Päev enne

Tiffany Ülemiste vestles Uku Sepaga Ikarose teemal. Oli ilus päikseline päev ja linnud laulsid akna peal. Uku oli oma kabinetis vastu ootusi väikese akna lahti teinud ja lasi värsket õhku sisse. Ka veini klaas ja sigarid olid ära pandud, mis oli tema kohta väga ebatavaline.
"Minu meelest oli Daedalos idioot, et ta nii ebaturvalisel meetodil oma endise tööandja juurest põgenes. Kuidas ta võis nõnda oma poja eluga riskida??"
"Seda ei tule üldse niimoodi võtta." tähendas Uku asjalikult, ning Tiffany kortsutas selle peale kulmu. - Uku oli just oma tassist kohvi rüübanud.
"Oled AA-ga liitunud?" torkas Tiffany sarkastilise irooniaga ja vaatas üllatunud õppejõule pilklikult otsa. Uku muheles selle repliigi peale ja pani heatujuliselt tassi jälle lauale. "Ei, ma otsustasin täna natuke kainem olla kui tavaliselt."
Tiffanyl jäi selle peale mokk töllakile: "Natuke kainem olla?!" ja siis turtsatas ta naerda: "Sa oled ju filosoof!"
"Jaah?" küsis Uku sarkastiliselt vastu. Hetkeks põrnitsesid nad teineteist ütlemata sõnagi.
"Kreeklased üldse ei võtnud neid legende nii tõsiselt, kui sina. Need olid lugude rääkimiseks, mis pidid õigeid väärtusi edasi andma."
"Sa tahad öelda, et kreeklased valetasid??!" ei uskunud Tiffany oma kõrvu.
"Miks ka mitte - rooma ajal oli lubatud isegi kohtus oma vastast laimata, kui see sündis teatraalsel meetodil ja aitas pööblit lõbustada - rahvamass oli kohtu pidamise varjamatu osa, millega üks rikkur teist tümitas. Telekas polnud tol ajal veel leiutatud..."
"Sa oled vist seda varem ka rääkinud..." kibrutas Tiffany veidi kulmu ja näris alahuult, vaadeldes õppejõudu torssis ilmel.
"Tegelikult on täiesti võimatu, et hane sulgedest ja vahast saaks toimivat lennuriista valmistada - eriti kui selle jõuallikaks on kondimootor. Inimlihased ei tekita niipalju tõstejõudu kui linnud, sest inimluud on täis mitte õõnsad nagu lindudel ja linnud kaaluvad vähem kui keskmine inimene - ja kreeka ülikud, kes olid hea sööma peal, kaalusid rohkem kui keskmine inimene. Daedalos ja Ikaros, tema poeg, olid priviligeeritud klassist. - Seetõttu polnud mingit võimalust, et see oleks saanud päriselt juhtuda. See pidi lihtsalt kuldse kesktee ideed toetama."
"Mis kasu minul sellest on?" küsis Tiffany õõnsalt. Ta vaatas kohvikannu poole ja otsustas, et vajab ka ühte tassi ning läks ja kallas endale.
"Selleks, et midagi õppida, on vaja aluspinda, millel õppida." tähendas Uku elutargalt.
"Ma ei saanud sinu mõttekäigust aru." ühmas Tiffany hapu näoga ja vaatas oma kohvi tassis, kuidas see nõrgalt keerles. Kogu tema elu tundus nagu mingis mustas augus olevat. Nagu üks ilmetu tassike kohvi, mis kellegile korda ei lähe.
"Inimesed ei kuula asju, mis ei ole neist kõrgemal. - Nende ego ei lase seda sündida. Seetõttu peab ego alati looma millegi endast suurema - näiteks jumala, kes võib meile öelda mis on õige. Sest kuna ta on meie ideaalsete mõtete ja tunnete projektsioon, siis ei või selline 'jumal' kunagi eksida, nagu inimesed. - Ja seetõttu tuleb teda ka kuulata ja järgida. See ei nõua erilist intelligentsi ka..." tähendas Uku ja rüüpas oma kohvi.
"Nii et see kõik on vaid unes." urises Tiffany endamisi ja mossitas. Uku paistis seda märkavat, sest ta oli oma kohvitassi kõrvale pannud ja vaatles nüüd tüdrukut tõsiselt.
"Kas kõik on korras, Tiffany? Sa oled täna kuidagi eriti vaikne ja löödud."
"Ah, ma pean Rukisele kaanetüdrukuks olema ja valimisiga langetama." tähendas Tiffany tülpinult ja pööritas silmi.
"Kas ma olen sinu meelest oma hinge maha müünud?" leidis Tiffany end küsimas ja oli enda peale pahane. Mis tal küll hakkas, et ta sellise tobeda küsimuse pidi välja ütlema.
"Sa pead silmas ristteel ja Saatanale, koos kolme veretilga ja kõige sinna kuuluvaga?" muheles Uku soojalt "Ma ei teadnudki et sa nii religioosne oled..."
"Ma tahan öelda, et mul ei ole peaaegu üldse aega oma pojale - äkki ma muutun samasuguseks nagu minu isa!" purskas Tiffany oma mure ühe lausega välja.
Uku vaatas jälle Tiffanyt murelikul pilgul. "Sa ei ole sinu isa, Tiffany! - Sa oled Sina Ise..." ja kui tüdruk ei paistnud seda eriti uskuvat, jätkas Uku nõnda:
"Kas sa teadsid, et oma hinge ristteel Saatanale müümine on iseenesest ka sümbol." Tiffany pööritas selle peale vaid silmi ja vaatas õppejõudu uskumatul ilmel.
"Kas Saatan pole siis olemas?!" Tiffany ei suutnud uskuda, mida ta kuuleb. Mida veel on täiskasvanud talle valetanud?
"Ei, ei! See ei puuduta üldse, kas Saatan on olemas või mitte. See puudutab küsimust, kui olemas ta on ja kas ta on samamoodi olemas kui Jumal..." Tiffany oli sellest jutust nõnda hämmingus, et unustas end kohvi jooma. Kui ta kohvi maitset tundis vaatas ta üllatunult Ukule otsa.
"Jaah, ma lasin selle otse Guatemalast sisse importida." muheles Uku, jälgides Tiffany ilmet.
"Kuidas sa oma palga juures-?!" alustas Tiffany, kuid õppejõud tõstis läbematult käe.
"See pole praegust üldse tähtis, me rääkisime teisel teemal, nõnda siis."  Nad kohendasid mõlemad oma istumist ja õppejõud asus oma lemmiktudengit õpetama.
"Vanasti ei olnud riikidel nii arenenud politsei jõude kui tänapäevl. Tehnoloogia ei olnud sellel tasemel kui tänapäeval. Internetti ei olnud, iga nurga peal ei olnud kaamerat. Rooma riik oli äsja hingusele läinud, sellest oli ainult riigikirik alles jäänud, mis endise impeeriumi viimaseid instantse elus hoidis ja püüdis meeleheitlikult endiseid kuldseid aegu taastada, kus oli äge olla kristlane. Pärast erinevate tagakiusude üleelamist oli kristlastel ajutiselt oma jõudeaeg - enne kui nad "pimedasse keskaega" mattusid, mille esimene naispaavst sisse juhatas."
"Ma ei ole kunagi kuulnud, et naisi ka paavstiks valiti." tähenas Tiffany huvitatult
"Noh, ega teda naise pähe ei valitudki, vaid vastavalt pühendumusele, et ta oli eriti poisiliku näo ja tegumoega, siis paistis ta palju parem kandidaat kui täissöönud reausklikud. Vahele jäi ta aga üsna narril viisil - ta jäi rasedaks; sest ta tegeles paavstide meelistegevusega tol ajal - hooras ringi. Aga erinevalt meestest, kui nad hooravad, jääb naisele hoorapalk külge."
Tiffany vaatles teda põlglikult "Mehed!" ja rüüpas tõsiselt oma kohvi.
Uku naeratas talle kaastundlikul ja süüdlaslikul ilmel ning jätkas.
"Pärast seda leiutati paavstitool, millel on auk istmiku juures, et till vahelt läbi mahuks ja kiriku ametnikud saaksid alumisest kambrist vaadelda, kas paavst ikka on piisavalt mehine, et Peetruse tooli vastu võtta."
"Kuidas see oma hinge ristteel maha müümisesse puutub?" ei saanud Tiffany ikka aru.
"See oli taustaks." muheles Uku end õigustaval toonil ja jätkas. "Samal ajal, kui kõik see sündis, toimus ka rahvaste ränne, sest elutingimused maal muutusid erinevatel poliitilistel ja looduslikel põhjustel. Kõik inimesed ei suutnud enam endist viisi elada ja pidid ellujäämiseks rohkem pingutama - mõnedel tuli selle peale iseloomu parim osa esile ja nad hakkasid ustavamalt uskuma või riiki teenima või tööd tegema - teised hakkasid pätiks. Maanteeröövlid olid pärast Rooma lagunemist väga üldine ja igapäevane probleem - Rooma hiilgeajal aitas "Rooma rahu" neil piiri peal hoida ja inimesed väga ei kippunud pätiks, välja arvatud mõne ususekti viljelejad, keda tol ajal oli väga palju."
"Miks nad ei võinud lihtsalt tööd teha...?" küsis Tiffany mõrudal ilmel. Ta ei saanud seaduse rikkumisest aru. Kuidas võis olla kasulikum seadust rikkuda, kui oli niipalju võimalusi elada, seadusi täites. Tema ei läinud kunagi punase tulega üle vöötraja - isegi kui tänav oli tühi. Ta ei saanud sellest aru, et mõned inimesed seda kuidagi teisiti võtavad.
"Sest maksud olid liiga kõrged." tähendas Uku. Nähes Tiffany mõistmatut nägu, jätkas ta nõnda. "Vanasti ei saanud inimesed jalgadega valida. Kui sa sündisid Mithra usuliste perekonda, siis olid sina ka Mitra usuline, ükskõik, mis su enda arvamus sellest oli. Selliseid kosmopoliitseid inimesi eriti ei olnud, kes oleksid julenud oma esiisade vastu mässata. Need kreeklased kes sellistest asjadest filosofeerida julgesid, olid ise rikkurid ja ei liigutanud sõrmegi, et status quod muuta. Kui lõpuks Rooma riik lagunes, siis ei osanud paljud uut viisi elada, kuid vana viisi polnud enam võimalik elada. - Erinevad piirkonnad olid maksuametnike poolt ära jagatud, kes oma posti eest pidid maksu maksma ja siis võtsid selle rahvalt tagasi - teenides väikest vaheltkasu, vastavalt oma oskustele."
Tiffany lubas endale selle peale kõrgilt muiata, ning Uku naeratas tunnustavalt kaasa.
"Kui isand polnud enam kodus, siis avastasid need maksuametnikud, et neil on vaba voli. Kristlik kirik hakkas küll sellisele omavolile vastu ning selle keskuste ümber ei saanud päris nahhaalselt talunikke röövida - siis oleks kiriku kümnis ka kannatanud, et tuli ka pööbli huvide eest seista. Aga kaugemates kohtades nii hästi ei läinud. Omaette praktika oli talupojalt maksud enne vilja müümist sisse nõuda - isegi kui maksud iseenesest õiglased olid, tähendas see talupojale raskeid kahjusid, sest ta pidi kiirustades müüma, ja egas siis ostja loll ei olnud, et ta oluorda ära ei osanud kasutada.
"Turu nähtamatu käsi toimis?" osatas Tiffany mõnitamisi ja Uku naeratas.
"Kas sa tõesti arvasid, et kapitalism on valgustusajal leiutatud - ei see oli nähtamatu ja nimetuna juba varem olemas ja ootas vaid oma aega, et võimule tulla. Tol ajal oli lihtsalt ühiskond teine, ning kaupmees oli kõige madalam ja ebapopulaarsem amet, kaasa-arvatud jurist ja teised nihukesed. Neid peeti hullemaks kui teeröövel."
"Äkki sa tuleksid tagasi minu küsimuse juurde." kahetses Tiffany ning vaatas haigutades kella.
"Maanteed, kus Rooma leegionid enam ei patrullinud, sest rooma kodanikke oli liiga palju saanud ja nende õiguste ülalpidamine oli liialt kulukaks muutunud, keegi ei olnud aga enam nõus nende õiguste eest midagi vastu andma. Samas mõned üliusklikud olid hakanud ristteedel palvetama - ristimärk ju - ja teised inimesed spetsialiseerusid nende röövimisele. Aga mida nüüd teha? Usklikud jäävad palvetades oma rahast ilma! Nii ei kõlba - Jumal on ju kõikvõimas! Rooma linnast kohalikku korrakaitset ka ei täiks maanteele hulkuma saata, äkki siis hakkab hoopis linna kuritegelik kontingent liiga ülbeks minema. Mida siis teha, et kirik nägu ei kaotaks, kuid alamad kaitseta ei jääks. Appi tuli ustav Saatan, kes pandi jutlustes ristteedel varitsema ning jumalatute hingi kas vägisi või meelitustega välja kiskuma. Ja oh üllatus, üllatus - üliusklikud enam ei palvetanud ristteedel; seetõttu jäid maanteeröövlid oma sissetulekuallikast ilma ja pidid parematele jahimaadele kolima ning maanteed muutusid jälle turvalisemaks - pole inimest pole probleemi. Kuid lugu sellest, kuidas Saatan ristteedel õnnetuid hingi püüab ja jumalatutega lepingusse astub, elas üle oma aja, milles ta loodi."
Tiffany vaatles õppejõudu tülgastusega ja ei öelnud midagi. Ta rüüpas oma kohvi ja mõtles. Kas tõesti olid kõik need lood vaid selleks välja mõeldud, et mitte oma tagumikku toolist üles tõsta? Selle asemel et formeerida kohalikest elanikest maanteepatrull, nagu nende naabrivalve oli, ei teinud need ametnikud midagi, vaid mõtlesid vale-kõnesid välja ning hällilaule.
Tiffanyle meenus, et tema lapse haldjast ristivanemad laulavad ka hällilaule ning tal hakkas sees keerama. Mis siis kui nad räägivad tema lapsele ka selliseid jutte ning tema poeg ei või samuti enam millessegi uskuda? Ta oli küll kristlane, kuid seda juttu kuulates hakkas talle tunduma et ta vaatab surma palgesse, iga kord, kui mõni kristlane temaga räägib. Uku oli küll juut ja mitte kristlane ja mitte isegi ümber lõigatud - kuid siiski häiris teda see tõik, et nii tark inimene ei näe probleemi, kui kõiges on võimalik kahelda.
"Kuidas see kuldne kesktee seal Ikarose loos nüüd täpselt välja nägi." leidis Tiffany end kraaksatamas. Ta jõi oma kohvi ja püüdis võidelda kihuga selle sisu jälle kellegile pähe kallata. Miks küll täiskasvanud pidid nii nõmedad olema. Uku küll veetis temaga aega ja ei olnud talle kunagi kätt külge pannud, kuid tema sõnad tegid haiget. Kas ta siis tõesti ei uskunud millessegi?! Kas tõesti oli kõik kõigest aur - vaimunärimine, nagu püha juutide tärgim kuningas oli üles tähendada lasnud? On see siis elu, kui kõik on vaid vaimunärimine?! Oleks vaid Uku talle öelnud: "Aga mina usun seda!" . siis oleks Tiffany teadnud, et võtab selle mõtlemata vastu - ainult üks asi, mida õppejõud tunnistab end uskuvat ilma kahtluse ja möönduseta. Milles ta pole kunagi kahelnud. Siis ta jääks rahule. Kuid ta ei julenud seda õppejõule tunnistada, et tema, Tiffany Ülemiste, kardab!
"Hea valik, tütreke!" tähendas Uku mõnuledes ja alustas juttu nagu oleks see alles äsja seal kohal katki jäänud. 
"Kui sa selle loo lahti lammutad, siis mis on selle sümbolid?" Uku hakkas erinevaid teksti tegelaskujusid loetlema. "Seal on "päike" - mis su "vaha" ära sulatab ja "suled" käte küljest eemaldab, nõnda et sa ei või enam "lennata". See peab tähendama, et kui sa milleski liiga pühendunud oled, siis maksab sinu pühendumus sulle kätte ja seesama, mille poole sa liikusid, saab sinu elu hävitavaks jõuks, mis su abituks teeb. All ei ole üldse parem, sest seal on "mere lained", mis su vaha ära uhavad ja "suled" raskeks muudavad. Kui sa mingit asja liiga lodevalt järgid, siis ei saa sa sellest mingit kasu, kuna sinu liikumise sisejõud karistavad ja tasalülitavad sind õigest sotsiaalsest tegevusest välja."
Uku tõmbas veidi hinge ja läks oma kohvitassi täitma ja heitis Tiffanyle küsiva pilgu, kes vastutahtsi kõrvale vaadates talle oma ulatas, nagu oleks see kahega hinnatud kontrolltöö, mida on häbi oma vanemale näidata. Uku täitis mõlemad tassid, ning liikus rahulikult oma kohale ja jõi oma kohvi. Pärast paari-kolme lonksu lubas ta endale jätkata.
"Miks nüüd sattus Ikaros nõnda jõledalt "päikesele" liiga lähedale. - Sest ta jäi "mere mühinat" kuulama ja ei võinud oma isa "manitsust" kuulda. Oleks ta seda kuulanud, oleks ta püsinud kuldsel keskteel ja nad mõlemad oleksid pääsenud. Roomlased ja kreeklased vihkasid pööblit - sest nemad olid pigemini orjad ja olid tööjõud aga mitte nagu vabad inimesed, kes võisid jõude elada ja filosofeerida. Pööbel oli töörobot ja ei midagi. Kujutle hetkeks, et sa hakaksid oma tolmuimeja tunnete pärast muretsema. - Samuti suhtusid kreeklased; roomlased oma töölisklassi. Ja töölisklass armastas neid selle pärast. Sest selle kaudu oli neil turvalisus. - Aga siis tulevad poliitikasse sellised tumedad jõud, kes ühtäkki hakkavad südant valutama, et nii ei olegi õiglane. Et esivanemate endised viisid on valed ja et vanasti ei osatud üldsegi elada. Võimule tulekuks hakkavad nad pööblile meeldima ja erinevaid järeleandmisi tegema, mida endine aadelkond peab oma peadega kinni maksma. Sest nemad on "rahvavaenlased" ja "küla kurnajad" just nende tõttu on vaesus tuppa tulnud - mitte kelmist ametnikust, kes seadusi kuritarvitas või mõnda auku selles, vaid ikka terve aadelkond, sest nõnda nad seda mõtlesidki. - Kohe algusest peale."
Uku muheles endamisi ja rüüpas oma kohvi ning Tiffany kuulas huviga. Ta oli oma tassi kõrvale pannud ja jälgis õppejõu igat keha liigutust, nagu oleks Uku Jumalaks tõusnud ja Tiffany oleks tema prohvet.
"Seetõttu ei tohtinud "mere lainetega" suhelda, ja neid "kuulata" sest siis sa ei kuulnud "isa häält" mis võis sulle head nõu anda. - Ka halb plaan on parem, kui plaani pidev ümber tegemine või selle täielik puudumine."
"Aga mis on sinu plaan, härra Sepp?" küsis Tiffany aupaklikult nõnda, et Uku endale kohvi kurku tõmbas ja läkastama hakkas.
"Eh, mida? Miks see siia puutub? Mul ei ole mingeid kavatsusi. Ma lihtsalt õpetan filosoofiat, et lastes armastust teadmiste vastu sütitada!" tähendas õppejõud südamlikul toonil. Siiski hakkas ta Tiffanyt murelikul ilmel jälgima ning pani kohvitassi targu kaugemale, et ta ei saaks end sellesse ära uputada.
"Tean, tean!" torises Tiffany vastu "Selleks me kõik koolis käimegi, et midagi õppida ja oma vanematele ja ühiskonnale oma valmisolekut ellu astuda tõendada. Ma olen sellest juba aru saanud. Ma tahtsin teada, millesse sina usud - ja miks sa tahad noortele tarkust õpetada. Mis nad selle tarkusega edasi teevad, kui nad on sinu poolt ära valgustatud?"
"Noh, ma ei saa sinu mõttekäigust aru." tähendas Uku murelikult. "Siis nad ju vaatavad ise, kuhu nende mõtted neid viivad. Mina ei hakka ju nende eest elama."
"Hea küll!" Tiffany masseeris oma otsmikku ja kuklatagust, sest tal oli tulnud raske migreenihoog. Seda oli varem ka juhtunud, kui miski tal juhtme eriti umbe ajas. - Eriti filosoofia tunnis, kus ta pidi nii tark olema. Sellistel hetkedel soovis ta oma hinges, et oleks rohkem nagu Maarika Kolumats. Tema oli kristlane ja tema suutis elada. Temal ei paistnud muret ollagi, sest teistes tundides oli ta rahu ise. Ainult filosoofia õppejõudu paistis ta umbusaldavat ja vältivat. Muidu sai ta päris hästi hakkama. Ta ei olnud üldsegi mitte rumal, lihtsalt veidi uje. Kuid ta sai oma eluga hakkama. Inimesed tahtsid temaga aega veeta, aga mitte Tiffanyga. Tiffany oli nagu mingi väike klassi-troll, keda kõik vältida püüdsid. Mida ilusamaks ja targemaks ta aastatega kasvas, seda rohkem hakkasid tüdrukud teda vihkama ja õelaid repliike sihtima, kui ta silmapiirile ilmus ja poisid imelikult ilastama - ometi ei julenud keegi teda kasvõi õhtuks enda poole "Sõrmuste Isanda" maratonile või lausa kohtingule kutsuda. - Selle pärast, et ta oli kunagi abielus olnud, ja et tema mees oli just nõndamoodi surnud. Ja ta oli alaealine ja õppis Kratis. Koolis, kuhu iga teine eestlane tahtis õppida. Milline õnn, milline au! Kuid Tiffany oleks tahtnud hoopis kuskil mujal õppida. Kasvõi Kroonuaias või Mart Reinikus - et ainult mitte olla nii tähtis, nii eriline, nii üksiklane! Tiffany tundis sellest puudust, et tal polnud tõelisi sõpru. Ta polnud isegi kindel et Maarika teda sõbraks peab. Võibolla kasutas ta teda lihtsalt ära, et filosoofias paremini läbi lüüa - ta oli selles teemas sama taibukas kui jänes kilpkonnaga võidu joostes või Zenoni seisev nool.
"Kas Balderjani teed soovid?" küsis Uku osavõtlikult
"Pärast gaasipedaali vajutamist on tarvis kurvis kiilasjääga pidurid blokki vajutada ning kelguna hangest alla lasta?" küsis Tiffany teravalt vastu
"Õigus küll, sa jõid kohvi..." tähendas Uku ning asus oma kummuti sahtlitest aspiriini otsima.
"Jäta!" rehmas Tiffany laisalt oma käega. "Kui sa mu küsimusele vastupuiklemata vastad, läheb peavalu ise ära."
"Mis küsimus see oli?" küsis Uku murelikul ilmel Tiffany oli täna täiesti teine inimene ja Uku ei teadnud, kuidas oma lemmikõpilast aidata. Tema küsimused ja vastused olid ikka sama arukad ning vaimukad, nagu alati, kuid siiski oli tüdrukule mingi vaimne mõõde juurde tulnud, mida Uku seletada ei osanud.
"Kus asub sinu Taevas, mille poole sa oma õpilasi juhid, kus iga sinu kasvandik ise oma Plaatanipuu all istub ja hingab?"
"Ma ei tea!" oli Uku nüüd täiesti murelik ja asus midagi üles kirjutama. "Keegi pole minult niimoodi küsinud... Ma - Tiffany kuhu sa lähed?!" küsis Uku häiritud ilmel püsti tõustes, kuna tüdruk oli samuti püsti karanud.
"MINE PUTSI TÜRAPEA!! MA ARVASIN, ET SA HOOLID MINUST JA SEEPÄRAST ÕPETAD MIND AGA SINA ISE KA EI TEA, MILLEKS SA MIND ÕPETAD JA KUHU MA PÄRAST SELLEGA MINEMA PEAN! SA VÕID SELLE KRATI ENDALE PÄHE MÄÄRIDA!!"
Röökis Tiffany täiest kõrist ja jooksis nuttu tihkudes kabinetist välja. Väljudes ajas ta ühe praktikandi alla, kes kiljatades maha prantsatas ja kõik oma A4 nelja tuule poole laiali lennutas. Uku oli Tiffanyle järele jooksnud kuid otsustas siis hoopis praktikanti lohutama jääda kes liimist lahti igas suunas vabandama oli kukkunud. Kui direktor oleks seda näinud, oleks temal kriips peal olnud ja tuli kiirustada. Tiffanyga sai hiljem rääkida, kui ta veidi maha rahunenud on.
Kuid Tiffany ei tulnud tagasi, ei homme ega tunahomme ega päeval pärast tunahomset. Ning tema mobiil jäi levipiirkonnast välja ning oli välja lülitatud.