Vend Justus kõndis tänaval ja põikas ühest harvast pargisiilust läbi, mis siin seal linnas leidusid, kui ta ühtäkki nagu paksu udu sisse astus ja välgust rabatuna maha kukkus. Esimese hooga mõtles ta, et on pilves, kuid siis tuli talle meelde, et ta polnud midagi võtnud; siis ta kahtlustas, et tal on "teine unenägu" mida mõned LSD tarbijad aegajalt läbi elavad, kui varem tarbitud kraam mitme kuu pärast end meelde tuletab, kuid see oli siiski teistsugune, kui ta oli nendest kordadest harjunud mäletama. Kui Justus end püsti ajas ja riided puhtaks rapsas, leidis ta ennast ühe vana müüri eest, mille alt käis kitsuke mägitee läbi ja sellel teel ukerdas üks mees, kes kandis risti ja püüdis kangesti linna jõuda, kuid kantav koorem ei lasnud tal end vabalt liigutada.
Ühtäkki hüppas ühe käänaku tagant kari mehi ja naisi välja, kes hakkasid toda vaest meest peksma ja jalgadega tampima, sõimates teda kõige võikamate nimede ja sõnadega, mis ta oskas vaid ette kujutada, ning mida tänaval oli kuulnud. Kui nad olid teda piisavalt alandanud ja mõnitanud, võtsid nad temalt risti ja läksid oma teed. Sama teed tuli - imelik küll - kuid nende pastor ja läks mööda. Siis tuli nende muusikajuht - ja läks samuti mööda. Lõpuks nägi ta ennast mööda seda teed kõndimas ja kui tema teisik jõudis vereloigus lebava meheni, ei pidanud vend Justus enam vastu, sest ka see tahtis miskipärast mööda minna.
"PEATADA JUMALA NIMEL!"
Ja Kui ta oli niimoodi röögatanud, siis leidis Justus, et ta ise seisab teepeal ja tahab verisest laibast mööduda, kuid on selle juures peatunud. Ka röövlid olid peatunud ning tulid tagasi - samuti kaks eelmist möödujat ja hakkasid nüüd teda peksma - selle ristiga, mille olid õnnetult ohvrilt röövinud - samuti ei jäänud nad võlgu ühtegi sõna, millega olid toda meest kostitanud ja lisasid neile veel juurdegi.
Esimese hetkega tõmbas vend Justus vaistlikult ennast küüru, kuid need löögid olid imelikud. Need ei teinud tõeliselt haiget. Lõpuks ajas ta end sirgu ja leidis, et ta ei tunne üldse valu, vaid rõõmu. - Kuid mitte peksmise pärast vaid selle verise tombu pärast tema selja taga, kui see mees talle jälle meelde tuli, pöördus ta teda aitama, kuid verise mehe asemel seisis Jeesus.
Vend Justus võpatas ja põrkus tagasi:
"Mida sina siin teed? Ma otsin üht röövimise ohvrit, ja tahtsin teda aidata, kuid ma ei leia teda enam, ehk sa tead, kuhu ta läks või aitas teda juba keegi?"
"Just sind ma otsisingi!" vastas talle Jeesus, sest mina olin see verine mees, teepeal ja sa pöördusid mind aitama. Kas sa tunned ära need röövlid - eks ole see su endine kogudus, kes suri Ussisoos!"
Ja kui ta neid nõnda vaatas, siis tundis ta tõesti ära, et need olid need 17 õnnetut hinge, kes olid läinud Madonnat vaatama. Kuid siis kortsutas ta kulmu, sest hakkas mõistma mida see tähendab, või millist kirjakohta see õieti meenutab.
"Ei, Jeesus, siin peab olema mingi eksitus! Ma saan aru, et mu kogudus pole sind hästi teeninud ja sai selle eest ka väärilise karistuse, kuid miks sa meie pastori ja uue muusikajuhi samasse patta panid? Nemad ju teenivad sind ustavalt ja nüüd meie kogudus ikkagi kasvab!"
"See on see tulevik, mis teid ees ootab, kui teie esimene armastus jahtub - siis te pole mitte paremad, kui need, kes Ussisoos hukkusid, ehkki teie patt on väiksem ja mitte nii avalik."
"Ja mis on see patt, mis meid vaevab, et sa ütled et me sind oleme maha jätmas?" küsis vend Justus kohmetunult.
"Te kuulate inimesi rohkem, kui oma Jumalat ja järgite kodade ilusaid kive ja sammaste nikerdusi rohkem, kui lapsukesi nende keskel. Ja kui te nõnda teete, siis te pahandute, kui keegi julgeb teid teie imetlemises ja ilutsemises segada ja selle te mõistate hukka ja lükkate endi keskelt välja. - ÄRA MINE MINUST MÖÖDA!"
Vend Justus ehmatas selle härda palve peale, mille Jeesus talle just oli esitanud.
"Mis?! MINA?!!? Ei, mina ei läheks mingi hinnaga sinust mööda!!"
"Siis mine sellele tänavale ja sellesse majja ja räägi Tiffany Ülemistega, sest tal on küsimus, millele ta ei oska vastata ja sina pead talle vastuse andma."
"Kuid mis on küsimus ja selle vastus?" küsis Justus arglikult. Kuid Jeesus jäi enesele kindlaks: "Mine ja Tiffany esitab sulle küsimuse, ja siis saad sa vastust teadma ja talle edasi andma, et tema võiks selle vastuse isa Gregoriusele öelda!"
II
"Kas jalal on kätt vaja?" urises Tiffany endamisi ja veeretas lusikat kohvitassis. Oli tavaline hommik Ülemiste perekonnas. Mida enam ta sellele küsimusele mõtles, seda tobedam see tundus, sest kehaosadel polnud omaette mõtlemist. Võibolla oli see vastus, kuid see tundus eriti tobe. Milleks küsida küsimust, mille vastus on nõnda ilmselge? Kas selleks oli tõesti vaja koduõpetajat, et temalt selliseid asju küsida?
"Tütreke, ega sa haigeks hakka jääma?" küsis ema temalt murelikult ja määris saiale Mascarponet ning ulatas Tiffanyle. "Sa peaksid rohkem sööma, sa oled lausa otsa jäänud." Tiffany võttis saia tänuga vastu ja pani sellele eriti õhukese prociuto viilu. Isa jäi alati nende laiali harutamisega hätta, kuid Tiffanyl olid osavamad ja õrnemad näpud. Kui järele mõelda, polnud ema enam ammu talle saia teinud, sest ta sai alati enesega ise hakkama. Võibolla on ta tõesti haige. Ja lootuses, et ehk on täna see päev mil ta ema teab rohkem, ta küsis:
"Ema, kas sina tead, ons jalal kätt vaja?"
"Mis küsimus see nüüd-?" ei saanud ema aru.
"Ah, ei midagi." mossitas Tiffany edasi. "Lihtsalt midagi, mida see Gregor küsis..."
"Võibolla on see mingi kirjakoht?" pakkus ema osavõtvalt, kuid mitte eriti kindlalt. Tõttöelda polnud ta kunagi piiblit lahti teinud ja oli need targematele ja vanematele jätnud. Ja miks peaksidki naised suurte meeste asjadesse sekkuma. Võibolla oli tarvis tütar lihtsalt preestri jutule viia. Mõtles Irina endamisi. Ei saanud ju katoliiklaselt oodata, et ta õiget usku teab. Selle mõtte peale tulnud, lõi Irina endale risti ette, sest oli just isa Gregoriuse suhtes lugupidamatu ja ülbe olnud.
III
Vend Justus leidis otsitud maja ruttu ülesse, ja see oleks ka imelik olnud, kui ta poleks, sest see paistis välja nagu tigutorn. Mitte et ta kole oleks olnud, kuid tema pompoosne toredus ei sobinud lihtsalt teiste tavaliste naabermajade kõrvale. Mõelda vaid, et selle omanik oli kunagi lihtne müügimees olnud. Tõeline ameerika unelm. Just samal ajal, kui Justus maja imetles, jõudis Tiffany seminarilt koju ja jäi kutsumata külalist jõllitama. Nõnda tavatses isa nende maja imetlejaid nimetada, kui nad liiga kauaks maja ette tolgendama jäid. Mees pöördus ümber ja märkas tüdrukut ning teretas viisakalt, Tiffany märkas, et see on vaevalt täisealine, nii 17 aastane noormees, näost kahvatu ja juuksed rasvased ning sassis.
