Thorwald Aasgrimur Kolumats pidas Rukise koosolekut, et viimaseid arenguid arutada. Asi ei tõotanud head, liberaalid olid igal pool võitmas. "Üks õige inimene on rahvuslane!" see oli Kolumatsi moto. Homme pidi tema tütar abielluma ja ta oli ikka veel selle üle õnnelik ja uhke. Ta oli oma tütrele hea väimehe saanud. Elurid ja Kolumatsid - vat see on jõud Eestimaal. Tuli ühise platvormiga välja tulla - sellisega, mis tema tundeid hästi kajastaks. Üks assistent ulatas talle orjalikult ühe A4 ja jäi ootama. Härra Kolumats kortsutas kulmu. "See on kahju et too Eluri poiss oli pede - ja miks ta pidi nii näotult ennast tapma ja oma perekonna ära teotama?! Ma olen alati öelnud; noorus on ikka täitsa hukas!"
"Äkki saab seda meie kasuks pöörata?" julges assistent retooriliselt kommenteerida, jälgides piinliku järjekindlusega, et ta härra Kolumatsile silma ei vaataks. Ta kummardas orjalikult ja vaatas mingit mõttelist punkti härra selja taga, nõnda et polnud aru saada, kellega ta tegelikult räägib.
"Palun täpsusta seda mõtet!" venitas härra Kolumats läbi nina. Talle üldse ei meeldinud, kui tema monolooge häiriti, kuid see oli ka tema parim ja lojaalseim assistent. Ta võis millegi peale komistada, nagu pime kana leiab tera. Ei saanud sellist võimalust kasutamata jätta. Hukka sai ka hiljem mõista, kui siiski pole päris tera, vaid kogunisti sõkal.
"Meie nimekirjas on ju ka Tiffany Ülemiste..." ütles assistent orjalikult, kuid jättis lause lõpetamata, ning jäi ootama.
Härra Kolumats kruttis pinget ning ei öelnud midagi. Kui ta oli niimoodi kurja pilguga oma assistenti augustanud, kes sellegipoolest täiesti alles jäi, siis ühmas ta sooja muigega: "Ma ei tea, kust sa neid ideid võtad. - See on päris hea!" ja seades end mugavamalt oma kaunite nikerdustega, hästi polsterdatud tugitooli istuma, jätkas ta oma monoloogi, nagu oleks see hoopis tema idee: "Me teeme Tiffany Ülemiste kampaaniaks saada esimeseks naispresidendiks Eestimaal! Sellel platvormil adresseerime ka manduvat seksuaalmoraali eesti noorte seas - eriti aga poiste seas. Sinna sobib see Eluri poisi õnnetu juhtum päris hästi..."
"Meil on juba plakatid valmis!" segas assistent orjalikult vahele. Härra Kolumats tegi kurja tigedat nägu, ehkki ta üldse niimoodi ei mõelnud. See pidi teisi vähemaid, kes asjast aru ei saanud ja piisavalt pühendatud ei olnud, endast välja ajama. "Ei või ju kunagi alluvaid silmist lasta, muidu hakkavad miskit demokraatiat mõtlema, et nemad on ka vabad inimesed ja mitte pööbel." muheles härra Kolumats endamisi, kuid ei öelnud seda välja.
"Tubli töö!" urises ta moka otsast "Ja nad said selle loosungi õigesti?" küsis Kolumats nagu muuseas.
Assistent lubas endale nägusid teha: "Homoseksuaalsus põhjustab suitsiidide taseme tõusu - statistikud kinnitavad!" Härra Kolumats pidas seda ekslikult järgnevaks orjalikuks repliigiks, ning mügistas tunnustavalt naerda.
"Väga hea!" ja olles võtnud just selleks ligi karanud teenrilt alustassi pealt oma kohvi vastu, jätkas härra Kolumats meelevaldselt edasi.
