakkab otsa saama, ja minu kannatus samuti."

"Kuna ja millal ma saan talle seda ütlema?"

"Sellel kuupäeval ja kellaajal, enne kui tema elutöö ära põleb sest mul on seda maapeal vaja!"

"Sa ikka mõtlesid ümber tema tütre suhtes,... ta on ikkagi kõrgklassi inimene..."

"Ma armastan, keda ma tahan armastada ja vihkan, keda tahan vihata; mis see sinu asi on, sina teeni mind sama ustavalt, nagu alati!"

Nägemus katkes ja ta leidis end oma toolil istumas ja monitori põrnitsemas. Oli tavaline päev nende büroos ja väiksemate tegelaste tööle ei pööratud tähelepanu, niikaua kui nad kvooti suutsid täita. Aegajalt oli kosta tihkumist ja nuttu, kui mõni meeleheitel praktikant oma viimast tärminit püüdis täita. Kuid see oli lootusetu. Palju sa ikka masu ajal müüa suudad? Aegajalt visati ka mõni "luuser" tänavale ja võeti uus asemele. See oli palgatingimustelt hea valik, kuna sai poole palgaga rohkem inimesi tööle võtta. Ühe koha peal töötasid 6 poolepalgalist, kellest kolme kuu möödudes ainult üks alles võis jääda - nimelt see, kes rohkem müüs. Ülemust ei huvitanud, kuidas rohkem, peaasi et numbrid klapiksid ja kaup kaebustega tagasi ei tuleks. Siis võisid kasvõi lõunaajal tööle tulla. Kuid kui numbrid ei klappinud, siis ei võinud sa ka nädalavahetusel ja kell kaks öösel kindel olla, et homme su töökoht alles on, kui sa ei näita, et sa sellest hoolid.

Vadim ei jõudnud neid kõiki vee peal hoida, kuigi ta neile hinges kaasa tundis. Oli juba iseenesest suur saavutus ilma Madises kahtlust äratamata, tema müüginumbreid paisutada. Õnneks oli tema salasõnaks Tiffany, mille äraarvamine polnud just ülearu raske ja ta nii hajameelne, et oma eneseuhkuses uskus igat suurt numbrit, mille eest ta ülemuselt kiita sai... Ja ega ka ülemus viimne lollpea olnud. Ka tema võis kahtlustama hakata, ja siis lendab Madis kohe kindlasti ja tema saab Vanem-müügimeheks - ja siis söövad teised kaastöölised ta firmast välja, et ta on venelane. Parem leppida oma igapäevase leivaga. See on kõigile parim lahendus...

"Kuidas ma talle seda ütlen. Ei, Vadim Besumnoi ei või seda ütelda, kuid anonüümne telefonijutlustaja ei tee kellegile liiga - on natuke vihane, kuid unustab ruttu ja mina ei pea tema pilku vältima..." otsustas Vadim endamisi ja asus töö kallale. Tal oli veel kaks tundi ametlikku tööaega ja ta armastas oma tööd.

Üks päev Vadim Besumnoi elust

Vadim Besumnoi oli lihtne inimene. Ta oli Jehoova tunnistaja, kuid salaja. Ta teadis, et tema usk ei ole respekteeritud, eriti perekonna poolt, kes olid vanausulised ja põgenesid võimude eest eestisse, ainult et näha oma poega "ära pööramas" nagu nemad seda nimetasid. Tema polnud kohtunud selle prohvet Jeesusega, keda kõik nii armastasid ja kelle pärast päid kokku löödi. Tema teadis ainult, et Iisrael kummardas Jehoovat, ja polnud teist Jumalat peale tema. Sellesse pilti ei saanudki Jeesus ära mahtuda. - Milleks ühele prohvetile niipalju tähelepanu pöörata? Siis võiks ju ka muhamed Jumal olla, või mormoonid...

Aga see ei huvitanud Vadim'i sest see oli poliitika. Ei olnud tema asi küsitleda "surnute vaime" nagu tema seda nimetas. Tema oli läinud tagasi õpetuse ja manitsuse juurde, et avastada seda, mis riigil ja sellega kaasa läinud kirikul ununenud oli.

Vadim armastas oma perekonda ja vanemaid, nad lihtsalt ei mõistnud tema pühendumist, eriti kuna ta töötas müügiagendina. Tal ei olnud ambitsioonikust. Ta oleks juba ammu võinud Madisele silmad ette teha ja tema koha endale saada, kuid ta polnud sellistest intriigidest huvitatud. "Mis kasu oleks oma töökaaslase ületrumpamisel muud, kui palju paksu verd?" - Ta oli ju üks nendest arututest venelastest, nagu see kroonult saadud perekonnanimi vanausulisuse pärast juba küllalt suur häbi ei olnud. Tema perekond kandis nime au ja väärikusega, nad olid ikkagi uhked oma usu üle.

