Jumalateenistus

I

Valdek Keskmiste mängis kirikus klaverit ja oli morn. Pastori viimane jutlus vasardas tal ikka veel peas, nagu Iiobi sõprade manitsus. Ta mõtles kirjakohale, mida pastor oli kasutanud: Jr 30:15 "Miks sa kisendad oma haava pärast, et su valu on vaigistamatu? Su suure süü, su paljude pattude pärast olen ma sulle seda teinud." ja tal oli valus. Eks see olnud tema süü, et nii tema naine kui poeg olid surnud. Jumal oli temalt kõik võtnud ja tema võis veel ainult koguduses klaverit mängida. Olles mänginud "Ära mine minust mööda"; "Sa tunned mind" ja "Mina usun" ei pidanud Valdek enam vastu ja puhkes nutma. Ta nuttis kaua klaveri taga ja tal oli hea nõnda, sest keegi ei näinud. Ta oli üksi oma murega, nagu Hanna templis, kuid tema ei võind saada lohutust. Tema perekond oli surnud ja selles asjas ei saanud tulla muutust, või kui Viimsel päeval ta peaks neid uuesti nägema. Kuid siis tuli talle meelde, nagu kiusajast sosistatud õel naeratus: "Su poeg tappis enda - enesetapjad ei lähe Jumalariiki!" Ja Valdek nuuksus südantlõhestavalt, ning polnud kedagi, kes oleks võinud teda aidata. Kirikuhoone vaikis tema pisarate peal ja kajas kumedalt vastu. Lõpuks jäi mees tühjalt ja ükskõikselt klaveri peale magama. Ja unes ta nägi üht nägemust. Tema oli Aabraham ja läks eesli seljas Moria mäele. Ta käes olid tõrvik ja nuga, ning ta seljas oli haokubu, justnagu tema kõrval kõndival vend Justusel. Nad jõudsid viisakalt juteldes mäele ja siis sidus Valdek Justuse altarile ja ohverdas poisi Jumalale ohvriks. Ta lõikas surnukeha tükkideks ning pani õiged tükid vastakuti, kui ta altaril tule läitis ja lasi suitsu taevasse tõusta, ohverdades Jahvele inimohvri. Kuid siis ta tabas end mõttelt: "Oota, kuhu ingel jäi, kes pidi mind takistama?" Ja kui ta seda oli mõelnud, siis ta vaatas uuesti altarile, ja tõmbus vastikusest tagasi, sest tema ees oli hoopis suur Gomodo Varaan, kes oli oma suu õieli ajanud, ja kelle suhu ta oli oma "ohvri" asetanud. Ja koletis tegi laiade matsutustega sellele otsa peale ja röötsatas ning avas oma suu. Valdek jõllitas seda ilmutust, ning suust hüppas välja kärnkonn, kes krooksatas: "Ära nüüd poole tee peal peatu, ohverdasid mulle oma naise ja poja, anna ka see noormees ning hüppa ka ise järele!" Ja Valdek võpatas ilmutusest üles. See oli kõigest unenägu, ta oli klaveritaga magama jäänud. Mees raputas ennast ja lõdises külmast. Ta tõusis üles ja läks akna juurde ja lülitas termostaadi sisse ning hõõrus käsi kokku. Keegi oli unustanud kirikut kütta ja tema oma nukruses polnud jahedust enne märganud. Kui kirik oli juba meeldivalt soe, häälestas Valdek klaveri ümber, et temperatuuri kõikumine selle heli ei saaks liialt palju mõjutada. Ta oli just lõpetamas, kui vend Justus uksest sisse astus. Väljas sadas sügisest vihma ja oli sama morn, kui Valdeki hinges.

"Kena päeva sulle, vend Kristuses!" hüüdis Justus reipalt ning sai vastuseks tühja küsiva pilgu. Mees siiski taipas, et on julm ja ebaviisakas ning kogus end kiiresti.
"Kena päeva sullegi, vend Justus." Ilma pikema jututa asus Justus oma toimetuste kallale ja kandis tagaruumist raske altaripiibli välja, mis pidi oma 25 kilo kaaluma, et selle ääred olid kullatud ja kaaned hõbetatud. Pastor polnud raha kokku hoidnud, et rõhutada, kui kallis ja hinnaline on Jumala Sõna. Pealegi oli see olnud ülekohtune mammona. Saadud pankuritelt, kes hiljem surma said, kui üks arhitekt end oma majas õhku lasi. Justus ei mõistnud sellist asja. Kuidas keegi teeb kollektiivset enesetappu. Ei lähe mitte üksi, vaid võtab niipalju teisi inimesi, kes võibolla asjasse ei puutugi, kaasa. Ta ei mõistnud ka Simsonit. Too oli ka terve ebajumala templi täie inimestega surma läinud, et ta oli omal süül naisest pimedaks ja vangi jäänud. Sellepärast, et pidi oma naise võtma vilistite seast ja mitte Iisraeli tütarde hulgast. Justus ei saanud sellest aru. Tema mõtles küll abielluda eestlannaga. Võõramaalasega abiellumine on alati kahtlane asi olnud. Erinev kultuur ja taust - liiga palju paksu verd. Sellest ei saa head nahka. Kuid ta vajus kohe norgu. Mis ütleja tema ka on, kui ta on endine narkomaan. Kes teda ikka tahaks? Kuidas ta üldse julgeb mõelda, et Tiffany Ülemiste võiks tema poole vaadata? Ta on ju tühi koht! Kui ta nõnda enda sisse vaatas pani ta raske piibli altarilauale ja tema pilk langes kogemata ühele kirjakohale, kui ta oli selle avanud ja õigesse asendisse seadnud: Nh 4:9 "Ja kui meie vaenlased kuulsid, et see meile oli teatavaks saanud ja Jumal nende nõu oli tühistanud, siis me pöördusime kõik tagasi müüri juurde, igaüks oma tööle." Vend Justus naeratas endamisi. Jumalal oli õigus, ta muretses asjata. Sest kas ei pidanud Tema hoolt kandma, et ta sulane saaks, mida ta vajab, kui ta hoolitseb isegi lindude eest taeva all ja lillede eest väljal? Temast oli rumal vaadata oma liha peale ja mitte Jumala peale, kelles kõik võimalik on. Ning Justus ümises "Kaugel väljal helisevad kellad" viit ning toimetas edasi.

II

Pastor võitles palves Saatanaga, sest Jumal oli talle ilmutanud. Ja pastor saalis oma palvekambris edasi tagasi, põhjas ja vandus kirjakohti ning viskas oma raevus viimaks laualt võetud tindipoti vastu ust katki. Pastor lõõtsutas ja imetles oma meistriteost. Kas see ei meenutanud veidi midagi? Ta otsis rutusti oma piibli välja ja hakkas lehitsema. 1Sm 14:11 "Kui nad mõlemad said nähtavaks vilistite valvemeeskonnale, ütlesid vilistid: "Ennäe, heebrealased tulevad välja aukudest, kuhu nad on pugenud."."
Kas ta oli nõnda nagu Joonatan? Ei see poiss astus üles oma isa vastu, kui see oli vaenlase vande alla pannud ja sõi keelatud mett. Jahve küll andis vilistid tema kätte, kuid ta poleks tohtinud vannet murda. Ja pastor lükkas selle kirjakoha eemale ning otsis edasi: Mt 9:35 "Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused." Eks ta olnud ka tervendaja nagu Jeesus. Pastor mõtles veidi kulm kipras. Ei, see polnud ka see kirjakoht, millele ta mõtles, seda tindilärakat uksel vaadeldes. Miski asi ei andnud talle rahu, miski asi, mille ta oli unustanud. Ja kui ta niimoodi mõtles tuli talle see iseenesest meelde ja ta laksas omale otsa ette. Otse loomulikult. See tindilärakas meenutas talle Haagarit! Ta pidi Jumala juhtimisel ja ilmutusel Kuremäele minema ja Tiffany oma isaga ära lepitama, et tüdruk alandaks oma uhke vaimu isa käe alla. Kuidas ta võis nii tähtsat ja püha üritust üldse unustada?
Õigus, ta oli maadelnud Saatanaga, selle kõrbe lõukoeraga ja oli võitnud. Sellepärast ta unustas hetkeks, kuid küllalt võidurõõmust, nüüd tuli tööd teha. Ja ta seadis end riidesse ja asus teele.