"Ja mida teie siit otsite?" küsis Tiffany eriti kõrgil ja solvaval toonil, sest talle oli just üks küsimus meelde tulnud ja see rikkus tema päeva ära. Koolis oli ta palju edukam kui selle koduõpetaja juures, seal peeti temast lugu.
"Ma otsin Tiffany Ülemistet, kas te teate, millal ta koju jõuab?" küsis noormees viisakalt ja aupaklikult.
"Te olete mingi kuller?" takseeris Tiffany teda, kuid ei leidnud vastavat riietust ega kotte, kus kaupa või kirju hoida. Samuti paistis, et noormees oli jala tulnud, mis oli siin linnaosas eriti ebatavaline ja lausa ohtlik, kuna võis viia mureliku naabri politseisse helistamiseni. Ausad kodanikud sõitsid autoga, ja ega siin linnaosas eriti jalakäijatele mõeldud teid olnudki. Tiffany oli oma jalgratta kõrvalasuvasse spetsiaalsesse parklasse jätnud, mille valvur teda oli viisakalt teretanud. Seda enam häiris teda küsimus meelekohal.
"Ei, ma pidin lihtsalt Issanda juhatusel ühele tema küsimusele vastama, mis teda vaevab."
"Soh, või lausa Issanda juhatusel?" vaatas Tiffany teda hämmastusega ja kratsis kukalt, kuid siis tuli talle Isa Gregoriuse küsimus meelde ja ta kehitas õlgu, ega see kahju ei tee, kui ta temalt küsib, ta ju niigi otsib teda.
"Mina olen Tiffany Ülemiste, ja mul on tõesti üks küsimus!" Tiffany säras kogu oma majesteetlikuses ja vend Justus tõmbus natuke küüru, nagu räägiks ta Jeesuse endaga, kuid ometi paistis ta kuidagi rõõmus, nagu oleks raske kandami seljast ajanud. Ta lausa säras mingist vihaleajavast reipusest ja rõõmust, mis Tiffanyl puudu oli. Kas siis tema ema ei olnud kristlane, et talle sedasama sära õpetada?
"Kas jalal on kätt vaja?" küsis Tiffany ilmses lootuses, et noormehe nägu vajub pikaks ja et ta läheb nõutult tuldud teed tagasi. Kuid selle asemel nägi ta hoopis, kuidas vend Justus võidurõõmust pakatas.
"See on üks kirjakoht, millest vend Paulus oma kirjades rääkis. See on piiblis..."
"Tore, tore, kas saaks lühiversiooni." muutus Tiffany kärsituks ja vaatas kella.
"Lühidalt kokkuvõttes on see kinnitus, et iga inimene on tähtis, ükskõik kui tühist tööd ta teeb võrreldes mõne tähtsama või edukama inimesega, isegi kui ta otseselt sellele edukale kasulik pole, ja seda on võrreldud kehaosadega, mis üksteisele ei ole kasulikud, kuid tervele kehale tervikuna küll." vuristas vend Justus oma vastuse ette ja läks kirgastunult oma teed, nagu oleks just orgasmi saanud.
"Oli alles imelik - noh vähemasti sain oma vastuse kätte - nüüd vaatame mida see hull munk sellest arvab..."
Nende sõnadega astus Tiffany kindlalt ja rahulolevana maja ukseni, keeras ukselinki ning astus sisse. Ta jättis oma palitu valmis ootavale teenrile, kes vaikselt kappi kadus - nende riidekapp oli sama suur kui keskmise eestlase elutuba. Koduseid töid tal ei olnud, kuna ta oli nende jaoks liiga tark ja jõudis kõik vahetunnis ära teha. Seega läkski ta rohkem igavusest, et tal midagi targemat polnud teha, isa Gregoriuse jutule ning andis vastuse edasi.