Vadim ei suutnud uhkust tunda, sest ka see oli Jumala ees patt. Kõik oli ju tema loonud ja andnud, miks peab siis kelkima, et see sind teistest paremaks teeb. Missest et need teised olid "uskmatud". Kas siis nemad ei olnud uskmatud sellel võõral maal, kes nende emakeelt vihkas, sellepärast et üks grusiin niipalju nende paremaid mehi ja naisi oli Siberisse saatnud. Mida nemad ja teised lihtsad inimesed olid eestlastele teinud?

Aga ka see oli "surnute küsitlemine". Tema oli keisrile andnud selle osa ja jätnud Jumala osa Jehoovale.
"Tõsi, ka Jeesusel on palju häid mõtteid ning seletusi kirja kohta, kuid tema jüngrid - need läksid liiale!"
mõtles Vadim endamisi.

"Kahju selle sünnipäeva pärast! See polnud Madise suhtes õiglane - ega naljakas!" mõtles Vadim edasi.
Aga ta teadis, miks ülemus teda alati Madisele ette heidab...

Õhtusöök Tiffany'ga

"Mis asi on suhu võtma? Kas see on nagu siis, kui sulle jääb halvast sõnast paha maik suhu...?"

Väike tüdruk vaatas suurte küsivate silmadega oma isa poole, kes veidi kohmetus. Tuli praksus kaminas, kui kahvlid ja noad mööda portselannõusid kõlksusid. Ravioli tuhandesaare kastmes, oli tema tütre lemmik.

"Jah, mu tütar, see on üks väga paha asi... aga kust sa seda kuulsid?" küsis Madis, ilma erilise huvita. Laupäevased õhtud olid tema ja tütre päralt, et ta ei suutnud endale lapsehoidjat lubada. Tõde oli selles, et ta ei usaldanud selles hirmsas maailmas kedagi piisavalt, et oma lapse ligidale lasta - olgu või postiljon, kes toob nii süütu asja, kui Selveri reklaamleht - ei võinud iial teada. Alles hiljuti kirjutati uudistes, kuidas üks munk oma klaasipuhumiskojas ühe huviringi poisi ära pilastas. Ja ei aidanud ka, et ta oli varem presidendiga kätelnud. Pärast seda öeldi kõik tema loengud ülesse ja mees pidi riigist lahkuma.

Ei. Tema ei riski, kui sellised elusa ja vabana ringi jooksevad. Tema ei lase kedagi oma tütre juurde, kui sellel just paavsti enda bullat pole taskust välja võtta; või Ameerika presidendi kinnitust, et see mees pole kuidagi imelik või ohtlik. Mitte tema tütrega.

Kuid Madis võitles kaotatud võitlust. Tema pidi aegajalt magama; sööma; tööl käima jms. - aga need unetud koletised; internet ; reklaamindus; Jehoova tunnistajad ja mormoonid, kes su ukse taga koputavad - tütar nägi ikka veel viimast külastust košmaarsetes detailides oma unes. Ta oli ju nii süütu ja elava fantaasiaga...

Kõik pildid, või sõnad, mis ta nägi. Need olid tema jaoks, nagu oleksid need Jumala enese poolt öeldud. Ei tema ei lase oma tütart ära teha...!

Tütar vaatas teda ikka küsiva pilguga ja oli taldriku veidi eemale lükanud, mis tähendas, et teema pole veel lõpetatud. Madis köhatas hääle puhtaks ja pühkis salvrätiga suud, enne kui vastas.

"Kas sa lugesid jälle seda rämpsu anime- mis ta nüüd oligi?"
"Marmoringlid on graafiline romaan ja ta ei ole rämps! See on ainuke mõistlik raamat, mis siin majas üldse on..." ütles Tiffany tasa. "Ma lihtsalt ei mõista, miks peaks keegi kellegi tööriistu imema. Need ei maitse ju mee ega maasikate järele ega midagi."

Madis läks näost punaseks ja tõmbas suure sõõmu õhku kopsudesse, enne kui vastas.

"See on selline sümbol... mis eee... see peab kujutama üht teist asja, mida suured inimesed teevad."
Ühtäkki tundus Madisele, et üks kärbes, kes oli end lambi peale sättinud, on väga huvitav vaadata, et mitte oma tütrele silma sisse vaadata, kui ta seda ütles.
"Ja see pole normaalne, kui keegi tööriistu suhu võtab või midagi muud?" küsis Tiffany rahulikult edasi ja keskendus jälle oma toidule. Madis ohkas kergendatuna. See näitas, et teema ei huvitanud teda tõsiselt.
"Ei, ei ole... siiski mõni haige inimene, teeb seda... kui keegi peaks sulle midagi sellist ütlema, siis... ütle kohe mulle, eks?" Madis püüdis hoida oma hääle rahuliku ning asjalikuna, kuid see oli raske, kui tal vaimusilmas pidevalt pildid ta oma noorusest ette vilksatasid. Kõik need vallutused ja orgiad, kus ta oli koos oma stroibatiga osalenud. Arhangelsk; Lvov; Vijk-an-zee; Srebrenica. Kõik need tüdrukud, kes võibolla olid veidi vanemad, kui tema tütar nüüd. Tüdrukud ja asendid ja kõik need sõdurid. Ei, tema kasvatab oma tütrest ausa naise.

