Jumalateenistus

I

Valdek Keskmiste mängis kirikus klaverit ja oli morn. Pastori viimane jutlus vasardas tal ikka veel peas, nagu Iiobi sõprade manitsus. Ta mõtles kirjakohale, mida pastor oli kasutanud: Jr 30:15 "Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud." ja tal oli valus. Eks see olnud tema süü, et nii tema naine kui poeg olid surnud. Jumal oli temalt kõik võtnud ja tema võis veel ainult koguduses klaverit mängida. Olles mänginud "Ära mine minust mööda"; "Sa tunned mind" ja "Mina usun" ei pidanud Valdek enam vastu ja puhkes nutma. Ta nuttis kaua klaveri taga ja tal oli hea nõnda, sest keegi ei näinud. Ta oli üksi oma murega, nagu Hanna templis, kuid tema ei võind saada lohutust. Tema perekond oli surnud ja selles asjas ei saanud tulla muutust, või kui Viimsel päeval ta peaks neid uuesti nägema. Kuid siis tuli talle meelde, nagu kiusajast sosistatud õel naeratus: "Su poeg tappis enda - enesetapjad ei lähe Jumalariiki!" Ja Valdek nuuksus südantlõhestavalt, ning polnud kedagi, kes oleks võinud teda aidata. Kirikuhoone vaikis tema pisarate peal ja kajas kumedalt vastu. Lõpuks jäi mees tühjalt ja ükskõikselt klaveri peale magama. Ja unes ta nägi üht nägemust. Tema oli Aabraham ja läks eesli seljas Moria mäele. Ta käes olid tõrvik ja nuga, ning ta seljas oli haokubu, justnagu tema kõrval kõndival vend Justusel. Nad jõudsid viisakalt juteldes mäele ja siis sidus Valdek Justuse altarile ja ohverdas poisi Jumalale ohvriks. Ta lõikas surnukeha tükkideks ning pani õiged tükid vastakuti, kui ta altaril tule läitis ja lasi suitsu taevasse tõusta, ohverdades Jahvele inimohvri. Kuid siis ta tabas end mõttelt: "Oota, kuhu ingel jäi, kes pidi mind takistama?" Ja kui ta seda oli mõelnud, siis ta vaatas uuesti altarile, ja tõmbus vastikusest tagasi, sest tema ees oli hoopis suur Gomodo Varaan, kes oli oma suu õieli ajanud, ja kelle suhu ta oli oma "ohvri" asetanud. Ja koletis tegi laiade matsutustega sellele otsa peale ja röötsatas ning avas oma suu. Valdek jõllitas seda ilmutust, ning suust hüppas välja kärnkonn, kes krooksatas: "Ära nüüd poole tee peal peatu, ohverdasid mulle oma naise ja poja, anna ka see noormees ning hüppa ka ise järele!" Ja Valdek võpatas ilmutusest üles. See oli kõigest unenägu, ta oli klaveritaga magama jäänud. Mees raputas ennast ja lõdises külmast. Ta tõusis üles ja läks akna juurde ja lülitas termostaadi sisse ning hõõrus käsi kokku. Keegi oli unustanud kirikut kütta ja tema oma nukruses polnud jahedust enne märganud. Kui kirik oli juba meeldivalt soe, häälestas Valdek klaveri ümber, et temperatuuri kõikumine selle heli ei saaks liialt palju mõjutada. Ta oli just lõpetamas, kui vend Justus uksest sisse astus. Väljas sadas sügisest vihma ja oli sama morn, kui Valdeki hinges.

"Kena päeva sulle, vend Kristuses!" hüüdis Justus reipalt ning sai vastuseks tühja küsiva pilgu. Mees siiski taipas, et on julm ja ebaviisakas ning kogus end kiiresti.
"Kena päeva sullegi, vend Justus." Ilma pikema jututa asus Justus oma toimetuste kallale ja kandis tagaruumist raske altaripiibli välja, mis pidi oma 25 kilo kaaluma, et selle ääred olid kullatud ja kaaned hõbetatud. Pastor polnud raha kokku hoidnud, et rõhutada, kui kallis ja hinnaline on Jumala Sõna. Pealegi oli see olnud ülekohtune mammona. Saadud pankuritelt, kes hiljem surma said, kui üks arhitekt end oma majas õhku lasi. Justus ei mõistnud sellist asja. Kuidas keegi teeb kollektiivset enesetappu. Ei lähe mitte üksi, vaid võtab niipalju teisi inimesi, kes võibolla asjasse ei puutugi, kaasa. Ta ei mõistnud ka Simsonit. Too oli ka terve ebajumala templi täie inimestega surma läinud, et ta oli omal süül naisest pimedaks ja vangi jäänud. Sellepärast, et pidi oma naise võtma vilistite seast ja mitte Iisraeli tütarde hulgast. Justus ei saanud sellest aru. Tema mõtles küll abielluda eestlannaga. Võõramaalasega abiellumine on alati kahtlane asi olnud. Erinev kultuur ja taust - liiga palju paksu verd. Sellest ei saa head nahka. Kuid ta vajus kohe norgu. Mis ütleja tema ka on, kui ta on endine narkomaan. Kes teda ikka tahaks? Kuidas ta üldse julgeb mõelda, et Tiffany Ülemiste võiks tema poole vaadata? Ta on ju tühi koht! Kui ta nõnda enda sisse vaatas pani ta raske piibli altarilauale ja tema pilk langes kogemata ühele kirjakohale, kui ta oli selle avanud ja õigesse asendisse seadnud: Nh 4:9 "Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle." Vend Justus naeratas endamisi. Jumalal oli õigus, ta muretses asjata. Sest kas ei pidanud Tema hoolt kandma, et ta sulane saaks, mida ta vajab, kui ta hoolitseb isegi lindude eest taeva all ja lillede eest väljal? Temast oli rumal vaadata oma liha peale ja mitte Jumala peale, kelles kõik võimalik on. Ning Justus ümises "Kaugel väljal helisevad kellad" viit ning toimetas edasi.

II

Pastor võitles palves Saatanaga, sest Jumal oli talle ilmutanud. Ja pastor saalis oma palvekambris edasi tagasi, põhjas ja vandus kirjakohti ning viskas oma raevus viimaks laualt võetud tindipoti vastu ust katki. Pastor lõõtsutas ja imetles oma meistriteost. Kas see ei meenutanud veidi midagi? Ta otsis rutusti oma piibli välja ja hakkas lehitsema. 1Sm 14:11 "Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: "Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud."."
Kas ta oli nõnda nagu Joonatan? Ei see poiss astus üles oma isa vastu, kui see oli vaenlase vande alla pannud ja sõi keelatud mett. Jahve küll andis vilistid tema kätte, kuid ta poleks tohtinud vannet murda. Ja pastor lükkas selle kirjakoha eemale ning otsis edasi: Mt 9:35 "Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused." Eks ta olnud ka tervendaja nagu Jeesus. Pastor mõtles veidi kulm kipras. Ei, see polnud ka see kirjakoht, millele ta mõtles, seda tindilärakat uksel vaadeldes. Miski asi ei andnud talle rahu, miski asi, mille ta oli unustanud. Ja kui ta niimoodi mõtles tuli talle see iseenesest meelde ja ta laksas omale otsa ette. Otse loomulikult. See tindilärakas meenutas talle Haagarit! Ta pidi Jumala juhtimisel ja ilmutusel Kuremäele minema ja Tiffany oma isaga ära lepitama, et tüdruk alandaks oma uhke vaimu isa käe alla. Kuidas ta võis nii tähtsat ja püha üritust üldse unustada?
Õigus, ta oli maadelnud Saatanaga, selle kõrbe lõukoeraga ja oli võitnud. Sellepärast ta unustas hetkeks, kuid küllalt võidurõõmust, nüüd tuli tööd teha. Ja ta seadis end riidesse ja asus teele.

Pastor tuhises oma vanas Fiatis maanteel eirates igat kiirusepiirangut, mis inimlastele seatud olid ja palvetas roolis, sest ta oli unustanud tankida. Ja Jumal halastas oma sulasele ning tema suunurgad tuksatasid ülesse, kui ta nägi mahumõõdikut ülespoole ja mitte allapoole liikumas. Peaaegu tühi paak oli nagu imeväel täis paagiks kuulutatud. Ja nõnda Issandat kiites ja ülistades, et ta oma head sulast varustab, sõitis pastor ilutsedes Kuremäe poole, kuid ta ei jõudnud väga kaugele kui sireenid tema peatuma sundisid. Ta vaatas küsival pilgul aknast välja kui konstaabel end esitles ja dokumente küsis. Ta ulatas küsitud dokumendid, mille peale konstaabel neid seirates ütles: "Teie juhiluba aegub kolme kuu pärast, ajage see asi korda!" Pastor võpatas, Saatan oli tulnud teda kiusama ja tema püha üritust maailma kaudu nurjama. "Ma olen juba 40 aastat autojuht olnud, ja ma pean ikkagi midagi tõestama?" küsis pastor süüdistaval toonil. "Hea küll, et 40 aastat!." õigustas end konstaabel "Seadus on seadus, ja mina seda ei kirjutanud." ta oli väsinud, et kõik tema peale ülalt alla vaatasid, ehkki tema tegi kõigest oma tööd. "Pealegi, mille kuradi pärast te sõidate 147 ga 90 km alal? Kas teil on ämm suremas haige või mis teil viga on?!" Konstaabel vaatas talle tõsiselt otsa, kuid pastor läks märksõna peale põlema ja astus autost välja. "Ma ei palunud teil seda teha," ütles konstaabel tõredalt, "Istuge kohe tagasi-" kuid kaugemale ta ei jõudnud, sest pastor laotas käed laiali ja hakkas talle jutlustama, kuidas ta peaks Saatanast ja sellest maailmast lahti laskma. Konstaabel vahtis temale tuima näoga otsa ja ei taibanud midagi. "Mida kuradit nüüd??" Kui pastor oli nii pool tundi konstaabli ajast pika litaaniaga täitnud sai mehel lõõg täis. "Aitab nüüd, teie rikkusite liikluseeskirju ja ületasite kiirust. Pastorid peaksid eeskuju näitama, mitte ahvatlema patule!" ja nende sõnadega kirjutas konstaabel trahvi, surus selle üllatunud pastorile pihku ja trampis minema, ise põhjates: "Kuradi usuhull, vähemasti ei põhjustanud avariid!" Pastor vaatas selges hämmingus kontaablit ja siis trahvi kviitungit. Ta polnud elusees seadust rikkunud või selle eest karistada saanud ja nüüd oli ta saanud trahvi nagu lihtne liiklushuligaan - kui tema oli pühal üritusel ja väljaspool seadust. Kas ei võinud ka kuningas Taavet oma kitsikuses ühes oma sõjameestega ära süüa templi vaateleivad, mis muidu olid neile keelatud; kas ei võinud preestrid templis hingamispäeval tööd tehes seda rikkuda, et nemad olid sõnasulased ja pidid Jumalale alistuma? Kas mitte temal polnud ees samasugune püha üritus Tiffanyga? - Ja nüüd trahv, kiiruse ületamise eest, et ta oli täitnud oma kohust! See oli nii ebaõiglane, saatana riugas tema meelerahu rikkumiseks, kuid tema ei lasnud end morjendada ja kägardas trahvikviitungi kokku ja viskas kraavi ning sõitis edasi. Egas tema maailmast olnud, et ta oleks pidanud sellele alistuma. Tema alistus üksnes Jumalale! Ja selle mõttega sõitis pastor edasi.

III

Isa Gregorius külastas Kuremäe kloostrit, et oma endist kasvandikku vaadelda. Ta oli juba hommikul varavalges kohale jõudnud ja emand ülemaga pikad jutud maha pidanud Lõpuks lasti tal Tiffanyt näha.

"Ole terve, Tiffany, ja sinu ihuvili!" tervitas isa Gregorius Tiffanyt karjaste kombel, kes olid tulnud neitsi Maarjat vaatama, ning kihvatas oma südames: "Miks ma just seda teretust kasutasin?" Ta manas ette heatahtliku naeratuse, mis ei leidnud vastust. Tiffany seletas teda õelal irvel, olles poollamavas asendis, et patjadel kergemini hingata. Kõht oli juba väga suureks paisunud ja surus temal kopsude peale, sünnitus polnud enam kaugel. Homme pidi olema hingedepäev. Tiffany mõtles ka Mihklile küünla läita, ehk tuleb ta isegi külla, nagu vanadel eestlastel kombeks. Ta tundis oma mehest puudust, kuidas ta oli julenud teda maha jätta, kui ta oli ju lubanud igavesti elada! Ja see mõte meenutas talle tema isa, kes oli selle veretöö teinud, mille tõttu ta nüüd noor lesk oli ja see mees oli olnud tema õpetaja isa majas. Selle peale mõtlemine täitis teda ainitise raevuga. Kuidas ta üldse oli julenud siia tulla?
"Sa siis tead juba, missugune hoor on sinu õpilane?" küsis Tiffany pilkavalt
"Ma ei mõista sind hukka ja-" tahtis munk kõlada lepitavalt, kuid Tiffany puhkes selle peale kilavalt naerma.
"Nõnda sa siis tasud oma jumalale, reetes tema õpetuse? Ma olen piiblit lugenud ja tean, et minusugused visatakse kividega surnuks!" ütles Tiffany, kui ta oli naermise lõpetanud.
"Kristlased ei viska kividega surnuks!" ehmus isa Gregorius "Me-" üritas munk end õigustada, kuid tüdruk lõikas talle jälle ilmse rahulolu ja naudinguga vahele. Tiffany nautis selle totaka munga grillimist, kes meenutas talle sel pineval hetkel niipalju tema isa. Tema isa, kes oli tapnud Mihkli, tema mehe. Ja ta vihkas teda selle pärast.
"-põletavad nõiad tuleriidal?" lõpetas Tiffany isa Gregoriuse lause.
Isa Gregorius punastas. "See oli tõesti katoliku kirikus kunagi kombeks, kuid me oleme edasi liikunud. Me ei põleta enam nõidu tuleriidal." Isa Gregorius polnud kunagi seda kommet heaks kiitnud. Kas polnud mitte need, kes Kristuses surid ja üles tõusid, kes ristimispasseinist välja tulid, nagu uus loodu, nõnda et neile see kuri vana testamendi kirjakoht enam ei kehtinud? "SA EI TOHI MITTE NÕIDA ELLU JÄTTA!" Isa Gregorius taipas väga hästi, millele tüdruk vihjas. Tema olukorras ja kuidas see väljaspoolt paistis, oli ta nagu nõid. Et tema isa oli Kaarnakivi autor, siis oli ajakirjandusel pidusöök, kuidas Tiffanyt kujutada, nagu oleks ta kombinatsioon Gina Lolobridgidast; Dianast ja Paris Hiltonist. Ei unustatud ka Brittanyt mainida ja diktoritel ning ajakirjanikel oli väga lõbus. Alaealine kuulus mehe tütar ja rase. Kus olid küll isa silmad. Sellest faktist, et isa oli ühtlasi mõrvar, libiseti mugavalt üle ja see ei ületanud uudiste künnist. Ajakirjanikud olid ka inimesed. Isa Gregoriusel oli siiralt kahju sellest tüdrukust, kes oli niipalju kannatanud. Ta ei soovinud sellist saatust isegi oma vaenlasele.
"Sa ei ole nõid!" rõhutas isa Gregorius igat silpi oma lauses. "Sa oled kristlane!" ütles ta meelevaldsel ja sugereerival toonil, nagu tahaks seda tõde tüdrukusse uurendada.
Tiffany lubas endale selle peale kavala vaoshoitud naeratuse ja tõusis ettevaatlikult püsti, mis üritus võttis kaua aega. Isa Gregorius tahtis appi rutata, kuid sai end õigel ajal pidama. Teismelised vihkasid täiskasvanute abi. Ta oleks pidanud seda taipama, et tema praegune siinviibimine on mõneski mõttes kohatu. Seetõttu muutis munk tooni ja oli palju lugupidavam, kui ta muidu kunagi oli Tiffanyga rääkinud. "Vabanda, et ma sisse tungisin. Ma tundsin sinu pärast muret. Kas on midagi, mis ma sulle teha võiksin?"
Tiffany naeratas ikka seda kavalat naeratust ja vaatas mungale otsa. "Seal tõesti on midagi, mida sinu võimetega mees võiks ühele tüdrukule teha." ütles Tiffany sarkastiliselt, ning munk punastas. Tiffany naeratas mehe reaktsiooni üle ja salvas: "Ärata Mihkel surnuist ja ma annan sulle ja mu isale andeks, et te mind leseks tegite!"

Vaikus, nad mõlemad jõllitasid teineteist. Tüdruk võidurõõmsalt ja mees löödult. Ta ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta teadis tüdruku mässumeelsust ja ootas midagi seksuaalset, kuid et ta küsiks oma mehe hinge. See oli nii täiskasvanulik palve, et oli lausa hirmutav. Tiffany tahtis oma meest tagasi, sest ta oli leppinud oma rolliga. Ja mungal oli veel rohkem kahju, et ta ei võinud tüdrukut aidata. "Kuidas mina su mehe surma puutun?" küsis munk ettevaatlikult
"Sina oled kristlane ja räägid Jumalaga, kuidas sa mulle ei võinud öelda, kuidas sellist õnnetust vältida?" küsis Tiffany salvaval toonil ja lisas. "See tähendab, kui Jumal üldse on olemas." Nad seletasid teineteist vaikimisi nagu sõdurid läänerindel. Kumbki pool polnud valmis järele andma või otse ründama, et mitte vastase kahuritulle sattuda. Nad mõlemad teadsid teineteist. Nad olid mõlemad haritud ja targad. Ja kumbki ei tahtnud jääda alla. Tiffany tahtis neimata ja isa Gregorius halastada. Ja need kaks tunnet võitlesid seal mungakongis teineteisega ülemvõimu pärast. Kumb jääb peale, vihkamine või armastus. Munk võis seda lausa vaimus näha, kuidas Saatan ja Jeesus selle tüdruku hinge pärast taplesid. Tema ei kavatsenud maad anda ja tüdrukut mõne kõrgi ja üleva sõnaga piinata. Siin tuli alistuda kurjana ja minna lambana hundile vastu, et hunt võiks sinu eest põgeneda. Eks olnud Jeesus seda oma tähendamissõnadega õpetanud. Isa Gregorius vaatas enda ümber ja leidis ukse kõrvalt tabureti ja istus küsimata sellele. Tiffany muigas sarkastiliselt ja istus ise voodile. Ta masseeris oma jalataldu, mis polnud veel uue raskusega harjunud. Vähemasti ei oksendanud ta enam nii palju.

"Miks sa siis tulid, kui sa ei mõtle mu meest surnuist äratada?" küsis Tiffany ründavalt edasi.
"Ma ei tea, miks nõnda läks ja miks Jumal sulle meest tagasi ei anna. Mõnikord ma ei mõista Jumala teid." tunnistas isa Gregorius alandlikult ja vaatas siiralt Tiffanyle otsa. Tiffany püüdis jälle sarkastiliselt naeratada, kuid see ei õnnestunud hästi. Ta ei suutnud pilgata seda nägu, mida ta mungas nägi. Seda piinatud ja löödud nägu; nagu leinaks üks sõber oma lähedase inimese valu. Ta ei leidnud endast niipalju trotsi, et mehele öelda, kõike seda, mida tahtnuks oma isale öelda. Nii abitu, kui Isa Gregorius tema ees oli, tekitas see temas hirmu. Mis siis, kui tema oli eksinud? Äkki tema põhjustas oma mehe surma? Et ta oli nõnda kiirustanud. Kas poleks olnud parem oodata 24 ja kui ka Mihkel oleks leidnud teise, oleks ta vähemasti elus. Tiffanyle ei meeldinud see mõte ja esimene pisar tuli tema silmanurka, kuid ta surus selle toorelt jälle tagasi. Ta ei hakka ometi töinama nagu mingi tita. Mitte selle munga ees - ta on nüüd naine ja varsti ema. Tema oskab väärikalt käituda, nagu ta oli näinud oma ema käitumas.
"Kas sa hakkaksid mu lapse ristiisaks?" küsis Tiffany endalegi üllatuseks "Et temast saaks selline kristlane, nagu piiblis on kristlased, mitte nagu maailmas." lisas tüdruk ja vaatas punastavalt kõrvale. Munk vaikis selle küsimuse peale pikalt ja tüdruk lasi tal vaikida, sest ta tegelt kartis vastust. "Mis siis kui ta keeldub? - Aga mis siis kui ta ütleb jah?" Kas ta tõesti tahtis oma sündimata lapsele sellist saatust, nagu oli piiblis? Milline ema tahaks seda? Ta oli oma tunnete üle segaduses. Mida ta üldse elult ootas? Ta oli kõigest 14 aastane, isegi pärast sünnitamist kõigest 15. Mis elukogemust võis temal olla. See ei olnud ju raamatutarkus, mis sulle ette anti ja mida sa said ohutult lugeda ja teiste vigadest õppida. See oli tema elu ja ühtegi päeva ei saanud tagasi võtta, iga mõte ja tegu oli nüüd ja praegu ning minevikuks saades igavene ja muutumatu. Ta ei võinud oma elu üle valitseda, nagu ta oma mõistuse ja tarkuse üle valitses. Ja ta kartis seda uut abituse tunnet. Tema, kes ta oli nii noorelt astunud ülikooli, kuidas võis tema end abituna tunda, kui kõik talle alistus! Ainult mitte mehe surm. Ja see mõte pani temal sees keerama ning lapsuke kõhus lõi teda. Ta hõõrus valust kõhtu ning jätkas, nagu poleks midagi olnud. "Miks sa üldse tulid?" küsis Tiffany ükskõikselt ja kõrvale vaadates.

"Ma tulin, et sind isaga lepitada ja tagasi koju viia - ja mul oleks au olla sinu poja ristiisa!" lisas isa Gregorius soojalt ning lugupidavalt oma vastusele.
Tüdruk vaatas teda veidi üllatunult, enne kui vastuse tähendus talle kohale jõudis. Kuidas ta üldse julges teda isaga lepitada, kuid ta jättis selle sinnapaika, sest teda huvitas üks teine asi. "Kust sa tead, et mul on poeg? Ma pole veel kellegile öelnud. Isegi mu ema ei tea, et ma ootan poega."
"Jumal ilmutas mulle, sellepärast ma olen siin." ütles isa Gregorius alandlikult ning vaatas talle jälle siiralt otsa, ning Tiffany ei suutnud teda vihata ja puhkes hoopis nutma. Munk tõusis ettevaatlikult taburetilt ja istus tüdruku kõrvale ja pani oma käe talle ümber. Tüdruk viskus tema vastu ja kaisutas teda, nagu oleks munk viimane õlekõrs elumeres, mis teda reaalsuse kaldaga ühendab, enne kui vool tema kaasa rebib. Ta hoidis meeleheitlikult mungast kinni ja nuttis. "Anna mulle andeks, ma ei tahtnud!" ulus Tiffany "Ma ei tahtnud sind õpetajana häbistada, ma ainult mõtlesin, mis on hea mulle, mitte teistele! Palun anna mulle andeks!" ja ta nuttis südantlõhestavalt edasi.
"Tüdruk." alustas munk ja silitas nüüd tema pead, "Ma olen sulle juba ammu andestanud, sa lihtsalt ei teadnud seda, et sa ei küsinud." Tiffany vaatas kohkunult üles ja leidis mehe kaks mõistvat sooja silma, mis teda isalikult vaatasid. Talle oli tõesti andestatud, ta võis seda tunnet lausa maitsta. Seda Jumala rahu tunnet, mida ta enesele ihkas, kuid ei võinud saada, et see oli lukus munga sees ja temale kättesaamatult kaugel.
"Kuid mida teised nüüd ütlevad?" küsis tüdruk vabandavalt ja kohendas ennast ning pühkis pisarad ära ja istus veidi eemale. Ta oli mungast lahti lasknud ja vihkas end selle nõrkushoo pärast. Mida ta üldse mõtles, et ta nõnda?
"Sel ei ole tähtsust, mida teised sinust või minust mõtlevad." ütles isa Gregorius leebelt "Kas sa tuled tagasi ja andestad oma isale, et tema võiks ka muutuda?" küsis munk uuesti.

Kas ta andestab oma isale mehetapu? Kas ta suudab seda kohutavat sammu astuda ja loobuda sellest valust ja vihkamisest? See valu ja vihkamine, mis oli teda isa eest varjanud nagu soe tekk. Selles oli nii kerge elada nendel päevadel, kui ta järjest paksemaks läks. Ta isegi ei hoolinud, kui sai kirja teel teada, et on välja visatud. Ta läks sinna kooli ainult isa tahtmisel. Ta polnud selle otstarvet kunagi mõistnud ja nüüd sellest väljalendamine oli olnud nii kerge, et ta ei suutnud vähem hoolida. Nüüd kus Mihkel oli surnud, ei tahtnud ta niikuinii tagasi, et klassiruumid oleks teda meelde tuletanud. Kõik need kohad, kus nad olid koos istunud; õppinud või lihtsalt amelenud. Kuidas ta võiski sinna tagasi minna? See oleks olnud liiga valus. Kas ta suudab selle kõik selja taha jätta ja keerata uus leht? Ta ei teadnud seda, kuid ta oli nõus proovima. "Noh, eks ma võin kah," ütles Tiffany seinale ja kehitas õlgu. "See tähendab, kui sina oled nõus olema minu õpetaja, mind ju visati välja..." lisas tüdruk vilkalt, ning järele mõeldes ning vastust alustavale mungale jälle vahele lõigates "....ja ära unusta Uku Sepaga rääkimast - ta oli minu filosoofia õpetaja ja lasti minu pärast lahti - ma tahan temale ka andestada ja temalt andeks paluda!" Kui munk oli oodanud ja nägi et rohkem nõudeid enam ei esitada siis ütles ta oma vastuse. "Hea küll, nii ongi parem, kui sa kõigi asjaosalistega ära lepid. Mul oleks au sinu õpetaja olla ja Uku Sepp arvab kindlasti samamoodi." Isa Gregorius tõusis püsti ja asutas uksest välja minema. "Puhka veidi, sest homme me läheme teele." ütles munk veel uksel, kuid tüdruk vastas talle läbematult. "Häh, ma olen siin juba küllalt marineerinud, ma tulen sinuga täna kaasa!" ja selle kinnituseks tõusis Tiffany vastleitud uue jõu ja reipusega hirmutaval kiirusel püsti, nagu polekski ta rase. Munk seletas teda hämmingus, kui tüdruk tema juurde astus ja käe ulatas, ise sarkastiliselt muiates: "Kas läheme?" Munk lõi käega ja leppis sellega. "Ta on ikkagi teismeline, tema olukorras on see arusaadav ja andestatav." mõtles munk ja võttis tüdruku pakutud käe vastu. Nõnda nad lahkusid Kuremäe kloostrist. Ka ema tuli rõõmuga kaasa, kes tänas igal kolmandal sammul Jumalat kiituse ja ülistusega lüües risti ette. Ta oli oma tütre tagasi saanud, Jeesus oli võitnud! Nad lähevad koju tagasi. Ta kasvatab selle lapse üles, nagu oleks see tema enda oma. Irina kihvatas sisemiselt. Ta oli oma tütre pärast kade, sest ta oleks rohkem lapsi tahtnud, kuid Jumal polnud andnud. Ja nüüd oli tema tütar nii noorelt rase. Ta võiks veel abielluda ja elada õnnelikult. Keegi ikka leidub, kes tahaks üksikema lapsega. Ta näris ülahuult ja mõtles väärilistele kandidaatidele, keda silmas pidada. Ta ei kavatsenud enam oma viga korrata. Nüüd tahtis ta kogu oma elu ja alles jäänud aja tütrele ja ta lapsele pühendada. "Mu mehel oli ju see Kaarnakivi, see töll ei tule niikuinii töölt tagasi!" mõtles Irina endamisi ja oli otsustanud. Ja ta tänas Jumalat, et mungal oli õnnestunud see, mis temal ei olnud õnnestunud. Ta oli ikkagi vaimulik, nemad teavad selliseid asju, kuidas inimestega nende valus rääkida. Ja nad sõitsid Tartusse tagasi, teepeal kihutas neist vana Fiat mööda ja oleks peaaegu rajalt maha sundinud: "Boše moi! Spassite vas!" kiljatas Irina ning kõik palvetasid, ja Jumal kuulis neid ning hoidis nad teel ja nad sõitsid edasi.

Pastor vaatas kurjalt tagavaate peeglisse ja torises: "Mida see siit tahtis? Ega ta ometi?" ja kui see mõte teda haaras lisas ta gaasi ja jõudis rutusti kloostrisse et kuulda emand ülemalt halba uudist. Tiffany oli juba ära viidud, ta oli hiljaks jäänud. See neetud konstaabel oli teda liiga kaua oma jutuga kinni pidanud. Põhjates ja vandudes ning kirjakohti manades sõitis pastor tagasi koju. Ei, tema ei jäta seda niimoodi ja päästab tüdruku ja tema sündimata lapse hinge, kes ta iganes on - poiss või tüdruk. Ta ei jäta teda selle pornokunni kätte, kes selliseid vaimulikke raamatuid treib. Pastor kahtlustas, et just "Marmoringlite" lugemine võis tüdruku eksitada ja patuelule meelitada. Ja nüüd oli see kiusaja jälle platsis. Ei tema ei anna maad Saatanale vaid võidab kuradi ära ja purustab ta kolju oma kanna all, nii et ajud lirtsuvad laiali. Tema on võitlev kristlane ja ei anna alla. Ta polnud kunagi alla andnud. Tema rajas "Kaarnakivi" koguduse - ja mis on sellel isehakanul ette näidata? Mitte midagi! Kuid tuleb siia hüppama, kui oleks võinud kreekasse jäädagi! Kui pastor koju jõudis, ei söönud ega joonud ta midagi - ta paastus ning jõllitas oma voodis seina. "Miks sa tegid seda mulle, Jumal, et see mees must ette jõudis?" küsis pastor süüdistavalt Jumalalt, enne kui magama uinus.

IV

Samal ajal võtsid Valdek ja vend Justus koguduses supiköögi külalisi vastu, et homset teenistust heategudega sisse õnnistada. Pastor jäi miskipärast hiljaks, kuid ehk saatis Jumal ta mujale missioonile, nii et keegi ei muretsenud liialt. Küll ta homsele jutlusele kohale jõuab. Ka endised võsanurme koguduse liikmed olid tulnud ja vabandasid Justuse ees. Nad olid nüüd vaeseks jäänud. Nii vaeseks, kui olid pastorile luisanud, et mitte annetada ja neil oli häbi. Sest Jeesus oli neile tervise tagasi andnud ja see oli väärt rohkem kui ükski töökoht või maine. Nad võisid jälle elada. Nad õnnitlesid Justust kitsal rajal püsimise eest ja seletasid Valdekut tõsiselt: "Vaata ka sina ette, sa pole veel kitsast väravast sisse läinud." ütlesid nad prohveti kombel ja läksid tänades oma supi ja leivaga laua äärde.
"Mida nad nüüd sellega mõtlesid?" imestas vend Justus ja vaatas küsivalt Valdekule otsa, kes jäi kinniseks ning vastuse võlgu. Ka tema otsis vastust - nii sellele sõnale kui oma unenäole. Millal oli tema nii õel olnud, et seda head kristlast kuradile ohverdada? Mida see pidi tähendama. Valdek andis omale lubaduse, et ta ei lase ühtki kurja sellele poisile sündida. Ehk see oli Jumala märguand, et ta võib end parandada, olles vend Justusele heaks isaks. Eks ta olnudki tänavalapse ja narkomaan ning vajas sellist hoolt, ehkki oli juba peaaegu täisealine - kuid siiski. See see olema pidi. Temast saab vend Justuse ristiisa.

Eluri-Meluri

I

Uther ja Gunther Eluri olid eluvennad. Nad olid kaksikud ja KRATT'i hing, kui nii öelda tohib. Kui kuskil oli pidu, siis olid nemad kas selle korraldajad, või vähemasti esimesed, keda tuli kutsuda, kuna nende isale kuulus ööklubi-striptiis lokaal. Muidugi mitteametlikult, nagu nad ei oleks kunagi müünud alkoholi alaealistele. Kuid Eluri vennad olid samakat juba 6 eluaastast proovinud, nagu nende kandis kombeks oli - nagu oli ka kombeks kanda mantli all kärbikut ja kiini. Sest iial ei võinud teada, millal mõni jorss tuleb sinu maa peale mölisema. Elurid olid Luunjast pärit ja miski ei võinud neid morjendada, kui vaid fakt, et nad ei teadnud, et Tiffany on "saadaval". Nõnda tähistasid nad selliseid tüdrukuid, kes on seksuaalselt aktiivsed ja ei köhi midagi moraalist. Nende meelis viis oli võrgutada süütuid ja kogenematuid tüdrukuid grupikasse. Nad lohutasid end mõttega, et nii suured ajud on tõsine probleem, mis kindlasti võttis neil riista lõdvaks, ja seepärast ei hakanud nende radar Tiffany peale reageerima. Pealegi oli ta alaealine ja Eluri vennad ei olnud lollid, et tudengina endale sellist sitta kaela tõmmata. Kuid koinida kellegi teise alaealist tüdrukut, enne kui ta jääb rasedaks - see on taevast langenud võimalus - ei mingit vastutust ja keegi ei saa näpuga näidata.

Eluri vennad olid korraldanud oma järjekordse peo ning nende isa, Joachim Melchizedek Eluri, ei olnud rahul. Ta vaatas oma arveid üle, mida tema pojad temale tootsid ja hoidis peast kinni. Tema naine, Eha Eluri-Habakuk - mehe suuremeelsusest, võis ta oma perekonna nime alles jätta - tõi mehele kohvi ja vaatas teda kaastundlikult. Ta oli ka lauale ühe voldiku ettevaatlikult pannud. Sest Joachim kippus ärrituma, kui ta oma poegadest mõtles.

"Mis sa sellest laagrist arvad?" küsis Eha viisakalt ja aupaklikult "See toimub jõulude ajal ja läheb kuni Jaanuari teise nädalani." õigustas naine ennast vastavate sündsate žestidega.
"Kaarnakivi kogudus?" küsis mees temalt vähese huviga, kuid see oli teeseldud. Naine võis tema näost näha, et ta oli selle peale ka ise mõtelnud, kuid pidi nüüd näitama, et mõte tuleb kuskilt mujalt ja tema on lihtsalt suuremeelne. Eha manas ette osavõtliku ilme ja hakkas kirjeldama oma poegade hindeid ja edasijõudmist koolis, kuidas ilma selle laagrita üldse mitte ei saa. Mitte et ta oleks kristlane olnud, kuid ta nägi telekast saadet Saksa kasvatamatute laste kohta, kes välismaal mõne suguharu keskel käitumist õpivad. Ta ei tahtnud neid päris Timbuktu'sse saata, kuid tundes oma poegi, oleks isegi Kaarnakivisse minek totaalne ärkamine. Ta ei olnud halb inimene, ta oli lihtsalt ärinaine ja tal polnud oma poiste kasvatamiseks aega. Ja ta mõistis et nii ei või, kuid vaesuses polnud ta nõus ka virelema. Õnneks oli ta endale saanud tõelise rüütli valgel hobusel, kel pealegi vaatamata tema ametile, ei olnud perversseid harrastusi. Joachim oli luterlane ja käis pühadel ikka kirikus ja oli ka annetaja - ning Eha meelest sellest piisaski. Ei pidanud ju olema mingi hull, kes tänaval piibli või ristiga vehib. Tuleb ikka mõistlikult teha. Keegi peab ka raha teenima ja seda ilma ülal pidama, kui usuhullud oma kloostreid ja kirikuid ehitavad, mida sajandi pärast keegi ülal ei soovi pidada. Milleks see kõik vajalik on? Ta oli Jeesuse õpetust uurinud - kas ei piisanuks ka laudas kokkusaamisest, see Frantsiskus, kes oli endine riidekaupmehe poeg ja asutas oma ordu, tema ju elas niimoodi vaesuses ja tegi seda mõistlikult. Kuid teised tahtsid korraga olla nii rikkad kui ka vaesed, elada ilma vastutustundeta ja siis pidi Jumal neid, nagu linnukesi oksa peal veel toitma. Ei, tema kasvatab oma poegadest ausad mehed, ja kui Kaarnakivi kogudus ei aita, saadab ta nad sõjaväega Helmandi provintsi. Neil oli juba selline vanus.

Joachim rüüpas tähtsalt kohvi ja pani tassi erilise graatsia ja välja lihvitud tehnikaga jälle alustassile ja alustassi lauale. Kuigi see oli tavaline liimpuidust diivanilaud, selline madal, oli ta siiski kuidagi osanud sellele niisugused ilustused peale võluda, et see meenutas mõnda mahagonist sugulast, kes täispuidust ja kõrgemas klassis aega teenis. Kogu Elurite elamine oli odav, kuid maitsekas. Siin ei olnud midagi uut või brändi laadset, mille eest oleks tulnud röögatuid summasid treida. Elurid käisid "Maratis" ostlemas - see eesti bränd, mis oli saanud nime prantsuse revolutsionääri kaudu ja oli enamiku poolt täiesti unustet - ja seega täiesti sobilik kanda. Nad kandsid neid vanu kollaseid tenniseid ja tresse, mis pani neid välja nägema veidi tobedalt, eriti Eha, kes oli sellega kaasa läinud. Ta tegi seda ainult sellepärast, et oli kindlustusmaakler - ja miski ei murdnud jääd paremini, kui rõhuda tervislikele eluviisidele, kui keegi julges küsida, miks ta ometi ülikonda ei kanna. Ja Eha nägi nooruslik ning treenitud välja, et ta oli endine tipp-sportlane iluuisutamises olnud. Kuid vigastus hüppeliigeses oli sellele unistusele kriipsu peale tõmmanud - ja siis ta kohtus oma tulevase mehega.

"Mis sa sellest, mis ta nüüd oligi?" küsis Joachim torssis ilmel, nagu oleks tal meenutamisega raskusi, kuigi tal polnud arvutit laual, mis tulenes sellest, et ta tegi kõik kalkulatsioonid peas. Ta lihtsalt tahtis selle ukse lahti jätta, et olla oma poegadele hea semu, ta ikkagi juhatas striptiisi lokaali ja siis ei saanud ta endale väga kindlaid väärtushinnanguid lubada. Ta kahetses, et ei võinud rohkem kirikus käia, kuid kristlased hakkaksid kohe teda moosima: "Müü oma pood maha, miks sa kupeldad tüdrukuid?!"; "Hakka ausalt elama!" - Kas siis tema elu ei olnud aus, et ta lasi inimestel mõistlikult elu nautida ja mitte muutuda täiesti seaks. Kas siis on parem, kui kõik see on põranda all? Samahästi võiks suitsetamise ja viina joomise täiesti ära keelata ja lasta kuritegevusel sellest rikastuda. Sest alati on pakkujaid, kui on nõudlust. See oli alati nii olnud, sellepärast rüüstasidki viikingid kirikuid, et need olid kaitseta ja täis rikkusi - miks jätta raha maha vedelema ja mitte see üles noppida? Seepärast käis Joachim kirikus ainult pühiti, sest siis käitusid ka kristlased pühalikumalt ja jätsid tema hinge rahule. Ta tahtis vaid elada, mitte pühakuks saada.
"See on hea kogudus, see sai nime Madis Ülemiste veebilahenduse kaudu, sest tema annetas kiriku rajamise heaks." ütles Eha ärinaiselikul toonil ja mehel läksid silmad kohe põlema. "Ma teadsin, et olen seda Kaarnakivi kuulnud..." Joachimi mobiil helises ja ta võttis taskust vana Nokia välja. See oli küll väga suur ja kobakas, kuid ta tahtis maksta ainult selle eest, mida ta kasutab, mitte tausta ja pling-plingi eest - ja seetõttu ärritas tema laste hoolimatus teda eriti, et nemad elasid vaid selle sära ja ilu pärast, mitte oma isa põhimõtete pärast. Ja kui hästi selle aku vastu pidas, sel ajal kui teised omasid kogu aeg laadisid, võis tema ühega kaks nädalat vastu panna ja kõik oma helistamised ja suhtlemised ka tehtud saada. Seetõttu kasutas Joachim ka trükkimismasinat, sest sellel ei saanud kunagi mälu umbe minna, ega elekter ära. Ta võis selle isegi kohvrisse pannes igale poole kaasa võtta, nagu läpaka - nii et miks ta oleks pidanud ajaga kaasas käima, kui oli odavamaid ja mõistlikemaid viise, kuidas asju lahendada. Post oli ka leiutatud, nii võis ta oma dokumendid nende kaudu saata, ilma et ta oleks pidanud e-maili aadressi pärast muretsema, mida tal ei olnudki. Kõik jutud viirustest ja update'imisest läksid tema kõrvust mööda, sest ta ei kasutanud sellist 'huvitavat' tehnikat, millel selline viga man oli. Tema oli retro-mees. Ja ta oli uhke selle üle.

"Joachim Melchizedek kuuleb!" ütles mees käskival toonil. "Vanemate kokkutulek, KRATT'is? Heaküll, mis kell? Oleme rääkinud!" Mees vajutas mobiili kinni ja lausus naisele rõõmusõnumit tema õhtustest kavatsustest, millele Eha naiselikult vooruslikult vaikis. "Mis puutub selle Kaarnakivi koguduse laagri kohta - võid meie pojad tõesti sinna saata, on juba tagumine aeg, et nad meheks saavad."
"Kuhu sa lähed?" küsis naine ettevaatlikult, sest mehel oli ikka veel see torssis nägu ees, nagu oleks midagi valesti, ehkki ta oli just nõustunud selle plaaniga ja kokkusaamise kindlaks määranud - seega oleks ta pidanud seitsmendas taevas olema. Miski vaevas mehe südant.
"Mu korseti nöörid annavad järele - jälle - ma pean uue peale panema!" kirtsutas Joachim nina ja läks sõjaväeliku rangusega toast välja. Juba tema isa oli korsetti kandnud, et saavutada nende suguvõsa iluideaali, kus meestel on alt kitsas talje ja ülalt lihaseline rind - ja selle nimel oli Joachim palju kannatanud, nõnda et ükski naine, kes kurtis oma raske elu ja ilule ohverdatud pisarate üle, ei suutnud seda ette kujutada. Joachim sõi igal päeval alati sama menüüd ja ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, ning nädalavahetustel ta paastus, et mitte õllekõhtu saada. Ja tema vaev oli andnud tulemusi - kuid tema lapsed olid täiesti hukas, ja ei teadnud pere traditsioonidest midagi. Nemad ei tahtnud korsetti kanda ja pidasid seda naiste värgiks ja sõimasid isa sellepärast lillaks, mille eest oli tal tihti võimalus neid oma raske käsivarrega karistada. Ta ei saanud enam sellest lodevast maailmast aru, kus oli lõbuke hommikuks ja õhtuks ja igaks kalendripäevaks, ja kes ei suutnud endale midagi keelata. Tema elumoto oli: "Viin ja naised on tarkade meeste mäng - kui oled tark, pead piiri, kui mitte, seavad nemad sinu elule piiri." Temal polnud probleem pidada striptiisiga tegelevat klubi ja ikka oma naist armastada. Tema oskas tööd ja eraelu lahus hoida. Kuidas võis küll tema maa ja rahvas nõnda nõrk olla? Ta isegi suitsetas ainult oma ööklubis, et kliendid teda vältima ei hakkaks, kuid väljaspool oli tal range tubaka- ja alkoholivaba ruum. Joachim oskas piiri pidada, kuid tema pojad ei osanud. Ja see masendas teda suuresti. Nii suuresti, et korseti järele andvad nöörid, näisid olevat Jumalik enne tema perekonna raskustest. Ja talle ei meeldinud sellised asjad. Oli vaja kirikusse minna ja küünal läita.
Vahest Jumalal on vastus sellele probleemile, kuidas ülekäte läinud lapsi kantseldada. "Vähemasti polnud nad alaealisele last teinud, nagu see vaene õnnetu -" võdistas Joachim ennast mõttes ja läks oma tuppa, riietus lahti; päästis süüdlase valla ja viskas minema ning võttis kapist uue. Ta kiskus korseti nii kõvasti kinni, et see meenutas juba rohkem keskaegset enesepiinamise kommet, tal isegi hakkas silme eest mustaks minema, kuid ta kogus end kiiresti. Ta oli ju ikkagi mees, ja nõnda ta võitles eluraskustega ning oli teinud endale nime. Tema on Joachim Melchizedek Eluri - ja tema pojad õpivad teda tundma.

