Eh, kas tema on ka lesbi?

I

Tiffany oli Kenishaga jälle metsas, et mediteerida ruunide üle ja parendada tüdruku tehnikat. Kui vanamees oli talle vajalikud juhtnöörid andnud, jättis ta Tiffany omapead ning läks omi asju ajama.

Tiffany püüdis mediteerida oma ruunijada üle, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Kusagil neljanda ja viienda lõime juures läks tal järjekord sassi. Ta kortsutas ette asetatud A4 peale kulmu ja märkas, et Eh oli tema pahemale käele ilmunud ning jälgis tema tegevust suure huviga.

Tiffany tegi, nagu poleks ruunivaimu märganud ning püüdis edasi mediteerida, kuid Eh tuli mõnitavalt lähedale ja pani oma pea paberi peale, nagu ei näeks ta muidu lugeda ja pöördus siis ussilikult ringi, nõnda et ta Tiffanyl pea süles lamas. Tüdruk püüdis hoomata, kuidas selline asend füüsiliselt üldse võimalik on. See ei aidanud üldse tema õppetükile kaasa ja ta ohkas.

„Sa tundsid must puudust?” küsis ta mittemidagi ütleval ja hooletul toonil ning ei vaadanud ikka ruunivaimule silma

„Kas mängime nüüd raskesti kättesaadavat?” osatas Eh vastu ja vallandas oma mantli hõlmad. „Sina kutsusid mu välja ja tundsid puudust.” tähendas Eh, kui oli end Tiffany ette murule istuma seadnud. Põlvede peal istumine pidi väga valus olema, arvestades konarlikult mätlikku pinda, millele Kenisha oli Tiffany pannud, et see tema meditatsiooni võimendaks. – Ta ei saanud aru, kuidas võib valu midagi head võimendada. – Ta vaatas Eh'ile otsa ja naeratas sundimatult.

„Jah, ma tundsin sinust puudust – see meditatsioon on nii-iii nõme!” venitas Tiffany tülgastunult ja kohendas oma asendit. Rääkimata, et ta ei suutnud keskenduda, mis teda juba selle pärast häiris, et muidu tal sellega probleeme ei olnud, kuid tema jalad hakkasid ära surema ning see surin tõesti takistas selgelt mõtlemist.

Eh vaatles teda kaastundlikult ja võttis mantli seljast ära, nagu oleks tal palav. Selle all oli ilus rohukarva kleit, mis jalgade juurest imelikult pungitas. Eh jälgis tüdruku pilku ning liigutas paremat jalga põlvili asendisse, nõnda, et Tiffany võis näha, mis selle all oli – Ta punastas.

„Mis asi SEE on??”

Tiffany ei olnud elusees midagi sellist näinud, ehkki oli kuulnud. Kas Eh oli soovahetusoperatsiooni teinud?

„See on dildo....” tähendas Eh hooletult, „...see on teisest otsast minu vitus ja võimaldab käed vabad hoida. Ma tean, kuidas sulle meeldib mu rindu masseerida...”

„Jah, aga miks ta nii-” jättis Tiffany lause lõpetamata. „Kas nad ei pidanud plastikust olema või midagi?” tähendas ta seda kergelt puudutades ja tõmbas sõrme kohe ära ja pani käed suu ette, ise põnevil vaadeldes.

Eh naeratas selle peale laialt ning ulatas oma parema käe, millele ilmus teine samasugune kunstriist, mis oli nagu kaks riista keskelt kokku pandud. Ta katsus seda igat pidi ja sai aru, et see on kaetud looma nahaga. Ta vaatas küsivalt, kuid vast seda Eh ootaski, sest ta lisas:

„Eesli eesnahk – võetud suguti ümbert, sest neil on väga suured ja siis ei pea liiga palju isendeid tapma, et neid kätte saada. Annab väga ehtsa tunde, kui seda kasutad. Nende kokkuõmblemine oli paras nuhtlus.” Paistis, et Eh oli oma kunsti üle eriti uhke.

Tiffany vaatas pahviks löödult ruunivaimule otsa ja siis uuesti dildot. Ta sõrmitses seda eriti pingsalt, et leida üles mainitud õmblusi ja viis selle riistapuu vastu valgust silmade juurde, kuid metsas polnud sel hommikutunnil just palju valgust läbi võrade paistmas. Paistis, nagu oleks see ehtne. Ta pigistas seda, ja lasi selle õudusega maha kukkuda.

„See elab, ma tundsin pulsi lööki!” tähendas Tiffany tülgastunult

Eh naeratas ja võttis dildo jälle üles ning vaatas tüdrukule kaastundlikult otsa. „Sa oledki veel natuke noor selliste mänguasjade vastu, mida täiskasvanud kasutavad.” Ta kaotas selle jälle ära ning hakkas end korrastama. Tiffany mõtles veidi ja ei saanud aru, mis tema sees toimub.

„Oota!” leidis ta end hüüdmas, kui ruunivaim asutas minekule. Eh peatus ja vaatas küsivalt Tiffany poole. Tüdruk hüppas mättalt üles ja viskus Eh'i käte vahele ning embas teda eriti kirglikult, nõnda, et dildo talle vastu naba surus. Ta võis seda läbi riiete selgelt tunda.

„Mille eest see oli?” küsis Eh veidi üllatunult. „Ma arvasin, et sa soovid mediteerida.”

„Tule siia, tobuke.” urises Tiffany ja lükkas oma pahema jala ruunivaimule kahe jala vahele ja tõstis ta veidi ülesse. Eh lasi Tiffanyl end lahti riietada ja naeratas silmadega, ilma et ta suu oleks liikunud. Kui ta oli ruunivaimu igati lahti riietanud, vaatas ta igatsevalt dildo peale ja mõtles. Eh asus juba Tiffanyt lahti riietama, kui tüdruk tema peatas.

„Sina ei tee midagi, mina riietan end lahti.” ja nende sõnadega hakkas Tiffany end tõesti mõnitavalt aeglaselt lahti riietama ning Eh värvus näost eha-punaseks, ning tema suunurgad paotusid kergelt ja ta hakkas raskemalt hingama. Juba selle nägemine ajas Tiffanyl vere keema ja tal oli raske ka oma hingamist kontrollida. Lõpuks seisid nad välul, pärast seda, kui Tiffany oli ruunivaimu jälle omile jalgile lasknud, ja kompasid teineteist pilguga üle, enne kui Tiffany äkilise nõksatusega dildo enda vittu võttis ja enne selle lõplikult enda sisse matmist veidike oma kliitorit masseeris, et see verd täis valguks, ja ava laiemaks venitaks. Kui ta oli juba alt piisavalt märg, siis tuli ta ruunivaimule veel lähemale, kes sellisest otsekohesusest võpatas, ja püüdis vahekorda katkestada, kuid Tiffany ei lasnud. „Ära nüüd poolel teel kinni pea, sa peru hobune.” mõnitas Tiffany Eh'i ja näkitses teda kõrvanibust. Nüüd, kus asi just huvitavaks kisub, tahad sa lõpetada. Tiffany tõstis oma pahema jala aeglaselt kõrvalt üles ja asetas selle ruunivaimule ümber vöökoha, et teda veel lähemale tõmmata ja kui ta rütmiliselt liikudes oli niimoodi seisnud, siis viis ta teise jala samasse asendisse. Nüüd pidi Eh kogu tema keha raskust ees kandma – ja tema õbluke keha ei paistnud sellega toime tulevat, sest ta hakkas ettepoole koperdama, kuni ühte puutüve Tiffanyga rammis, kes selja ära lõi ning kiljatas. Kuidagi mõjus see eriti erutavalt – see valu, samal ajal kui ta oli orgasmi äärel. Eh hakkas rohkem vastu tema vittu suruma ja tema löögid muutusid täpsemaks. Ka temal paistis orgasm mitte enam kauge mäe taga olevat. Ühe käega lükkas Tiffany end puust eemale, ja Eh järgis tema juhatust, ning astus sammu tagasi. Nüüd toetus Tiffany vastu puud ainult õlgadega ja sai oma kätega kord enda rindu ja ruunivaimu rindu masseerida. Nende mõlemi rinnanibud olid juba paksuks tursunud ja nad ei suutnud oma orgastilisi ohkeid enam varjata. Ta tundis, kuidas tema vitt spastiliselt kokku tõmbuma hakkas, nagu oleks seal päris peenis – see tõesti tundus nii ehtsana. Eesli eesnahk oli pärast tüdruku loomulike kehavedelikega kokku puutumist eriti libe ja läks väga kergesti sisse ja välja; sisse ja välja; sisse ja välja. Tiffany kaotas ajataju. Kui kaua ta oli juba sellises asendis olnud. 5 minutit; 15; 30? Ta ei teadnud seda ja sai oma esimese orgasmi, ning vahetas asendit. Paistis, nagu tantsiksid nad mingit eriti räpast tantsu, sest Eh luges iga tema keha liigutust ja mõtet filigraanse täpsusega, tegemata ühtegi üleliigset liigutust. Kui Tiffany kahe käega puust kinni hoidis, et veidi hinge tõmmata, ei olnud tal vaja midagi öelda, sest Eh lükkas oma dildo, mis ennemini oli vitus, Tiffany pärakusse. Tüdruk reageeris sellele kohe, ning tõmbus kokku, silmanurkades pisarad. Viimane kord, kui ta oli seda niimoodi teinud, oli ta olnud koos Mihkliga ja rase, nii et ta mees ei saanud liiga kaugele minna, kuid nüüd – .

See tundus veel ehtsam, kui kepp tema mehega, või Lutsiveriga. Ta ei teadnudki, et võib midagi niimoodi nautida. Et on olemas selline Nauding. Ta ei teadnud mida sellest arvata, sest hakkas end süüdi tundma. Kuidagi see tundus, nagu petaks ta oma meest, ehkki Mihkel oli juba ammu surnud. Tiffany oli enda peale vihane, et ta just sellisel ajal julges niimoodi mõelda. Ta viskus veel kirglikumalt tagumik vastu Eh'i, kes teda halastamatult ja sadistlikult rammis. Nende kiirus aina kasvas, nagu naudiks Tiffany seda valu enese pärast. Ja nad mõlemad said orgasmi ning ähkisid mõnda aega. Kuid Tiffany polnud saanud veel küllalt. Kui ta kergelt tuikudes jälle kahel jalal seisis, asetas ta vaistlikult oma pahema käe ette, nagu Eh oli seda teinud ja ka tema peo peale ilmus samasugune kunst-dildo.

„Sa õpid kiiresti!” tunnustas Eh teda hindavalt. „Mis sa veel ootad, pane peale, nüüd on sinu kord!” Kuid Eh ei eemaldanud enda oma ja kui Tiffany oli enda oma peale pannud, sai ta aru mispärast. Eh tuli talle väga lähedale ja hüppas samuti tüdrukule sülle, kuid oma pärakuga. Tiffany tänas endamisi õnne, et ta oli tugevama kehaehitusega ja suutis veidi pisemat Eh'i paremini vastu oma keha tasakaalus hoida. Iga kord, kui nad niimoodi keppisid, peksis ruunivaimu vitus olev dildo vastu nende mõlemi kõhtusid, ja see kuidagi mõjus erutavalt. Eh pidi tüdruku küünarnukkidest kõvasti kinni hoidma, samas kui Tiffany toetas ruunivaimu keha kätega selja tagant ning keppis teda õhus. Eh võttis parema asendi, ja mässis samuti oma jalad raskelt ümber Tiffany ja paistis, et tüdruk kasvab kuidagi suuremaks – ei, see oli optiline illusioon, et Tiffany ühe mätliku künka peal seisis, mille ees oli sügav auk ja endine kustutatud lõkkease, palistatud munakividega, et tuli ei saaks levida. Tiffany pidi kogu oma jõu kokku võtma, et Eh saaks mugavama asendi ja nüüd pea alaspidi väikeses kuristikus sipelda võiks. Tema oli ruunivaimu kohal, nagu mingi kiimast nokastunud piraat, kes oma sõjasaaki vägistab ja rapib. Eh hakkas naudingust kiljuma ja oma huuli närima, ning tema silmavalged hakkasid paistma. Ka Tiffany oli oma pilti tasku ära kaotamas ja kattus külma higiga, kuid ei suutnud üldse lõpetada. See oli nii hea, nii hea, kurat, ta tahtis selles asendis looja karja minna...

Keegi virutas talle vägeva lahtise käehoobi vastu põske ja ta paiskus eemale. Mõlemad, nii Eh, kui Tiffany, olid üks ühes nurgas ja teine teises nurgas – nende vahel seisis raevust hullunud Genisha, kes tülgastunult mõlemi otsa vaatas.

„Mida sa endast mõtled, noor tüdruk?!”

Hetkeks ei saanud Tiffany aru, mida mees mõtleb, kui talle meelde tuli, et ta on täiesti alasti. Ta värvus näost ehapunaseks ja hakkas silmadega oma riideid otsima ning tõmbas oma mantli endale peale, et vanamees teda enam ei näeks.

„Vabandust...” kobises ta imala naeratusega, kuid kuidagi ei suutnud ta enam endise kergusega Kenishale silma vaadata, kes teda, nagu pistodadega läbistas.

„KES SA ENDA ARUST OLED???” Hakkas Kenisha ruunivaimu kallal võtma, kes oli juba riides ja naeratas plikalikult ning tegi „Ma enam ei tee!” peale minekut.

„Jutt või asi! Muidugi teed, tema ju maksis selle eest!” urises Kenisha raevuselt endamisi ja Tiffany juba tahtis küsida, mida vanamees sellega mõtleb, kui ta peatus ja hakkas õudusest meest vaatama, kuidas ta oma niinest rihma vöökohalt eemaldas. Ta oli liiga palju keppinud, et nüüd vastu hakata. Ta ikka tuikus veel kergelt, nii et kui mees teda nüüd võtma hakkab, ei oleks ta suutnud vastu hakata. Selle asemel istus Kenisha hoopis kännu peale, olles enne Tiffanyst kinni haaranud, ja vaatamata tüdruku mannetule katsele vastu puigelda, tema omale sülle väänanud, nõnda et peale võetud mantel tema sülle vajus ja tüdruku palja tagumiku paljastas.

„Mida sa õige mõtled?” protesteeris Tiffany alandatult.

„Pahad tüdrukud väärivad oma karistust!” möirgas Kenisha ja lõi Tiffanyt nii tugevasti, et niinest vöö soonis tüdruku õrna nahka. Tema isa polnud teda kunagi füüsiliselt karistanud, kuna leidis, et sõnad on palju väekamad instrumendid. Pealegi oli „Nukitsamees” tema lemmik telefilm ja ta oli Tiffany lapsepõlves alati „Head lapsed, need kasvavad vitsata; arm aitab enam kui hirm!” ümisenud. Nemad olid mõistuse inimesed ja ei langenud sama madalale kui teised kaasmaalased. Teda ei karistatud kunagi, nagu teisi lapsi karistati – see oli tema esimene kord ja ta ei saanud sellest aru. Miks küll vihkas Kenisha teda nii palju? Kas ta oli mehest valesti aru saanud? Varem ta ei olnud teda nii ägedalt löönud. Isegi tema kõrvakiilud olid vaos-hoitud – kuid mitte nüüd.

„Palun, Ai-palun, ei!” niutsus Tiffany meeleheitlikult „Mida ma valesti tegin?”

Kuid Kenisha ei ütelnud midagi, vaid jätkas tema peksmist, ka siis kui tüdruk tema süles väänles, ei lasnud mees teda lahti ja peksis kogu Tiffany keha selja pealt siniseks ja vermeisse. Tema niinest rihm juba auras tüdruku verest ja Tiffany ei saanud aru. Ta tihkus endamisi nutta ja tundis end abitult. Ja nii pea kui tema keha alistumuses lõtvus, lõpetas Kenisha tema peksmise ja pani ta jalgade peale seisma ning lausus mingi loitsu, mis ei lasnud Tiffanyl end liigutada. Nõnda ta seisis alasti mehe ees, nagu elutu mannekeen, vaadeldes hirmunult, kuidas mees teda riidesse paneb. Isegi oma suud ei suutnud ta enam liigutada, et küsida, mis toimub. Ta nägi, kuidas soolased pisarad nõrisesid mööda vanamehe põski, kes nutust selgelt vappudes ja üldse mitte himukalt temale riidehilpe selga ajas. Tema keha alistus igale Kenisha käsule, ometi ei tundnud tüdruk erutust vaid pigemini häbi. Kui ta oli niiviisi korrektselt riietatud ja silutud, puudutas Kenisha sõrmega tema huuli ja ütles: „Räägi!”

Tiffany püüdis end liigutada, kuid ei suutnud ning see hirmutas teda veel enam. Ta vaatas hirmust kalkvel silmadega ja tahtis nutma puhkeda, kuid pisarad ei tulnud välja. Ta vaatas vaid ühes suunas, suutmata liigutada midagi muud peale huulte. Ja hääl ei tahtnud kuidagi häbist kantuna üle huulte libiseda.

Kenisha hakkas teda tigedalt raputama: „Räägi, sunnik, RÄÄGI!! „blin!” ; „Jop tvuy mat'!””Kas sa tahad surma saada? - Tahad sa tüdruk! „MIS SUL OMETI ARUS OLI, ET SA LASID END RUUNIVAIMUL SEDASI RAHULDADA???”

„Mis selles nii erilist on, me oleme südamesõbrad.” mökitas Tiffany kohtlaselt blondiinilikul toonil ja ei saanud aru, mis vanameest nii vihaseks ajas.

„Mis sa arvad, mis sa ruunivaimude jaoks oled?” küsis Kenisha end veidi kogudes ja vaatas, kuidas päike pärastlõunat paistma hakkas. Kui kaua ta oli juba siin olnud. Tüdruk hakkas nälga tundma ja mõistma, et ta oli siin juba hommiku kella 6-st kuni hinnates valguse varje puudel, kuni kella 5 õhtul mediteerinud ja keppinud ning peksa saanud. Nii kaua?! Korraga jõudis talle kohale mehe küsimus suremisest ja see ei tundunudki enam nii pentsik.

„Vabandust, ma kaotasin ajataju. Minu meelest möödust vaid pool tundi...” vabandas Tiffany ebalevalt.

Kenisha ignoreeris seda vabandust ja keeldus ikka veel tüdrukuga rääkimast või talle otsa vaatamast ning nuttis hääletult. Siis torkas Tiffanyl pähe, et vanamees oli midagi küsinud ja vastas selle peale.

„Ei, vabandust, ma alles kogun ennast kepist ja karistusest, ma ei saa üldse aru, mis toimub. Ja mida sa mõtled, mis ma ruunivaimudele tähendan?”

Esimest korda, vaatas Kenisha tema peale kahetseva valulikusega. „Minu kaastunne!” ütles ta mürgiselt, kui oli teda nii haletsevalt seiranud. „Sinu isa pole sind üldse mitte rihmaga õpetanud.” konstanteeris Kenisha ilmset fakti.

Tiffany läks endast välja. „RÄÄGI NÜÜD!” Ta tahtis mehele kaissu viskuda, et seda olukorda mõistetavaks teha, kuid ei suutnud ikka liikuda. Mis iganes loitsu Kenisha oli kasutanud, ei suutnud tüdruk seda oma oskustega murda, või oli see mingi uus ja tundmatu, mida talle poldud veel õpetatud.

„Sa ei saa end isegi mitte liigutada, sest sulle pandud ruuniloits kammitseb sind hästi – oleksid sa oma jõu täiuses, siis suudaks kaarnakiviga inimene selle kergesti maha võtta, see on kõigest tase 3 mitte 9 et see sulle raske peaks paistma, kuid kuna sa oled surma äärel ja oleksidki surnud, kui ma teid ei katkestanuks, siis on sul kuidagi raske oma väeriismetega isegi nii nõrgast loitsust läbi närida. Praegust võiksin ma su ära vägistada ja sa ei suudaks mulle üldse vastu hakata, kui mul peaks selline himu tekkima.” ütles Kenisha tülgastunult. „Ma ei arvanud, et sa nii kohuke oled!” salvas ta peale. Ja Tiffanyl oli häbi, et ta oli mehe silmis naisena nii langenud. Ta ei teadnud, miks ta tahtis seda heaks teha ja jälle Kenisha poolt lugupeetud olla, kuid kuidagi see läks talle väga korda.

Kui nad olid seal mõnda aega nii seisnud, ohkas Kenisha eriti raskelt, nagu tuleks see tema sügavaimast südamesopist ja paistis eriti muldvana, nagu oleks keegi talle 400 aastat vanusele lisanud. „Sinult ma vastust ei saa, mida ma küsin...” pobises vanamees endamisi. „Heaküll, ruunivaimude jaoks oled sa patarei või mahuti, milles on nende toit, mida nad söövad. Ilma selleta hajuksid nad füüsilises maailmas lailai, nagu vesi kivi peal või gaas õhus. Neil on vaja midagi, mis neid „tahkemaks” teeks, et nad võiksid ühte tükki jääda. Selleks vajavad ruunivaimud šamaani – ja seda sa minu käest oled kõik see aeg õppinud. Kui sinu eelarve läheb nullli, siis sa sured ja kui sul isegi õnnestub see üle elada, siis kaotavad ruunivaimud sinu vastu igasuguse huvi ja võivad isegi oma näljas vaenulikuks muutuda, sest sinuga suhtlemine on nendele nagu võõrutusnähud narkomaanile. Keegi peab neile laksu andma, et nad seda üle elaksid.”

„See kõlab nagu Matrix...” mõmises Tiffany valjult ja Kenisha saatis talle ühe veidra pilgu.

„Ma ei vaata telekat – pole aega, liiga palju tööd vaimumaailmas.” Tiffany andis talle filmist sisukokkuvõtte ning mis ta sellest arvas, ning Kenisha seiras teda veel haletsevamalt.

„Aga kui sa seda juba teadsid, siis kuidas sa selle vastu siis eksisid??” küsis Kenisha nõrgal häälel ja hakkas jälle välu peal edasi tagasi kõndima.

„Aga” – pahvatas Tiffany. Ta läks täiesti endast välja. „SEE ON JU KÕIGEST FILM! KÕIK MIS SEAL ON NÄIDATUD, ON MÄNGULT, MITTE PÄRISELT. SEDA EI OLE PÄRISELT OLEMAS – NAGU PÄKAPIKKE POLE PÄRISELT OLEMAS, VAID MU VANEMAD PANEVAD KOMME SUSSI SISSE!!”

„Ma pole kunagi telekast ja filmidest ning fotograafiast aru saanud.” möönis Kenisha kannatlikult. „Mu kaitsevaimud on näiteks nii 'ujedad' et nendest ma ei või pilti joonistada ja end ei tohi ka pildistada lasta; ning oma häält ma ka ei või linti võtta lasta. Muidu mu kaitsevaimud karistavad mind sellise lugupidamatuse eest.” Kui ta oli veidi hinge tõmmanud siis ta jätkas ja Tiffany kuulas, sest Kenisha oli vast unustanud oma loitsu maha võtta ja tal ei jäänud midagi muud üle peale vahele rääkimise, kuid praegust tahtis ta lihtsalt kuulata. „Mängult, ütled sa? – Ei, see ei ole mängult! Miski siin maailmas ei ole mängult, kõik on päriselt, isegi kui sa füüsiliselt ei sure, võid sa vaimselt surra. On olemas rohkem kui üks liik surmasid, mida inimene võib tunda. Juba see, kui sa tunned rasket masendust, on teatud mõttes suremine, sest sinu loomulik energeetika ei toimi ja sa ei saa oma Egoga ühendust. Sinu mina-pilt on jäänud ilma toiduta, nagu hakkab aju valutama, kui sa teda vere kaudu piisava koguse õhuga ei varusta. Ometi ütled sa hoopis, et su pea valutab, mitte aju, mis sulle sellise kujutluse saadab, et sa teda jälle toitma hakkaksid. See pole isegi praegust tähtis, mitu surma liiki olemas on, tähtis on see, et ma hoolisin sinust ja pidasin sust lugu, kuid sina viskasid selle ühe orgasmi pärast minema!”

„Ma ei saanud ainult ühe orgasmi!” protesteeris Tiffany solvunult.

„VÄGA TORE!! Sa oled siis eriline lipakas, kes suudab juba mitu orgasmi järjest saada!! See on hea teada sinust! Kui sa võid end hoida enese häbistamisest, siis kasuta oma õigust vaikida!!” möirgas Kenisha ja Tiffany jäi vait ning tahtis nutta, kuid tema pisarajuhad ei kuulanud ikka sõna ja tal oli liiga häbi, et küsida vanamehelt nutuks eraldi luba. Ka tema keha valutas ikka veel peksust, kui ta tundis oma riideid hangunud verega vastu ihu kleepumas.

„Sa vist arvad, et sina keppisid ruunivaimu?” Kenisha saatis muuseas oma pahema käega õhulasu, nagu mõned lapsed teevad, vormides sõrmedest püstoli kujundi, et mitte tüdrukule ligi tulla. Ja Tiffany tundis, et võib kogu oma pead liigutada, ning puhkes hüsteeriliselt nutma. Kui ta oli end tühjaks nutnud siis tunnistas ta hädiselt: „Jah, ma olen süüdi, MINA keppisin ruunivaimu, sest ta meeldib mulle!” „”Vale!” sisistas Kenisha ja tüdruk jälgis teda ilmses segaduses. „Eh kirjutas sinu üle ja lasi sul mõelda, et sina juhid kõike, see toimus kõik sinu peas, kuid mitte mängult vaid päriselt ja hoopis sina hakkasid vastu ja tahtsid lõpetada kuid ei suutnud, sest Eh tahtis sind üle võtta ja ära seestada. Tal pole veel ühtegi šamaani olnud, ja siis soovis ta sinuga algust teha!”

„Kuidas sina seda kõike tead, kui sind siin ei olnud?” küsis Tiffany hirmunult.

„Sest sa oled praegust nii masendavalt nõrk ja ma võin sinu vaimukeha varjust seda nagu teie filmidest tagasi vaadata, mis sa siin tegid, kui pidid mediteerima.” Ja kui ta oli oma edasi-tagasi kõnni lõpetanud, siis ütles ta Tiffanyle tõsiselt otsa vaadates. „Ma pole küll su isa, ja tegelt ei peaks mind üldse kottima, mida sa oma eluga peale hakkad, kuid siiski see natuke haavab mind kõvasti, et sa mu õpetuse peal jalgadega trambid. Minu lugupidamise pead sa jälle välja teenima, noor tüdruk, ma ei suuda ikka veel uskuda et sa nii odav oled!! Täna ma sind rohkem ei õpeta, oled vaba!”

Ja enne, kui Tiffany jõudis midagi enda kaitseks öelda, leidis ta end jälle oma toast, ning ilma Kenishata, ta suutis jälle liikuda, ning tundis midagi oma kõhus keeramas ja jooksis koperdades vetsu ning oksendas end tühjaks nõnda et sapi-nired tal suunurgas pärlendasid. Üks teenija tuli tuppa ja ta vaatas anuvalt tema poole, kes kiiresti kadus ning siirupimahlaga tagasi tuli, millise klaasi ta tilgatumaks jõi ja tänulikult korises. Teenija aitas tema jälle voodisse ning kadus, ning Tiffany oli selle üle tänulik, sest kui ta oleks tema riideid liiga palju vaadelnud, siis oleks ta tema vermed avastanud ja nende kohta küsinud.

II

„Te unustasite hommikust süüa, noor emand.” tähendas tagasi tulnud teenija viisakalt ning asetas suure aurava taldriku koos ungari guljaši ja kolme viilu rukkileivaga öökapile, sinna kõrvale tõi teine teenija kiiresti tassikese piima ja suure kolme liitrise piimakannu ühes soola topsi ning sinepitaldriku ja mädarõika vaagnaga toidu jaoks. Tiffany mühatas tänulikult ning teenijad taganesid siivsalt toast ning sulgesid enda järel ukse, et Tiffany saaks rahus üksi süüa. Tiffany määris sinepit leiva peale ja pani veidi mädarõigast guljaši peale, nagu talle kombeks oli ja sõi ennast unuastavalt, ning kortsutas kulmu ja pani mädarõigast juurde ja sõi edasi. Kui nauditavalt maitses Eesti sinepiga rukkileib mädarõikas ülevürtsitatud guljaši ahmides. Talle meeldisid ülevürtistatud toidud, et see tema üleolekut teistest inimestest tõestas, kes ei olnud nii kõrge taluvusega nagu tema. Ja ta mõtles Kenisha küsimuse peale: „Kas sa tahtsid surma saada?”

Võib-olla ta mängis tõesti surmaga kassi ja hiirt, ning tema polnud üldse see kass. Tema elu tundus nii ebareaalsena. Kõik tuli talle nii kergesti kätte, et ta peaaegu ei pidanudki pingutama. Kõik niigi asjatasid tema ümber ja see häiris teda väga. Ta tahtis ise elada, mitte teiste poolt ette valmistatud elu vastu võtta. Mihkel sai temast selles asjas aru, kuid Mihkel oli nüüd surnud, et oli lasnud end tema isa poolt kiiniga surnuks raiuda. Ta ei olnud seda ikka veel oma isale andestanud, et ta nii noores eas sellisel viisil leseks jäi. Ta oli tänulik, et oli suutnud oma lapse riigi ja isa eest ära peita, nõnda et sotsiaal-töötajad teda üles ei leiaks. Ta pidi vend Justuse peale mõtlema, kes midagi selles korteris, kus ta oma last ühel nõial hoida lasi, teinud oli. Kas ka tema polnud tasuta? Ta sõi ja mälus ning neelatas ja jõi piima peale. Mida nemad sellest said, et nad teda aitasid? Mida Eh tema seestamisest sai? Miks ta polnud talle kunagi ütelnud? Võib-olla oleks ta aru saanud, kui keegi temaga siiralt oleks rääkinud. Ta ei saanud üldse aru, mis tema ümber toimub.

Kolmveerand tunni pärast oli ta oma guljaši sootumaks ära hävitanud, nagu Jahve limpsas Eelija ohvri, millele palju vett oli peale kallatud ja koos altariga välgunooles ära aurustas. Uks avanes ja vaikivad teenijad tulid ja mitte midagi küsides või nähes, võtsid tema nõud ja taganesid jälle naeratades toast välja ja sulgesid ukse. Ta hingas kergendatult ja lesis oma voodis ja mõtles. Tema jõud hakkas taastuma, kui ühtäkki leidis ta end hoopis taevas pilve peal lesimas, ja Jeesus silitas tema juukseid, kui tema pea Jumala süles lamas.

Tiffany püüdis salvava mõnitusega Jeesuselt küsida, mida ta õige teeb, kuid tundis, et on ikka veel liiga nõrk, ning vermed seljas tulitasid kibedasti.

„Kas sa võiksid mu selja ära tervendada.” küsis Tiffany sunnitud viisakusega, kuid Jeesus ei vastanud temale, vaid silitas rahulikult tema juukseid edasi.

„Kas ma räägin seinaga vä?” küsis Tiffany nõudlikult.

„Sein on seal suunas!”, ja osutatud suunda tekkiski üks sein, millele mingi käsi nagu War-craft 2 menüüs hakkas verest tilkuvaid sõnu kraapima.

„Ma ei mõelnud seda...” püüdis Tiffany pahameelest ohkida, et Jeesus nii juhm on ja sellisest kõnekäänust üldse mitte aru ei saanud.

„Räägi seinaga, ma olen praegust sinu paagi laadimisega liiga hõivatud!” tähendas Jeesus sundimatult siiral toonil ning Tiffany võpatas ja pidas paremaks seda käsku täita. Miks küll rääkis Jeesus nagu Kenisha ja oli sama solvunud? See oli ju ainult seks! Ei midagi isiklikku!! Mis neil küll viga oli? Ta ei saanud aru ja kissitas oma silmi, sest need paistsid kirja lugemiseks tuhmiks jäävat, kuid kuidagi ta suutis selle välja veerida. Ta oli õnnelik, et käsi aeglaselt kirjutas, sest tähed paistsid tema silmadele väga udused. Ta sai alles nüüd aru, kui rasked tema silmalaud füüsilisest ja vaimsest kurnatusest olid. „ME – NEH; ME – NEH; TE – KEL; PAR-SIN” Ta põrnitses seda kirja ja see tuli talle piiblist meelde: „MIS MÕTTES!???!!?”

„Sa olid vaimse pankroti äärel, kui sinu vaimne eelarve kokku kukkus, ja seda see käsi seal sulle kirjutab. See on sinu negatiivne bilanss, ja praegust, kasutades oma õigusi ristil, täidan ma sinu bilansi, et seda arvet maksta, mida sina pole ilmselgelt võimeline enam maksma, sest muidu sa sured .– Praeguse tarbimise juures sured sa kolme päeva pärast, kui ma midagi ei tee, see tähendab!”

„KOLM PÄEVA!!!” Kraaksatas Tiffany „Nii-iiii vähe!” oli Tiffany hämmingus ja Jeesuse muu jutt jõudis talle viimaks kohale. „Aitäh!” ütles ta alandlikult.

„Ja seda oskab see põssa kah!” tähendas Jeesus pilklikult, kuid Tiffany kannatas selle alanduse ära. Juba teine kord selle päeva jooksul oli tal siiralt häbi, et oli kedagi nii endast välja viinud. Ta sai sellest kuidagi seletamatult aru, et see on nii.

„Kui palju mulle elada on antud?” küsis Tiffany alandlikult

„Mõõduka tarbimise korral, kui sa rohkem enam nii rajult ei ela, siis kusagil 30 sünnipäevani peaksid küll välja vedama – 33 kui hästi ilusasti tahta!”

„30!!!” kraaksatas Tiffany endast täiesti väljas – „Ma olen 15 aastane, see on vaid pool elu järel, 15 aastat on nii vähe!!” protesteeris Tiffany. „Ebaaus!”

„18, kui elad 33-ni” parandas Jeesus teda mõtlikult ja silitas tema juukseid. Tema pea oli ikka Jeesuse süles.

„Kas kuidagi rohkem ei saaks vä!” kauples Tiffany

„Noh, kui sa oleksid nõus Lutsiveri ja ruunivaimud maha jätma, võiksin ma seda arvet 80 aasta peale pikendada...” arutles Jeesus endamisi.

„Seda on ikka liiga vähe!” puhises Tiffany. „Mul on veel niipalju nägemata ja tundmata. „Ma tahtsin sada täis saada...”

„Tahtmine on Taevariik!” laulis Jeesus endamisi „Saamine on Põrgu!”

Tiffany vaikis selle peale ja lasi oma paaki täita. Ta tundis kuidagi, et tema silma laud ei ole enam rasked ja ta seletab kirja seinal paremini lugeda. Nüüd hakkas see hoopis tagurpidi kirjutama, ning üks silp teise järel kustus jälle seinalt ära ja siis kadus käsi ja siis kadus sein. Tiffany võpatas selle peale.

„Kas sa võiksid mu vermed ka ära kaotada, need kipitavad koledasti!” mangus Tiffany alandlikult ja vaatas suurte kutsikasilmadega Jeesusele tagurpidi alt ülesse, kuid Jeesus ei lasnud end ära osta ega enesele pugeda.

„Ma peaksin Kenishat selle kunsti eest õnnistama, mida ta su selja ja tagumikuga tegi, see ei mõjunud sulle küll palju, kuid vähemalt midagi...”

Tiffany oli nördinud, et Jeesus nii ütles. „Ma arvasin et sa oled Armastus!” mökitas tüdruk solvunult etteheitval toonil. „Mulle tehti haiget ja mul on nüüd vaimne stress!” õigustas Tiffany ennast, noogutades oma pead, mis oli selles asendis veidi raske.

„Ah tõesti?” küsis Jeesus lõbustatult ja vaatas teda pikalt, kuid tema silmad ei naeratanud ega suu. See oli kuidagi väga tõsine lõbusus, mida Tiffany polnud kunagi Jeesuse juures märganud, ja see tegi tema oleku ebamugavaks. Ta tundis end ebakindla lapsena. Jah, ta oligi laps, kuid ta oli püüdnud olla täiskasvanu – päris naine. Kuid keegi ei võtnud teda päriselt tõsiselt. Kõigil oli oma hind ja tingimus, mida tema pidi ennem täitma ja ta oli sellest vaikselt väsinud.

Kui ta oli Tiffany paagi jälle täitnud – ja Tiffany tundis end nagu pärast kosutavat uinakut – ütles Jeesus: „Oled vaba!” ja jälle ilma midagi muud selgitamata, leidis Tiffany end oma toast. Ta oli küll reibas, kuid haavad siiski tulitasid ta seljal ja tagumikul. Ta tõusis voodilt püsti ning veendus, et uks on tõesti kinni ja rebis endalt riided seljast, sest need olid tema keha küljes nii kõvasti kinni, et ta pidi need kääridega seljast ära lõikuma ja mõnes kohas tulid nad koos nahaga ja ta surus valukarjatused alla, et keegi ust paotadeski ei saaks teda kuulda. Ta läks suure peegli ette, mis tal kapi ukse küljes oli, ning seiras oma tõurastatud keha selge hukkamõistuga. „Mida kuradit see vanamees ikka tegi?” Mõned löögid olid otsaga isegi kõhu peale ulatunud – kuidas ei suutnud ta isegi ette kujutada ja hoomata – kuid ta keha narmendas jõledalt ja oli täiesti kaetud vorpidega. Ning tema tagumik samuti. Ta ei suutnud nüüd üldse uskuda, et ta suutis nii kaua vagusi olla ja lamada ja siis istuda ning süüa, kui ta nii ära töödeldud oli. Kuidas ta küll sellega toime tuli? Võib-olla oli ta tõesti nii väsinud, et ei suutnud enam isegi valu tõeliselt tunda? Kas ta oleks tõesti võinud surra?? mõtles ta hirmuga. Kas see tõesti polnud mitte mängult! Korraga kuivas tema suu täiesti ära, kui ta selle peale mõtles.

„Mis ma nüüd teen?!” tihkus Tiffany, sest ta ei suutnud selliseid haavu enda peal ravida ja tema juuksed ei kuulanud sõna. Ta oleks võinud selle naha tagasi õmmelda, nagu ta tegi selle poisiga, kelle ta vägistamiselt tabas. Kuidas see tõbras üldse julges Maarikaga niimoodi teha? Ehkki ta tegelikult väga ei hoolinudki Maarikast – kuid see jäi talle ikka väga ette. Ja see loll lehm veel abiellus selle poisiga ning salgas kõik maha, et mitte häbisse jääda! Tema oleks küll selle vägistaja avalikuks teinud! Ta ei saanud siiamaani aru, miks ta tema surnuist üles äratas. Mis tal küll sisse läks. Tiffany heitis kõhuli voodisse ja mossitas, ta ei viitsinud endale midagi peale panna, sest ta nägi enda meelest kole välja. Mida ta pidi sellise selja ja tagumikuga nüüd peale hakkama?

III

Lutsiver seisis peegli ees ja sõlmis endale lipsu ette ning oli ootamatult heas tujus, kui Leonidas Sumatin tema üles leidis.

„Halvad uudised, ma arvan...” ütles kaitseingel ettevaatlikult ja jäi eemale seisma.

„Kas Tiffany kohta?” küsis Lutsiver hooletult ning pööras talle väga põgusalt tähelepanu, sõrmitsedes lipsu sõlme edasi, kuni sellega rahule jäi „Kuidas ma välja näen!” küsis ta lõpuks siira poisiliku huviga, nagu läheks kohtingule.

„Eee-?” mõmises Leonidas imalalt ja vaatas peaõeluse riietust ning siis köhatas.

„Sul on õigus!” tähendas Lutsiver reipalt. Bordoo-punane on veidi moest läinud ja see satään krae...” ta nipsas sõrmedega ja tema riietus vahetus. Nüüd ta ei meenutanud enam B-filmi krahv Draculat vaid ontlikku härrasmeest Armani ülikonnas. Tundus et hall on tema värv.

„Väga ilus, tõesti sinule sobiv värv. Näed välja nagu võitja!” puges Leonidas elu eest, kuid köhatas jälle ja vaatas kahetsevalt ürikut oma käes.

Lutsiver vaatles teda lõbustatult ning ulatas parema käe välja, millele Leonidas viisaka reverantsiga üriku pani ja siis kolm sammu taganes, et vanakuri saaks seda lugeda.

„Ai-Ai kole-kole!” tegi Lutsiver tehtult grillides Leonidast ilmse mõnuga.

„Kuid su info on aegunud – ma juba teadsin seda.” tähendas Lutsiver ja pöördus jälle oma peegelpilti imetlema ja oma vatsa siluma. Ta vaatas end külje pealt, ning kaitseingel pidi jälle köhatama.

„Kui tohib segada, aga kuidas te nii rahulikuks võite jääda, kui Tiffanyst võib varsti šamaan saada. See Eh päris üritab midagi tõsisemat.”

„Juudi kabalas ja numeroloogias vastab Eh numbrile „6” ehk inimlikkusele ja emotsionaalsele tundesiirusele. Kui see ruunivaim tõesti saab endale šamaani, siis muutub minu plaan antikristus ilmale tuua palju kergemaks ja ma ei pea seda odavat libu enam keppima.”

„Te siis ei armasta teda?” küsis Leonidas ettevaatlikult ja astus veel kaks sammu tahapoole. See võis mingi lõks olla ja Sumatin ei tahtnud Lutsiveri raevuhoo küüsi jääda.

„Egas mina Jumal pole, et ma seda plikat armastama pean!” möirgas Lutsiver naerda, „Las hakkab pealegi lesbiks ja rikub oma elu ära!” ning kui ta jälle peeglisse vaatas, ilmus tema näkku vari.

„Kuid see, et Kenisha tema koledaks peksis ja Jeesus tema paaki käis täitmas – seda ma küll ei andesta!” Leonidas ei öelnud selle peale enam midagi ja kummardas aupaklikult ning tegi minekut.

Lutsiver sai end varsti valmis seatud ja läks oma kaaskonda vastu võtma ning kätlema. Ta oli korraliku banketi välja kuulutanud, et kõiki oma väehulkade kindraleid tunnustada ja meeles pidada.

Jah, ta teeb seda järgmine kord ja tonksab selle plika rasedaks, sest ta oli juba piisavalt eelmisest rasedusest toibunud. Järgmine kord, kui tüdruk endale ligi laseb, teeb ta selle ära.

Jeesus saatis ühe ingli järele ja see tuli vilkalt kohale. „Mida ma saan teie heaks teha, isandad?” küsis ingel viisakalt. „Me tahame, et sa läheksid ja õnnistaksid Kenishat, sest ta on armu leidnud Jumala silmis, ja me ei mõtle enam tema peale kui ruunišamaani peale, vaid kui prohvetile, kes on ühte meie lambukest õiglaselt manitsenud!” tähendas Jeesus tseremoniaalselt ning ingel jäi kuulatama ning tema mokk langes töllakile. Kui ta end veidike kogus siis küsis ta viisakalt.

„Kas ma kuulsin ikka õigesti...” kuid Jeesus ei lasnud teda lõpetada ja kordas rahulikult õnnistust ning lisas. „Kes ka ühe klaasi täie külma vett minu pisukestele jagab, see ei jää ilma oma tasust!” ning ingel taganes Jumala palge eest kummardustega ja läks oma ülesannet täitma.

Gaabriel vaatas Raafaeliga tõtt ning Miikael raputas samuti pead.

G: „Sellist asja varem ikka ei juhtunud!”

R: „Noorus on ikka täiesti hukas!”

M: „Kuid Jumal on armuline ja toimib imelikel viisidel!”

R: „Seda sa võid valjusti öelda.

M „Ma rääkisingi valjusti...”

G: „See oli kõnekäänd!”

M: „Ma sain sellest juba aru.

R: „Äkki hoopis sina ei saa aru, kui tähtis see on Gaabriel!”

G: „Sa oled minust noorem.”

R. „See ei puutu üldse asjasse, või tahad isiklikuks muutuda.

G: „Ei, palun vabandust, ka minu närvid on lõpuni pingul.”

M: „Jah, ta oleks võinud seal tõesti ära surra.”

R: „Tänamatu plika – ja kuidas tema ema nutab ja palvetab, ning see häbitu ei tee märkamagi...”

G: „Ega tema isa, Madis!”

M: „Tal olekski väga raske oma tütrest hoolida, kui ta koguaeg oma vaimupeeglis Kaarnakivi kepib ja mitte oma naist. Ta on ju oma töösse nii armunud ja oma enese ausse, et ei märka oma perekonda enam üldse.

R: Tõesti? Uskumatu!”

Üks ingel lendas nende kolme juurde ja andis neile juhiseid Jeesuselt kohe sõjatandrile ilmuda, sest midagi suurt oli toimumas. Inglid andsid au ja moondasid end kõik kotkasteks, kes oma maiesteetlikus toreduses nägid väga kardetavad välja.

IV

Tiffany tihkus alasti oma voodil lebades, sest tema haavad tulitasid koledasti. Eh ilmus tema voodi jalutsisse ning seletas teda süüdlaslikult.

„Palun vabandust.” ütles ta veidi kahetsevalt. „Ma ei suutnud end tagasi hoida.”

„Miks sa mulle ei öelnud?” küsis Tiffany süüdistaval toonil

„Sa oleksid mu maha jätnud...” ja Eh seiras hukkamõistvalt haavu ja vorpe Tiffany seljas ja tagumikul ning kummardus voodi kohale ja asus neid suudlema.

„Mida sa-?” ei saanud Tiffany aru ja pidi oma pead keerama, et selja taha näha, sest ta lamas ikka veel kõhuli. Iga kord, kui ruunivaimu huuled puudutasid mõnda tüdruku haavadest, kasvas see jälle kinni. Tiffanyl oli veidi kõdi ja see paistis väga huvitav. Isegi Jeesus oli keeldunud tema haavu parandamast.

„Kuidas sa seda teed?” ei saanud Tiffany aru. „Ma ei teadnud, et sa nii võimekas oled...”

Eh lõpetas tema suudlemise ja põlvitas voodi ees ning naeratas.

„Varem ei suutnudki, kuid sa tegid mu enesetunde nii heaks, et nüüd ma võin lausa kolm päeva järjest tahke ja nähtav olla.” mõmises Eh nagu mingis transis ja vaatles Tiffanyt lummatult ning jätkas tema haavade suudlemist.

Kui ta oli niimoodi kõik Tiffany haavad ära parandanud, siis ta tõusis jälle püsti ning aitas Tiffany ka voodist püsti, unustamata talle korraliku keelekat anda. Tiffany läks näost õhetades riidekapi juurde ja pani end uuesti riidesse. Oli nii nauditav puhtaid riideid oma nahal tunda ja mitte haavu. Pärast enese riietamist, läks ta tagasi ruunivaimu juurde ja andis talle eelmise suudluse intressidega tagasi – kuid samal ajal tuli Madis uksest sisse, et vaadata, mida tema tütar nii kaua omaette teeb.

„Ma ei teadnudki, et sa juba kodus oled, kuidas tööl läks?” Küsis Tiffany tehtult, kuid ei jätnud Eh'i kallistamist, kes samuti veidi kohtlaselt ja üllatunult sellist segamist vaatles.

„Äkki ma peaksin nüüd minema.” kobises ta endamisi, kuid Tiffany ei lasnud.

„Ära mine, ma ei häbene sind.”

„Nii et -” alustas Madis, kes püüdis sellest pildist aru saada. „Kui kaua juba?” oskas ta veel küsida.

„Juba kolm kuud! See on minu tüdruk – ta nimi on Eha!”

„Meeldiv tutvuda!” Eh kätles Madist viisakalt ja jäi teda tähelepanelikult vaatlema. Tiffany hoidis teda ikka veel kallistuses kinni ja rääkis isaga sundimatult edasi, nagu poleks midagi juhtunud.

„Noh, eks sinu vanuses tuleb kõike proovida – ja eee. kui te seda viisakalt teete ning palju lärmi ei löö siis miks ka mitte ja öööö... ma olen sinu emaga sinu jaoks alati olemas, kui sa tahad sellest teemast midagi rohkemat teada.” puristas Madis ja püüdis uksest välja taganeda, kuid Tiffany oli teise käega tema käisest kinni haaranud ja ei lasnud tal lahkuda, samas kallistas ta Eh'i edasi.

„Nii et sul pole midagi selle vastu, kui su tütar on lesbi?”

„Ei midagi!” tähendas Madis jõuliselt. „Me oleme ju mõistuse inimesed. Ma jätan siis teid nüüd üksinda.” puterdas Madis veel natuke punastades ja rapsas oma käsivarre jälle vabaks ning astus tagasi uksest välja ning pani ukse ettevaatlikult kinni.

Tiffany jäi suletud ust pilguks vaatama ja oli üllatunud. Ja siis hakkas ta vaikselt nutma. Alguses hakkasid pisarad tema põskedele voolama ja värvisid selle õhetavaks hämariku-lillaks. Eh vaatles teda huvitatult ning näkitses teda kõrvalestast.

„Miks sa nutad, Tiffany, kallis!”

Kuid Tiffany ei vastanud vaid nuttis südantlõhestavalt üha kõvemini ja ruunivaim jätkas tüdruku sõrmitsemist, viies oma käe tema kliitori peale ja seda õrnalt vajutades. Tiffany ei hakanud vastu, kuid nuttis edasi. Eh vallandas teise käega tüdruku särgi kaks ülemist nööpi ja libistas oma käe vahele, et masseerida Tiffany paremat rinda, ning kohtas esimest reaktsiooni. Tiffany rinnanibud hakkasid jälle verd täis valguma – seda oli isegi läbi rinnahoidjate näha, ning Eh vallandas ühe korvi, et tüdrukul oleks kergem hingata.

„See siga ei hooli must üldse – tal pole sooja ega külma, mida ma oma eluga peale hakkan, peaasi, et see temale tüli ei teeks!!” töinas Tiffany nuuksudes edasi.

„Ära nuta, Tiff, sul olen ju mina, mina Armastan sind ja ei jäta sind mitte kunagi – mina hoolin, mis sinust saab!”

Ja Tiffany vaatas suurte veekalkvel silmadega temale otsa. „Kas tõesti? Armastad!?” Ja kui Eh selle peale vaikselt naeratades noogutas, külvas Tiffany tema joviaalselt suudlustega üle. Nad olid jälle teineteise embuses ning sirutasid mõlemad samal ajal käe välja ja tegid õhust kunstdildo ja panid endile peale, olles endid riietest vabastanud. See juhtus kõik nii kiiresti, kuid Tiffanyt ei kottinud enam. Ta tahtis lihtsalt armastada; Armastada seda ruunivaimu, kes oli talle just seda ütelnud. Teha ta enda omaks – saada tema omaks. Nad võtsid positisiooni 69, kus mõlemad teise dildot jalge vahel imesid ja teise tagumikku sõrmitsesid. Nad pidid õhu saamiseks aeg-ajalt katkestama, kuid mitte kauaks ja nad lükkasid riistad sügavale oma kurku, nagu oleks need ehtsad. Jälle tundis Tiffany seda vabastavat tunnet, nagu oleks ta sulg-kerge ja väga tähtis. Ja ta oli koos Eh'iga. Võib-olla ta oligi lesbi! Tema kurk ja kõri hakkas dildode ümber kokku tõmbuma ja tal tekkis hapniku puudusest orgasm. See oli nii imelik tunne ja nad vahetasid positsiooni. Eh võttis endalt dildo eest ja võttis Tiffany dildo oma vittu, istudes talle sülle. Nad keppisid niimoodi kaua, vaadeldes teineteist silmadega nagu vanad armastajad. Nende suunurgad ei liikunud, ainult nende silmad särasid. Eh pühkis viimased pisarad tüdruku palgeilt ja lakkus neid oma peopesalt, mis pani Tiffany punastama.

„Sinu juures pole midagi räpast, kõik on nii puhas. Sa oled väga suuremeelne tüdruk, Tiffany Ülemiste, teist sinusugust ma ei tea maailmas!” Ta tõusis jälle dildo otsast ja hakkas Tiffany rindu näkitsema, unustamata oma käega dildot Tiffany sees sisse-välja liigutamast. Tiffany sai veel ühe orgasmi ja ei teadnud enam, kui palju ta võib veel tunda. Ta tahtis veel rohkem seda ruunivaimu tundma õppida ja seda veel enam teha. Järgmise asendi jaoks läksid nad voodis tagumikud vastamisi ja panid mõlemad dildod sisse – ühe mõlemile vittu ja teise mõlemile perse. Ja nõnda rammisid nad üksteise tagumikke kokku, ise naudingust ohkides ja said ühe orgasmi teise järel, kuni nad kurnatusest kokku varisesid.

Eh tuli pärast poole tunnist puhkust jälle teadvusele ning tegi minekut, ning Tiffany pool-elutu keha kisti jälle seitsmendasse taevasse, kus Jeesus talle valge rüü selga pani ja tema pead oma süles paitas.

„Eh, mis? Kus ma olen!” ei saanud Tiffany pilgult aru.

„Su paak sai jälle tühjaks – tüdruk, sa üldse ei õpi oma vigadest!” tähendas Jeesus mõtlikult.

Kui kolm tundi oli möödunud vaatas Tiffany närviliselt Jeesusele otsa.

„Eelmine kord ei läinud nii kaua...”

„Siis oli sul ka väiksem paak, kuid ma vahetasin selle välja – arvestades sinu kulutusi..” tähendas Jeesus asjalikult.

„Kui mitu korda, saad sa seda niimoodi täita?” küsis Tiffany ettevaatlikult.

„Kolm korda. Kuna see oli teine täitmine, siis mingis mõttes on sul ainult üks lisaelu järel!”

„Ah nii!” ehmus Tiffany „Ja siis ma suren?”

„Ja siis sa lähed põrgusse!” rõhutas Jeesus igat oma sõna ning vaatas tõsiselt tüdrukule otsa.

„Sa ei saadaks mind ju põrgusse?!” küsis Tiffany ebalevalt. „Sa oled ju Jeesus!”

„Jah!” ohkas Jeesus raskelt „Kui sa oma kolmanda paagi ka tühjaks teed, siis ma annan sinu suhtes alla ja saadan küll...”

Selle peale ei öelnud Tiffany enam midagi ja jäi hirmunult vaikides pea Jeesuse süles lamama ja pidi niimoodi kaks teist tundi olema, enne kui tema paak jälle täis sai ja ta oma elu juurde tagasi võis pöörduda.

„Palun vabandust...” ütles Tiffany ebalevalt.

„Miks sa vabandad, kui sa tegelikult ei kahetse?” küsis Jeesus tähelepanelikult

Tiffany mõtles selle üle ja häbenes. „Nii on kombeks ja see tundus nii hea – kuidas see siis nii halb saab olla, et selle eest peab põrgusse minema?”

Jeesus ohkas väsinult ja tõstis Tiffany jälle püsti seisma. „Ma saadan su koju.”

Kuid Tiffany ei lasnud teda. „Räägi ometi – miks ma ei või teda armastada?”

„Nii pole Jumal maailma loonud, et see võimalik oleks.” tähendas Jeesus tõsiselt

„Aga ma tundsin ju seda!!” protesteeris Tiffany

„Sa tunned seda onaneerides samuti, kui end üksinda sõrmitsed – ainult energia kulu on suurem ja sa võid kaugemale minna, sest ühe inimese käed ei ulatu kõikjale, kuid kahe omad...” tähendas Jeesus kuivalt ning talutas ta pilve piirile ning lasi alla vaadata.

„Mis asi see on??” küsis Tiffany eemale paiskudes ja pani rüühõlma näo ette ja hingeldas. Tema silmad jooksid soolaseid pisaraid ja ta vajas veidi aega enda kogumiseks.

„See on sinu tulevane kodu, kui sa vihjest aru ei saa – meeldiv tutvuda – See on Põrgu – See saab olema sinuga igavesest ajast igavesti!”

Tiffany vaatas ettevaatlikult piiludes ja võdistas end.

„Mis nad seal teevad?”

„Uluvad ja kiristavad hambaid.” ütles Jeesus lakooniliselt, ning Tiffany ei uskunud oma kõrvu ning vaatas uuesti. „Niimoodi!??!”

„See ongi nende igapäevane tegevus – väga sinu tavalise elu sarnane!” tähendas Jeesus süngelt.

„Ei, ei; ei! Seda ma küll ei taha!!” protesteeris Tiffany. „Ja selline koht on üldse olemas? Miline koletis suutis selle välja mõelda!” ei saanud Tiffany üldse aru. Ta vaatas hirmunult Jeesuse otsa, kes naeratas lõbustatult.

„Miks sa seda üldse küsid, kui sa niigi vastust tead – inimeste patud on loonud põrgu ja selle just selliseks kujundanud. See on koht, kus pole üldse Jumalat, ja kus inimene võib just niimoodi valitseda, nagu tema õigeks peab. Praegust näeb see niimoodi välja – äkki sina valitsed seda paremini?”

Tiffany vaatas uuesti ja raputas pead. „See on võimatu – iga kord kui keegi midagi üles ehitab, kisub keegi teine selle jälle maha ja ehitab oma asja asemele, ainult selleks, et see ka maha kistakse. Nad nagu ei näekski peale eneste mitte midagi!!”

„Ja nii ongi.” tähendas Jeesus sundimatult ning jälgis Tiffany reaktsiooni.

„Nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu!” lisas Jeesus, kui Tiffany ei osanud midagi kosta. Ma näitasin seda sulle, et sa millegi peale kodus mõelda saaksid. Äkki siiski hoolid natuke rohkem sellest, mis sul juba on ja pole nii tänamatu...

Tiffany leidis end jälle oma toast ja oli üksinda. Eh oli kusagile kadunud, kuid teda ei huvitanud eriti. Mitte praegust. Kogu tema meel oli täidetud sellest pildist – Põrgust. Ta läks kööki ja tahtis just külmkapist mahla võtta, kui Irina talle vägeva kõrvakiilu andis.

„Mille eest see oli?” ei saanud Tiffany aru.

„Selle eest, et sa lesbiks hakkasid! Nii ei tehta kristlaste seas!” ütles ema vihast ja alandusest vahutades. „Kas ma pole sulle üldse mitte midagi õpetanud???”

„Palun vabandust!” ütles Tiffany löödult ja puistas oma südamelt, kuidas Jeesus oli talle põrgu põhjatust näidanud ja öelnud, et tal on vaid elu 30 eluaastani heal juhul 33 aga mitte rohkem.

„Mida ma nüüd teen? Ma olen nii noor ja kardan!!” Ja ta puhkes nutma ning viskus ema kaissu, kes teda vastutahtsi kallistas.

„Noh, mida sa siis Jeesusest ootasid, et ta sulle pulmad korraldab ja laseb selle libuga abielluda, kes su ära rikkus. Kui ma selle „Eha” – kätte saan, teen talle otsa peale!” rõhutas Irina igat oma sõna.

„Ema!” hüüatas Tiffany ehmunult. „See on tapmine!” „Ja sinu surm ei ole mõrv ja tapmine ning see, mis ta sinuga tegi ja ma pean sellega leppima??” Tiffany jäi vait ja lasi emal end kallistada.

„Sa ei näe seda „Eha” enam minu majas või ära enam selle katuse all oma nägu näita!” ütles Irina meelevaldselt, lükkas Tiffany oma rinnalt ära ja hoidis õlgadest kinni et talle sügavale silma sisse vaadata. „Kas said aru!”

Tiffany vaatles tõsiselt ja alistunult vastu ning noogutas luksatades. „Jah, ema.”

Kui Tiffany oli mahlaklaasiga jälle oma tuppa läinud jäi Irina köögilaua taha mõtteis palvetama.

Madis tuli samuti kööki et midagi õhtuks näksida.

„Kas sa andsid talle rihma?” küsis Irina tõsiselt ja Madis ei saanud aru

„Ei, me oleme mõistuse inimesed, mitte mingid metslased!” õigustas Madis end kohmetunult.

„See tüdruk ajab mu hulluks!” ägas Irina ja masseeris oma otsmikku ning meelekohti. „Mul on peavalu... ta tõusis püsti ja läks oma tuppa.

„Ei saa sind süüdistada...” mõmises Madis endamisi. „Paistab, et tema jutt jõudis plikale rohkem kohale kui minu oma...” ja otsis külmkapist söögipoolist. Korraga helises mobiil ja ta pidi pakilistes tööasjades Kuala Lumpurisse komandeeringusse minema. Paistis midagi tõsisemat, ei saanud ignoreerida. Ta krabas kiiresti oma näksi kaasaskantavasse toidukarpi ja läks naisele ütlema, kuid kohtas vaid vaikselt hingavat selga, mis ei öelnud tema jutu peale midagi.

„Noh jah, eks olnud ka väsitav päev!” möönis Madis ja tegi minekut.

Irina tihkus käsi suu ees vaikset nuttu ja palvetas.

„Oh Jeesus, kui see peab nii olema, siis hävita minu hing põrgus, kuid säästa mu tütrekese oma, sest mina olen süüdi, et ta nii ula peale ja üle käte on läinud. Palun sind, karista mind! Kuid jäta mulle mu Tiffany!” Ja selle palve peale uinus Irina magama...