Tiffany kehitas õlgu ja sõi edasi. Teema oli lõpetatud. Madis oli peale jäänud. Seekord võis ta tunda ennast võitjana, kõikide nende reklaamiagentuuride ja muude vaenlaste vastu. Kui ta saaks oma rakenduse laiematele ringkondadele viia, oleks ta ropult rikas, ja ei peaks enam oma töökohal ajusid treima. Kõik need mõttetud kõned ajukääbikutest kasutajatelt, kes ei osanud isegi oma arvutit sisse lülitada ja oma kasutaja tunnust või salasõna meenutada. Ühel oli nimeks koguni Bob ja pandud see salasõnaks, ja ta suutis selle ikka kolm korda valesti sisestada. "Kuidas küll sisestada arvutisse bob kolmel erineval viisil?" mõtles Madis endamisi. "Jalgadega; tagumikuga; otsmikuga?" Ta ei saanud sellest aru ja teda ei huvitanud. Täna oli tema hingamispäev, mida ta jagab oma kallima aardega. Naine oli läinud kirjandusklubisse, kohtuma tolle autoriga. "Mida küll naised selles tühikargajas nägid..." mõtles Madis uuesti. "Ma mäletan teda seal raamatupoest..."

"Ah, küll see üle läheb, nagu kõik tänapäeva kirjandusmoed." Mõtles Madis rahulikult oma õhtueinet lõpetades. Tema naine oli ikkagi mõistuseinimene, ja kohtus temaga ainult intellektuaalsest huvist. Akadeemiline värk.

"Aga ühest asjast ei saa ma ikkagi aru." ümises Tiffany endamisi. Ka tema oli oma söömise lõpetanud ja korjas nõusid kokku, nagu tavaliselt, et need köögis ära pesta. "Miks tahab keegi oma pärakut seestpoolt pesta ja jääb kraaniotsas magama." .... Madis vaatas ehmatusega tütre poole, kes ikka veel lauda koristas ja valjult pobises pöördumata õieti kellegi poole... "Ju see oli ka mingi sümbol. Märk ületöötanud töölistest, kes ei jõua midagi valmis tehtud. - Jah, see see peab olema..."

Tiffany läks rahulikult ja graatsiliselt hõljuvate sammudega ning isa pilgu all köögi poole, kes vaikselt issameiet palvetas. "Palun, Jumal, kui sa üldse olemas oled. - Ära võta minu kallist armast tütart ja ära lase teda mingiks litsiks muuta!!!"

Vanem-Müügimees

Telefon helises. Juba kaheksas kord sellel päeval. Madis ohkas väsinult ja masseeris silmi, enne kui toru võttis ja mingi naeratuse taolise grimassi esile manas.

"Tere, siin Vanem-Müügimees Madis, Astral Marketingist kuuleb, kuidas ma saan teid aidata?"
"Teie sitt, mida te ukselt uksele müüte ei tööta!"
"Milles probleem?" püüdis Madis asjalikku häält teha.
"Ma lülitan selle programmi sisse ja see ei tööta! Üldse midagi ei tee!!!"
Ütleb solvunud hääl, mille taustaks kõlab klaviatuuri klõbistamist ja hiire vastu matti peksmist.
"Kas te sisestasite oma kasutajatunnuse ja salasõna interneti ühenduse lisakausta, et see programm oleks tulemüüri poolt lubatud?"
"Oot!..." Kostab närvilist klõbinat ja kohmetunud muhelust "Noh, nüüd töötab... aga aitäh..." klõps
Helistaja oli kõne katkestanud ja Madis lasi toru hargile variseda.

"Miks need haiged inimesed just mind peavad tülitama?!" urises Madis endamisi
"Sest sina oled Vanem-Müügimees." ütles sekretär uksepealt. Tal oli kaastundlik ilme ees, kui ta Madisele tassitäis kohvi koos väikese koogikesega alustassil tõi.
"Nii on iga kuu alguses, et koos palgatšekiga tulevad ka pahased kliendid ja nende kaebused, või lihtsalt inimesed, kes ennast välja elada tahavad."
"Ma tean seda isegi..." mühatas Madis. "Aitäh kohvi eest..." poetas ta veel rüüpamise kõrvalt ja hakkas monitori jõllitades monitori ühte diagrammi lammutama ning teise aknasse üle kandma.
"Nõnda ma seda küll ette ei kujutanud, kui ma selle koha vastu võtsin..." urises ta veel endamisi ja jättis diagrammiga mässamise. Pani programmi kinni ja lülitas arvuti välja ning vaatas tühjalt enda ette, kohati kohvi rüübates.

