Õndsad on need, kel nälg ja janu õiguse järele.

I
Vend Justus oli palvetamas Tiffany lapsukese juures, ja hiinlasest nõid kussutas teda, kui korteri omanik viimaks jaapanist tagasi tuli. Ta ilmus ingli abiga nagu oli siit kadunud ja vaatles tõsiselt ringi, enne kui sama tõsiselt vend Justust seletas. "Sa pühkisid tolmu?" küsis ta veidi hämmingus ja ootamata mingit vastust, vaatles ta ka põrandaid ja nuhutas "Sa pesid põrandaid!" "Ega nõid ei pesnud jah..." ironiseeris vend Justus ja palvetas edasi. Takahiro läks hapu näoga hiinlanna juurde ja küsis: "Kas sina aitasid tolmu pühkida ja põrandaid pesta?" Kõnetatu solvus ja pani lapse ettevaatlikult hälli tagasi. "Ta üldse ei lasnud, ehkki ma oleksin, ma..." kuid Takahiro tõstis lepitavalt käe ja tema pale oli ka palju sõbralikum. "Ma ei ütlegi, et sa laisk oled, lihtsalt sellel kristlasel seal on alaväärsuskompleks ja ta ei või oma häid tegusid tunnistada - ma saaksin aru kui ta oleks panka röövinud ja seda tagasi ajab." Ka vanamemm muigas selle kommentaari peale, kuid vend Justus ei teinud välja ja palvetas edasi. "Hea küll, kristlane! Kui palju sa selle eest tahad, et mu korterit korras hoidsid`" küsis Takahiro südamlikul toonil.
"Kohe, kui ütled, kui palju üüri sa võtad oma korteris elamise eest ja võõra lapse kasvatamise eest, keda sina pole teinud!" andis vend Justus vastu ja palvetas edasi.
"Noh, see pole midagi, ma tegin seda südame soojusest..." muheles Takahiro endamisi.
"Võibolla on ka sinul alaväärsus kompleks, et sa ei või kristlaselt head vastu võtta - küll aga seda temale osutada?" tähendas vend Justus asjalikult. Ja kui Takahirol sellest karp lahti jäi, jätkas vend Justus nõnda: "Äkki lepime kokku, et oleme tasa ja kumbki meist ei pea tundma, kuidas teine temale head tegi ja mina või sina võlgu jäime. Või oleme tõesti nii suured vaenlased, et sina oled budist ja mina kristlane, et sa ei või selle viigiga leppida?"
"Ei, noh! Viik kõlab väga hästi..." imestas Takahiro ja läks endale hoopis kohvi tegema. Ta vaatles külmkapi sisu ja teiste kappide omi ning kortsutas kulme. "Ja poes käisid sa kah" küsis ta tõsiselt. "Ma ju peaaegu et elasin siin ja sõin ning jõin samuti - ma ei saanud seda sinu kulul teha, kui ma juba korterit kasutasin - see poleks olnud viisakas." Tähendas vend Justus alandlikul kuid siiski aupaklikul toonil ja Takahirol ei jäänud see märkamata. Tema parema silma laug hakkas tõmblema sellise viisakuse pärast. Ta oli niikaua Eestimaal elanud, et teada, kui võõras ta siin on ja kui teistsugune. Kuidas see Eestlane julges teda kui võrdset kohelda?
"Sa arvad, et ma olen Eestlane?" küsis vend Justus ja mõlemad nii hiinlannast nõid kui Takahiro võpatasid sellise küsimise peale.
"Eestlaste jaoks ei ole ma üldse eestlane vaid venelane - ja mitte ükskõik milline venelane - narkomaanist varastav venelane." tähendas vend Justus ja palvetas edasi.
"Miks sa siis end vend Justuseks nimetad, kui sa tahad nii eestlane olla?" küsis Takahiro tögamisi. "Sest ma mõistsin, et eesti nimi vaid rõhutab minu teistmoodi olekut. Kuna ma võtsin endale kreeka nime, siis on Eestlased minu suhtes paremini üles soojenenud, kui et ma oleksin end vend Õiglane nimetanud..." tähendas vend Justus rahulikult. "Hea küll! ohkas Takahiro ning masseeris ninajuurt. Ta tuli kandiku ja kolme kohvitassiga tagasi ning jagas kõigile, saades viisaka tänu vastu. "Miks sa ei võinud mõnda teist eesti nime valida, mis nii suurejoonelisena ei kõla - kui sinu eesmärk oli Eestlastega hästi läbi saada, siis oleks vaiksem nimi ju parem olnud.
Vend Justus jõi oma kohvi ja naeratas endamisi. "Sa ei ole just kaua Eestimaal elanud, kui sa seda küsid - kuidas sul kodumaal nimepanekuga on?" Takahiro ärritus selle küsimuse peale, kuid vanamemm oli lõbustatud. Ta ei saanud just paljudest sellistest sõbralikest vestlustest osa, et tal selline amet oli. Kõik kartsid teda, kuid praegust tundis ta end nagu oma inimene.
"Minu kodumaal pannakse nime alandlikult, et mitte maa ja taeva vaime pahandada. Liiga uhke nimi võib õnnetust tuua ja laps saab endale halva õnne, et ta nõnda ennasttäis on." tähendas Takahiro kõrgi rahuloluga, sest ta tahtis teada, mida kristlasel selle peale öelda on. Ka nemad jutlustasid alandlikkust, kuid kuidagi ei ulatunud see just nende nimedesse, mis nii ilusad ja toretsevad olid. Eks olnud kõik lääne nimed väga suurejoonelised nagu peaksid kõik nende kandjad end kuningateks või vähemasti rüütliteks. Mida vähem oli elujärjelt inimene, seda enam ehtis ta end nimedega, mis talle üldsegi ei sobinud. Nõnda olid kõik Liisud ja Triinud hoopis Lisette'id ja Tiffanyd - nagu oleks see tüki küljest võtnud, et neid kodumaa päraselt nimetada. Takahiro oli seda alati Eestlaste puhul imeks pannud - tema meelest oli Krõõt ilus naise nimi, kuid Eestlastele ei saanud seda päris öelda.
Vend Justus lubas endale jälle teadvalt naeratada ning jõi kohvi, ütlemata kohe midagi. Takahiro oli juba valmis vihast püsti tõusma ja minema kõndima, kui taipas, et viibib omaenese korteris. Aga siis sai ka kristlane oma vastuse valmis: "Samuti on Eestlastega, et nemad püüavad leida oma lapsele nii suure nime, kui vähegi võimalik, et maa ja taeva vaimud ei solvuks, ega arvaks, et seesinane saab nende kaelas elama ja ei hakkagi ise pead kandma. - Eestlased ei usalda ju liig-alandlikke inimesi, pidades neid muidusööjateks. Seepärast ongi kristlastel oma ligimese armastusega nii raske Eestimaal elada." tähendas vend Justus kõvera naeratusega. "Ainult nõnda, et ma olen vend Justus võin ma Eestlaste keskel oma asja ajada, ilma et keegi painajalikult hakkaks minu järele vaatama, mis salasulane ma olen, et ma nii "õiglane" ja "alandlik" olen, et ma ei või sellest maailmast üldse midagi tahta. Nimi ei riku meest aga mees võib rikkuda nime!" viis vend Justus oma mõtte kokku ja Takahiro noogutas selle peale vaikides ning jõi oma kohvi.
"Palun vabandust." ühmas ta pärast pikka vaikust.
"Mille eest, et sa rääkisid, nagu sa mõtlesid - eks see ole Eestlaslik voorus." tähendas vend Justus elutargalt, nagu oleks tal juba 68 aastat turjal, ning Takahiro vaatas teda nüüd hoopis teise pilguga. Ka vanamemm muigas tugevasti ning jõi oma kohvi. Siis tuli talle lapsuke meelde ja ta läks teda vaatama, pannes tassi riiuli peale ning toitis teda koheselt rinnaga ja hakkas kussutama.
"Too ta siia, sa ei pea meie kõnelusest kõrvale jääma." tähendas Takahiro viisakalt, ning hiinlannast nõid alistus käsule. Nii nad istusid diivanil Takahiro; vend Justus ja vanamemm, kellel oli veel lapsuke rinna otsas.
"See on sinust väga vooruslik." tähendas vend Justus rahumeelselt ja palvetas edasi.
Kuidagi see häiris Takahirot ja ta saatis kristlase poole kurje pilke.
"Ei, ma ei heida sulle ette, et sa tema röövimist ära ei hoidnud, sest ta on sünnilt jaapanlanna ja müüdi hiina rikkurile naiseks - nagu ma ka toda hiinlast hea maitse eest ei laida." tähendas vend Justus ja kõnetatu hakkas punastama ning köhima, nagu oleks ta tiisikusse haigestunud, ehkki tahtis oma naeruturtsatusi alla suruda. Lapsele see eriti ei meeldinud, et rindadel miskipärast maavärisemine toimus ning hakkas protesteerima. Selle peale suutis hiinlannast nõid end niipalju koguda ja paremini rinda anda ja kõnelus võis jätkuda.
"Miks mitte?" küsis Takahiro silmi kibrutades "Mulle ei meeldi inimkaubandus!" tähendas ta kõrgilt ja vaatas vend Justust selgel pilgul, nagu hakkaks ta alles nüüd teda õieti nägema, kes ta tegelikult on.
"Sest, kui ma selle vastu oleksin, oleksin ka tema siin olemise vastu ja siis ei saaks Tiffany endale sellist lapsehoidjat lubada." tähendas vend Justus asjalikult "Ma ei püüa olla rohkem õiglane, kui suudan endale lubada." tähendas ta enne, kui Takahiro suutis midagi vahele öelda ja noormees põrnitses teda altkulmu.
"Sa heidad mulle mu kombeid ette, et mina nii "õiglane" olen?" küsis ta kurja kuulutavalt, nõnda, et hiinlannast nõid mõtles juba üles tõusta ja laps ohutusse kaugusse viia, kuid vend Justus peatas ta käeviipega.
"Ei, ma ei heida sulle su kombeid ette - ega hakka ka Takahiroga tülitsema!" ütles vend Justus, pöördudes kord noormehe ja siis vanamemme poole.
"Ma tahan lihtsalt selle olukorra tõsidust tunnistada, milles Tiffany viibib. Kui te oleksite nii õiglased kui sinu väärtushinnangud täies ulatuses lubavad, siis ei oleks teid vaese tüdruku elus üldse olemas, sest te põrkaksite tema kõvast kestast tagasi - kuid kuna te pole nagu tema vanemad - ja ka mina pole nagu tema vanemad - siis võib meie kätte tema lapsukest usaldada: Sest sina Takahiro põgenesid Jaapanist oma poja kohustuste eest ja sina oled.. nõid." Ta oli veidi pahane enda peale, et talle vanamemme nimi meelde ei tulnud, kuid kõnetatu ei teinud sellest välja.
"Sa tahad öelda, et kuna Tiffany on ise ka põgenik, siis meie käime küll, ja siis pole midagi viga, et meil sellised elud on?" küsis Takahiro uskumatult.
"Ah, ära nori tema kallal." muheles hiinlannast nõid, ja tõusis püsti, ning pani jälle uniseks muutunud lapse tagasi oma kohale voodisse ja võttis oma kohvitassi. "Ka mina olen oma kohaga elus leppinud - miks sina nii vastaline oled ja oma isa mantlit ei päri, kui sa nii kohusetruu oled?" torkas vanamemm heatujuliselt. Takhiro võpatas esiti, kuid siis hakkas vabandavalt naeratama.
"Tead, sul on õigus, palun vabandust!" ja seda öeldes tõusis Takahiro püsti ja kummardas hiinlannast nõia ees, nagu oleks tema mõni tähtis isik, mis pani vanamemme oma rindu rohkem katma ja punastama. "Sa oskad ka käituda, kui väga tahad..." tähendas nõid kogu palgest õhetades ja plikalikult edvistades, nagu oleks ta nooruse eliksiiri joonud või midagi.
Vend Justus ei teinud midagi, et end õigustada või kedagi kuidagi peatada, vaid palvetas rahulikult edasi. Kõik selles hetkes oli nii täiusllik, et ta ei leidnud mingit põhjust asjade loomulikku voolu sekkuda.
II
Kõik 40 Õeluse liiget olid koos ja palvetasid tigutornis joviaalses transis Tiffany Ülemiste hinge eest, et kuri ruunivaim tema rahule jätaks, kui Gaabriel nende sekka ilmus. Bergljot ja Ariel kummardasid sellise tähtsa külalise pärast maani, kuid ingel peatas nad ja vaatles neid tõsisel ilmel.
"Jeesus on väga tänulik teie palvete eest, kuid palub teil siiski lõpetada..." tähendas Gaabriel tõsisel mõõratud näol, nagu miski häiriks teda kohutavalt.
"Kas see on mingi nali vä!" ei saanud Maarika Kolumats-Eluri korraga aru. Ka paljud teised Õeluse liikmed vaatlesid inglit tõsiselt, pobisedes "Uskumatuid" ja "Kuidas ta julgeb" sisinaid.
"Kuna Jeesusel on Tiffany Ülemistega teised plaanid, siis peab see ruunivaim ja ka teised tema juures olema, ning teie ei või teda ja teisi takistada..."
"TEISI??!" röögatas Maarika peenikesel häälel. "Sa tahad siis öelda-" alustas Bergljot "- et tal on neid veel?" lõpetas Ariel lause ja ingel noogutas tõsiselt. Selle peale vangutasid mitmed Õeluse liikmed teatraalselt päid.
"Mis toimub?" küsis Ariel nõrgalt. Keegi ei saanud sellisest absurdsest olukorrast aru. Millal oli viimati ingel taevast alla tulnud ja öelnud, et nad ei või ligimese, kummatigi teise kristlase usulise kriisi pärast palvetada?
"Ma protesteerin!" skandeeris Bergljot ja oli püsti tõusnud; samuti Maarika Kolumats; Ariel Alamiste ja veel mõned julgemad liikmed.
"Ma võin ka Jeesuse siia kutsuda, kui minu sõnast ei piisa." tähendas Gaabriel asjalikult, ja nähes, et tüdrukud ei tee just loobumisest juttu siis lugeski vaga palve ette, ning Jeesus seisis tema paremal käel. Nõnda käis pinev vaidlus oma 1h.35 minutit enne kui Õeluse liikmed rahule jäid.
"Minge koju! Oli raske päev ja õhtu!" tähendas ingel väsinult. "Ära sa märgi!" Õelutses üks tüdrukutest vastu. "Sina ei palvetanud tema hinge eest!!" ja nii mõnigi noogutas takka. "Ei, ma peksin põrgulisi; trolle ja kratte surnuks, kes tema hingele liiga ligi tikkusid, kuid see ei lähe arvesse, sest mina olen kõigest ingel-!" urises Gaabriel kibestunult ja Jeesus pidi oma käe tema õlale panema. "Küllalt! Sa võid minna!" tähendas Jeesus viisakalt ning ingel andis au, moondas end tuviks ja lendas minema.
"Mis toimub, kallis Jeesus!" püüdis Maarika asja mõistetavasse suunda ajada, kuid Jeesus peatas tema ja pani oma sõrme tema suule. "Küllalt nüüd! Ma ise valvan tema üle, mul on siin ürik nimedega, kes vajavad teie palveid." Ja nende sõnadega ulatas Jeesus neile nimekirja, mida Ariel hapu näoga takseeris.
"Võta teine ja kaheksas nimekirjast maha sest nad on joodikud..." ja nimekirja edasi vaadates lisas "Viieteistkümnes on pervert, tema eest me ka ei palveta, sest ta ei üritagi end muuta. Tema jaoks ei saa naisel küllalt suured rinnad olla, ma olen kuulnud kuidas ta räägib."
Jeesus vaid naeratas selle peale soojalt ja lisas: "Selle pärast ma tahangi, et teie nende eest palvetate - kõik teised kristlased on juba alla andnud aga teie mäletate oma pöördumise päeva ja missugused te ennist olite, või soovite tõesti oma ligimest hüljata et Tiffany Ülemiste päästmine auväärsem on. Ma luban, et kui ta pöördub, saate ka teie mälestatud ja ei jää mitte tähelepanuta."
"Palun vabandust!!" ehmus Ariel ja viskus Jeesuse jalge ette ning hakkas neist kinni. "Ma ei mõelnud!!" lisas Maarika Kolumats-Eluri unisoonis Ka teised, kes olid veel kauemaks jäänud ja polnud veel lahkunud, tegid sündsa reverantsi.
"Ma ei ole teie peale üldse pahane, lihtsalt palvetage nende kadunud lammaste eest, küll mina tegelen Tiffanyga." ja saanud tüdrukutelt piisavalt nõusolevaid pobinaid, kadus Jeesus jälle ära ning jättis Arieli õõvastaval pilgul palvenimekirja seirama.
"Mitu nime kirjas on?" küsis Maarika ettevaatlikult
"100...200...300..." luges kõnetatu diagonaalis ja Bergljot tegi nägusid ning hakkas midagi palvetama.
"Ta just ei alahinda meid." tähendas Maarika sapiselt.
"Neli sada viiskümmend kolm!!!" lõpetas Ariel lugemise.
"Kuidas me neid jagame?" küsis Bergljot murelikult.
"600 40-le, siis jäävad mõned varuks, juhul kui veel midagi peaks juhtuma." ütles Maarika. Teised noogutasid selle peale tõsiselt kaasa, kui Maarika jätkas:
"Ma lähen Tiffanyle uuesti külla, et näha, mida ma peale palvetamise veel saan tema heaks teha..." Teised kaks panid talle kiiresti käed peale ja lugesid sündsad kaitsepalved igaks elujuhtumiks peale, juhuks, kui vaja peaks minema. Nad ei võidelnud mitte liha ja verega vaid vaimsete jõududega - tuli kõigeks valmis olla, eriti kui nad otseselt tema eest palvetada ei võinud. Nõnda relvastatult asus Maarika Kolumats-Eluri teele ja Ariel asus nimekirja laiali jagama, unustamata kõik "halvad" lambad Bergljotile jätta, kes selle peale laitvalt keelega laksas.
"No sorri, ma ei suuda lihtsalt ausalt nende eest palvetada, ma heastan selle sulle, ükskõik mida!" vabandas Ariel hädisel ilmel ning Bergljot naeratas ja andis andeks.
III
Tiffany harjutas bindruunide kirjutamist ning kortsutas kulmu. See oli sama lõbus kui mõne hieroglüüfi tegemine Hiina keeles. Tema bindruunid sarnanesid mingitele känkras jaanimardikatega ja ei näinud üldse kenad välja, kuid Kenisha vaid muheles üle õla vaadeldes ja lohutas. "Mida sa tahad, et kõik sul lennult õnnestub? - Harju juba ära, et ka sinul on piirid, mida sa pead pingutades ületama!" Tiffany naeratas selle peale vabandavalt ja maalis püüdlikult edasi.
Üks ruunivaim ilmus kohale ja ütles midagi vanamehele, kes selle peale tuntavalt kergemini hingas ja sõbralikumaks muutus. "Hea, et niigi läits'!" muheles ta endamisi ja nähes et Tiffany tema poole vaatleb urjas kurjal pilgul. "Ja mida sina pealt kuulad, oled juba Dagaz-Reito-Eihwaz rea lõpetanud? Sa ei saa enne koju, kui oled!" kõmistas Kenisha meelevaldselt, ning Tiffany võdistas end metsas tõusnud külma ja karge tuule peale ning maalis oma bindruune edasi.
Sõnumiga ruunivaim, kes polnud keegi muu, kui Algiz jälgis tüdrukut tõsiselt, enne kui vanamehe käest küsis: "Kuidas tal edeneb?"
"Pole paha!" muheles Kenisha "Kiiremini, kui mina..." tähendas ta soojalt, et siis jälle tõsiseks minnes. "Kuid siiski mulle teeb muret-." ja vaadanud tõsiselt ruunivaimule silmasisse, kes selle peale noogutas "Arusaadav." ja kadus jälle minema.
Lõpuks sai ka Tiffany oma kirjatöö nii ilusaks, et kuri õpetaja rahule jäi ning võis väsinult jälle koju ilmuda. Keegi polnud veel seal märganud, et ta oli oma toa ukse sulgenud ja raadio mängima jätnud. Ta vahetas oma riided ja jõi jahtunud teed, mille oli enne kadumist endale tellinud.
Keegi koputas jälle uksele ning ta vaatas üllatunult, kes see võiks olla, et lõbustatult seletada: "Sina jälle?"
"Keda sina siis ootasid?" küsis Maarika tõsiselt ja vaatas uurivalt ringi.
"Kas annan su lilled Eh'ile edasi?" aasis Tiffany Maarika kallal, jälgides tema pilku ja ilmset mõtet.
"Pole naljakas!" urises Maarika vastuseks, aga kuna ta ei leidnud ühegi ruunivaimu haisugi, siis ta rahunes veidi maha ja muutus palju sõbralikumaks. Maarika oli tõesti ühe kimbu lilli kaasa toonud ja asetas need vaasi, mille uksele ilmunud teenija talle alandlikult ulatas, et vaasi siis kummutile panna. Ta veel vaatas et see ilmakaarte järgi õigesti oleks sätitud, mis pani Tiffany veidi muigama.
"Feng Shui?" küsis Tiffany huvitatult
"Lihtne talupoja mõistus ja esteetika." urises Maarika vastu, mis pani Tiffany veel enam muigama.
"Lähme õige välja, lihtsalt niisama!" tähendas Maarika südamlikult ja hakkas Tiffanyl kätest kinni ning vaadates talle tungivalt silma sisse. See pisut hirmutas tüdrukut, kuid miks ka mitte. Ta ei käinud just tihti oma klassikaaslastega väljas. See võis isegi huvitav olla. Ehk võib isegi pärast oma last vaatamas käia.
"Oota, üks hetk!" tähendas Tiffany, läks toast välja ja rääkis kellegiga. Maarika ootas niikaua Tiffany toas ja vaatas ringi. Talle ei meeldinud siin üldse - teadmine, et siin võisid ruunivaimud ilmuda ja kaduda ning sõnalisad "teised", mis ikka tema kõrvus kummitas, ei andnud talle rahu. Ta võitles kihuga kiiresti midagi Tiffany eest palvetada, kui oli lubanud selle asja Jeesuse hooleks jätta.
Varsti ilmus Tiffany oma toa uksele, näol äraseletatult õnnis ilme. "Sergei oli nõus meid sõidutama."
"Kas sul jalgu pole all!" laitis Maarika kohe selle mõtte maha, ning sai Tiffanylt vastuseks esimese sooja ebasarkastilise naeratuse.
"Ega sa juhuslikult rase ei ole!" küsis Maarika selle peale ebalevalt, mille peale Tiffany kõõksuma hakkas. "Kuidas küll?" ja vaateldes Maarika segaduses ilmet. "No vabandust, kui ma ei või sinu vastu viisakas olla!" tähendas ta heatujuliselt edasi. Mõlemad läksid majast välja ning Sergei ümmardas neid rüütellikult juhatades mõlemad tüdrukud viisakalt ja aupaklikult autole. See pani Maarika tõsiselt punastama, kuid Tiffany parandas koheselt: "Jäta mu autojuht rahule, ta teeb vaid oma tööd, ei midagi isiklikku, nii et ära tee seda veel raskemaks!" mille peale Sergei muheles ja Tiffanyle pilgu saatis. "Vat, kes räägib, sa ise ka seda nõuannet kuulad?" mille peale Tiffany ikka veel heatujuliselt kuid midagi ütlemata end autosse talutada lasi.
Nõnda käisid nad terve pärastlõuna erinevates raamatukogudes ja poodides ning kauplustes ja kinos - ja Maarika üritas Tiffanyt mõista. Ta tundus nii süütu ja habras. Kuidas oleks võinud keegi arvata, et sellel tüdrukul on ruunivaim - või mitu! Ta ei saanud aru, kui keeruliseks see maailm oli muutunud. "Mis toimub?" ühmas ta endamisi, kuid ei leidnud vastust.

Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa

I
"Sa oled kiskunud maha kõik tema müürid, sa oled tema kindlused teinud varemeiks!Kõik, kes seda teed mööda käivad, rüüstavad teda, ta on saanud teotuseks oma naabritele! Sa oled suureks tõstnud tema rõhujate parema käe, sa oled rõõmustanud kõiki tema vaenlasi! Sa oled tagasi pööranud ka tema mõõgatera ega ole teda püsti hoidnud sõjas! Sa oled lõpetanud tema puhtuse ja oled lükanud maha tema aujärje! Sa oled lühendanud tema noore ea päevad ja oled katnud teda häbiga!" Sela" Ps 89:41-46
Madis Ülemiste putitas oma Kaarnakivi, sest üks india server oli üles ütelnud ning kohalikud töölised olid streikima hakanud. - Neile üldse polnud meeldinud tema suuremeelne kava vähendada töökohti 20% võrra et tootmist automatiseerida. Madis ei saanud sellisest väiklusest aru. Miks nad ei võinud ometi ümber õppida veebidisaineriks või millekski paremaks kui liinitööliseks - ja tema tahtis neile veel head. Ja nüüd mässavad krantsid ning tema peab selliste laiskade ja lollidega üksinda rabama! Kuidas ta kannatas - aga tema polnud Jeesus. Miks inimesed ei võinud teda rohkem mõista? Eriti tema perekond, kes oli hiljuti eriti kidakeelseks ja urisejaks muutunud. Kas nende meelest tema oli õnnelik, viibides nii kaua perest eemal? Kas temal ei olnudki tundeid? Arveid teha oskasid küll ja kallilt elada, kuid siis oli ta veel süüdi, et piisavalt palju nendega koos aega ei veetnud. - Nemad peaksid hoopis siin rabama, siis nad teaksid, mis tõeline töö on!
Request keystring entry valid q9zmr4 to q9zmr7
sysops entry access Madis Ülemiste
enter passfrase xxxxxxx-xxxx-xxxxxx-xxxxxxxx-xxxxxxxx
Requested keystring missing insert valid keystring or contact your vendor or supervisor.
Ta ei saanud sellest aru. Kuhu sai see metadata kaduda? Ilma selleta polnud võimalik võrku sünkroniseerida ja süsteem hanguks iga kolmanda päringu peale, olemata kindel, kas on tegemist ikka volitatud ühendusega ja mitte salakavala ülevõtmisega häkkerite poolt.
ping q9zmr4 to q9zmr7 from ˇSf0dir and similarities
Requested entries from Šf0Dir q9zmr4; q9zmr5; q9zmr6; q9zmr7;...
Madis laksas endale käega vastu pead: "Otse loomulikult, ma vajutasin S-i liiga vara, tühik oli enne!" ja klõbistades kiiresti klaviatuuril, sai ta probleemi lahendatud. Rebootis ja Restartis süsteemi ning võrk oli jälle üleval. Pärast seda sõimas ta mõned praktikandid ja itimehed läbi, et nad ei osanud sellist näpukat ise üles otsida ja pidid teda asjata segama. "Mis? Te ei oska tööd teha?! Miks te siis raiskate minu ja Astral Marketings Inc. aega. Leidke endale teine töö või võtke end kokku! Sellise tühise tähemärgi pärast lamenti lüüa?? - Milleks teie olemas olete, kui te midagi ei saa tehtud?!" Praktikandid ja itimehed vabandasid läbi tõlgi ette ja taha, et edaspidi ei tülitata selliste tühiste asjadega ja tänud et suur Madis Ülemiste probleemi nii kiiresti üles leidis.
Vihane Madis Ülemiste läks rahulolevalt lennujaama kui sai teada, et ilma tõttu täna enam ühtegi lendu Eesti poole ei lenda. Vaimus siunas ta, et tema eralennuk otsustas just sellel nädalal otsad anda ja pidi kappremonti minema. Kas tal polnud juba piisavalt probleeme? - Tagatipuks see närvivapustus, mille tema tütar oli üle elanud. Ta ei saanud siiamaani aru, mis seal nii rasket oli, kui ta nii tark on? Ei suutnud mingit filosoofilist küsimust lahendada? - Miks ta siis ei võinud tema käest nõu küsida? Ei saanud nii uhke olla. "Aga eks ta ole ka Ülemiste!" lohutas end Madis uhkelt. "Ta on selle kõik minult pärinud!" polnud midagi teha, tuli hotelli tuba üürida ja lasta end ümmardada. Pärast sellist rasket tööpäeva oli ta väikse lõõgastuse kamaluga ära teeninud. Ta ei hakanud koju helistama, küll ta pärast seletab ja parandab olukorda. Ta vaatas oma nutitelefonis kõik teised serverid ka üle. Jah kõik oli korras nagu ta oli finetuneri paika pannud. Ta võis endaga rahul olla - kõik sujus ja raha tuli. Isegi ootamatult hästi. Nõnda ei pidanudki tema naisuke nendel bankettidel esinema ja ta saab oma uue meistriteose - täiesti Kaarnakivisse integreeritud maja valmis teha. Kõik oli selles automatiseeritud ning käeviipega opereeritav nagu nõiakunstis. Madis muheles veidi endamisi. Ta oli selle idee oma tütrelt saanud, kui nägi teda omaette mängivat. Tema tütrel oli nii elav fantaasia. Ja ta oli uhke selle fakti üle. "Temast veel saab midagi - ja mina tegin tema!" lõi Madis uhkelt vastu rinda ja tegi endale ühe Mohito ning vajus varsti rampväsinuna unne.
II
Madis Ülemiste oli unenäos ja leidis end kaljust kuju välja tahumas. Ta vaatas oma riideid ning meenutas endale Kalevipoega. Miks ka mitte - ta oli lucid dreamingut kaua harjutanud, kui ta noorem ja metsikum oli - kuid viimasel ajal polnud sellisteks unenägudeks enam aega. Pärast nii rasket päeva võis ka kunsti teha. Ta tahus kuju välja ja märkas alles pärast selle valmis saamist, kui ilus naisekuju see ikka tegelikult oli. See meenutas kangesti tema enda naist. Kuid midagi oli selles kujus rohkemat, kui tema naine kunagi suutis paista lasta või olla. "Eks see ole mu ilu ideaal ja igatsus naise vastu, et see siin nii ilus on!" muheles Madis endamisi. Ta tõstis kuju oma meherammuga tema kohalt ja viis teisale. "Kuhu ma peaksin selle panema?" muretses Madis endamisi ja märkas ühte postamenti sildiga "Kaarnakivi". "Jah, miks ka mitte! Eks ole kõik minu töö mu perekonna auks tehtud! Miks ei peaks seda naisekuju Kaarnakiviks nimetatama?" Seda öelnud, asetas Madis kuju oma kohale ja astus paar sammu tagasi, et oma kätetööd imetleda. "Vaata, see on ülihea!" muheles ta endamisi. Kuid sõnad polnud veel tema huultel jahtunud, kui kuju hakkas murenema ja Madis kartis hetkeks, et see vajub kokku, nagu ta oli kartnud hommikul süsteemi parandama minnes. Eks see oli tema animaalne hirm ja kohusetunne läbi hoolitsuse, mis pani ta muretsema ja üle oma varju hüppama Ta sai sellest aru - kuid siiski oli valus nii ilusa kuju hävingut vaadelda. Ta tahtis juba käsi tõsta, nagu oleks see paratamatut suutnud ära hoida, kui varisenud kivide alt kukkus piltilus alasti tütarlaps välja - täiesti selle kuju sarnane, mille ta oli unenäos just valmis tahunud. Ta oleks nagu oma kivise naha endalt ära heitnud.
Tüdruk vaatas anuvil silmil mehele otsa nagu tahtnuks midagi öelda. Silmanurgast nägi Madis, kuidas üks lohe nende suunas lendas. Tüdruk vajus näost ära ja hakkas habisema: "Oo ei! Ta tuli mulle järele!" ning minestas. Seda ei võinud Madis Ülemiste taluda, et keegi ilusat tütarlast taga kiusab, kummatigi sellist, kes nii tema kalllist naisukest meenutab. Ei, see pole midagi muud, kui selle ilma kurjus, mis teda naisest lahutada püüab ja tema võidab selle ära! Tema ei hakka oma enese unenäos kaotamisega algust tegema, kui ta tegelikus elus võitja on. Kohe leidis Madis, et tal on pikk piik ja kilp mõlemis käes valmis ja asus lohega võitlema. Kui lohe sülgas tuld, siis tungis ta edasi kilpi üles tõstes ja kustutas tigeda raevu; kui lohe julges tiibu viibutada ja tuult teha, vehkis tema piigiga ja tungis edasi, kuni jõudis koletise kõhu alla ja surus oma relva sügavale südamesse ja haleda kiljatusega kukkus lohe lösakil maha, ning Madis sai vaid vaevu eest ära hüpatud. Ta hingeldas viivuks oma suure võidu üle, enne kui talle tütarlaps jälle meelde tuli. Ta jooksis jälle oma kuju juurde ja aitas ta püsti. Tütarlaps tuli teadvusele ja vaatas suurte silmadega talle otsa: "Kas lohe on läinud?" Ta tundis kuidas tema püksis kõvaks läheb, kuid ta oli mees. Ta suutis end tagasi hoida "Lohe on surnud, ära karda enam, ma kaitsen sind!" ütles ta soojalt - ja tüdruk viskus tema embusesse. "Oh, tänan sind üllas rüütel, sa päästsid mu!"
"Kus sa elad?" suutis Madis endast küsimuse välja pigistada, ehkki ta sai kohe aru, kui jabur on unenäos sellist asja küsida. See oli ju tema enda kättetöö, mis oli saanud elavaks. Tüdruk muutus veidi nukraks. "Mul ei ole ei elukohta ega riideid!" nuuksus ta lohutult. "Ole nüüd - ma leian sulle riided ja elukoha!" lohutas Madis ja enese üllatuseks leidiski ta postamendi juures tütarlapsele sobivad riided, mis ta temale selga aitas. Tüdruk alistus igale tema liigutusele ja see erutas Madist. "Miks ei või mu naine nõnda alistuv olla ja peab nii palju nurisema?" mõtles Madis endamisi, kuid ajas selle mõtte ruttu jälle minema. Pärast seda võttis Madis riietatud tütarlapsel käest kinni, ning hakkas ringi talutama, otsides pilguga kohta, kuhu ilus maja ehitada. Kui ta sobiva koha leidis, asus ta kohe töö kallale, ja valmistas haamri ja meisliga, mis jälle tema kätte olid ilmunud ilusa maja, mis väga meenutas seda maja, mida ta just ehitas. "Ja miks ka mitte, kui Kaarnakivi niikuinii sinna sisse saab?" mõtles Madis endamisi. Ta vaatas tütarlapse poole ja see tegi suuri silmi ning vaatas mehe kätetööd: "Kas see kõik on tõesti mulle?" säras ta kogu oma olemusest. Madis tundis, kuidas tal oma vammuse all palav hakkab. Ta heitis selle seljast, et paremini hingata ja oli särgi väel, tõmmates kiiresti ka kolm nööpi kaelusest lahti. "Eks raske töö on mind higiseks teinud!" vabandas ta tütarlapse ees viisakalt. "Ma polegi sind tänanud!" tähendas Kaarnakivi alandlikult ja laugles haldjalikult majja ning Madis järgis teda üllatunult. Kuid kohe sai ta aru, et tütarlaps peab sööki silmas, sest ta asus kohe toitu vaaritama ning Madis istus lauda ja ootas. Kui kaua oli ta seda idülli taga igatsenud, mis tal kunagi oli olnud. See oli olnud kunagi tema elu. Irina vaaritas ja koristas temale ja armastas teda. - Kuid nüüd sai ta oma raske töö eest tasuks vaid kurje pilke ning urinaid. See polnud aus! Aga see Kaarnakivi oli elu ideaal. - Nõnda olekski pidanud olema. Ja varsti oli tema lemmiktoit auravana taldrikul ning tema ees ja Kaarnakivi asus vaguralt tube koristama ning kraamima. Madis nautis seda vaatepilti ning asus ahnelt toidu kallale. See maitses ülihästi, kuid eks ta olnud ka armastusega tehtud. Kuidas Madis igatses sellist armastust. Kuigi Kaarnakivi koristas, suutis ta ikka mehele tähelepanu pöörata ja õigel ajal jälle Madise taldrikut ja karikat täita. "Sellega võib lausa ära harjuda." muheles mees tunnustavalt ja rüüpas põhjani. Ta polnud elusees nii head veini mekkinud. "Mis mark see on?" leidis ta end küsivat.
"See on nende viinamarjade veri, millede viinamäed sa saad oma maja tagumisele krundile kasvuhoonesse rajama!" tähendas Kaarnakivi soojalt ja alandlikult ning asus oma koristus toimetuste kallale. "Ja miks ka mitte!" nõustus Madis. "Viinamägi on just see täpike i peal, mis on veel puudu!" Ta tahtis oma nõud ära pesta, kuid Kaarnakivi takistas teda. "Ära tee endale tüli, sa võitlesid lohega ja tegid palju tööd, puhka nüüd ja ma pesen ise!" Ja nende sõnadega pesi ja kuivatas Kaarnakivi nurisemata kõik nõud ära; küüris ka potid ja pannid ning pani oma õigesse kohta tagasi. - Mõnikord unustas Irina seda teha, ning Madisele jäi see väga ette. Kuid õnneks olid teenrid oma ameti kõrgusel ja teadsid selliseid vigu parandada. Ta oli siiamaani rahul, et oli kõik kodus nii õigesti ja korrektselt kohaldanud.
"Aga sina, tee suitsu!" ümises Kaarnakivi laulval toonil ja asetas tema ette piibu koos suure vaagna kõige parema Jamaica tubakaga. Ta oli sellest kord ühelt tähtsalt välismaiselt investorilt kuulnud. See pidi nüüdseks kadunud mark olema. Ta oli endaga rahul, et võis ka unenäos nii vägev olla ja kõike valitseda, nagu tegelikus elus. Ta pahvis mõnutundega tubakat ja lasi oma karika täita ning limpsas oma tulevasi õnnelikke hetki. Aga Kaarnakivi kasis ja koristas ning tegi isegi tema vammuse korda, mis oli lohega võideldes vereplekiliseks läinud. See küll tegi tema õrnadele kätele liiga ja ometi ta ei kurtnud. Kuidas ta oli juba oma naise kurtmiste pärast väsinud, kui neil oli lausa pesumasin - ja ikka ta suutis nuriseda selle töö raskuse üle, ehkki ta enam ammu seda käsitsi ei teinud.
Lõpuks ei pidanud enam Madis vastu: "Nii ei lähe kohe mitte! kõmistas ta ja tormas tütarlapse juurde ja aitas ta jalgile. Ehmunud Kaarnakivi vaatas talle ujedalt otsa: "Oh, palun vabandust, millega ma sind nõnda ägestasin?" ja siis ta punastas ning see oli üliväga ilus. Madis võttis tema käest lapi ja viskas eemale ning suudles tema sõrmi. "Sa oled nii palju minu heaks teinud ja mind ümmardanud nagu tõeline naine, ja mina pole sind vääriliselt tänanud!" tähendas Madis tõsiselt. "Eks see ole mu kohus, isand." ütles Kaarnakivi alandlikul toonil nagu voonake ja Madis tundis, kuidas veri tema soontes keeb. Just sellist naist ta oligi tahtnud. Varem oli Irina Ülemiste olnud täpselt selline, kuid enam mitte. Ja ta ei tahtnud teda endale keelata - see oli ju tema unenägu ja tema valitses selle üle. Ta vaatles tütarlast isukalt, kes selle peale veidi kohmetus. "Ära vaata mind niimoodi, ma kardan!" ütles ta ujedalt ning pani parema käe nende vahele. Kuid see vaid erutas Madist veel rohkem ja ühe kiire liigutusega võttis ta tütarlapse jälle kätele, nagu ta oli ennist elutu kuju olnud ning viis ta voodisse, mida ta silmanurgast oli märganud. Tüdruk alistus talle täielikult ja pani oma käe ümber tema kaela, et end paremini toetada ja kandmist kergemaks teha.
Kui nad pärale jõudsid, siis ei vaevunud Madis isegi riideid seljast ajama - ta oli nii kaua juba ilma naiseta olnud - kuid sellest polnud lugu, sest need sulasid mõlemail seljast, nagu või pannil. Kaarnakivi ajas oma jalad kutsuvalt laiali, ning Madis mattis oma meheau tütarlapse sisse, kes kohe naudingust oigas. Ka Madis oigas naudingust, sest see oli nii hea tunne. Ta oli seda nii kaua taga igatsenud, et naine temale alistuks ja just temalt seda saada tahaks. Miks ei võinud Irina ärkvel maailmas teda nõnda rahuldada ja pidi koguaeg irisema tema pikkade komandeeringute pärast? Ja Madis liikus aeglaselt - sisse ja välja; sisse ja välja - ta ei tahtnud kiirustada ja unenägu liialt ruttu lõpetada. See oli tema võimalus. Ta hammustas tüdruku pahemat rinnanibu ja Kaarnakivi kiljatas naudingust. Madis muheles endamisi ja jätkas. Ta suudles Kaarnakivi rinda ja hoidis seda käes, samas toetades teise käega tüdrukut puusast, et paremat asendit saada ja Kaarnakivi alistus kõigele, tervitades iga tähelepanu kübemet, mis mingi tema kehaosa oli saanud. Tütarlaps kuldas tema suudlustega üle ja imetles tema mehiseid karvu rinna peal ja oli nii abitult süütuke. - See nii meeldis Madisele ja ta lasi Kaarnakivil oma ilu uurida. Kui ta oli juba piisavalt kaua imetlenud, asus Madis jälle tütarlapse rahuldamise kallale. Ta keeras Kaarnakivi külili ja keppis teda niimoodi - ja tütarlaps oigas heakskiidust, korraga tundis ta kuidas seemnevedelik riistast välja purskus: "Mitte nii vara!" urises ta vihaselt ja kahetsevas toonis. Kuid Kaarnakivi naeratas talle tänulikult. "Pole midagi, ma suudan ka jätkata..." Ja mees tundis, kuidas tema kürv Kaarnakivi sees jälle jäigastus. Ta ei tahtnud enam aeglaselt, vaid hakkas kiiremini liikuma. Tõstes tütarlapse juba koera asendisse, hakkas teda rütmilise metoodilisusega seljatagant panema. Ja Kaarnakivi tervitas seda naudinguküllaste oietega. Ta isegi surus oma tagumikku rohkem vastu meest, et see teda sügavamini võtaks. Madis libistas oma käed Kaarnakivi rindadele - kui pehmed ja täiuslikud need tundusid, mitte aga nii lontis, kui hakkasid tema naise omad tunduma. Ta tõstis tütarlapse oma keha vastu ja masseeris tema rindu. Ja nõnda põlvitasid nad voodi peal, Madis keppimas seljatagant Kaarnakivi. Ja ta sai ühe orgasmi teise järel. Ning ta ei suutnud tüdrukust küllalt saada.
Ta tundis, et on jälle noor, et on tema stroibati päevad. Ta tõmbas vastumeelselt oma riista tüdrukust välja, kes selle peale vaikselt protesti avaldas, ainult selleks, et ta ümber keerata ja endale sülle sikutada. Ta jälgis täpselt, et seekord siseneks tema riist teise auku. Ta irvitas ahnelt Kaarnakivile näkku, kes ehmunult talle otsa vaatas, kui sai aru, et mees tema pärakut kepib. "Ei, oota, ma pole seda kunagi teinud!" kuid just seda tahtiski Madis temalt kuulda, et ta pole valmis. "Oh ma armastan sind!" ulgus ta oma naudingus, ning tütarlaps hakkas jälle naudingust temaga samas rütmis ohkima kui ta pärak riista kuju omaks võttis. "Sul on nii suur!" kurtis ta pisar silmanurgas ja näkitses Madist kõrvalestast. Madis keppis teda nii kiiresti kui suutis ja vallandas oma viimase orgasmi tütarlapse sisse, kes spastiliselt tema meheau ümber tõmblema hakkas ja viimase kui tilga sisse imas. Madis tundis kuidas ta vajub pimedasse öhe. Selline nauding! Ta ei teadnudki et tema vanuses võib tüdrukut niimoodi armastada. Ta kuulis veel läbi unevine, kuidas Kaarnakivi tema rinnal nurru lõi: "Minu kangelane!" ja ta ärkas üles. "Oli see vast unenägu!" kahetses Madis veidi, kuid kontrollis igaks juhuks linad üle. Ei, ta ei olnud sinna midagi teinud, seega ei pidanud ta ka imelikke pilke teenindava personali poolt kartma.
Kohe helises telefon, skandeerides, et tema eralennuk on valmis: "Viimaks ometi - võttis teil aega kah." urises ta torusse ja lõpetas kõne. Ta saatis SMS-i aadressiga, kuhu lennuk saata, sest mine tea, äkki suuline käsklus ununeb ära. Naeratus veel ikka suul, läks Madis hotelli infolauda ja maksis oma toa eest ning suundus lennukile. See oli vastu ootusi väga hea komandeering olnud. Nüüd võis vist ka perele rohkem aega leida, nüüd kus nende puhkus jälle algab.
III
"Ja päästa tema ära kurjast!" leelotas üks palvetajatest ning teised laulsid unisoonis sobivaid piiblisalme refrääniks. Maarika istus keskel, ja teiste tüdrukute käed, kes olid jõudnud nii kiire kutse peale tulla, olid tema peale asetatud, kui ta käsi oma rinnul risti hoides palvetas. "Sina oled ütelnud: "Ärge andke maad saatanale!" ja siin on sinu alandlikud ümmardajad, palvetamas nõrkenud hinge pärast, kes maailma kurjas eksituses on väsinud! Suured merelained on tema pea kohal kokku langenud ja teda rusunud ja muserdanud, kuid sinu arm ja ustavus on kindlad!" skandeeris Maarika transis ja teised vastasid unisoonis. "Eks ta ole sinu ümmardaja ja Talle Pruut! Ka siis kui ta on oma kannatustes jäänud üksi, siis sina ei jäta teda mitte maha! Ole selle nõrkenud hingega, kes oma kohtluses ei tea paremat pahemast eristada ja on lasnud end eksitada ruunivaimude nõidusesse. Pane see taevas keelu alla, Jeesuse Kristuse nimel! Sina oled ütlenud: "Kus kaks ja kolm on koos minu nimel, seal olen ka mina!" Sela!" Ja teised deklameerisid kirjakohti vastavalt sündsale julgusele ning mälule, kuidas kellegi ülesanne oli midagi Jumalale meelde tuletada, et vaene õnnetu ikka päästetud saaks.
Kusagil vaimumaailma avarustes, komistas Eh ja kiljatas ning hakkas ropult vanduma. Ta nägi kuidas Gaabriel lähemale lendas ja tahtis kaduda, kuid tema jalad olid nagu juured alla kasvatanud ning ta ei saanud paigast liikuda. Ingel jõudis temani, ning Eh leppis oma saatusega. "Eks sa siis löö, ma ei häbene midagi!" ütles ruunivaim kalestunud pilgul ja pööras näo ära, et mitte oma tapjale otsa vaadata. Kuid ingel tõstis tema jälle püsti ja ka tema palge ning vaatas talle tõsiselt otsa: "Jahve isiklikult saatis mind sind lohutama, Ruunivaimude Eh!" "Ära mõnita mind! - Ma tean, kes ma olen ja kes sina oled!" torises ruunivaim pahameelest ja rapsis oma riideid puhtaks, kui oli end ingli haardest vabastanud. "Õelus palvetab sinu pärast, et sa end Tiffany Ülemiste juures näha lasid!" skandeeris Gaabreil meelevaldselt edasi. "Ta ise kutsus mind!" õigustas end ruunivaim "Ja sellepärast - neil erilistel asjaoludel, kuna sina pole selles olukorras päriselt süüdi - on Jahwe sulle selle lohutuse saatnud, et sa endast midagi kurja ei peaks mõtlema. Sa võid jätkata Tiffany Ülemiste visiteerimist!" skandeeris ingel tülpinud näol ning lendas jälle minema. "Uhh, mis sellel hakkas? - Oot! Mida ta nüüd ütles?!" Ingli sõnad jõudsid talle just kohale ja ta puhkes laginal naerma.Tyr ja Jara ilmusid tema kõrvale teda tema kohtlase naeru pärast manitsema "Ise just elasid ingli rünnaku üle ja naerad nagu teismeline tütarlaps!" Eh seletas teistele ka ingli sõnumi ära ning vanematel ruunivaimudel oli tükk tegu et muiet alla suruda. "Ah et kuulus "Õelus" isiklikult ja täies koosseisus?" küsis Tyr uskumatult. "Tunde järgi olid esialgu kaheksa." parandas Eh pead kallutades nagu juurdleks millegi üle, "...kuid ega see ikka meeldiv tunne ei olnud." Teised noogutasid tõsiselt kaasa. "Ma räägin Kenishaga, äkki leiab oma selgroo üles ja teeb mõne ilusa bindruuni, mis selle vastu aitab. Nii ikka ei lähe mitte!" "Edu sulle läänerindel." soovitas Eh ja sai maniakaalse grimassi vastuseks ning läks muheledes oma teed. Jara vangutas pead ja vaatas Ülemiste häärberi poole ja siis kuhugi eemale ning jälle tagasi. "Kahju sinust!" ütles ta endamisi ja popsatas minema.

Õndsad on vaimust vaesed3

"Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad! Kui ta lapsed hülgavad mu käsuõpetuse ega käi mu seadluste järele, kui nad teotavad mu määrusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust! Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt! Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures: "Tõepoolest, ma ei valeta Taavetile! Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees; nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!" Sela
Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitu vastu! Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni!" Ps 89:30-40
Sergei lülitas raadio välja ja vaatas etteheitvalt Tiffany poole. "Miks sa seda kuulad, kui sulle ei meeldi?" Tiffany tõstis oma pilgu laest alla ja vaatles soojalt oma pere autojuhti. "Eks sel ole omad voorused - näiteks, meeldib mulle, kui sina selle kohta etteheiteid teed..." ütles ta südamlikul toonil ning naeratas. Tiffany seadis end jälle paremini istuma. "Kui kaua sa veel pead niimoodi olema?" küsis Sergei häiritud toonil.
"Täna lubavad arstid mul voodist lahkuda, sest ma olen piisavalt stabiilne. Arvan et kristliku raadio ärakannatamine vähendas seda karistusaega tuntavalt, muidu oleks nad mind oma teooriatega rohkem painanud..." torises Tiffany endamisi
"See pole karistusaeg - vaid sinu tervise huvides!" rõhutas Sergei kannatlikult
"Ei! - See on nende rahakottide huvides, sest mu isa maksab neile vaikimise eest hästi. Tegelikult ei tee nad midagi, sest nad saavad ise ka aru, et ma ei hakka enam..." Tiffany jättis lause lõpetamata ja tegi kõneka pilgu, enne kui jätkas "Aga nad ei jäta võimalust kasutamata pinnapealsele ärimehele tema tütre hinge eest hoolitsemist näidelda. - Oleks mu isa korrakski mu voodi leenile nutma tulnud, ma oleksin talle andeks andnud, et ta oma Kaarnakiviga nii palju aega veedab..." Tiffany mossitas endamisi. Korraks ta unustas isegi, et Sergei tema toas on ja vaiksed pisarad voolasid tema põskedele. Kui ta seda märkas, oli ta enda peale tige ja pühkis need ruttu ära.
"Sa oled väga ilus, kui sa nutad - miks sa end tagasi hoiad?" küsis Sergei vennalikult ja istus tugitooli ning vaatles TIffanyt tõsiselt.
"Pisarad on nõrkadele - mina olen tugev! Mina olen, mina olen.... Tiffany Ülemiste!" sähvas Tiffany ja vajus patjade vahele peitu ning mossitas.
"Nii tugev, et pidid oma elust põgenema?" küsis Sergei asjalikult, kuid Tiffanyle ei jäänud märkamata, et tema toonis polnud mingit pilget ega etteheidet. Ta oleks nagu tema vanem vend olnud, kes arutab temaga, millist tätoveeringut on sünnis kannikale teha lasta. Ehkki ta polnud kunagi selliseid asju heaks kiitnud. Äkki talle enam vanemas eas ei meeldigi sellised pildid ja mida ta siis nendega peale hakkab, kui nahk lotendama hakkab ja ilus kunst kortsu läheb. Aga tema isa polnud mõtet selliste asjadega kiusata - teda polnud enam ammu kodus. Ta oli alatasa komandeeringus, nagu ei saaks Kaarnakivi ilma temata hakkama. Viimane laupäev oli kohutav olnud. Madis isegi üritas koju jääda - ja Tiffany ei andestanud talle tema põhimõtte nõrkust - kuid pärast kolmandat kurja sõnumit nutitelefonile oli ta ikka alla andnud. "Ei saa parata - juhid peavad vastutust kandma!" oli ta skandeerinud ning lahkunud. "Kunagi hakkad ka sina vägesid juhatama - siis sa saad aru, kui raske mul on!" Tiffany ei hakanud oma isale ütlema, kuidas tema ema vaikselt köögis kohvitassi otsas nutta tihkus. See tegi talle haiget ja ta ei saanud sellest aru. Kui selline oli täiskasvanu elu, siis tema ei tahtnud kunagi nii täiskasvanuks kasvada. Milleks? Et teha neile, keda ta armastab haiget?! Ei! Tema oleks Kaarnakivi maha müünud ja edasi läinud. Kõik juba niigi teadsid, kui ilus; tark ja osav tema isa programmeerijana on - mida tal veel saavutada oli, mida ta polnud veel saavutanud? Ja miks pidi ta seda jõledat uut lossi ehitama? Miks pidi ta mingit india šahhi üle trumpama, kes oma Taš Mahali pärast riigist ilma jäi?! Kas ka tema tahtis kõigest ilma jääda?? Tiffany ei saanud sellest aru. - Kuid see venelane pakkus talle seltsi, sest ta oli palgatud. Tiffany teadis kuidagi moodi, et võibolla pakuks Sergei talle seltsi ka tasuta, kui oleks tema ametipoolest võimalik. Südames tänas ta Jumalat, et ta isa oskas normaalse autojuhi palgata, mitte mingi kõrilõikaja, nagu ta teistest sellistest palgasõdureist oli kuulnud.
Ka sellest ei saanud Tiffany aru, miks peab üks eesti programmeerija, kes on rikkaks läinud, endale vene spetsnazi autojuhiks palkama. Kas selleks et poosetada, et näidata, mida tema nüüd võis teha? Kuidas ta igatses oma vana isa tagasi, kellel oli tema jaoks aega. Selle isa igat sõna oleks ta kuulanud vastuvaidlemata, kuid selle isa sõna, kes teda üle kuldas kuid oma aega temaga ei veetnud - mis armastust oleks tal pidanud pangakaardi või -automaadi vastu olema? Sest tema jaoks oli Madis Ülemiste sama reaalne, kui need asjad.
"Miks ei võinud sina mu isa olla??" küsis Tiffany süüdistavalt ja mossitas
"Nii pole üldse viisakas..." laksas Sergei manitsevalt keelega. "Sa jätsid mu küsimusele vastamata." Ta vaatas tõsiselt tüdrukule otsa. "Venemaal, kui isa oleks kuulnud oma tütart seda oma autojuhile ütlevat, oleks sellisele tänamatule tütrele kerepeale andnud; autojuhi maha lasnud ja tütre tagatipuks kloostrisse 40 aastaks luku taha pannud! - Miks sa vihkad oma isa nõnda palju, mida ta on sulle sellist teinud?"
Tiffany ohkas kurvalt ja vaatas õnnetult Sergeile otsa. "Kui mu isa oleks selline kui isad venemaal, siis ma poleks seda üldsegi ütelnud vaid armastaksin teda ja kuulaksin iga sõna tema huulilt - kuid me räägime Madis Ülemistest. Tema hoolib mu ilusast nahast rohkem kui mu sisimast, et vaevalt tema seda kõike teeks, mida sina nimetaksid. Pigemini tõstaks ta sul palka, et sa ebamugava kohustuse tema õlult võtsid." Ja Tiffany puhkes haledalt nutma. "Mõnikord ma mõtlen, et ma olen lapsendatud või midagi..." nuuksus Tiffany "Miks ta muidu mind niimoodi vihkab ja mind väldib? Ma olen ju tema tütar ja 15 aastat vana, kuid ikka ei või oma isat näha. Miks-Miks-Miks?? - See pole aus!!" ja Tiffany nuttis lohutult.
Sergei tõusis tugitoolist püsti ja istus voodi äärele ning küünitas Tiffany poole ja kallistas teda soojalt. Tüdruk lihtsalt vappus nuttes ja klammerdus mehe külge nagu oleks ta uppuja, kes püüab kõrkjatega end tugevast kärestikuvoolust päästa, kartes, et need võivad oma rabedusega tema lootust reeta.
Üks teenija tormas ligi ja oli väga häiritud ilmega, kuid ei öelnud midagi. Ta vaid vaatles Sergeid ja Tiffanyt voodi äärel kallistamas, näol äraseletatud ilme. Ka autojuht märkas seda ja ütles kutsumata külalisele: "Too teed, sina türapea! Kas sa ei näe, et noorel emandal on jälle närvivapustus, või peab selleks eraldi kella helistada, et sul ajud kasvaksid blin hurod nahui -vabandust see polnud sulle mõeldud!" rääkis Sergei kiiresti ning kõnetatu võpatas ja asus käsku täitma. Tiffany naeratas selle peale ja kallistas viimaseks korraks Sergeid, ning pühkis siis pisarad ära. "Tänan, et sa nii õiglane oled, ja mu nõrkust ära ei kasutanud!" Sergei tõusis jälle püsti ja pööritas silmi: "Mida veel! - Ma vaid täitsin oma kohust!"
"Oota! Ära mine!" hüüdis Tiffany mehele järele. "Kas sa soovid, et ma sulle muinasjuttu loeksin?" küsis Sergei seisma jäädes.
"Võibolla pärast poole..." ühmas Tiffany kahevahel olles. "Mida sina sellest arvad..." küsis Tiffany kõrvale vaadates. "Millest täpsemalt, ma pole hiromant?" küsis Sergei tõsiselt vastu. "Hiromandid loevad käejooni mitte mõtteid." tähendas Tiffany lõbustatult. Ja enne kui Sergei jõudis selle peale veel mõne hui lendu saata, sest teda ei huvitanud sellised asjad. See oli tema näost juba näha, et ta on lihtne mees, kes armastab oma tööd teha. - Kuid temal oli Tiffany jaoks aega, ja tema nägi tüdrukut, mitte emandat. Tema nägi inimest, mitte tiitlit. "Mida sina sellest kirjakohast arvasid - sa ju kuulsid ka ja sul on hea mälu..." tähendas Tiffany huvitatult.
"Ma pole väga religioosne..." vabandas Sergei end välja.
"Religioosse inimese arvamust ma ka ei küsiks - need on nii pinnapealsed inimesed - aga sina oled sisimas olemas. Sina näed mind! - Mida sina sellest arvad?" Tähendas Tiffany alandlikult. Vahepeal oli teener mõlemale teed toonud ja Sergei sarjas teda selle eest üle: "Egas mina isand ega külaline ole, et ma koos emandaga teed joon! - Kelleks sa end pead, või mind, et sa nõnda tegid, tahad mu peale kaevata vä, durak pljat! - Vabandust, mul on täna paha päev..." naeratas Sergei närviliselt Tiffanyle, kes selle peale muiates oma teed jõi. Kõnetatu vabandas ette ja taha, et see eksitus temale juhtus ning kadus lisa-tassiga jälle ukse taha.
"Tema on ka nii pinnapealne, kui mu isa." tähendas Tiffany ukse poole noogutades, mille taha teener oli kadunud. "Nende jaoks olen ma ainult tiitel ja mitte inimene." Sergei noogutas mõistvalt enda ette ja liikus tagasi tugitooli.
"Nii et sa tahad spetsnazi arvamust mõne purjus juudi luuletaja laulukese kohta küsida?" tegi Sergei jutuga algust ning Tiffany säras ootusärevusest selle peale.
"Luuletajad valetavad liiga tihti, sest nemad ei pea rindel neid laule oma verega tõeks võitlema!" tähendas Sergei tõsiselt.
"Nietzschel oli ka selline lause..." tähendas Tiffany pilves ilmel, kuid tõstis ruttu käe lepitavalt üles, sest autojuht tahtis end õigustama hakata. "Nüüd ma saan paremini aru, mida too sakslane sellega öelda tahtis. - Nietzsche oli mõnes mõttes sinu sarnane - käis ka sõjas ära; oli põetaja välilaatsaretis, kuid sai mingi haiguse külge ja praagiti välja..." selgitas Tiffany oma mõtet.
"Ahsoo." ühmas Sergei selle peale "Mulle pole filosoofia ja poliitika kunagi meeldinud. See on nagu religioon - oopium hingele. Ajab inimesed hulluks ja paneb märatsema. Sõdurina on lihtsam - on käsk ja tuleb teha ja rohkem pole vaja mõtelda." õigustas Sergei oma eluviisi.
"Nojah..." tähendas Tiffany kannatlikult. "Kuid see ei takista sul inimesi inimestena kohtlemast - sa pole oma ameti pärast tähtsust täis läinud, et just sina seda teed."
Sergei noogutas jälle mõistvalt. "See ei kuulu mu treeningu juurde - sellised praagitakse rutusti välja, kes endast liiga palju arvavad. Su isa ei paista üldse-!" püüdis Sergei Tiffanyt lohutada ja oma leivaisa õigustada. Kuidas ta oleks tahtnud, et isa ja tütar omavahel ära lepivad - siis ta võiks jälle lihtsalt autojuht olla ja mitte hingehoidja. Kus oli nüüd see suur isa Gregorius, kes tüdruku häppi jäädes jalga lasi? Sergei ei saanud sellistest aru. Polnud siis mingi ime, kui tüdruk enesetappu üritab, kui teda sellised inimesed ümbritsevad.
II
Maarika kohtus "Õeluse" õdedega et arutada Tiffany Ülemiste küsimust. Nad olid üürinud ühe korteri tigutornis, mis polnud küll suurem asi - siin elada nad poleks tahtnud, sest selle ovaalne arhitektuur oli absurdselt jabur - kuid see kõlbas hästi nende vajadusteks palvekoosolekuid pidada. Tigutornis koos viibimiste eest hakati neid naljatamisi "väikesteks teoloogideks" hüüdma sest "õelus" mille nad ise valisid ei läinud mitte. Kuidas sa sellist nime kantslist maha hüüad? Maarika oli kannatlikult püüdnud ühele pastorile selgitada, kuidas see on alandlikkusest, et nad liiga tähtsust täis ei läheks ja sai vastuseks eduteoloogilise jutluse enese müümise kunstist, kuidas tuleb teha sõpru ülekohtuse Mammonaga, et paremini maailmas läbi lüüa ja jüngreid teha. Pärast seda oli Maarika selle pastori oma FB listist unlike'inud et ta rohkem ei peaks "enesemüümise kunsti" temalt õppima. Tema oli Jeesuselt õppinud "enesekaotamise kunsti" - kuidas end pisemaks teha, et mitte liiga silma paista. Kas mitte ka vanad eestlased ei ehitanud oma maju metsa sisse ja mitte randa või kalju peale? Sügaval südames ei saanud ta aru, miks oli Jeesus ütelnud, et maja tuleb ehitada nähtavasse kohta. Aga kui oleks vihmavoolust lihang sündinud ja maja koos selle kajunukiga kuristikku vedanud? Tema südames oli see kirjakoht hoopis vormis: "Kes minu sõnu kuulevad, ja nende järgi teevad, on selle mehe sarnased, kes ehitas oma maja metsatukka ja tulid suured rasked sajud, kuid kuusepuud katsid ta ära; ja tulid rasked tuulehood ja tuulispead, kuid kased ja männid seisid kindla rivina - kuid kes mu sõnu kuuleb ja ei tee nende järgi, see on selle mehe sarnane, kes ehitas oma maja randa paekalju peale - ja tuli raske tuul tormi ning rajuvihmaga, ning kindel kalju reetis tema usku, ning rand taganes tema järelt, jättes ta mere hoovuste võimusesse, kus oli tema hukk!" Aga kes oli tema, et kirjutatud piibli püha Jumala sõna ümber kirjutada? - Eks tema olnud naine, kuid püha Paulus käskis sellistel koguduses vait olla. Mis ta teha sai, et ta oli naisena sündinud, kuid pulbitses teotahtest, et Jeesust kogu oma hingest ja jõust teenida. - Kõlbas ka piibli versioon tema tunnetest, ehkki tema poleks kunagi oma maja kaljule või randa ehitanud.
