I
Ps 89:6-19 "Ja taevad tunnistavad su imetegusid, Jehoova, ja sinu ustavust pühade koguduses! Sest kes on pilvedes Jehoova taoline? Kes on Jehoova sarnane Jumala laste seas? Jumal on kohutav pühade salajases kogus, ja ta on kardetav üle kõikide, kes teda ümbritsevad! Jehoova, vägede Jumal, kes on nii võimas kui sina, Jehoova? Ja sinu ustavus on sinu ümber! Sina valitsed mere uhkust; kui ta oma laineid tõstab, vaigistad sina need! Sina purustasid Rahabi nagu mahalöödu; oma vägeva käsivarrega sa pillutasid laiali oma vaenlased! Sinu oma on taevas ja sinu oma on ka maa; maailmale ja kõigele, mis seda täidab oled sina rajanud aluse! Põhja ja lõuna oled sina loonud; Taabor ja Hermon laulavad hõisates sinu nimele! Sinul on vägev käsivars, tugev on sinu käsi, kõrge on parem käsi! Õigus ja õiglus on su aujärje alus; heldus ja tõde käivad su palge ees!"
Raadio jutlustaja alustas kirjakoha lahtiseletust ja Tiffany põrnitses lage. Ta oleks võinud ka raadio kinni panna, kuid siis oleks keegi kohe tulnud temale seltsi pakkuma. Kui nõme ja tappev see oli - kuid ta pidi selle ära kannatama. Pärast enesetapu katset ei olnud tal enam ühtegi hetke üksinda. Isegi ruunivaimud külastasid teda distantsilt ja jäid teistele nähtamatuks. Vähenasti ei rääkinud nad liiga palju, ja see natuke isegi lohutas teda.
Keegi koputas viisakalt uksele, ehkki see oli lahti jäetud ja ta tõstis oma pilgu laest alla, et kutsumata külalist vaadata. See oli Sergei ja tal oli süüdlaslik ilme ees. Ta hoidis käes veeklaasi ning vaatas rohkem oma kingaotsi, kui tüdrukut.
"Palun vabandust..." poetas Sergei moka otsast ja vaatas kõrvale.
"Tänan, sind, Sergei." ütles Tiffany viisakalt ning Sergei võpatas nii familiaarse tooni eest.
"Sa kavatsesid mulle vett anda, mul oli tõesti janu." tähendas Tiffany viisakal ja aupaklikul toonil. Sergei olek leebus ja ta kehahoiak lõtvus, ta ulatas klaasi Tiffany ootavasse kätte, kes selle ahnelt tühjaks jõi ja ettevaatlikult öökapile asetas.
"Sa võid istuda, Sergei." tähendas Tiffany viisakalt, osutades ühele tugitoolile, mis oli tema tuppa juurde tekkinud. Tõenäoliselt selleks, et keegi saaks selles mugavamini teda valvata.
"Tänan, ma eelistan seista, ametiharjumused." vabandas Sergei viisakalt. "sa oleksid võinud kella helistada kui-" tähendas ta asjalikult, kuid Tiffany tõstis laitvalt käe.
"Teeme ühe asja selgeks, Sergei! Sina nimetad mind ainult Tiffany, nagu oleksin ma sinu väike õde ja mina ei helista sulle seda nõmedat kella, sest kunagi olin mina ka vaene, kuid mis ma teha saan, et mu isa nii rikkaks kätte läks - egas sa mu ori pole!" tähendas Tiffany solvunult.
Sergei vaatas teda kaastundlikul pilgul: "Ma ei teadnud, et ühe kella helistamine nõnda raske olevat." Raadiojutlustaja oli jõudnud oma jutus stacatoni ning hakkas eriti ülevaid asju rõhutama ning Tiffany oigas. Sergei sai veast aru ning läks ja lülitas raadio välja.
"Tänan sind!" õhkas Tiffany ja sulges silmad, nautides vaikuse rahustavat toimet.
"Miks sa ise ei võinud seda teha, Tiffany?" küsis Sergei lõbustatult ja tüdrukut õigesti kõnetades.
"Sest siis oleks keegi võinud arvata, et ma ikka veel kavatsen-" tähendas Tiffany ja pööritas tähenduslikult silmi. "Kergem oli raadiot taluda kui mõnda võimalikku külalist, kes läbi selle ukse oleks võinud tulla."
"Kas sa soovid, et ma sind üksinda jätan?" küsis Sergei abivalmilt.
"Ei, ära mine. Su ligiolu mõjub kuidagi..." Tiffany ei osanud seda nimetada "Sa oleksid nagu minu vanem vend, keda mul kunagi pole olnud..." Sergei naeratas ja istus viimaks pakutud tugitooli ja vaatles teda vaikides.
"Ma võin sulle Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi ette lugeda, kui see sulle kõlbab."
"Kes see Lumivalguke on ja mis asi on ette lugemine?" Ei saanud Tiffany ühtäkki aru. "Mu isa tegi mulle kiiresti selgeks, et ma pean ise lugema ja kirjutama õppima, sest muidu ma jään luuseriks ja siis keegi ei taha mind."
Sergei vaatles teda kaastundlikul pilgul. "Sa tahad öelda, et sa ei tea ühtegi muinasjuttu?!" ei suutnud Sergei oma kõrvu uskuda ja Tiffany raputas pead. "Need pidid mu arengule kahjulikult mõjuma ja mind liiga lapsikuks tegema." tähendas Tiffany vabandavalt ning naeratas hädiselt. Korraga tundis ta kuidas tema soolikates jälle keerama hakkas ning viskus vaistlikult voodi esise poole, kus veega täidetud kauss teda ootas ning hakkas oksendama. Kuigi ta oli juba kõik ravimid ammu oma organismist välja saanud, väitsid arstid, kes olid teda läbi vaatamas käinud, et see on täiesti loomulik, sest ta oli liiga kaua teadvuseta olnud - ta pidi õnnelik olema, et veel tagasi tuli, sest see olevat VÄGA ebatavaline asi olnud. Keegi ei julenud tema juuresolekul sõna "Surm" kasutada.- Et ta võiks midagi vähem masendavat mõelda. Ja just see vältimine oli eriti masendav ning häiriv. Kuid ta ei teadnud, kuidas seda paremaks teha. Kui ta enam ei tundnud, et peab midagi endast välja laskma, siis vajus Tiffany korisedes voodisse patjade vahele. Üks teenija oli ukse peale piiluma tulnud, ning Sergei andis talle paar käsklust ning ulatas täidetud kausi, mis kohe tarmukalt vastu võeti ja uue värskega asendati, mille ta jälle Tiffany voodi ette asetas.
"Tänan sind,..." ütles Tiffany hädiselt. "Mul oleks au..." tähendas Tiffany uuesti ja Sergei jäi teda mõistmatul pilgul vahtima. "...kui sa mulle muinasjutte ette loed." tähendas ta soojalt. "Tee seda oma nooremale õele." ja Sergei naeratas vastu, läks ukse juurde ja ütles veel midagi ning jäi ootama. Kui üks teenija küsitud raamatuga tagasi tuli, asus Sergei talle Lumivalgukest ja seitset pöialpoissi ette lugema. Tiffany vaatles meest huviga, kuid ei öelnud midagi. See mees oli alati tema juures, et ta oli selleks palgatud, kuid mitte tema isa. Hetkeks tahtis ta teada, kas Sergei võiks temast ka rohkem huvitatud olla ja paljastas nagu muuseas oma parema rinna öösärgi vahelt ning asetas selle oma keha sättides nähtavale. Sergei ei teinud sellest esiti üldse välja, kuid kui ta aru sai, et sellega teda silmas peetud oli, siis jättis ta muinasjutu lugemise katki, tõusis püsti ja tõmbas tüdrukule teki peale, nõnda, et ainult tema pea selle alt välja ulatus, öeldes viisakalt: "Väikesed õed ei tee nõnda oma vanematele vendadele, muidu vanemad vennad ei loe neile enam muinasjutte!" Sergei vaatas Tiffanyle tõsiselt ja sisendavalt otsa ning Tiffany vaatles häbenematult vastu, kuid siis taipas ta midagi ja lõi pilgu maha.
"Palun vabandust!" ja kui ta oli niimoodi vaikinud. "Ma tahtsin lihtsalt..." Ta kohmitses teki all ja pani öösärgi jälle õigesti. "Ma ei ole harjunud, et mehed minust-" ta punastas ja jättis lause lõpetamata.
"Sa tahad öelda, et ma peaksin sinust huvitatud olema nagu naisest? Sa oled minu ülemuse tütar! - Isegi kui sa ei oleks alaealine ei tuleks see ikkagi kõne alla. Mind ei palgatud sinuga paarituma ega sind ära kasutama. Kui sind sellised asjad huvitavad, siis külasta mõnda bordelli - kui oled täisealiseks saanud." Sergei tegi toast minekut ja Tiffany kirus ennast.
"No tubli oled Tiffany, ajasid ainsa inimese ära, kes nii nõme ei olnud!"
II
"Maarika, saad sa mind aidata?" küsis üks õppejõud ühe tüdrukuga sööklas juttu alates. Maarika oli just oma kaastudengitega jutelnud, kes samuti nagu tema sellise kõnetamise peale suuri silmi tegid.
"Mida te silmas peate, ma pole Tiffany!" küsis ta ettevaatlikult naeratades.
"Te olete ta parim sõber, ja Tiffany ei ilmu enam tundi - või üldse kooli. Ehk sa saad teda õpingutega kursis hoida." tähendas Uku Sepp viisakalt ja kannatlikult. Teised tüdrukud hakkasid selle peale tähendusllikke nägusid tegema ning leidsid kohe sündsaid vabandusi, miks neil enam kõht päris tühi ei ole ja raamatukogu või miski muu kõvemini kutsub, kui võimalik vestlus Uku Sepa ja Maarika Kolumatsi vahel.
"Ma arvasin, et ta sõitis vanematega puhkusele või midagi..." vabandas Maarika närviliselt. "Kas kedagi teist ei ole, filosoofia pole just mu kõige parem-" ta jättis lause lõpetamata ja naeratas kohtlaselt. Uku ohkas vaikselt ja vandus endamisi.
"Miks te seda temale isiklikult kohale ei vii?" küsis Maarika kahtlustavalt.
"Sest Tiffany elas minu kabinetis närvi vapustuse üle ja jooksis minema. Oli vist midagi, mis ma aine kohta ütlesin ja tema tuleviku asjus, mis teda väga häiris." Maarika seletas õppejõudu tõsisel ilmel, nagu oleks see just üles tunnistanud, et on Tiffanyt kuidagi käperdanud või veel kaugemale läinud. "Ma poleks teist seda küll arvanud!" urises Maarika vaikselt, mis ei jäänud siiski Ukul kuulmata. Ootamatult naeratas ta selle peale soojalt.
"Tiffany on filosoofiliselt nii võimekas tüdruk, et ma tihti unustan ära, et ta on kõigest 15 aastane. Ma rääkisin talle täiskasvanute asju - poliitikast noh. Paistab et ruttasin ajast ette." vabandas Uku alandlikult. "Praegusel hetkel oleks minu sinna minemine väga ebakohane..."
Kui jutu sisu Maarikale kohale hakkas jõudma, vaatles ta õppejõudu palju kaastundlikumal ilmel ja mitte enam "tahan-sulle-munadesse-lüüa-raisk" pilgul, mida ta ennemini kasutas.
"No miks sa pidid siis niimoodi...?" küsis Maarika haletsevalt, nagu oleks õppejõud endale kuuma šokolaadi ülikonna peale ajanud ja selle sedel ütles, et see on ainult kuivpuhastamiseks mõeldud.
"Kas sa aitad siis mind mu hädas, või pean ma kedagi teist otsima?" küsis Uku kannatlikult. Ja saades tüdrukult naeratava noogutuse, ulatas talle ühe toimiku.
III
Põrgus oli kriisinõupidamine, sest Tiffany Ülemiste oli enesetappu üritanud. Erinevad kratid ja paharetid ning väed ja võimud pidasid omavahel nõu. Isegi mõni Meelevald oli end kohale sättinud. Ainult peaõelust polnud veel kutsutud - igaks juhuks. Ei võinud iial teada, kuidas ta reageerib.
"Kuule, Leonidas, sina kui kõige vanem ja auväärsem võiksid-?" pöördus üks paremini riides olnud Meelevald viisakalt KRATT kaitseingli poole, kes sellest pöördumisest üldse mitte meelitatud ei olnud. "Oh, tänan sind sellise au eest!" ütles ta eriti mesimagusal toonil ja tegi Meelevallale eriti maniakaalse reverantsi. Minusugune madal kaitseingel ei küüni teie tasemeni..." ja kui Meelevald selle peale külmalt naeratas, aimas Leonidas halba. "Kas mitte Proudsmeed polnud minust auväärsem - aitas ühe kristlase rajalt maha võtta ning terve tema koguduse, pannes nad uskuma, et unistamisel pole piire, kui seda Jumala nimel teha?" tähendas kaitseingel vilkalt ja väärikalt ning niimõnigi kratike noogutas nõusolevalt, kuid Meelevalda ei paistnud see kõigutavat. "Ja sina lõid talt osavalt selle au jälle üle ning lasid halbu uudiseid Maarika Kolumatsi kohta viia, kuidas ta Kalkutasse läheb ja nunnaks hakkab." tähendas Meelevald võidukalt. "Ei, ikka sina oled kõige auväärsem, kes peaks neid häid uudiseid Lutsiverile ette kandma!" Leonidas neelatas kuuldavalt selle peale. Paljud hakkasid teda kadedalt seirama. Noa oma parimale sõbrale selga löömine oli suur au. Kui sa suutsid midagi teiselt kratilt või kelleltki muult töökaaslaselt üle lüüa või paremini teha või oma sitta teise kaela lükata, siis näitas see sinu pühendumust pühale üritusele, ja ohvri enda rumalust, mitte sinu halbu omadusi. - Egas nad mingid peened inglid taevast olnud. Ei, nemad olid põrgulised. Ja nad olid uhked selle üle. Kuid siiski teadis Leonidas, et kui ta nii heade uudistega Lutsveri ette ilmub, siis läheb tal just samahästi, kui Proudsmeed'il. Kindlasti oli see tõbras tema kohta enesele limpsanud, ja tema jõudis vanapoisist lihtsalt ette. Kuid see oli siiski kardetav, et tema selline nüke kohe nii kiiresti läbi nähti. Õnneks oli tal sellliseid veel - egas see temal esimene kord polnud oma nahka hoida. Ta oli juba kaua aega seda ametit pidanud - ta teadis kuna on õige aeg rünnata ja kuna taganeda. Meelevalla enda pakkumine oleks otsene solvang olnud, misjuhul oleks ta kohe peajagu lühemaks läinud. Ei, nõnda rumal ta ei olnud. Kuid oli ka teisi uustulnukaid, kes kohalikke seadusi veel niihästi ei tundnud ja kes tema kuuldes midagi plärisenud olid.
"Nojah, eks ma õppisin seda peaõeluselt endalt, võttis päris kaua selle mõistmisega aega kah!" vabandas Leonidas end teatraalselt "Aga kas mitte Evercrest ei aidanud selle kolmanda järgu nõia abiga tolle poliitiku - mis ta nimi nüüd oligi - abielu karile viia. Ise oli täielik krõhva, aga siiski võttis ta rajalt maha. Ja pärast see teatraalne enesetapp ning tüli testamendi arutamisel." - õhkas Leonidas, nagu oleks mingi oktoobrilapsuke ja plaksutas õhinast ripsmeid, et tema paatos veel usutavam tunduks. Mõned kogenematud kratid hakkasid selle peale töinama ja vandusid samuti nagu piiblil, et see jutt on õige. Evercrest peaks hoopis minema, sest tema on auväärsem, kuid sunniti kiiresti arukamate sisinaga vaikima.
"Oled sina meil alles limukas?" tähendas Meelevald tunnustavalt "Sa ise ju segasid selle armujoogi kokku, millega Evercrest seda tegi, ja jäid leetrite pähe tegelikust madinast eemale, kui Evercrest kolme eksortsisti ja ühe eriti ägeda palvetaja eidega arveid klaaris - tal on siiamaani vasak silm pime ja parem suupool luksub aegajalt: "Hallelujah!" - kuidas sa niimoodi veenvalt tööd teed, kui sul selline alandav haigus küljes on. Lutsiver ei taha siiamaani talle mõnda normaalset tööotsa anda, et ta nii pihku jäi. - Tegi küll korraliku töö, aga poliitiku naine ja lapsed leppisid ikka lõpuks omavahel ära, ehkki mehe maine oli hävitatud, mis hävitatud. - Neid me ikka kätte ei saanud, sest Evercrest oli algaja ning ei näinud kõike nii hästi ette, kui sina. Tal puudus kogemus tööpostil..." rõhutas Meelevald iga oma sõna. Selle peale noogutas niimõnigi vägi ja võim õelalt ning teised võtsid juba kihlvedusid vastu, mitmenda nime järel Leonidas alla vannub ja oma auga lepib.
"Jah, ma mõtlesin et aitan veidi oma protežee välja, kuna ta päris ise ei osanud seda kunsti." tähendas Leonidas aupaklikult higipull otsa ees ja Meelevald kõrgilt naeratamas. "Sa siis lähed?"
"Ei, kahjuks ei saa - ametikohustused!" kraaksatas Leonidas ja vaatles oma kulduuri pinstsaku taskus. "Ma pean pean noorsand Eluri veapunktid üle lugema, et ta ikka peos oleks, pärast muudab tema naisuke ta liiga vagaks..." Ta tegi juba minekut, kui Meelevald temast kinni sasis.
"Seda võid sa pärast teha, kui oled Lutsiveriga rääkinud..." tähendas Meelevald õelalt "Kui sa siis veel elus oled, oled palju pühendunum oma üritusele ja ei libastu nii kergesti. - Eks olnud see sinu möödalaskmine et see abielu juhtus ja poiss paljastamata jäi?"
"Aga Vishnagojim kirjutas need kolm teoloogilist raamatut, et ei ole võimalik Jeesust piiblist üles leida, ja söötis noile õpetlastele tõepähe sisse!" vingus Leonidas ja rabeles lahti "Tema on ometi minust auväärsem - pealegi kandideerib ta SINU kohale tuleval aastal!" kraaksatas ta võidukalt ning Meelevald võpatas.
"Mida seesinane seal räägib, Ingood? Kas see pooletoobine tõesti julgeb minu vastu kandideerida, ehkki ikka veel ei oska korralikku eitusrünnakut toime panna, et kristlase palveid tühistada?!" Selle peale hakkas niimõnigi vägi ja võim itsitama ja vähemad kratid joviaalselt plaksutama. Meelevald peksis nüüd oma tihkuvat praktikanti, kes püüdis tusast Meelevalda lohutada, et nii rasvane saak tal minema lipsas; ning mõned mornid kihlveo kaotajad maksid vastumeeli oma võlgu ära.
"Ja sinul polnud selle kandidatuuriga midagi pistmist? Ega ju!" urises Meelevald mõne aja pärast, kui suurem rahvahulk hakkas laiali valguma, sest õnneliku võitja isik oli selgitatud. - Põrgus kandideeris ainult hull või poole toobine mõne Meelevalla koha peale. Kõik sellised demokraatlikud valimised olid vaid fassaad, et näha, kui hästi noored põrgulised lojaalsusest aru saavad. Ja kui õigesti. - Egas nad mingid inglid taevas ei olnud - mis ausad valimised??! Lutsiver ise määras, keda suvatses ja nii oligi. Ja iga õige Meelevald oskas seda au ka õigesti hinnata, hankides endale kiiresti palju kohusetäitjaid; praktikante; spetsialiste ning mõttekodalasi, kes kriitilisel hetkel võiksid oma rumalusest süü endale tõmmata, kui oli vaja mitte kättesaadav olla.
"Kes? Mina või?!" mökitas Leonidas süüdlaslikult naeratada "Ma olen alati sinu kandidatuuri toetanud..." lipitses kaitseingel pugejalikult, kuid Meelevald naeratas palju soojemini kui enne. "Sa tead kui palju kordi ma olen püüdnud seda noorematele õpetada, kuid nad lihtsalt ei võta vedu. Ma ei tea kohe, kus selliseid õudseid põrgulisi tehakse - taevas vist! Üldse ei oska valetada ega varastada ega midagi teha. Ainult raiskavad mu aega - kuid sina! Ma ei tea millises põrgupajas on Lutsiver sinu kurjuse kokku seganud, kuid lase nõnda edasi, väga viis, nii peabki!" Ja nende sõnadega kadus Meelevald end tülgastusest võdistades minema nagu oleks ühte eriti head konjakit maitsnud kuid samas sita sisse astunud.
Kui Leonidas nägi, et on täiesti üksi jäänud vajus ta pahinal kokku ja oigas vandudes kolm tundi kõiki võimalikke asendeid ja loomi ning kristlaste patte, kes pidid süüdi olema, et tema peaaegu oli otsa saanud kuid siiski oma arukusest suutis sellest kuulist eemale põigelda. Kui ta oli end veidi kogunud, nipsas ta oma sõrmega ja kolm praktikanti ilmus tarmukalt kohale. "Sina, Vilehead, lähed noort Elurit kiusama ja talle patumõtteid pähe panema, et ta abielu rikuks; sina, Silverskin, kiusad Maarika Elurit, endist Kolumatsi - ta on ju abielus - Tiffany Ülemistega suhtesse astuma. Las ta lohutab plikat ja libastub - siis on palju huvitavam abielu; ja sina Nightinproud annad Madis Ülemistele rohkem tööd oma Kaarnakiviga et ta nii tihti koju ei jõuaks - ta ikka veedab oma tütrega kahtlaselt palju aega - see ei sobi meie plaanidega üldse!"
Kõik praktikandid koogutasid alandlikult ning rõõmsalt. Sellised head ülesanded ja mitte mingid nõmedad nagu tavaliselt. Vilehead siiamaani mäletas, kuidas ta pidi oma isandale ööpotiks olema ja sitta sööma, et ühtegi polnud parasjagu lähedal ja jube häda peal. Samuti mäletas Silverskin, kuidas ta pidi ilmselgelt õnnistusega mürgitatud veini jooma, et Leonidas nende maod oli ära vahetanud, et ta banketil kokku ei kukuks kui mõne tõsiusklikuga klaase tõstma peab. - See oli palju parem, kui Leonidase tavalised käsklused ja nad olid juba teel, kui Leonidas Nightinproudi peatas.
"Üks asi veel. Kuna te olete viimasel ajal mulle nii head tööd teinud, siis tuleb seda ametikõrgendusena võtta, ütle ka teistele, et te olete kõik krati tasemele edutatud ja et ma ootan teilt kindlaid tulemusi. See asi on Lutsiveri laual kõige esimesel kohal prioriteet nii et ära eksi!"
"Mis, mina või?" küsis Nightinproud meelitatult "Sa siis mõtled teised ohvriks tuua või ka minu kui midagi väga nihu läheb? Ta seiras Leonidast kavalalt. "Sa oled mulle alati suureks eeskujuks olnud ja minu tööd inspireerinud..."
"Sel juhul ei tohiks sinu ülesandega mingeid arusaamatusi tekkida, või kuidas." tähendas Leonidas pilklikult ja popsatas heatujuliselt minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar