Eluri-Meluri

I

Uther ja Gunther Eluri olid eluvennad. Nad olid kaksikud ja KRATT'i hing, kui nii öelda tohib. Kui kuskil oli pidu, siis olid nemad kas selle korraldajad, või vähemasti esimesed, keda tuli kutsuda, kuna nende isale kuulus ööklubi-striptiis lokaal. Muidugi mitteametlikult, nagu nad ei oleks kunagi müünud alkoholi alaealistele. Kuid Eluri vennad olid samakat juba 6 eluaastast proovinud, nagu nende kandis kombeks oli - nagu oli ka kombeks kanda mantli all kärbikut ja kiini. Sest iial ei võinud teada, millal mõni jorss tuleb sinu maa peale mölisema. Elurid olid Luunjast pärit ja miski ei võinud neid morjendada, kui vaid fakt, et nad ei teadnud, et Tiffany on "saadaval". Nõnda tähistasid nad selliseid tüdrukuid, kes on seksuaalselt aktiivsed ja ei köhi midagi moraalist. Nende meelis viis oli võrgutada süütuid ja kogenematuid tüdrukuid grupikasse. Nad lohutasid end mõttega, et nii suured ajud on tõsine probleem, mis kindlasti võttis neil riista lõdvaks, ja seepärast ei hakanud nende radar Tiffany peale reageerima. Pealegi oli ta alaealine ja Eluri vennad ei olnud lollid, et tudengina endale sellist sitta kaela tõmmata. Kuid koinida kellegi teise alaealist tüdrukut, enne kui ta jääb rasedaks - see on taevast langenud võimalus - ei mingit vastutust ja keegi ei saa näpuga näidata.

Eluri vennad olid korraldanud oma järjekordse peo ning nende isa, Joachim Melchizedek Eluri, ei olnud rahul. Ta vaatas oma arveid üle, mida tema pojad temale tootsid ja hoidis peast kinni. Tema naine, Eha Eluri-Habakuk - mehe suuremeelsusest, võis ta oma perekonna nime alles jätta - tõi mehele kohvi ja vaatas teda kaastundlikult. Ta oli ka lauale ühe voldiku ettevaatlikult pannud. Sest Joachim kippus ärrituma, kui ta oma poegadest mõtles.

"Mis sa sellest laagrist arvad?" küsis Eha viisakalt ja aupaklikult "See toimub jõulude ajal ja läheb kuni Jaanuari teise nädalani." õigustas naine ennast vastavate sündsate žestidega.
"Kaarnakivi kogudus?" küsis mees temalt vähese huviga, kuid see oli teeseldud. Naine võis tema näost näha, et ta oli selle peale ka ise mõtelnud, kuid pidi nüüd näitama, et mõte tuleb kuskilt mujalt ja tema on lihtsalt suuremeelne. Eha manas ette osavõtliku ilme ja hakkas kirjeldama oma poegade hindeid ja edasijõudmist koolis, kuidas ilma selle laagrita üldse mitte ei saa. Mitte et ta oleks kristlane olnud, kuid ta nägi telekast saadet Saksa kasvatamatute laste kohta, kes välismaal mõne suguharu keskel käitumist õpivad. Ta ei tahtnud neid päris Timbuktu'sse saata, kuid tundes oma poegi, oleks isegi Kaarnakivisse minek totaalne ärkamine. Ta ei olnud halb inimene, ta oli lihtsalt ärinaine ja tal polnud oma poiste kasvatamiseks aega. Ja ta mõistis et nii ei või, kuid vaesuses polnud ta nõus ka virelema. Õnneks oli ta endale saanud tõelise rüütli valgel hobusel, kel pealegi vaatamata tema ametile, ei olnud perversseid harrastusi. Joachim oli luterlane ja käis pühadel ikka kirikus ja oli ka annetaja - ning Eha meelest sellest piisaski. Ei pidanud ju olema mingi hull, kes tänaval piibli või ristiga vehib. Tuleb ikka mõistlikult teha. Keegi peab ka raha teenima ja seda ilma ülal pidama, kui usuhullud oma kloostreid ja kirikuid ehitavad, mida sajandi pärast keegi ülal ei soovi pidada. Milleks see kõik vajalik on? Ta oli Jeesuse õpetust uurinud - kas ei piisanuks ka laudas kokkusaamisest, see Frantsiskus, kes oli endine riidekaupmehe poeg ja asutas oma ordu, tema ju elas niimoodi vaesuses ja tegi seda mõistlikult. Kuid teised tahtsid korraga olla nii rikkad kui ka vaesed, elada ilma vastutustundeta ja siis pidi Jumal neid, nagu linnukesi oksa peal veel toitma. Ei, tema kasvatab oma poegadest ausad mehed, ja kui Kaarnakivi kogudus ei aita, saadab ta nad sõjaväega Helmandi provintsi. Neil oli juba selline vanus.