Telefon helises.
"Kurat jälle." oigas Madis
"Tere, siin Vanem-Müügimees Madis, Astral Marketingist kuuleb!"
"TÄNA ON TEIE VIIMANE PÄEV PATTU KAHETSEDA!"
Madisele ei jõudnud öeldu kohe kohale ja ta küsis üle
"Eh, mida???"
"Kahetse pattu, sest viimne päev on tulnud!" klõps
Juhmistunud Madis jõllitas korraks toru, siis vaatas kooki enda ees laual ja rüüpas kohvi. Siis vaatas uuesti toru, enne kui selle väsinult jälle hargile viskas ja lausa ahmides koogiviilu hävitas ja viimase lonksu kohvi peale kallas.
"Mille kuradi pärast, ma selle ära teenisin, et mingi hull..." ta jättis lause lõpetamata, sest tuba läks äkitselt väga valgeks ja hetkega jälle pimedaks ning aknataga käis vali kärgatus, kui välk ühe lähedal asuva puu maha kaksas ja otse elektriliinile langetas.
Sekretär tormas kabinetti, kuid Madis tõstis rahustavalt käe: "Ma jõudsin enne arvuti välja lülitada, kõik andmed on kindlasti alles!"
"Kuid, kuidas sa teadsid et selline torm nii äkitselt..?" ei mõistnud Kadi
"Ei teadnudki,... kes saakski nende hullude kõnede peale töötada. Lülitasin masina välja, sest mõtlesin pisukese pausi teha."
"Jumal tänatud, et sa just nüüd selle pausi tegid! Ma ei taha mõeldagi, mis ülemus ütleb, kui kõik andmed kaduma lähevad,... nüüd on vähemalt ühes arvutis kõik alles." ohkas Kadi kergendatult.
"Jumal ei puutu asjasse, seekord peab vist hulle tänama."
Seda öelnud, tõusis Madis püsti, kobas veidi oma palitu järele ringi ja selle leidnud, ajas selga ja lahkus koos sekretäriga ruumist.

Öine vahtkond

Kui Madis hiljaöösel koju jõudis, olid majas kõik tuled juba kustunud. Miski ei viidanud sellele, et keegi teda ootaks. Aga miks pidigi keegi ootama ühte luuserit, kes töölt minema kihutati, kui tema ootas hoopis ametikõrgendust?

Madis kohmitses ukse ees taskuid pidi, kui ta oma võtmekimpu otsis; kostis kellukeste hela meenutav kõlisemine, kui võtmed üksteise vastu puutudes häält tegid ja kohe läksid tuled põlema ning peale rutakat kõmpimist, oli ka uks valla ja ta ise sisse tiritud, teda seletamas üks eriti hapu kräsus naisterahvas.

"Mida sa õige endast arvad, et nii hilja koju tuled??"
Küsis naine temalt süüdistaval toonil ja kohendas oma soengut ning hommikumantli alt vilksatavat pimestavalt ilusat kleiti, mis pidi vist mingi tähtsa sündmuse tarvis selga aetud olema. Sündmuse tarvis, mis ära jäi ja tema nii tigedaks tegi. Väljas oli juba väga pime ning naabrite koerad haukusid, et neid segada juleti. 
"Tead, mul on sulle halbu uudiseid, istu korraks maha!"
Ütles Madis, astus tuppa sisse ja sulges enda järel ukse, et jätta klähvimised välja ning saada sooja. Kuidagi moodi see siiski ei soojendanud teda piisavalt. Tal oli endiselt külm ja tema ees teedandev naine seletas teda pikalt ja hakkas veel rohkem kriiskama:
"Noh, kas leidsid endale uue..."
"Nii, et ta siis teab juba."
Madis mõtles virilaid mõtteid ja püüdis peas võimalikke vabandusi kokku otsida, kuid ei leidnud midagi. Kõik vabandused, miks ta seda oodatud ametikõrgendust ja palgatõusu ei saanud, tundusid nõnda mannetud.
"Ei, veel ei... ma mõtlen, ei ole veel uut otsinud."
"Ah meie oleme kohe nii peened, et tõmbame nina täis ja ei olegi veel jõudnud endale uut naist lantida?!?"
Madis vaatas teda kummastatud imala pilguga, nagu oleks keegi eriti kohatu nalja teinud, aga millele tuleks kohuse korras siiski viisaka naeruga vastata. Miskipärast ei väändunud tema põselihased kuidagimoodi millekski naeru sarnaseks. Selle asemel meenutas grimass tema näol hoopis mõnda eriti haige praktikandi oma, kes on laiba lõikamise vaatlemisel väga võika kohani jõudnud. Tema naine jätkas samas vaimus edasi.
"Riided lõhnavad tubaka ja lake järgi, räägi nüüd ära, kes ta sul on, või on ta koguni mees!!!"
Selle peale sai Madis oma endise oleku tagasi ja pröökas täiest kõrist nagu solvunud möiraahv
"MIDA KURADI JAMA SA MULLE AJAD, NAINE?" ja veidi väsinult lisas ta sellele jõuetult:"Mind lasti lahti ja mu ametikõrgendus anti teisele!!" veidi hingeldades lisas ta sapiselt, kui oli elutoas diivanile vajunud. "Aga sinul pole muud teha, kui küsida, kas ma olen PEDE!"

Tema naine tõmbus veidi tagasi ja vaatas teda pilguks, ning tuli siis vaikselt tema kõrvale ja pani käe õlale poolkallistuse taoliselt ning hakkas sosistades, nagu surijaga rääkides, vestlust arusaadavatele mõtetele juhtima.

"Töölt helistati, et sa olid saanud ametikõrgendust ja olid lolliks läinud, kui su boss sulle väikest üllatuspidu teha üritas ja mingi naljaga üle piiri läks - vähemalt nii seletas ta seda telefonis- oli ju ikkagi sinu sünnipäev kah. Sul siis ei ole tõesti armukest?"

"Mis? Kust helistati? Kes sai ametikõrgendust!" torises Madis vastu.
"Sina muidugi! Saaksid nüüd öelda, miks sa arvad, et sind lahti lasti?"
"Sest boss, see eesel sõimas mind läbi ja ütles, et ma oma tööga hakkama ei saa - mina ei saa ka aru, kust tal see tuju nii äkki..."
"Ju vist see see nali oligi, mida su ülemus telefonis silmas pidas, et sina ei saanud pihta, kuidas su vallandamisjutud väljamõeldis ja sinu kontorist lühikesesks ajaks välja meelitamiseks mõeldud olid. Aga sina, nagu alati, ei saanud naljast aru... Nüüd ma tean, et sul pole armukest!" nurrus ta naine pooliti süüdistavalt, et tal on nii lollilt lihtsameelne mees ja aupaklikult ühtaegu, sest ta oli ikkagi päevakangelane.

"Ma lähen nüüd magama, mul oli raske päev." Ütles Madis ettevaatliku vaoshoitusega, nagu proovides, kas see luupainaja viimaks laiali laguneb ning ta uuesti kontoris üles ärkab, kus ta võib eeldada, et magas arvuti taga, ja kõik see jama, mis ta terve päeva pidi taluma, oli vaid halvasti seeditud lõuna.Ta pilgutas silmi ja siis veelkord ja veelkord. Kuid tuba ei haihtunud ja kõik jäi endiseks. Ümber pöörates nägi ta uksel hirmunud lapsukest oma kaisukaru kallistamas ja käsi tema poole sirutamas.
"Ära ole emme peale pahane, ta enam ei tee!"
"Ära muretse, ei ole pahane, me leppisime juba ära..." Muheles Madis oma lapse ootamatu palve peale ja juhatas lapse tema tuppa ja voodisse, kust edasi oma tuppa läks ja puhaste linade vahele vajus, maldamata isegi riideid vahetama. Uni oli kiire tulema.

Elevant tikutoosis

Samal ajal leidis kvartal edasi aset eriskummaline metafüüsiline olukord.

Üks mees oli vanadest banaanikastidest meisterdanud midagi postamendi või välileti sarnast ja pakkus sellel natuke suuremaid tikutoose, milles olevate pikkade tikkudega tavaliselt kaminaid läidetakse. Aga tikutoosidele oli paksu teibiga valged paberilipikud peale kleebitud, millele rasvase vildikaga oli peale kirjutatud "Elevant"

Ja seda ka müüja tervele tänavale karjus: "Sensatsioon! Ostke oma kodune elevant! Mahub ilusti tikutoosi ära! Just Hiiinast saabusid; viimane geneetiliselt muundatud uudistoodang!" -


"Mida kuradit?!? - Mis elevant tikutoosis?? Need ei mahu ju sinna ära!!!" turtsub üks möödamineja.
Müüja haarab sõnasabast kinni ja hakkab veel joviaalsemalt oma toodet pakkuma
"Pole midagi, pole midagi, saab ka kontrollida - ainult 5 eurosendi eest võite tikutoosi sisse piiluda ja veenduda, et seal on elevant!"
Möödamineja lööb käega ja astub edasi, kirudes hulle ja kuradeid. Mõni teine muigab kergelt, kuid keegi ei taha kasvõi 5 sendi eest veenduda, kas tegemist on pettusega või mitte. Müüjat see aga ei morjenda, kui ta oma toodet lausa transilaadse innukusega edasi pakub.

"Ostke elevant tikutoosis!"

Korraga jõuab kummivilinaga kohale politseiauto ja rahvasumm läheb rutakalt tõteldes igas suunas laiali, jättes müüja omapead. Masinast väljub konstaabel ja pärast enese tutvustamist, asub kohe asja kallale: "Teie dokumendid ja müügiluba palun!"

Müüja lööb verest välja ja kahvatub nagu vihikutagune tindikuivatuspaber.