"See peaks neil geiberaalidel suu kinni toppima. Või mis uus tundlikkus ja abielu?? - Rooska oleks neile hoopis vaja, mitte seda perverssust, mida nad abieluks nimetavad." Härra Kolumats köhis ja läkastas raskelt, sest ta oli Alpides oma kopse liialt mäeõhuga koormanud, ning põdes raskekujulist kahepoolset kopsupõletikku. - Mis ei takistanud teda siiski partei asjadesse vaatamast ja neid juhtimast. "Ei saanud ju nii tähtsaid asju ainult assistentide hoolde jätta, mida konkurents veel mõtleb? - Hakkatakse veel minu varajasest pensionist rääkima!" Ei selliseid nõrkushetki ei tohtinud lubada. Eriti nüüd, kus Eluri perekonnas selline inetu mädapaise lõhkes, peavad tugevad perekonnad omavahel kokku hoidma. Näitama, mis tõelised kristlikud väärtused - tõelised Eestlikud väärtused - endast kujutavad! parandas Härra Kolumats end rahulolevalt.
"Nad pole ju üldse Eestlased!" viis härra Kolumats oma mõtte kokku ning assistent tegi selle peale sündsa reverantsi, viies käed vanaaegselt laiali, mis talle luikede järve viimase stseeni mulje andis. Tema ülikond oli väga vanaaegse lõikega ja kroogitud käistega. Isegi tema kaelus oli kroogitud ning nende jutuajamine meenutas mõnda kolmanda järgulise üle dramatiseeritud Shakespeariliku näidendi paroodiat. See oli karjuvas vastuolus Härra Kolumatsi seljas oleva Muhu mütsi ja Saaremaa kampsuniga, mille all ta linast särki kandis - et rohkem Eestlane olla, kui teised poliitikud ja inimesed.
"Pigemini sissepugenud ameerika ja brüsseli korporatsionalistid, kes meile rohkem libestit ja muid asju müütada soovivad!" tähendas härra Kolumats jumalikul toonil, nagu oleks ta ise oma läbinägeva silmaga kogu maailma üle vaadanud ja leidnud selle koodis just sellise vea. - "Matrix" oli härra Kolumatsi lemmik film, ehkki avalikult ei julenud ta seda tunnistada, et see polnud Eestlaste poolt vändatud. Selle asemel šeeris ta avalikult "Vallatuid kurve" ja "Viini postmarki". Tema assistent ei hakanud talle kunagi ütlema, keda ta neist filmidest kõige rohkem meenutas - see ei olnud tema tööülesandeks, ja pealegi maksis härra Kolumats väga hästi. Selle eest võis mõned tema veidrused ka andeks anda.
Härra Kolumatsi assistent, kes kunagi oli olnud Maikel Edward - endise võsanurme koguduse liige. Pärast ussisoo bussiõnnetust, kus niipaljud tema koguduse liikmeid surma sai ja oma enese õnnetut kohtumist suguhaigustega, millest ta imeliselt tervenes, oli Maikel endale sõna andnud, et ei raiska enam kunagi oma elu sellise silmakirja peale. Ta oli isegi oma nime ära muutnud, et minevikku seljataha jätta. Tema uueks nimeks oli Mihkel Miikael Maniwald - või Mihkel M. Maniwald, nagu temale meeldis end nimetada. See andis talle väga advogaadiliku oleku, kuid kuna tal oli juba niigi selline juriidiline haridus, siis polnud sest väga lugu. Ta oli ka härra Kolumatsi personaalne juriidiline nõustaja - mitte küll advogaat, kes tema nimel kohtusse läheks, küll aga see, kes teisi päris advogaate instrueerib, et need kohtus õigesti tema leivaisa esindaks. Härra Kolumats ei käinud sellistes madalates kohtades kunagi ise, vaid lasi oma esindajatel asju ajada. "Töö vajab tegemist, ja miks peaks ma selle katki jätma, kui mõni haige tankist või kullakaevur minu varandust ning reputatsiooni hõlptulu saamise lootuses sihtima hakkab!" ütles selle peale alati härra Kolumats. Ja Mihkel teadis seda. "Ei, nüüd elab Maniwald päriselt!" See oli kindla peale minek. Ei mingit mehkeldamist juhusuhetega ning usuga. Just siin pidi ta olema. Ta oli siiamaani tänulik, et oli saanud uue võimaluse. Kas mitte temagi ei valutanud süda püha Maarjamaa pärast? Ta mõtles oma vanaema peale, kes oli olnud palvetaja kristlane ja alati nuttis tema jumalavallatute viiside pärast - homme olid tema matused, kuid ta ei julenud seda Härra Kolumatsile rääkida. - Pealegi oli tal liiga häbi, et päris tema hauale julgeda... Ei, nüüd ta elab paremini. Oli vaja kampaaniat teha.