II

"Mis sa sellest Tiffanyst arvad?" küsis üks õpilane klassis ja Eluri vennad elavnesid ja ujusid ligi, ehkki tunnis oli liikumine keelatud, kuid uus Filosoofia õpetaja oli nõnda normaalne, et ei hakanud selliste pisiasjade pärast ajusid treima. Nende uus Filosoofia õpetaja oli andnud neile uue töö, milles nad pidid oma teadmised kokku võtma ja kirjutama essee teemal: "Minu täiuslik ühiskond!" Eluri vennad olid selle peale ainult üksteisele otsa vaadanud, sest ainult Gunther oskas kirjutada ja Uther oli rohkem tegude mees, sest ta käis ka vehklemise tunnis, ning unistas rüütli tiitlist - kuidas teda morjendas, et eesti polnud kuningriik, või vähemasti Briti vasall, et kuidagi niimoodigi Sir oma nimele eesliiteks saada. Sir Uther Eluri - see kõlas suursuguselt, sellega sa olid keegi. Nõnda ta oleks võinud olla nagu see eksbiitel, kes oli kapist välja tulnud. Kuid tema ei julenud, sest ta isa ei kiitnud selliseid asju heaks. Ta isa pidas seda iseloomunõrkuseks, kui sa pede või narkomaan olid. Et sa ei suutnud oma himudele vastu panna. Kui ta isa oleks teadnud, millistes klubides tema viibis - ta vend teadis ja oli palju mõistvam. Temaga ta sai seksuaalpartnereid vahetada ja kõigest rääkida. Tema oli nagu Joonadab Taaveti pojale, andes alati head nõu - see oli ainus lugu piiblist, mis oli talle meeldinud. Kõik teised tundusid nii võltsid ja välja mõeldud. Kuid see, kuidas vend oma õe au pärast venna ära tapab - see oli tegelik elu, seda ta suutis ette kujutada, sest ta teadis oma isa tundeid. Ja seetõttu ei rääkinud nad kodus "lillast kisast" midagi. Nii oli kõigile parem. Ta kahtlustas, et ema ka teab, kuid on liiga arukas, et sellest rääkida. Tema oli teda mõistnud, kuid mitte isa. Kuidas ta vihkas oma isa selle korseti pärast, ja tema pidi oma tegelikke tundeid varjama, kui tema isa pidas bordelli ja annetas kirikule, kuid tema ei võinud armastada meest.
"Ei tea, mida temast ikka arvata, tavaline emotüdruk, kes rasedaks jäi." ühmas teine
"Aga mõtle," tasandas esimene häält, "kui sinu tüdrukule sama juhtub, ja tema isa-" ta jättis kõnekalt lause lõpetamata.
"Ega minu tüdruk 14 ei ole, nii et ära põe, pealegi on tema isa juba surnud nii et kui ma peaksingi temale tite tegema, siis võiksin kasvõi Brüsselisse tõmmata."
Kolumats oli seda viimast repliiki kuulnud ja saatis ütlejale hävitava pilgu, sisistades: "Siga!"
"No kuule, ausate meeste mäng - kui titte ei taha, ära seelikut vallanda - või kasuta kondoomi!" muigas ütleja õelalt ja pöördus jälle õpingute poole, sest õpetaja hakkas teemat arendama, ja Kolumats pidi löödult ka vaikima, närides solvunult alahuult ja kritseldades midagi oma märkmikusse. Ka Eluri vennad muigasid ning ujusid Kolumatsile lähemale.

"Tead, Maarika, ma ka olen selle vastu, et tüdrukuid ära kasutatakse." ütles Gunther ja Uther noogutas elavalt kaasa, kuid kõnetatu saatis poistele nii kõrgi ülalt alla pilgu, sest ta oli nendest peajagu ka pikem, et poisid pidasid paremaks tunnile keskenduda. Ülejäänud tund loovis sündmustevaeselt edasi ja Gunther mõtles enesetapule. Nui neljaks, kuid ta saab selle tüdruku oma voodisse - keegi polnud talle varem ära öelnud, ja veel niimoodi. Seda ta nõnda ei jäta.

III

Eluri vennad kimusid nurga taga suitsu teha ja vahetasid teiste omaealiste ja natuke noorematega kogemusi. "Sa ei kujuta ette, kuidas minu plika, ja kui suured-!" kõneleja vehkis õhus kätega nagu vana kalamees, et näidata, kui suured tema uuel vallutusel ikka olid. "häh, kindlasti kunstlikud!" andis teine vastu, ning Eluri vennad hoidsid kõhust kinni ja irvitasid noorte kukkede madistamist, ässitades õiges kohas kaasa, et jutt ära ei jahtuks. "Aga kuidas tema vituga lood on, kuidas see oli?" ja poiss hakkas leemendama ja kätega vehkima ning ohkima ning õigete näoviibetega näitama, kuidas tal oli eile olnud eriti äge õhtu. Teine püüdis kadedusest veel midagi vastu vaielda, et mingit viga jutust üles leida, kuid pidi ikkagi nõustuma, et oli äge pliks.
"Aga kahju sellest Mihklist..." ütles üks poiss ja sumin poiste kambas lõppes ning kõik kuulasid tähelepanelikult. "Ta oli täitsa normaalne, ei jäänud kellelegi ette." jätkas vend juttu ja paljud noogutasid vaikimisi. "Sellist surma ei tahaks kellelegi vaenlaselegi, - ja nad ei pannud isegi süüdlast vangi!" rääkija raputas pead ja vaatas kooli poole. "Kurat, ma pean minema, ma unustasin teema lehe maha." "Ei lähe sa kuhugi, mees!" ütles Uther Eluri kavalalt ja libistas käe kotti, mis tal õlal tilbendas ja koukis sealt ühe lehe välja. "Ma võtsin teile kõigile, ei suuda ka kõike tunnis meeles pidada. Nüri jutt." tähendas Uther asjatundlikult ja elutargalt. "Tänks mees, sa oled täitsa!" ütles poiss tänulikult ja vehkis paberi enda kätte, murdis kokku ja pani tagataskusse ning hakkas edasi rääkima: "Kuhu ma nüüd jäin? - Igatahes, ma loodan, et see Tiffany maha kärvab! Nii ikka ei tehta!!" ja jälle kohtas ta vaikivaid nõusolevaid noogutusi ning tõsiseid pilke. See ei mahtunud neile pähe, miks ei olnud tüdruk omas eas aborti teinud - tal oli veel terve elu ees ja jõudis veel tittesid teha. Milleks jääda 14 aastaselt rasedaks ja siis jätta laps alles? Kõik ju teadsid et sellest ei tule midagi - ja nüüd, kus Mihkel on surnud... Mida ta selle lapsega tahab, mida tal tõestada on? Tal oli ju niigi kõik olemas! Mida võiks üks imelapsest ilus tüdruk veel elult tahta, kui au ja kuulsus? Milleks seda kõike tite pärast mängu panna? Kas siis Eestimaalt on kõik lastekodud ära kadunud, et ta ei võinud ärinaise kindla karjääri kõrvale mõne lapsendada? Poisid ei saanud sellest aru; Eluri vennad ei saanud sellest aru. Milleks siduda end mehega, keda sa ainult nelja tolli võrra tunned? Eluri vennad teadsid, et kaua see suhe ei saanud kesta. Tiffany alles kanti üle nende lendu ja nüüd eksmatiti ta selle loo pärast jälle ära. Milleks see kõik? Mis armastus saab seal olema? Noorus on ilusate tunnete aeg, mitte kohutavate kohustuste aeg; milleks kõike paika panna, pärast ei meeldigi enam see lõust, millele kirikus "jah" sõna ütlesid. Selletõttu ei pooldanud Uther abielu ideed - see oli tema meelest liialt kristlik, tema pooldas vaba ühendust, mida riik peaks tunnistama. Kui nad ikka makse maksavad, keda siis kotib, kellega ta seda teeb! Ja kui ta tahab oma hobusele tervet oma mõisa pärandada - kas siis üks Rooma keiser ei teinud samuti - siis kes, kurat, võib selle vastu olla? Aga tema ei võinud elada kokku oma elu armastusega, ja pidi seda varjama. Ta ei saanud sellest maailmast aru, kus kehtisid nõnda silmakirjalikud reeglid, kus ühed tohtisid ja teised ei tohtinud. Ametlikult ei tohtinud tema isa ka bordelli pidada ja pidi seda ööklubiks nimetama, kuid kõik teadsid, mida õige taksoga sõites ja õiget aadressi nimetades võisid saada. Aga tema ei võinud armastada meest.

Kell helises ja poisid lõpetasid suitsud ja läksid laiali ning Eluri vennad hakkasid sõjaplaani pidama. Leonidas irvitas nende kohal katlamaja katusel endale pihku. "Litsid vennad, need Eluri omad, nendega saab veel nalja!" Ta kuulis kutset ja haihtus, et ilmuda jälle Saatana ees. "Kanna ette, mis värk on?"
"Lood on kõige paremas korras. Alustame operatsiooni Kolumatsi koinimine!" lipitses Leonidas
"Elurid mängivad siis kaasa?" küsis Saatan huvitatult. "Oo, nad teevad palju rohkem kui seda, neid polnud üldse vaja veenda!" irvitas Leonidas rahulolevalt ja jätkas: "Kui ma paremini ei teaks, ütleksin et neil on paharet hinge asemel..." Saatan noogutas tunnustavalt ja urises minema keerates: "Ära seda käkki keera, või muidu keeran su kaela kahekorra, nagu hanel!" Leonidas kummardas selle peale aupaklikult ja hajus minema.

"Kuradi Tiffany!" urises Saatan endamisi ja läks Iisebeli ning Eeli poegi üle vaatama. Need kandsid samuti ette, et leiavad tüdrukule kindlasti tegevust, millega teda unenägudes kohata. "Kui see nüke tema sõbrannaga õnnestub, teen temast lesbi!" ja ta naeratas rahulolevalt ning lubas endale ühe sõõmu Bordeau punasest, mille harjusk kohale tõi ja pirises ainult kehvasti pestud karika üle, kuid jättis seekord võmmu andmata ja tänulik teener roomas tagasi oma viga parandama.

Kolumats alati on õigemees!

Thorwald Aasgriemur Kolumats oli mõjukas ja lugupeetud ärimees-poliitik. Tema ainsaks mureks oli tema tütar, kel puudus igasugune võimutahe ja oskus juhtida. Ja kui ta kuulis lugusid Tiffany Ülemistest - oli ju Ülemiste perekond tema kauaaegne naaber ja Madis Ülemiste tema hea sõber ja tuttav - siis kartis ta tõsiselt, et selline halb mõju on ka tema tütre ära rikkunud. Kuid ka rusika ähvardusel ei ilmnenud tütart küsitledes kahtlasi asjaolusid, ning ta võis kergendatult hingata. Kuid kahju oli Madisest - kuidas tema tütar üldse julges! Tal oli kõik olemas: hea mõistus ja intelekt; oivaline ilu; peadpööritav karjäär hariduses, mis oleks võinud realiseeruda kus iganes - ja siis pidi ta mingi näotu tõusiku, kes kobamisi oli midagi kaineris pärinud, kaudu lapse saama? See ei mahtunud Thorwaldi südamesse. Kuidas ta oli õieti julenud seda teha? Mees sai kohe aru, et siin ei olnud süüdi ei isa; ema ega poiss, kes õnnetult hukkus - ehkki ta ei mõistnud hukka Madise verejanu, ta oli ikkagi isa, ja tema au sai riivatud! Poiss oleks pidanud targem olema ja mitte minema härga toikaga torkima. See oli küll narritemp ja sai narri lõpu vääriselt, ehkki ta üldse ei vihanud Mihkel Alamistet. Ta oli lihtsalt valel ajal vales kohas ja rääkis valesid sõnu. Ta oleks hoopis pidanud maapakku minema - teha alaealisele titte ja minna siis nagu õigemees tema isalt kätt paluma! Mis mees ta selline oli, või mida ta õige arvas, et ta oli nõnda julenud? Tema partei, RUKIS - Rahvuslik Uhkus, Kalevite Isamaaline Sõnakond - küll sellist asja ei sallinud! Ehkki see oli partei ainult nimepoolest ja seal olid kõigest kolm liiget, kuid idee oli hea. Peale Madis Ülemiste oli veel vaid Valdek Keskmiste selle liikmeks. Ka tollel mehel polnud lapsega õnne olnud - kaotada poeg sellisel moel, enesetapus, kus nii ilus maja õhku lendab ja niipalju inimesi hukka saab, ainult mingi väiklase neima pärast, et ta ei võinud seda maja enesele pidada! Kas see polnud arhitekti poolt ülim väiklus, endast mõelda, kui majaomanikust? Majad pididki saama härradele - ta oli ise süüdi, et seda asjade korraldust ei mõistnud. Valinud siis teise ameti, kui talle ei sobinud orjata! Milleks trügida sellise uhkusega joonestuslaua taha - läinud siis ärijuhtimist ja muud arukat asja õppima, kui tahtis, et maja temale jääks; arhitektuuri oleks saanud ka kõrvalainena võtta - kuid näe, ei olnud temal seda nutikust, mida Jumal oli Kolumatside suguvõsale nõnda palju andnud. Tema suguvõsa oli uhke oma päritolu üle, et nad kõik Saaremaalt pärit olid ja olid mandrile kolinud. Arukas otsus õigel ajal, võib ka mägesid ümber tõsta ja jõgede sänge muuta. Tartu oli selleks just õige paik, kus juured mulda lüüa. Terve Uus-Ihaste kant oli lausa loodud Kolumatside jaoks. Nad olid isegi selle pankrotistunud Ihaste hotelli ära ostnud ja sinna oma residentsi teinud. Suur suguvõsa vajab ka suurt elamist. Kolumats oli uhke oma kõukude ja maukude üle, et nad kõik olid täisverd eestlased, et üldse võõrast verd polnud nende sekka saanud! Temast oli isegi see hull Lydia ja saksa veri mööda läinud. Kõige rohkem vihkas Thorwald luuletamist, kuna see sarnanes niipalju hullumeelsusega - ei lasnud rahulikult talupojal põllutööd teha ja kaupmehel kaubelda ja ärimehel pakkuda-nõuelda. Kuidas sa elad nõnda, kui kõigil ärkab südames pisuke soov olla väike suur - vähemalt seda oli see Liiv õigesti tabanud,  missest et oli luuletaja. Eks pime kana leiab ka mõne tera üles, arvas härra Kolumats.