"Millest selline ootamatu kutse? - Kas maailmalõpp tuli?" õelutses pikk roosade juustega iludus, kes uksekella helina peale oli avama tulnud. Välimuselt meenutas ta Maarja-Liis Ilusat, nagu oleks tema õde olnud või midagi - nii umbes 17 aasta vanuselt. Ta oli juba 24 täis, kuid näis ikka nii plikalik. Selle tunnistuseks imes ta oma Chupat ja naeratas sarkastiliselt, ehkki oli südames väga soe tüdruk. - Seda teadsid ainult need, kes olid vaevunud teda rohkem tundma õppima ja vastu tema krobelist kesta tagasi ei põrganud.
"Mida Carmen sinu kavatsustest kristlikuks modelliks hakata arvas?" andis Maarika sündsa vastuse, mida tüdruk temalt ootas.
"Ma olevat anorektiline ja ei kõlbavat - võtku kaalus juurde!" tegi tüdruk selle peale teatraalselt nägusid. "Enda rasvavoldid jättis muidugimõista üle lugemata, vana mõrd!" õelutses tüdruk edasi ja kõndis ust lahti jättes sisse, ning Maarika pidi selle tema eest sulgema.
"Sa tegelikult ju ei hooli üldse modellindusest..." püüdis Maarika mõistuse hääleks olla. "Äkki ta püüdis lihtsalt seda sulle läbi lillede öelda... - kindlasti ta märkas." tähendas Maarika kannatlikult, kuid tüdruk lõikas talle halastamatult vahelt.
"Ennemini märkas ta mu rindade suurust - ja puusade kuju!" sähvas tüdruk selle peale.
"Mis neil viga on - täiesti korralikud ja normaalsed teised." püüdis Maarika õiglane olla.
"Jah, nad on täiuslikult ümarad, nagu viimane pariisi mood ette näeb, kuid mitte nii suured kui näiteks sinul!" tähendas tüdruk jälle halastamatult "Ja sellepärast ma ei kõlbagi!" mossitas tüdruk uuesti "Mu keha ei müü piisavalt hästi! - Egas ma prostituudiks ei tahtnud minna, vaid näidata, milline väärikas naine peab välja nägema!" torises ta edasi kuid muutis kohe jälle meelt ja hakkas hoopis oma tegemistest sädistama nagu poleks üldse äsja maailma ebaõigluse peale tigevihane olnud. Maarika leppis sellega, vähemasti ei tegelenud Ariel oma lemmik tegevusega, milleks oli meeste kallal nokkimine, et ta pastoriks ei võinud õppida. Asja ei teinud just kergemaks, et tal olid kolm venda, kes kõik olid pastorid, ning laias maailmas krusaadidel Jumalat teenisid. Tema isa tahtis oma vanas eas, et vähemasti tema kodus käiks ja teda meeles peaks, nüüd, kus nad alles aasta eest ema matsid. Ja Ariel Alvael Alamiste põetas oma elatanud isa. Tema kõrvad tõesti ulatusid pikkade juuste vahelt välja nagu oleks ta "Sõrmuste isanda" filmi jaoks dublandiks olnud. Ta polnud oma isale kunagi andeks andnud, et tema teine nimi naishaldjat tähendas mis juudilikult 'jumaliku' lõpu oli võtnud, nagu ta ei armastanud seda thori vasara ja kristlaste risti segu, mida isa kurja silma eemale peletamiseks kaelas kandis. - Tema oli tõeline kristlane, kes ei teinud paganlusega kompromissi, kuid ta austas oma isa ja ei võinud seda temale näkku öelda. Vähemasti oli tema eesnimi "Lõvi" juudi keeles ja see oli palju sündsam. Ning tema sõbrad olid piisavalt ettenägelikult viisakad, et mitte tema teist nime tema kuuldes nimetada.
Keegi koputas jälle uksele, ning Ariel tormas avama. Maarika ei püüdnudki temaga selles võistelda vaid hakkas hoopis küünlaid omale kohale sättima ning läitma.
Bergljot Tšernomjord seisis ukse taga. Lüheldast kasvu täidlane roheliste lühikeste juustega ja sarvraamidega tüdruk teretas avajat viisaka ja sügava kummardusega nagu oleks mõni geiša ja sai samaväärse kummarduse vastu. Ariel astus teepealt eest ja külaline nohises vaikselt sisse nagu mõni härjapõlvlane ning asus Maarikat diivanite ettevalmistamisel aitama.
"Kas sa kutsusid kõik 40 kohale?" muheles Bergljot soojalt. "Sa ju tead, et meil on vahetustega palvetamine." tähendas Bergljot, kelle nimi pidi tähendama, et valgus alati võidab. Tema isa ja ema olid olnud satanistid, kuid tema oli pöördunud kristlaseks. Vanemad alles hakkasid selle mõtte peale üles soojenema, kuid kuna tüdruk ise nii positiivne oli, siis ei tehtud isegi kirikutes sellest faktist suuremat numbrit. Muidu oleks tema kogudus - sest ta oli Kaarnakivi koguduse liige - sellest väga suurt numbrit teinud, kui tal poleks olnud mõnda "vastuvaidlematult kindlat" tõendit oma kristlikusest ette näidata. Bergljot oli keeltes rääkija ning oskas ka teiste keeltes rääkimisi tõlgitseda - seega väga hindamatu kaaslane palvekoosolekutel - eriti sellepärast, et ta oskas ei öelda. Selle tõttu oli ta ka kohe Maarikale kättesaadav ja mitte mõnel konverentsil hõivatud kui hädasti vaja oli. Bergljot oli just selline tüdruk, kellele võis ka kell 1 öösel helistada ja kes ikka viisakalt ja värskelt vastaks, nagu ta üldse ei magaks ja kelle kodu uksed olid kõikidele külalistele valla - mis väga tema vanematele ei meeldinud. Aga kuna tütar oli sama vägev külalisi jälle välja viskama, kui nad liiga kauaks jäid, siis anti talle see imelik komme andeks.
"Tiffany Ülemistel on kaitsevaim... ta nimi on Eh!" lõrises Maarika omaette ja sättis linikut serveerimislaual õigemaks, ehkki selle korrektsust sai juba loodiga mõõta.
"Eh? Nalja teed või? Millal on kristlasel ruunivaimust kaitse-" kuid ta sai Maarikalt sapise pilgu ning langes näost ära. "Sa ei teegi nalja?" kuid Maarika ei öelnud selle peale midagi. Bergljot vaatles Maarikat tõsiselt ja pärast mõningast vaikimist julges ta küsida:
"Kui kaua?" kuid Maarika ei vastanud selle küsimuse peale - koputati hoopis uksele ja Ariel läks avama. Nad mõlemad pöördusid vaatama, kes uksele oli ilmunud. Uksel polnud ükski "õeluse" liige vaid hoopis maja korrapidaja kes soovitas seekord veidi rahulikumalt võtta, sest ta olevat juba nende peale kolm kaebust saanud ja kui häbi tal olevat, et tüdrukud ei suuda oma tundeid vaos hoida. Ariel andis selle peale paar õelat repliiki Kaubamaja linnukeste kohta, mille peale korrapidaja näost punasena minema puhises üteldes: "Seda juttu ei tulnud üldse niimoodi mõelda - ma lihtsalt tahtsin teile head, ei muud!" "Jumal, säästa meid heasoovijate käest!" luges Bergljot kiiresti sündsa palve ning kõik teised ütlesid sellele südamest "Aamen" kaasa.
III
Lutsiver oli tigevihane, et oli oma võimaluse maha maganud ja õelutses Vishnagojimi kallal, kelle ta oli karistuseks risti löönud, et talle nii halbu uudiseid tõi. Õnnetu ägas ja kiunus, sest rist oli ühtlasi rattasse tõmmatud ja kõik tema luud ja kondid olid oma loomulikust asendist väljunud. Leonidas muheles endamisi ja saatis ohvrile kahjurõõmsaid pilke, teades väga hästi, kui napilt ta ise sellest kurjast saatusest pääses.
"Ja mida sina seal irvitad?" küsis Lutsiver mesimagusalt ning Leonidas Sumatin saatis talle käeviipega ühe üriku, milles Nightinproud oma edusammudega kiitles, kuid oli targu oma nime vastavast lahtrist välja jätnud ning Leonidas täitis selle enda omaga.
"Pole paha!" ümises Lutsiver vastumeelselt tunnustavaid sõnu, kuid väga moka otsast "Pole üldse paha, võinuks minu mõte olla - aga eks sa ole ka mu parim õpilane..." tähendas ta tõsiselt. "Ja mida sa ikka veel vahid? - Tagasi tööle või on teil kõigil puhkus nagu sellel seal?" urises Lutsiver tigedalt ning osutas Vishnagojimi peale kes niutsus: "Ma suudan tööd teha, PAALUUN! Ma tõestan seda!!" Teised kratid ja kaitseinglid said vihjest aru, ning tegid minekut. Kuid Leonidas jäi kauemaks ning Lutsiver põrnitses teda kurjalt. Leonidas köhatas tehtult ja ütles: "Sa lasid mu järele kutsuda, et midagi arutada..." tähendas ta laisal toonil. "Ah õigus küll, läks juba meelest ära." vabandas peaõelus: "Halvad uudised viisid mu mõtted mujale." õigustas ta end ja keeras rattale uue vindi peale, mispeale Vishnagojim eriti ägedalt korises "No on lontrus!" urises Lutsiver pahaselt kuid viipas siiski ühele harjuskile: "Sina jätkad minu eest, mul on tööasjad ja et sa temast seitse Jägermeisterit välja pressid!" käsutas Lutsiver ning sai vastuseks mitu kulpi ja kiire joviaalse piinaratta kruttimise ning ohvri protesteeriva ägina, mis teda muhelema võttis: "Noh, vähemasti oskab ratast keerata see teine, sobib hästi selle lurjuse asendajaks..." Ja harjusk filtreeriski Vishnagojimi kehast piiritust läbi, et seda paremini kuivatada. Ja selleks sisse löödud vaiast tilkus õeluse-; vere- ja sapisegune kallerdis, mida siinkandis joodi. - Parem kui 40 aastane konjak. Ja kuidas see auras ja rappus klaasis, nagu oleks talle kuidagi ebaõigesti liiga tehtud. Oli vast vungiga jook teine.
"Kuidas siis Madisel selle Kaarnakiviga läheb?" küsis Lutsiver ootamatult soojal toonil
"See projekt tema programm naisena ellu äratada, et ta abielu rikuks on kuratlikult õel, pean ütlema."
"Ma saatsin juba oma kratid teele täpsete juhistega - ma loodan et nad ikka oskavad lugeda - pärast kontrollin üle, kas sai õigesti..." tähendas Leonidas õliselt.
"Nojah, sa ei pea mulle üksikasju ette kandma, tee et asi toimiks, või muidu." ta nõksatas peaga selja taha, kust nad just olid ära läinud. "Sa ei ole mul asendamatu!" urises ta hoiatavalt. Ma tahan Tiffany küsimustes rohkem tulemusi näha. Leonidas kummardas aupakliku reverantsiga ja popsatas minema.
Pärast seda lubas Lutsiver endale ühe klaasi vana Jägermeistrit esimese sajandi päevalt. - Olid siis alles inimesed ja tagakiusamised mitte millegi eest. "Kahju et inimesed enam nii väiklased pole..." õhkas peaõelus nostalgitsedes ja luges nimekirja saagist, mida "kuri i" sõnade homousius ja homoiusius vahel oli põhjustanud. See oli parem kui kreeklaste õun jumalate õukonnas. Oh seda tülinat ja vaimukurjust! "Äkki saaks tänapäeval ka midagi sellist teha. - Kuidas oleks õige kui asutaks mõne uue Kristliku partei või liikumise soovitavalt hästi tolerantse, et kõik vähemused hõivatud oleksid!" noogutas Lutsiver endamisi. "Eriti hea, kui sellest riigikirik saaks!" muheles ta end oma kurikavaluse eest õnnitledes. "Äkki segaks sinna natuke budismi ja islami müstikat ka sekka et ägedam oleks?" arutles ta enamisi. "Aga kuidas seda nimetada?" see oli raske küsimus. Heale lapsele tuli väga hea nimi otsida, et mõni tõsiusklik kristlane haisu ninna ei saaks ja kohe hukka mõistma ei hakkaks. "Kuidas oleks Täisevangeelne Katoolne-ortodokslik vennaskond?"." ei see ei kõlanud üldse. "Või hoopis "Seitsmenda päeva mormoonide Jehoova tunnistajad?"." see ka lohises igast küljest. Pealegi hakkasid mõned juba neid knihve vältima. New-age oli ka liiga lahjaks läinud, et seda ei julenud enam kasutada. Kristlased enam ei vaadanudki selliste narri kuljuste poole. "Kuid kuidas ikka teda nimetada?" Ta kutsus ühe harjuski kohale ja küsis.  "Kas kreeka või ladina nime?" küsis harjusk ebalevalt vastu, et mitte otsest vastust anda, mis mittemeeldimisel halba õnne tähendanuks. "Ja mis see sinu asi on, peaasi et oleks hea nimi!" urises Lutsiver vastu ning saatis ta hambaharjaga vetsu nühkima. "Kas mina olen siin ainus, kes tööd mõistab teha?!" lõrises ta endamisi ja popsatas minema

Õndsad on vaimust vaesed2

I
Ps 89:20-29 "Kord sa rääkisid nägemuses oma vagadega ning ütlesid: "Ma olen pannud abi sangari kätte, ma olen valitu suureks tõstnud rahva hulgast! Ma olen leidnud Taaveti, oma sulase, oma püha õliga olen ma tema võidnud! Teda toetab mu käsi kõvasti ja mu käsivars teeb teda kangeks! Vaenlane ei saa teda üllatada ega ülekohtune inimene teda maha rõhuda, vaid mina taon puruks ta vaenlased ta eest ja löön maha tema vihkajad! Ja mu ustavus ja mu heldus on temaga, ja tema sarv tõstetakse kõrgele minu nimes! Ja ma panen tema käe mere peale ja ta parema käe jõgede peale! Tema hüüab mind: "Sina oled minu Isa, mu Jumal, mu päästekalju!" Ent mina teen ta esmasündinuks ning kõige kõrgemaks kuningaks üle ilmamaa! Ma hoian oma helduse temale igavesti ja mu leping temaga jääb püsima!"
Tiffany lamas jälle voodis ja kuulas. Kui ta võiks vaid näha, mida teised näevad. Kuid kui ta vaatas nende kogudusi, siis ei suutnud ta uskuda, et kristlus pole muud kui viis ühiskonnast korraks välja lülituda. Nõnda nagu mõni inimene joob head veini või loeb raamatut, käivad mõned inimesed kirikus ja loevad piiblit; maksavad kiriku-makse ning annavad vandeid et neid siis kas rikkuda või täita, vastavalt sellele, kui pühendunud tahavad olla. Ometi ei suutnud ta selle peale otsustada, mis kasu tema sellest saab, kui Jumal võis samas surnud olla. Ta meenutas kohtumist Jumalaga ja kortsutas kulmu. Samal ajal tuli Maarika ukse peale ja nägi seda ning jäi seisma.
"Vabandust, et ma sind tülitan." ütles ta katkeval häälel ja vaatas kõrvale "Ma tõin sulle kodutöid..." ta näitas oma käes olevat mappi, kuid Tiffany ei näidanud üles mingit huvi. "Pane see kuhugile või võta kaasa, mis see mind huvitab!" Tiffany keeldus ikka veel laest alla vaatama, sest ta ei soovinud praegust kindlasti mõne kristlasega kõneleda.
"... kui me vaatleme seda kirjakohta, siis see annab meile julgust. Sest Taavet oli Jehoova kuningas ja ustavaim sulane. Tema ajal oli Iisrael tugev ja sai aluse, millele Saalomoni impeerium sai rajatud. Just selliste ustavate sulaste abiga on Jehoova oma tahet kuulutanud ja inimlastele valgustust soetanud. Just sellised ustavad sulased, juhatasid sisse Jeesuse tuleku maapeale ja tema ristisurma, mis soetas meile pääste. Kui vaid Iisrael saaks taastatud oma endises hiilguses, siis..." Kuid Tiffany ei saanud teada, mis siis hakkaks juhtuma, sest Maarika oli nina kirtsutades raadio kinni pannud. Tiffany vaatas esimest korda tüdrukule otsa ja oli huvitatud. Maarika vaatas üllatunult vastu ja ei saanud aru: "Ma ei teadnud, et sa kuulasid..." vabandas ta rutusti ja ta käsi tõusis juba, et raadiot jälle käima lülitada.
"Mulle meeldib vaikus rohkem, nii et, lase olla." tähendas Tiffany laisal ja lõbustatud toonil. Maarika jäi teda hämmastunult vaatama. "Võta parem istet, miks sa pead seisma niimoodi?" küsis Tiffany ja osutas tugitoolile. Tüdruk võttis pakutud iste vastu ning hoidis mappi oma kõhu peal, nagu see oleks mingi kaitsekilp ja vaatas kõrvale.
"Sa oled kristlane." ütles Tiffany ja Maarika võpatas selle peale.
"Mida sa silmas pead, muidugi olen ma kristlane." ütles Maarika ja püüdis naeratada.
"Ometi ei meeldinud sulle see raadiojutlustaja - ma nägin sinu näost..." tähendas Tiffany huvitatult. "Ma arvasin et Jumala sõna on mu hingele hea - arvestades et..."
Ta ei saanud oma lauset lõpetada, kuna Maarika hakkas väga nina kirtsutama ning millegi üle omaette porisema. Kui ta nägi, et Tiffany teda jälgib, siis püüdis ta jälle naeratada, kuid Tiffany muie suul tegi selle väga raskeks.
"Asi ei ole selles, et mulle ei meeldi see raadiojutlustaja..." torises Maarika endamisi ja vaatas punastades kõrvale "Minu meelest pole see üldse Jumala sõna, mida ta seal rääkis." Maarika vaatas Tiffanyle anuval toonil otsa "Saa aru!"
Tiffany naeratas jälle ning kohendas oma patju, et ta saaks mugavamini lamada. "Mis ta siis oli, kui polnud Jumalasõna - ta ju tsiteeris piiblit ja rääkis Jumalast ja Taavetist ja Saalomonist ja Jeesusest. Miks see pidi siis mitte Jumala sõna olema?" See oli nii nauditav, vaadelda Maarika kimbatust ja kahevahel olekut. Ta polnud kunagi teda näinud filosoofia tunnis midagi nii otsekoheselt kiitmas või laitmas, kui nüüd, kui oli raadio välja lülitanud.
"Minu meelest oli see mees poliitik ja ta rääkis poliitikast..." ütles Maarika pärast pikale veninud vaikust, kui Tiffany teda lõbustatud pilguga puuris.
"Ah sa pead silmas, et jutt käis Meka tagasi vallutamisest ja Samaaria hõivamisest, mis pole veel täiesti Iisraeliks saanud? - Kas see polegi siis Jehoova tahtmine, anda Iisraelile nende isamaa tagasi?" küsis Tiffany uuesti, olles selgesti lõbustatud Maarika reaktsioonist.
"Ei, ei ole! Jeesus tahab halastust ja mitte ohvriandi!" ütles Maarika meelevaldselt ning Tiffany unustas hetkeks suu poikvele. Nõnda uskumatult ootamatu oli tüdruku vastus, et ta ei teadnud mida selle peale vastata. Kui ta selle lause mõttest aru sai, siis ta vihastus: "Kas see oli ka halastus, kui mu isa mu mehe kirvega maha lõi?"
Maarika vaatas talle vankumatult otsa, nagu oleks ta oma selgroo üles leidnud. See oli nii teistmoodi tema tavalisest olekust, et Tiffany jäi teda vaikimisi kauemaks vaatlema.
"Mul on kahju, et su isa nõnda tegi, kuid Mihkel oli ise ka süüdi - minna oma äia jutule, olles alaealisega abiellunud - kõigi selja taga - mis ta siis ootas! Nii ei tehta..."
"Kuidas ta siis seda kristlikult oleks tegema pidanud?" õrritas Tiffany edasi. Ta tundis kuidas raev temas pulbitseb ja Maarika õnnistatud pale, mis talle vastu vahtis, tegi asja vaid hullemaks. Ta tahtis temaga seda jagada. Eks tema oli üks nendest tõsiusklikest, kes end paremaks pidas. - Ise aga oli vägistatud ja abielus oma vägistajaga, kelle Tiffany oli tapnud ja jälle ellu äratanud. See teadmine ei lasnud tal Maarikat väga tõsiselt võtta. Tema poleks sellega abiellunud, kes talle liiga teeb.
"Ta oleks pidanud su isa käest sinu kätt küsima ja avaldama soovi kihluseks." tähendas Maarika tõsiselt. "Kas su ema pole sulle rääkinud, ta on ju ometi ortodoks - ma tean, ka tema käib regulaarselt palvetamas - Facebookis, see tähendab..."
Tiffany muigas selle repliigi peale ja helistas kella. Uksele tuli üllatunud Sergei: "Kas ta häirib teid?" küsis Sergei ja piidles külalist ettevaatlikult. "Oh ei, too meile tee - Serengeti peaks hästi sobima - ta tõi mu filosoofia kodutöid ja me arutame ainest, see on päris huvitav, võid ka tulla kuulama." Sergei näole venis vabandav irve.
"Ma viin su ema šoppama, kuid tee ma jõuan sulle veel tuua küll..." ja nende sõnadega oli ta kadunud ning mõne aja pärast jälle tagasi. Tiffany lasi end ümmardada ning Maarika vaatas seda veidi vastumeelselt pealt.
"Nii et sinu meelest elame 19 sajandil?" küsis Tiffany kui ta oma tee oli vastu võtnud, millesse Sergei koort valas. Autojuht kummardas viisakalt ja taganes toast välja, mille peale Maarika nägusid tegi. "Miks ta nii peab tegema - see on nii alandav!"
"Sest mu isale meeldib oma alamaid alandada, tema elab ka 19 sajandil kuigi peab end avangardiks." muheles Tiffany endamisi ja vaatles tähelepanelikult, kuidas Maarika sellele reageerib. "Ma olen püüdnud panna vähemasti Sergeid mind normaalselt kohtlema - teisi pole võimalik enam päästa, neile makstakse liiga hästi, et nad oma rollist hälbida julgeksid."
Maarika vaatles teda kaastundlikult ja ütles lõpuks: "Su elu meenutab nukumaja - see on ilusasti korrastatud,kuid nii lämmatav - kuidas sa saad siin kristlikku elu elada?" Ei saanud tüdruk aru ja jõi oma teed.
"Ja selle pärast ei saanudki Mihkel minu kätt küsida - sest tema ei elanud 19 sajandil. Ta oli nii tänapäevane inimene oma performance'iga et mu isa dekadentlik maailm poleks teda kunagi vastu võtnud. Isegi pärast seda, kui ta ühelt totakalt rikkurilt oma varanduse päris - mis iseenesest oli haletsusest, mitte sugulusest - mu mees rääkis mulle - ka siis ei kõlvanuks ta mu isa maailma. Tal polnud ju mingeid tutvusi Eesti tähtsate perekondade seas või välismaal. Mu isa jaoks oli ta "iriseja" nagu "pisuhännas" seda käsitleti. Ta oleks pidanud oma raamatu väga ümber kirjutama, et mu isale kõlvata." lõpetas Tiffany oma vastuse ning Maarika noogutas mõistvalt selle peale. See oli nii imelik näha arukat Maarika Kolumatsi, kelle juuksed polegi meeleheitest krussis ja kes pole üldse liimist lahti.
Eh ilmus Tiffany parema käe juurde ja vaatles Maarikat vaenulik. Ka Maarika võpatas uue külalise peale.
"Kas sa näed teda?" küsis Tiffany huvitatult Maarikalt ning Eh lõikas vahele, küsides:
"Miks sa mind siia kutsusid, kui tema on siin?" Eh oli väga rahulolematu olekuga ja piidles Maarikat ikka vaenulikult, kes pilgule intressidega vaatas.
"Sa oled kristlane!!" lõrises Maarika "KUID KES TEMA ON??!" Maarika unustas end karjuma ja Tiffany vibutas kätt, ning uks prantsatas kinni.
"Ma ei taha, et mõni teenija sind kuuleks ja meid segama tuleks, see jutt läheb minu jaoks väga huvitavaks." tähendas Tiffany viisakal toonil ja osutas ühele teisele toonile, ning Eh võttis vastumeelselt istet.
"Ma kutsusin sind, sest ma ei saa aru, miks Maarika nii teistmoodi on kui klassiruumis, saad sa mulle selle mõistatuse lahendada, miks ta ei võiks nõnda filosoofia tunnis olla - siis ta saaks paremaid hindeid."
Eh vaatles Maarikat ja vidutas silmi. "Eks see ole ju elementaarne, mu kallis Watson - ta on kristlane - sa panid ta usu kahtluse alla ja ründasid teda oma filosoofiaga ning Püha Vaim asus teda kaitsma. Seepärast leiab ta sulle vastuseid, ehkki filosoofia tunnis ei leia, seal pole ta usk otseselt rünnaku all."
"Sa pole mu küsimusele vastanud." tähendas Maarika külmalt.
"See on Eh - mu kaitsevaim." tähendas Tiffany laisalt
"Sa ikka tead, et nad on meile keelatud?" küsis Maarika tõsiselt, ja Eh lõrises oma kohal.
"Jah, olen kuulnud - tõsiusklikele kristlastele on nad keelatud - kuid mina pole kristlane nagu sina. Ma lasin end ristida vaid oma ema hingerahu pärast, et ta liiga palju ei nutaks selle pärast."
Maarika oli selle vastuse peale šokeeritud.
"Kuidas sa võisid!" küsis ta nõrgal ja süüdistaval toonil "See on jumalateotus - kogu sinu kristlaseks olek on jumalateotus."
Tiffany vaid kehitas selle peale õlgu ja jõi oma teed. "Ka sina pole mu küsimusele vastanud." tähendas ta mõne aja pärast. "Miks ei ole sinu meelest see üldse kristlus, mida see raadiojutlustaja rääkis?"
"Sest see on samamoodi kristlus, kui Hofni ja Piinehasi seaduselaekaga sõtta minemine, ehkki nad magatasid Iisraelis templineitseid - keda üldse ei tohtinud jumalateenistuses eksisteerida - kui nad võtsid jõuga endale Iisraeli ohvritest, mis neile meeldis, pannes inimesed vanu kombeid laitma ja jumalateenistust laimama, nagu oleks Jumal surnud või nõder - sellepärast saab sellise teenistuse palgaks olla vaid täielik häving ja nendest asjadest ilma jäämine, mida selline "kristlane" arvab Jumalast endale kuuluvat. - Eks sellepärast ongi Iisraeli templi asemel Meka, et juudid nii ülbed olid ja Jahvet oma Jumalat ei kartnud ning oma keisri vastu mässasid, kelle nad Jeesust risti lüües endale tõstsid, kui nad ütlesid: "Meil ei ole kuningat vaid on keiser!"
Eh ajas end puhevile, nagu oleks Maarika Tiffanyt ropult sõimanud ning tõusis püsti, kuid Tiffany peatas tema. "Las ta olla - see on nii huvitav, kui Maarikal on selgroog - las ta räägib edasi, ma ei usu siiski."
Ruunivaim istus rahulolevalt tagasi ning Maarika vaatas Tiffanyt vapustatult
"Aga-" ei saanud ta aru "-miks?" lõpetas Maarika oma lause ja vaatas Tiffanyt kaastundlikul pilgul. "Sinu süles." tähendas Tiffany laisal ja solvavalt teadval toonil ning Maarikale tuli meelde, miks ta esiti siia oli tulnud.
"Mis ta sulle tegi?" küsis Maarika ettevaatlikult ja kujutles vaimusilma ees, mida koledat võib üks keskealine mees alaealise tüdrukuga teha, et ühe noore kristlase usku nõnda morjendada.
"Ta tunnistas, et ei tea, kuhu mind juhatab - ta kõigest õpetab mind kahtlema, kuid sealt pean ma ise edasi vaatama, mida oma kahtlustega ette võtan. Uku Sepp on nii suur nihilist, et tema viibib kahtlemises asja enese pärast, mitte et endas selgusele jõuda. Ukul ei ole Jumalat - ei oma esiisade Jumalat, sest ta pole ümber lõigatud ega ka kristlaste jumalat Jeesust - ta lihtsalt filosofeerib tarkuse armastusest - kõik on vaid klaaspärli mäng."
"Nüüd ma saan aru küll, mida õpetaja mõtles, kui seda "poliitikaks" nimetas." noogutas Maarika äraseletatud ilmel, tõusis püsti ja viskas kaasa võetud materjalid prügikasti ja pani oma tassi koos alustassiga lauale. "Palun vabandust, et su aega raiskasin - ma ei saa sind aidata." tähendas Maarika tõsiselt ning lahkus.
Eh vaatles tema lahkumist ja hingas kergendatult: "Käib sinu juures ka igasuguseid..." tähendas ta lõpuks palju sõbralikumalt. "Ma juba kartsin, et jään sinust ilma." lisas ruunivaim tüdruku mõistmatu pilgu peale.
"Sa oled tema peale armukade?" küsis Tiffany õrritavalt.
"Ja mitte vähe. Ta pole üldse nii nõder, kui välispinnal paistab - ta võib mul keelata siia uuesti ilmumast." ohkas Eh ettevaatlikult ja kohendas oma rõivastust.
"Kuidas võib TEMA keelata MINU toas MINU ISA majas MIDAGI??"
"Sest ta on kristlane - Jeesus on väga tugev tema sees!" tähendas Eh ettevaatlikult. "Tehniliselt peaksid sina samuti olema nagu tema, ja mina ei tohiks sinuga üldse rääkida. Ma siiamaani ei saa aru, kuida võib Püha Vaim ka sinu sees olla ja sina olla kristlane. See ei tohiks võimalik olla, et need kaks maailma kokku puutuvad. - See peab mingi kõrgem poliitika olema, mida Jumalad omavahel sõdivad - mina ei jaga neid asju..."
Tiffany vaatles ruunivaimu veidi solvunult kuid siis otsustas et see päriselt ei huvita teda.
"Tegelikult polegi see tähtis, mis tal viga on." tähendas Tiffany viimaks
"Sa peaksid ettevaatlikum olema." ütles Eh manitseval toonil "Ta võib sinu eest palvetama hakata. Ta on "Õeluse" liige."
"Mis see on? Kas mingi kristlik rokibänd?" küsis Tiffany lõbustatult ja jõi oma teed.
"Ei, see on tema palvegrupp - kõik selle liikmed on pühendunud kristlaste tütred - kui sa nende küüsi jääd, siis ei näe sa oma elu lõpuni midagi vaimsemat kui "Meie Isa Palve"."
"Mida kolm või neli kristlast ikka minu vastu saavad, mina neid ei karda." muigas Tiffany ja kallas endale teed juurde.
"Neid ei ole kolm või neli!" tähendas Eh ja hakkas ohkima "NEID ON NELIKÜMMEND!" Tiffany jättis kallamise katki ning vaatas tõsiselt ruunivaimule otsa. "Kas natuke palju ei ole?" küsis ta veidi häiritult. "Nii et ole ettevaatlik, ära enam teda õrrita, muidu ta hakkab sinu eest palvetama ja mina pean endale uue emanda leidma."
"Hea küll-hea küll!" pööritas Tiffany silmi. "Ma arvasin et pärast Isa Gregoriust elan ma iga kristlase üle - rääkimata selle Kaarnakivi koguduse pastorist." mõmises Tiffany endamisi.
"Ma ei arva, et sa peaksid isa Gregoriust kergelt võtma." tähendas Eh manitseval toonil ja muigas siis itsitades: "Kuid too Kaarnakivi pastor on tõesti naljakas - ma pole üldse kindel, et tema kristlane on, ehkki ta on teistpidi ohtlik. Ta võib su nõia pähe tuleriidal ära põletada või midagi..." "Ahsoo!" tähendas Tiffany vaid mõõdukat huvi üles näidates ja lõpetas tee kallamise ning läks tagasi voodisse ja jõi auravat teed. Ta kõrvetas huuled ära, kuid ei hoolinud. Talle meeldis see kõrvetav tunne oma kurgus ja pisuke huulte kipitus ei lugenud palju.
"Saada Genishale sõna, et ma olen uueks õppetükiks valmis." tähendas Tiffany mõtlikuks muutudes ja pani teetassi lauale ning seadis end magavasse asendisse. Ruunivaim andis au ning kadus toast.
"Mis toimub?" küsis Tiffany endamisi ja vajus unne. See oli nii väsitav tunda nii palju tundeid pärast seda kui oli püüdnud end ära tappa ja kohtudes Jumalaga.

II

Isa Gregorius oli oma palvekambris ja palvetas:
"Mu Jumal, kuule mu palvet: "Isad sõid hapusid viinamarju ja laste hambad said hellaks." Eks ole nõnda, et meie rumaluse tõttu on seesinane sugupõlv nõnda jumalavastaliseks saanud. Meie soov muuta kõike oma näo järgi, mitte lasta sinul meid valmistada oma näo järgi, on meid siiamaani viinud, et me ei või enam oma lapsi ja tegusid ära tunda. Oh heida armu ja anna vastust, kuidas seda sõlme harutada. Sest ma näen end kinni vihkamise sapis ja ei pääse välja. Heida armu ja murra katki ebaõigluse ning vihkamise kütked. Et ligimesearmastus võiks jälle paista kristlase ja kristlase vahel ja mitte umbusk ja sõnelus, nagu on nüüd. Ole mu vastu, mu Jeesus, ole mu vastu karm ja alusta oma kohtumõistmist pühade kogudusest! Kõrvalda mu viinamäelt kõik rebased, need noored rebased, kes juuri närides muudavad selle viljatuks. Minu silmad on jäänud vanaks ja mu suulagi ei mäleta enam toidu maitset - noorenda mu esimest armastust et ma mäletaksin kuidas olid mu esimesed päevad kõndided sinuga. Mõtle Tiffany Ülemiste hingele ja päästa ta ära, ehkki meie olime liiga pimedad; kurdid ja tummad et olla tema hinge hoidjad, siis ära sina ometi väsi ja ümber kuku nagu meie oleme ümber kukkunud, nagu Dagon oma kojas. Vaata, me oleme maha paisatud, nagu Dagon oma kojas, ja selle ilma targad on meilt raiunud pea ning käed ja heitnud need laudile! Meie suu on suletud ja me ei tea vastust, sest sinu prohvetid ei kõnni enam meie seas sinu kohtumõistmine on meie juurest taevasse võetud. Oh tule taevast alla ja kärista taevad lõhki, et päästa ühe tüdruku hinge, kes on jäänud lõksu. Miks peaks tema surema, et meil ei olnud vastust tema hinge kitsikuses? Tänu olgu sulle, mu Jumal, et sina kuuled oma kohtlase sulase palveid ja ei vaata ülbel pilgul nagu maised kuningad. Sina ei kustuta suitsevat tahti sootumaks vaid õhutad selle uuele leegile. Aita seda tüdrukut, nagu sa aitasit toda voolusega naist Iisraelis, kes nõnda kaua oli veritsenud ja ilma armastusest. Teatud mõttes on ka Tiffany nagu voolusega naine ja ei pääse sinu juurde, et meie tal teepeal ees oleme. Kiidetud olgu Jahve mu Jumal ja Jeesus mu Kristus Pühas Vaimus, sest Tema heldus kestab igavesti, Halleluuja!"
Ta ei teadnud, miks ta oli mõtelnud just nüüd Tiffany Ülemiste pärast palvetada. Siis kui Tiffany ei tulnud enam tundidesse ja öeldi haige olevat, tundis isa Gregorius seletamatut hirmu oma südames ja otsustas palvetada. Ei võinud iial teada, miks Jumal selle temale südamesse pani. Tuli ettevaatlik olla - Tiffany oli sellises eas, kus temaga võis kõike juhtuda. Esimeseks armastuseks oli juba hilja - ta oli isegi abielus olnud ja leseks saanud. Nii palju oli selle vaese tüdruku elus juhtunud. Ei võinud iial teada, mis raskusi Jumal tema teele ette veeretab. See ei tundunud õiglane - ta isegi kahtles, et tema esmane õhin teha Tiffanyst Deboora, kes Eestis õiget kristlikku asja ajaks, kas see ikka oli nõnda hästi kavatsetud. Võibolla oli ta oma heatahtlikkuses taeva märke vääriti tõlgendanud ja oma mõtteid liigselt piiblisse ja tüdrukusse valanud ja mitte lasnud Jumalal piibli kaudu oma tarkust temasse kallata. Ta oli segaduses ja hirmul, nagu väike laps. Mida ta pidi tegema, ta ei teadnud vastust, kuid ta oskas palvetada. Sellest pidi vanale inimesele küllalt olema, kui midagi muud polnud teha. Võibolla teab Jumal vastust.
III

Maarika Kolumats-Eluri, nagu ta ennast nüüd nimetas, tormas Krati uksest sisse otse Filosoofia õppejõu kabineti suunas, ise vihast vahutades. "Kuidas see mees oli julenud! Aga ta paneb tema selle eest maksma!" Ta leidis süüdlase rutusti üles ja valas tema kõrvakiiludega üle. Esialgu oli ta otsustanud mehele ainult ühe anda, kuid kui ta tema toretsevat ja veidi pikaldaselt pilkavat ilmet nägi, ei suutnud ta end enam vaos hoida. Mõned pealtvaatajaks jäänud kaastudengid pidid teda eemale lohistama, et ta ei saaks Uku Sepale rohkem viga teha.
"Mis toimub?"
"Mis juhtus?"
Miks ta nii endast välja läks?"
"Ah, see on Tiffany pärast!" irvitas keegi teadjam asjalikult ning ei pööranud insidendile suuremat tähelepanu. Samal ajal oli aga neljal tudengil tükk tegu, et vihast vahutavat Maarika Kolumats-Elurit vaos hoida. Õppejõud korrastas oma ülikonda ning pöördus klassiruumi poole nagu poleks midagi juhtunud. Kui Uku Sepp oli nurgataha kadunud, juleti Maarika jälle vabaks lasta. Ta rapsis end vastumeelselt kõigi kätest lahti ja kõndis uhkelt pead püsti ajades Kratist jälle välja.
"Mis toimub?"
Keegi ei teadnud vastust. Tiffany Ülemiste salapärane haigus, et kõik selle kohta nii kidakeelsed olid, tekitas palju kahtlusi.
"Egas ta ometi teda ära ei vägistanud?" hüüatas üks veidi juhmima näoga tudeng, kuid teised saatsid talle hävitava pilgu, ning rääkija jäi jälle vait. Ei asi oli naljast kaugel, ja selliseid repliike ei tohtinud isegi mitte mõelda. Nende kõikide karjäärid võisid pakul olla. Kui kool suletakse, mingi mahlane skandaal välja kooruks - ei, seda ei tohtinud olla, isegi kui midagi oli. Aga enne tuli teada, miks Maarika Kolumats nõnda vihastus? Äkki see oli midagi süütut ja arusaadavat. Ikka võib arusaamatusi juhtuda, nad on ikkagi inimesed, kuid peab kindel olema. Egas nad siin Kratis nalja pärast ei õppinud. Nad teadsid hästi, mis see nende isadele-emadele maksma oli läinud ja keegi ei tahtnud just sellist jutuajamist vihale aetud vanematega.
"Äkki on Uku Sepp ateist sest mõlemad - Tiffany ja Maarika on ju kristlased - ja probleem on seal." Teised tudengid vaatlesid rääkijat, kes polnud keegi muu, kui Gunther Eluri.
"Eks ta ole sinu naisuke kah, ei saanud teda ka vaos hoitud! Mis viga? Ei anna end sulle kätte või oled ise liiga uhke, et teda korralikult rautada?" irvitas juhm tudeng jälle ning sai preemiaks palju hukkamõistvaid pilke. "Mida? Ma ju ainult ütlesin!" õigustas ta end ja seadis oma pilgu jälle ootavalt Guntherile otsa vahtima.
"Kui tõsine asi olla saab?" küsis üks arukamaid tudengeid tõsisemalt.
"Väga tõsine! Ma pole Maarikat kunagi nii tigedana näinud - ta võtab usuasju väga tõsiselt." Ta mäletas veel liiga elavalt, kuidas ta oli pidanud koos oma naisega hommikupalvust pidama. Ja ta arvas et tema isa on karm. Et tema isal võivad nõmedad reeglid olla. Kuid kohtudes Kolumatsidega väimehena - see oli hoopis teine kogemus ja ta hakkas oma isa silmakirjalikkusest puudust tundma, nagu oleks juba tema haual ära käinud, ehkki tema isa oli täie elu ja tervise juures. Kuid kohates sellist kristlikku meelekindlust, hakkas ta kohati kahtlema, kas ta mitte mingi tähevärava kaudu mõnda uude reaalsusse pole reisinud.
"Ma loodan, et Uku ei naljatanud mõne püha lehma pärast, mida mu naine hindab, muidu võib see pahasti lõppeda. Ta pole veel siiamaani üle saanud sellest, et õppetubades ei või krutsifiksi seinal olla. Siis ta lubas ju meie "püha kolmainsuse" ka seinalt maha võtta, mis aulas üleval on."
"Miks? Mida need kirjanikud talle teinud on?" protesteerisid teised tudengid nördinult.
"Ei-noh, need kristlased on kõik hullud." ütles juhm tudeng ja paljud noogutasid kaasa, kuid siis mõistes, kellest jutt on ja mida see Guntherile tähendab, vabandasid nad viisakalt.
"Ta on ju ikkagi sinu naine, palun vabandust." Gunther lubas selle peale valulikult naeratada ja mõistvalt suuremeelse poosi võtta. "Kui nad vaid teaksid, kuidas ma oma naise vägistasin - siis tunneksid nad hoopis temale kaasa, mitte mulle. Oh milline hingepiin!" mõtles Gunther ja mattis oma tunded sügavale sisimasse, et keegi tema maskeraadi läbi ei näeks. Ta tundis end kui kolmik-agent, kes pidi nii oma perekonna; Kolumatside kui kogu avalikuse ees teesklema, et on õnnelikus abielus, ehkki see oli parim, mis tema olukorras veel üldse võimalik oli. Ta polnud siiamaani aru saanud, kuidas ta ühel hetkel oli surnud ja rääkis surmaga ja siis jälle elus. Kas ta hakkas tõesti hulluks minema? Ei, siis ei võiks ta seda eneselt küsida vaid peaks end täiesti normaalseks. Vähemasti nõnda rääkisid sellest psühholoogid ja nõustajad, kuid neist tuli ka end eemale hoida. See oleks kahtlasena tundunud, kui õnnelikus abielus noormees äkki selliste asjade üle huvituma hakkaks.
Kui vaid tema naisele ka meelde tuleks, mis seisukorras ta on ja kuidas ta tema diskreetsust vajaks, et mitte Eesti tänavatel kärvata kui vihane rahvahulk hangude ja tõrvikutega teda taga ajab. Jah, võibolla mitte päris nii arhailiselt, kuid ega palju puudu ka ei jää. Vägistada ära mõne suure perekonna tütar polnud mingi väike kuritegu. Ta polnud kuulnudki, et selline abielu kristlaste seas olemas on. Ta oli lihtsalt tänulik, et ta võis edasi elada - et ta sai teise võimaluse.
"Kui ma vaid teaks, mis ta nii vihale ajas..." ümises Gunther pilves ilmel ja seadis oma sammud Ukule järele, kes just oma ainet andis. Teised tudengid näisid tema mõttekäiku järgivat, sest nad peatasid tema. "Ega sa ometi ei hakka armukadetsema? - Ma olen kindel et su naisega pole midagi valesti!" Gunther peatus ja vaatas ütlejale otsa ning naeratas viisakalt. "Oh, ei! Ma ei arva, et Uku midagi mu naisega tegi - selleks on Maarika liiga oskamatu valetaja, et midagi mu eest varjata - siis ma teaksin juba kindlalt kui asjalood nii hullud on. Ma lihtsalt tahan teada seda õppetüki täpset sõnastust, mis selle arusaamatuse põhjustas. Ma tahaksin ka Krati rahus ja vaikuses lõpetada, mitte "Pealtnägija" erisaates."
Selle peale kohtas ta vaid mõistvaid naeratusi, ning ta lasti jälle vabalt liikuma.
"Lõbutse siis hästi!" püüdis juhm tudeng veidi teravmeelitseda, kuid teised tudengid andsid talle selle peale peksa. "Jää vait, värd! Tahad sa tõesti, et keegi sind uskuma jääks, et siin midagi tõsist oli? Kui sa pede-nalja ei oska teha, siis ole üldse vait. Kes see üldse sinu käest küsis?!"
Gunther ei pööranud sellele palju tähelepanu, talle ei olnud too jobu kunagi meeldinud.

Õndsad on vaimust vaesed

I
Ps 89:6-19 "Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Jehoova, ja sinu ustavust pühade koguduses! Sest kes on pilvedes Jehoova taoline? Kes on Jehoova sarnane Jumala laste seas? Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad! Jehoova, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Jehoova? Ja sinu ustavus on sinu ümber! Sina valitsed mere uhkust; kui ta oma laineid tõstab, vaigistad sina need! Sina purustasid Rahabi nagu mahalöödu; oma vägeva käsivarrega sa pillutasid laiali oma vaenlased! Sinu oma on taevas ja sinu oma on ka maa; maailmale ja kõigele, mis seda täidab oled sina rajanud aluse! Põhja ja lõuna oled sina loonud; Taabor ja Hermon laulavad hõisates sinu nimele! Sinul on vägev käsivars, tugev on sinu käsi, kõrge on parem käsi! Õigus ja õiglus on su aujärje alus; heldus ja tõde käivad su palge ees!"
Raadio jutlustaja alustas kirjakoha lahtiseletust ja Tiffany põrnitses lage. Ta oleks võinud ka raadio kinni panna, kuid siis oleks keegi kohe tulnud temale seltsi pakkuma. Kui nõme ja tappev see oli - kuid ta pidi selle ära kannatama. Pärast enesetapu katset ei olnud tal enam ühtegi hetke üksinda. Isegi ruunivaimud külastasid teda distantsilt ja jäid teistele nähtamatuks. Vähenasti ei rääkinud nad liiga palju, ja see natuke isegi lohutas teda.
Keegi koputas viisakalt uksele, ehkki see oli lahti jäetud ja ta tõstis oma pilgu laest alla, et kutsumata külalist vaadata. See oli Sergei ja tal oli süüdlaslik ilme ees. Ta hoidis käes veeklaasi ning vaatas rohkem oma kingaotsi, kui tüdrukut.
"Palun vabandust..." poetas Sergei moka otsast ja vaatas kõrvale.
"Tänan, sind, Sergei." ütles Tiffany viisakalt ning Sergei võpatas nii familiaarse tooni eest.
"Sa kavatsesid mulle vett anda, mul oli tõesti janu." tähendas Tiffany viisakal ja aupaklikul toonil. Sergei olek leebus ja ta kehahoiak lõtvus, ta ulatas klaasi Tiffany ootavasse kätte, kes selle ahnelt tühjaks jõi ja ettevaatlikult öökapile asetas.
"Sa võid istuda, Sergei." tähendas Tiffany viisakalt, osutades ühele tugitoolile, mis oli tema tuppa juurde tekkinud. Tõenäoliselt selleks, et keegi saaks selles mugavamini teda valvata.
"Tänan, ma eelistan seista, ametiharjumused." vabandas Sergei viisakalt. "sa oleksid võinud kella helistada kui-" tähendas ta asjalikult, kuid Tiffany tõstis laitvalt käe.
"Teeme ühe asja selgeks, Sergei! Sina nimetad mind ainult Tiffany, nagu oleksin ma sinu väike õde ja mina ei helista sulle seda nõmedat kella, sest kunagi olin mina ka vaene, kuid mis ma teha saan, et mu isa nii rikkaks kätte läks - egas sa mu ori pole!" tähendas Tiffany solvunult.
Sergei vaatas teda kaastundlikul pilgul: "Ma ei teadnud, et ühe kella helistamine nõnda raske olevat."  Raadiojutlustaja oli jõudnud oma jutus stacatoni ning hakkas eriti ülevaid asju rõhutama ning Tiffany oigas. Sergei sai veast aru ning läks ja lülitas raadio välja.
"Tänan sind!" õhkas Tiffany ja sulges silmad, nautides vaikuse rahustavat toimet.
"Miks sa ise ei võinud seda teha, Tiffany?" küsis Sergei lõbustatult ja tüdrukut õigesti kõnetades.
"Sest siis oleks keegi võinud arvata, et ma ikka veel kavatsen-" tähendas Tiffany ja pööritas tähenduslikult silmi. "Kergem oli raadiot taluda kui mõnda võimalikku külalist, kes läbi selle ukse oleks võinud tulla."
"Kas sa soovid, et ma sind üksinda jätan?" küsis Sergei abivalmilt.
"Ei, ära mine. Su ligiolu mõjub kuidagi..." Tiffany ei osanud seda nimetada "Sa oleksid nagu minu vanem vend, keda mul kunagi pole olnud..." Sergei naeratas ja istus viimaks pakutud tugitooli ja vaatles teda vaikides.
"Ma võin sulle Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi ette lugeda, kui see sulle kõlbab."
"Kes see Lumivalguke on ja mis asi on ette lugemine?" Ei saanud Tiffany ühtäkki aru. "Mu isa tegi mulle kiiresti selgeks, et ma pean ise lugema ja kirjutama õppima, sest muidu ma jään luuseriks ja siis keegi ei taha mind."
Sergei vaatles teda kaastundlikul pilgul. "Sa tahad öelda, et sa ei tea ühtegi muinasjuttu?!" ei suutnud Sergei oma kõrvu uskuda ja Tiffany raputas pead. "Need pidid mu arengule kahjulikult mõjuma ja mind liiga lapsikuks tegema." tähendas Tiffany vabandavalt ning naeratas hädiselt. Korraga tundis ta kuidas tema soolikates jälle keerama hakkas ning viskus vaistlikult voodi esise poole, kus veega täidetud kauss teda ootas ning hakkas oksendama. Kuigi ta oli juba kõik ravimid ammu oma organismist välja saanud, väitsid arstid, kes olid teda läbi vaatamas käinud, et see on täiesti loomulik, sest ta oli liiga kaua teadvuseta olnud - ta pidi õnnelik olema, et veel tagasi tuli, sest see olevat VÄGA ebatavaline asi olnud. Keegi ei julenud tema juuresolekul sõna "Surm" kasutada.- Et ta võiks midagi vähem masendavat mõelda. Ja just see vältimine oli eriti masendav ning häiriv. Kuid ta ei teadnud, kuidas seda paremaks teha. Kui ta enam ei tundnud, et peab midagi endast välja laskma, siis vajus Tiffany korisedes voodisse patjade vahele. Üks teenija oli ukse peale piiluma tulnud, ning Sergei andis talle paar käsklust ning ulatas täidetud kausi, mis kohe tarmukalt vastu võeti ja uue värskega asendati, mille ta jälle Tiffany voodi ette asetas.
"Tänan sind,..." ütles Tiffany hädiselt. "Mul oleks au..." tähendas Tiffany uuesti ja Sergei jäi teda mõistmatul pilgul vahtima. "...kui sa mulle muinasjutte ette loed." tähendas ta soojalt. "Tee seda oma nooremale õele." ja Sergei naeratas vastu, läks ukse juurde ja ütles veel midagi ning jäi ootama. Kui üks teenija küsitud raamatuga tagasi tuli, asus Sergei talle Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi ette lugema. Tiffany vaatles meest huviga, kuid ei öelnud midagi. See mees oli alati tema juures, et ta oli selleks palgatud, kuid mitte tema isa. Hetkeks tahtis ta teada, kas Sergei võiks temast ka rohkem huvitatud olla ja paljastas nagu muuseas oma parema rinna öösärgi vahelt ning asetas selle oma keha sättides nähtavale. Sergei ei teinud sellest esiti üldse välja, kuid kui ta aru sai, et sellega teda silmas peetud oli, siis jättis ta muinasjutu lugemise katki, tõusis püsti ja tõmbas tüdrukule teki peale, nõnda, et ainult tema pea selle alt välja ulatus, öeldes viisakalt: "Väikesed õed ei tee nõnda oma vanematele vendadele, muidu vanemad vennad ei loe neile enam muinasjutte!" Sergei vaatas Tiffanyle tõsiselt ja sisendavalt otsa ning Tiffany vaatles häbenematult vastu, kuid siis taipas ta midagi ja lõi pilgu maha.
"Palun vabandust!"  ja kui ta oli niimoodi vaikinud. "Ma tahtsin lihtsalt..." Ta kohmitses teki all ja pani öösärgi jälle õigesti. "Ma ei ole harjunud, et mehed minust-" ta punastas ja jättis lause lõpetamata.
"Sa tahad öelda, et ma peaksin sinust huvitatud olema nagu naisest? Sa oled minu ülemuse tütar! - Isegi kui sa ei oleks alaealine ei tuleks see ikkagi kõne alla. Mind ei palgatud sinuga paarituma ega sind ära kasutama. Kui sind sellised asjad huvitavad, siis külasta mõnda bordelli - kui oled täisealiseks saanud." Sergei tegi toast minekut ja Tiffany kirus ennast.
"No tubli oled Tiffany, ajasid ainsa inimese ära, kes nii nõme ei olnud!"

II

"Maarika, saad sa mind aidata?" küsis üks õppejõud ühe tüdrukuga sööklas juttu alates. Maarika oli just oma kaastudengitega jutelnud, kes samuti nagu tema sellise kõnetamise peale suuri silmi tegid.
"Mida te silmas peate, ma pole Tiffany!" küsis ta ettevaatlikult naeratades.
"Te olete ta parim sõber, ja Tiffany ei ilmu enam tundi - või üldse kooli. Ehk sa saad teda õpingutega kursis hoida." tähendas Uku Sepp viisakalt ja kannatlikult. Teised tüdrukud hakkasid selle peale tähendusllikke nägusid tegema ning leidsid kohe sündsaid vabandusi, miks neil enam kõht päris tühi ei ole ja raamatukogu või miski muu kõvemini kutsub, kui võimalik vestlus Uku Sepa ja Maarika Kolumatsi vahel.
"Ma arvasin, et ta sõitis vanematega puhkusele või midagi..." vabandas Maarika närviliselt. "Kas kedagi teist ei ole, filosoofia pole just mu kõige parem-" ta jättis lause lõpetamata ja naeratas kohtlaselt. Uku ohkas vaikselt ja vandus endamisi.
"Miks te seda temale isiklikult kohale ei vii?" küsis Maarika kahtlustavalt.
"Sest Tiffany elas minu kabinetis närvi vapustuse üle ja jooksis minema. Oli vist midagi, mis ma aine kohta ütlesin ja tema tuleviku asjus, mis teda väga häiris." Maarika seletas õppejõudu tõsisel ilmel, nagu oleks see just üles tunnistanud, et on Tiffanyt kuidagi käperdanud või veel kaugemale läinud. "Ma poleks teist seda küll arvanud!" urises Maarika vaikselt, mis ei jäänud siiski Ukul kuulmata. Ootamatult naeratas ta selle peale soojalt.
"Tiffany on filosoofiliselt nii võimekas tüdruk, et ma tihti unustan ära, et ta on kõigest 15 aastane. Ma rääkisin talle täiskasvanute asju - poliitikast noh. Paistab et ruttasin ajast ette." vabandas Uku alandlikult. "Praegusel hetkel oleks minu sinna minemine väga ebakohane..."
Kui jutu sisu Maarikale kohale hakkas jõudma, vaatles ta õppejõudu palju kaastundlikumal ilmel ja mitte enam "tahan-sulle-munadesse-lüüa-raisk" pilgul, mida ta ennemini kasutas.
"No miks sa pidid siis niimoodi...?" küsis Maarika haletsevalt, nagu oleks õppejõud endale kuuma šokolaadi ülikonna peale ajanud ja selle sedel ütles, et see on ainult kuivpuhastamiseks mõeldud.
"Kas sa aitad siis mind mu hädas, või pean ma kedagi teist otsima?" küsis Uku kannatlikult. Ja saades tüdrukult naeratava noogutuse, ulatas talle ühe toimiku.

III

Põrgus oli kriisinõupidamine, sest Tiffany Ülemiste oli enesetappu üritanud. Erinevad kratid ja paharetid ning väed ja võimud pidasid omavahel nõu. Isegi mõni Meelevald oli end kohale sättinud. Ainult peaõelust polnud veel kutsutud - igaks juhuks. Ei võinud iial teada, kuidas ta reageerib.
"Kuule, Leonidas, sina kui kõige vanem ja auväärsem võiksid-?" pöördus üks paremini riides olnud Meelevald viisakalt KRATT kaitseingli poole, kes sellest pöördumisest üldse mitte meelitatud ei olnud. "Oh, tänan sind sellise au eest!" ütles ta eriti mesimagusal toonil ja tegi Meelevallale eriti maniakaalse reverantsi. Minusugune madal kaitseingel ei küüni teie tasemeni..." ja kui Meelevald selle peale külmalt naeratas, aimas Leonidas halba. "Kas mitte Proudsmeed polnud minust auväärsem - aitas ühe kristlase rajalt maha võtta ning terve tema koguduse, pannes nad uskuma, et unistamisel pole piire, kui seda Jumala nimel teha?" tähendas kaitseingel vilkalt ja väärikalt ning niimõnigi kratike noogutas nõusolevalt, kuid Meelevalda ei paistnud see kõigutavat. "Ja sina lõid talt osavalt selle au jälle üle ning lasid halbu uudiseid Maarika Kolumatsi kohta viia, kuidas ta Kalkutasse läheb ja nunnaks hakkab." tähendas Meelevald võidukalt. "Ei, ikka sina oled kõige auväärsem, kes peaks neid häid uudiseid Lutsiverile ette kandma!" Leonidas neelatas kuuldavalt selle peale. Paljud hakkasid teda kadedalt seirama. Noa oma parimale sõbrale selga löömine oli suur au. Kui sa suutsid midagi teiselt kratilt või kelleltki muult töökaaslaselt üle lüüa või paremini teha või oma sitta teise kaela lükata, siis näitas see sinu pühendumust pühale üritusele, ja ohvri enda rumalust, mitte sinu halbu omadusi. - Egas nad mingid peened inglid taevast olnud. Ei, nemad olid põrgulised. Ja nad olid uhked selle üle. Kuid siiski teadis Leonidas, et kui ta nii heade uudistega Lutsveri ette ilmub, siis läheb tal just samahästi, kui Proudsmeed'il. Kindlasti oli see tõbras tema kohta enesele limpsanud, ja tema jõudis vanapoisist lihtsalt ette. Kuid see oli siiski kardetav, et tema selline nüke kohe nii kiiresti läbi nähti. Õnneks oli tal sellliseid veel - egas see temal esimene kord polnud oma nahka hoida. Ta oli juba kaua aega seda ametit pidanud - ta teadis kuna on õige aeg rünnata ja kuna taganeda.  Meelevalla enda pakkumine oleks otsene solvang olnud, misjuhul oleks ta kohe peajagu lühemaks läinud. Ei, nõnda rumal ta ei olnud. Kuid oli ka teisi uustulnukaid, kes kohalikke seadusi veel niihästi ei tundnud ja kes tema kuuldes midagi plärisenud olid.
"Nojah, eks ma õppisin seda peaõeluselt endalt, võttis päris kaua selle mõistmisega aega kah!" vabandas Leonidas end teatraalselt "Aga kas mitte Evercrest ei aidanud selle kolmanda järgu nõia abiga tolle poliitiku - mis ta nimi nüüd oligi - abielu karile viia. Ise oli täielik krõhva, aga siiski võttis ta rajalt maha. Ja pärast see teatraalne enesetapp ning tüli testamendi arutamisel." - õhkas Leonidas, nagu oleks mingi oktoobrilapsuke ja plaksutas õhinast ripsmeid, et tema paatos veel usutavam tunduks. Mõned kogenematud kratid hakkasid selle peale töinama ja vandusid samuti nagu piiblil, et see jutt on õige. Evercrest peaks hoopis minema, sest tema on auväärsem, kuid sunniti kiiresti arukamate sisinaga vaikima.
"Oled sina meil alles limukas?" tähendas Meelevald tunnustavalt "Sa ise ju segasid selle armujoogi kokku, millega Evercrest seda tegi, ja jäid leetrite pähe tegelikust madinast eemale, kui Evercrest kolme eksortsisti ja ühe eriti ägeda palvetaja eidega arveid klaaris - tal on siiamaani vasak silm pime ja parem suupool luksub aegajalt: "Hallelujah!" - kuidas sa niimoodi veenvalt tööd teed, kui sul selline alandav haigus küljes on. Lutsiver ei taha siiamaani talle mõnda normaalset tööotsa anda, et ta nii pihku jäi. - Tegi küll korraliku töö, aga poliitiku naine ja lapsed leppisid ikka lõpuks omavahel ära, ehkki mehe maine oli hävitatud, mis hävitatud. - Neid me ikka kätte ei saanud, sest Evercrest oli algaja ning ei näinud kõike nii hästi ette, kui sina. Tal puudus kogemus tööpostil..." rõhutas Meelevald iga oma sõna. Selle peale noogutas niimõnigi vägi ja võim õelalt ning teised võtsid juba kihlvedusid vastu, mitmenda nime järel Leonidas alla vannub ja oma auga lepib.
"Jah, ma mõtlesin et aitan veidi oma protežee välja, kuna ta päris ise ei osanud seda kunsti." tähendas Leonidas aupaklikult higipull otsa ees ja Meelevald kõrgilt naeratamas. "Sa siis lähed?"
"Ei, kahjuks ei saa - ametikohustused!" kraaksatas Leonidas ja vaatles oma kulduuri pinstsaku taskus. "Ma pean pean noorsand Eluri veapunktid üle lugema, et ta ikka peos oleks, pärast muudab tema naisuke ta liiga vagaks..." Ta tegi juba minekut, kui Meelevald temast kinni sasis.
"Seda võid sa pärast teha, kui oled Lutsiveriga rääkinud..." tähendas Meelevald õelalt "Kui sa siis veel elus oled, oled palju pühendunum oma üritusele ja ei libastu nii kergesti. - Eks olnud see sinu möödalaskmine et see abielu juhtus ja poiss paljastamata jäi?"
"Aga Vishnagojim kirjutas need kolm teoloogilist raamatut, et ei ole võimalik Jeesust piiblist üles leida, ja söötis noile õpetlastele tõepähe sisse!" vingus Leonidas ja rabeles lahti "Tema on ometi minust auväärsem - pealegi kandideerib ta SINU kohale tuleval aastal!" kraaksatas ta võidukalt ning Meelevald võpatas.
"Mida seesinane seal räägib, Ingood? Kas see pooletoobine tõesti julgeb minu vastu kandideerida, ehkki ikka veel ei oska korralikku eitusrünnakut toime panna, et kristlase palveid tühistada?!" Selle peale hakkas niimõnigi vägi ja võim itsitama ja vähemad kratid joviaalselt plaksutama. Meelevald peksis nüüd oma tihkuvat praktikanti, kes püüdis tusast Meelevalda lohutada, et nii rasvane saak tal minema lipsas; ning mõned mornid kihlveo kaotajad maksid vastumeeli oma võlgu ära.
"Ja sinul polnud selle kandidatuuriga midagi pistmist? Ega ju!" urises Meelevald mõne aja pärast, kui suurem rahvahulk hakkas laiali valguma, sest õnneliku võitja isik oli selgitatud. - Põrgus kandideeris ainult hull või poole toobine mõne Meelevalla koha peale. Kõik sellised demokraatlikud valimised olid vaid fassaad, et näha, kui hästi noored põrgulised lojaalsusest aru saavad. Ja kui õigesti. - Egas nad mingid inglid taevas ei olnud - mis ausad valimised??! Lutsiver ise määras, keda suvatses ja nii oligi. Ja iga õige Meelevald oskas seda au ka õigesti hinnata, hankides endale kiiresti palju kohusetäitjaid; praktikante; spetsialiste ning mõttekodalasi, kes kriitilisel hetkel võiksid oma rumalusest süü endale tõmmata, kui oli vaja mitte kättesaadav olla.
"Kes? Mina või?!" mökitas Leonidas süüdlaslikult naeratada "Ma olen alati sinu kandidatuuri toetanud..." lipitses kaitseingel pugejalikult, kuid Meelevald naeratas palju soojemini kui enne. "Sa tead kui palju kordi ma olen püüdnud seda noorematele õpetada, kuid nad lihtsalt ei võta vedu. Ma ei tea kohe, kus selliseid õudseid põrgulisi tehakse - taevas vist! Üldse ei oska valetada ega varastada ega midagi teha. Ainult raiskavad mu aega - kuid sina! Ma ei tea millises põrgupajas on Lutsiver sinu kurjuse kokku seganud, kuid lase nõnda edasi, väga viis, nii peabki!" Ja nende sõnadega kadus Meelevald end tülgastusest võdistades minema nagu oleks ühte eriti head konjakit maitsnud kuid samas sita sisse astunud.
Kui Leonidas nägi, et on täiesti üksi jäänud vajus ta pahinal kokku ja oigas vandudes kolm tundi kõiki võimalikke asendeid ja loomi ning kristlaste patte, kes pidid süüdi olema, et tema peaaegu oli otsa saanud kuid siiski oma arukusest suutis sellest kuulist eemale põigelda. Kui ta oli end veidi kogunud, nipsas ta oma sõrmega ja kolm praktikanti ilmus tarmukalt kohale. "Sina, Vilehead, lähed noort Elurit kiusama ja talle patumõtteid pähe panema, et ta abielu rikuks; sina, Silverskin, kiusad Maarika Elurit, endist Kolumatsi - ta on ju abielus - Tiffany Ülemistega suhtesse astuma. Las ta lohutab plikat ja libastub - siis on palju huvitavam abielu; ja sina Nightinproud annad Madis Ülemistele rohkem tööd oma Kaarnakiviga et ta nii tihti koju ei jõuaks - ta ikka veedab oma tütrega kahtlaselt palju aega - see ei sobi meie plaanidega üldse!"
Kõik praktikandid koogutasid alandlikult ning rõõmsalt. Sellised head ülesanded ja mitte mingid nõmedad nagu tavaliselt. Vilehead siiamaani mäletas, kuidas ta pidi oma isandale ööpotiks olema ja sitta sööma, et ühtegi polnud parasjagu lähedal ja jube häda peal. Samuti mäletas Silverskin, kuidas ta pidi ilmselgelt õnnistusega mürgitatud veini jooma, et Leonidas nende maod oli ära vahetanud, et ta banketil kokku ei kukuks kui mõne tõsiusklikuga klaase tõstma peab. - See oli palju parem, kui Leonidase tavalised käsklused ja nad olid juba teel, kui Leonidas Nightinproudi peatas.
"Üks asi veel. Kuna te olete viimasel ajal mulle nii head tööd teinud, siis tuleb seda ametikõrgendusena võtta, ütle ka teistele, et te olete kõik krati tasemele edutatud ja et ma ootan teilt kindlaid tulemusi. See asi on Lutsiveri laual kõige esimesel kohal prioriteet nii et ära eksi!"
"Mis, mina või?" küsis Nightinproud meelitatult "Sa siis mõtled teised ohvriks tuua või ka minu kui midagi väga nihu läheb? Ta seiras Leonidast kavalalt. "Sa oled mulle alati suureks eeskujuks olnud ja minu tööd inspireerinud..."
"Sel juhul ei tohiks sinu ülesandega mingeid arusaamatusi tekkida, või kuidas." tähendas Leonidas pilklikult ja popsatas heatujuliselt minema.