"Teie dokumendid ja müügiluba palun!" ütleb konstaabel veel nõudlikuma häälega.
"See suur et,.." venitas elevantide müüja ja püüdis otsida mingit abi, kuid ei paistnud kuidagi üles leidvat. Ei ennast ümbritsevast rahvasummast, keda polnudki enam. Ainult tema ja konstaabel elutult tühjaks jäänud tänaval.  "Mul ei ole müügiluba..." ütleb lõpuks müüja vabandavalt naeratades, kuigi samahästi oleks ta võinud selle pronkssõdurile saata. Konstaabel muutus veel tõsisemaks.
"Ja mida te siis siin teete, kui teil pole müügiluba?"
Sekundid tundusid tundide pikkusena, kui müüja ebalevalt kurjale ametnikule oma asja selgitada püüdis:
"Ma teen siin performance'it"
Kuid ka see väide jäi vaid hädiselt õhku rippuma ning kukkus koos õrnade üksikute lumehelvestega vastu munakivisillutist nende jalge all. 
"Mis kala see on?!" turtsus konstaabel uskmatult.
"See on üks teatrietenduse liik!"
Õigustas end müüja, ja näis sellest uut jõudu ammutavat, sest hetkeks tundus tõepoolest, nagu jääks kordnik antud vastusega rahule, kuid ta jätkas:
"Aga teil ikka on luba avalikus kohas esineda!" usutles konstaabel teraselt edasi, silmad metalses helgis ahenemas.
"See... noh, mul on esimene päev,..." kogeles müüja selgelt närvilisel toonil, kaotades iga hetkega järjest rohkem värvi oma näost, nagu oleks ta mõnda mustvalgesse filmi sattunud, kus vampiir piltilusa naise kaela hakkab purema. "Ma pole veel jõudnud pabereid korda ajada.... saate aru, noh." soseles ta väga vaikselt, et oli lausa ime, et konstaabel suutis seda siiski kuulda.
"Ei noh, miks ma aru ei saa, palun tulge minuga kaasa ja ajame seal jaoskonnas need paberid korda."
ütles konstaabel irooniliselt ja talutas müüja koos oma elevantidega autosse ja sõitis minema.

Pärast seda valgus rahvas jälle tänavale tagasi, nagu oleks Iisrael seaduselaekaga üle Jordani saanud, ning sagis oma asjatoimetusi edasi. Üks kõrvalukse juures istunud kerjus, kes "Ma olen jalutu, aidake mind!" sildi all kerjas, tõusis püsti ja hõikas konstaabli lahkuvale autole järele, ehkki hetk tagasi oli ta nii maja seinaga ühte sulanud, et võis hoopis veesülitiga segi aetud saada, et tema mantel sellega samas toonis oli ja ühte magedat tapeedi reklaami meenutas:
 "Ja kes need mädanenud banaanikarbid siit ära koristab? Jumal küll, tänapäeval ei saa isegi politsei peale loota, täitsa sunnikud." Kerjus kloppis mantli puhtaks, ning asutas raamatupoe poole teele, olles ennem oma kaabu rentslist üles õngitsenud ja sealse raha taskusse vedanud.

Mõned küll vangutasid päid, aga keegi eriti ei hoolinud ja kõik ajasid omi asju edasi, kiirustades kuhu iganes neile nii kiire ka oli.

"Ikka kultuuriinimene." pobises keegi raamatupoenurgas, kui kirjanik minekule asutas.

Raamatu esitlus

Madis kõmpis mööda lumelopaseid kõnniteid ja lasi autode monotoonsel tuututamisel endasse vajuda, pööramata sellele suuremat tähelepanu. Tema pilku paelus ühe kaupluse vitriini kõrvale pandud suur plakat, mis vaateaknast tänavale kätte paistis, millel seisis: "Marmoringlid" autor annab autogramme ja loeb ette kell 13.00-15.45 Autoriks oli märgitud keegi Tarmo Zajedin. Madis seisatas korraks ja põrnitses reklaami ning rehmas käega.

"Ega see enam kahju ka ei tee..."

Sisenenud poodi, nägi Madis avarat saali, mis oli jagatud paremale jäävate raamaturiiulite ning letiga ja vasemale jääva ovaalse valget maja meenutava kabinetiga, mis pidi lugejasaali osa täitma. Selles asetsevad diivanid olid juba äraseletatud nägudega keskealiste naiste poolt hõivatud, kes kõik ainitisel pilgul, nagu armunud, printsi valgel hobusel ootavad näitsikud, väikesel poodiumil seisvat lüheldast kiilanevat meest seletasid ja iga tema intonatsiooni ja rõhuahetuse peale õiges kohas ahhetasid; ohhetasid ja noogutasid ning sädistasid. Autor ei teinud seda märkamagi ja luges joviaalselt sisse elades edasi.