II
Tiffany kõndis tänaval, kui tema mobiil helises. Ta seiras selle ekraani kahtlustavalt ja nägi, et Rukis helistab. Ta kortsutas kulmu ning ohkas veidi ja võttis kõne vastu. Ehk on siiski midagi tähtsat.
"Tiffany, kas sul on veidike aega?" küsis assistendi familiaarne hääl temalt meeldivalt.
"Sa juba kulutad seda, jobu!" urises Tiffany torusse. "Räägi!" lisas ta sellele ebaviisakale kommentaarile otsa, kuigi see asja palju paremaks ei teinud.
"Vabandust, et ma sind tülitan, kuid Rukis vajab sinu abi..." ei suutnud assistent ikka veel oma mõtteni jõuda, mille pärast ta täpselt tahtis helistada, ning Tiffany vandus endamisi mõttes, jättes seekord oma tunded sõnadesse valamata ning hoopis kuulas vaikides.
"Saaksid sa meie juurde tulla, aadress on SMS sees koos juhistega, see pole päris telefoni jutt..." jätkas assistent vabamüürlikul toonil, nagu kutsutakse teda just mingist vandenõust osa võtma.
"Sa ikka tead, et Kapo valvab sind?" leidis Tiffany end mobiili otsas sarkastiliselt ironiseerimas ja lõpetas kõne.
"Mida veel, nagu ma ei oskaks Tartus liigelda! - Suunajuhised, phäh!!" torises Tiffany endamisi ja vaatles kuvaril hapu näoga saatetud SMS'i. See oli täpselt nii nõmedalt kirjutatud, nagu ta kartis. "Ah, õigus, ma olen ju 15 aastane - ma pean ette vaatama et ma ära ei eksiks!" urises ta selle ilmse solvangu peale veel raevusemalt "Aga muidu käin ma nende kaanetüdrukuks küll?" ironiseeris Tiffany edasi ja valis mobiilil ühte numbrit.
"Sergei, aita mind hädast välja, täiskasvanud kutsusid mind ühele miitingule, kuid unustasid auto saata, muidu ma pean üksi sinna kõndima. Ma tean, et on sinu vaba päev, kuid ma olen praegust nii vihane, kas oled pai?"
vastuseks kõlas mobiilist roppu venekeelset sõimu teatud kahejalgsete kitsede kohta, kes peaksid iseenda ajusid nussima, nõnda et Tiffany pidi toru oma kõrva juurest eemale viima. Sellele järgnes südamlik vabandus selle kohta, kuidas ei oldud Tiffanyt silmas peetud ning murelikul toonil ja sisendaval häälel palutud oma kohale jääda, et sohver lendab kohe kohale. Tiffany katkestas kõne, olles enne Sergeid sündsalt tänanud ja viisaka vastuse saanud, ning kolme minuti pärast oli kiiskav mersu tema ette libisenud ja murelik noormees tema ees ukse avanud. Ta oli nii kiiresti autost välja hüpanud, ümber auto joosknud ja Tiffanyle tagaukse avanud, et tüdruk ei jõudnud silmagi pilgutada, ning võpatas hetkeks.
"Kõik korras, preili Tiffany?" küsis Sergei murelikult
"Jah, tänan, sa oled elupäästja." naeratas Tiffany siiralt ja punastas ning lasi end autosse talutada. Tal oli veidi kahju Sergeist, et ta teda niimoodi ära kasutas. Kuid ta oli ka väga vihane, ning ei soovinud kellegile ette kõndida. Sergei murelik pilk isegi natuke lõbustas ja rahuldas teda. Nii hea oli tunda, et keegi tegelikult hoolib temast. Et keegi ikka muretseb selle pärast, kui 15 aastane tüdruk teise linna otsa kõndima hakkab.
"Kas panen muusikat?" küsis Sergei abivalmilt, olles autole hääled sisse löönud, kuid libises siiski vaikselt ja rahulikult oma kohalt ära. Tiffanyle meeldis Sergeiga sõita, sest ta kunagi ei kiirustanud, kui tema autos oli. Tal oli kogu aeg selline tunne, nagu oleks Sergei tema vanem vend, keda tal kunagi polnud ja sel hetkel ta vajas ühte sellist.
"Ei, mitte täna, ma pean mõtlema. Täiskasvanud on nii nõmedad..." ühmas Tiffany endamisi ja masseeris oimusid, esiti paremalt ja siis pahemalt. "Kas sul Värskat on?" küsis ta hajameelselt vastu.
"Külmkapis. Hommikul just täitsin." tähendas Sergei, jälgides samas liiklust ning keerates korrektselt suunda näidates peateele. Tiffanyle jäi mulje, et Sergei sõidutab Ameerika presidenti ja talle meeldis see tunne.
"Täh." ütles Tiffany soojalt ja võttis väikesest külmikust enda ees poole-liitrise värskapudeli ja korkis jalaga ust kinni müksates pudeli lahti ja jõi ahne sõõmu. Pärast seda tundis ta end natuke paremini.
"Kas võin pöörduda?" küsis Sergei viisakalt, vaadeldes enda ette ja jäädes valgusfoori taha seisma. Ta isegi ei vaadanud tahavaatepeeglist Tiffanyle otsa, vaid keskendus täielikult sõitmisele. Siiski ei takistanud see teda Tiffany pärast muret tundmast. Tiffanyle imetles sohvri multitaskingut ja professionaalset laadi. Kas ta polnud kunagi "spetsnatsis" töödanud, enne kui isa temale parema pakkumise tegi?
"Sõit on ju pikk, miks ka mitte..." tähendas Tiffany lõbustatult ning väärikal toonil. Ta pani Värska pudeli tagasi külmikusse ning sättis end mugavamini istuma.
"Minu meelest ei peaks te Rukisega tegelema, nad ei meeldi mulle üldse."
"Kuna partei tahab valivate noorte vanusepiirangut alandada, siis sobin ma intelligentse naisena oivaliselt - ma olen ju 15 ja õpin KRATT'is." nõustus Tiffany viisakalt, ning sohver noogutas selle peale arusaavalt ning jätkas sõitu. Fooris oli õige tuli süttinud.
"Aga lapsel läheb hästi?" küsis Sergei nagu muuseas edasi.
"Jah, ma jätsin lapsehoidja tema juurde, ta kasvab nii kiiresti. Varsti võin teda beebitoiduga toitma hakata ja mitte rinnaga." tähendas Tiffany tänulikult.
"Ära kiirusta sellega, te võite rahulikult 2 aastat rinnaga toita ja kasvab tervem laps. Tugevam - paneb tööstuskeemiale paremini vastu. Beebitoit sisaldab ka säilitusaineid."
"Mida ma ilma sinuta teeksin?" õhkas Tiffany tunnustavalt ja vaatas õndsal ilmel auto lage. Sohver näis selle peale kulmu kortsutavat, kuid ei öelnud midagi. "Tänan nõuande eest, see tähendab mulle palju." lisas ta veidi aja pärast. "Mulle on see lastekasvatamine ikka veel nii uus teema."