Aga ta muretses oma tütre pärast, sest ta oli juba vanaks jäämas - mitte küll muldvanaks, tema isa ja vanaisa, kes ikka veel elasid, olid palju vanemad, kuid äri vajas noort ja tulist verd, mitte külmetavaid käsivarsi, millest nooruse soojus on lahkunud - ja temale andis Jumal ainult ühe lapse, ja seegi tütar! Ega Kolumats kirikus ka käinud, eks see kah sakste leiutis olnud, nii et miks teda taga nutta. Kolumats ohverdas hiies oma palveid ja ei võinud seda sallida, et kristlased oma ristihaldjat peale suruvad. Eks olnud ju Tiffany Ülemiste ka ristitud kristlane - ja siis tegi sellise jumalavallatu teo! "Väga kristlik temast!" muigas Thorwald endamisi, ja valutas tütre pärast südant ning vangutas pead. Kui tal sellised klassikaaslased on, kas sünnib teda sinna kooli jättagi? Kuid direktori reaktsioon oli resoluutne ning mehe vääriline, visata tüdruk koolist välja ja ka filosoofia õppejõud vallandada - see oli õige mehe tegu. Kuritööle peab järgnema karistus - alaealine rase. Isegi see mõte oli loomuvastane! Ei, tema riigis ei saa sellist asja küll olema!

Thorwald Aasgriemur, või Thorass, nagu tema sõbrad teda hellitades kutsusid, kõndis kaminaruumis edasi tagasi ja vaatas seinal ilutsevat vaipa, millele oli suguvõsa vapp ära kujutatud. Vapil ilutses krooniga rästik, kelle ülestõusnud keha külge olid joonistatud hanetiivad ja kelle ette oli asetatud murtud saksa stiilis mõõk, kujutamaks võidetud vaenlast - samas võtmes oli puusse ja kivisse, mis asetsesid selle rästiku suhtes paremal ja pahemal diagonaalis, jättes mao keskele, mõned huupi lastud nooled, mis ilmselgelt polnud märki tabanud. Samuti oli idakülge asetatud kolp, mis oli rohtunud ja mõranenud. Selle vapikilbi päisesse oli lükitud heraldiline lipp-kiri "Kolumats alati on õigemees" Seda ei oldud kirjutatud lühendis või ladina ehk kreeka keeles nagu tavaliselt kombeks oli - Thorwald oli ikkagi eestlane! Tal oli küll eestlase kohta võõras nimi, kuid häid asju tuligi naabritelt laenata või jõuga võtta. Eks olnud nende sõjamehed juba ammust ajast Rootsist ja Soomest ning mujalt endale sõjasaaki ja trääle muretsenud, või rahuajal ka kaupa teinud. Kuid siis tuli see risti-Jeesus ja tegi eestlased pehmeteks, ning siis algas seitsesada aastat orjapõlve. Aga tema oli tõeline eestlane ja ei alandanud end nii madalale et kristlaseks saada! Ta andis oma kahele sõbrale selle iseloomunõtruse andeks, et üks lausa kristlasena kirikus töötas ja teine oma naisele järele andis ja tütre ristida lasi. Üks asi on kristlasest plika oma naiseks teha - kui on ikka ilus nägu, miks siis mitte; ja kui oskab veel koristada ja kokata, käib küll! Kuid võtta kristlaste usk omaks - see oli tema meelest loomuvastane.

Thorass vaatas kella ja urises: "Ta jääb hiljaks! Kuidas ta julgeb nõnda lugupidamatu olla?"
Nagu märguande peale tuiskas tema tütar kaminaruumi, näost higine ja punetav "Vabandust isa, et ma hilinesin! See on andestamatu, kuid direktor pidas mind kinni, et sündsuse kohta loengut pidada - see venis oodatust pikemaks!" vabandas tüdruk kummardades ja viisakalt punastades.
"Noh sel juhul annan andeks." leebus kõrgil ilmel tütart põrnitsev Thorass ja jätkas palju isalikumal ja soojamal toonil: "Ka mina jätkan seda teemat, mida su direktor kindlasti targasti rääkis." Thorass tegi hääletu käeviipe, ning tütar võttis kuulekalt osutatud istekoha vastu ja pani käed põlvedele, et seelikut allpool hoida, et see isa ei pahandaks. Isa meelest kandis ta liialt lühikest seelikut ja ta pidi palju sõimu sellepärast kannatama, et ta nõnda litsakalt ringi käib. Kuid tütar andis selle oma isale andeks, justnagu tema ema Krõõt Kolumats seda allaheitlikult tegi. Eks see olnud naiste kohus, olla meestele allaheitlik ja kuulata nende sõna. Thorass silmitses oma tütre poosi heakskiitvalt ja istus ka ise maha. Ta võttis väikeselt lauakeselt ühe hõbedast kellakese ja helistas seda. Sisse astus üks kammerteener ja jäi vaikimisi nende ees seisma. "Tõnis, sa võid nüüd alustada lõunasöögi valmistamist, me sööme täna täidetud parti faasaniga Rakvere punaseveini kastmes, 1986 oli hea aastakäik. Juurde paluks Antsu kartuleid murulaugu-sibula kastmes dressinguks kasutada pähkleid ja šampinione. Sinna kõrvale sobiks brokoli-õuna-porgandi salat. Ja too korralikud toobrid Saku Kalja kah! - Seda ehtsat, mitte seda laket ostukeskusest!" Kammerteener kummardas viisakalt ja asus loivamisi väärikal sammul oma toimetuste kallale ning Thorass jätkas oma juttu alles siis, kui teener oli kaminaruumi ukse sulgenud.

"Räägime sinu sõbrannast, Tiffanyst!" ütles Thorass tõsiselt ja tema tütar kuulas tähelepanelikult tikksirge seljaga tugitoolis istudes, nagu tahaks kohe püsti tõusta, kuid siiski ei teinud seda. Kaminas praksus madal tuli ja levitas tuppa meeldivat soojust, kuid Tiina Kolumatsil tuli siiski kananahk ihule.
"Miks sa käid läbi selliste litsakate tüdrukutega, kel pole üldsegi sündsustunnet ja kes käivad - oma eas - poistega läbi?" Isa vaatas tütart murelikul ja avalal pilgul.
"Kui sa tahad, ma võin sulle kõike seksist rääkida, ära seda ainult väljaspool abielu tee!" jätkas Thorass ja pani oma tütre punastama ja pilku kõrvale lükkama.
"Kas ma võin avameelselt rääkida?" küsis Tiina alandlikul ja tasasel häälel, toon veidi katkendlik nagu oleks tal astma. Tegelikult oli see vaid aukartusest oma isa ees.
Ta vaatas ikka veel vaipa põrandal ja ei julenud isale otsa vaadata. Ta teadis täpselt, millest isa temaga rääkida soovis ja kuidas see rääkimine sai välja nägema. Tal oli Tiffanyst kahju - sest see tüdruk oli just nõnda, nagu tema oli tahtnud olla, kuid polnud julenud. Ta oleks ise tahtnud omada selliseid ajusid ja sellist keha ning julgust. Kuid ta ei omanud - ja ta tundis iga päev isa pahameelt, et ta polnud sündinud poisina. Eks sellepärast lasigi isa tema Miina Härma viimasest klassist üle tuua. Tal oli laitmatu renomee ja Magna Cum Laude lõpetamine. Hinnete poolest ei jäänud ta Tiffanyle alla, kuid see oli miski, mida ei saanud hinnetes väljendada, milles Tiffany temast üle oli. Võibolla tuli seda nimetada oskuseks üle laipade minna. Tiina tahtis õppida halastaja õeks ja minna Kalkuttasse, kuid ta kartis oma isa reaktsiooni. Halastaja õed ei osalenud äris ja ei juhtinud megakontserne - kuid Thorwald juhtis. Tema firma "Swartalfheim" oli kohe pärast Astral Marketingi teine tegija Eestimaal. Nad isegi kasutasid Madise Kaarnakivi veebilahendust - eestlaste värk ikkagi - kahju et skype nii odavalt võõrale kapitalile maha parseldati. Thorass oli selle pärast mitu kuud põhjanud ja sajatanud - sest ta oli ise ka pakkumise teinud, kuid see oli kui "liiga madal" tagasi lükatud. tegelikult oli tema isa haistnud siin hoopis eestlaslikku kadedust: ise ei suutnud majandada ja ei lasnud ka teisel eestlasel sellega edu saavutada - oli vaja kohe välismaale müüa! Seda teades, ei tahtnud Tiina eriti isaga vaielda, eriti sellepärast, mida ta kavatses nüüd öelda.

"Vaata mulle otsa, kui sa minuga räägid!" ütles Thorass meelevaldselt ja võimukalt ning Tiina alistus ja surus käed põlvel rusikaisse ning vaatas isa silmadesse, mis olid lummavad nagu mao silmad ja sama kütkestavad. Abituna istus Tiina seal tugitoolis, olemata võimeline isegi hingata, oodates isa luba. Thorass viipas jälle käega ja kehitas õlgu, mis pidi tähendama: "Eks sa siis ütle!" tema pilk oli äraolev ja huvitatud ühtlasi. Kindlasti ta mõtles oma tööasjadest ja Tiina ei tahtnud liiga palju tema aega raisata. See ei meeldinud tema isale, kui inimesed tühjalt lobisesid ja kohe asja juurde ei jõudnud.
"Kui ma võin, siis Tiffany oli abielus! Ta oli kõik see aeg abielus, kui ta Mihkliga koos oli ja väljaspool abielu ei teinud ta midagi!" Tiina ootas ja vaikis, et ta isa võiks öeldut seedida. See oli pikk vaikus ja Thorass silmitses oma tütart üllatunud ilmel. Uudis Tiffany Ülemiste abielust oli teda ootamatult tabanud, kuid täismehena kogus ta ennast kiiresti. Oma tütre ees ei võinud nõrgaks minna, siin oli mängus kogu suguvõsa tulevik ja siin ei saanud maad anda.
"Ahsoo," alustas Thorass oma väidet "Kuid sellegipoolest on ta 14 aastat vana, see on abiellumiseks liiga varajane iga." Thorassi hääl oli viisakas ja resoluutne ja selles ei paistnud kübetki ärritusest ega vihast, seetõttu julges Tiina oma juttu jätkata.
"Kuid keskajal oligi kombeks nii noorelt oma tütred mehele panna." ta vaatas tuge otsides isale silma, kes sellele heatahtlikult vastas.
"Jah, on küll nii. Ma olen sulle nendest kommetest ka rääkinud." Tunnustas Thorass oma tütre tärkavat julgust väitluskunstis ja jätkas veidi joviaalsemas stiilis, jõudes oma elementi, milleks oli vaidlemine oma seisukohtade eest. "Kuid seda tegid isad ja mitte tütred - tütar ei saanud endale valida, kes temale meeldis, vaid suguvõsa valis väärilise noormehe, kes oli võimeline talle koda ehitama ja ka moraalselt võimeline olema mees ja tulevane isa!" Ka Isa vaikis ja ootas tütre reaktsiooni, ning tütar vaikis sündsalt vastu, et näidata oma mõtlemisaega. Sest nii oli siin majas kombeks, kui selliseid asju arutati. Ühelegi kõnele ei võinud uisapäisa ja tormitsedes vastata - iga sõna pidi olema selge ja õiges kaalus. Nemad olid ikkagi 13 põlve Kolumatsid olnud ja ulatusid Rootsi ajastki kaugemale. Nemad olid end raske talutööga tippu välja murdnud ja endale esiti mõisa hankinud ja siis tehased - ikka õigel ajal ja talupoja nutikust tarvitades. Eks olnud ka Kaval-Ants nende esivanem.
"Kuid äkki oli see Armastus?" küsis Tiina ebaledes "Äkki tuleb mehele sitt püksi!" andis Thorass kõrgi vastuse ja mühatas. "Mis armastus? - Sellepärast see ongi nii loomuvastane!" Thorass tõusis püsti ja hakkas kaminaruumis ennast unustavalt edasi tagasi kõndima, ise kätega žestikuleerides ja oma väiteid rõhutades, ning Tiina andis talle maad. Tal oli kergem seda juttu taluda, kui ei pidanud isale silma vaatama ja võis oma pilgu jälle maha lüüa. "Alistumine mingile naiselikule sentimendile - ise nõnda tark tüdruk! Kui põlastusväärselt saksalik!" Sellega oli Thorass oma väite põhituumani jõudnud - Tiffany oli süüdi selles, et ta lasi endal saksastuda ja naiselikke tundeid lubas, kui ta oleks pidanud olema tugev eesti naine, kes kõvasti tööd rügab teha ja atra ning kodukollet käsitseb, siis kui mees kaubal või sõjas ära on. Eks see olnud alati õnneliku abielu võrdpilt - kuid siis tuli sealt saksamaalt ja kaugemalt see võrdõiguslikus, et naisel on ka miski õigus. "Kalkunil on õigus!" oli Thorassi loosung, kui keegi julges talle midagi naiste õigustest rääkida. Ainult mehel oli tema kojas õigus, ja naisteõigus oli alistumine oma mehe tahte alla. Jah, tema kasvatab oma tütrest hea naise, kes oskab samuti alistuda. Kui ta vaid natuke isekam ja uhkem oleks ja oskaks ka juhtida. Thorass oli südamest kurb ja ta oleks oma kõnet veel kaua nõnda jätkanud, kui kammerteener poleks uksele koputanud. Toit oli valmis ja seks korraks oli Tiina päästetud - "Söögilauas ei jutelda!" oli isa deviis; veel üks põhjus, miks ta juute ja eriti Jeesust vihkas - Püha õhtusöömaaja pärast. Mis kombed need on - söögilauas kõnesid pidada. Kõnet peetakse enne sööki või pärast sööki, aga mitte lauda istudes, söök ja jook ees, kõik toimugu ikkagi õigesti!

"Sisse!" ümises Thorass heakskiitvalt. Ka temal oli kõht suurest väitlemisest tühi. Pealegi oli temale õigus jäänud ja tütar ei kavatsenud sellele tundele midagi juurde lisada ega ära võtta. Ta armastas oma isa just sellisena, nagu ta on. Kammerteener tuli koos abilistega sisse, kes kõik teenija musti särke ja seelikuid ning valget pitsilist põlle kandsid. Nende juuksed olid vagalt krunni pandud ja nad olid kõik kusagil 17...20 vahel. Riietuse tõttu oli iga raske hinnata, sest nad mõjusid vanemana. Graatsiliselt ja suurejooneliselt, aeglaste ning väljajoonistatud liigutustega sai toit lauale kantud ning isa ja tütar jälgisid seda tseremooniat vaikides. Kui kõik olid omal kohal tõmbasid kaks teenijat vastakuti asetsevad toolid lauas välja ja jäid ootama. Alles nüüd tõusis Tiina püsti ja hakkas liikuma ka Thorass - ka nemad liikusid väljapeetult ning istusid oma kohale ja hakkasid sööma, mille peale teenijad vaikselt toast lahkusid ja ukse enda järel sulgesid.

"Kolumats alati on tubli mees!" mõtles Thorwald endamisi, kui liha hõrku aroomi ja mahlasust nautis. Tema leiab oma tütrele sündsa abikaasa ja ei lase tal põrsas kotis loteriid võtta, nagu oli teinud Tiffany. Ta küll imetles südames tema jultumust ja söakust, ning kahetses, et selline inimene polnud sündinud mehena - nõnda oleks talle kindlasti andeks antud, kui tema oleks 14 aastasele tüdrukule tite teinud, kuid niipidi, kus naine võtab mehe - see oli mõeldamatu! See oli absurd! Tema ei tee seda viga, vaja Madisega rääkida, et rohkem selliseid untse ei sünniks. Ta on ikkagi arusaaja mees.

Pärija Tartust

I

Kenisha viibis oma hütis ja oigas hemorroidide pärast. Ta oli juba vana mees. Ta vandus sündsaid loosungeid, mis sel puhul passivad, sest õhurõhk oli muutumas ja ees oli oodata ilmamuutust. Vaimus ootas ta lausa tsüklonit, mis üle Eestimaa pühib. Sellest ajast peale, kui ta selle noorpaari ühte pani oli ta seda tundnud. Kuid temal polnud pärijat - kedagi, kes tema ameti edasi viiks ja kaitsevaimud muutusid juba rahutuks, et peavad välja kolima. Korraga täitus hütt ebamaise valge uduga ja Raafael seisis käed rinnul ristis vanamehe ees. Kenisha põrnitses kutsumata külalist veidi altkulmu ja siis mühatas:
"Sina?"
"Mina jah." ütles Raafael rahulikult
"Mis teil seal üleval toimub, kas ma olen mingi kosjasobitus büroo, et te ise oma noorikuid ei saa paari pandud?!" pahandas Kenisha ja oigas veidi ning võttis ühes tugitoolis istet.
"Ma ei tulnud täna sellistes asjus..." vabandas Raafael
"Ah ei tulnud või? Mis asjus sa üldse mind siis tülitad?" torkas Kenisha sapiselt ning oigas jälle.
Raafael viipas heatahtlikult käega ja eemal nurgas avanes üks kirst ja sealt tuiskasid välja teekann ja vanad päevinäinud täksitud kruusid. Kaminasse tekkis hubane tuluke ja kui teekann oli end paika seadnud, olles enne veetoobris end täitnud, hakkas ta varsti eriti sõbralikult vilistama. Siis kallas teekann oma sisu kruusidesse, kuhu olid teelehed end juba paika seadnud ning tee jäi ühele kipakale lauale ühes kruuside ja kannuga seisma.
"Mul on sinuga üks pikem jutt." alustas Raafael ja võttis oma teekruusi, nagu oleks majaisand tema viisakalt lauda kutsunud. Kenisha kiristas vaid hambaid, kuid leppis olukorraga ja võttis oma kruusi samuti vastu ja jõi veidi teed. See oli just nõnda, nagu talle meeldis oma teed juua - ilma suhkru ja lisanditeta. Pärast paari lonksu teed varises hüti üle pelk vaikus ning mõneks hetkeks ei olnudki midagi muud. Raafael oli end ühele pakule sisse seadnud ja Kenisha põrnitses teda ikka altkulmu, nagu mõnda surnud rotti, mille kass tuppa tõi.
"Sa mäletad seda Tiffanyt, kelle sa Mihkliga paari panid?" jätkas Raafael juttu, nagu oleksid nad vanad sõbrad ja nagu oleks see just sealt viimasel kokkusaamisel katki jäänud.
"Mis mul temast, ta on ju kristlane!" urises Kenisha tahtmatult.
"Jeesus pakub sulle võimalust leida omale õpilane, et sa võiksid oma eluasjad korda seada ja siit ilmast lahkuda." Raafael võttis jälle vägeva lonksu teed ning vaatas heatahtlikult Kenishale otsa. Jäi selline mulje, nagu räägiksid nad Magic the Gaveringi kaartide vahetamisest, mitte ühe tüdruku elust ja tervisest. Kenisha vaatas teda üllatunult, võttis siis lonksu teed ja jäi endasse süüvinult mõttesse, siis tuli talle meelde, et peaks nagu neelatama kah ja kui ta oli seda teinud, puhkes ta südamest naerma. Ta naeris vabastavalt ning sundimatult, nagu väike laps, kes on niidu peal eriti naljakat pilti näinud. Seda, kuidas lehm ümber kukkus, või lammas aia vahele jäi ja oma villa tõttu sealt enam välja ei osanud tulla. Ja nõnda naeris ja kõkutas ta tubli kümme minutit enne kui enesevalitsuse jälle tagasi sai. Ta manas ette kõrgi ja eemaloleva pilgu ning ütles tasasel lõikaval häälel.
"Tiffany Ülemiste on kristlane - kas me nüüd kaupleme inimhingedega, ingel?" Tuli praksus ikka veel kaminas ja Raafael ei kiirustanud oma vastusega. Paistis, nagu oleks kogu maailma aeg üksnes nende päralt, ja ta ei peakski kuhugi mujale minema. Nad lihtsalt istusid seal ja jõid teed. Tavalist rohelist teed.
"Ei, ma ei kauple sinuga tema hinge pärast." ütles ingel rahulikult ja pani kruusi käest "Ometi on sul õpilast vaja, kellest oma mantlipärija teha. Jumal valis sulle juba ühe välja - sinu asi on vaid öelda, kas need saapad sobivad."

Miski kihvatas Kenisha sees, kui ta seda väljendit kuulis ja ta meenutas, kuidas temast oli üldse ruunišamaan saanud. Oli olnud 22 veebruar, külm; lumine; lopane; pasane päev. Tavaline veebruar Eestimaal. Bussid ei sõitnud külavahel, rongid ei liigelnud, piiritus jäätus pudelis. Oli külm. Tema oli läinud ühes isaga kalale, kuid siis meelt muutnud. Kui imestunud isa temalt küsis, mis värk on, oli ta eemalolevalt vabandanud: "Ma ei taha kalasid tappa, nemad ka elajad." Isa oli vaid selle jutu peale pead vangutanud ja manitsenud: "Vaata ette, poiss, muidu varastavad haldjad su südame, nagu nad tegid sinu vanaisale!" Ja nõnda oli ta peipsi pealt tagasi Kodaverre läinud ja sealt tagasi Viljandisse. - Ikka jalgsi, sest ta polnud mingi sant ja kopsud ka töötasid. Tal oli raske ja paks palitu seljas olnud ning tihe sall kaelas. Villast müts ta peas aitas juukseid soojas hoida, mida tal väga palju oli, kuid kuna ta polnud isakombel veel jõudnud habemesse kasvada, siis tema huuled kippusid siiski külmast värisema. Muidu ei saanud külm isegi tema varbaid soojeis saabastes näpistada.

Seal hangede vahel kõlkudes ja mütates oli sarnane valge hämu teda ümbritsenud ja raske tuisk tõusnud, ning kogenud poisina oli ta kiirelt ühe lähedal asuva puu juurest varju otsinud ning sinna jäänud, et mitte tuisus õigelt teelt eksida. Tuisk oli läinud raskemaks ja korraga muutusid tema jalad tinaraskeks ja ta prantsatas puualt maha - vastassuunas sellele, kuidas oli toetunud, nagu oleks keegi teda lükanud. Ja kui ta seal lumes lebas, nagu uppuja ja püüdis kätega ujumisliigutusi teha, oli ta oma esimese nägemuse saanud. Üks hiigelsuur ja kole must kaaren oli kohale lennanud ja tema selga istunud ning hakkas teda oma vägeva nokaga materdama.
"Jäta järele! Jäta kohe järele - veel elu sees pole ma ei sinule ega su liigikaaslastele kurja teinud, ega teid kividega visanud - miks sa teed mulle seda kurja, isand Kaaren?"
"Mina olen Kaarnavaim!" oli lind selle peale vastanud ja jättis materdamise järele "Sinust saab minu õpilane ja ma teen sinust šamaani!"
"Ei mina taha, sest minust saab kalamees!" andis poiss südikalt vastu, kuid igasugune värv kadus temalt palgest, kui Kaarnavaim vihastus, oma tiivad laiali ajas ning joovastudes tema kallale kargas, teda küünistades nokkides ja sõimuga kostitades.
"Mida sina, surelik, julged mulle vastu hakata? Või sina tahad vendi kalasid püüda ja nahka panna? Oi, seda ma sulle ei kingi, sina hakkad minu õpilaseks ja jutul lõpp, või mina nokin sul silmad välja ja sa võid koju pimedana minna, kui sa ka selles tuisus muidu teed leiaksid. Ja siia sina sured!" Ning seda öelnud, oligi kaarnavaim asunud tema silmade kallale, ning ehmunud poisike püüdis käte ja jalgadega lindu endalt maha ajada, kuid kuna ta oli selili, oli see väga raske ettevõtmine. Ühtlasi oma silmade kaitsmine kaarna eest.
"Jäta järele, jäta järele!" kriiskas poiss ja väänles pööraselt, kuid abi ei olnud midagi. "Aidake, kes iganes kuuleb, appi!!" röökis poiss nagu ratta otsas, kuid keegi polnud piisavalt lähedal et teda kuulda. Ta oli kõrbes ja ainus hingeline siinmail.
"Kas hakkad minu õpilaseks?" pidas Kaarnavaim vahet ja jättis nokkimise ja küünistamise ning istus vägevalt poisi selga, nagu oleks ta 200 puuda kaalunud ja tahtnuks poissi ühe ropsuga lömastada.
"Hakkan, hakkan!!" röökis poiss viimase õhuga oma kopsudest ja kaarnavaim tõusis lendu ning raskus tõsteti poisi seljast ja poiss tagasi oma jalgadele. Tuisk ja valge hämu olid nagu käega pühitud, eemalt veel kaikumas nõrk häälekaja: "Ma jätan selle meelde, meest sõnast härga sarvist!" ning läinud ta oligi. Kui ta koju jõudis ja sellest emale rääkis, oli see kohe ristimärgi talle laubale teinud ja papi jutule läinud. Kuid ka see ei aidanud. Järgmise laupäeva öösel oli kaarnavaim talle järele tulnud, et mehesõna nõutada.

Ta oli jälle vaimus, oma teises nägemuses ja ta oli puukülge seotud ning oda oli tema küljes ning kaarnavaim kiskus oma nokaga tema soolikaid välja. See oli olnud põrgulikult valus - ja kui ta need kätte sai, oli ta need ühte katlasse heitnud, siis järgnes maks ja neerud ning kõige viimaks süda. Need kõik keetis kaarnavaim tema nähes ära ja kutsus oma majakondsed pidusöögile. "Oi millise kena poisi oled meile täna toonud." kiitis Hundivaim Kaarnavaim asus siis luude kallale ja kallas nendest üdi samuti patta. "Ja kui keevaline isiksus!" nõustus Rebasevaim "Ära tule mitte ütlemagi!" Noogutas Kaarnavaim takka, ise pada segades. "Ta julges minule isegi vastu hakata ja öelda, et temast saab kalamees!" Lauda täitis öel ja lõbustatud naer. "Mis, kas ta tahab minu ameti üle võtta?" ärkas Karuvaim ja mörises kurja kuulutavalt ning vaatas süüdistavalt õnnetu poisi peale, kes värises nagu haavaleht puuküljes. "Rahu, rahu!" tasandas Põdravaim häält "Ta lihtsalt niisama, ei olnud veel valmis, kui Kaarnavaim talle peale lendas. Ega ta tegelikult nii ei mõelnud." lausus ta lepitaval toonil. "Ahsoo." ühmas Karuvaim ja tammus tagasi oma urgu, ise kobises veel mokaotsast. "Oli jah, hea poiss, aga mitte minu oma." Lõpuks lasi Kaarnavaim poisi puuküljest lahti ja võttis köidikud ära ning ka oda tema küljest - ainult, et panna ta paja äärele toetudes oksendama, kuni ta kogu oma aju oli välja oksendanud. Olles seda ka odaotsaga veidike seganud, et kõik väärtuslik veri selle otsast raisku ei läheks, võtsid laualised uuesti einet ja vabandasid end üksteise järel. Poiss oli küll väga hea, kuid mitte nende poiss. Kõige viimasena proovis ka Kaarnavaim ja jäi maitsega rahule. Ta lohutas poissi veel: "Ei ole midagi teha, nõnda need asjad juba on, oled minu poiss - hakkad loitsima!" Ja pärast seda oli Kaarnavaim tema nahka pistnud. - Kõige viimasena pistis ta nahka tema silmad, kui maiustuse. Kui ta jälle midagi nägema hakkas, oli ta ilusas karuses rüüs ja seisis oma jalgil. Ta seisis kõrbes ja tema ümber polnud üheski suunas midagi näha, kui ainult tühi rabamaa ja soolaukad. Üks surnud puu seisis tema ees ja selle otsas istus Kaarnavaim ja korrastas oma sulgi.

"On aeg, jah on tagumine aeg sulle saapad otsida." Poiss oleks tahtnud vastu vaielda, kuid siis ta vaatas oma jalgu, mis olid paljad ja liigutas varbaid - ta ei tundnud üldse külma; ei kuuma ega pinnaniiskust. Tal oli lihtsalt hea ja mugav olla. Poiss seletas nüüd paremini, ja nägi, et Kaarnavaim mitte lihtsalt ei istu surnud puu võras, vaid et selle võrade vahel on mingi suur pesa - ja sealt pesast asuski vägev lind oma nokaga midagi otsima. Leidnud sobiva üles, pakkus ta neid poisile. Kui poiss kompsu lahti tegid, olid nende sees eriti räämas ja kulunud saapad ja viledaks läinud rüü - just selline, nagu tema isal seljas oli, sest ta isa ei raisanud kunagi riiet, vaid kandis kõike kuni viimase otsani, ja selle kombe oli ta ka oma pojale pärandanud. Õhinal asus poiss saapaid jalga ajama, kuid need olid sellised imelikud. Silma poolest oleksid need pidanud sobima, kuid rohkem kui oma suurt varvast ta nendesse küll ajada ei suutnud.
"Vabandust, isand Kaarnavaim, need on liiga väikesed." ütles poiss arglikult ja Kaarnavaim vaatas teda tunnustavalt.
"Ega ma ei arvanudki et sa könnide hulgast pärit oled!" ja võtnud oma kingituse tagasi ja pannud selle omale kohale, asus uut kompsu otsima, ning andis selle.
Seekordne komps oli hoopis teine. Materjal oli küll sama, kuid seekord oli tegemist lihtsate tikanditega uute saabaste ja rüüdega, nagu tema vanaisa oli kandnud. Poiss oli nina kirtsutanud - talle ei meeldinud uued asjad. "Ära virise midagi, ära ole nii tagasihoidlik, proovi jalga!" oli vaid Kaarnavaim muhelenud. Kuid ka seekord ei läinud paremini kui eelmine kord. Jalalaba jõudis ta saabastest sisse ajada küll, kuid mitte vaksa rohkem.
"Ka need on väikesed, isand Kaarnavaim." vabandas poiss ja lõi pea norgu ja oli valmis oma karistust vastu võtma.
"Pole midagi, pole midagi." Ümises Kaarnavaim heas tujus. Ja võttes erilise kuningliku reverantsiga antud kompsu tagasi, pani selle omale kohale ja leidis kohe vilkalt viimased riided. See komps oli eriti raske vastu võtta, ja kui ta selle avas - see oli kuldsete tikanditega; selle peal olid hõbedast ruunimärgid; see oli sametist ja karmanist läbipõimitult kootud - ta polnud elusees nii uhkeid saapaid ja rüüsid näinud, kui ehk pildiraamatus mõne bojaari seljas. "Ei, neid ma ei või võtta, ma olen lihtne talupoeg!" puikles poiss resoluutselt vastu. Kaarnavaim vaid naeris lõbustatult. "Proovi enne, vast ei sobigi!" ütles ta julgustavalt tögades ja pilgutas silma.
Poiss prooviski saapaid jalga, ning need sobisid ning läksid jalga, nagu oleks ta vett kannu valanud - nõnda lihtsalt sobisid need omavahel kokku. Kui ta oli ka rüü selga ajanud, siis ta olek muutus ja ta nägi end šamaanirüüs, trumm ühes käes ja sau teises seismas surnud puu ja Kaarnavaimu ees.
"Jah, sina oled see!" oli veel Kaarnavaim tasa teda tunnistanud ja lendas minema. Järgnevatel öödel oli ta veel palju oma kunstist õppinud - ja nõnda oli temast saanud šamaan. Ja nüüd julges see ingel rääkida tema saabastest!

II

"Kuidas sa julged rääkida minu saabastest?" urises Kenisha väljakutsuvalt ja kutsus vaimus Kaarnat appi "Hoi, Kaaren tule appi, vaenlane on meite maal!" kuid Kaaren ei tulnud. "Ära tee nii, see solvab mind." manitses Raafael, "Sinu kaitsevaim ei või tulla, temaga on juba räägitud, ja tema õigustega on arvestatud." ütles Raafael lugupidavalt ja kallas endale teed juurde ja saatis vanamehele küsiva pilgu, kes vastumeelselt ka oma kruusi andis, ja uuesti täita lasi.  "Kui sa nõus oled, saab Tiffanyst sinu õpilane." Jätkas Raafael nagu poleks midagi olnud "Põhjus on üpris lihtne." Raafael ootas kuni tee tassis hingab ja rüüpas veidi, et siis jätkata. "Tiffany on kaarnakivi" ütles Raafael tõsiselt kohutava tõe välja ja see langes hütile nagu sünge tormipilv hiljaks jäänud heinalistele. "Sa tahad öelda, et Tiffany leidis endale kaarnakivi?" küsis Kenisha ettevaatlikult ja ei saanud midagi aru. "Ei, ei! Tiffany ise on Kaarnakivi!" tunnistas Raafael teda rahulikult ja lepitavalt.
"Kas Jumal on segaseks läinud, et ta kaarnakivi inimlapse kujul - ja veel naisena - ilmale toob?!?" torises Kenisha ja oigas oma hemoroidide pärast kui tahtis tugitoolist püsti karata, kuid pidi soostuma ussiliku vingerdamisega. Lõpuks sai ta siiski püsti viipas oma käega ja sai oma saua kätte ning hakkas mööda hütti edasi-tagasi kopsima.
Raafael vaatles teda tähelepanelikult ning ei öelnud midagi ja jõi teed.
"Kuidas see jõudude vahekorda muudab?" küsis Kenisha viimaks ja jäi seisma ning puuris oma pilgu ingli silmadesse, kes jäi suletuks nagu pitseriga kinnitatud raamat.
"Mitte kuidagi." ütles Raafael lõpuks. "No kuule, kaarnakivi maapeal!" ei jäänud Kenisha selle vastusega rahule. "Sa tahad öelda, et see vana madu, Saatan heidab maha, paneb pea pakule ja laseb end ära hukata või?" Kenisha asus jälle mööda hütti ringi kopsima ja jäi mõne aja pärast jälle seisma ning toetus saua peale. "Ja sa ütled, et see ei muuda jõudude vahekorda, kui miski, mis suudab kurje vaime ohjata või neid vabaks päästa, tuleb siia ilma?" Ta ei saanud aru, kas ingel oli loll, või mängis lolli. Kuid ingel ei teinud tema mõtteid märkamagi vaid istus rahulikult pakul ja jõi oma teed, nagu vana rahu ise.
"Sinu õpetusest oleneb, missugune vili Tiffanyst kasvab ja kuhupoole ta langeb." ütles Raafael alistunult ja pani kruusi kõrvale ning vaatas ise läbitungival pilgul Genishat kes jäi seekord suletuks ja asutas tugitooli poole tagasi, ning heitis oiates sinna lebama. Ta jättis kindlusemõttes oma saua käeulatusse. Ei võinud iial teada, millal seda uuesti vaja läheb. Ta põrnitses hütis ringi, ja märkas oma trummi pahemal käel seinal. Ta saaks selle kiiresti hüpates enne inglit kätte - kui ta poleks nii vana - ja Kenisha kiristas hambaid. "Kuidas saada sellest kutsumata külalisest lahti?" mõtles Kenisha endamisi ja põrnitses enda ette. Ja ingel andis talle maad, et kaua mõtiskleda, sest see oli raske küsimus, mille ta oli esitanud. Veel kunagi polnud inglid ruunišamaanilt abi otsinud - ja nüüd oli siiski üks tema juures. Kuigi nende Jumal pidi saama selle maailma hävitama, et luua uut taevast ja uut maad, milles pole haldjatel ja maavaimudel ning muudel olenditel kohta, mis on ainult tema lapsukeste päralt - kui ta nõnda uued taevad ja maad teeb, vast teeb ka uued haldjad ja arbujad, kuid tema ei võinud seda teada, ja vaevalt tema nende hulgas oli. Ta oli ikka veel kibestunud, et Jumal polnud teda avitanud, kui temast šamaan sai, ja nüüd roomab tema ingel kohale ja küsib abi. See ajas tal kopsu üle maksa.
"Sa ütled, et ma võin ta endale jätta, kui ta peaks valima-?" Kenisha jättis lause lõpetamata ja põrnitses uskmatult altkulmu inglit, kes noogutas lepitavalt "Jah, just seda see peabki tähendama. Kui ta peaks valima, saab Kaarnavaim tema uueks kaitsevaimuks, või kui ta ei pea ennast selle vääriliseks, võib ta saata kellegi muu oma suguseltsi hulgast." Kenisha vaikis veel vägevalt enne kui julges sellise pakkumise peale vastata. See oli pakkumine, mida ei saanud tagasi lükata. Ta oleks ogar, kui ta keelduks - tõeline kaarnakivi - ei, see on liiga tõsine asi, et sellega halba nalja teha. Tõeline kaarnakivi tema meelevallas! Sellega annaks palju head teha. Ta võiks kõik need peded ja muud imelikud ilmingud oma maalt minema peksta. Võibolla isegi kristlased minema kihutada, et nad nii imelikku juttu suust välja ajavad. Kuidas nad ütlevad, et neil on ainult üks Jumal, kui tema luges kokku kolm, ning nende pühakuid ja reliikviaid oli loendamatu hulk! Ja ometi pidi Jumal olema Üks, ja ainult temas pidi olema pääste! Ta oli poisikesena püüdnud seda mõista, kuid polnud mitte mõistnud ja oli arvanud, et vast täiskasvanuks saades tuleb ka taipamine - kuid enne sai temast šamaan - ja see aru jäigi tulemata. Ning tema ei võinud enam kirikus käia et papilt nõu küsida. Selline oli seadus. "Sa ei või mitte nõida ellu jätta!" Niipalju oskas ta lugeda küll, ja nõnda ei saatnud ta kristlasi enam kiusatusse, vaid hoidis omaette, et mõni pisukesteks ei pahanduks ja teda veskikiviga Emajõkke ära ei uputaks. Ja ometi olid ka papid ning muidu targad teoloogid tema jutul käinud, või lihtsad kristlased. Kuningas Sauli kombel moondasid nad endid ära, nagu ei võiks tema nende südant lugeda, kuid ta andis neile selle riuka andeks. Vahest siis saab ta oma rahu tagasi, kui inimesed teda totuks peavad. Ja inimesed jätsidki ta rahule ning tulid vaid suure häda ajal. Ja nõnda see Kenishale meeldis, kes oli inimestest ja nende väiklastest tülidest väsinud. Kes oli kellelt naise üle löönud või lehma varastanud või kulda oma lakka peitnud ja öelnud see naabri poolt varastatud olevat. Ja tema pidi neile kõikidele kohtumõistja ja surmaingel olema, et õigemees ellu ja litsmees surma mõista. Ta oli sellest tülpinud, kuid see oli tema amet. Kui vaid niipaljud kristlased tema juures ei käiks, oleks ta võinud isegi selle saatusega leppida. Kuid nad käisid, ja pärast läksid jälle ustavalt kirikusse, nagu poleks midagi olnud. Pühkisid suu pärast leivamurdmist puhtaks ja väitsid et pole milleski süüdi! Ta ei sallinud sellised kahepalgelisi roomajaid, kes võisid olla korraga öö ja päev. Tema ei suutnud, tema oli Kaarnavaimule saagiks langenud ja oli teda ustavalt teeninud, ja tema võis endapärast ka sinna põrgusse minna, koos kõikide teiste vaimudega, sest ta vihkas Jeesust, et see polnud teda päästnud. Tema ei olnud midagi saanud, ehkki ta oli lapsena ristitud! Ikka sai temast šamaan ja ei aidanud midagi. "Haldjad olid tema südame ära varastanud!" nagu tema kodukandis selle kohta öeldi. Ja nad olid selle sügavale kõrbesse soomülgaste ja rabamätaste vahele ära peitnud ja tema ei leidnud seda enam üles.
"Kas sa oled nõus?" küsis Raafael viisakalt, kui oli piisavalt vaikitud ja elu üle järele mõeldud.
"Noh, eks ma võin kah-" ühmas Kenisha puiklevalt "Aga egas tal mingit viga küljes ei ole? Ta pole ometi selline?" küsis Kenisha kõrgil toonil ja seletas inglit altkulmu.
"Ta ei armasta naisi, kuigi tema mees on nüüd ta isa poolt maha tapetud, nii et ta on lesk - see võib probleeme tekitada..." nõustus Raafael tõsiselt ja tõusis püsti. Ta oli oma vastuse kätte saanud ja võis nüüd oma teed minna.
"Kahju temast." ühmas Kenisha mõtlikult inglile järele. Raafael peatus ja vaatas üle õla ning ootas. "Kahju, et see tüdruk tolle poisi ära sõi, ta oli hea poiss, väga minu sarnane..." Ingel mühatas selle peale ja moondas end tuviks ning läinud ta oligi. Ilmutus lahtus, udu hajus, ja ta oli üksi omas hütis. Ta rehmas väsinult käega ja tuli kustus ning kõik potid; pannid ja kannud asusid oma kohale tagasi. Tal ei olnud tuju täna neid küürida. Oli vast päev. Temast saab Kaarnakivi õpetaja!

III

Tiffany nuuksus oma kongis. Ta oli ühte kloostri ruumi Kuremäel viidud, sest ta ema ei julenud teda nõnda isa kurja pilgu alla tuua. Mihkel oli ikkagi surnud. Mitte enne, kui Madis maha rahuneb. Ja nõnda leinas Tiffany oma lesepõlve ja silitas oma kõhtu. "Kasva, kasva lapsuke, tasujaks mu perele! Kaksa maha kolumats, lõhki kärista ta vats!" urises Tiffany leelotades endamisi. Ta maksab oma isale kätte. Kuidas ta julges tema Mihklit ära tappa. Kes ta enda meelest õige oli. Tema isa? Ta polnud ju üldse kodus. Ainult tema sulased pakkusid talle seltsi, siis kui midagi vaja oli - ja siis hajusid nad jälle õhku, et ei võinud suhelda. Samahästi oleksid nad võinud olla avatarid mõnes arvutimängus. Sama ebareaalselt tundis ta end oma kodus. Mihkel oli teda mõistnud, tema nägi tüdrukus naist. Ja nüüd oli ta surnud. Kahetsusevoog rammis end üle Tiffany. Ta oleks võinud oodata, siis oleks Mihkel veel elus. Kui ta poleks temale ligi ajanud ja teda endale tahtnud - vast oleks Mihkel veel elus. See oli väljakannatamatu - ja laps andis talle jalaga. "Ai! Ära löö nii kõvasti!" oigas Tiffany ja hõõrus oma kõhtu ning võttis mugavama asendi. Üks nunn kargas krapsakalt uksest sisse. Ju ta oli selle taga varitsenud ja nüüd ta vaatas temale küsivalt vaikides otsa. Tema silmanurkades varitses hukkamõist ja ta vaatas tüdruku kõhtu ja siis jälle Tiffanyle otsa ja manas ette õiglase pilgu. "Pole mul vaja midagi!" lõrises Tiffany ja ilmutus kargas ukse taha ning jättis ta hinge rahule.

Ta polnud isegi Mihklist pilti teinud. Ta siunas end selle mõtlematuse pärast. Nüüd oleks Mihkli pilt ära kulunud. Kui ta nõnda mõtles, lendas üks valge kaaren läbi akna sisse, pilt nokavahel, pani selle Tiffanyle sülle, kraaksatas ja lendas jälle tuldud teed välja. Üllatunud Tiffany keeras pildi ümber ja puhkes lahinal nutma. See oli tema Mihkel ja ta ise seal Maldiividel, kui nad olid abiellunud. Jah, too imelik nõid oli nad kokku pannud ja oli nendest pilti teinud, kuid nemad polnud tahtnud ja soovitasid tal selle heaks õnneks ja mälestuseks jätta. Nad olid unustanud talle raha anda, tuli Tiffanyle meelde ja kahetsus kihvatas tüdruku sees, kuid ta leidis ka kiire õigustuse: "Nõid polnud küsinud tasu, nii et oli tegemist tasuta teenusega!" Ta rahunes veidi ja silmitses hellitavalt Mihkli pilti ning silitas selle ääri. Ka laps tema kõhus rahunes maha ja tal oli kergem hingata.

"Tütreke, kas sa vajad midagi?" küsis ema talt lohutavalt, kui oli uksest sisse astunud. Ta nägi pilti tütre käes ja kihvatas, kuid ei öelnud midagi. Ei võinud teda vihastada. Tema olukorras. "Too mulle rohkem patju!" käsutas Tiffany tõredalt "-ja piima!" hüüdis ta lahkuvale seljale järele. Tema oli ka süüdi. Mõtles Tiffany hambaid kiristades. Tema oli palvetanud, ja kuidagi oli see tema väge takistanud, muidu oleks ta oma isa tükkideks rebinud; oleks ta juustega läbi puurinud ja tema Mihkel poleks surma saanud! Laps tema kõhus paistis samuti arvavat, sest seekord ta ei löönud ega teinud midagi. Ta ema oli varsti kolme padjaga tagasi, too nunn ukse tagant kandis kandikut piimakannu ja klaasiga ning asetas need vaikivalt öökapile ning taganes viisakalt jälle toast välja. Ema vaatles teda heatahtlikult ning hellalt, kui ta ahnelt piima kallas ja kohe kramplike kätega klaasi mõlemalt poolt kinni haarates, nagu tahaks see plagama panna, hakkas ta kulinal jooma. Nõnda jõi ta kaks klaasi piima ja heitis uutele patjadele, mis ema oli talle andnud.
"Mis päev täna on?" kraaksatas Tiffany tõredalt ja vaatas aknast välja.
"Täna on Kolmapäev." julgustas Irina lootusrikkalt. "Vahest tütar lepib nüüd oma olukorraga ja hakkab tema suhtes üles soojenema." mõtles ema. Ta polnud tõesti temale piisavalt aega pühendanud. Ja nüüd kavatses ta selle vea parandada.
"Ma olen siin juba nädala olnud." arvutas Tiffany ja vaatas ikka aknast välja nagu oleks seina poole pöördunud. Irina vaikis ja ei vastanud sellele repliigile. Tiffany oli nii isa moodi, kui ta oli vihane. Oli vaja anda talle maad. Ta oli ju ikkagi rase.

Aknast heljus sisse kellahela, mis kutsus lõunasöögile ja Tiffany kõht hakkas valjult oma õigusi taga nõudma. "Eks ma võin ka alla minna." urises Tiffany ja tõusis voodist, ajas ükskõikselt öösärgi maha ja paljastas ennast täiesti. Irina vaatas kohkunult kõrvale. Ta ei mõistnud kuidas tema tütar võis nii tundetu olla. Tiffany riietus kiiresti ja hoolimatult, nagu oleks ta oma kambris üksinda. Kui ta oli valmis ja oli peeglist end üle vaadanud - seda viimast pidi abtissilt väga härdalt paluma, et see reeglite vastane oli - asus tüdruk lõunale. Irina ei järgnenud talle, vaid silmitses voodile lebama jäänud pilti, kui nunn jälle sisse tuli. Seekord oli tal kaastundlik ilme ees. "Miks sa lased end niimoodi kohelda, Irina? Ta on sinu tütar!" küsis nunn kaastundlikult ja vangutas pead. "On alles kasvatamatu laps, mitte et ma sind süüdistan!" lisas ta kiiresti juurde. "Kindlasti on see isa süü, mida ta õige oma tütrele õpetanud on!" kuid Irina vaikis ja ei öelnud midagi. Mida ta saigi öelda oma ilmutusest või sellest kasvatusest, mille tütar oli saanud. Ta tõesti süüdistas end Tiffany olukorras. Oleks ta taibanud, et tütrel ka sellised huvid ja küsimused on. Ta oleks rääkinud, kuid ta arvas, et on veel aega. Ta ei suutnud endale seda viga andestada. Kuidas ta sai nõnda pime olla ja ei võinud märke ära tunda? Ta vaatas jälle pilti ja kortsutas kulmu. Kui vaid seda poissi poleks olnud, oleks neil ikka õnnelik perekond. Ta tõusis püsti ja läks kongist minema ja nunn järgnes talle. Pilt jäi voodi peal omanikku ootama, sest Irina ei tahtnud stseeni korraldada. Tema tütar oli rase ja tal oli häbi.

IV

Tartus koristas vend Justus oma tuba sest Jumal oli talle ilmutanud, et ta peab Tiffany Ülemistele aset valmistama. Äkki oli see tema võimalus. Äkki oli Jumal tema palveid kuulda võtnud, kuid ta ei julenud seda valjusti sõnadesse valada. Selle asemel ümises ta "Su heldus voolab üle" mille oli selleks puhuks loonud.

Su heldus voolab üle, ma olen tõusnud Sirioni tippu!
Mu pärisosa rajad ulatuvad taevaste taevani!
Sa oled mind võõrustanud parimate roogadega,
mu karikas on täis magusat veini!
Jah, sina mu Jumal, oled mind teinud õnnelikuks.
Sest mu unistused on täitunud, nagu talupojad,
kes ootavad vihma enne külvi.
Sina oled täitnud mu kaevud, orud haljendavad rohust;
hobustel kitsedel ja lammastel on piisavalt rooga!
Vaata, lõikajad on külvajatele järele jõudnud
ja mu veiniaamid ajavad üle!
Mul on hüüt oma hingele ja mu silm rõõmustab!
Sest sina oled kuulnud minu palvet, sela!

Keegi koputas tema uksele ja ta peatus. Sinnamaani võis ta rõõmustada, kuid nüüd puges pisuke hirm tema põue ja ta avas arglikult ukse. Pastor seisis tõsiselt ukse taga. "Räägime veidi naistest!" ütles pastor ilma sissejuhatuseta ning marssis tuppa. Ja ta hakkas ühte eriti pikka manitsust sellest, kuidas naised ongi kõikse kurjajuur ja põhjus miks mehed enam paradiisiaias ei ole ja kuidas ta teeb hästi, kui ta kunagi ei abiellu. Kui see jutt öeldud, seilas pastor jälle uksest välja ning jättis vend Justuse oma tuppa segaduses maha. "Mida see nüüd, Jeesus?" küsis vend Justus endamisi ja vaatas kõrvale ja nägi seal Jeesust seismas ja teda armulikult silmitsemas. Ta võpatas ja põrkus tagasi; siis punastas ja kummardas maani, kuid Jeesus rehmas käega ja vend Justus tõusis jälle püsti.
"Mul on sinule veidi koirohtu pakkuda, sest su rõõm ei ole selline, nagu sa loodad." ütles Jeesus ja vend Justus lasi pea norgu vajuda.
"Tiffany leinab oma meest, kes on surnud, nii et sul tuleb talle palju toeks olla ja piiblit seletada, mida tema perekond pole teinud." Jeesus võdistas end jälestusest "Mida nad ometi mõtlesid, et tüdruk teab loomulikust inteligentsist, kuidas minu ees käituda?!" ja seda öelnud, oli ka Jeesus läinud.

Kaastundlikult hakkas vend Justus jälle oma tuba koristama ja korrastama. Ta lükkas oma rõõmujoovastuse hinge tagumistesse soppidesse paremaid aegu ootama. Nüüd oli vaja ettevalmistusi teha, et tüdruk auga vastu võtta. - Ka tema oli kuulnud kõlakaid Ülemiste tüdruku raseduseks. Isaks oli pakutud Madisest alates kuni isa Gregoriuseni kõiki võimalikke meestuttavaid, kes võisid arvesse tulla. Ka tema endine filosoofia õppejõud oli selle auga pärjatud. Keegi ei tahtnud uskuda, et lapse isaks võiks olla mingi näotu tudeng, kes kellegile ette ei jäänud ja ka muidu ei osanud laineid lüüa. Kui ta poleks kunagi elevantide pärast pokris istunud, siis polekski temast midagi öelda olnud. "Tal pidi kindlasti raske olema." mõtles vend Justus, kuid siis tuli tal midagi meelde ja ta laksas vastu otsaesist: "Kus mu kombed küll on!"

V

Uku lebas voodis ja kuulas raadiot, toiming, mida ta muidu oleks jälestanud, arvestades programmivaliku ebaesteetilisust, kuid ta ei tahtnud vend Justuse tundeid solvata. Ta võis ainsa pilguga seletada, et poiss oli nii kristlane, kui üldse olla saab ja seega täiesti "vaimust vaene". Temas polnud üldse elan vital'i ega espiritu anni't. Tõenäoliselt polnud ta kordagi ühtegi õpikut käes hoidnud ja peab Kanti höövli pingi tööasendiks. Ta võis öelda, et see poiss on tänaval õppinud ja teatud viisil vend Justus talle isegi meeldis, kuigi oleks rohkem meeldinud, kui ta oleks saanud inimlikusest ja Raskolnikovist muljetada või mõnest muust hingelähedasest teemast. Teda ajas hulluks, et ei olnud ühtegi mõtteinimest läheduses, kellega oleks saanud rääkida. Kui ta vaid paraneks kiiremini, võiks ta Tiffany üles otsida ja oma "püha üritust" alata. Ta muigas veel siiamaani selle ilmutuse üle, et see oli nõnda irooniline. Sama irooniline, kui tema elukäik.

Vend Justus ilmus uksele ja kaes teda murelikult: "Kuidas teie kõhuga lood on, peate veel vastu?" küsis poiss veidi vabandavalt häälel ja kadus jälle. Uku järeldas, et kööki, ning tema kõht tõesti korises natuke, kuid ta ei hoolinud sellest palju. Nõnda oligi huvitavam. Ta üldse ei imestanud, miks Jeesus nii kaua vajas, et oma kirikut korda saada. Ka tema oleks 2000 aastase hingamispäeva võtnud. Nad olid nii nüridad. Uku lubas endale veel ühe muige ja hakkas sigareid otsima, ainult selleks, et tal valuliselt meelde tuletada: "Õigus, siin majas ei suitsetata ega juua!" Uku ohkas ja vahtis hoopis lage ja kuulas järjekordse eesti popstaari vaimusünnitust, ning irvitas iga pooltooni peale, mis ülemises registris ette tuli. Mõne aja pärast lehvis tuppa toidu mahlakat lõhna ja tal hakkas vastutahtsi ila jooksma. "Küll see ikka suudab!" ümises Uku tunnustavalt, ja ta ei pidanud kaua ootama. Mõne hetke pärast tuli vend Justus suure taldrikutäie munapudru ja pelmeenidega tagasi. Ta asetas selle voodi kõrvale toodud valgele taburetile, mis ainult mõnes hospiitsis ette tulevad, kuigi toa sisustus enam palju sellesuunalist järeleaitamist ei vajanudki. "Sööge taldrik tühjaks, siis tuleb ilus ilm!" julgustas vend Justus teda mammalikult ja asutas tagasi oma toimetuste juurde. Uku lubas endale veel ühe muige ja asus söögi kallale, ning hävitas tõesti selle mäesuuruse portsu, mis oleks ka söömisvõistlusel peavalu valmistanud. Kohati tuli talle pisar silma, kuid see polnud meeleliigutusest, vaid Eesti Sinepist, mida vend Justus taldriku äärele armastusega oli võidnud. "Küll see ikka oskab!" ümises Uku oma toidulauda nautides.

"Vabanda, kus mu mõtted olid." vend Justus oli piimakannuga tagasi tulnud. "Ma unustasin täiesti joogipoolise!" ja seda öelnud, kallas talle mehiselt piima pooleteise liitrisesse klaasi ning andis selle aupaklikult külalisele, kes selle tänuliku mühatusega vastu võttis: "Mu mandlid vist hakkasidki veidi kõrbema." Naljatas Uku ja tühjendas klaasi ühe pika sõõmuga ja pühkis suu puhtaks ning andis klaasi tagasi. "Kaua ma siin veel-?" küsis Uku
"Veel kaks päeva, siis ma võin kindel olla, et teil pole ajupõrutust, või midagi. Ma rääkisin ka perearstiga juhiste saamiseks, muidu olete oma rünnakust hästi toibunud, lausa üleinimlikult. Te ei tohiks üldse elus olla, kuigi võibolla see narkar ei saanud teile korralikult pihta - ma ise ka jõudsin õigel ajal sündmuspaigale, et ta eemale peletada..." ütles vend Justus reipalt.
"Kuidas sa seda piirkonda nii hästi tunned?" küsis Uku huvitatult "Siin oli kunagi minu territoorium - ma töötasin siin." Vend Justus punastas ja lõi pilgu maha.
"Pole vaja häbeneda." lohutas Uku, "See ju nüüd iidne minevik, ma näen, et sul läheb hästi - oled lausa Samaarlaseks hakanud!" torkas Uku ja turtsus omaenese nalja peale. "Ma võiksin sinult ka sama küsida, mida sa sealt otsisid? Arukad inimesed väldivad seda tänavat..." kortsutas vend Justus murelikult kulmu.
"Noh jah!" ümises Uku heatahtlikult "Mind lasti õppejõu kohalt lahti ja ma otsin tööd." Muheles ta endamisi.
"Oi, vabandust, ma ei teadnud!" tundis vend Justus kaasa "Ega sinul tööd pakkuda pole?" küsis Uku poisilt huvitatult "Võiksin sulle Kierkegaardi ja Nietzschet õpetada!"
Igasugune värv kadus vend Justuse palgeist ja ta taganes ukse poole ise skandeerides: "Mina ei tegele selliste jumalavallatute asjadega!" Uku möirgas selle peale vaid naerda. "Tõesti täiesti vaimust vaene!" muheles ta endamisi, "Mul saab siin väga lõbus olema." Ja ta lubas endale ühe hea uinaku pärast lõunat.