Kui isa Gregorius Ülemiste häärberisse jõudis, oli Tiffany juba õpingute juures. Ta helistas kella ja lasi stjuardil end sisse juhatada. Madise kabinetis oli neil üks tõsisem jutuajamine, kuid kuna isa Gregoriuse soovitused olid väga põhjalikud, siis ei andnud millegi kallal norida. Madisele ei meeldinud see mees. Ta mäletas teda sealt raamatupoest, kui kõik need kanad ta ümber kaagutasid - ja talle ei meeldinud sellised mehed, kes niisugust tähelepanu otsisid. Kuid midagi ei olnud teha, see oli tema tütre hea tuleviku pärast, et tal võiks paremini minna, kui tema vanematel. Nendele polnud keegi sellist täiuslikku haridusteed võimaldanud. Omal viisil pidid nii Madis kui Irina end tõestama ja küünarnukkidega ja üle laipade ronides kuuldavaks ning nähtavaks tegema. Nende tütrel pidi minema paremini.
"Nii et te olete olnud peaministri hingehoidja?" küsis Madis
"Nii see on, kuid kahjuks ei saa ma..." püüdis isa Gregorius seletada, kuid tema sõna lõigati halastamatult pooleks.
"See on hea, kui te oskate saladusi hoida, eelmine lasti just selle eksimuse pärast lahti, et ta oli ajakirjandusega liialt semu." tähendas Madis hajameelselt ja uuris mehe soovitusi, nagu oleks ta jurist ja tahaks väikesest kirjast midagi mürgist üles leida. Kusagil peab mõni konks olema. See mees ei saa nii hea olla, kuskil peab olema mingi mööndus, miks kõik seda munka kiidavad ja soovitavad. Kunagi pole sellist meest, kelle kohta ainult head räägitakse - kui ta pole just lits mees.
"Kas ma võin istuda?" küsis isa Gregorius viisakalt. Madis saatis talle küsiva pilgu ja märkas, et mees oli kõik see aeg seisnud, ja nad olid juba pool tundi tema soovitusi arutanud. Ta tegi tülpinud käeliigutuse, mis pidi tähendama niipalju kui: "Tunne end, nagu kodus." ja isa Gregorius võttis rahulikult istet, vaadeldes huvitatult Madist laua taga.
"Nii et, mis aineid te õpetate, on teil mõni ametlik akadeemiline?" Ta jättis lause lõpetamata ja saatis isa Gregoriuse poole küsiva pilgu, kuid seekord oli see rohkem kaupmehe oma, kes püüab ülemiselt riiulilt mingit kindlat välismaist oliiviõli pudelit üles leida. Isa Gregorius võttis portvelli lahti ja koukis sealt veel ühe pataka dokumente välja. Oli näha, et ta oli vestlustega harjunud ja oskas aega õigesti kasutada, et sellest parim võimalik tulem saada. Kuna Madis oli pidanud palju töötajaid Astral Marketingi tööle palkama ja nende lepingu sõlmimiseks viimase kinnituse andma, siis teadis ta, mil viisil võisid lootustandva kandidaadiga alt minna. Esmapilgul hea mees võis osutuda kapijoodikuks või lausa narkomaaniks ja vändagängsteriks. Selliseks, kelle mõtted ei ole täiesti töö peal. Mõni nendest oli koguni Superstaaris esinenud ja pidas end miskiks staariks või selliseks. Ta ei tahtnud oma valikuga alt minna - jutt käis ikka tema tütre tulevikust. Samas ei meeldinud talle, kui vestluses keegi muu oli peakoer, ja isa Gregorius oli vääriline vastane. Ta oli meest igatepidi provotseerinud, kuid isa Gregorius ei võtnud vedu. Asja tegi hullemaks, et Madis ei sallinud katoliiklasi - või üldse usklikke, välja arvatud neid vene pappe, kes tema haavu sõjas ravisid. Neid ta oli nõus sallima, et nende olemasolu polnud täiesti aja ning ruumi raiskamine. Madis uuris neid uusi pabereid ja nägi, et need on rohkem kui piisavad. Nendest tuli välja, et isa Gregorius on lausa ülekvalifitseeritud.
"Ja kust te kuulsite, et mu tütar vajab, hmmh-" Madis jättis jälle lause lõpetamata ja uuris ühte rida vaadeldaval dokumendil, mis ütles, et isa Gregorius on käinud Sarajevos koos rahuvalvajatega.
"Ma kuulsin temast uudistes, ta meenutas ühte kindrali tütart, keda ma Sarajevos õpetasin. Mehe peale oli suur tasu pandud ja oli oht, et tema tütar saab märklauaks, nii et ma pidin talle õpetaja; lapsehoidja; koomik ning ihukaitsja ühes isikus olema." Ennetas isa Gregorius Madise küsimuse suunda.
"Ahsoo, te siis olete relvadega sina peal?" küsis Madis tunnustavalt.
"Ma eelistaksin ilma neid kasutamata elada, kuid alati ei tule inimesed mu soovidele vastu." tähendas isa Gregorius kerge tülpimusega hääles.
Madis lubas endale kerge naeratuse, mis võbeles ta suunurkades.
"Noh siin majas olen ma huvitatud teie filosoofilistest ja filoloogilistest oskustest, Securitas hoolitseb mu turvalisuse pärast, nii et sellepärast pole teil vaja esialgu muretseda." Madis tõusis laua tagant püsti ja pani isa Gregoriuse soovitused eraldi kausta ja kausta kappi lukutaha. Polnud vaja et naine või tütar mõnda ebasoovitavat dokumenti loeb ja valesti aru saab. Ta võttis riiulist teise kausta, kust tiris välja tühja planketi ning asus seda täitma. Ta oli enda kodu tarvis töölevõtu planketid Astral Marketingsist saadud tooriku abil koostanud, kuna see aitas maksuametit eemal hoida. Need olid pärast iseseisvumist nii ülbeks läinud, et toppisid oma nina igale poole, kuid kui lajatasid neile mõne kurjakuulutava või saladusliku tüüplepinguga, siis oli neil aastateks tegevust, mille käigus nad sind enam esildistega ei tüüdanud. Ta maksis juba niigi palju makse, ja sellele neetud riigile ikka ei piisanud. Kui ta oli planketi täitnud, libistas ta selle üle laua isa Gregoriuse ette ja andis oma MontBlanck sulepea pilkava silmapilgutusega üle. "Ma tahan seda pärast tagasi." kuid isa Gregorius ei teinud väljagi, vaid andis oma allkirja. Ta pani sulepea rahulikult tagasi lauale ja asutas kabinetist lahkuma. "Kuna ma saan oma ruumidega tutvuda? Ma sain kirjast aru, et te soovite, et ma häärberis ööbiksin, niikaua kui ma teie tütart õpetan." ütles isa Gregorius üle õla. See ärritas veidi Madist, kuid ta leppis sellega. See on hea kui koduõpetaja on veidi tugevama vaimuga, siis ei söö tema tütar teda ära, nagu eelmist, kes oskas ainult ohkida ja heldida, kui tark tütar neil on. "Ma juhatan teid ise, kõigile tubadele ei pääse teised ligi."
Kui Madis ja isa Gregorius olid visitatsiooni lõpetanud, juhatati uus koduõpetaja viimaks tema eraruumidesse ja ta lubas endale tassikese rohelist teed. Ta mõtles teed juues tagasi tollele jaapani templile, kelle abtiga ta oli nii hästi läbi saanud. Jah, tema poeg käis alati selle kibestunud ilmega ringi ja varsti jooksis ka kodunt ära. Ta ei olnud suutnud olla talle hea õpetaja. Tema isa oli süüdistanud end liigsete lääne mõjudega, mis ei lasnud pojal nende kultuuri ilu näha. Kuid isa Gregorius teadis, et mitte igast pojast ei saa oma isa ameti pidajat. See oli suur Jumala õnnistus, kui poeg võis isa ameti üle võtta - sest kas polnud ta tihti ka kristlaste seas näinud, kuidas pastorite ja preestrite pojad ja tütred halvale teele lähevad. Juba pärast rooma riigi lõppu oli olnud tavaline, et pojad kogudusi oma mailt pagendasid, mille pastorist isad neile pärandasid, olles selle enne rikkalt mehelt annetuseks saanud, et kogudusel oleks kuhu koguneda. - Eks sellepärast kuulutatigi tsölibaadi seadusega kõik pastorite ja preestrite lapsed sohilasteks, et neil ei oleks pärimisõigust ja et nad ei saaks kogudusi oma õigusega ahistada. Nüüd olid ajad muutunud, ja enam polnud ilus kingitusi edasi pärandada, nagu vanasti oli võimalik; kuid tsölibaat jäi ja muutus vaimseks absoluudiks ja asjana iseeneses. Isa Gregorius ei kiitnud seda heaks. - Kui kõik valgustatud isikud valivad elu ilma järglasteta, siis sureb nende tarkus viljatult, sest kes oleks veel parem näidis ja tõend nende usu erilisusest, kui poeg, kes astub isa kingades. Maailm oli juba väsinud pede- ja pedofiil preestritest, kes tema püha õiget usku teotasid. Ta ei saanud seda lubada ja oli endale vandunud, et näitab, kuidas kristlane peab tõeliselt elama. Eks sellepärast sai ta "Marmoringlid" kirjutama, et mõista Hoosea stiilis kõik hoorus hukka, kuid teda süüdistati pornograafias. Kuidas see tema hinge kibestas, et keegi teda ei mõistnud. Kas see oli nende meelest kerge, maalida alasti kehasid, nendes keelatud asendites, mis teda tülgastasid. Tema poleks elusees naisest nii mõelnud. See pidi inimesed patu suhtes üles äratama, et nad teaksid millega nad mängivad - ja siis, pornograafia! Isa Gregoriuse pilk langes ühele riiulile, kus ta oma raamatu ära tundis. Oli näha, et raamatut loeti tihedalt ja et see oli hästi hoolitsetud korras. "Siin majas elavad ikka valgustatud hinged!" ümises ta tunnustavalt. Ta mõtles, mis selle templi nimi oli olnud. Ahjaa, see oli nii keeruline ja raskesti tõlgitav, seepärast ei tulnudki see kohe meelde: "Jadeiit fööniks, kes istub valge lootose õiel, teab tõde ja teed selleni." või oli see hoopis "tõeline tee" mida fööniks lootosel valvas. See polnud eriti tähtis, kuna mõte jäi samaks.