Nad olid viimaks kohale jõudnud ja esmakordselt lubas Sergei pärast auto peatamist ning mootori välja lülitamist Tiffany poole vaadata ja tüdruk pidi nägema, et mehe silmad olid taevasinised ning murest murtud.
"Kas su vanemad tõesti pole sulle rääkinud??" Tiffany punastas selle peale ja lõi pilgu maha, ning vaatles hoopis oma kingaotsi. Kuidagi moodi tahtis ta Sergeile paremat muljet avaldada, kuid sellise küsimuse peale ei osanud ta midagi öelda.
"Vabandust, preili Ülemiste, see pole tegelikult minu asi." leebus Sergei, pöördus jälle ümber, tegi ukse lahti ja väljus autost. Väärikal sammul liikus Sergei Tiffany ukse juurde, avas selle ning talutas tüdruku uksest välja maja ukseni ning läks jälle autosse ja sõitis minema. Tiffany jäi teda pilguga järgima ning assistent, kes oli samuti uksele tulnud, et teda viisakalt teretada, jälgis tema pilgu suunda ning laksas laitvalt keelega.
Kui Tiffany siiski kauemaks nõnda jäi, siis küsis ta soojalt: "Kõik korras Tiffany, mis sa seal vaatasid?" Tiffany võpatas küsimuse peale ja tema olukord tundus korraga nii ebareaalne. See oli täpselt nagu ühes filmis ja ta lubas endale ühe peategelase repliiki kasutada: "Lihtsalt ühte rüütlit." Ja selle ninaka tähendusega, astus Tiffany hämmeldunud assistendist mööda ja läks konverentsisaali suunas.
"Ma ei teadnudki et nende teenistuses on mõni rüütel." torises assistent endamisi ja sulges ukse. "Ehk on see mingi nali, millest ma aru ei saanud." lohutas ta end ja ei mõtelnud rohkem.
III
Thorwald Aasgrimur Kolumats istus konverentsi saalis, oma uhkes toolis, kui Tiffany Ülemiste sisenes. Ta tegi esiti, nagu poleks ta seda märganud ja luges kõnekalt laua taga ajalehte. Kui tüdruk oli piisavalt kaua seisnud ja viisakalt kõnetamist oodanud, tegi Thorwald lehte lauale pannes, nagu oleks ta alles nüüd märganud, et keegi on tuppa tulnud, ehkki uksed kõmisesid väga meloodiliselt. Samuti ei aidanud assistendi familiaarne viisakus, mis samuti natuke vali oli. Kogu saali steriilne dekadents ning musta ja valge ühendamine tegi sellest kriipivalt õudse paiga, kus Tiffany meelsasti ei tahtnud olla. See oli hoopis teistmoodi, kui see maja, kus ta oli koos oma mehega elanud. Ka see oli sünge, kuid kuidagi meeldivalt ja rahustavalt - siin oli aga midagi valesti. Tiffany kortsutas sellise abituse peale kulmu ning võttis kindlameelsema hoiaku. Ka härra Kolumats paistis seda märkavat, sest tema huuled võtsid omaks jäise naeratuse, mis kiirelt soojaks südamlikuks irveks muutus, kui ta aru sai, et tüdruk teda tähelepanelikult jälgib.
"Nii hea, et said tulla." hüüatas härra Kolumats, nagu oleks tema parim sõber.
Tiffany vaid naeratas nõrgalt selle peale ja võttis istet "Teie loal..." venitas ta teeseldud aupaklikusega, mis ei jäänud härra Kolumatsil märkamata.
"Ma näen, et härra Sepp on sind hästi õpetanud." tähendas härra Kolumats ja köhatas hetkeks ning jõi oma kohvi.
Tiffany naeratas selle peale natuke laiemini, ehkki ta huuled vaevu liikusid. "Kui te peate silmas, et ma ei salli silmakirjalikust, siis jah. Ta on mind hästi õpetanud."
Härra Kolumats vaatas tehtud üllatusega tüdrukule otsa: "Silmakirjalikkus? - Ehem, jah..."
Ta muigas endamisi, kui jälle oma kohvi jõi. Kelleks see plika end õige pidas? Margaret Thatcheriks? Tema olukorras oleks ta pidanud hoopiski tänulik olema, et temale üldse tähelepanu pööratakse ja mitte ühiskonna mõistlikust osast maha ei kanta - aga temale jääb ette miksi silmakirjalikkus - kuidas tema enese silmakirjalikkusega lood on?!
"Vist ikka teie kutsusite mind siia, mitte vastupidi, härra Kolumats?" küsis Tiffany rõhutatult aupaklikul ja retoorilisel toonil.
"Ahjaa, õigus..." ümises härra Kolumats mesimagusalt, nagu oleks ta seda fakti alles nüüd märganud. Ta esitles Tiffanyle nende platvormi ja loosungeid ning jäi ootama tüdruku reaktsiooni.
"Loosungid on saast ja ei mõju - kui sa nendega välja lähed, siis heal juhul löödakse sind südametuse pärast risti; halvemal juhul peetakse sind vaimselt alaarenenud nišipoliitikuks, kes peab ainult teema pärast olemas olema, et kõik demokraatlikud voolud eksisteeriksid. Te ei pea end ometi kojanarriks, härra Kolumats! Ja ma ei hakka isegi sellest platvormist rääkima..."
"Mida sa sellega silmas pead?" küsis härra Kolumats mesimagusalt, ise vaevu oma vahkviha talitsedes.
"Inimestele ei meeldi kui neile tõtt otse näkku öeldakse - parem oleks neile ilusasti valetada." tähendas Tiffany asjalikult.
"Ehem..." köhatas härra Kolumats jälle "Kas mitte sina ei süüdistanud mind hetk tagasi silmakirjalikkuses, ja nüüd ma peaksin valetama?" Aasgrimur polnud kunagi Uku Seppa sallinud; veel vähem sallis ta tema õpilast, kes oli ju naine. Mida see totakas mees mõtles, et ta naisele filosoofia üllaid saladusi õpetas??! "Kindlasti ta kepib teda vahetundides, mina kindlasti teeksin niimoodi, vaata milline ta keha on!" mõtles härra Kolumats endamisi.
"Kohati jääb mulle mulje, et te ei saa aru, kas te parasjagu tahate rääkida tõtt või hoopis valetada ja nendes loosungites olete läinud kompromissile, kus te olete püüdnud meeldida niiöelda mõlemale poolele - olla korraga rahvuslik ja muretseda samas ka gei enesetappude pärast, mis ausalt öelda teile üldse korda ei lähe. Juhtumisi sündis see ühes tähtsas perekonnas, ja ainult sellepärast jõudis see teie radarile. - Vähemalt sellise mulje te jätate, jõudke juba seisukohale, kas te tahate neid vihata või armastada! Ärge püüdke aga mõlemat, sest see mõjub haledasti ja jätab teist nõrga ja ujeda mulje, kui te üldse pole selline pehmo inimene!" tähendas Tiffany ühe sõnadevooluga ja masseeris oma tuikavat unearterit.
"Ma ei ootagi, et mingi 15 aastane tüdruk poliitika telgitaguseid õigesti mõistab, kuid see on hea, et sa vähemasti tajud oma küündimatust." sekundeeris talle härra Kolumats.
"Sul lihtsalt vedas, et sa nii heasse perekonda sündisid, kus sinu eest niihästi hoolitsetakse - ja sellepärast oled sa priviligeeritud väheste hulgas, kes võiksid ka vastavalt käituda, mitte olla nii tänamatud." tähendas härra Kolumats tögavalt edasi, kuid Tiffany ei võtnud tema kommentaarist vedu ja jättis selle tähelepanuta.
