Ülekuulamine

Kui isa Gregorius Ülemiste häärberisse jõudis, oli Tiffany juba õpingute juures. Ta helistas kella ja lasi stjuardil end sisse juhatada. Madise kabinetis oli neil üks tõsisem jutuajamine, kuid kuna isa Gregoriuse soovitused olid väga põhjalikud, siis ei andnud millegi kallal norida. Madisele ei meeldinud see mees. Ta mäletas teda sealt raamatupoest, kui kõik need kanad ta ümber kaagutasid - ja talle ei meeldinud sellised mehed, kes niisugust tähelepanu otsisid. Kuid midagi ei olnud teha, see oli tema tütre hea tuleviku pärast, et tal võiks paremini minna, kui tema vanematel. Nendele polnud keegi sellist täiuslikku haridusteed võimaldanud. Omal viisil pidid nii Madis kui Irina end tõestama ja küünarnukkidega ja üle laipade ronides kuuldavaks ning nähtavaks tegema. Nende tütrel pidi minema paremini.

"Nii et te olete olnud peaministri hingehoidja?" küsis Madis
"Nii see on, kuid kahjuks ei saa ma..." püüdis isa Gregorius seletada, kuid tema sõna lõigati halastamatult pooleks.
"See on hea, kui te oskate saladusi hoida, eelmine lasti just selle eksimuse pärast lahti, et ta oli ajakirjandusega liialt semu." tähendas Madis hajameelselt ja uuris mehe soovitusi, nagu oleks ta jurist ja tahaks väikesest kirjast midagi mürgist üles leida. Kusagil peab mõni konks olema. See mees ei saa nii hea olla, kuskil peab olema mingi mööndus, miks kõik seda munka kiidavad ja soovitavad. Kunagi pole sellist meest, kelle kohta ainult head räägitakse - kui ta pole just lits mees.
"Kas ma võin istuda?" küsis isa Gregorius viisakalt. Madis saatis talle küsiva pilgu ja märkas, et mees oli kõik see aeg seisnud, ja nad olid juba pool tundi tema soovitusi arutanud. Ta tegi tülpinud käeliigutuse, mis pidi tähendama niipalju kui: "Tunne end, nagu kodus." ja isa Gregorius võttis rahulikult istet, vaadeldes huvitatult Madist laua taga.
"Nii et, mis aineid te õpetate, on teil mõni ametlik akadeemiline?" Ta jättis lause lõpetamata ja saatis isa Gregoriuse poole küsiva pilgu, kuid seekord oli see rohkem kaupmehe oma, kes püüab ülemiselt riiulilt mingit kindlat välismaist oliiviõli pudelit üles leida. Isa Gregorius võttis portvelli lahti ja koukis sealt veel ühe pataka dokumente välja. Oli näha, et ta oli vestlustega harjunud ja oskas aega õigesti kasutada, et sellest parim võimalik tulem saada. Kuna Madis oli pidanud palju töötajaid Astral Marketingi tööle palkama ja nende lepingu sõlmimiseks viimase kinnituse andma, siis teadis ta, mil viisil võisid lootustandva kandidaadiga alt minna. Esmapilgul hea mees võis osutuda kapijoodikuks või lausa narkomaaniks ja vändagängsteriks. Selliseks, kelle mõtted ei ole täiesti töö peal. Mõni nendest oli koguni Superstaaris esinenud ja pidas end miskiks staariks või selliseks. Ta ei tahtnud oma valikuga alt minna - jutt käis ikka tema tütre tulevikust. Samas ei meeldinud talle, kui vestluses keegi muu oli peakoer, ja isa Gregorius oli vääriline vastane. Ta oli meest igatepidi provotseerinud, kuid isa Gregorius ei võtnud vedu. Asja tegi hullemaks, et Madis ei sallinud katoliiklasi - või üldse usklikke, välja arvatud neid vene pappe, kes tema haavu sõjas ravisid. Neid ta oli nõus sallima, et nende olemasolu polnud täiesti aja ning ruumi raiskamine. Madis uuris neid uusi pabereid ja nägi, et need on rohkem kui piisavad. Nendest tuli välja, et isa Gregorius on lausa ülekvalifitseeritud.
"Ja kust te kuulsite, et mu tütar vajab, hmmh-" Madis jättis jälle lause lõpetamata ja uuris ühte rida vaadeldaval dokumendil, mis ütles, et isa Gregorius on käinud Sarajevos koos rahuvalvajatega.
"Ma kuulsin temast uudistes, ta meenutas ühte kindrali tütart, keda ma Sarajevos õpetasin. Mehe peale oli suur tasu pandud ja oli oht, et tema tütar saab märklauaks, nii et ma pidin talle õpetaja; lapsehoidja; koomik ning ihukaitsja ühes isikus olema." Ennetas isa Gregorius Madise küsimuse suunda.
"Ahsoo, te siis olete relvadega sina peal?" küsis Madis tunnustavalt.
"Ma eelistaksin ilma neid kasutamata elada, kuid alati ei tule inimesed mu soovidele vastu." tähendas isa Gregorius kerge tülpimusega hääles.
Madis lubas endale kerge naeratuse, mis võbeles ta suunurkades.
"Noh siin majas olen ma huvitatud teie filosoofilistest ja filoloogilistest oskustest, Securitas hoolitseb mu turvalisuse pärast, nii et sellepärast pole teil vaja esialgu muretseda." Madis tõusis laua tagant püsti ja pani isa Gregoriuse soovitused eraldi kausta ja kausta kappi lukutaha. Polnud vaja et naine või tütar mõnda ebasoovitavat dokumenti loeb ja valesti aru saab. Ta võttis riiulist teise kausta, kust tiris välja tühja planketi ning asus seda täitma. Ta oli enda kodu tarvis töölevõtu planketid Astral Marketingsist saadud tooriku abil koostanud, kuna see aitas maksuametit eemal hoida. Need olid pärast iseseisvumist nii ülbeks läinud, et toppisid oma nina igale poole, kuid kui lajatasid neile mõne kurjakuulutava või saladusliku tüüplepinguga, siis oli neil aastateks tegevust, mille käigus nad sind enam esildistega ei tüüdanud. Ta maksis juba niigi palju makse, ja sellele neetud riigile ikka ei piisanud. Kui ta oli planketi täitnud, libistas ta selle üle laua isa Gregoriuse ette ja andis oma MontBlanck sulepea pilkava silmapilgutusega üle. "Ma tahan seda pärast tagasi." kuid isa Gregorius ei teinud väljagi, vaid andis oma allkirja. Ta pani sulepea rahulikult tagasi lauale ja asutas kabinetist lahkuma. "Kuna ma saan oma ruumidega tutvuda? Ma sain kirjast aru, et te soovite, et ma häärberis ööbiksin, niikaua kui ma teie tütart õpetan." ütles isa Gregorius üle õla. See ärritas veidi Madist, kuid ta leppis sellega. See on hea kui koduõpetaja on veidi tugevama vaimuga, siis ei söö tema tütar teda ära, nagu eelmist, kes oskas ainult ohkida ja heldida, kui tark tütar neil on. "Ma juhatan teid ise, kõigile tubadele ei pääse teised ligi."

Kui Madis ja isa Gregorius olid visitatsiooni lõpetanud, juhatati uus koduõpetaja viimaks tema eraruumidesse ja ta lubas endale tassikese rohelist teed. Ta mõtles teed juues tagasi tollele jaapani templile, kelle abtiga ta oli nii hästi läbi saanud. Jah, tema poeg käis alati selle kibestunud ilmega ringi ja varsti jooksis ka kodunt ära. Ta ei olnud suutnud olla talle hea õpetaja. Tema isa oli süüdistanud end liigsete lääne mõjudega, mis ei lasnud pojal nende kultuuri ilu näha. Kuid isa Gregorius teadis, et mitte igast pojast ei saa oma isa ameti pidajat. See oli suur Jumala õnnistus, kui poeg võis isa ameti üle võtta - sest kas polnud ta tihti ka kristlaste seas näinud, kuidas pastorite ja preestrite pojad ja tütred halvale teele lähevad. Juba pärast rooma riigi lõppu oli olnud tavaline, et pojad kogudusi oma mailt pagendasid, mille pastorist isad neile pärandasid, olles selle enne rikkalt mehelt annetuseks saanud, et kogudusel oleks kuhu koguneda. - Eks sellepärast kuulutatigi tsölibaadi seadusega kõik pastorite ja preestrite lapsed sohilasteks, et neil ei oleks pärimisõigust ja et nad ei saaks kogudusi oma õigusega ahistada. Nüüd olid ajad muutunud, ja enam polnud ilus kingitusi edasi pärandada, nagu vanasti oli võimalik; kuid tsölibaat jäi ja muutus vaimseks absoluudiks ja asjana iseeneses. Isa Gregorius ei kiitnud seda heaks. - Kui kõik valgustatud isikud valivad elu ilma järglasteta, siis sureb nende tarkus viljatult, sest kes oleks veel parem näidis ja tõend nende usu erilisusest, kui poeg, kes astub isa kingades. Maailm oli juba väsinud pede- ja pedofiil preestritest, kes tema püha õiget usku teotasid. Ta ei saanud seda lubada ja oli endale vandunud, et näitab, kuidas kristlane peab tõeliselt elama. Eks sellepärast sai ta "Marmoringlid" kirjutama, et mõista Hoosea stiilis kõik hoorus hukka, kuid teda süüdistati pornograafias. Kuidas see tema hinge kibestas, et keegi teda ei mõistnud. Kas see oli nende meelest kerge, maalida alasti kehasid, nendes keelatud asendites, mis teda tülgastasid. Tema poleks elusees naisest nii mõelnud. See pidi inimesed patu suhtes üles äratama, et nad teaksid millega nad mängivad - ja siis, pornograafia! Isa Gregoriuse pilk langes ühele riiulile, kus ta oma raamatu ära tundis. Oli näha, et raamatut loeti tihedalt ja et see oli hästi hoolitsetud korras. "Siin majas elavad ikka valgustatud hinged!" ümises ta tunnustavalt. Ta mõtles, mis selle templi nimi oli olnud. Ahjaa, see oli nii keeruline ja raskesti tõlgitav, seepärast ei tulnudki see kohe meelde: "Jadeiit fööniks, kes istub valge lootose õiel, teab tõde ja teed selleni." või oli see hoopis "tõeline tee" mida fööniks lootosel valvas. See polnud eriti tähtis, kuna mõte jäi samaks.

Kui Tiffany koju jõudis, oli juba hilja, kuid tal ei olnud koduseid töid - sest tal oli kuri komme õpetajaid traumeerida sellega, et vastas igale esitatud küsimuslehele akadeemilise veerandtunniga - 15 minutiga kodused tööd õppejõu nähes ära tehes. Paljud ei suutnud sellist hirmutavat kogemust tema intelektist taluda ja panid oma ameti maha. Ja siis ta mõmises midagi üleolevalt stiilis: "Järgmine kord kasuta i-mitmust ja mitte kindlat kõneviisi!" Arukamad jälgisid teda silmanurgast, ja kui tal paistis juba klassis õpitav valmis olema, siis anti talle vaikselt uued ülesanded. Nõnda sai Tiffany kerge vaevaga kogu kursuse materjali ainult kahe semestriga läbitud - ja temal olid ka kõik ained humanitaarist reaalini, ja ta kõndis ringi sellise näoga, kui käiks kudumisklassis. Oma südames oli Tiffany õnnetu, sest koolis ei näinud ta Mihklit nii tihti, kui Maldiividel. Ta tabas end tihti klassiruumis unistamast ja kujutlemast, mis asendeid nad peaksid veel läbi võtma. Tiffany ei jõudnud ära oodata, et kuninglikku laulu koos Mihkliga lugeda. Nende filosoofia õpetaja oli ta abiõpetajaks teinud - nüüd, kus ta kõik selles aines oli omandanud - ja tema ülesandeks oli mahajääjaid abistada. Kuningliku laulu lahti seletamine oli paras ettevõtmine, kuna paljudel puudus intiimsem kogemus vastassooga. Kuid kuna internet oli olemas, siis sai sellest murest kergesti üle. Ainus asi, milles Tiffany lasi end järele lohistada, oli marketingi osa. Kuid õppejõud andsid talle selle andeks. Ei olnud kerge olla Madis Ülemiste tütar. Pealegi tegi ta teoreetilise osa oivaliselt ära, selle rakendamisega oli mingi tõrge, et tema etteasted ei tundunud üldsegi siirad. - Oli selgelt aru saada, et talle ei meeldinud asju pakkuda. Ta tahtis lihtsalt oma isaga koos olla, et ta ei oleks siin ilmas nii üksi ja haavatav. Ta ei talunud neid pilke, millega kogu maailm teda läbistas, nagu oleks ta mäekristallist nikerdatud kuju. - Igal pool oli aga "Kaarnakivi" ees ja "Kaarnakivi" taga. Mida edukam oli Madis Ülemiste, seda vähem oli tal aega oma perekonnale ja seda tihemini oli ta komandeeringus. - Eks sellepärast oli ta ka selle uue koduõpetaja hankinud, et nüüdsest sai see teda laupäevastel õhtusöökidel asendama. Oi kuidas ta sellele mungale kätte maksab, tema ju kirjutas "Marmoringlid"! - Vaatame kuidas talle tüdruk selle kaante vahelt meeldiks...