Kui Tiffany koju jõudis, oli juba hilja, kuid tal ei olnud koduseid töid - sest tal oli kuri komme õpetajaid traumeerida sellega, et vastas igale esitatud küsimuslehele akadeemilise veerandtunniga - 15 minutiga kodused tööd õppejõu nähes ära tehes. Paljud ei suutnud sellist hirmutavat kogemust tema intelektist taluda ja panid oma ameti maha. Ja siis ta mõmises midagi üleolevalt stiilis: "Järgmine kord kasuta i-mitmust ja mitte kindlat kõneviisi!" Arukamad jälgisid teda silmanurgast, ja kui tal paistis juba klassis õpitav valmis olema, siis anti talle vaikselt uued ülesanded. Nõnda sai Tiffany kerge vaevaga kogu kursuse materjali ainult kahe semestriga läbitud - ja temal olid ka kõik ained humanitaarist reaalini, ja ta kõndis ringi sellise näoga, kui käiks kudumisklassis. Oma südames oli Tiffany õnnetu, sest koolis ei näinud ta Mihklit nii tihti, kui Maldiividel. Ta tabas end tihti klassiruumis unistamast ja kujutlemast, mis asendeid nad peaksid veel läbi võtma. Tiffany ei jõudnud ära oodata, et kuninglikku laulu koos Mihkliga lugeda. Nende filosoofia õpetaja oli ta abiõpetajaks teinud - nüüd, kus ta kõik selles aines oli omandanud - ja tema ülesandeks oli mahajääjaid abistada. Kuningliku laulu lahti seletamine oli paras ettevõtmine, kuna paljudel puudus intiimsem kogemus vastassooga. Kuid kuna internet oli olemas, siis sai sellest murest kergesti üle. Ainus asi, milles Tiffany lasi end järele lohistada, oli marketingi osa. Kuid õppejõud andsid talle selle andeks. Ei olnud kerge olla Madis Ülemiste tütar. Pealegi tegi ta teoreetilise osa oivaliselt ära, selle rakendamisega oli mingi tõrge, et tema etteasted ei tundunud üldsegi siirad. - Oli selgelt aru saada, et talle ei meeldinud asju pakkuda. Ta tahtis lihtsalt oma isaga koos olla, et ta ei oleks siin ilmas nii üksi ja haavatav. Ta ei talunud neid pilke, millega kogu maailm teda läbistas, nagu oleks ta mäekristallist nikerdatud kuju. - Igal pool oli aga "Kaarnakivi" ees ja "Kaarnakivi" taga. Mida edukam oli Madis Ülemiste, seda vähem oli tal aega oma perekonnale ja seda tihemini oli ta komandeeringus. - Eks sellepärast oli ta ka selle uue koduõpetaja hankinud, et nüüdsest sai see teda laupäevastel õhtusöökidel asendama. Oi kuidas ta sellele mungale kätte maksab, tema ju kirjutas "Marmoringlid"! - Vaatame kuidas talle tüdruk selle kaante vahelt meeldiks...
esmaspäev, 12. november 2012
neljapäev, 8. november 2012
Lennuk
Kui perekond Ülemiste ja nende reisikaaslased lennukis istusid, oli õhkkond sõbralik. Irina oli otsustanud istuda oma tütre kõrval, kes istus Mihkli kõrval, kes istus Madise kõrval, nõnda et Vadim pidi istuma akna all. Selles osakonnas rohkem reisijaid ei olnud, kuid ometi otsustasid nad nõnda tihedalt kokku hoida, et näidata üles oma kiindumust. Stjuard tõi neile jooke ja suupisteid ning läks sügavalt kummardades piloodi kabiini, et vaadata, egas meeskond midagi ei soovi. Stjuardiks oli seekord jaapanlane nimega Takahiro Shinja. Räägiti tühjast tähjast ning tulevastest kavatsustest. Madis kiitles oma uutest plaanidest, ning Irina haigutas ja kohendas oma istet puhkeasendisse. Mihkel ja Tiffany vabandasid seedehäirete tõttu ja läksid vetsu, mis polnud üldse imelik, et lennukis oli nende osakonnas kaks tualettruumi. - Ja toit tekitas tõesti palju gaase; mida küll lennufirma logistikud mõtlesid, kui lasid menüüsse lisada oad koos karastusjookidega!
Mõne aja pärast kui härra Shinja ühest tualettruumist möödus, kuulis ta uksetaga rasket hingamist, ning läks edasi. See oli nii tavaline, et noored tahtsid lennukis seda teha, eriti, kuna räägiti, et see pidi mehed võimekamaks tegema ja naised viljakamaks, või oli asi lihtsalt õhurõhus ning hüperventilatsioonis. Igal juhul liikusid igasugused legendid Üleorgast. Üleorga oli selline meeleolek ja orgasmi liik, mis sarnanes mõnedele tantristlikele tehnikatele, selle vahega, et sa ei pidanud valima erilist asendit. Selleks sobisid kõik sellised kohad, kus oli madal õhurõhk, näiteks Himalaja tipp; hapnikutelk kuskil kõrgmäesiku platool või lennuki tualettruum, kui sa oled kõrgel pilvede kohal. Ta isiklikult jälestas seda, et kõik mida need kristlased tahavad, on rohkem väge ja lõbusid. Tema jaoks olid kõik lääne inimesed kristlased, kes ei mõistnud tema kultuuri. Üks lõbuke hommikuks ja lõbuke õhtuks ning kõige peale palju erinevaid võimeid ja tehnikaid, mille pärast oldi valmis palju raha ja aega kulutama. - Ja mille tarvis? Ükski neist ei mõistnud vaimse kirgastumise tõelist mõtet. Härra Shinja jõi tööliste osakonnas "seitset samuraid" ja ootas. Läks mööda poolteist tundi, enne kui noored välja tulid ja oma kohtadele läksid. Vaikselt ohates tõusid stjuard üles ja läks vetsu küürima. Seal lõhnas ikka veel kahe inimese higi ja muude vedelike järele, mis vahekorra ajal eralduvad. Härra Shinja pidi palju õhuvärskendajat kasutama, et kõik see minema peletada, nagu oleks tema eksortsist ja see tema pühamu, mida ta kaitseb. Juba kakskümmend aastat oli ta seda madalat ametit pidanud ja loobunud kõigist oma isa pakkumistest hakata templipreestriks - ta ei soovinud hakata laekaks, et valvata hotokeshou üle, mis nende perekonnale oli usaldatud. Kui vaja, siis ütleb ta oma perekonnast lahti, ehkki see oleks olnud väga ennekuulmatu tegu jaapanis, kuid kuna ta niigi oli suurema osa ajast maa ja taeva vahel, ei pidanud ta vihaste sugulaste pilke kartma ja tal ei olnud mobiili ega isiklikku korterit. - Kogu tema omandus siin ilmas oli vaid puhastuslapp ja vormiülikond. Kaastöötajad nimetasid teda Mr. Propperiks, kuigi tema ei olnud kiilakas, nagu ta isa. Tal olid tema ameti kohta haruldaselt pikad ja lumivalged juuksed. Koolis narriti teda sellepärast Byakko ja tehti järele tema isa kõne ja kõnnimaneeri - siis kui õpetaja polnud klassis, muidu oleksid nad tema keppi tunda saanud ja midagi rasket pidanud retsiteerima. Teda ei peetud kunagi küllalt inimeseks, miks ta oleks pidanud tahtma seda teed järgida.
"Vabandust, ma pean vetsu minema." ütles Tiffany viisakalt
"Juba jälle!" Muretse Irina, "Kas sa tunned end halvasti?"
"Lõunamaa toit ei sobi mu põhjamaa seedimisele." Tiffany tegi grimassi, mis Mihklile paistis kui silma pilgutus ja tema vanematele kui valulik agoonia.
"Sa oled koguaeg nii kahvatu ja hoidud raamatute vahele, sa peaksid rohkem väljas käima, siis ei mõju sulle võõramaa toit niimoodi." ütles Madis hajameelselt ja sai oma naise vihase pilgu osaliseks. "Sina hoidu oma "Kaarnakivi" vahele!" Seda ütelnud tõusis Irina püsti ja läks koos tütrega tualettruumide poole.
"Mida ma ütlesin?" küsis hämmastunud Madis teistelt reisikaaslastelt.
"Ju on mingi naiste värk." ühmas Mihkel ja Vadim noogutas nõustuvalt. Madis asus uuesti oma suuri plaane teiste ees lahti laotama ja Mihkel pani kõrvaklapid pähe, keerates muusika valjemaks kui mehejutt ning Vadim võttis ette transilaadse pilgu - kumbki ei kuulanud, mida Suurel Õpetajal oli oma alamatele öelda, kuid Madis ei hoolinud, sest ta ei pannud selliseid pisiasju tähele.
"Saaksite meid aidata, mu tütar ei tunne end hästi!" ütles Irina viisaka ja mureliku häälega. Stjuard kummardas nende ees viisakalt ja vaatas tõsiselt tüdrukut ning kahvatus. "Mis on?" küsis Irina veel murelikuma häälega, et tal ei olnud stjuardi reaktsioon märkamatuks jäänud. Stjuard ei öelnud midagi, vaid vabastas tüdruku pluusi ülemised kaks nööpi. "Mida te-?!" tahtis Irina juba meest eemale lüüa, kui peatas oma käe õhus, kui Tiffany kergemalt hingama hakkas.
"Särk liiga kõvasti kinni ja madalrõhkkond, teie tütar ei saanud piisavalt õhku ja oli teadvusekaotuse äärel. Omal käel ta tualettruumist enam tagasi poleks tulnud. Andke talle midagi juua ja püsige tema ligidal, kui peaks halvemaks minema. Ma räägin kapteniga, et ta madalamalt lendaks, ehk on sellest abi." tähendas härra Shinja viisaka asjalikusega, kummardas veelkord ja läks lubatud suunas. Mõne aja pärast oli tunda, kuidas lennuk laskub ja mida madalamale nad laskusid, seda paremaks Tiffany olek muutus. Irina hoidis tütre õlgadest kinni ja toetas teda. Mõne aja pärast suutis Tiffany juba iseseisvalt seista.
Stjuard tuli tagasi neid murelikul pilgul vaatama ja nähes, et kõik on korras, kummardas veelkord viisakalt ning andis paar sündsat soovitust, mis olukorra juurde sobisid.
"Tänan." ütles Irina väga viisakalt ja ulatas käe. "Vabanda meid, kui me rasked kliendid oleme, tavaliselt käitume paremini."
"Pole tänuväärt." ütles härra Shinja, kuid võttis käe siiski vastu. Tema käepigistus oli tugev, kuid hoolitsev ühtlasi. Oli aru saada, et ta kasutab oma käsi palju erinevate pindade puhastamiseks ja poleerimiseks. "See on minu kohus, kui teil on veel midagi, siis andke mulle teada." Nende sõnade ja kummarduse järel, läks stjuard tagasi oma kohale ja tegi endale uue tassi "seitset samuraid".
Mõne aja pärast tuli Tiffany stjuardit isiklikult tänama ja istus teisele toolile härra Shinja ees.
"Tänan, et sa mind üles ei andnud." ütles Tiffany vaguralt. Ta ei vaadanud mehele silma ja hoidis oma käsi rusikais oma süles.
"Sa mõtled seda asja, mida sa tualettruumis tegid?" küsis härra Shinja ja ohkas raskelt ning pani teetassi kõrvale. "Sul vedas, et sa elus oled!"
Tiffany vaatas teda hämmastunult ja veidi hirmunult: "Mis mõttes - mul vedas?"
"Üleorga poolteist tundi - ka kõige tugevam zen-meister julgeb sellises olekus olla ainult pool tundi ja teie nolgid olete kolm korda kauem! - Muidugi ei kasuta zen-meistrid selleks seksi..." pomises härra Shinja rohkem iseendale, kuid tema hääl oli siiski selgelt kuulda. "Pärast poolt tundi rasket meditatsiooni hõredas õhus, läheb zen-meister mediteerivalt mäest alla, mis iseenesest on füüsiline koormus ja kui ta lõpuks jalamile jõuab, alustab lõõgastavat meditatsiooni, et end sellest vaimsest ja füüsilisest koormusest koguda."
"Vabanda, ma ei teadnud seda." ütles Tiffany alandlikult. "Ma teadsin vaid, et see on eriline tunne-"
"Sa ei peaks nende asjadega tegelema, eriti sulle on need väga ohtlikud!" ütles härra Shinja tõsiselt.
"Miks eriti mulle?!" küsis Tiffany oma endisel trotslikul toonil. Ta oli kogu oma elulisuse tagasi saanud. Ja nüüd istus stjuardi ees haldjalik neidis, ning härra Shinja mõistis, miks poisil nõnda kaua oli läinud.
"Kas poiss on veel elus, või väsitasid sa tema täiesti ära?" Küsis härra Shinja sarkastiliselt.
Tiffany punastas ja lõi pilgu uuesti maha: "Ei, ma ei tea, ta vist puhkab praegust, mu isa kõned on piisav unerohi, et panna iga inimest siin planeedil magama. - Sealt saab ta sinu rammestava meditatsiooni..."
"Su isa ei meeldi sulle eriti?" küsis härra Shinja asjalikult, kuid siiski oli tema toon sõbralik, ehkki enne oli ta olnud täis põlgust selle tüdruku vastu. Ta oli nagu paljud teised rikkurite tütred - ärahellitatud ja ennasttäis - ja ometi oli selles tüdrukus mingi sisemine ilu, mida ei saanud sõnadesse valada.
"Kui vaid seda "Kaarnakivi" ei oleks, mille ta lõi, siis saaksin ma temaga väga hästi läbi. Siis oleks tal mulle rohkem aega." ütles Tiffany mossitades ja vaatas teekannu.
"Sa võid ka ühe saada, kui soovid." ütles härra Shinja
"Mida?" ei saanud Tiffany teemavahetusest aru, millest jutt käib.
"Soovid ehk tassike teed? - See on "Seitse samuraid"." küsis härra Shinja viisakalt uuesti, nagu oleks tüdruku vanem vend.
"Sencha lisanditega? - See sobiks praegusel hetkel ülioivaliselt. Mu närvid on krussis." elavnes Tiffany tuntavalt ja kallas endale ise teed käepärasesse kohvitassi.
"Kaua sa oled juba laegas olnud?" Küsis härra Shinja jutujätkuks, kuid Tiffany kortsutas selle peale arusaamatusest kulmu.
"Ma ei saa aru millest te räägite." Härra Shinja ohkas uuesti ja võttis ette mõistva ilme.
"Minu maal nimetatakse sinusuguseid inimesi laegasteks. Nad on tugevad meediumid ja nendest saavad kas head preestrid; eksortsistid või sõdalasmungad. Laegas on inimene, kelle sees elab Budha loomus, või draakoni hing. See teeb nad vägevaks. Selle abil võivad nad luua ülimat täiust või täiuslikku hävingut." seletas härra Shinja aeglasel rahulikul häälel. Ometi ei olnud temast jälgegi Tiffany isa õpetavast toonist. Ei olnud kuidagi tunda, nagu tahaks stjuard olla vestluskaaslasest kuidagi moodi targem, või talle midagi kuulutada. Pigemini näis hoopis, et talle on vastumeelt sellest rääkida, nagu võiksid need sõnad kuidagi Tiffanyle liiga teha.
"Sa räägid, nagu mu filosoofia õpetaja..." ütles Tiffany, kasutades oma kõnes esmakordselt aupaklikku tooni.
"Ju ta on siis elatanud ja valgustatud hing." tähendas härra Shinja diplomaatiliselt.
"Minu meelest on ta pede, sest ta ei tunne minu vastu üldse huvi!" tähendas Tiffany kelmikalt.
"Sa ei peaks nõnda käituma. Inimesed võivad arvata, et sa oled..." härra Shinja tegi pausi, enne kui ta viimast sõna väga madalal häälel rõhutas, silmad kiiskamas "litsakas!"
"Mida te endale lubate??" kähises Tiffany vihast vahutades. "Kes te enda arust olete, madal stjuard?!"
Härra Shinja kummardus maani, olles enne oma toolilt püsti tõusnud ja nii kitsastes tingimustes oli see väga kõva sõna. "Vabanda mu ebaviisakuse pärast!" Kui ta oli uuesti oma kohale istunud, jätkas ta juttu katki jäänud kohast. "Sa oled väga ilus tüdruk nii sisemiselt kui välimiselt, kuid miskipärast sa peletad kõiki inimesi endast eemale ja hoiad seda kõrgi ärahellitatud rikka mehe tütre maski oma näo ees, kui samas sa oled nii lahke ja hooliv isiksus." Kui Tiffany seda kuulis, siis püüdis ta veel mõnda aega vihast puhkida, kuid viha valgus temast välja ja ta pidi tunnistama, et stjuardil on õigus. Kõik see aeg oli ta püüdnud varjata oma tõelisi tundeid, et mitte haiget saada. Et mitte kuulda, et ta vanematele ei meeldi tütar, kelleks ta sirgunud on. Ta ei tahtnud olla imelaps vaid pereema ja oma mehe eest hoolitseda. Kuid samapalju, kui tema seda tahtis, teadis ta, kui väga tahtsid tema vanemad talle head tulevikku kindlustada - ja selleks tulevikuks oli kõrgkool ning haridus ja alles siis kusagil 40 aastaselt võibolla abielu.
"Ma ei tea, minu meelest ma pole laegas." jätkas Tiffany juttu sealt, kus temal pooleli jäi.
"Ka mina ei nõustunud oma perekonna traditsiooni järgima ja valisin selle töökoha, muidu ma teeniksin praegust meie perekonna templis." tähendas härra Shinja alandlikult.
"Sa peaksid mu koduõpetajaks hakkama, sa oled palju mõistlikum, kui need, keda mu isa ja ema varem valisid. Muidu ma tõesti lähen hulluks." tähendas Tiffany sõbralikult ja unistaval toonil. Ei paistnud, et ta oleks tõeliselt stjuardiga rääkinud, vaid rohkem oma ulmadega.
"Mulle meeldib mu praegune töö, kuid tänan pakkumast." ütles härra Shinja viisakalt, tõusis; kummardas ja läks oma toimetuste juurde. Ka Tiffany oli jõudnud oma tassi selle jutuajamise peale tühjaks juua ja läks oma kohale tagasi.
Kui lennuk maandus, suundusid Ülemisted oma koju; Vadim viis tehnika kontorisse ja Mihkel läks treeningsaali boksikotti taguma ja võttis pärast seda ühe korraliku kuuma vanni, et pinget kehas leevendada. See Tiffany Ülemiste - ei, temaga ei olnud mingeid poolikuid asju, tema ikka oskas armastada. Mihkel mõtles, et ta süda jääb seisma, kui ta meenutas seda tunnet seal tualettruumis. Ka kauge mälestusena oli see nii ainitine ja kõikehõlmav, et lai naeratus venis ta suule. Tal oli ainult kahju, et ei saanud temaga tänast ööd koos veeta. Tema perekond ei teadnud, et nad on abielus.
*shinja - püha madu, kristlane; taka - pistrik; hotokeshou - Budha loomus
Mõne aja pärast kui härra Shinja ühest tualettruumist möödus, kuulis ta uksetaga rasket hingamist, ning läks edasi. See oli nii tavaline, et noored tahtsid lennukis seda teha, eriti, kuna räägiti, et see pidi mehed võimekamaks tegema ja naised viljakamaks, või oli asi lihtsalt õhurõhus ning hüperventilatsioonis. Igal juhul liikusid igasugused legendid Üleorgast. Üleorga oli selline meeleolek ja orgasmi liik, mis sarnanes mõnedele tantristlikele tehnikatele, selle vahega, et sa ei pidanud valima erilist asendit. Selleks sobisid kõik sellised kohad, kus oli madal õhurõhk, näiteks Himalaja tipp; hapnikutelk kuskil kõrgmäesiku platool või lennuki tualettruum, kui sa oled kõrgel pilvede kohal. Ta isiklikult jälestas seda, et kõik mida need kristlased tahavad, on rohkem väge ja lõbusid. Tema jaoks olid kõik lääne inimesed kristlased, kes ei mõistnud tema kultuuri. Üks lõbuke hommikuks ja lõbuke õhtuks ning kõige peale palju erinevaid võimeid ja tehnikaid, mille pärast oldi valmis palju raha ja aega kulutama. - Ja mille tarvis? Ükski neist ei mõistnud vaimse kirgastumise tõelist mõtet. Härra Shinja jõi tööliste osakonnas "seitset samuraid" ja ootas. Läks mööda poolteist tundi, enne kui noored välja tulid ja oma kohtadele läksid. Vaikselt ohates tõusid stjuard üles ja läks vetsu küürima. Seal lõhnas ikka veel kahe inimese higi ja muude vedelike järele, mis vahekorra ajal eralduvad. Härra Shinja pidi palju õhuvärskendajat kasutama, et kõik see minema peletada, nagu oleks tema eksortsist ja see tema pühamu, mida ta kaitseb. Juba kakskümmend aastat oli ta seda madalat ametit pidanud ja loobunud kõigist oma isa pakkumistest hakata templipreestriks - ta ei soovinud hakata laekaks, et valvata hotokeshou üle, mis nende perekonnale oli usaldatud. Kui vaja, siis ütleb ta oma perekonnast lahti, ehkki see oleks olnud väga ennekuulmatu tegu jaapanis, kuid kuna ta niigi oli suurema osa ajast maa ja taeva vahel, ei pidanud ta vihaste sugulaste pilke kartma ja tal ei olnud mobiili ega isiklikku korterit. - Kogu tema omandus siin ilmas oli vaid puhastuslapp ja vormiülikond. Kaastöötajad nimetasid teda Mr. Propperiks, kuigi tema ei olnud kiilakas, nagu ta isa. Tal olid tema ameti kohta haruldaselt pikad ja lumivalged juuksed. Koolis narriti teda sellepärast Byakko ja tehti järele tema isa kõne ja kõnnimaneeri - siis kui õpetaja polnud klassis, muidu oleksid nad tema keppi tunda saanud ja midagi rasket pidanud retsiteerima. Teda ei peetud kunagi küllalt inimeseks, miks ta oleks pidanud tahtma seda teed järgida.
"Vabandust, ma pean vetsu minema." ütles Tiffany viisakalt
"Juba jälle!" Muretse Irina, "Kas sa tunned end halvasti?"
"Lõunamaa toit ei sobi mu põhjamaa seedimisele." Tiffany tegi grimassi, mis Mihklile paistis kui silma pilgutus ja tema vanematele kui valulik agoonia.
"Sa oled koguaeg nii kahvatu ja hoidud raamatute vahele, sa peaksid rohkem väljas käima, siis ei mõju sulle võõramaa toit niimoodi." ütles Madis hajameelselt ja sai oma naise vihase pilgu osaliseks. "Sina hoidu oma "Kaarnakivi" vahele!" Seda ütelnud tõusis Irina püsti ja läks koos tütrega tualettruumide poole.
"Mida ma ütlesin?" küsis hämmastunud Madis teistelt reisikaaslastelt.
"Ju on mingi naiste värk." ühmas Mihkel ja Vadim noogutas nõustuvalt. Madis asus uuesti oma suuri plaane teiste ees lahti laotama ja Mihkel pani kõrvaklapid pähe, keerates muusika valjemaks kui mehejutt ning Vadim võttis ette transilaadse pilgu - kumbki ei kuulanud, mida Suurel Õpetajal oli oma alamatele öelda, kuid Madis ei hoolinud, sest ta ei pannud selliseid pisiasju tähele.
"Saaksite meid aidata, mu tütar ei tunne end hästi!" ütles Irina viisaka ja mureliku häälega. Stjuard kummardas nende ees viisakalt ja vaatas tõsiselt tüdrukut ning kahvatus. "Mis on?" küsis Irina veel murelikuma häälega, et tal ei olnud stjuardi reaktsioon märkamatuks jäänud. Stjuard ei öelnud midagi, vaid vabastas tüdruku pluusi ülemised kaks nööpi. "Mida te-?!" tahtis Irina juba meest eemale lüüa, kui peatas oma käe õhus, kui Tiffany kergemalt hingama hakkas.
"Särk liiga kõvasti kinni ja madalrõhkkond, teie tütar ei saanud piisavalt õhku ja oli teadvusekaotuse äärel. Omal käel ta tualettruumist enam tagasi poleks tulnud. Andke talle midagi juua ja püsige tema ligidal, kui peaks halvemaks minema. Ma räägin kapteniga, et ta madalamalt lendaks, ehk on sellest abi." tähendas härra Shinja viisaka asjalikusega, kummardas veelkord ja läks lubatud suunas. Mõne aja pärast oli tunda, kuidas lennuk laskub ja mida madalamale nad laskusid, seda paremaks Tiffany olek muutus. Irina hoidis tütre õlgadest kinni ja toetas teda. Mõne aja pärast suutis Tiffany juba iseseisvalt seista.
Stjuard tuli tagasi neid murelikul pilgul vaatama ja nähes, et kõik on korras, kummardas veelkord viisakalt ning andis paar sündsat soovitust, mis olukorra juurde sobisid.
"Tänan." ütles Irina väga viisakalt ja ulatas käe. "Vabanda meid, kui me rasked kliendid oleme, tavaliselt käitume paremini."
"Pole tänuväärt." ütles härra Shinja, kuid võttis käe siiski vastu. Tema käepigistus oli tugev, kuid hoolitsev ühtlasi. Oli aru saada, et ta kasutab oma käsi palju erinevate pindade puhastamiseks ja poleerimiseks. "See on minu kohus, kui teil on veel midagi, siis andke mulle teada." Nende sõnade ja kummarduse järel, läks stjuard tagasi oma kohale ja tegi endale uue tassi "seitset samuraid".
Mõne aja pärast tuli Tiffany stjuardit isiklikult tänama ja istus teisele toolile härra Shinja ees.
"Tänan, et sa mind üles ei andnud." ütles Tiffany vaguralt. Ta ei vaadanud mehele silma ja hoidis oma käsi rusikais oma süles.
"Sa mõtled seda asja, mida sa tualettruumis tegid?" küsis härra Shinja ja ohkas raskelt ning pani teetassi kõrvale. "Sul vedas, et sa elus oled!"
Tiffany vaatas teda hämmastunult ja veidi hirmunult: "Mis mõttes - mul vedas?"
"Üleorga poolteist tundi - ka kõige tugevam zen-meister julgeb sellises olekus olla ainult pool tundi ja teie nolgid olete kolm korda kauem! - Muidugi ei kasuta zen-meistrid selleks seksi..." pomises härra Shinja rohkem iseendale, kuid tema hääl oli siiski selgelt kuulda. "Pärast poolt tundi rasket meditatsiooni hõredas õhus, läheb zen-meister mediteerivalt mäest alla, mis iseenesest on füüsiline koormus ja kui ta lõpuks jalamile jõuab, alustab lõõgastavat meditatsiooni, et end sellest vaimsest ja füüsilisest koormusest koguda."
"Vabanda, ma ei teadnud seda." ütles Tiffany alandlikult. "Ma teadsin vaid, et see on eriline tunne-"
"Sa ei peaks nende asjadega tegelema, eriti sulle on need väga ohtlikud!" ütles härra Shinja tõsiselt.
"Miks eriti mulle?!" küsis Tiffany oma endisel trotslikul toonil. Ta oli kogu oma elulisuse tagasi saanud. Ja nüüd istus stjuardi ees haldjalik neidis, ning härra Shinja mõistis, miks poisil nõnda kaua oli läinud.
"Kas poiss on veel elus, või väsitasid sa tema täiesti ära?" Küsis härra Shinja sarkastiliselt.
Tiffany punastas ja lõi pilgu uuesti maha: "Ei, ma ei tea, ta vist puhkab praegust, mu isa kõned on piisav unerohi, et panna iga inimest siin planeedil magama. - Sealt saab ta sinu rammestava meditatsiooni..."
"Su isa ei meeldi sulle eriti?" küsis härra Shinja asjalikult, kuid siiski oli tema toon sõbralik, ehkki enne oli ta olnud täis põlgust selle tüdruku vastu. Ta oli nagu paljud teised rikkurite tütred - ärahellitatud ja ennasttäis - ja ometi oli selles tüdrukus mingi sisemine ilu, mida ei saanud sõnadesse valada.
"Kui vaid seda "Kaarnakivi" ei oleks, mille ta lõi, siis saaksin ma temaga väga hästi läbi. Siis oleks tal mulle rohkem aega." ütles Tiffany mossitades ja vaatas teekannu.
"Sa võid ka ühe saada, kui soovid." ütles härra Shinja
"Mida?" ei saanud Tiffany teemavahetusest aru, millest jutt käib.
"Soovid ehk tassike teed? - See on "Seitse samuraid"." küsis härra Shinja viisakalt uuesti, nagu oleks tüdruku vanem vend.
"Sencha lisanditega? - See sobiks praegusel hetkel ülioivaliselt. Mu närvid on krussis." elavnes Tiffany tuntavalt ja kallas endale ise teed käepärasesse kohvitassi.
"Kaua sa oled juba laegas olnud?" Küsis härra Shinja jutujätkuks, kuid Tiffany kortsutas selle peale arusaamatusest kulmu.
"Ma ei saa aru millest te räägite." Härra Shinja ohkas uuesti ja võttis ette mõistva ilme.
"Minu maal nimetatakse sinusuguseid inimesi laegasteks. Nad on tugevad meediumid ja nendest saavad kas head preestrid; eksortsistid või sõdalasmungad. Laegas on inimene, kelle sees elab Budha loomus, või draakoni hing. See teeb nad vägevaks. Selle abil võivad nad luua ülimat täiust või täiuslikku hävingut." seletas härra Shinja aeglasel rahulikul häälel. Ometi ei olnud temast jälgegi Tiffany isa õpetavast toonist. Ei olnud kuidagi tunda, nagu tahaks stjuard olla vestluskaaslasest kuidagi moodi targem, või talle midagi kuulutada. Pigemini näis hoopis, et talle on vastumeelt sellest rääkida, nagu võiksid need sõnad kuidagi Tiffanyle liiga teha.
"Sa räägid, nagu mu filosoofia õpetaja..." ütles Tiffany, kasutades oma kõnes esmakordselt aupaklikku tooni.
"Ju ta on siis elatanud ja valgustatud hing." tähendas härra Shinja diplomaatiliselt.
"Minu meelest on ta pede, sest ta ei tunne minu vastu üldse huvi!" tähendas Tiffany kelmikalt.
"Sa ei peaks nõnda käituma. Inimesed võivad arvata, et sa oled..." härra Shinja tegi pausi, enne kui ta viimast sõna väga madalal häälel rõhutas, silmad kiiskamas "litsakas!"
"Mida te endale lubate??" kähises Tiffany vihast vahutades. "Kes te enda arust olete, madal stjuard?!"
Härra Shinja kummardus maani, olles enne oma toolilt püsti tõusnud ja nii kitsastes tingimustes oli see väga kõva sõna. "Vabanda mu ebaviisakuse pärast!" Kui ta oli uuesti oma kohale istunud, jätkas ta juttu katki jäänud kohast. "Sa oled väga ilus tüdruk nii sisemiselt kui välimiselt, kuid miskipärast sa peletad kõiki inimesi endast eemale ja hoiad seda kõrgi ärahellitatud rikka mehe tütre maski oma näo ees, kui samas sa oled nii lahke ja hooliv isiksus." Kui Tiffany seda kuulis, siis püüdis ta veel mõnda aega vihast puhkida, kuid viha valgus temast välja ja ta pidi tunnistama, et stjuardil on õigus. Kõik see aeg oli ta püüdnud varjata oma tõelisi tundeid, et mitte haiget saada. Et mitte kuulda, et ta vanematele ei meeldi tütar, kelleks ta sirgunud on. Ta ei tahtnud olla imelaps vaid pereema ja oma mehe eest hoolitseda. Kuid samapalju, kui tema seda tahtis, teadis ta, kui väga tahtsid tema vanemad talle head tulevikku kindlustada - ja selleks tulevikuks oli kõrgkool ning haridus ja alles siis kusagil 40 aastaselt võibolla abielu.
"Ma ei tea, minu meelest ma pole laegas." jätkas Tiffany juttu sealt, kus temal pooleli jäi.
"Ka mina ei nõustunud oma perekonna traditsiooni järgima ja valisin selle töökoha, muidu ma teeniksin praegust meie perekonna templis." tähendas härra Shinja alandlikult.
"Sa peaksid mu koduõpetajaks hakkama, sa oled palju mõistlikum, kui need, keda mu isa ja ema varem valisid. Muidu ma tõesti lähen hulluks." tähendas Tiffany sõbralikult ja unistaval toonil. Ei paistnud, et ta oleks tõeliselt stjuardiga rääkinud, vaid rohkem oma ulmadega.
"Mulle meeldib mu praegune töö, kuid tänan pakkumast." ütles härra Shinja viisakalt, tõusis; kummardas ja läks oma toimetuste juurde. Ka Tiffany oli jõudnud oma tassi selle jutuajamise peale tühjaks juua ja läks oma kohale tagasi.
Kui lennuk maandus, suundusid Ülemisted oma koju; Vadim viis tehnika kontorisse ja Mihkel läks treeningsaali boksikotti taguma ja võttis pärast seda ühe korraliku kuuma vanni, et pinget kehas leevendada. See Tiffany Ülemiste - ei, temaga ei olnud mingeid poolikuid asju, tema ikka oskas armastada. Mihkel mõtles, et ta süda jääb seisma, kui ta meenutas seda tunnet seal tualettruumis. Ka kauge mälestusena oli see nii ainitine ja kõikehõlmav, et lai naeratus venis ta suule. Tal oli ainult kahju, et ei saanud temaga tänast ööd koos veeta. Tema perekond ei teadnud, et nad on abielus.
*shinja - püha madu, kristlane; taka - pistrik; hotokeshou - Budha loomus
Tellimine:
Postitused (Atom)