Esmakordselt oli isa Gregorius selgelt hämmingus ja seletas teda pikka aega vaikides. Tiffany oli enesega rahul. Lõpuks ometi saab ta sellist lugupidamist, mida ta väärib, kuid hakkas siis kukalt kratsima. "Kas mina olen siis see kõige tähtsam liige, mille ümber kõik muu peab keerlema? - Uh, jälle olen aju!!"
"Kas sa tulid sellele vastusele ise, või aitas sind keegi?" küsis isa Gregorius viisakalt.
"Nohjah, üks imelik noormees tänavalt seletas mulle selle ära sest Issand olevat teda saatnud mulle seda küsimust seletama!" muheles Tiffany ja vaatas kuidas see munka veel rohkem segadusse ajas.
"Kahju, et sa ise selle peale ei tulnud, et pead piiblist otsima. Siin majas on nii palju raamatuid, mida sa nendega teed?" torises isa Gregorius, kuid mitte pahaselt, see pigemini lõbustas teda kuidagi. Ja enne kui Tiffany jõudis enese õigustuseks midagi öelda, et ta on ka piiblit lahti löönud, kuigi kui järele mõelda, siis ta leidis selle tõesti veidi igava olevat.
"Noh vähemasti oskad sa hingepalvet teha, kui miski küsimus sulle liig raske on." seletas isa Gregorius enda ette.
"Sa tahad öelda, et mina kutsusin selle imeliku sinna maja ette?" küsis Tiffany ehmunult. "Seda ma küll ei taha, et kari hulle ümber mu maja hakkavad patseerima. Mida naabrid siis mõtlevad?"
"Rahu! Rahu nüüd! Hingepalve ja selle vastamine on väga harv nähtus - kindlasti ei saa isegi sina sellele loota, et sul kakskümmend vastust ümber maja tiirlema hakkab. Ole õnnelik selle ühegi üle, võibolla jääb see su viimaseks kah. Paljud mungad on üritanud terve elu ja pole midagi saavutanud."
"Ahsoo..." rahunes Tiffany veidi maha "Kuid see ei seleta selle küsimuse tarvilikust. Milleks üldse midagi sellist küsida, või kuhugi raamatusse kirja panna?"
Isa Gregorius naeratas jälle oma salakavalat ja teadvat naeratust, mis Tiffany marru ajas, kuid ta ootas siiski munga järgmise küsimuse ära. Ehk see on nüüd natuke normaalsem.
"Kes peseb sinu jalgu, ja kelle jalgu oled sina nõus pesema?"
Ja Tiffany läks sama targalt oma tuppa, nagu oli maja juurde tulnud. "Kurat, oleks pidanud selle imeliku noormehe sisse kutsuma, ehk teab ka seda vastust." Ta otsis oma kapi pealt vana päevinäinud piibli, mis oli varem tema emale kuulunud ja hakkas seda lappama, kuid ei leidnud ühtegi pealkirja, mis oleks selle teema peale otse juhtatanud. Tiffany põrnitses raamatut ja talle meenus üks unenägu ja ta kehitas jälle õlgu. Ta lõi kaaned kinni ja avas raamatu suvalisest kohast, sattudes lugedes sinna, kus Jeesus Peetruse jalgu pesi ja see vastu hakkas. Oli ka arusaadav, millal laseb täiskasvanud mees teisel oma jalgu pesta, pealegi veel õpetajal?
Kuid Jeesuse vastus Peetrusele jättis Tiffany rahutuks: "See asi, mida ma nüüd teen, sellest sa praegu ei saa aru, kuid hiljem sa mõistad seda!" nagu oleks munk ise selle oma käega tema kiusamiseks sinna kirjutanud.
Tiffany pani raamatu voodi kõrvale kapile ning heitis pikali ja põrnitses lage. "Kas ma pean nüüd selle munga jalgu pesema?" kuid lagi jäi vastuse võlgu.
