Seletus blogile

Kaarnakivi kui Pisuhänd ja Libahunt

Selle essee kirjutan ma vastuseks ja tänuks oma esimesele arvustajale, et selgitada oma raamatu ja loo "Kaarnakivi" tagamaid. Esiteks, kuna mulle ei meeldi mõiste "Eesti-nokia" kuna selles sisaldub juba võõras aare, siis asendasin selle eestimaise ja keelse ning kirjanduses ning müüdiloomes esineva Kaarnakiviga, mille otsimine pidi mitmel viisil kasulik olema. Samuti olen ma Kaarnakivi mõistesse sulandanud Pandora laeka loo, mis on küll võõras, kuid mulle meeldis selles loos esinev naiste demoniseerimine ja ma tahtsin seda arhetüüpi kasutada. Nii on mu loos Kaarnakivi korraga isik kui objekt mida(keda) taga aetakse. Ta on nagu Prohvet Maltsvet ja oodatud valge laev. Nagu Pisuhänd, mis peab rikkaks tegema, kuid ei toimi nii nagu oodati ja parodeerib tegelaskujude küündimatust püüeldavasse ühiskonda ja kultuuri. Samuti on Kaarnakivi nagu Libahunt, sest ta pole tegelikult siia ilma oodatud. Temast räägitakse positiivses võtmes nagu prohveti ootuses, kuid kui midagi selle sarnast kohale ilmub, siis lakutakse või ilgutakse see ilming surnuks. - Kui kasutada üht lehest loetud väljendust.

Lugu "Kaarnakivi" on eestluse eneseotsingu taasekraniseering, palvete kirjutada eesti rahvale uus eepos, kulminatsioon. Aga kuna see käsitleb nii intiimset ja otsest teemat ei saa seda otse kirjeldada. Hunti ei saa ka nimepidi hüüda vaid peab ütlema susi või metsakutsa. Ka see on raamatusse kaasatud kui tabu, et ei tohi nimesid nimetada. Kogu lugu on sürreaalne ja nõrgalt seostatud. Ma püüan ühelt karakterilt teisele liikuda, kus sel hetkel on tema peategelane, või tema poolt vaadeldav ja tegelaste olukordadesse sattumises areneb ka lugu milleks on eneseotsing ja meditatsioon. Seda võib käsitleda kirjandusliku performancina, mulle isiklikult selline määratlus ei meeldi, kuna ma ei mõista sellise vormi otstarvet. Täpselt nagu Clive Staples Lewis kirjutas oma raamatu "Lihtsalt kristlus" tahan mina rääkida "Lihtsalt eestlusest" seda minu vaatepunktist, milleks on kristotsentriline maailmapilt ja kui skisofreeniline see tänapäeva maailmapildis on, kus Christendom on lõppenud, kuid selle poliitilis-statsionaarsed ilmingud mitte. Arhitektuur ja organisatsioonid ei jõua oma tunnetustes liikumise enda arengule järele sörkides parimal juhul kümme halvimal 100 kuni 1000 minevikul järel. Kuigi ma olen veendunud kristlane ja ei häbene seda tunnistada, häbenen ma uut ristisõda, mille Bush juunior algatas ja seenior oma nõrga välispoliitikaga võimalikuks tegi.

Tegemist on ühiskonna kriitikaga, mis peab hõlmama kõiki kihte ja olema tulnud nagu tola suust, sest arlekiinid ja klounid on ka varem õukondades üteldnud selliseid tõdesid, mida väärikatel inimestel ei sündinud mainida. Ühesõnaga, olen ma ugri-mugri juttudest tüdinud ja eesti-nokia otsingust. See "Kaarnakivi" peab olema positiivne üritus mille lõpuks, meil on olemas oma rahvuseepos, kus Kalevipoeg ei lõpeta põrguväravas nagu Gerberos, käsi kalju sisse müüritud nagu aheldatud Prometeus, vaid toimiv arhetüüp, mis tulevasele põlevele uhkust ja au sünnitab ja mitte häbi ja piinlikust. Samuti on minu suurteks eeskujudeks Friedrich Nietzsche "Nõnda kõneles Zarathustra" ja Ain Kalmuse "Prohvet" ja nende kahe teose laengust olen ma alati tahtnud oma mõtet raamatuna avaldada, kuid pole siiani suutnud seda sõnadesse panna, seda erilist kogelema panevat tunnet. Tõeline eesti mõte peab elama metsas ja mitte linnas, kus ta ära kodustatakse ja koerastub. Õige eesti mõte peab olema libahunt, mida ei tohi nimetada, või nagu Voldemort, kui kasutada tänapäeva samateemalist mõistet Rowlingu sulest. Mulle väga meeldib Voldemorti karakter ja selle areng, kus Tom Marvolo Ridlle'ist saab Voldemort, sest ta tahab ületada oma isa mühaklikust ja olla parem oma ema rumalast tembust surra masendusse, et üks mugu tema ära põlgas. Siin on niipalju eestlasele tuttavat, mis Pisuhännas ja Libahundis on kujutamist leidnud. Kõik see, mis annab Pandora abil Kaarnakivisse ühtseks tervikuks raiuda. Sest ma pean ennast prohvetiks, kui nii öelda tohib, kirjanduslikuks tegelaseks, kes peab midagi ütlema, isegi kui see minu moraalselt ja esteetiliselt hävitab, kui selle nimel ja sees jääb mu rahva keel ja kultuur veel 1000 aastaks püsima. See on kõik, mis ma sellelt raamatult ootan. Vähemaga ei kavatse ma leppida ja siit läheb minu raja.