"Ma sean tema soo igaveseks ja tema aujärje nii kauaks kui taeva päevad! Kui ta lapsed hülgavad mu käsuõpetuse ega käi mu seadluste järele, kui nad teotavad mu määrusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üleastumisi vitsaga ja nende pahategusid hoopidega, kuid oma heldust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust! Ma ei riku oma lepingut ega muuda seda, mis on lähtunud mu huulilt! Ma olen korra vandunud oma pühaduse juures: "Tõepoolest, ma ei valeta Taavetile! Tema sugu püsib igavesti ja tema aujärg nagu päike minu ees; nagu kuu peab ta jääma igavesti kindlaks ja nagu ustav tunnistaja pilvedes!" Sela
Ja ometi oled sa tema ära tõuganud ja ära põlanud, sa oled saanud täis raevu oma võitu vastu! Sa oled tühistanud oma sulase lepingu, sa oled maani häbistanud tema krooni!" Ps 89:30-40
Sergei lülitas raadio välja ja vaatas etteheitvalt Tiffany poole. "Miks sa seda kuulad, kui sulle ei meeldi?" Tiffany tõstis oma pilgu laest alla ja vaatles soojalt oma pere autojuhti. "Eks sel ole omad voorused - näiteks, meeldib mulle, kui sina selle kohta etteheiteid teed..." ütles ta südamlikul toonil ning naeratas. Tiffany seadis end jälle paremini istuma. "Kui kaua sa veel pead niimoodi olema?" küsis Sergei häiritud toonil.
"Täna lubavad arstid mul voodist lahkuda, sest ma olen piisavalt stabiilne. Arvan et kristliku raadio ärakannatamine vähendas seda karistusaega tuntavalt, muidu oleks nad mind oma teooriatega rohkem painanud..." torises Tiffany endamisi
"See pole karistusaeg - vaid sinu tervise huvides!" rõhutas Sergei kannatlikult
"Ei! - See on nende rahakottide huvides, sest mu isa maksab neile vaikimise eest hästi. Tegelikult ei tee nad midagi, sest nad saavad ise ka aru, et ma ei hakka enam..." Tiffany jättis lause lõpetamata ja tegi kõneka pilgu, enne kui jätkas "Aga nad ei jäta võimalust kasutamata pinnapealsele ärimehele tema tütre hinge eest hoolitsemist näidelda. - Oleks mu isa korrakski mu voodi leenile nutma tulnud, ma oleksin talle andeks andnud, et ta oma Kaarnakiviga nii palju aega veedab..." Tiffany mossitas endamisi. Korraks ta unustas isegi, et Sergei tema toas on ja vaiksed pisarad voolasid tema põskedele. Kui ta seda märkas, oli ta enda peale tige ja pühkis need ruttu ära.
"Sa oled väga ilus, kui sa nutad - miks sa end tagasi hoiad?" küsis Sergei vennalikult ja istus tugitooli ning vaatles TIffanyt tõsiselt.
"Pisarad on nõrkadele - mina olen tugev! Mina olen, mina olen.... Tiffany Ülemiste!" sähvas Tiffany ja vajus patjade vahele peitu ning mossitas.
"Nii tugev, et pidid oma elust põgenema?" küsis Sergei asjalikult, kuid Tiffanyle ei jäänud märkamata, et tema toonis polnud mingit pilget ega etteheidet. Ta oleks nagu tema vanem vend olnud, kes arutab temaga, millist tätoveeringut on sünnis kannikale teha lasta. Ehkki ta polnud kunagi selliseid asju heaks kiitnud. Äkki talle enam vanemas eas ei meeldigi sellised pildid ja mida ta siis nendega peale hakkab, kui nahk lotendama hakkab ja ilus kunst kortsu läheb. Aga tema isa polnud mõtet selliste asjadega kiusata - teda polnud enam ammu kodus. Ta oli alatasa komandeeringus, nagu ei saaks Kaarnakivi ilma temata hakkama. Viimane laupäev oli kohutav olnud. Madis isegi üritas koju jääda - ja Tiffany ei andestanud talle tema põhimõtte nõrkust - kuid pärast kolmandat kurja sõnumit nutitelefonile oli ta ikka alla andnud. "Ei saa parata - juhid peavad vastutust kandma!" oli ta skandeerinud ning lahkunud. "Kunagi hakkad ka sina vägesid juhatama - siis sa saad aru, kui raske mul on!" Tiffany ei hakanud oma isale ütlema, kuidas tema ema vaikselt köögis kohvitassi otsas nutta tihkus. See tegi talle haiget ja ta ei saanud sellest aru. Kui selline oli täiskasvanu elu, siis tema ei tahtnud kunagi nii täiskasvanuks kasvada. Milleks? Et teha neile, keda ta armastab haiget?! Ei! Tema oleks Kaarnakivi maha müünud ja edasi läinud. Kõik juba niigi teadsid, kui ilus; tark ja osav tema isa programmeerijana on - mida tal veel saavutada oli, mida ta polnud veel saavutanud? Ja miks pidi ta seda jõledat uut lossi ehitama? Miks pidi ta mingit india šahhi üle trumpama, kes oma Taš Mahali pärast riigist ilma jäi?! Kas ka tema tahtis kõigest ilma jääda?? Tiffany ei saanud sellest aru. - Kuid see venelane pakkus talle seltsi, sest ta oli palgatud. Tiffany teadis kuidagi moodi, et võibolla pakuks Sergei talle seltsi ka tasuta, kui oleks tema ametipoolest võimalik. Südames tänas ta Jumalat, et ta isa oskas normaalse autojuhi palgata, mitte mingi kõrilõikaja, nagu ta teistest sellistest palgasõdureist oli kuulnud.
Ka sellest ei saanud Tiffany aru, miks peab üks eesti programmeerija, kes on rikkaks läinud, endale vene spetsnazi autojuhiks palkama. Kas selleks et poosetada, et näidata, mida tema nüüd võis teha? Kuidas ta igatses oma vana isa tagasi, kellel oli tema jaoks aega. Selle isa igat sõna oleks ta kuulanud vastuvaidlemata, kuid selle isa sõna, kes teda üle kuldas kuid oma aega temaga ei veetnud - mis armastust oleks tal pidanud pangakaardi või -automaadi vastu olema? Sest tema jaoks oli Madis Ülemiste sama reaalne, kui need asjad.
"Miks ei võinud sina mu isa olla??" küsis Tiffany süüdistavalt ja mossitas
"Nii pole üldse viisakas..." laksas Sergei manitsevalt keelega. "Sa jätsid mu küsimusele vastamata." Ta vaatas tõsiselt tüdrukule otsa. "Venemaal, kui isa oleks kuulnud oma tütart seda oma autojuhile ütlevat, oleks sellisele tänamatule tütrele kerepeale andnud; autojuhi maha lasnud ja tütre tagatipuks kloostrisse 40 aastaks luku taha pannud! - Miks sa vihkad oma isa nõnda palju, mida ta on sulle sellist teinud?"
Tiffany ohkas kurvalt ja vaatas õnnetult Sergeile otsa. "Kui mu isa oleks selline kui isad venemaal, siis ma poleks seda üldsegi ütelnud vaid armastaksin teda ja kuulaksin iga sõna tema huulilt - kuid me räägime Madis Ülemistest. Tema hoolib mu ilusast nahast rohkem kui mu sisimast, et vaevalt tema seda kõike teeks, mida sina nimetaksid. Pigemini tõstaks ta sul palka, et sa ebamugava kohustuse tema õlult võtsid." Ja Tiffany puhkes haledalt nutma. "Mõnikord ma mõtlen, et ma olen lapsendatud või midagi..." nuuksus Tiffany "Miks ta muidu mind niimoodi vihkab ja mind väldib? Ma olen ju tema tütar ja 15 aastat vana, kuid ikka ei või oma isat näha. Miks-Miks-Miks?? - See pole aus!!" ja Tiffany nuttis lohutult.
Sergei tõusis tugitoolist püsti ja istus voodi äärele ning küünitas Tiffany poole ja kallistas teda soojalt. Tüdruk lihtsalt vappus nuttes ja klammerdus mehe külge nagu oleks ta uppuja, kes püüab kõrkjatega end tugevast kärestikuvoolust päästa, kartes, et need võivad oma rabedusega tema lootust reeta.
Üks teenija tormas ligi ja oli väga häiritud ilmega, kuid ei öelnud midagi. Ta vaid vaatles Sergeid ja Tiffanyt voodi äärel kallistamas, näol äraseletatud ilme. Ka autojuht märkas seda ja ütles kutsumata külalisele: "Too teed, sina türapea! Kas sa ei näe, et noorel emandal on jälle närvivapustus, või peab selleks eraldi kella helistada, et sul ajud kasvaksid blin hurod nahui -vabandust see polnud sulle mõeldud!" rääkis Sergei kiiresti ning kõnetatu võpatas ja asus käsku täitma. Tiffany naeratas selle peale ja kallistas viimaseks korraks Sergeid, ning pühkis siis pisarad ära. "Tänan, et sa nii õiglane oled, ja mu nõrkust ära ei kasutanud!" Sergei tõusis jälle püsti ja pööritas silmi: "Mida veel! - Ma vaid täitsin oma kohust!"
"Oota! Ära mine!" hüüdis Tiffany mehele järele. "Kas sa soovid, et ma sulle muinasjuttu loeksin?" küsis Sergei seisma jäädes.
"Võibolla pärast poole..." ühmas Tiffany kahevahel olles. "Mida sina sellest arvad..." küsis Tiffany kõrvale vaadates. "Millest täpsemalt, ma pole hiromant?" küsis Sergei tõsiselt vastu. "Hiromandid loevad käejooni mitte mõtteid." tähendas Tiffany lõbustatult. Ja enne kui Sergei jõudis selle peale veel mõne hui lendu saata, sest teda ei huvitanud sellised asjad. See oli tema näost juba näha, et ta on lihtne mees, kes armastab oma tööd teha. - Kuid temal oli Tiffany jaoks aega, ja tema nägi tüdrukut, mitte emandat. Tema nägi inimest, mitte tiitlit. "Mida sina sellest kirjakohast arvasid - sa ju kuulsid ka ja sul on hea mälu..." tähendas Tiffany huvitatult.
"Ma pole väga religioosne..." vabandas Sergei end välja.
"Religioosse inimese arvamust ma ka ei küsiks - need on nii pinnapealsed inimesed - aga sina oled sisimas olemas. Sina näed mind! - Mida sina sellest arvad?" Tähendas Tiffany alandlikult. Vahepeal oli teener mõlemale teed toonud ja Sergei sarjas teda selle eest üle: "Egas mina isand ega külaline ole, et ma koos emandaga teed joon! - Kelleks sa end pead, või mind, et sa nõnda tegid, tahad mu peale kaevata vä, durak pljat! - Vabandust, mul on täna paha päev..." naeratas Sergei närviliselt Tiffanyle, kes selle peale muiates oma teed jõi. Kõnetatu vabandas ette ja taha, et see eksitus temale juhtus ning kadus lisa-tassiga jälle ukse taha.
"Tema on ka nii pinnapealne, kui mu isa." tähendas Tiffany ukse poole noogutades, mille taha teener oli kadunud. "Nende jaoks olen ma ainult tiitel ja mitte inimene." Sergei noogutas mõistvalt enda ette ja liikus tagasi tugitooli.
"Nii et sa tahad spetsnazi arvamust mõne purjus juudi luuletaja laulukese kohta küsida?" tegi Sergei jutuga algust ning Tiffany säras ootusärevusest selle peale.
"Luuletajad valetavad liiga tihti, sest nemad ei pea rindel neid laule oma verega tõeks võitlema!" tähendas Sergei tõsiselt.
"Nietzschel oli ka selline lause..." tähendas Tiffany pilves ilmel, kuid tõstis ruttu käe lepitavalt üles, sest autojuht tahtis end õigustama hakata. "Nüüd ma saan paremini aru, mida too sakslane sellega öelda tahtis. - Nietzsche oli mõnes mõttes sinu sarnane - käis ka sõjas ära; oli põetaja välilaatsaretis, kuid sai mingi haiguse külge ja praagiti välja..." selgitas Tiffany oma mõtet.
"Ahsoo." ühmas Sergei selle peale "Mulle pole filosoofia ja poliitika kunagi meeldinud. See on nagu religioon - oopium hingele. Ajab inimesed hulluks ja paneb märatsema. Sõdurina on lihtsam - on käsk ja tuleb teha ja rohkem pole vaja mõtelda." õigustas Sergei oma eluviisi.
"Nojah..." tähendas Tiffany kannatlikult. "Kuid see ei takista sul inimesi inimestena kohtlemast - sa pole oma ameti pärast tähtsust täis läinud, et just sina seda teed."
Sergei noogutas jälle mõistvalt. "See ei kuulu mu treeningu juurde - sellised praagitakse rutusti välja, kes endast liiga palju arvavad. Su isa ei paista üldse-!" püüdis Sergei Tiffanyt lohutada ja oma leivaisa õigustada. Kuidas ta oleks tahtnud, et isa ja tütar omavahel ära lepivad - siis ta võiks jälle lihtsalt autojuht olla ja mitte hingehoidja. Kus oli nüüd see suur isa Gregorius, kes tüdruku häppi jäädes jalga lasi? Sergei ei saanud sellistest aru. Polnud siis mingi ime, kui tüdruk enesetappu üritab, kui teda sellised inimesed ümbritsevad.
II
Maarika kohtus "Õeluse" õdedega et arutada Tiffany Ülemiste küsimust. Nad olid üürinud ühe korteri tigutornis, mis polnud küll suurem asi - siin elada nad poleks tahtnud, sest selle ovaalne arhitektuur oli absurdselt jabur - kuid see kõlbas hästi nende vajadusteks palvekoosolekuid pidada. Tigutornis koos viibimiste eest hakati neid naljatamisi "väikesteks teoloogideks" hüüdma sest "õelus" mille nad ise valisid ei läinud mitte. Kuidas sa sellist nime kantslist maha hüüad? Maarika oli kannatlikult püüdnud ühele pastorile selgitada, kuidas see on alandlikkusest, et nad liiga tähtsust täis ei läheks ja sai vastuseks eduteoloogilise jutluse enese müümise kunstist, kuidas tuleb teha sõpru ülekohtuse Mammonaga, et paremini maailmas läbi lüüa ja jüngreid teha. Pärast seda oli Maarika selle pastori oma FB listist unlike'inud et ta rohkem ei peaks "enesemüümise kunsti" temalt õppima. Tema oli Jeesuselt õppinud "enesekaotamise kunsti" - kuidas end pisemaks teha, et mitte liiga silma paista. Kas mitte ka vanad eestlased ei ehitanud oma maju metsa sisse ja mitte randa või kalju peale? Sügaval südames ei saanud ta aru, miks oli Jeesus ütelnud, et maja tuleb ehitada nähtavasse kohta. Aga kui oleks vihmavoolust lihang sündinud ja maja koos selle kajunukiga kuristikku vedanud? Tema südames oli see kirjakoht hoopis vormis: "Kes minu sõnu kuulevad, ja nende järgi teevad, on selle mehe sarnased, kes ehitas oma maja metsatukka ja tulid suured rasked sajud, kuid kuusepuud katsid ta ära; ja tulid rasked tuulehood ja tuulispead, kuid kased ja männid seisid kindla rivina - kuid kes mu sõnu kuuleb ja ei tee nende järgi, see on selle mehe sarnane, kes ehitas oma maja randa paekalju peale - ja tuli raske tuul tormi ning rajuvihmaga, ning kindel kalju reetis tema usku, ning rand taganes tema järelt, jättes ta mere hoovuste võimusesse, kus oli tema hukk!" Aga kes oli tema, et kirjutatud piibli püha Jumala sõna ümber kirjutada? - Eks tema olnud naine, kuid püha Paulus käskis sellistel koguduses vait olla. Mis ta teha sai, et ta oli naisena sündinud, kuid pulbitses teotahtest, et Jeesust kogu oma hingest ja jõust teenida. - Kõlbas ka piibli versioon tema tunnetest, ehkki tema poleks kunagi oma maja kaljule või randa ehitanud.
"Millest selline ootamatu kutse? - Kas maailmalõpp tuli?" õelutses pikk roosade juustega iludus, kes uksekella helina peale oli avama tulnud. Välimuselt meenutas ta Maarja-Liis Ilusat, nagu oleks tema õde olnud või midagi - nii umbes 17 aasta vanuselt. Ta oli juba 24 täis, kuid näis ikka nii plikalik. Selle tunnistuseks imes ta oma Chupat ja naeratas sarkastiliselt, ehkki oli südames väga soe tüdruk. - Seda teadsid ainult need, kes olid vaevunud teda rohkem tundma õppima ja vastu tema krobelist kesta tagasi ei põrganud.
"Mida Carmen sinu kavatsustest kristlikuks modelliks hakata arvas?" andis Maarika sündsa vastuse, mida tüdruk temalt ootas.
"Ma olevat anorektiline ja ei kõlbavat - võtku kaalus juurde!" tegi tüdruk selle peale teatraalselt nägusid. "Enda rasvavoldid jättis muidugimõista üle lugemata, vana mõrd!" õelutses tüdruk edasi ja kõndis ust lahti jättes sisse, ning Maarika pidi selle tema eest sulgema.
"Sa tegelikult ju ei hooli üldse modellindusest..." püüdis Maarika mõistuse hääleks olla. "Äkki ta püüdis lihtsalt seda sulle läbi lillede öelda... - kindlasti ta märkas." tähendas Maarika kannatlikult, kuid tüdruk lõikas talle halastamatult vahelt.
"Ennemini märkas ta mu rindade suurust - ja puusade kuju!" sähvas tüdruk selle peale.
"Mis neil viga on - täiesti korralikud ja normaalsed teised." püüdis Maarika õiglane olla.
"Jah, nad on täiuslikult ümarad, nagu viimane pariisi mood ette näeb, kuid mitte nii suured kui näiteks sinul!" tähendas tüdruk jälle halastamatult "Ja sellepärast ma ei kõlbagi!" mossitas tüdruk uuesti "Mu keha ei müü piisavalt hästi! - Egas ma prostituudiks ei tahtnud minna, vaid näidata, milline väärikas naine peab välja nägema!" torises ta edasi kuid muutis kohe jälle meelt ja hakkas hoopis oma tegemistest sädistama nagu poleks üldse äsja maailma ebaõigluse peale tigevihane olnud. Maarika leppis sellega, vähemasti ei tegelenud Ariel oma lemmik tegevusega, milleks oli meeste kallal nokkimine, et ta pastoriks ei võinud õppida. Asja ei teinud just kergemaks, et tal olid kolm venda, kes kõik olid pastorid, ning laias maailmas krusaadidel Jumalat teenisid. Tema isa tahtis oma vanas eas, et vähemasti tema kodus käiks ja teda meeles peaks, nüüd, kus nad alles aasta eest ema matsid. Ja Ariel Alvael Alamiste põetas oma elatanud isa. Tema kõrvad tõesti ulatusid pikkade juuste vahelt välja nagu oleks ta "Sõrmuste isanda" filmi jaoks dublandiks olnud. Ta polnud oma isale kunagi andeks andnud, et tema teine nimi naishaldjat tähendas mis juudilikult 'jumaliku' lõpu oli võtnud, nagu ta ei armastanud seda thori vasara ja kristlaste risti segu, mida isa kurja silma eemale peletamiseks kaelas kandis. - Tema oli tõeline kristlane, kes ei teinud paganlusega kompromissi, kuid ta austas oma isa ja ei võinud seda temale näkku öelda. Vähemasti oli tema eesnimi "Lõvi" juudi keeles ja see oli palju sündsam. Ning tema sõbrad olid piisavalt ettenägelikult viisakad, et mitte tema teist nime tema kuuldes nimetada.
Keegi koputas jälle uksele, ning Ariel tormas avama. Maarika ei püüdnudki temaga selles võistelda vaid hakkas hoopis küünlaid omale kohale sättima ning läitma.
Bergljot Tšernomjord seisis ukse taga. Lüheldast kasvu täidlane roheliste lühikeste juustega ja sarvraamidega tüdruk teretas avajat viisaka ja sügava kummardusega nagu oleks mõni geiša ja sai samaväärse kummarduse vastu. Ariel astus teepealt eest ja külaline nohises vaikselt sisse nagu mõni härjapõlvlane ning asus Maarikat diivanite ettevalmistamisel aitama.
"Kas sa kutsusid kõik 40 kohale?" muheles Bergljot soojalt. "Sa ju tead, et meil on vahetustega palvetamine." tähendas Bergljot, kelle nimi pidi tähendama, et valgus alati võidab. Tema isa ja ema olid olnud satanistid, kuid tema oli pöördunud kristlaseks. Vanemad alles hakkasid selle mõtte peale üles soojenema, kuid kuna tüdruk ise nii positiivne oli, siis ei tehtud isegi kirikutes sellest faktist suuremat numbrit. Muidu oleks tema kogudus - sest ta oli Kaarnakivi koguduse liige - sellest väga suurt numbrit teinud, kui tal poleks olnud mõnda "vastuvaidlematult kindlat" tõendit oma kristlikusest ette näidata. Bergljot oli keeltes rääkija ning oskas ka teiste keeltes rääkimisi tõlgitseda - seega väga hindamatu kaaslane palvekoosolekutel - eriti sellepärast, et ta oskas ei öelda. Selle tõttu oli ta ka kohe Maarikale kättesaadav ja mitte mõnel konverentsil hõivatud kui hädasti vaja oli. Bergljot oli just selline tüdruk, kellele võis ka kell 1 öösel helistada ja kes ikka viisakalt ja värskelt vastaks, nagu ta üldse ei magaks ja kelle kodu uksed olid kõikidele külalistele valla - mis väga tema vanematele ei meeldinud. Aga kuna tütar oli sama vägev külalisi jälle välja viskama, kui nad liiga kauaks jäid, siis anti talle see imelik komme andeks.
"Tiffany Ülemistel on kaitsevaim... ta nimi on Eh!" lõrises Maarika omaette ja sättis linikut serveerimislaual õigemaks, ehkki selle korrektsust sai juba loodiga mõõta.
"Eh? Nalja teed või? Millal on kristlasel ruunivaimust kaitse-" kuid ta sai Maarikalt sapise pilgu ning langes näost ära. "Sa ei teegi nalja?" kuid Maarika ei öelnud selle peale midagi. Bergljot vaatles Maarikat tõsiselt ja pärast mõningast vaikimist julges ta küsida:
"Kui kaua?" kuid Maarika ei vastanud selle küsimuse peale - koputati hoopis uksele ja Ariel läks avama. Nad mõlemad pöördusid vaatama, kes uksele oli ilmunud. Uksel polnud ükski "õeluse" liige vaid hoopis maja korrapidaja kes soovitas seekord veidi rahulikumalt võtta, sest ta olevat juba nende peale kolm kaebust saanud ja kui häbi tal olevat, et tüdrukud ei suuda oma tundeid vaos hoida. Ariel andis selle peale paar õelat repliiki Kaubamaja linnukeste kohta, mille peale korrapidaja näost punasena minema puhises üteldes: "Seda juttu ei tulnud üldse niimoodi mõelda - ma lihtsalt tahtsin teile head, ei muud!" "Jumal, säästa meid heasoovijate käest!" luges Bergljot kiiresti sündsa palve ning kõik teised ütlesid sellele südamest "Aamen" kaasa.
III
Lutsiver oli tigevihane, et oli oma võimaluse maha maganud ja õelutses Vishnagojimi kallal, kelle ta oli karistuseks risti löönud, et talle nii halbu uudiseid tõi. Õnnetu ägas ja kiunus, sest rist oli ühtlasi rattasse tõmmatud ja kõik tema luud ja kondid olid oma loomulikust asendist väljunud. Leonidas muheles endamisi ja saatis ohvrile kahjurõõmsaid pilke, teades väga hästi, kui napilt ta ise sellest kurjast saatusest pääses.
"Ja mida sina seal irvitad?" küsis Lutsiver mesimagusalt ning Leonidas Sumatin saatis talle käeviipega ühe üriku, milles Nightinproud oma edusammudega kiitles, kuid oli targu oma nime vastavast lahtrist välja jätnud ning Leonidas täitis selle enda omaga.
"Pole paha!" ümises Lutsiver vastumeelselt tunnustavaid sõnu, kuid väga moka otsast "Pole üldse paha, võinuks minu mõte olla - aga eks sa ole ka mu parim õpilane..." tähendas ta tõsiselt. "Ja mida sa ikka veel vahid? - Tagasi tööle või on teil kõigil puhkus nagu sellel seal?" urises Lutsiver tigedalt ning osutas Vishnagojimi peale kes niutsus: "Ma suudan tööd teha, PAALUUN! Ma tõestan seda!!" Teised kratid ja kaitseinglid said vihjest aru, ning tegid minekut. Kuid Leonidas jäi kauemaks ning Lutsiver põrnitses teda kurjalt. Leonidas köhatas tehtult ja ütles: "Sa lasid mu järele kutsuda, et midagi arutada..." tähendas ta laisal toonil. "Ah õigus küll, läks juba meelest ära." vabandas peaõelus: "Halvad uudised viisid mu mõtted mujale." õigustas ta end ja keeras rattale uue vindi peale, mispeale Vishnagojim eriti ägedalt korises "No on lontrus!" urises Lutsiver pahaselt kuid viipas siiski ühele harjuskile: "Sina jätkad minu eest, mul on tööasjad ja et sa temast seitse Jägermeisterit välja pressid!" käsutas Lutsiver ning sai vastuseks mitu kulpi ja kiire joviaalse piinaratta kruttimise ning ohvri protesteeriva ägina, mis teda muhelema võttis: "Noh, vähemasti oskab ratast keerata see teine, sobib hästi selle lurjuse asendajaks..." Ja harjusk filtreeriski Vishnagojimi kehast piiritust läbi, et seda paremini kuivatada. Ja selleks sisse löödud vaiast tilkus õeluse-; vere- ja sapisegune kallerdis, mida siinkandis joodi. - Parem kui 40 aastane konjak. Ja kuidas see auras ja rappus klaasis, nagu oleks talle kuidagi ebaõigesti liiga tehtud. Oli vast vungiga jook teine.
"Kuidas siis Madisel selle Kaarnakiviga läheb?" küsis Lutsiver ootamatult soojal toonil
"See projekt tema programm naisena ellu äratada, et ta abielu rikuks on kuratlikult õel, pean ütlema."
"Ma saatsin juba oma kratid teele täpsete juhistega - ma loodan et nad ikka oskavad lugeda - pärast kontrollin üle, kas sai õigesti..." tähendas Leonidas õliselt.
"Nojah, sa ei pea mulle üksikasju ette kandma, tee et asi toimiks, või muidu." ta nõksatas peaga selja taha, kust nad just olid ära läinud. "Sa ei ole mul asendamatu!" urises ta hoiatavalt. Ma tahan Tiffany küsimustes rohkem tulemusi näha. Leonidas kummardas aupakliku reverantsiga ja popsatas minema.
Pärast seda lubas Lutsiver endale ühe klaasi vana Jägermeistrit esimese sajandi päevalt. - Olid siis alles inimesed ja tagakiusamised mitte millegi eest. "Kahju et inimesed enam nii väiklased pole..." õhkas peaõelus nostalgitsedes ja luges nimekirja saagist, mida "kuri i" sõnade homousius ja homoiusius vahel oli põhjustanud. See oli parem kui kreeklaste õun jumalate õukonnas. Oh seda tülinat ja vaimukurjust! "Äkki saaks tänapäeval ka midagi sellist teha. - Kuidas oleks õige kui asutaks mõne uue Kristliku partei või liikumise soovitavalt hästi tolerantse, et kõik vähemused hõivatud oleksid!" noogutas Lutsiver endamisi. "Eriti hea, kui sellest riigikirik saaks!" muheles ta end oma kurikavaluse eest õnnitledes. "Äkki segaks sinna natuke budismi ja islami müstikat ka sekka et ägedam oleks?" arutles ta enamisi. "Aga kuidas seda nimetada?" see oli raske küsimus. Heale lapsele tuli väga hea nimi otsida, et mõni tõsiusklik kristlane haisu ninna ei saaks ja kohe hukka mõistma ei hakkaks. "Kuidas oleks Täisevangeelne Katoolne-ortodokslik vennaskond?"." ei see ei kõlanud üldse. "Või hoopis "Seitsmenda päeva mormoonide Jehoova tunnistajad?"." see ka lohises igast küljest. Pealegi hakkasid mõned juba neid knihve vältima. New-age oli ka liiga lahjaks läinud, et seda ei julenud enam kasutada. Kristlased enam ei vaadanudki selliste narri kuljuste poole. "Kuid kuidas ikka teda nimetada?" Ta kutsus ühe harjuski kohale ja küsis. "Kas kreeka või ladina nime?" küsis harjusk ebalevalt vastu, et mitte otsest vastust anda, mis mittemeeldimisel halba õnne tähendanuks. "Ja mis see sinu asi on, peaasi et oleks hea nimi!" urises Lutsiver vastu ning saatis ta hambaharjaga vetsu nühkima. "Kas mina olen siin ainus, kes tööd mõistab teha?!" lõrises ta endamisi ja popsatas minema
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar