Keskmine Eesti

I

Valdek Keskmiste mängis Kaarnakivi koguduses klaverit. See oli Giulio Caccini "Ave Maria". Sulnid helid täitsid kirikulöövi ja muutsid selle ebamaiselt ilusaks. Valgus paistis lahti unustatud uksest sisse ja kõndis vargsi kahtleval sammul klaveri poole, nagu poleks isegi tema julenud klaverimängija paatoslikku passaži segada. Paistis nagu elaks Valdek ainult selle hetke pärast, et mängida klaverit. - Mõned asotsiaalid hiilisid vaikselt kirikusse ja istusid maha. Nad võtsid mütsid peast ja vaatasid härdalt klaverimängija poole, nagu oleks see Jeesus ja nagu oleks Taevariik maa peale langenud. Mõni nuttis vaikselt; keegi köhatas ja pühkis pisaraid silmist, keegi ei julenud rääkida, keegi ei julenud küsida. Valdek jätkas eelmise pala lõppedes Sergei Rachmaninovi "Moderato" esitamisega. - Ja rahvast voolas juurde, ehkki ei olnud üldse pühapäev. Täna ei pidanud üldse olema mingit teenistust, oli vaid klaverimängija harjutus, et treenida tulevaseks pühapäevaks.

Nad oleksid tulnud ka pühapäeval, kui nad poleks kartnud pastori valju pilgu alla sattumist, kuid Valdek oli teistmoodi. Tema ei öelnud kellegile midagi halvasti; ei mõistnud kedagi hukka. Ta lihtsalt mängis klaverit. Ja hommikuse päikese kiired istusid vaikides akna lauale, sest ei mahtunud aknast sisse vaatama, et selle ees olev tamm oma varjuga vaate ära keelas. Pastorile ei meeldinud, kui inimesed jutluse ajal aknast välja vaatavad, kui ilus on maailm väljas, ja oli lasnud need ette istutada, et kindel olla, kuhu kõik tähelepanu tegelikult kuulub. Pastorile üldse ei meeldinud, kui keegi kirikus oma asjadega tegeles ja mitte tema kuulamisega. Aga Valdek Keskmiste mängis lihtsalt klaveirt - ja inimesed kuulasid teda. Kuulasid, nagu oleneks sellest tõigast nende eluõnnistus.

Klaverimängija hakkas eriti vilkalt klahve klimberdama, et siis ootamatult pala lõpetada ja alustada hoopis palju aeglasema Gregorio Allegri "Miserere" esitamisega. Seejuures märkasid kuulajad, et Valdek mängis peast, sest noote polnud ta puldile üldse seadnud. Ta oleks nagu saanud klaveriga üheks ja lihtsalt mänginud. Kuigi pala, mis ta mängis, tundus palju lihtsam kui eelmine oli kõlanud, ei hakanud siiski keegi teda hurjutama, et tal selline imelik maitse on. Saal kuulas vaikides ning tasa nuttu tihkudes ja õhates. Kui Valdek César-Auguste "Panis Angelicus"t mängima hakkas, astus Bergljot vaikselt sisse ning vaatas saalis ringi, enne kui vaikides maha istus. Mõned kuulajad vaatasid teda veidi kõõrdi, et ta päris tavaline välja ei näinud, kuid said kerge müksuga ribidesse meelde tuletatud, millele rohkem tähelepanu pöörata. Ning tasuta kontsert võis jätkuda. Kui kaua võis see kesta, ei osanud keegi öelda. See oli nii ilus, see oli nii kaunis - kuid siis astus pastor sisse ja kortsutas kulmu.

"Mis siin toimub?" küsis ta ärritatult ühelt kuulajalt, kes selle küsimuse peale veidi segaduses olekus õlgu kehitas.

"Kust mina tean, ma lihtsalt kuulan, ju mingi heategevuslik kontsert ikka on..."

Pastor põrnitses klaverimängijat, nagu oleks see temale liiga teinud, kuid ei ütelnud esialgu midagi. Kui Valdek lõpetas ja käärkambrisse minema asutas, ei unustanud pastor tema külge haakida ja sisistada: "Mis korralagedus siin on? Millal sa minule kavatsesid ütelda, et siin mingi heategevuslik kontsert on?!"

"Pole siin mingit heategevuslikku kontserdit - oli vaid lahtiunustatud kiriku uks, ja selle pärast ma vabandan,..." tähendas Valdek rahulikul toonil ja veidi imestades, et selline suur tüli mittemillegi pärast on sündinud. Kuid pastor ei lasnud temal oma seletust lõpetada vaid urises hapult:

"Järgmine kord ära enam unusta!" ja trampis pahuralt minema. Mõni lähemal seisnud kuulaja muigas kõrgilt pastori mure pärast, et kiriku uks oli lahti ununenud ja lihtrahvas oli tasuta klaveriproovist osa saanud, kuid keegi ei hakanud midagi ütlema.

II

Ariel kuulas lummatult ühte luulekanalit itunesis, õnnetuseks oli ta unustanud ühe kõrvaklapi oma mantli peale ja kirikulised tegid nägusid, kui seda enne teenistuse algust kuulma pidid. Bergljot oli tema siia kutsunud, pärast sooja vastuvõttu Valdeku klaveritunnis - ehkki see oli väga spontaanne olnud ja mitte pastoriga kooskõlastatud. Teine oli siiamaani selle pärast leilis.
Ta kuulas mingi Walgekaarna pala E. van Geelium nagu oleks see kaaren olnud mingi indiaanlane või hoopis hollandlane. Kuulajad ei saanud aru, millist seisukohta sellise rahurikkumise peale võtta.

"tähele - E

pane

liigud:

kui liigud

A ja B

punktist plussi.

Saab i-le punkt

pandud

oo

Nõnda võib sündida

Uus Kaanon -

ka noon kõrgel;

mitte nagu Canon...

Ta võibolla suudaks kui on

A ja O vahel...

Ma pole ta'ss

kindel tegel - ane

likult - lik:

liialt tähelepanelik!

100g jäi puudu

proovisin veega...

kõndisin peal -

pool Ülenurme valda:

Valdasin hästi -

vesi oli kange kraam,

kraanis ennast

60 kraadi välja

kui uskuda

kraadiklaasi...

ei uskunud

p - imesi - d

"Kus need veel sünnivad?"

"Piisab kui sündida mõisas!"

ime küllalt -

Maarjast piisaks - ka ilma saaks

vaimu ja vereta...

Elu nii imeb Imeta

ja ta pole Isegi

imeta - ja Seewald

tuli Wismariga vastu

Halasta -

ja õde ning Ämm

mängivad laual turakat -

poti 7 kukkus maha

olles vigastanud Ärtu Q

mitu kuud viibis

intensiivselt

Ämm sellest solvus - ja õde...

Ta küsis mult kammi,

juuksed olid sassis -

kuid tõsised...

ja küsis nime: ütlesin

"Sass siin!"

Camoon!

polnud küll päriselt;

Vigalast pärit...

ikka -

vist kuskilt Kolga - Jaanist.

Kuid tuvid siiski pilgutavad silma -

vist panin liialt savu...

suva!

See juuratudeng ei saanud

mind küll

märgata

kuigi ärkasin kõrval -

Trepikojas prügikasti oksendamisel:

Üks Lind tõsiselt sittus end segi -

ta istus käsi põsakil

inglaste kombel -

otse

mulle pähe...

Ja siis vaatas pilkilikult:

piklikult ja rööbiti ei osanud -

polnud vist koolis õpetatud,

või ei leidnud Õiget Õpetajat.

Üks Lõpetaja kohtas mind siiski...

Vasaksirgel teel

ilma paremakäe reeglita -

ta ei tundnud vist liiklusees -

kirju...

Mu silme ees oli kirju õigus

kuid mitte veel küllalt Tõeline:

See oli Eesriie!

palatis oli Hämar -

või oli see hoopis Surm? -

nu...? kuur!

Olin vist omadega mäel või juba kuul

Cool

Ei mäleta enam...

Külm igatahes ei olnud,

seega kappi mind ei saadud

unustada...

unistan et panna

särgil nööbid

kinni - ei saa

liigutada!

Nähtavus on liikumiseks 0!

Hauas niigi halli Kassi ka ei näe -

oleksid võinud vähemalt "Carmenit" ! -

lõpuks näidati ikka...

ust ja sedagi pärast.

Kolmandal päeval taskus pilet

Taevas -

Koda:

Koju? -

Lendan peale..."

Kui teenistus algas, lülitas Ariel viisakalt oma mobiili jälle välja ning asus ainitisel huvitatud pilgul sellest osa võtma. Ta oli alati tahtnud mõne kogudusega liituda, kuid alati oli tema suur suu ja kibe keel asja tema jaoks ära rikkunud. Mitte et ta oleks kristlasi vihanud, sest ta oli ise ka, kuid siiski ei suutnud ta oma uhkust alla neelata, nagu teised seda nimetasid ja leppida mõnede kommetega, mida kristlased nii varmalt praktiseerisid.

Teenistus algas: Piret Ripsi "Kui säästa saad üht surmavalu" ettekandmisega. Arieli veidi häiris, et ta ei võinud kaasa laulda, sest kantsli ees laulis üks valitud koorilaulja, kuid ta andis selle andeks, et tegemist oli andeka lauljaga, kes laulu kõrgustel oli ning selle veatult ette kandis. Pärast esinemist kostis plaksutamist ning asuti koguduse laulu juurde, mida võis ka "tavalisel häälel" laulda, nagu pastor seda nimetas. Lauldi "Laiad väljad valendavad" ja siis asuti palveosaduse juurde, kus sai eestpalveid ette kanda. Ja mille kõige pärast oskasid kristlased muretseda: "Naabri niitmata muru pärast; kuidas Jüri sõi Mari maasikad põõsa küljest ära, ehkki polnud üldse kindel et just tema ja mitte keegi muu, kasvõi linnud näiteks, aga kuna Jüri ka muidu ateist on, ning ei lubavat õhtul "Pereraadiot" kuulata siis kes veel peaks kristlase põõsa küljest maasikad ära sööma? - tegelikult oli aga Mari vaegkuulja ning ei suutnud endale oma pensioniga õiget tehnikat lubada, millega raadiot ka teistele talutaval viisil kuulata, mistõttu igaõhtused kaebused "müra" pärast olid pidev palveteema Jüri aga oli kõrgvererõhu tõve all kannatav veteran, kes "Lahesõja" haigust veel kannatas - ning pealegi endine Amish, et ta oli otsustanud sõjaväeteenistuse kasuks ja mitte kogukonna elu poolt. Kuid et ta kellegagi ei suhelnud, siis peeti teda koguduses Ateistiks. - Miks ei peaks õige kristlane pühapäeviti kirikus käima? Palvetati veel uue auto pärast; uue maja pärast - ja naise pärast. - Viimane võeti siiski pärast avalikku nördimusavaldust ning pastoripoolset manitsusepistlit jälle maha. Mees pidi hoopis oma naisega ära leppima, kuid oli vaja uusi asju.

Arieli käed langesid palve asendist külgedele ja ta vaatas nõutult Bergljotile otsa, kes sama nõutult vastu vaatas. Nad ei teadnud mida selle kohta öelda. See oli nii teistmoodi, kui Õeluse palvekoosolekutel, mida nad privaatselt pidasid.

Lisandusid veel mõned palved töökohtade pärast ning ülemuste südame leevenduste pärast, et need ka väikse inimese peale vaataksid, kuid nende lausumise ajal oli saal nii vaikne, et hääl lämbus küsijate suudel, ja selliseid palveid väga palju rohkem ei esinenud, samuti ei jätnud pastor mainimata epistlit ustavalt oma ikke kandmisest, et sellega ülemusi Jumalariigile võita.

Kõik palvetamine võttis oma 45 minutit ja Ariel hakkas vaikselt haigutama, kuid näpistas end küljest et viisakaks jääda, sest ta tahtis koguduse liikmeks astuda.

Pärast palveosadust järgnes järgmine ettekanne milleks oli Frances R. Havegrali laul "Võta kõik mu elu Sa" Wolfgang A. Mozarti muusikale. Sellele järgnes koguduselaul "On sädet vaja vaid" ning Ariel ühes Bergljotiga laulsid südamest, et unustada selle palve ebamugavat võbelust hinges. Vähemasti oli see üks korralik laul, mida võis hingestatult laulda, kuigi nii mitmed nende kaaslauljad neid tähenduslike pilkudega vaatasid, et nad liiga kõvasti ei laulaks. - Enamus kogudusest ei osanud laulda, ning vaade sellest kuidas haldjas ja päkapikk paremini laulavad, pidi kadedust ning vimma põhjustama.

Pärast sellist laulmist, istusid kõik maha oma toolidele ja pastor asus jutlustama:

"Aga Aaroni pojad Naadab ja Abihu võtsid kumbki oma sütepanni ja tegid neisse tule, panid selle peale suitsutusrohtu ja tõid Jehoova ette võõra tule, mida ta neid ei olnud käskinud teha." 3Ms 10:1

"Väga tihti on meil tahe teenida Jumalat, ning oma tahte õhinas me võime unustada kõige tähtsama - Jumala. Et tehes oma tööd Jumalale, sellega, mis Jumal meile on andnud, peaks see siiski toimuma korda mööda. Sest eks ütle ka Paulus: "Sest Jumal ei ole mitte korratuse, vaid rahu Jumal. Nõnda nagu kõigis pühade kogudustes." 1Kr 14:33"

"Kas ei sünni see mitte edevast uhkusest, kui inimene asetab end Jumala kohale, selleks et muuta aegu ja ajastuid ning seatud kordi. - Selleks et tulla kirikusse valel ajal; hilineda teenistusele või teha muud seesugust!..."

"Mida ta sellega silmas peab?" küsis Bergljot tusaselt Arieli käest, oma häält summutades, et teisi mitte segada. Ariel kehitas vaid nõutult õlgu ja kuulas hämmastunult edasi. Paljud koguduses noogutasid jutluse peale nõustuvalt. Ka nende meelest oli korratud kõigi probleemide juur - kui sa vaid suutsid korra majja lüüa ja seda hoida, siis ei võinud midagi valesti minna.

"Eks seadnud ka Aaroni pojad end oma positsoonist kõrgemale, kui nad otsustasid läita 'võõra tule' ja eksperimenteerisid uute jumalateenistus vormidega. Kes neil käskis nii teha? - Kindlasti mitte Jumal! Miks nad tegid niimoodi, kas selleks et anda au Jumalale või enesele? - Eks andnud Jumala karistus sellele kindla vastuse!..."

Jälle järgnesid kuulajaskonnast tormilised noogutused ja pühendunud pilgud, mis iga pastori sõna küljes rippusid. Ariel pani käed rinnal risti ja põrnitses pastori jutlust, mis talle kuidagi ei paistnud maitsvat.

"Palugem siis, et meie oleksime valmis Jumala kutsele vastama ja et me suudaksime tema korda järgida! Aamen!" lõpetas pastor oma jutluse. Ta oli kulutanud selleks pool tundi ja saal mattus tormilistesse ovatsioonidesse, nagu oleks merepeal orkaan tõusnud.

Bergljot ja Ariel ei ühinenud kiidukooriga vaid jäid istuma, kui ülejäänud kogudus püsti tõusis, et pastorit õnnestunud jutluse pärast õnnitleda. Nad ei teadnud, mida sellest arvata. See oli nii teistmoodi, kui nad olid "Õeluses" harjunud. Nemad polnud kunagi kedagi oma palvetöö või muu kristliku tegemise eest õnnitlenud, veel vähem selle pärast plaksutanud. Kõik teadsid niigi oma kohta ja miks nad seda tegid - kuna oli neil aega selle pärast plaksutada ja naeratada, et selliseid tänuavaldusi vastu võtta. Kas see polnud mitte kumisev vask ja kõlisev kelluke? Nad ei teadnud mida sellest arvata. Võibolla teadis pastor mingit kirjakohta, mida nemad ei teadnud. Oli ta ju ikkagi koguduse üle pandud Jumala poolt, kuid süda ei andnud sellise jutluse peale kuidagi rahu.

Kui kogudus laulis "Mu jõud, Sind tahan armastada!" ei laulnud tüdrukud enam kaasa, vaid lahkusid vaikselt teenistuselt, et teisi mitte segada. Sellele vaatamata ei pääsenud nad ilma mõne muigvel sui pea pöördumisest, mis neid pilklikult saatsid, kuni nad olid saalist väljunud.

III

Ühel teisel laupäeval mängis jälle Valdek koguduses enne teenistust klaverit - seekord oli ta pattu kahetsenud ja pastoriga kokku leppinud, ning kõik toimus korra kohaselt. - Kuid ei olnud sellist publiku menu, nagu varem. Kohale ei ilmunud ühtki asotsiaali või rohkem vaest inimest. Paljud kohad olid täidetud rikaste ja ilusatega - mõni minister oli ka oma koha leidnud. Pastor ei suutnud oma rõõmu päriselt varjata. Midagi hakkas toimuma ja tema kogudus hakkas järje peale jõudma. Viimaks hakkasid tema jutlused vilja kandma, ning tõid talle õige täielise saagi, mitte mingi näruse.

Talle küll läks hinge, et tema esmane kavatsus polnud õnnestunud, milleks ta selle koguduse siia rajas, et püüda kadunud ja eksinud hingi, kes elu hammasrataste vahele jäid, kuid samas polnud see ka tema enda süü, et need heidikud nii vaenulikud tema jutlustele olid olnud. Tema uks oli ikka pöördujatele avatud aga mitte muidukuulajatele. Ja kui järele mõelda, eks ka Jeesus päästis Sakkeuse hinge, kes oli olnud rikas, võis siis ka tema käia oma õpetaja jälgedes.

Ka Bergljot ja Ariel olid kohale tulnud, saades vastutasuks hapusid pilke, sest nende riietus ei sobinud päris dresscode'iga kokku. Ülejäänud külalised kandsid pintsakuid ja kleite ning kingi, kui nemad olid tulnud kapuutsiga kampsunites ja teksastes ning tossudes. Kui nad olid kaua sellist pinevat õhkkonda talunud, otsustasid nad jälle lahkuda. Nad polnud siin teretulnud - nende riided ei kuulunud siia.

Ariel otsustas seletamatul põhjusel vetsu minna, mis asetses kiriku keldrikorrusel. Vähe teadis ta seda, et vets oli õhušahi kaudu ühendatud ka koguduse saaliga ning seetõttu võis iga sõna, mis keldris lausuti, kuulda ka saalis - põhjus, mille pärast pastor ei lubanud teenistuse ajal vetsus käia, et sinu ohkimised ei oleks ebameeldivalt kuulda. Aga Ariel ei teadnud seda, sest ta polnud koguduse liige.

Tegelikult polnud Arielil mingit muud häda, kui palvehäda, mida ta oma südames tundis, kui endine ilus sulnis tunne, mida ta oli eelmisel klaveri harjutusel tajunud, kui saal oli täidetud teistsugust moodi inimestega, teda valdas; mis nüüd oli asendunud läila tülgastusega. - Kas polnud Tartus juba küllalt teatreid ja kinosid, kus selle maa rikkad saaksid aega veeta ja esteetiliselt naudelda, et oli vaja see asotsiaalidelt ja muudelt, kes niikuinii selliste asutuste piletihinda ei kannata välja käia, ära võtta? Nagu oleks keegi paganate õue jälle kinni ehitanud ja pudulojuseid sealt läbi toonud, ühes rahavahetajate laudade üles panekuga. See ei olnud õige asi ning selle pärast tuli palvetada.

"Oh Jumal taevas, Jahve Sebaot, sinu päralt on kõikide väetite palved ja sinu pühadel on heameel sinu ligiolust. Siis kui targad ja arusaajad on sinu püha osa rahva käest jälle ära võtnud. - Ühe käega nad annavad oma orjad vabaks kui pühitsusohvri sulle, mu Jumal, teise käega, võtavad nad igaüks oma orja jälle tagasi! Eks sa just selle pärast lähetasid Messia Jeesuse maa peale, et ta kui kerjus pidi rahva suurte ja ülevate vastu rääkima, kes iseeneses ütlesid: „Ma näen!” - ja nõnda jäi nende patt ja vaimupimedus nendega.

Eks just targad ja arusaajad on olnud sinu riigi kõige suuremad tagakiusajad, kes tahavad rajada kõrgeid kohti maa ja rahva valitsejaile ning anda austust habemele, siiski tegemata seda, mida nad on silma ees lubanud, et nende kombed on silmakirjaks, ja mitte südames sündinud usk ja aukartus sinu vastu. - Sest tahtes meeldida inimestele, meelitavad need targad ja arusaajad end ära Jumalariigist – sinu riigist, mu Jumal! Ja sinu rahva kehvema osa tahavad nad panna seisma eemale või istuma tähtsate meeste jalge ette, kus on nende koht, et nendel pole niipalju leiba ja viina ning liha lauale panna, kui neil teistel, kes on sinu armust läinud suureks maal. Sest sinu käsi on need inimesed kujundanud, kui ilusa kuju tahuja käes, ometi nad käituvad, nagu oleksid nad end isekeskis loonud, ja mitte sinu kärsivars.

Kas tõesti on selline päev kätte jõudnud, kui saba liputab koera või kui sau tõstab kuninga armu andmiseks? Kurjus ei sünni ju sellest, mu Jumal, et kusagil on õelad inimesed, kes surevad maha, kui nad pole kellegile halba teinud või kedagi taga kiusanud; kellel kasvavad sarved pähe, kui nad näevad abituid inimesi, et ei ole neid survamata võimalik mööda minna. Kurjus sünnib sellest, et kusagil on Head inimesed, kes oma edevas toreduses teevad oma heategusid – ja häda maailmale, kui see julgeb sellist jumalikust trotsida ja mitte tahta Healt inimeselt head vastu võtta. Just sellest sünnib nõder abituse tunne Hea inimese südames, mis muudab abitu abivajaja tema silmis roojaseks, et maailm ennemini tema Headust ei tunnustanud. Hea inimene teab ju oma südames, et tema on samuti nõder nagu see abitu abivajaja, kuid temal on rohkem vedanud kui sellel teisel. - Hirm muudab headuse kurjuseks, kui me ei suuda näha end teiste inimeste kaudu Jumalaks!

Seetõttu, mu Jumal, Jahve Sebaot, ja tema Kristus, Jeesus, Pühas Vaimus, andke mulle jõudu, et mõista ja taluda seda ebaõiglust, et siin koguduses oli kunagi teenistus rahva kehvikutele kuid nüüd on teenistus rahva vägevatele, kelle seas kulunud ja katkise kuuega mehel pole enam kohta. Kui sina mind pühitsed võitma kurjust, siis õnnista mind ennemini võitma see Kurat, kes elab minu hinges ja mulle kõrvu sosistab kui äge on „Samumeie”. Sest ainult siis suudan ma kõik teised kuradid ligimeste hinges kaduma ja Sind, mu Jumal, kummardama – Kui vaid mina sind ennemini kummardan!”

Kui Ariel oli seda kõike palvetanud, siis leidis ta oma hingerahu tagasi ja võis jälle vetsust välja tulla. Bergljot vaatas teda veidi imelikult, kui nad jälle saali ees kohtusid, kuid ei öelnud midagi.

„Kuidas sa julged???” sisistas Kaarnakivi koguduse pastor, kes oli tema kirikust väljumisel peatanud, ning teda valusasti käsivarrest kinni hoidis. Tema silmad pöörlesid koobastes ringi, nagu oleks ta ära pööranud.

„Kuidas sa vilets plika õige julged!!” küsis ta veel nõudlikumal toonil ning Ariel pidi segaduses oma sõbranna poole vaatama.

„Mis toimub?” Ei saanud ta sellisest ebaviisakast käitumisest aru.

„Su palve oli täiesti kuulda, nagu oleksid sa poodiumil kõnet pidanud...” tähendas Bergljot tasa, aukartuse ning ärevuse seguselt. „See oli nii ilus!”

„Sa mõtled, et kõik võisid mind kuulda!?” ehmus Ariel „See oli ainult Jumala kõrvadele mõeldud!” Ja selle tunnistuseks läksid nii mõnedki „rikkurid” saalist välja ning seletasid tüdrukut mõtlikul pilgul. Üks pankur oli isegi siidist pitsidega taskuräti välja võtnud ning silmaääri sellega tupsutanud ja Arielile karuselt kätt pakkunud, kes selle ehmunult vastu võttis. Ta polnud sellist tähelepanu kunagi oodanud. See pankur oli veel öelnud nõnda:

„Me ei mõelnud seda üldse niimoodi, et nüüd valitseme siin meie. Ka meie tahame, et töölised ja asotsiaalid kirikus käiksid ja mitte tänaval aega ei veedaks. Järgmine kord tuleme tavalises riietuses, siis võivad meie ligimesed ka meie kõrvale ära mahtuda.”

Kui kõik inimesed olid ilusasti kirikust lahkunud siis ei lasnud pastor ikka veel Arieli käest lahti.

„Te hoiate must kinni.” tähendas ta viisakalt

„Kuula nüüd hoolega, plika, ka siis kui see juuksevaht su ajud on ära nõristanud! -”

„Mida te endale õige lubate?” haavus Ariel ning Bergljot tegi samuti sellise kõnetamise peale nägusid, kuid pastor polnud veel lõpetanud.

„Minu kogudusel on ainult üks pastor ja ainult mina otsustan, mis korra järgi seda teenistust peetakse! - Või ei kuulanud sa mu jutlust! Kui sa rohkem aega piibli lugemiseks pühendaksid ja mitte enda haldjana üles mukkimiseks, siis sa ka teaksid, mida sa kõike Jumalariigi vastu siin ära tegid. - Või sina muretsed tööliste pärast! Phäh! Ära aja mind naerma! Tulid minu kogudust õõnestama.”

„Ma ei ürita siin midagi õõnestada, ma...”

„Kuidas sa julged mulle vahele segada??” raevutses pastor endast väljas olekus. „See vaid tõestab, kui vähe sa endast vanemaid austad ja kui silmakirjalik see sinu „palve” tegelikult oli. Ja võta oma troll ka kaasa.” Tähendas ta veel mürgiselt Bergljoti poole noogates.

„Kuidas see oli?!” rapsas Ariel oma käe ise lahti ja tuli pastorile nina alla. „Kuidas te mu sõbrannat nimetasite?”

„Ah, palun vabandust!” irvitas pastor selge naudinguga „Ma oleksin pidanud teda päkapikuks või kääbikuks nimetama!”

Ning Bergljot hakkas selle peale nutma ning jooksis kirikust välja.

„Seda sa veel kahetsed, inimene, sinu kiriku liikmeiks me ei astu!” ütles Ariel sisistades ning ruttas oma sõbrannale järele.

Pastor vaid hüppas ühelt jalalt teisele nagu köster tuntud filmis ja ütles „Ise tegid; ise tegid – kes teid üldse siia kutsus!”

Arielil kulus Bergljoti lohutamiseks mitte vähe aega. Mis ta teha sai, et tema sõbranna oli selline väike ja töntsakas nagu päkapikk, kas sellepärast tuli teda siis vihata? Pealegi polnud see tal esimene kord, kus ta oma sõbranna pärast pidi koguduse liikmesusest loobuma.

„Palun jäta mind!” nuuksus Bergljot

„Ära kuula teda, ta sõi halvaks läinud verivorsti; tema kõht on Hagazi täis!”

püüdis Ariel teda lohutada.

„Kui mind ei oleks, leiaksid sa endale koguduse...” tähendas Bergljot haledalt ning luristas nina.

„Ah, kellele neid vaja on, sina oled mu kogudus, või oled sa juba unustanud, et kus kaks või kolm on koos Jumala nimel seal on ka Jeesus! Ja meid on „Õeluses” rohkem kui kaks, või oled nemad täiesti unustanud!” Ariel oli tüdrukul õlgadest haaranud ja natuke raputas teda, nagu tahtnuks ta öelda: „Ärka sellest üles!” Ja Bergljot tõesti hakkas naeratama, nagu oleks päike pärast pikka vihmaperioodi pilvede tagant jälle oma nina välja pistnud.

„Sul on vast õigus...”

„Muidugi on mul õigus, - sinna kogudusse me enam ei lähe. Haldjad ja päkapikud! - Mida veel?” põlastas Ariel tülgastunult ning nad läksid rahus oma teed, Ariel seletades piibli varal, kuidas Bergljot on siiski Jumala laps, missest, et pastor tema hukka mõistis.

IV

Kusagil taeva äärel nuttis Jeesus haledalt, et tema pastor nõnda surnud oli. Ta oli küll tema surma puhul isegi missat pidanud, kuid pastor ei teinud ikka aru saama ja kuulma, kõigile suurtele vaimuandidele ja väeavaldustele vaatamata, milled Jumal tema kätte oli usaldanud.

Jahve tuli sama teed ühes Püha Vaimuga ja ütles teda tõsiselt seletades:

„Mis sa siin niisama töinad? Pühi pisarad ära ja mine aja see asi korda, kui sulle tulemus ei meeldi. Vististi on see ikkagi sinu kogudus, mitte tema kogudus!”

Siis Jeesus võttis end kokku ja läks sõjakambri poole teele et endale paremat rüüd otsida.

„Mida küll seks puhuks selga panna.” Ja erinevad inglid asusid end kohe üksteise võidu pakkuma.

Esiti tuli „Jumal neab viljatuma viigipuu.” kuid Jeesus kirtsutas nina „Liiga agressiivne, me tahame, et sealt ikka mingit vilja alles ka jääks.” kõnetatu kummardas sündsalt ja taganes jälle eemale.

„Jumal hukkab oma viinamäe aednikud” tuli järgmisena, kuid ka teda ei valinud Jeesus endale pidurüüks.

„Sellele pastorile on juba piisavalt verd; tuld ja suitsusambaid jagatud – tema äkiline pöördumine ei tule enam kõne allagi. - Pealegi, miks peaks ühe pärast terve kogudus surema?”

Ja nõnda valis Jeesus pirtsutades, nagu suurilma daam, kuid ei suutnud õiget leida. Lõpuks silmas Jeesus kusagil eemal muu varustuse hulgas inglit nimega „See on lõpetatud!”

„Voh! Sinu ma just valingi!” ütles Jeesus muheledes ja teised hakkasid kohe soselema ja arvamust avaldama, mida selline valik õige kaarnakivi kogudusele peaks tähendama.

„Mis, mina vä?” ei olnud kõnetatu üldsegi õnnelik, et just teda oli välja valitud. Ta oli muidu ka väga räämas ja räsitud olekuga ingel. Viimati oli Jeesus teda kandnud, kui ta Kolgata mäel, ristil rippus ja ta koos temaga taevasse tagasi lendas, ning selle tõttu templi vahevaip kaheks kärises ning suured maa värisemised Iisraelis sündisid.

„Sa ise ütlesid, et sa tahad, et kogudus pääseks...” kogeles „See on lõpetatud.” mõmiseval toonil.

„Inimesed, mitte hoone!” tähendas Jeesus lõbustatult, ning kõnetatu ohkas tehtult, keeras koha peal ringi ning harutus lahti, nõnda et Jeesus sai temasse sisse astuda. Kui Jeesus oli ingli endale selga pannud, sai ta eriti näotu mustlase sarnaseks – ikka sellise koleda nõia sarnaseks, keda ükski inimene ei suuda kaua vaadelda. Ja kuidas ta veel haises, nõnda et kärbsed tema pea kohal omaette ökosüsteemi paistsid loonud olevat või lausa saturni rõngad. Kõik teised inglid ehmusid ja taganesid sõjaruumist välja. Nad eriti ei sallinud seda inglit, sest tema tegevus oli alati nii lõplik ja mitte-halastav, arvestades Jeesuse muidu nii leebet viisi.

„Mis ta mõtleb tolle pastori südame nõnda ära paadutada, nagu Egiptuse vaaraol?” küsis Raafael Gaabrielilt teraval toonil. Kõnetatu vaid manas ette kinnise ilme ja kehitas selle peale õlgu.

Kusagil põrgus peeti parasjagu Jaanipäeva või oli see Iseseisvuspüha või midagi Jõulude sarnast. Või mingite muude pühade kokkusegard. See polnud isegi tähtis. Mis luges, oli see, et üle pika aja oli Lutsiver seletamatult heas tujus, ja seda oli vaja ära kasutada. Peaõelus tegi välja ning – andis andeks. Isegi Višnagojim oli lõpuks piinapingist välja lastud ning võis oma endist „kõige paremat sõpra” seletada, kes talle imalalt vastu naeratas. „Ups – väike tööõnnetus!” tähendas ta naeru mökitades ja leidis endale kiirelt uue vestluspartneri. Višnagojim aga kadus sellelt peolt ja kasutas aega hoopis patu kahetsemiseks ja mõne ullikese rajalt maha võtmiseks. Lutsiveri heatahtlikus ei kestnud ka igavesti ja pidi selleks valmis olema, et mitte sinna tagasi minna.

Pastori jutluse ning Arieli palve dissonants oli selitanud piisavalt lahkmeelt et koguduses kaks kildkonda tekitada, mis kibestunult üksteise vastu võitlema hakkaks. Ja natuke õigust oli mõlemal poolel – seda tuli aga rutusti ära kasutada, enne kui keegi muu, kummatigi Leonidas Sumatin vahele ei segaks ja kogu au jälle endale ei krabaks.

„Ehk saab isegi mõne tema kratiga diili teha?” mõtles Višnagojim pilves ilmel ning läks edasi.