Pastor tuhises oma vanas Fiatis maanteel eirates igat kiirusepiirangut, mis inimlastele seatud olid ja palvetas roolis, sest ta oli unustanud tankida. Ja Jumal halastas oma sulasele ning tema suunurgad tuksatasid ülesse, kui ta nägi mahumõõdikut ülespoole ja mitte allapoole liikumas. Peaaegu tühi paak oli nagu imeväel täis paagiks kuulutatud. Ja nõnda Issandat kiites ja ülistades, et ta oma head sulast varustab, sõitis pastor ilutsedes Kuremäe poole, kuid ta ei jõudnud väga kaugele kui sireenid tema peatuma sundisid. Ta vaatas küsival pilgul aknast välja kui konstaabel end esitles ja dokumente küsis. Ta ulatas küsitud dokumendid, mille peale konstaabel neid seirates ütles: "Teie juhiluba aegub kolme kuu pärast, ajage see asi korda!" Pastor võpatas, Saatan oli tulnud teda kiusama ja tema püha üritust maailma kaudu nurjama. "Ma olen juba 40 aastat autojuht olnud, ja ma pean ikkagi midagi tõestama?" küsis pastor süüdistaval toonil. "Hea küll, et 40 aastat!." õigustas end konstaabel "Seadus on seadus, ja mina seda ei kirjutanud." ta oli väsinud, et kõik tema peale ülalt alla vaatasid, ehkki tema tegi kõigest oma tööd. "Pealegi, mille kuradi pärast te sõidate 147 ga 90 km alal? Kas teil on ämm suremas haige või mis teil viga on?!" Konstaabel vaatas talle tõsiselt otsa, kuid pastor läks märksõna peale põlema ja astus autost välja. "Ma ei palunud teil seda teha," ütles konstaabel tõredalt, "Istuge kohe tagasi-" kuid kaugemale ta ei jõudnud, sest pastor laotas käed laiali ja hakkas talle jutlustama, kuidas ta peaks Saatanast ja sellest maailmast lahti laskma. Konstaabel vahtis temale tuima näoga otsa ja ei taibanud midagi. "Mida kuradit nüüd??" Kui pastor oli nii pool tundi konstaabli ajast pika litaaniaga täitnud sai mehel lõõg täis. "Aitab nüüd, teie rikkusite liikluseeskirju ja ületasite kiirust. Pastorid peaksid eeskuju näitama, mitte ahvatlema patule!" ja nende sõnadega kirjutas konstaabel trahvi, surus selle üllatunud pastorile pihku ja trampis minema, ise põhjates: "Kuradi usuhull, vähemasti ei põhjustanud avariid!" Pastor vaatas selges hämmingus kontaablit ja siis trahvi kviitungit. Ta polnud elusees seadust rikkunud või selle eest karistada saanud ja nüüd oli ta saanud trahvi nagu lihtne liiklushuligaan - kui tema oli pühal üritusel ja väljaspool seadust. Kas ei võinud ka kuningas Taavet oma kitsikuses ühes oma sõjameestega ära süüa templi vaateleivad, mis muidu olid neile keelatud; kas ei võinud preestrid templis hingamispäeval tööd tehes seda rikkuda, et nemad olid sõnasulased ja pidid Jumalale alistuma? Kas mitte temal polnud ees samasugune püha üritus Tiffanyga? - Ja nüüd trahv, kiiruse ületamise eest, et ta oli täitnud oma kohust! See oli nii ebaõiglane, saatana riugas tema meelerahu rikkumiseks, kuid tema ei lasnud end morjendada ja kägardas trahvikviitungi kokku ja viskas kraavi ning sõitis edasi. Egas tema maailmast olnud, et ta oleks pidanud sellele alistuma. Tema alistus üksnes Jumalale! Ja selle mõttega sõitis pastor edasi.

III

Isa Gregorius külastas Kuremäe kloostrit, et oma endist kasvandikku vaadelda. Ta oli juba hommikul varavalges kohale jõudnud ja emand ülemaga pikad jutud maha pidanud Lõpuks lasti tal Tiffanyt näha.

"Ole terve, Tiffany, ja sinu ihuvili!" tervitas isa Gregorius Tiffanyt karjaste kombel, kes olid tulnud neitsi Maarjat vaatama, ning kihvatas oma südames: "Miks ma just seda teretust kasutasin?" Ta manas ette heatahtliku naeratuse, mis ei leidnud vastust. Tiffany seletas teda õelal irvel, olles poollamavas asendis, et patjadel kergemini hingata. Kõht oli juba väga suureks paisunud ja surus temal kopsude peale, sünnitus polnud enam kaugel. Homme pidi olema hingedepäev. Tiffany mõtles ka Mihklile küünla läita, ehk tuleb ta isegi külla, nagu vanadel eestlastel kombeks. Ta tundis oma mehest puudust, kuidas ta oli julenud teda maha jätta, kui ta oli ju lubanud igavesti elada! Ja see mõte meenutas talle tema isa, kes oli selle veretöö teinud, mille tõttu ta nüüd noor lesk oli ja see mees oli olnud tema õpetaja isa majas. Selle peale mõtlemine täitis teda ainitise raevuga. Kuidas ta üldse oli julenud siia tulla?
"Sa siis tead juba, missugune hoor on sinu õpilane?" küsis Tiffany pilkavalt
"Ma ei mõista sind hukka ja-" tahtis munk kõlada lepitavalt, kuid Tiffany puhkes selle peale kilavalt naerma.
"Nõnda sa siis tasud oma jumalale, reetes tema õpetuse? Ma olen piiblit lugenud ja tean, et minusugused visatakse kividega surnuks!" ütles Tiffany, kui ta oli naermise lõpetanud.
"Kristlased ei viska kividega surnuks!" ehmus isa Gregorius "Me-" üritas munk end õigustada, kuid tüdruk lõikas talle jälle ilmse rahulolu ja naudinguga vahele. Tiffany nautis selle totaka munga grillimist, kes meenutas talle sel pineval hetkel niipalju tema isa. Tema isa, kes oli tapnud Mihkli, tema mehe. Ja ta vihkas teda selle pärast.
"-põletavad nõiad tuleriidal?" lõpetas Tiffany isa Gregoriuse lause.
Isa Gregorius punastas. "See oli tõesti katoliku kirikus kunagi kombeks, kuid me oleme edasi liikunud. Me ei põleta enam nõidu tuleriidal." Isa Gregorius polnud kunagi seda kommet heaks kiitnud. Kas polnud mitte need, kes Kristuses surid ja üles tõusid, kes ristimispasseinist välja tulid, nagu uus loodu, nõnda et neile see kuri vana testamendi kirjakoht enam ei kehtinud? "SA EI TOHI MITTE NÕIDA ELLU JÄTTA!" Isa Gregorius taipas väga hästi, millele tüdruk vihjas. Tema olukorras ja kuidas see väljaspoolt paistis, oli ta nagu nõid. Et tema isa oli Kaarnakivi autor, siis oli ajakirjandusel pidusöök, kuidas Tiffanyt kujutada, nagu oleks ta kombinatsioon Gina Lolobridgidast; Dianast ja Paris Hiltonist. Ei unustatud ka Brittanyt mainida ja diktoritel ning ajakirjanikel oli väga lõbus. Alaealine kuulus mehe tütar ja rase. Kus olid küll isa silmad. Sellest faktist, et isa oli ühtlasi mõrvar, libiseti mugavalt üle ja see ei ületanud uudiste künnist. Ajakirjanikud olid ka inimesed. Isa Gregoriusel oli siiralt kahju sellest tüdrukust, kes oli niipalju kannatanud. Ta ei soovinud sellist saatust isegi oma vaenlasele.
"Sa ei ole nõid!" rõhutas isa Gregorius igat silpi oma lauses. "Sa oled kristlane!" ütles ta meelevaldsel ja sugereerival toonil, nagu tahaks seda tõde tüdrukusse uurendada.
Tiffany lubas endale selle peale kavala vaoshoitud naeratuse ja tõusis ettevaatlikult püsti, mis üritus võttis kaua aega. Isa Gregorius tahtis appi rutata, kuid sai end õigel ajal pidama. Teismelised vihkasid täiskasvanute abi. Ta oleks pidanud seda taipama, et tema praegune siinviibimine on mõneski mõttes kohatu. Seetõttu muutis munk tooni ja oli palju lugupidavam, kui ta muidu kunagi oli Tiffanyga rääkinud. "Vabanda, et ma sisse tungisin. Ma tundsin sinu pärast muret. Kas on midagi, mis ma sulle teha võiksin?"
Tiffany naeratas ikka seda kavalat naeratust ja vaatas mungale otsa. "Seal tõesti on midagi, mida sinu võimetega mees võiks ühele tüdrukule teha." ütles Tiffany sarkastiliselt, ning munk punastas. Tiffany naeratas mehe reaktsiooni üle ja salvas: "Ärata Mihkel surnuist ja ma annan sulle ja mu isale andeks, et te mind leseks tegite!"

