Kui Madis hiljaöösel koju jõudis, olid majas kõik tuled juba kustunud. Miski ei viidanud sellele, et keegi teda ootaks. Aga miks pidigi keegi ootama ühte luuserit, kes töölt minema kihutati, kui tema ootas hoopis ametikõrgendust?
Madis kohmitses ukse ees taskuid pidi, kui ta oma võtmekimpu otsis; kostis kellukeste hela meenutav kõlisemine, kui võtmed üksteise vastu puutudes häält tegid ja kohe läksid tuled põlema ning peale rutakat kõmpimist, oli ka uks valla ja ta ise sisse tiritud, teda seletamas üks eriti hapu kräsus naisterahvas.
"Mida sa õige endast arvad, et nii hilja koju tuled??"
Küsis naine temalt süüdistaval toonil ja kohendas oma soengut ning hommikumantli alt vilksatavat pimestavalt ilusat kleiti, mis pidi vist mingi tähtsa sündmuse tarvis selga aetud olema. Sündmuse tarvis, mis ära jäi ja tema nii tigedaks tegi. Väljas oli juba väga pime ning naabrite koerad haukusid, et neid segada juleti.
"Tead, mul on sulle halbu uudiseid, istu korraks maha!"
Ütles Madis, astus tuppa sisse ja sulges enda järel ukse, et jätta klähvimised välja ning saada sooja. Kuidagi moodi see siiski ei soojendanud teda piisavalt. Tal oli endiselt külm ja tema ees teedandev naine seletas teda pikalt ja hakkas veel rohkem kriiskama:
"Noh, kas leidsid endale uue..."
"Nii, et ta siis teab juba."
Madis mõtles virilaid mõtteid ja püüdis peas võimalikke vabandusi kokku otsida, kuid ei leidnud midagi. Kõik vabandused, miks ta seda oodatud ametikõrgendust ja palgatõusu ei saanud, tundusid nõnda mannetud.
"Ei, veel ei... ma mõtlen, ei ole veel uut otsinud."
"Ah meie oleme kohe nii peened, et tõmbame nina täis ja ei olegi veel jõudnud endale uut naist lantida?!?"
Madis vaatas teda kummastatud imala pilguga, nagu oleks keegi eriti kohatu nalja teinud, aga millele tuleks kohuse korras siiski viisaka naeruga vastata. Miskipärast ei väändunud tema põselihased kuidagimoodi millekski naeru sarnaseks. Selle asemel meenutas grimass tema näol hoopis mõnda eriti haige praktikandi oma, kes on laiba lõikamise vaatlemisel väga võika kohani jõudnud. Tema naine jätkas samas vaimus edasi.
"Riided lõhnavad tubaka ja lake järgi, räägi nüüd ära, kes ta sul on, või on ta koguni mees!!!"
Selle peale sai Madis oma endise oleku tagasi ja pröökas täiest kõrist nagu solvunud möiraahv
"MIDA KURADI JAMA SA MULLE AJAD, NAINE?" ja veidi väsinult lisas ta sellele jõuetult:"Mind lasti lahti ja mu ametikõrgendus anti teisele!!" veidi hingeldades lisas ta sapiselt, kui oli elutoas diivanile vajunud. "Aga sinul pole muud teha, kui küsida, kas ma olen PEDE!"
Tema naine tõmbus veidi tagasi ja vaatas teda pilguks, ning tuli siis vaikselt tema kõrvale ja pani käe õlale poolkallistuse taoliselt ning hakkas sosistades, nagu surijaga rääkides, vestlust arusaadavatele mõtetele juhtima.
"Töölt helistati, et sa olid saanud ametikõrgendust ja olid lolliks läinud, kui su boss sulle väikest üllatuspidu teha üritas ja mingi naljaga üle piiri läks - vähemalt nii seletas ta seda telefonis- oli ju ikkagi sinu sünnipäev kah. Sul siis ei ole tõesti armukest?"
"Mis? Kust helistati? Kes sai ametikõrgendust!" torises Madis vastu.
"Sina muidugi! Saaksid nüüd öelda, miks sa arvad, et sind lahti lasti?"
"Sest boss, see eesel sõimas mind läbi ja ütles, et ma oma tööga hakkama ei saa - mina ei saa ka aru, kust tal see tuju nii äkki..."
"Ju vist see see nali oligi, mida su ülemus telefonis silmas pidas, et sina ei saanud pihta, kuidas su vallandamisjutud väljamõeldis ja sinu kontorist lühikesesks ajaks välja meelitamiseks mõeldud olid. Aga sina, nagu alati, ei saanud naljast aru... Nüüd ma tean, et sul pole armukest!" nurrus ta naine pooliti süüdistavalt, et tal on nii lollilt lihtsameelne mees ja aupaklikult ühtaegu, sest ta oli ikkagi päevakangelane.
"Ma lähen nüüd magama, mul oli raske päev." Ütles Madis ettevaatliku vaoshoitusega, nagu proovides, kas see luupainaja viimaks laiali laguneb ning ta uuesti kontoris üles ärkab, kus ta võib eeldada, et magas arvuti taga, ja kõik see jama, mis ta terve päeva pidi taluma, oli vaid halvasti seeditud lõuna.Ta pilgutas silmi ja siis veelkord ja veelkord. Kuid tuba ei haihtunud ja kõik jäi endiseks. Ümber pöörates nägi ta uksel hirmunud lapsukest oma kaisukaru kallistamas ja käsi tema poole sirutamas.
"Ära ole emme peale pahane, ta enam ei tee!"
"Ära muretse, ei ole pahane, me leppisime juba ära..." Muheles Madis oma lapse ootamatu palve peale ja juhatas lapse tema tuppa ja voodisse, kust edasi oma tuppa läks ja puhaste linade vahele vajus, maldamata isegi riideid vahetama. Uni oli kiire tulema.