Madis seisis ukse lähedal pika metallist riidenagi juures, sest tal polnud kavas kauaks jääda. Ta kuulas ja põrnitses autorit, kellel oli kõik olemas. Raamat; kuulsus; elu ja andunud järgijad ümberringi. Kuid tema - tema löödi mingi venelase pärast töölt minema! Madis neelatas kibeda klombi alla, mis oli kõrri tekkinud.

Autor jõudis oma loo kulminatsioonini ja lõpetas, ning rahvas vaikis veidi, nagu enne tormi, ja puhkes siis üksmeelselt plaksutama, nagu oleneks sellest nende elu. Jäi mulje, nagu seisaks nende ees Stalin lihas ja luus ning nurgataga mõõdaks tšekist esimest lõpetajat. Plaksutamine jätkus ja jätkus kuni veerand tundi. Siis hakkas ka naistel veidi piinlik ning nad hakkasid üksteise järel arglikult lõpetama. Kohe toodi lilled ette ja hakati autorit õnnitlema ja kätt suruma, millele järgnes autori signeerimistund. Tarmo istus tähtsalt laua taha, võttis oma kuue taskust lugemisprillid välja, asetas need ninale ning hakkas autogramme vihtuma ja neid koos raamatutega kaasa antud naeratuse ja tõtliku märkusega üksikutele lugejatele, omanikele tagastama.

Madis seiras seda vaatepilti nagu härg uut traktorit, mis karjamaalt mööda sõidab, peas ainult üks mõte: "Kas need julgevad temale ligi tulla ja teda tülitada?"

Keegi ei pannud teda siiski tähele, kuna kõik olid ametis uue raamatu kiitmise ja autori õnnitlemisega.
Siis mõistis Madis, et elu on lõputu raamatuesitlus ja ettelugemine oma jüngritele.
Ta seadis ennast poe paremasse tiiba, haaras ühe"Marmoringli" nagu seda raamatut nimetati ja otsis mantlitaskust küsitud 37 eurot, mille pärast ta pidi oma viimased kaks kokku kägardatud kahekümnest ohverdama. Pistnud raamatu ükskõikselt jälle mantlitaskusse, jättis Madis üldse märkamata, et müüja talle midagi viisakat ütles.
"On mõnel alles aasta algul kiire." näkitses müüja laitvalt kuid siiski heatahtlikult huuli ja pöördus uute klientide poole, kes samuti tahtsid väga-väga uut bestsellerit osta.

Oligopolis

Väljas sadas lund, kui Madis vaikselt urisedes baari poole sammus, tuul viskamas lund ja lörtsist loppa tema mantli peale. Ta tõmbas hõlmad koomale ning kohendas kübarat ja astus sisse. Leti äärde pingile lösakile vajudes unustas Madis end tilkuva mantliga mornidesse mõteteisse.


Baarmen vaatas teda pikalt ja pani käes oleva õlleklaasi kõrvale.

"Kas tavaline, Madis?"

Madis vaatles teda, nagu pikast koomast ärganud inimene seletab esimest elamust maailmast, mis talle keelatud oli.

"Ei,..." venitas ta endamisi mõtteis olles, nagu räägiks hoopis kellegi teisega.
 "Parem teeme sotid selgeks. Mind lasti lahti!"

 Mõistev naeratus tuli baarmeni näole ja ta keeras selja, võttis ühest kapist musta kaustiku, ajas näpuga rida ja ütles... "Täpselt 37 euri."

 Madis vaid mühatas ja viskas kaks kahekümnelist letile ja ümises: "Tagasi pole vaja!" Seda teinud, loivas ta tuimalt jälle välja, kuhu iganes ta kavatseski minna.

 Hetke pärast helises telefon ja imestunud baarmen võttis selle vastu, ise veel torisedes: "Kuradi, kurat, see mees pole kunagi jootraha andnud, nüüd läheb ja teeb mingi tüki ära!"

Teisel pool toru oli viinast lõbusaks aetud lällamist kuulda ning terve lihane mehehääl hüüdis rõõmsalt baarmenile: "Kuule, saada see Madis tagasi, me tegime talle sünnipäeva üllatuspeo, ma tean et ta sinu juures joomas käib!"
Baarmenil läks kops üle maksa ja ta oigas paar kiiret palvet ning saatis kõneleja mõttes venemaale:
"Kuule te seal ajud olete endal ära joonud?"
"Mille peale sa nii vihane oled?" ei saanud hääl toru kuidasi aru, mis sünnipäeva üllatuspeos nii valesti mõistetavat on. Vihane baarmen tõmbas veidi hinge, enne kui jätkas:
"Madis oli just siin ja maksis oma lõpparve ära ja andis veel jootraha! Kujutad sa ette, see kooner ei maksa kunagu oma arvet enne palgapäeva ja kindlasti ei anna ta jootraha, ja siis ma kuulen tema käest et te tema lahti lasite?"
Ta kuulas vihaselt, kuidas veidi kohmetunud hääl end õigustama hakkas:
"Noh, see oli nali, me pidime kuidagi ta majast välja saama, et ta ei saaks peost haisu ninna."
Selle jutu peale baarmen vaid naeris rõõmutult
"Nõnda nagu Madis siit lahkus, läheb tal  hoopis peielauda tarvis, otsige ta ise üles, mina teie sitta ei roogi!"
ja viskas toru hargile ning torises:

"Oinakari! Kindlasti võtsid linti! Lasta masu ajal müügimees lahti!"