"Millal siis minu esimene etteaste on?" küsis Tiffany süütult, ja härra Kolumats pidi vaikselt oma meeles tunnustama tüdruku söakust ning oskust temaga samal tasemel rääkida. Jäi mulje, et tema ees istub 40 aastane täiskasvanu, kuid mitte alaealine tütarlaps. Ta vaatas küsivalt assistendi poole, kes talle õige paberi ulatas, millel ta pärast üle vaatamist Tiffany ette libistas, kes selle osavalt kinni püüdis, nagu teeks ta seda iga päev.
"Kolmas ja seitsmes kuupäev sobivad, ma pean koolis ka käima ja lapse järele vaatama." tähendas Tifffany asjalikult ning libistas paberi tagasi härra Kolumatsi kätte, kes selle samuti osavalt kinni püüdis. Ta noogutas oma assistendile, kes tärminid tema ajaplaani üles märkis.
"Mis toob meid teise teemani, mida ma tahtsin arutada." tähendas härra Kolumats soojal toonil, ehkki tema silmad tõmbusid pilukile nagu kiskjal, kes valmistub oma ohvrit ründama. Tiffany näis kõigutamatuna ning ei paistnud kuidagi moodi, et ta oleks teda kartnud.
"Rukisele ei meeldi, et nende partei esinumber on üksikema - sa peaksid oma lapse adopteerimiseks vabaks andma ja poliitikale täielikult pühenduma. See oleks kõigi - eriti sinu lapse huvides." tähendas härra Kolumats viisakalt, kuid Tiffany ei öelnud midagi.
"See aitaks teie perekonnal sellest..." härra Kolumats pööritas silmi ja vaatas tüdrukule kaastundlikult otsa "...ah õnnetusest paremini üle saada, kui sinu boyfriend nõnda näotult hukkus." tähendas härra Kolumats kuid Tiffany ei öelnud ikka midagi.
"Mis sa sellest mõttest arvad?" küsis härra Kolumats soojalt ja rüüpas oma kohvi. Tiffany tõusis oma istmelt üles kõndis graatsilisel rühil ja mõõdetud sammudega Aasgrimuri poole, hetkekski oma silmadega mehe pilku lahti laskmata, ja seisis tema pahemale käele. Hella naeratusega võttis Tiffany härra Kolumatsil kohvi tassi käest ja nähes et selles peaaegu ei olnudki enam kohvi, läks eemale väiksemale kirjutuslauale asetatud kohvimasina juurde ja täitis tassi uuesti. Kolumats jälgis teda lummatult ja ei osanud olukorrale reageerida. Veel kunagi polnud keegi julenud küsimata tema kohvitassi tema käest ära võtta ja ise täita, ilma et tema oleks selleks luba andnud. Kes see tüdruk arvas, kes ta on?? See ajas Aasgrimurit ühtlasi vihast raevuseks ja erutas samas kargelt. Ta kahetses, et Tiffany ei olnud vanem ja et ta polnud teda naisena kohanud - vahest oleks siis tema tütar vähem uje ja rohkem kui Tiffany. Võibolla oleks ta kogunisti mehena sündinud. Ta pidi tunnustama Tiffanyt, kuidas ta tervet saali täitis, nagu oleks tema päike ja kõik ülejäänud vaid satelliidid tema ilu ja täiuslikkuse ümber. - Kui vaid poleks seda näotut abielu olnud. Mihkel Sepis sai oma teenitud karistuse, et valet tüdrukut lantima läks. Kummatigi alaealisena, mõtles härra Kolumats.
Tiffany tuli, täidetud kohvitass paremas ja kohvikann pahemas käes jälle graatsiliselt härra Kolumatsi juurde - ning läigatas kohvitassis temale näkku, sest Aasgrimur oli tema poole ootavalt vaadanud ja käe tõstnud, et tassi vastu võtta.