Joachim rüüpas tähtsalt kohvi ja pani tassi erilise graatsia ja välja lihvitud tehnikaga jälle alustassile ja alustassi lauale. Kuigi see oli tavaline liimpuidust diivanilaud, selline madal, oli ta siiski kuidagi osanud sellele niisugused ilustused peale võluda, et see meenutas mõnda mahagonist sugulast, kes täispuidust ja kõrgemas klassis aega teenis. Kogu Elurite elamine oli odav, kuid maitsekas. Siin ei olnud midagi uut või brändi laadset, mille eest oleks tulnud röögatuid summasid treida. Elurid käisid "Maratis" ostlemas - see eesti bränd, mis oli saanud nime prantsuse revolutsionääri kaudu ja oli enamiku poolt täiesti unustet - ja seega täiesti sobilik kanda. Nad kandsid neid vanu kollaseid tenniseid ja tresse, mis pani neid välja nägema veidi tobedalt, eriti Eha, kes oli sellega kaasa läinud. Ta tegi seda ainult sellepärast, et oli kindlustusmaakler - ja miski ei murdnud jääd paremini, kui rõhuda tervislikele eluviisidele, kui keegi julges küsida, miks ta ometi ülikonda ei kanna. Ja Eha nägi nooruslik ning treenitud välja, et ta oli endine tipp-sportlane iluuisutamises olnud. Kuid vigastus hüppeliigeses oli sellele unistusele kriipsu peale tõmmanud - ja siis ta kohtus oma tulevase mehega.

"Mis sa sellest, mis ta nüüd oligi?" küsis Joachim torssis ilmel, nagu oleks tal meenutamisega raskusi, kuigi tal polnud arvutit laual, mis tulenes sellest, et ta tegi kõik kalkulatsioonid peas. Ta lihtsalt tahtis selle ukse lahti jätta, et olla oma poegadele hea semu, ta ikkagi juhatas striptiisi lokaali ja siis ei saanud ta endale väga kindlaid väärtushinnanguid lubada. Ta kahetses, et ei võinud rohkem kirikus käia, kuid kristlased hakkaksid kohe teda moosima: "Müü oma pood maha, miks sa kupeldad tüdrukuid?!"; "Hakka ausalt elama!" - Kas siis tema elu ei olnud aus, et ta lasi inimestel mõistlikult elu nautida ja mitte muutuda täiesti seaks. Kas siis on parem, kui kõik see on põranda all? Samahästi võiks suitsetamise ja viina joomise täiesti ära keelata ja lasta kuritegevusel sellest rikastuda. Sest alati on pakkujaid, kui on nõudlust. See oli alati nii olnud, sellepärast rüüstasidki viikingid kirikuid, et need olid kaitseta ja täis rikkusi - miks jätta raha maha vedelema ja mitte see üles noppida? Seepärast käis Joachim kirikus ainult pühiti, sest siis käitusid ka kristlased pühalikumalt ja jätsid tema hinge rahule. Ta tahtis vaid elada, mitte pühakuks saada.
"See on hea kogudus, see sai nime Madis Ülemiste veebilahenduse kaudu, sest tema annetas kiriku rajamise heaks." ütles Eha ärinaiselikul toonil ja mehel läksid silmad kohe põlema. "Ma teadsin, et olen seda Kaarnakivi kuulnud..." Joachimi mobiil helises ja ta võttis taskust vana Nokia välja. See oli küll väga suur ja kobakas, kuid ta tahtis maksta ainult selle eest, mida ta kasutab, mitte tausta ja pling-plingi eest - ja seetõttu ärritas tema laste hoolimatus teda eriti, et nemad elasid vaid selle sära ja ilu pärast, mitte oma isa põhimõtete pärast. Ja kui hästi selle aku vastu pidas, sel ajal kui teised omasid kogu aeg laadisid, võis tema ühega kaks nädalat vastu panna ja kõik oma helistamised ja suhtlemised ka tehtud saada. Seetõttu kasutas Joachim ka trükkimismasinat, sest sellel ei saanud kunagi mälu umbe minna, ega elekter ära. Ta võis selle isegi kohvrisse pannes igale poole kaasa võtta, nagu läpaka - nii et miks ta oleks pidanud ajaga kaasas käima, kui oli odavamaid ja mõistlikemaid viise, kuidas asju lahendada. Post oli ka leiutatud, nii võis ta oma dokumendid nende kaudu saata, ilma et ta oleks pidanud e-maili aadressi pärast muretsema, mida tal ei olnudki. Kõik jutud viirustest ja update'imisest läksid tema kõrvust mööda, sest ta ei kasutanud sellist 'huvitavat' tehnikat, millel selline viga man oli. Tema oli retro-mees. Ja ta oli uhke selle üle.

"Joachim Melchizedek kuuleb!" ütles mees käskival toonil. "Vanemate kokkutulek, KRATT'is? Heaküll, mis kell? Oleme rääkinud!" Mees vajutas mobiili kinni ja lausus naisele rõõmusõnumit tema õhtustest kavatsustest, millele Eha naiselikult vooruslikult vaikis. "Mis puutub selle Kaarnakivi koguduse laagri kohta - võid meie pojad tõesti sinna saata, on juba tagumine aeg, et nad meheks saavad."
"Kuhu sa lähed?" küsis naine ettevaatlikult, sest mehel oli ikka veel see torssis nägu ees, nagu oleks midagi valesti, ehkki ta oli just nõustunud selle plaaniga ja kokkusaamise kindlaks määranud - seega oleks ta pidanud seitsmendas taevas olema. Miski vaevas mehe südant.
"Mu korseti nöörid annavad järele - jälle - ma pean uue peale panema!" kirtsutas Joachim nina ja läks sõjaväeliku rangusega toast välja. Juba tema isa oli korsetti kandnud, et saavutada nende suguvõsa iluideaali, kus meestel on alt kitsas talje ja ülalt lihaseline rind - ja selle nimel oli Joachim palju kannatanud, nõnda et ükski naine, kes kurtis oma raske elu ja ilule ohverdatud pisarate üle, ei suutnud seda ette kujutada. Joachim sõi igal päeval alati sama menüüd ja ainult kaks korda päevas - hommikul ja õhtul, ning nädalavahetustel ta paastus, et mitte õllekõhtu saada. Ja tema vaev oli andnud tulemusi - kuid tema lapsed olid täiesti hukas, ja ei teadnud pere traditsioonidest midagi. Nemad ei tahtnud korsetti kanda ja pidasid seda naiste värgiks ja sõimasid isa sellepärast lillaks, mille eest oli tal tihti võimalus neid oma raske käsivarrega karistada. Ta ei saanud enam sellest lodevast maailmast aru, kus oli lõbuke hommikuks ja õhtuks ja igaks kalendripäevaks, ja kes ei suutnud endale midagi keelata. Tema elumoto oli: "Viin ja naised on tarkade meeste mäng - kui oled tark, pead piiri, kui mitte, seavad nemad sinu elule piiri." Temal polnud probleem pidada striptiisiga tegelevat klubi ja ikka oma naist armastada. Tema oskas tööd ja eraelu lahus hoida. Kuidas võis küll tema maa ja rahvas nõnda nõrk olla? Ta isegi suitsetas ainult oma ööklubis, et kliendid teda vältima ei hakkaks, kuid väljaspool oli tal range tubaka- ja alkoholivaba ruum. Joachim oskas piiri pidada, kuid tema pojad ei osanud. Ja see masendas teda suuresti. Nii suuresti, et korseti järele andvad nöörid, näisid olevat Jumalik enne tema perekonna raskustest. Ja talle ei meeldinud sellised asjad. Oli vaja kirikusse minna ja küünal läita.
Vahest Jumalal on vastus sellele probleemile, kuidas ülekäte läinud lapsi kantseldada. "Vähemasti polnud nad alaealisele last teinud, nagu see vaene õnnetu -" võdistas Joachim ennast mõttes ja läks oma tuppa, riietus lahti; päästis süüdlase valla ja viskas minema ning võttis kapist uue. Ta kiskus korseti nii kõvasti kinni, et see meenutas juba rohkem keskaegset enesepiinamise kommet, tal isegi hakkas silme eest mustaks minema, kuid ta kogus end kiiresti. Ta oli ju ikkagi mees, ja nõnda ta võitles eluraskustega ning oli teinud endale nime. Tema on Joachim Melchizedek Eluri - ja tema pojad õpivad teda tundma.

II

"Mis sa sellest Tiffanyst arvad?" küsis üks õpilane klassis ja Eluri vennad elavnesid ja ujusid ligi, ehkki tunnis oli liikumine keelatud, kuid uus Filosoofia õpetaja oli nõnda normaalne, et ei hakanud selliste pisiasjade pärast ajusid treima. Nende uus Filosoofia õpetaja oli andnud neile uue töö, milles nad pidid oma teadmised kokku võtma ja kirjutama essee teemal: "Minu täiuslik ühiskond!" Eluri vennad olid selle peale ainult üksteisele otsa vaadanud, sest ainult Gunther oskas kirjutada ja Uther oli rohkem tegude mees, sest ta käis ka vehklemise tunnis, ning unistas rüütli tiitlist - kuidas teda morjendas, et eesti polnud kuningriik, või vähemasti Briti vasall, et kuidagi niimoodigi Sir oma nimele eesliiteks saada. Sir Uther Eluri - see kõlas suursuguselt, sellega sa olid keegi. Nõnda ta oleks võinud olla nagu see eksbiitel, kes oli kapist välja tulnud. Kuid tema ei julenud, sest ta isa ei kiitnud selliseid asju heaks. Ta isa pidas seda iseloomunõrkuseks, kui sa pede või narkomaan olid. Et sa ei suutnud oma himudele vastu panna. Kui ta isa oleks teadnud, millistes klubides tema viibis - ta vend teadis ja oli palju mõistvam. Temaga ta sai seksuaalpartnereid vahetada ja kõigest rääkida. Tema oli nagu Joonadab Taaveti pojale, andes alati head nõu - see oli ainus lugu piiblist, mis oli talle meeldinud. Kõik teised tundusid nii võltsid ja välja mõeldud. Kuid see, kuidas vend oma õe au pärast venna ära tapab - see oli tegelik elu, seda ta suutis ette kujutada, sest ta teadis oma isa tundeid. Ja seetõttu ei rääkinud nad kodus "lillast kisast" midagi. Nii oli kõigile parem. Ta kahtlustas, et ema ka teab, kuid on liiga arukas, et sellest rääkida. Tema oli teda mõistnud, kuid mitte isa. Kuidas ta vihkas oma isa selle korseti pärast, ja tema pidi oma tegelikke tundeid varjama, kui tema isa pidas bordelli ja annetas kirikule, kuid tema ei võinud armastada meest.
"Ei tea, mida temast ikka arvata, tavaline emotüdruk, kes rasedaks jäi." ühmas teine
"Aga mõtle," tasandas esimene häält, "kui sinu tüdrukule sama juhtub, ja tema isa-" ta jättis kõnekalt lause lõpetamata.
"Ega minu tüdruk 14 ei ole, nii et ära põe, pealegi on tema isa juba surnud nii et kui ma peaksingi temale tite tegema, siis võiksin kasvõi Brüsselisse tõmmata."
Kolumats oli seda viimast repliiki kuulnud ja saatis ütlejale hävitava pilgu, sisistades: "Siga!"
"No kuule, ausate meeste mäng - kui titte ei taha, ära seelikut vallanda - või kasuta kondoomi!" muigas ütleja õelalt ja pöördus jälle õpingute poole, sest õpetaja hakkas teemat arendama, ja Kolumats pidi löödult ka vaikima, närides solvunult alahuult ja kritseldades midagi oma märkmikusse. Ka Eluri vennad muigasid ning ujusid Kolumatsile lähemale.

"Tead, Maarika, ma ka olen selle vastu, et tüdrukuid ära kasutatakse." ütles Gunther ja Uther noogutas elavalt kaasa, kuid kõnetatu saatis poistele nii kõrgi ülalt alla pilgu, sest ta oli nendest peajagu ka pikem, et poisid pidasid paremaks tunnile keskenduda. Ülejäänud tund loovis sündmustevaeselt edasi ja Gunther mõtles enesetapule. Nui neljaks, kuid ta saab selle tüdruku oma voodisse - keegi polnud talle varem ära öelnud, ja veel niimoodi. Seda ta nõnda ei jäta.

III

Eluri vennad kimusid nurga taga suitsu teha ja vahetasid teiste omaealiste ja natuke noorematega kogemusi. "Sa ei kujuta ette, kuidas minu plika, ja kui suured-!" kõneleja vehkis õhus kätega nagu vana kalamees, et näidata, kui suured tema uuel vallutusel ikka olid. "häh, kindlasti kunstlikud!" andis teine vastu, ning Eluri vennad hoidsid kõhust kinni ja irvitasid noorte kukkede madistamist, ässitades õiges kohas kaasa, et jutt ära ei jahtuks. "Aga kuidas tema vituga lood on, kuidas see oli?" ja poiss hakkas leemendama ja kätega vehkima ning ohkima ning õigete näoviibetega näitama, kuidas tal oli eile olnud eriti äge õhtu. Teine püüdis kadedusest veel midagi vastu vaielda, et mingit viga jutust üles leida, kuid pidi ikkagi nõustuma, et oli äge pliks.
"Aga kahju sellest Mihklist..." ütles üks poiss ja sumin poiste kambas lõppes ning kõik kuulasid tähelepanelikult. "Ta oli täitsa normaalne, ei jäänud kellelegi ette." jätkas vend juttu ja paljud noogutasid vaikimisi. "Sellist surma ei tahaks kellelegi vaenlaselegi, - ja nad ei pannud isegi süüdlast vangi!" rääkija raputas pead ja vaatas kooli poole. "Kurat, ma pean minema, ma unustasin teema lehe maha." "Ei lähe sa kuhugi, mees!" ütles Uther Eluri kavalalt ja libistas käe kotti, mis tal õlal tilbendas ja koukis sealt ühe lehe välja. "Ma võtsin teile kõigile, ei suuda ka kõike tunnis meeles pidada. Nüri jutt." tähendas Uther asjatundlikult ja elutargalt. "Tänks mees, sa oled täitsa!" ütles poiss tänulikult ja vehkis paberi enda kätte, murdis kokku ja pani tagataskusse ning hakkas edasi rääkima: "Kuhu ma nüüd jäin? - Igatahes, ma loodan, et see Tiffany maha kärvab! Nii ikka ei tehta!!" ja jälle kohtas ta vaikivaid nõusolevaid noogutusi ning tõsiseid pilke. See ei mahtunud neile pähe, miks ei olnud tüdruk omas eas aborti teinud - tal oli veel terve elu ees ja jõudis veel tittesid teha. Milleks jääda 14 aastaselt rasedaks ja siis jätta laps alles? Kõik ju teadsid et sellest ei tule midagi - ja nüüd, kus Mihkel on surnud... Mida ta selle lapsega tahab, mida tal tõestada on? Tal oli ju niigi kõik olemas! Mida võiks üks imelapsest ilus tüdruk veel elult tahta, kui au ja kuulsus? Milleks seda kõike tite pärast mängu panna? Kas siis Eestimaalt on kõik lastekodud ära kadunud, et ta ei võinud ärinaise kindla karjääri kõrvale mõne lapsendada? Poisid ei saanud sellest aru; Eluri vennad ei saanud sellest aru. Milleks siduda end mehega, keda sa ainult nelja tolli võrra tunned? Eluri vennad teadsid, et kaua see suhe ei saanud kesta. Tiffany alles kanti üle nende lendu ja nüüd eksmatiti ta selle loo pärast jälle ära. Milleks see kõik? Mis armastus saab seal olema? Noorus on ilusate tunnete aeg, mitte kohutavate kohustuste aeg; milleks kõike paika panna, pärast ei meeldigi enam see lõust, millele kirikus "jah" sõna ütlesid. Selletõttu ei pooldanud Uther abielu ideed - see oli tema meelest liialt kristlik, tema pooldas vaba ühendust, mida riik peaks tunnistama. Kui nad ikka makse maksavad, keda siis kotib, kellega ta seda teeb! Ja kui ta tahab oma hobusele tervet oma mõisa pärandada - kas siis üks Rooma keiser ei teinud samuti - siis kes, kurat, võib selle vastu olla? Aga tema ei võinud elada kokku oma elu armastusega, ja pidi seda varjama. Ta ei saanud sellest maailmast aru, kus kehtisid nõnda silmakirjalikud reeglid, kus ühed tohtisid ja teised ei tohtinud. Ametlikult ei tohtinud tema isa ka bordelli pidada ja pidi seda ööklubiks nimetama, kuid kõik teadsid, mida õige taksoga sõites ja õiget aadressi nimetades võisid saada. Aga tema ei võinud armastada meest.

Kell helises ja poisid lõpetasid suitsud ja läksid laiali ning Eluri vennad hakkasid sõjaplaani pidama. Leonidas irvitas nende kohal katlamaja katusel endale pihku. "Litsid vennad, need Eluri omad, nendega saab veel nalja!" Ta kuulis kutset ja haihtus, et ilmuda jälle Saatana ees. "Kanna ette, mis värk on?"
"Lood on kõige paremas korras. Alustame operatsiooni Kolumatsi koinimine!" lipitses Leonidas
"Elurid mängivad siis kaasa?" küsis Saatan huvitatult. "Oo, nad teevad palju rohkem kui seda, neid polnud üldse vaja veenda!" irvitas Leonidas rahulolevalt ja jätkas: "Kui ma paremini ei teaks, ütleksin et neil on paharet hinge asemel..." Saatan noogutas tunnustavalt ja urises minema keerates: "Ära seda käkki keera, või muidu keeran su kaela kahekorra, nagu hanel!" Leonidas kummardas selle peale aupaklikult ja hajus minema.

"Kuradi Tiffany!" urises Saatan endamisi ja läks Iisebeli ning Eeli poegi üle vaatama. Need kandsid samuti ette, et leiavad tüdrukule kindlasti tegevust, millega teda unenägudes kohata. "Kui see nüke tema sõbrannaga õnnestub, teen temast lesbi!" ja ta naeratas rahulolevalt ning lubas endale ühe sõõmu Bordeau punasest, mille harjusk kohale tõi ja pirises ainult kehvasti pestud karika üle, kuid jättis seekord võmmu andmata ja tänulik teener roomas tagasi oma viga parandama.