Samal ajal leidis kvartal edasi aset eriskummaline metafüüsiline olukord.
Üks mees oli vanadest banaanikastidest meisterdanud midagi postamendi või välileti sarnast ja pakkus sellel natuke suuremaid tikutoose, milles olevate pikkade tikkudega tavaliselt kaminaid läidetakse. Aga tikutoosidele oli paksu teibiga valged paberilipikud peale kleebitud, millele rasvase vildikaga oli peale kirjutatud "Elevant"
Ja seda ka müüja tervele tänavale karjus: "Sensatsioon! Ostke oma kodune elevant! Mahub ilusti tikutoosi ära! Just Hiiinast saabusid; viimane geneetiliselt muundatud uudistoodang!" -
"Mida kuradit?!? - Mis elevant tikutoosis?? Need ei mahu ju sinna ära!!!" turtsub üks möödamineja.
Müüja haarab sõnasabast kinni ja hakkab veel joviaalsemalt oma toodet pakkuma
"Pole midagi, pole midagi, saab ka kontrollida - ainult 5 eurosendi eest võite tikutoosi sisse piiluda ja veenduda, et seal on elevant!"
Möödamineja lööb käega ja astub edasi, kirudes hulle ja kuradeid. Mõni teine muigab kergelt, kuid keegi ei taha kasvõi 5 sendi eest veenduda, kas tegemist on pettusega või mitte. Müüjat see aga ei morjenda, kui ta oma toodet lausa transilaadse innukusega edasi pakub.
"Ostke elevant tikutoosis!"
Korraga jõuab kummivilinaga kohale politseiauto ja rahvasumm läheb rutakalt tõteldes igas suunas laiali, jättes müüja omapead. Masinast väljub konstaabel ja pärast enese tutvustamist, asub kohe asja kallale: "Teie dokumendid ja müügiluba palun!"
Müüja lööb verest välja ja kahvatub nagu vihikutagune tindikuivatuspaber.
"Teie dokumendid ja müügiluba palun!" ütleb konstaabel veel nõudlikuma häälega.
"See suur et,.." venitas elevantide müüja ja püüdis otsida mingit abi, kuid ei paistnud kuidagi üles leidvat. Ei ennast ümbritsevast rahvasummast, keda polnudki enam. Ainult tema ja konstaabel elutult tühjaks jäänud tänaval. "Mul ei ole müügiluba..." ütleb lõpuks müüja vabandavalt naeratades, kuigi samahästi oleks ta võinud selle pronkssõdurile saata. Konstaabel muutus veel tõsisemaks.
"Ja mida te siis siin teete, kui teil pole müügiluba?"
Sekundid tundusid tundide pikkusena, kui müüja ebalevalt kurjale ametnikule oma asja selgitada püüdis:
"Ma teen siin performance'it"
Kuid ka see väide jäi vaid hädiselt õhku rippuma ning kukkus koos õrnade üksikute lumehelvestega vastu munakivisillutist nende jalge all.
"Mis kala see on?!" turtsus konstaabel uskmatult.
"See on üks teatrietenduse liik!"
Õigustas end müüja, ja näis sellest uut jõudu ammutavat, sest hetkeks tundus tõepoolest, nagu jääks kordnik antud vastusega rahule, kuid ta jätkas:
"Aga teil ikka on luba avalikus kohas esineda!" usutles konstaabel teraselt edasi, silmad metalses helgis ahenemas.
"See... noh, mul on esimene päev,..." kogeles müüja selgelt närvilisel toonil, kaotades iga hetkega järjest rohkem värvi oma näost, nagu oleks ta mõnda mustvalgesse filmi sattunud, kus vampiir piltilusa naise kaela hakkab purema. "Ma pole veel jõudnud pabereid korda ajada.... saate aru, noh." soseles ta väga vaikselt, et oli lausa ime, et konstaabel suutis seda siiski kuulda.
"Ei noh, miks ma aru ei saa, palun tulge minuga kaasa ja ajame seal jaoskonnas need paberid korda."
ütles konstaabel irooniliselt ja talutas müüja koos oma elevantidega autosse ja sõitis minema.
Pärast seda valgus rahvas jälle tänavale tagasi, nagu oleks Iisrael seaduselaekaga üle Jordani saanud, ning sagis oma asjatoimetusi edasi. Üks kõrvalukse juures istunud kerjus, kes "Ma olen jalutu, aidake mind!" sildi all kerjas, tõusis püsti ja hõikas konstaabli lahkuvale autole järele, ehkki hetk tagasi oli ta nii maja seinaga ühte sulanud, et võis hoopis veesülitiga segi aetud saada, et tema mantel sellega samas toonis oli ja ühte magedat tapeedi reklaami meenutas:
"Ja kes need mädanenud banaanikarbid siit ära koristab? Jumal küll, tänapäeval ei saa isegi politsei peale loota, täitsa sunnikud." Kerjus kloppis mantli puhtaks, ning asutas raamatupoe poole teele, olles ennem oma kaabu rentslist üles õngitsenud ja sealse raha taskusse vedanud.
Mõned küll vangutasid päid, aga keegi eriti ei hoolinud ja kõik ajasid omi asju edasi, kiirustades kuhu iganes neile nii kiire ka oli.
"Ikka kultuuriinimene." pobises keegi raamatupoenurgas, kui kirjanik minekule asutas.