Vaikus, nad mõlemad jõllitasid teineteist. Tüdruk võidurõõmsalt ja mees löödult. Ta ei olnud sellist küsimust oodanud. Ta teadis tüdruku mässumeelsust ja ootas midagi seksuaalset, kuid et ta küsiks oma mehe hinge. See oli nii täiskasvanulik palve, et oli lausa hirmutav. Tiffany tahtis oma meest tagasi, sest ta oli leppinud oma rolliga. Ja mungal oli veel rohkem kahju, et ta ei võinud tüdrukut aidata. "Kuidas mina su mehe surma puutun?" küsis munk ettevaatlikult
"Sina oled kristlane ja räägid Jumalaga, kuidas sa mulle ei võinud öelda, kuidas sellist õnnetust vältida?" küsis Tiffany salvaval toonil ja lisas. "See tähendab, kui Jumal üldse on olemas." Nad seletasid teineteist vaikimisi nagu sõdurid läänerindel. Kumbki pool polnud valmis järele andma või otse ründama, et mitte vastase kahuritulle sattuda. Nad mõlemad teadsid teineteist. Nad olid mõlemad haritud ja targad. Ja kumbki ei tahtnud jääda alla. Tiffany tahtis neimata ja isa Gregorius halastada. Ja need kaks tunnet võitlesid seal mungakongis teineteisega ülemvõimu pärast. Kumb jääb peale, vihkamine või armastus. Munk võis seda lausa vaimus näha, kuidas Saatan ja Jeesus selle tüdruku hinge pärast taplesid. Tema ei kavatsenud maad anda ja tüdrukut mõne kõrgi ja üleva sõnaga piinata. Siin tuli alistuda kurjana ja minna lambana hundile vastu, et hunt võiks sinu eest põgeneda. Eks olnud Jeesus seda oma tähendamissõnadega õpetanud. Isa Gregorius vaatas enda ümber ja leidis ukse kõrvalt tabureti ja istus küsimata sellele. Tiffany muigas sarkastiliselt ja istus ise voodile. Ta masseeris oma jalataldu, mis polnud veel uue raskusega harjunud. Vähemasti ei oksendanud ta enam nii palju.

"Miks sa siis tulid, kui sa ei mõtle mu meest surnuist äratada?" küsis Tiffany ründavalt edasi.
"Ma ei tea, miks nõnda läks ja miks Jumal sulle meest tagasi ei anna. Mõnikord ma ei mõista Jumala teid." tunnistas isa Gregorius alandlikult ja vaatas siiralt Tiffanyle otsa. Tiffany püüdis jälle sarkastiliselt naeratada, kuid see ei õnnestunud hästi. Ta ei suutnud pilgata seda nägu, mida ta mungas nägi. Seda piinatud ja löödud nägu; nagu leinaks üks sõber oma lähedase inimese valu. Ta ei leidnud endast niipalju trotsi, et mehele öelda, kõike seda, mida tahtnuks oma isale öelda. Nii abitu, kui Isa Gregorius tema ees oli, tekitas see temas hirmu. Mis siis, kui tema oli eksinud? Äkki tema põhjustas oma mehe surma? Et ta oli nõnda kiirustanud. Kas poleks olnud parem oodata 24 ja kui ka Mihkel oleks leidnud teise, oleks ta vähemasti elus. Tiffanyle ei meeldinud see mõte ja esimene pisar tuli tema silmanurka, kuid ta surus selle toorelt jälle tagasi. Ta ei hakka ometi töinama nagu mingi tita. Mitte selle munga ees - ta on nüüd naine ja varsti ema. Tema oskab väärikalt käituda, nagu ta oli näinud oma ema käitumas.
"Kas sa hakkaksid mu lapse ristiisaks?" küsis Tiffany endalegi üllatuseks "Et temast saaks selline kristlane, nagu piiblis on kristlased, mitte nagu maailmas." lisas tüdruk ja vaatas punastavalt kõrvale. Munk vaikis selle küsimuse peale pikalt ja tüdruk lasi tal vaikida, sest ta tegelt kartis vastust. "Mis siis kui ta keeldub? - Aga mis siis kui ta ütleb jah?" Kas ta tõesti tahtis oma sündimata lapsele sellist saatust, nagu oli piiblis? Milline ema tahaks seda? Ta oli oma tunnete üle segaduses. Mida ta üldse elult ootas? Ta oli kõigest 14 aastane, isegi pärast sünnitamist kõigest 15. Mis elukogemust võis temal olla. See ei olnud ju raamatutarkus, mis sulle ette anti ja mida sa said ohutult lugeda ja teiste vigadest õppida. See oli tema elu ja ühtegi päeva ei saanud tagasi võtta, iga mõte ja tegu oli nüüd ja praegu ning minevikuks saades igavene ja muutumatu. Ta ei võinud oma elu üle valitseda, nagu ta oma mõistuse ja tarkuse üle valitses. Ja ta kartis seda uut abituse tunnet. Tema, kes ta oli nii noorelt astunud ülikooli, kuidas võis tema end abituna tunda, kui kõik talle alistus! Ainult mitte mehe surm. Ja see mõte pani temal sees keerama ning lapsuke kõhus lõi teda. Ta hõõrus valust kõhtu ning jätkas, nagu poleks midagi olnud. "Miks sa üldse tulid?" küsis Tiffany ükskõikselt ja kõrvale vaadates.

"Ma tulin, et sind isaga lepitada ja tagasi koju viia - ja mul oleks au olla sinu poja ristiisa!" lisas isa Gregorius soojalt ning lugupidavalt oma vastusele.
Tüdruk vaatas teda veidi üllatunult, enne kui vastuse tähendus talle kohale jõudis. Kuidas ta üldse julges teda isaga lepitada, kuid ta jättis selle sinnapaika, sest teda huvitas üks teine asi. "Kust sa tead, et mul on poeg? Ma pole veel kellegile öelnud. Isegi mu ema ei tea, et ma ootan poega."
"Jumal ilmutas mulle, sellepärast ma olen siin." ütles isa Gregorius alandlikult ning vaatas talle jälle siiralt otsa, ning Tiffany ei suutnud teda vihata ja puhkes hoopis nutma. Munk tõusis ettevaatlikult taburetilt ja istus tüdruku kõrvale ja pani oma käe talle ümber. Tüdruk viskus tema vastu ja kaisutas teda, nagu oleks munk viimane õlekõrs elumeres, mis teda reaalsuse kaldaga ühendab, enne kui vool tema kaasa rebib. Ta hoidis meeleheitlikult mungast kinni ja nuttis. "Anna mulle andeks, ma ei tahtnud!" ulus Tiffany "Ma ei tahtnud sind õpetajana häbistada, ma ainult mõtlesin, mis on hea mulle, mitte teistele! Palun anna mulle andeks!" ja ta nuttis südantlõhestavalt edasi.
"Tüdruk." alustas munk ja silitas nüüd tema pead, "Ma olen sulle juba ammu andestanud, sa lihtsalt ei teadnud seda, et sa ei küsinud." Tiffany vaatas kohkunult üles ja leidis mehe kaks mõistvat sooja silma, mis teda isalikult vaatasid. Talle oli tõesti andestatud, ta võis seda tunnet lausa maitsta. Seda Jumala rahu tunnet, mida ta enesele ihkas, kuid ei võinud saada, et see oli lukus munga sees ja temale kättesaamatult kaugel.
"Kuid mida teised nüüd ütlevad?" küsis tüdruk vabandavalt ja kohendas ennast ning pühkis pisarad ära ja istus veidi eemale. Ta oli mungast lahti lasknud ja vihkas end selle nõrkushoo pärast. Mida ta üldse mõtles, et ta nõnda?
"Sel ei ole tähtsust, mida teised sinust või minust mõtlevad." ütles isa Gregorius leebelt "Kas sa tuled tagasi ja andestad oma isale, et tema võiks ka muutuda?" küsis munk uuesti.

Kas ta andestab oma isale mehetapu? Kas ta suudab seda kohutavat sammu astuda ja loobuda sellest valust ja vihkamisest? See valu ja vihkamine, mis oli teda isa eest varjanud nagu soe tekk. Selles oli nii kerge elada nendel päevadel, kui ta järjest paksemaks läks. Ta isegi ei hoolinud, kui sai kirja teel teada, et on välja visatud. Ta läks sinna kooli ainult isa tahtmisel. Ta polnud selle otstarvet kunagi mõistnud ja nüüd sellest väljalendamine oli olnud nii kerge, et ta ei suutnud vähem hoolida. Nüüd kus Mihkel oli surnud, ei tahtnud ta niikuinii tagasi, et klassiruumid oleks teda meelde tuletanud. Kõik need kohad, kus nad olid koos istunud; õppinud või lihtsalt amelenud. Kuidas ta võiski sinna tagasi minna? See oleks olnud liiga valus. Kas ta suudab selle kõik selja taha jätta ja keerata uus leht? Ta ei teadnud seda, kuid ta oli nõus proovima. "Noh, eks ma võin kah," ütles Tiffany seinale ja kehitas õlgu. "See tähendab, kui sina oled nõus olema minu õpetaja, mind ju visati välja..." lisas tüdruk vilkalt, ning järele mõeldes ning vastust alustavale mungale jälle vahele lõigates "....ja ära unusta Uku Sepaga rääkimast - ta oli minu filosoofia õpetaja ja lasti minu pärast lahti - ma tahan temale ka andestada ja temalt andeks paluda!" Kui munk oli oodanud ja nägi et rohkem nõudeid enam ei esitada siis ütles ta oma vastuse. "Hea küll, nii ongi parem, kui sa kõigi asjaosalistega ära lepid. Mul oleks au sinu õpetaja olla ja Uku Sepp arvab kindlasti samamoodi." Isa Gregorius tõusis püsti ja asutas uksest välja minema. "Puhka veidi, sest homme me läheme teele." ütles munk veel uksel, kuid tüdruk vastas talle läbematult. "Häh, ma olen siin juba küllalt marineerinud, ma tulen sinuga täna kaasa!" ja selle kinnituseks tõusis Tiffany vastleitud uue jõu ja reipusega hirmutaval kiirusel püsti, nagu polekski ta rase. Munk seletas teda hämmingus, kui tüdruk tema juurde astus ja käe ulatas, ise sarkastiliselt muiates: "Kas läheme?" Munk lõi käega ja leppis sellega. "Ta on ikkagi teismeline, tema olukorras on see arusaadav ja andestatav." mõtles munk ja võttis tüdruku pakutud käe vastu. Nõnda nad lahkusid Kuremäe kloostrist. Ka ema tuli rõõmuga kaasa, kes tänas igal kolmandal sammul Jumalat kiituse ja ülistusega lüües risti ette. Ta oli oma tütre tagasi saanud, Jeesus oli võitnud! Nad lähevad koju tagasi. Ta kasvatab selle lapse üles, nagu oleks see tema enda oma. Irina kihvatas sisemiselt. Ta oli oma tütre pärast kade, sest ta oleks rohkem lapsi tahtnud, kuid Jumal polnud andnud. Ja nüüd oli tema tütar nii noorelt rase. Ta võiks veel abielluda ja elada õnnelikult. Keegi ikka leidub, kes tahaks üksikema lapsega. Ta näris ülahuult ja mõtles väärilistele kandidaatidele, keda silmas pidada. Ta ei kavatsenud enam oma viga korrata. Nüüd tahtis ta kogu oma elu ja alles jäänud aja tütrele ja ta lapsele pühendada. "Mu mehel oli ju see Kaarnakivi, see töll ei tule niikuinii töölt tagasi!" mõtles Irina endamisi ja oli otsustanud. Ja ta tänas Jumalat, et mungal oli õnnestunud see, mis temal ei olnud õnnestunud. Ta oli ikkagi vaimulik, nemad teavad selliseid asju, kuidas inimestega nende valus rääkida. Ja nad sõitsid Tartusse tagasi, teepeal kihutas neist vana Fiat mööda ja oleks peaaegu rajalt maha sundinud: "Boše moi! Spassite vas!" kiljatas Irina ning kõik palvetasid, ja Jumal kuulis neid ning hoidis nad teel ja nad sõitsid edasi.

Pastor vaatas kurjalt tagavaate peeglisse ja torises: "Mida see siit tahtis? Ega ta ometi?" ja kui see mõte teda haaras lisas ta gaasi ja jõudis rutusti kloostrisse et kuulda emand ülemalt halba uudist. Tiffany oli juba ära viidud, ta oli hiljaks jäänud. See neetud konstaabel oli teda liiga kaua oma jutuga kinni pidanud. Põhjates ja vandudes ning kirjakohti manades sõitis pastor tagasi koju. Ei, tema ei jäta seda niimoodi ja päästab tüdruku ja tema sündimata lapse hinge, kes ta iganes on - poiss või tüdruk. Ta ei jäta teda selle pornokunni kätte, kes selliseid vaimulikke raamatuid treib. Pastor kahtlustas, et just "Marmoringlite" lugemine võis tüdruku eksitada ja patuelule meelitada. Ja nüüd oli see kiusaja jälle platsis. Ei tema ei anna maad Saatanale vaid võidab kuradi ära ja purustab ta kolju oma kanna all, nii et ajud lirtsuvad laiali. Tema on võitlev kristlane ja ei anna alla. Ta polnud kunagi alla andnud. Tema rajas "Kaarnakivi" koguduse - ja mis on sellel isehakanul ette näidata? Mitte midagi! Kuid tuleb siia hüppama, kui oleks võinud kreekasse jäädagi! Kui pastor koju jõudis, ei söönud ega joonud ta midagi - ta paastus ning jõllitas oma voodis seina. "Miks sa tegid seda mulle, Jumal, et see mees must ette jõudis?" küsis pastor süüdistavalt Jumalalt, enne kui magama uinus.

IV

Samal ajal võtsid Valdek ja vend Justus koguduses supiköögi külalisi vastu, et homset teenistust heategudega sisse õnnistada. Pastor jäi miskipärast hiljaks, kuid ehk saatis Jumal ta mujale missioonile, nii et keegi ei muretsenud liialt. Küll ta homsele jutlusele kohale jõuab. Ka endised võsanurme koguduse liikmed olid tulnud ja vabandasid Justuse ees. Nad olid nüüd vaeseks jäänud. Nii vaeseks, kui olid pastorile luisanud, et mitte annetada ja neil oli häbi. Sest Jeesus oli neile tervise tagasi andnud ja see oli väärt rohkem kui ükski töökoht või maine. Nad võisid jälle elada. Nad õnnitlesid Justust kitsal rajal püsimise eest ja seletasid Valdekut tõsiselt: "Vaata ka sina ette, sa pole veel kitsast väravast sisse läinud." ütlesid nad prohveti kombel ja läksid tänades oma supi ja leivaga laua äärde.
"Mida nad nüüd sellega mõtlesid?" imestas vend Justus ja vaatas küsivalt Valdekule otsa, kes jäi kinniseks ning vastuse võlgu. Ka tema otsis vastust - nii sellele sõnale kui oma unenäole. Millal oli tema nii õel olnud, et seda head kristlast kuradile ohverdada? Mida see pidi tähendama. Valdek andis omale lubaduse, et ta ei lase ühtki kurja sellele poisile sündida. Ehk see oli Jumala märguand, et ta võib end parandada, olles vend Justusele heaks isaks. Eks ta olnudki tänavalapse ja narkomaan ning vajas sellist hoolt, ehkki oli juba peaaegu täisealine - kuid siiski. See see olema pidi. Temast saab vend Justuse ristiisa.