Üks arglik hiinlane üritas oma naisega baari tulla, kuid baarmen rehmas väsinult käega ja üritas puises ingliskeeles vabandada: "Sorry we have closed, it has occured a gas leak, and we need to fix it. I apologize for the inconvenience..."

Hiinlased kummardasid viisakalt ja lahkusid, rääkides eestikeeles: "Milline viisakas mees, hoiatab meid gaasilekke eest, siia peaks terve perekonnaga tulema!"

Baarmenile ei jäänud see repliik kuulmatuks ja ta jäi lahkuvaid turiste baari ukse peale kummastunult järele vahtima, enne kui talle meelde tuli, mis ta oli just väitnud ja ta oma lubaduse täide viis ning baari tänaseks sulges, unustamata sündsat silti uksele nähtavasse kohta libistada. Oli selline aeg, kus ei tahtnud kedagi solvata.
"Ikkagi inimesed!" nõustus baarmen endamisi, kui talle meelde tuli, mis keeles hiinlased olid omavahel rääkinud ja kõndis koju.

Vahepeal kodus

"Emme, miks issil kunagi meie jaoks aega pole?" küsis väike tütarlaps oma ema käest.
Põlle ja pajalapiga pliidi ääres askeldav naisterahvas pühkis laubalt higi ja ütles siis. "Issil on tähtis töö, ta müüb asju mida inimesed vajavad."
Tütarlaps vaatas teda torssis pilgul ja hüüatas:

"Aga kui mina suureks saan, hakkan ma ka asju ostma, siis ma saan Issiga iga päev kokku!"

Ema vaatas talle üllatunud pilgul otsa ja tuli tema juurde ning pani pajalapi lauale, silitades tütre pead.

"Ka mina tahaksin mõnikord seda, aga unistused ei lähe alati täide..."


Seda öelnud, pöördus ta jälle ahjus särisevat pikkpoissi valvama, ilme torssis.

Karvane idikas

"Sina karvane idikas! Mida sa seal kabinetis teed? Kas ma selle sinule andsin!" Röögatas vihast tiine hääl Madisele kõrva, kui ta oli julgelt telefoni haaranud et tähtsa näoga sekretäril oodata lasta. Sekretär oli meeleheitel ja üritas kätega veheldes ning suuga hääletuid märke tehes öelda: "Vadim Bezumnoi tuleb!" Madis ei saanud midagi aru. "Möh, aga sa ju hommikul ütlesid et..." mökitas ta vastu telefoni torusse, mida ta igaks juhuks oma peast eemal hoidis, kuni ta sellest kangelasteost väsis ja valjuhääldi nupule vajutas, et käed vabaks saada. "Aga... ametikõrgendus?!" "Mis ametikõrgendust sinusugune luuser vajab?!? Sul tuleks hoopis kerepeale anda, et sa kuu jooksul midagi müünud pole!" üürgas valjuhääldi vastu, samal ajal kui sekretär eriti kiiret haldjatantsu meenutavat baleti võtet teostas, või midagi sinna kanti. Kuid abi polnud sellest midagi, sest varsti oli hunt juba uksest sisse astunud. Vadim astus kabinetti ning istus Madise poolt vabastatud tugitooli, ning käitus edasi, nagu poleks midagi juhtunud, või ei üürgakski tema laua peal midagi; või ei jooksekski keegi mööda vaipa edasi-tagasi, samas kui sekretär teda viisakalt välja püüdis juhatada. "Aga ma ju müüsin need kolm tolmuimejat!!" karjus Madis jõuetult. Kuid uks oli tema ees suletud ja kõne lõpetatud.

Koer-Isand

See oli kõige õnnelikem päev tema elus. Jah, ta oli seda teinud. Lõpuks ometi oli tema totakas ülemus talle oodatud koha andnud. Madis võis enese üle uhke olla, sest ta oli nüüd vanem-müügimees. Mitte mingi tühine ukselt uksele sörkija, kes imal naeratus rebadel, nagu hakkaks kohe põõsa taga asja ajama, mõttetuid nublakaid pakkus. Ei! Nüüd võis ta selle alanduse unustada - ja olla see, kes uusi praktikante ja müügimehi sinna uksetaha kupatab ja neid aeg ajalt läbi sõimab, kui sõõrikud ja kohvi sees keeravad ning ilm ei meeldi. Lõpuks võis ta jalad seinale lüüa ning oma raske töö vilju nautida. Kuid telefon helises nõudlikult laual ja tuppa tormas hirmunud sekretär.