I
Valdek
Keskmiste mängis Kaarnakivi koguduses klaverit. See oli Giulio
Caccini "Ave Maria". Sulnid helid täitsid kirikulöövi
ja muutsid selle ebamaiselt ilusaks. Valgus paistis lahti unustatud
uksest sisse ja kõndis vargsi kahtleval sammul klaveri poole, nagu
poleks isegi tema julenud klaverimängija paatoslikku passaži
segada. Paistis nagu elaks Valdek ainult selle hetke pärast, et
mängida klaverit. - Mõned asotsiaalid hiilisid vaikselt kirikusse
ja istusid maha. Nad võtsid mütsid peast ja vaatasid härdalt
klaverimängija poole, nagu oleks see Jeesus ja nagu oleks Taevariik
maa peale langenud. Mõni nuttis vaikselt; keegi köhatas ja pühkis
pisaraid silmist, keegi ei julenud rääkida, keegi ei julenud
küsida. Valdek jätkas eelmise pala lõppedes Sergei Rachmaninovi
"Moderato" esitamisega. - Ja rahvast voolas juurde, ehkki
ei olnud üldse pühapäev. Täna ei pidanud üldse olema mingit
teenistust, oli vaid klaverimängija harjutus, et treenida tulevaseks
pühapäevaks.
Nad
oleksid tulnud ka pühapäeval, kui nad poleks kartnud pastori valju
pilgu alla sattumist, kuid Valdek oli teistmoodi. Tema ei öelnud
kellegile midagi halvasti; ei mõistnud kedagi hukka. Ta lihtsalt
mängis klaverit. Ja hommikuse päikese kiired istusid vaikides akna
lauale, sest ei mahtunud aknast sisse vaatama, et selle ees olev tamm
oma varjuga vaate ära keelas. Pastorile ei meeldinud, kui inimesed
jutluse ajal aknast välja vaatavad, kui ilus on maailm väljas, ja
oli lasnud need ette istutada, et kindel olla, kuhu kõik tähelepanu
tegelikult kuulub. Pastorile üldse ei meeldinud, kui keegi kirikus
oma asjadega tegeles ja mitte tema kuulamisega. Aga Valdek Keskmiste
mängis lihtsalt klaveirt - ja inimesed kuulasid teda. Kuulasid, nagu
oleneks sellest tõigast nende eluõnnistus.
Klaverimängija
hakkas eriti vilkalt klahve klimberdama, et siis ootamatult pala
lõpetada ja alustada hoopis palju aeglasema Gregorio Allegri
"Miserere" esitamisega. Seejuures märkasid kuulajad, et
Valdek mängis peast, sest noote polnud ta puldile üldse seadnud. Ta
oleks nagu saanud klaveriga üheks ja lihtsalt mänginud. Kuigi pala,
mis ta mängis, tundus palju lihtsam kui eelmine oli kõlanud, ei
hakanud siiski keegi teda hurjutama, et tal selline imelik maitse on.
Saal kuulas vaikides ning tasa nuttu tihkudes ja õhates. Kui Valdek
César-Auguste "Panis Angelicus"t mängima hakkas, astus
Bergljot vaikselt sisse ning vaatas saalis ringi, enne kui vaikides
maha istus. Mõned kuulajad vaatasid teda veidi kõõrdi, et ta päris
tavaline välja ei näinud, kuid said kerge müksuga ribidesse meelde
tuletatud, millele rohkem tähelepanu pöörata. Ning tasuta kontsert
võis jätkuda. Kui kaua võis see kesta, ei osanud keegi öelda. See
oli nii ilus, see oli nii kaunis - kuid siis astus pastor sisse ja
kortsutas kulmu.
"Mis
siin toimub?" küsis ta ärritatult ühelt kuulajalt, kes selle
küsimuse peale veidi segaduses olekus õlgu kehitas.
"Kust
mina tean, ma lihtsalt kuulan, ju mingi heategevuslik kontsert ikka
on..."
Pastor
põrnitses klaverimängijat, nagu oleks see temale liiga teinud, kuid
ei ütelnud esialgu midagi. Kui Valdek lõpetas ja käärkambrisse
minema asutas, ei unustanud pastor tema külge haakida ja sisistada:
"Mis korralagedus siin on? Millal sa minule kavatsesid ütelda,
et siin mingi heategevuslik kontsert on?!"
"Pole
siin mingit heategevuslikku kontserdit - oli vaid lahtiunustatud
kiriku uks, ja selle pärast ma vabandan,..." tähendas Valdek
rahulikul toonil ja veidi imestades, et selline suur tüli
mittemillegi pärast on sündinud. Kuid pastor ei lasnud temal oma
seletust lõpetada vaid urises hapult:
"Järgmine
kord ära enam unusta!" ja trampis pahuralt minema. Mõni
lähemal seisnud kuulaja muigas kõrgilt pastori mure pärast, et
kiriku uks oli lahti ununenud ja lihtrahvas oli tasuta
klaveriproovist osa saanud, kuid keegi ei hakanud midagi ütlema.
II
Ariel
kuulas lummatult ühte luulekanalit itunesis, õnnetuseks oli ta
unustanud ühe kõrvaklapi oma mantli peale ja kirikulised tegid
nägusid, kui seda enne teenistuse algust kuulma pidid. Bergljot oli
tema siia kutsunud, pärast sooja vastuvõttu Valdeku klaveritunnis -
ehkki see oli väga spontaanne olnud ja mitte pastoriga
kooskõlastatud. Teine oli siiamaani selle pärast leilis.Ta kuulas mingi Walgekaarna pala E. van Geelium nagu oleks see kaaren olnud mingi indiaanlane või hoopis hollandlane. Kuulajad ei saanud aru, millist seisukohta sellise rahurikkumise peale võtta.
"tähele - E
pane
liigud:
kui liigud
A ja B
punktist plussi.
Saab i-le punkt
pandud
oo
Nõnda võib sündida
Uus Kaanon -
ka noon kõrgel;
mitte nagu Canon...
Ta võibolla suudaks kui on
A ja O vahel...
Ma pole ta'ss
kindel tegel - ane
likult - lik:
liialt tähelepanelik!
100g jäi puudu
proovisin veega...
kõndisin peal -
pool Ülenurme valda:
Valdasin hästi -
vesi oli kange kraam,
kraanis ennast
60 kraadi välja
kui uskuda
kraadiklaasi...
ei uskunud
p - imesi - d
"Kus need veel sünnivad?"
"Piisab kui sündida mõisas!"
ime küllalt -
Maarjast piisaks - ka ilma saaks
vaimu ja vereta...
Elu nii imeb Imeta
ja ta pole Isegi
imeta - ja Seewald
tuli Wismariga vastu
Halasta -
ja õde ning Ämm
mängivad laual turakat -
poti 7 kukkus maha
olles vigastanud Ärtu Q
mitu kuud viibis
intensiivselt
Ämm sellest solvus - ja õde...
Ta küsis mult kammi,
juuksed olid sassis -
kuid tõsised...
ja küsis nime: ütlesin
"Sass siin!"
Camoon!
polnud küll päriselt;
Vigalast pärit...
ikka -
vist kuskilt Kolga - Jaanist.
Kuid tuvid siiski pilgutavad silma -
vist panin liialt savu...
suva!
See juuratudeng ei saanud
mind küll
märgata
kuigi ärkasin kõrval -
Trepikojas prügikasti oksendamisel:
Üks Lind tõsiselt sittus end segi -
ta istus käsi põsakil
inglaste kombel -
otse
mulle pähe...
Ja siis vaatas pilkilikult:
piklikult ja rööbiti ei osanud -
polnud vist koolis õpetatud,
või ei leidnud Õiget Õpetajat.
Üks Lõpetaja kohtas mind siiski...
Vasaksirgel teel
ilma paremakäe reeglita -
ta ei tundnud vist liiklusees -
kirju...
Mu silme ees oli kirju õigus
kuid mitte veel küllalt Tõeline:
See oli Eesriie!
palatis oli Hämar -
või oli see hoopis Surm? -
nu...? kuur!
Olin vist omadega mäel või juba kuul
Cool
Ei mäleta enam...
Külm igatahes ei olnud,
seega kappi mind ei saadud
unustada...
unistan et panna
särgil nööbid
kinni - ei saa
liigutada!
Nähtavus on liikumiseks 0!
Hauas niigi halli Kassi ka ei näe -
oleksid võinud vähemalt "Carmenit" ! -
lõpuks näidati ikka...
ust ja sedagi pärast.
Kolmandal päeval taskus pilet
Taevas -
Koda:
Koju? -
Lendan peale..."
Kui
teenistus algas, lülitas Ariel viisakalt oma mobiili jälle välja
ning asus ainitisel huvitatud pilgul sellest osa võtma. Ta oli alati
tahtnud mõne kogudusega liituda, kuid alati oli tema suur suu ja
kibe keel asja tema jaoks ära rikkunud. Mitte et ta oleks kristlasi
vihanud, sest ta oli ise ka, kuid siiski ei suutnud ta oma uhkust
alla neelata, nagu teised seda nimetasid ja leppida mõnede
kommetega, mida kristlased nii varmalt praktiseerisid.
Teenistus
algas: Piret Ripsi "Kui säästa saad üht surmavalu"
ettekandmisega. Arieli veidi häiris, et ta ei võinud kaasa laulda,
sest kantsli ees laulis üks valitud koorilaulja, kuid ta andis selle
andeks, et tegemist oli andeka lauljaga, kes laulu kõrgustel oli
ning selle veatult ette kandis. Pärast esinemist kostis plaksutamist
ning asuti koguduse laulu juurde, mida võis ka "tavalisel
häälel" laulda, nagu pastor seda nimetas. Lauldi "Laiad
väljad valendavad" ja siis asuti palveosaduse juurde, kus sai
eestpalveid ette kanda. Ja mille kõige pärast oskasid kristlased
muretseda: "Naabri niitmata muru pärast; kuidas Jüri sõi Mari
maasikad põõsa küljest ära, ehkki polnud üldse kindel et just
tema ja mitte keegi muu, kasvõi linnud näiteks, aga kuna Jüri ka
muidu ateist on, ning ei lubavat õhtul "Pereraadiot"
kuulata siis kes veel peaks kristlase põõsa küljest maasikad ära
sööma? - tegelikult oli aga Mari vaegkuulja ning ei suutnud endale
oma pensioniga õiget tehnikat lubada, millega raadiot ka teistele
talutaval viisil kuulata, mistõttu igaõhtused kaebused "müra"
pärast olid pidev palveteema Jüri aga oli kõrgvererõhu tõve all
kannatav veteran, kes "Lahesõja" haigust veel kannatas -
ning pealegi endine Amish, et ta oli otsustanud sõjaväeteenistuse
kasuks ja mitte kogukonna elu poolt. Kuid et ta kellegagi ei
suhelnud, siis peeti teda koguduses Ateistiks. - Miks ei peaks õige
kristlane pühapäeviti kirikus käima? Palvetati veel uue auto
pärast; uue maja pärast - ja naise pärast. - Viimane võeti siiski
pärast avalikku nördimusavaldust ning pastoripoolset
manitsusepistlit jälle maha. Mees pidi hoopis oma naisega ära
leppima, kuid oli vaja uusi asju.
Arieli
käed langesid palve asendist külgedele ja ta vaatas nõutult
Bergljotile otsa, kes sama nõutult vastu vaatas. Nad ei teadnud mida
selle kohta öelda. See oli nii teistmoodi, kui Õeluse
palvekoosolekutel, mida nad privaatselt pidasid.
Lisandusid
veel mõned palved töökohtade pärast ning ülemuste südame
leevenduste pärast, et need ka väikse inimese peale vaataksid, kuid
nende lausumise ajal oli saal nii vaikne, et hääl lämbus küsijate
suudel, ja selliseid palveid väga palju rohkem ei esinenud, samuti
ei jätnud pastor mainimata epistlit ustavalt oma ikke kandmisest, et
sellega ülemusi Jumalariigile võita.
Kõik
palvetamine võttis oma 45 minutit ja Ariel hakkas vaikselt
haigutama, kuid näpistas end küljest et viisakaks jääda, sest ta
tahtis koguduse liikmeks astuda.
Pärast
palveosadust järgnes järgmine ettekanne milleks oli Frances R.
Havegrali laul "Võta kõik mu elu Sa" Wolfgang A. Mozarti
muusikale. Sellele järgnes koguduselaul "On sädet vaja vaid"
ning Ariel ühes Bergljotiga laulsid südamest, et unustada selle
palve ebamugavat võbelust hinges. Vähemasti oli see üks korralik
laul, mida võis hingestatult laulda, kuigi nii mitmed nende
kaaslauljad neid tähenduslike pilkudega vaatasid, et nad liiga
kõvasti ei laulaks. - Enamus kogudusest ei osanud laulda, ning vaade
sellest kuidas haldjas ja päkapikk paremini laulavad, pidi kadedust
ning vimma põhjustama.
Pärast
sellist laulmist, istusid kõik maha oma toolidele ja pastor asus
jutlustama:
"Aga
Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja tegid
neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Jehoova ette
võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha." 3Ms 10:1
"Väga
tihti on meil tahe teenida Jumalat, ning oma tahte õhinas me võime
unustada kõige tähtsama - Jumala. Et tehes oma tööd Jumalale,
sellega, mis Jumal meile on andnud, peaks see siiski toimuma korda
mööda. Sest eks ütle ka Paulus: "Sest Jumal ei ole mitte
korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudustes."
1Kr 14:33"
"Kas
ei sünni see mitte edevast uhkusest, kui inimene asetab end Jumala
kohale, selleks et muuta aegu ja ajastuid ning seatud kordi. -
Selleks et tulla kirikusse valel ajal; hilineda teenistusele või
teha muud seesugust!..."
"Mida
ta sellega silmas peab?" küsis Bergljot tusaselt Arieli käest,
oma häält summutades, et teisi mitte segada. Ariel kehitas vaid
nõutult õlgu ja kuulas hämmastunult edasi. Paljud koguduses
noogutasid jutluse peale nõustuvalt. Ka nende meelest oli korratud
kõigi probleemide juur - kui sa vaid suutsid korra majja lüüa ja
seda hoida, siis ei võinud midagi valesti minna.
"Eks
seadnud ka Aaroni pojad end oma positsoonist kõrgemale, kui nad
otsustasid läita 'võõra tule' ja eksperimenteerisid uute
jumalateenistus vormidega. Kes neil käskis nii teha? - Kindlasti
mitte Jumal! Miks nad tegid niimoodi, kas selleks et anda au Jumalale
või enesele? - Eks andnud Jumala karistus sellele kindla
vastuse!..."
Jälle
järgnesid kuulajaskonnast tormilised noogutused ja pühendunud
pilgud, mis iga pastori sõna küljes rippusid. Ariel pani käed
rinnal risti ja põrnitses pastori jutlust, mis talle kuidagi ei
paistnud maitsvat.
"Palugem
siis, et meie oleksime valmis Jumala kutsele vastama ja et me
suudaksime tema korda järgida! Aamen!" lõpetas pastor oma
jutluse. Ta oli kulutanud selleks pool tundi ja saal mattus
tormilistesse ovatsioonidesse, nagu oleks merepeal orkaan tõusnud.
Bergljot
ja Ariel ei ühinenud kiidukooriga vaid jäid istuma, kui ülejäänud
kogudus püsti tõusis, et pastorit õnnestunud jutluse pärast
õnnitleda. Nad ei teadnud, mida sellest arvata. See oli nii
teistmoodi, kui nad olid "Õeluses" harjunud. Nemad polnud
kunagi kedagi oma palvetöö või muu kristliku tegemise eest
õnnitlenud, veel vähem selle pärast plaksutanud. Kõik teadsid
niigi oma kohta ja miks nad seda tegid - kuna oli neil aega selle
pärast plaksutada ja naeratada, et selliseid tänuavaldusi vastu
võtta. Kas see polnud mitte kumisev vask ja kõlisev kelluke? Nad ei
teadnud mida sellest arvata. Võibolla teadis pastor mingit
kirjakohta, mida nemad ei teadnud. Oli ta ju ikkagi koguduse üle
pandud Jumala poolt, kuid süda ei andnud sellise jutluse peale
kuidagi rahu.
Kui
kogudus laulis "Mu jõud, Sind tahan armastada!" ei laulnud
tüdrukud enam kaasa, vaid lahkusid vaikselt teenistuselt, et teisi
mitte segada. Sellele vaatamata ei pääsenud nad ilma mõne muigvel
sui pea pöördumisest, mis neid pilklikult saatsid, kuni nad olid
saalist väljunud.
III
Ühel
teisel laupäeval mängis jälle Valdek koguduses enne teenistust
klaverit - seekord oli ta pattu kahetsenud ja pastoriga kokku
leppinud, ning kõik toimus korra kohaselt. - Kuid ei olnud sellist
publiku menu, nagu varem. Kohale ei ilmunud ühtki asotsiaali või
rohkem vaest inimest. Paljud kohad olid täidetud rikaste ja
ilusatega - mõni minister oli ka oma koha leidnud. Pastor ei suutnud
oma rõõmu päriselt varjata. Midagi hakkas toimuma ja tema kogudus
hakkas järje peale jõudma. Viimaks hakkasid tema jutlused vilja
kandma, ning tõid talle õige täielise saagi, mitte mingi näruse.
Talle
küll läks hinge, et tema esmane kavatsus polnud õnnestunud,
milleks ta selle koguduse siia rajas, et püüda kadunud ja eksinud
hingi, kes elu hammasrataste vahele jäid, kuid samas polnud see ka
tema enda süü, et need heidikud nii vaenulikud tema jutlustele olid
olnud. Tema uks oli ikka pöördujatele avatud aga mitte
muidukuulajatele. Ja kui järele mõelda, eks ka Jeesus päästis
Sakkeuse hinge, kes oli olnud rikas, võis siis ka tema käia oma
õpetaja jälgedes.
Ka
Bergljot ja Ariel olid kohale tulnud, saades vastutasuks hapusid
pilke, sest nende riietus ei sobinud päris dresscode'iga kokku.
Ülejäänud külalised kandsid pintsakuid ja kleite ning kingi, kui
nemad olid tulnud kapuutsiga kampsunites ja teksastes ning tossudes.
Kui nad olid kaua sellist pinevat õhkkonda talunud, otsustasid nad
jälle lahkuda. Nad polnud siin teretulnud - nende riided ei kuulunud
siia.
Ariel
otsustas seletamatul põhjusel vetsu minna, mis asetses kiriku
keldrikorrusel. Vähe teadis ta seda, et vets oli õhušahi kaudu
ühendatud ka koguduse saaliga ning seetõttu võis iga sõna, mis
keldris lausuti, kuulda ka saalis - põhjus, mille pärast pastor ei
lubanud teenistuse ajal vetsus käia, et sinu ohkimised ei oleks
ebameeldivalt kuulda. Aga Ariel ei teadnud seda, sest ta polnud
koguduse liige.
Tegelikult
polnud Arielil mingit muud häda, kui palvehäda, mida ta oma südames
tundis, kui endine ilus sulnis tunne, mida ta oli eelmisel klaveri
harjutusel tajunud, kui saal oli täidetud teistsugust moodi
inimestega, teda valdas; mis nüüd oli asendunud läila
tülgastusega. - Kas polnud Tartus juba küllalt teatreid ja kinosid,
kus selle maa rikkad saaksid aega veeta ja esteetiliselt naudelda, et
oli vaja see asotsiaalidelt ja muudelt, kes niikuinii selliste
asutuste piletihinda ei kannata välja käia, ära võtta? Nagu oleks
keegi paganate õue jälle kinni ehitanud ja pudulojuseid sealt läbi
toonud, ühes rahavahetajate laudade üles panekuga. See ei olnud
õige asi ning selle pärast tuli palvetada.
"Oh Jumal taevas, Jahve Sebaot, sinu päralt on kõikide väetite palved ja sinu pühadel on heameel sinu ligiolust. Siis kui targad ja arusaajad on sinu püha osa rahva käest jälle ära võtnud. - Ühe käega nad annavad oma orjad vabaks kui pühitsusohvri sulle, mu Jumal, teise käega, võtavad nad igaüks oma orja jälle tagasi! Eks sa just selle pärast lähetasid Messia Jeesuse maa peale, et ta kui kerjus pidi rahva suurte ja ülevate vastu rääkima, kes iseeneses ütlesid: „Ma näen!” - ja nõnda jäi nende patt ja vaimupimedus nendega.
Eks just targad ja arusaajad on olnud sinu riigi kõige suuremad tagakiusajad, kes tahavad rajada kõrgeid kohti maa ja rahva valitsejaile ning anda austust habemele, siiski tegemata seda, mida nad on silma ees lubanud, et nende kombed on silmakirjaks, ja mitte südames sündinud usk ja aukartus sinu vastu. - Sest tahtes meeldida inimestele, meelitavad need targad ja arusaajad end ära Jumalariigist – sinu riigist, mu Jumal! Ja sinu rahva kehvema osa tahavad nad panna seisma eemale või istuma tähtsate meeste jalge ette, kus on nende koht, et nendel pole niipalju leiba ja viina ning liha lauale panna, kui neil teistel, kes on sinu armust läinud suureks maal. Sest sinu käsi on need inimesed kujundanud, kui ilusa kuju tahuja käes, ometi nad käituvad, nagu oleksid nad end isekeskis loonud, ja mitte sinu kärsivars.
Kas tõesti on selline päev kätte jõudnud, kui saba liputab koera või kui sau tõstab kuninga armu andmiseks? Kurjus ei sünni ju sellest, mu Jumal, et kusagil on õelad inimesed, kes surevad maha, kui nad pole kellegile halba teinud või kedagi taga kiusanud; kellel kasvavad sarved pähe, kui nad näevad abituid inimesi, et ei ole neid survamata võimalik mööda minna. Kurjus sünnib sellest, et kusagil on Head inimesed, kes oma edevas toreduses teevad oma heategusid – ja häda maailmale, kui see julgeb sellist jumalikust trotsida ja mitte tahta Healt inimeselt head vastu võtta. Just sellest sünnib nõder abituse tunne Hea inimese südames, mis muudab abitu abivajaja tema silmis roojaseks, et maailm ennemini tema Headust ei tunnustanud. Hea inimene teab ju oma südames, et tema on samuti nõder nagu see abitu abivajaja, kuid temal on rohkem vedanud kui sellel teisel. - Hirm muudab headuse kurjuseks, kui me ei suuda näha end teiste inimeste kaudu Jumalaks!
Seetõttu, mu Jumal, Jahve Sebaot, ja tema Kristus, Jeesus, Pühas Vaimus, andke mulle jõudu, et mõista ja taluda seda ebaõiglust, et siin koguduses oli kunagi teenistus rahva kehvikutele kuid nüüd on teenistus rahva vägevatele, kelle seas kulunud ja katkise kuuega mehel pole enam kohta. Kui sina mind pühitsed võitma kurjust, siis õnnista mind ennemini võitma see Kurat, kes elab minu hinges ja mulle kõrvu sosistab kui äge on „Samumeie”. Sest ainult siis suudan ma kõik teised kuradid ligimeste hinges kaduma ja Sind, mu Jumal, kummardama – Kui vaid mina sind ennemini kummardan!”
Kui
Ariel oli seda kõike palvetanud, siis leidis ta oma hingerahu tagasi
ja võis jälle vetsust välja tulla. Bergljot vaatas teda veidi
imelikult, kui nad jälle saali ees kohtusid, kuid ei öelnud midagi.
„Kuidas
sa julged???” sisistas Kaarnakivi koguduse pastor, kes oli tema
kirikust väljumisel peatanud, ning teda valusasti käsivarrest kinni
hoidis. Tema silmad pöörlesid koobastes ringi, nagu oleks ta ära
pööranud.
„Kuidas
sa vilets plika õige julged!!” küsis ta veel nõudlikumal toonil
ning Ariel pidi segaduses oma sõbranna poole vaatama.
„Mis
toimub?” Ei saanud ta sellisest ebaviisakast käitumisest aru.
„Su
palve oli täiesti kuulda, nagu oleksid sa poodiumil kõnet
pidanud...” tähendas Bergljot tasa, aukartuse ning ärevuse
seguselt. „See oli nii ilus!”
„Sa
mõtled, et kõik võisid mind kuulda!?” ehmus Ariel „See oli
ainult Jumala kõrvadele mõeldud!” Ja selle tunnistuseks läksid
nii mõnedki „rikkurid” saalist välja ning seletasid tüdrukut
mõtlikul pilgul. Üks pankur oli isegi siidist pitsidega taskuräti
välja võtnud ning silmaääri sellega tupsutanud ja Arielile
karuselt kätt pakkunud, kes selle ehmunult vastu võttis. Ta polnud
sellist tähelepanu kunagi oodanud. See pankur oli veel öelnud
nõnda:
„Me ei mõelnud seda üldse niimoodi, et nüüd valitseme siin meie. Ka meie tahame, et töölised ja asotsiaalid kirikus käiksid ja mitte tänaval aega ei veedaks. Järgmine kord tuleme tavalises riietuses, siis võivad meie ligimesed ka meie kõrvale ära mahtuda.”
Kui
kõik inimesed olid ilusasti kirikust lahkunud siis ei lasnud pastor
ikka veel Arieli käest lahti.
„Te
hoiate must kinni.” tähendas ta viisakalt
„Kuula
nüüd hoolega, plika, ka siis kui see juuksevaht su ajud on ära
nõristanud! -”
„Mida
te endale õige lubate?” haavus Ariel ning Bergljot tegi samuti
sellise kõnetamise peale nägusid, kuid pastor polnud veel
lõpetanud.
„Minu
kogudusel on ainult üks pastor ja ainult mina otsustan, mis korra
järgi seda teenistust peetakse! - Või ei kuulanud sa mu jutlust!
Kui sa rohkem aega piibli lugemiseks pühendaksid ja mitte enda
haldjana üles mukkimiseks, siis sa ka teaksid, mida sa kõike
Jumalariigi vastu siin ära tegid. - Või sina muretsed tööliste
pärast! Phäh! Ära aja mind naerma! Tulid minu kogudust õõnestama.”
„Ma
ei ürita siin midagi õõnestada, ma...”
„Kuidas
sa julged mulle vahele segada??” raevutses pastor endast väljas
olekus. „See vaid tõestab, kui vähe sa endast vanemaid austad ja
kui silmakirjalik see sinu „palve” tegelikult oli. Ja võta oma
troll ka kaasa.” Tähendas ta veel mürgiselt Bergljoti poole
noogates.
„Kuidas
see oli?!” rapsas Ariel oma käe ise lahti ja tuli pastorile nina
alla. „Kuidas te mu sõbrannat nimetasite?”
„Ah,
palun vabandust!” irvitas pastor selge naudinguga „Ma oleksin
pidanud teda päkapikuks või kääbikuks nimetama!”
Ning
Bergljot hakkas selle peale nutma ning jooksis kirikust välja.
„Seda
sa veel kahetsed, inimene, sinu kiriku liikmeiks me ei astu!” ütles
Ariel sisistades ning ruttas oma sõbrannale järele.
Pastor
vaid hüppas ühelt jalalt teisele nagu köster tuntud filmis ja
ütles „Ise tegid; ise tegid – kes teid üldse siia kutsus!”
Arielil
kulus Bergljoti lohutamiseks mitte vähe aega. Mis ta teha sai, et
tema sõbranna oli selline väike ja töntsakas nagu päkapikk, kas
sellepärast tuli teda siis vihata? Pealegi polnud see tal esimene
kord, kus ta oma sõbranna pärast pidi koguduse liikmesusest
loobuma.
„Palun
jäta mind!” nuuksus Bergljot
„Ära
kuula teda, ta sõi halvaks läinud verivorsti; tema kõht on Hagazi
täis!”
püüdis
Ariel teda lohutada.
„Kui
mind ei oleks, leiaksid sa endale koguduse...” tähendas Bergljot
haledalt ning luristas nina.
„Ah,
kellele neid vaja on, sina oled mu kogudus, või oled sa juba
unustanud, et kus kaks või kolm on koos Jumala nimel seal on ka
Jeesus! Ja meid on „Õeluses” rohkem kui kaks, või oled nemad
täiesti unustanud!” Ariel oli tüdrukul õlgadest haaranud ja
natuke raputas teda, nagu tahtnuks ta öelda: „Ärka sellest üles!”
Ja Bergljot tõesti hakkas naeratama, nagu oleks päike pärast pikka
vihmaperioodi pilvede tagant jälle oma nina välja pistnud.
„Sul
on vast õigus...”
„Muidugi
on mul õigus, - sinna kogudusse me enam ei lähe. Haldjad ja
päkapikud! - Mida veel?” põlastas Ariel tülgastunult ning nad
läksid rahus oma teed, Ariel seletades piibli varal, kuidas Bergljot
on siiski Jumala laps, missest, et pastor tema hukka mõistis.
IV
Kusagil
taeva äärel nuttis Jeesus haledalt, et tema pastor nõnda surnud
oli. Ta oli küll tema surma puhul isegi missat pidanud, kuid pastor
ei teinud ikka aru saama ja kuulma, kõigile suurtele vaimuandidele
ja väeavaldustele vaatamata, milled Jumal tema kätte oli usaldanud.
Jahve
tuli sama teed ühes Püha Vaimuga ja ütles teda tõsiselt
seletades:
„Mis
sa siin niisama töinad? Pühi pisarad ära ja mine aja see asi
korda, kui sulle tulemus ei meeldi. Vististi on see ikkagi sinu
kogudus, mitte tema kogudus!”
Siis
Jeesus võttis end kokku ja läks sõjakambri poole teele et endale
paremat rüüd otsida.
„Mida
küll seks puhuks selga panna.” Ja erinevad inglid asusid end kohe
üksteise võidu pakkuma.
Esiti
tuli „Jumal neab viljatuma viigipuu.” kuid Jeesus kirtsutas nina
„Liiga agressiivne, me tahame, et sealt ikka mingit vilja alles ka
jääks.” kõnetatu kummardas sündsalt ja taganes jälle eemale.
„Jumal
hukkab oma viinamäe aednikud” tuli järgmisena, kuid ka teda ei
valinud Jeesus endale pidurüüks.
„Sellele
pastorile on juba piisavalt verd; tuld ja suitsusambaid jagatud –
tema äkiline pöördumine ei tule enam kõne allagi. - Pealegi, miks
peaks ühe pärast terve kogudus surema?”
Ja
nõnda valis Jeesus pirtsutades, nagu suurilma daam, kuid ei suutnud
õiget leida. Lõpuks silmas Jeesus kusagil eemal muu varustuse
hulgas inglit nimega „See on lõpetatud!”
„Voh!
Sinu ma just valingi!” ütles Jeesus muheledes ja teised hakkasid
kohe soselema ja arvamust avaldama, mida selline valik õige
kaarnakivi kogudusele peaks tähendama.
„Mis,
mina vä?” ei olnud kõnetatu üldsegi õnnelik, et just teda oli
välja valitud. Ta oli muidu ka väga räämas ja räsitud olekuga
ingel. Viimati oli Jeesus teda kandnud, kui ta Kolgata mäel, ristil
rippus ja ta koos temaga taevasse tagasi lendas, ning selle tõttu
templi vahevaip kaheks kärises ning suured maa värisemised
Iisraelis sündisid.
„Sa
ise ütlesid, et sa tahad, et kogudus pääseks...” kogeles „See
on lõpetatud.” mõmiseval toonil.
„Inimesed,
mitte hoone!” tähendas Jeesus lõbustatult, ning kõnetatu ohkas
tehtult, keeras koha peal ringi ning harutus lahti, nõnda et Jeesus
sai temasse sisse astuda. Kui Jeesus oli ingli endale selga pannud,
sai ta eriti näotu mustlase sarnaseks – ikka sellise koleda nõia
sarnaseks, keda ükski inimene ei suuda kaua vaadelda. Ja kuidas ta
veel haises, nõnda et kärbsed tema pea kohal omaette ökosüsteemi
paistsid loonud olevat või lausa saturni rõngad. Kõik
teised inglid ehmusid ja taganesid sõjaruumist välja. Nad eriti ei
sallinud seda inglit, sest tema tegevus oli alati nii lõplik ja
mitte-halastav, arvestades Jeesuse muidu nii leebet viisi.
„Mis
ta mõtleb tolle pastori südame nõnda ära paadutada, nagu Egiptuse
vaaraol?” küsis Raafael Gaabrielilt teraval toonil. Kõnetatu vaid
manas ette kinnise ilme ja kehitas selle peale õlgu.
Kusagil
põrgus peeti parasjagu Jaanipäeva või oli see Iseseisvuspüha või
midagi Jõulude sarnast. Või mingite muude pühade kokkusegard. See
polnud isegi tähtis. Mis luges, oli see, et üle pika aja oli
Lutsiver seletamatult heas tujus, ja seda oli vaja ära kasutada.
Peaõelus tegi välja ning – andis andeks. Isegi Višnagojim oli
lõpuks piinapingist välja lastud ning võis oma endist „kõige
paremat sõpra” seletada, kes talle imalalt vastu naeratas. „Ups
– väike tööõnnetus!” tähendas ta naeru mökitades ja leidis
endale kiirelt uue vestluspartneri. Višnagojim aga kadus sellelt
peolt ja kasutas aega hoopis patu kahetsemiseks ja mõne ullikese
rajalt maha võtmiseks. Lutsiveri heatahtlikus ei kestnud ka igavesti
ja pidi selleks valmis olema, et mitte sinna tagasi minna.
Pastori
jutluse ning Arieli palve dissonants oli selitanud piisavalt
lahkmeelt et koguduses kaks kildkonda tekitada, mis kibestunult
üksteise vastu võitlema hakkaks. Ja natuke õigust oli mõlemal
poolel – seda tuli aga rutusti ära kasutada, enne kui keegi muu,
kummatigi Leonidas Sumatin vahele ei segaks ja kogu au jälle endale
ei krabaks.
„Ehk
saab isegi mõne tema kratiga diili teha?” mõtles Višnagojim
pilves ilmel ning läks edasi.