Härra Kolumats hakkas üllatusest läkastama, kui kuum kohvi tema silmi kipitama pani ja näo alandusest punaseks värvis. "Kuidas oli see libu julgenud???" ei saanud härra Kolumats olukorrast aru. "Kuidas võis see madal tüdruk, kes oli alaealisena rase olnud, nii tänamatu olla ja temale - Thorwald Aasgrimur Kolumatsile nõnda matslikult kohvi näkku visata?!" Ta ei saanud sellisest lugupidamatusest aru. "Noorus on ikka täitsa hukas, ei mingit lugupidamist!" kiristas ta endamisi hambaid, kuid talitses ennast. Ta ei hakanud mingi plika pärast oma rahu kaotama.
"Vee-eel kohvi?" venitas Tiffany ja hakkas jälle kohvitassi täitma. Härra Kolumats pidi püsti tõusma ja temalt kannu käest võtma, et ta ei saaks vaipa ära rikkuda, sest tüdruk paistis valamisega mitte lõpetada tahtvat ja ta sai tassi just ääretasal olekul pidama.
"Olete ikka kindel, et te ei taha rohkem - te teate ju minust nii-iii palju!" venitas Tiffany jälle mõnitaval toonil. "Te paistate nii ära kuivanud olekuga, et teid oli vaja natuke värskendada..."
Härra Kolumats vaatas teda hämmastunud olekus: "Mida te silmas peate preili Ülemiste?" unustas Thorwald end viisakalt ja aupaklikult kõnelema.
"Mina ei hülga oma last, nagu tegi minu mees - nagu mu isa mind on hüljanud, armastades oma tööd rohkem kui mind - sest minule ta ei pühenda üldse oma aega - seetõttu teen ma kõike, kasvatades oma last; ja kui see sinu rahvuslikule tagumikule ei meeldi, siis võid endale mõne teise kaanetüdruku leida, kes ei ole nõnda üksikemalik ning vastab sinu kõrgetele nõudmistele, härra Kolumats!" ütles Tiffany vihast vahutades ja vaatas suurte avalate kuid raevuste silmadega härra Kolumatsile otsa.
"Vabandan oma lugupidamatuse pärast, teie ja teie perekonna ees!" muutis härra Kolumats oma tooni ja kummardas paremat kätt südamele tõstes Tiffany ees ning võttes üllatunud tüdruku käe ning viis oma suu galantselt kummardudes selle kohale, nagu suudleks seda ja astus siis jälle poosist välja.
"Ma ei teadnudki, et te seda nii eestlikult mõtlesite, preili Ülemiste." jätkas Thorwald palju lugupidavamal toonil. Isegi tema kehahoiak oli kõvasti muutunud. "Otseloomulikult ei ole Rukisel kristlike pereväärtuste vastu midagi, te võite oma last kasvatada..." - Härra Kolumats nipsutas sõrmega ning hämmeldunud ning selgesti häiritud assistent kargas juurde ja ootas pliiats ja märkmik käes, mida härra järgmisena suvatseb öelda.
"Kirjuta meie platvorm nii ümber, et me nüüd üksikemasid toetame - kes mitte omal süül on nõnda jäänud!" tähendas härra Kolumats meelevaldselt, ning assistent kirjutas selle joviaalse reverantsiga üles ja taganes saalist kummarduste ning vabandustega välja, lubades kuskilt käteräri või midagi leida, et seda õnnetust parandada, mis kohviga juhtus.
Sügaval südames hakkas Mihkel M Maniwald aga Tiffanyt vihkama. - Et ta oli julenud teha seda, mida tema alati oli tahtnud teha. Visata kohvi oma härrale näkku ja saada veel sellist lugupidamist tasuks. Kuidas oli see temal õnnestunud? - Ja pealegi on ta naine!! Maniwald ei saanud sellest aru, ja kiristas hambaid: "Kuidas ta ometi julgeb? - Kuidas see Ülemiste hoor õige julgeb minu härrat nõnda alandada!!?"
Tiffany ja Thorwald aga ei pannud assistenti ja tema muret üldse tähele ja arutasid sundimatult partei asju edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar