Kaarnakivi põleb

I

Oli ilus päikeseline pühapäev ning taevas ei olnud pilveraasugi. Pastor oli just oma jutluse lõpetanud ja kätles kiriku lävel koguduse liikmetega, kes koju kiirustasid, et ahjust oma praed välja võtta ning lõunat sööma hakata. Korraga nad vaatavad, kuidas üks eriti näotu mustlane, küürakal sammul kiriku poole komberdab. Tema riided olid nii räämas ja narmendunud, et oli suur ime, kuidas need üldse temal seljas püsisid. Lähemal seisnud inimesed astusid sammu või kaks tagasi ning katsid suu ja nina käega kinni – ta alles haises. Kärbsed olid tema küürus turja ümber moodustanud omaette mikrokosmose. Ta oli teel kiriku supiköögi suunas ja klaverimängija ei pidanud enam vastu ning sulges talle tee. Pastor ka vaatas seda ilmutust külma naeratusega.

„Palun vabandust, tädike, kuid täna ei ole laupäev ja me ei jaga suppi!” Kõnetatu vaatas oma küürust ülesse ja pobises: „Lubage siis vähemasti jalgu katuse all puhata.” ning tegi ikka supiköögi poole minekut. Nüüd jooksis juba pastor ka talle järele ja koos klaverimängijaga ühiselt blokeerisid mustlasel tee ära. Ka veel kiriku juurde jäänud kogudus ei naeratanud üldse.

„Palun vabandust, palun vabandust!” püüdis klaverimängija, nägu punane, midagi seletada. „Jumalateenistus on juba läbi – te jäite hiljaks!” ütles pastor selle peale asiselt.

Löödult ja asiselt, keeras mustlane otsa ümber ja läks hoopis bussipeatusesse istuma, kust kõik inimesed demonstratiivselt platvormi alt välja astusid ja kolme sammu kaugusele liikusid – ka bussijuht ei tahtnud seda vaest naist sallida, kui ta kohale veeres, vaid ütles talle paar kurjemat sõna, et ta siit kiiremini minema saaks ning tema ilusaid puhtaid istmeid ära ei situks. Löödud mustlane komberdas jälle minema ja kõik sündmust jälginud inimesed hingasid kergendatult. – Mida nemad oleksid saanud teha, kui ta vaid tulnuks õigel päeval, siis ta oleks saanud supiköögis mitte ainult istuda vaid ka süüa...

Järgmisel hetkel juhtus väga palju asju korraga ning väga kiiresti. Üks välk sadas alla selgest taevast ja otse kiriku katusesse, missest et kirikul oli piksevarras olnud. Inimesed vaatlesid hämmingus sellist ilmutust ning hingasid kergendatult.

„Kui me oleksime veel teenistusel olnud...” ütles üks kohale jäänuist ja teine noogutas mornilt ning otsis süüdlast pilve, kellest pahanduda, kuid taevas oli tühi. – Ja siis sadas alla teine välk ja kolmas ja neljas... Inimesed kargasid kirikust eemale ning vaatlesid õudusega kuidas välgud kirikut materdasid. Üks välk, vist kolmeteistkümnes tabas ka supikööki, milles asunud petrooleumi balloon lõhkes ja kõrvalhoone põlema läitis, mis järel ka kirik kiiresti leekitega kattus. Klaverimängija ning pastor langesid põlvili ning hakkasid igas jumalakeeles ja palves halisema – et selline õnnetus oli neile sündinud. Enne kui keegi sellest õudusest ärgata suutnuks, et kasvõi tuletõrjesse või kusagile helistada, oli kirik maani maha põlenud. Isegi irevil hambaid, nagu mõnest majavrakist alles jääb, ei olnud. Kuni vundamendini välja oli kirik maha põlenud, nagu oleks Jumal ise taevast alla sadanud ja ohvri koos puude ja altariga üles taevasse võtnud, nagu sündis Eelija päevil. Kõik vaatlesid seda paika sünge vaikimisega ning kobistasid, kes kodu poole, kes sõprade poole uudist teatama. Kaarnakivi kogudus oli maha põlenud – ja nii jõledasti! Mis patu eest küll sai nii koletu asi juhtuma. Isegi glam-rokkariks maskeerunud Lutsiver oli paigast ummisjalu pagenud, ise urisedes:

„No anna asu, nii hull see asi nüüd ka ei ole, et nii ilus hoone ära raisata! Siin oli ikka ustavaid kristlasi kah!!” Kuid sellegi poolest ei pööranud ta pilku selja taha, et vaadelda tulelõõma vaid hoopis kiirendas sammu. Kui ta oli juba küllalt kaugele pagenud, julges ta juba allmaale ilmuda, nagu see inglitele ja kuraditele kombeks oli – ei võinud iial teada kui püha selline tuli on – pärast ei saa selle ligiduses nõiakunsti või ilmumist ehk kadumist kasutada... Ta veel mäletas seda alandust väga elavalt, kuidas tema prohvetid olid ümber altari tammunud ja kisendanud, et saada taevast tuld, kuid ei midagi – siis kui Eelija neid mõnitas ja väitis tema olevat põõsasse asjale läinud, et ta vastata ei saanud. Tegelikult oli siis kolm jumala inglit tema kõrval seisnud – üks kummalgi käel ja üks tema ees, et ta ei saaks liikuda. Ta oleks kindlasti oma alamatele ühe välgu kinkinud, et selle vastiku Eelija suu sulgeda, kes nii palju hüppas, et tema miski prohvet oli. Ja nüüd võttis Jumal oma enese koguduse tulega taevasse.

„Kurat, mis tal ilusa kivi vastu on? Heroodese templist ei jätnud ka kivi kivi peale – on aga ikonoklast!!” ei saanud Lutsiver aru, ning Leonidas ulatas talle vaikides ühe käterätiku ning taganes kiiresti minema. Peaõelus tupsutas oma otsmikku ja pühkis higi. Üks praktikantidest ei saanud jälle õhkkonna muutusest aru ja tuli veini ning pariisi šokolaadi pakkuma ning sai kogu sita endale, kui Lutsiver ta ümber pööras ja pea alaspidi tõstis ja läbi tõmbas, ise sisistades: „ебать его мать и бабушка, и моя сестра, но без мозгов, вы тормозить. Паразитирует разобрать и не из-за похвалы !” Leonidas tänas oma õnnetähte, et see praktikant oli läheduses olnud, sest nüüd sai tööasjadest rääkida. Kui peaõelus oli praktikandil jälle minna lasnud seisis ta vaikimisi Lutsiveri trooni ees. Viimane põrnitses teda veidi alkulmu ja torises: „Mis, sa oled ikka veel siin? Tööd ei ole teha vä?” Leonidas köhatas hääle puhtaks ja andis kummardades ühe üriku edasi.

„Tänased mustade maagide nimekirjad, ja kes on nõus valge maagi tiitlit pürgima!”

„Miks sa kohe sellest ei alustanud??” mõmises Lutsiver heatujuliselt ning krahmas üriku endale, lugedes seda ilmse mõnuga. „Kas sa ka tead kui sitt päev mul täna oli?” irvitas ta kirjarulli otsast mõnitavalt. „Tean, tean,...” ohkas Leonidas tõsiselt. „Allmaa ka värises, kui see kirik põrgusse vajus – siit poolt oli see hoopis teine vaade, näha hoonet ära neetavana vajumas. Seepärast ma selle praktikandi ette lükkasingi, enne kui heade uudistega tulin,...” valetas Leonidas kinnise pilguga ning Lutsiver vaatas teda uskumatul pilgul: „No on lõust! No on limukas! Anna käppa kah – see on oma jope - nii peabki!!” Ja lutsiver tõesti kätles ja siis kaisutas kaitseinglit karuselt. Siis vaatas hämmastunult nimekirja. „Tänane saak on ikka oivaline!” Ta viskas pilgu ja leidis ühe eriti huvitava nime – „Ja tema ka?” küsis Lutsiver tunnustavalt ning näitas ka Leonidasele. „Višnagojimi töö!” kraaksatas Leonidas selle peale. „Ta töötab ju segaduste osakonnas ning pani selle kristlase arvama, et New-age on täiesti lubatud palvepraktika, siis saatsid mõned riiu osakonnast talle paar pompsu tee peale ette, kelle peale vihastuda ning mõne halva poliitiku ja kristlane hakkaski sajatama ning vanduma ja sai mustaks maagiks – ta ise peab end ikka veel kristlaseks ja ei näe probleemi. Käib kirikus, maksab kümnist – tal on väga hea töökoht ja ta sõidab S-klassi Mercedesega samal ajal kui tema elatanud ema elutseb vanadekodus. Päris äge tegelane teine. Ta on ka oma partei noortenõukojas ning vääga lootustandev kandidaat valimistel. Õpetab kallutatult pühakirja, kuidas eduteoloogiliselt oma elu seada. Kõik poisid kadestavad teda koguduses ja tüdrukud õhkavad tema järele – sealt saaks edasi mõne kolmik suhte arendada, sest ta on ju kihlatud ühe eriti kõrgi perekonna tibinaga, kes eriti välja ei näe – tead küll, sarvraamide ja astma ja laia ahtriga, kuid millised tutvused ta sealt saab!” Lutsiver vaatles oma kaitseinglit kaastundlikult. „Hakkad haigeks jääma, poiss, kiidad juba oma konkurentsi?” Leonidas muigas selle peale salakavalalt ja koukis järgmise üriku põuest välja. „See on minu töö, mida mina nende heade uudiste ajal tegin!”

Lutsiver luges ja noogutas aukartlikult. „Tubli töö – jah, tubli töö!” Siis luges uuesti ja vaatas uksumatusega Leonidasele otsa: „Mis kuradi asi on karistus vihmavee korjamise eest – demokraatlikus riigis? – See on ju otseselt põhiseaduse vastane!!” siis ta luges edasi: „Peanõukogu on võtnud vastu otsuse, et sõna „Blackmail” on liiga rassistlik ja tuleks asendada sõnaga „Whitemail” millele rahvuslaste ja vabariiklaste koolkond vastas et sõna „Whitewash” on samuti rassistlik ja tuleks asendada sõnaga „Peewash” - Peakohus arutab küsimust, kas mõni pissuaar või kloaak tahab selle kohta sõna võtta ja solvuda, et neid on kõnetatud!” Ta vaatas nimekirja.

„Blackhawk asendatud Nightingale'iga”; „Blacksmith asendatud ironsmith'iga”;„Blacklist asendatud deathlist'iga”; „Black lives matter”; „Gay-pride” ; „Black-pride” ; „Yellow-pride”; „Green-pride”; „Women-pride”; „Animal-pride”; „Red-pride”..”No kuule, jäta ikka teistel töö- ja pugemisruumi kah, muidu saavad kõik head ideed otsa, millega inimeste ajusid nussida...” Naeratas Lutsiver mürgiselt ning ulatas ürikud tagasi. „Aga saada see Višnagojim minu juurde, ma tahan teda ka tänada.”

Masendatud ja traumeeritud Kaarnakivi koguduse pastor ohkas diivanil, kui ühe naabruskonna koguduse pastor talle kohvi kallas. Ka klaverimängija oli seal ja istus tema vastas ning jõi oma kohvi. Nad põrnitsesid mornilt enese ette ja veeretasid käte vahel kohvitassi. Inimesed tulid ja läksid ning pomisesid neile kaastunde avaldusi ning võrdlesid nende kannatusi Iiobi omadega, ja nemad noogutasid väärikalt kaasa.

„Kas te tulete õhtusele Jumalateenistusele – vend Justus, teie kogudusest sai Jumalalt sõna, mida ta soovib jagada. Te olete ka kutsutud, ma panin esimeses reas teile kohad kinni.” ütles siiralt rõõmsameelne hääl ja pani flaieri nende ette lauale ning kõndis jälle minema.

„Teda ei olnudki tänasel koosolekul...” märkis Klaverimängija ja pastor kortsutas kulmu. „Mis saab veel tähtsam olla, kui pühapäevane Jumalateenistus?! Urises pastor endamisi – „Aga ta mult saab – ja veel koos jutlusega! Miks ta seda ei võinud meie koguduses maha ütelda??” Klaverimängija ei saanud samuti aru.

II

Ruunivaimud pidasid omavahel nõu ja õnnitlesid Eh'i oma esimese šamaani eest.

„Ma ei teadnud, et sinus niipalju jõudu on...” tähendas Tyr tunnustavalt „... ja häbematust!” märkis Ur rangelt ning Isha kõkutas naerda ja müksas teda küünarnukiga. „Ole nüüd, ära ole nii armukade!” Kõnetatu saatis Ishale jäise pilgu ning jätkas, nagu poleks talle midagi öeldud:

„Kuidas tema koolitamine edeneb!” Ka teised ruunivaimud vaatlesid Eh'i huvitatult ning jäid kuulama, kui noor ruunivaim võttis tähtsa poosi ning hakkas nende keskel deklameerima.

„Tüdruku endaga probleeme ei teki, sest ta usaldab mind – kui kõik läheb plaanipäraselt saan ma temaga täna üheks, mis tagab et Lutsiver enam vahele segada ei saa – ega ka ükski teine partei, kes võiks teda sebida...”

Kõik noogutasid tunnustavalt, kuid Kenaz vaatles Eh'i tähelepanelikult. „Sa ütlesid: 'Tüdruku endaga' – tähendab, seal siiski on mingi probleem?” ka teised noogutasid selle peale ja vaatlesid tõsiselt Eh'i palgesse, kes ei lasnud end pelutada.

„Naljakas, et just sina seda märkasid...” edvistas Eh, kuid Kenaz naeratas vaid nõrgalt ja jäi viisakalt ja vaoshoitult ootama. „Probleem on sinu õpilases, Kenishas, kes meid metsas teopealt tabas, kui ma Tiffanyle viimast lihvi andsin – ma sain temalt päris suure noosi; nagu te juba teate, asendas Jeesus tema paagi suuremaga, mis oligi mu algne plaan, sest nüüd on ta valge maagi õpinguteks valmis...”

Jera segas vahele ja tema silmad olid kissis: „Sa ikka tead, et iga must maag, kes neid õpinguid alustab, riskib oma elu ja tervisega ning vaimu terviklikusega – et ainult iga neljas üldse läbib need õpingud ja neist läbinutest ainult iga seitsmes on asjalik šamaan?” Õhkkond ruunivaimude ringis muutus ohtlikult jäiseks, kuid Eh oli ikka väga rahulik nagu poleks ta seda üldsegi mitte märganud.

„Seepärast ma olen värvanud musti maage temale toidu otsimiseks, et ma ei peaks enam tema vaimuväge kulutama, kui ma seda temaga teen!” tähendas Eh rõõmsalt ning esitas nimekirja ja Reito võttis üriku vastu.

„Armuloits; Armuloits; Armuloits; loto peavõit; uus maja; uus auto; uus armuke; uus naine, uus armuke ja naine; ...” tjah-jah nad ei tee enam neid inimesi nagu nad vanasti neid tegid...” vangutas ruunivaim laitvalt pead ja laksas keelega ning Sig nõustus: „Sellepärast meie arvud ongi nii palju kahanenud. „Ja kristlased selle riigi endale saanud...” ümises Madr.

„Kui palju hingejõudu sa kokku neilt kraapisid?” tähendas Wunyo huvitatult.

„Nad ei ole Tiffany...” vabandas Eh tõsiselt ja vari langes tema palgele. Teised ruunivaimud jäid aga väärikalt ootama, nii et kõnetatu jätkas ning avas oma käed, nagu tahaks mingit tähsat fakti esitada.

„Seekord õnnestus mul kolm hedonit kätte saada, kuid arvestades Tiffany ja minu tarbimist on see sama palju kui üks seanss, ja ma pean kokkuhoidlikult ning ettevaatlikult tarbima...” tähendas Eh

„Olid ajad, kui ühe hedoni eest oli võimalik terve sõjavägi ära varustada.” tähendas Reito tasakaalukalt. „Nad sõdisid terve nädala ja jäi veel ülegi!” ning siis vaatas ta sapiselt noorele ruunivaimule otsa. „Ja sina kulutad selle teismelise plikaga kahe peale kolm hedonit seansil??”

„Selleks on ka mõjuv põhjus!” õigustas Eh end tarmukalt ning noogutas kaasa.

„Nii, ma kuulan!” ütles Ur rangelt ja tema huuled paindusid lõbustatud irveks, mis tema tavalise kriipsu kohta oli üsnagi ebatavaline ja ka teised muigasid selle peale ning vaatlesid kõrgilt kõnelejat nende keskel.

„Tema isa küündimatus kasvatajana ja ema kristlikkus on tõsine vastutegevus ja masendab Tiffanyt märgatavalt – ma ei saa tüdrukut päris mütsiga lööma minna, sest ta võib midagi taibata, tema ema võib midagi taibata ja palvetama kukkuda ja isa võib ka midagi taibata – ükskord sattus ta meile peale, kui ma nähtav olin, õnneks olin ma jõudnud tüdruku juba riidesse panna ning kuna Tiffany oma isa vihkab siis rääkis ta mind lesbi-tüdrukuks – mu nimi on nüüd „Eha” - vastutasuks saime teada, et Madis on liberaalselt meelestatud ja ei hakka selle pärast köhima. Tõenäoliselt põeb ikka veel, et ta Mihkli ära tappis – mis on meile kasulik, sest politsei mätsis loo ju kinni ja sellele ei järgnenud midagi. Kahjuks pani ta ema ka ultimaatumi lauale – kui ma veel kord teda keppides vahele jään, siis peab Tiffany välja kolima! Seega pean ma kogu aeg tüdrukut lohutama, enne kui saame üldse õpingutele keskenduma – üks tibusamm korraga. Me ei saa tema kaotust endale lubada!” lõpetas Eh oma ettekande ja mõneks ajaks valitses ruunivaimude seas vaikus. Mõne ajapärast hakkasid siin seal pead nõksatuma noogutusteks ja teised jälle silmi pilgutama.

„Tal on ju mehelt päritud villa kah?” tähendas Isha väärikalt ning Ur vaatles ka kõrgilt, mida noorem ruunivaim selle peale kostab. „Praegu pole õige aeg perekondlikke sidemeid lõhkuma hakata, sest see võib langeda mõlemat pidi – ta võib siis meie juurde pakku joosta; aga ka Lutsiveri juurde, see on ju ka teda keppinud – ja siis on veel vend Justus, kes tema last hoiab; too nõid ja zen-budist ei ole koos pooltki nii ohtlikud kui see poiss, ja ma kahtlustan, et tal on tüdruku vastu tunded...” Selle peale vaatles Tyr Eh'i eriti lugupidavalt ning vaatles osatajat mõnitavalt. „Hakkad vanaks jääma?” „Mitte sinu räpsaseimas unenäoski!” tähendas kõnetatu uhkelt ja ajas nina püsti ning teised asusid mõlemat lepitama. „No-noh!” mainis Kenaz heatahtlikult „Jääme ikka sõbralikuks – ärge veel teineteist nahka pistke, või on see armastus?” ja kogu ruuniring naeris selle nalja üle. Siis muutus Kenisha jälle tõsiseks ning saatis küsiva pilgu Eh'i suunas ja ka teised ruunivaimud võtsid väärikama ja tähelepaneliku asendi. „Miks sa arvad, et just Kenisha probleeme tekitab – vend Justust ma tean, kes ta on, kuid Kenisha on ju meie poolt...”

„Kui me Tiffanyga temale vahele jäime, saatis ta mu ropu sõimuga minema ja pärast peksis tüdruku vaese omaks – ja ma ei mõtle mingis pehmos vormis – tema selg ja tagumik narmendasid nii tugevasti, et selle tervendamine võttis seitse hedonit hingejõudu; tal olid ikka veel lõhnad Jeesuse juures käimisest küljes ja see pede ei võinud teda ise tervendada, kuigi suurendas tema paaki!! Ta on kahtlaselt kristlikuks muutunud – oled sa kindel, et sa veel valitsed tema üle?”

„Ma jätsin tema toitmise jah järgi, ning miskipärast on Jeesus hakanud teda oma inglitega toitma...” tähendas Kenaz alistunult ning teised ruunivaimud vangutasid selle peale laitvalt pead.

„Varem saime ikka ise oma šamaanid toidetud.” tähendas Tyr kõrgilt, kuid sai kohe Isha käest keelava pilgu ning parandas oma tooni. „Ma mõtlen, ta on vana kah, Jeesus on varemgi kõntsa elustanud – ju üritab midagi...” Ka teised võtsid leebema ilme ning vaatasid Kenazi poole kaastundlikumal pilgul. „Ma räägin temaga!” ütles Kenaz ja tõusis püsti. „On juba tagumine aeg see piripill paika panna – ta on viimasel ajal eriti pepsiks muutunud, see tahan-olla-kristlane, see on tal juba lapsepõlvest peal, kuid ma teen talle selgeks – või tapan Tiffany ära, kui ta aru ei taha saada. Ta ei hakka tüdruku eluga niikuinii mängima, sest ma tean, et ta suhtub temasse, kui oma lihasesse tütresse, ehkki püüab oma tõredusega muljet jätta, et ei hooli. Tüdruk saab olema meiega, või ei saa üldse mitte olema!” ja ka teised nõustusid sellega kurjas tõsiduses. Enne lahkumist ei unustanud Kenaz Eh'ile ühe sooja patroneerivat pilku saata – „Ma ühtlasi vaatan selle toidu küsimuse järele ning saadan kaarnad Tiffanyt toitma, piiblis on ka selline kirjakoht, et see peaks ka tagama, et Irina või vend Justus ei saaks midagi köhida, nii et ole mureta – aga muidu tubli töö sul! Sinust hakkab asja saama...” Eh säras sellise tunnustuse peale, kui varem oli ta olnud nagu ümmardaja ja nüüd koheldi teda nagu võrdset võrdsete seas.

III

Vend Justus oli kaua sellest kirjakohast jutlustamist edasi lükanud, sest talle ei meeldinud see. Ta ei pidanud endast just eriti lugu, et ta oli kunagi narkomaan olnud ja nüüd kristlaseks oli pöördunud – tema elu oli küll korda läinud, kuid ta leidis, et see pole veel põhjus hinge tõmbamiseks ja oma seisukorra imetlemiseks. Palju oli veel teha. Ta polnud ikka veel rahul, et ta ei suutnud Tiffanyt usule tuua, ehkki tüdruk oli juba kiriklikult ristitud. Ta ei saanud kunagi sellest aru, kuidas rikkad suutsid usku nipsasjakesena kohelda, nagu see oleks mingi kultuuriline näitaja ja ei midagi erilist. Ja tema ema oli ka kristlane – ta oli temast kuulnud, ja teadis Irina tõsiusklikusest. Ta ei saanud sellest müsteeriumist aru, kuidas võis nii vaga ema laps nõnda metsa minna, kuid tema asi polnud teiste elu hukka mõista, arvestades oma päritolu. Ta näris närviliselt oma küüsi, kui mõtles, et peab jutlustama. Talle polnud esinemine kunagi eriti meeldinud – kui ta oli olnud narkomaan, siis ei võinud inimesed teda näha, et ta näppas, ja nad oleksid talle piki tahti andnud, kuigi ta oli nüüd muutunud mees, ei suutnud ta seda hirmu endast maha raputada. Nii hirmutav oli astuda kantslisse ja öelda jutlust. Kes ta enese meelest oli. Mida õige Jeesus mõtles, kui ta selle jutluse just temale saatis? Kas siis neil ei olnud nõnda vägev jutlustajast ja tervendajast pastor, kes oskas hästi esineda või samas kabariidis klaverimängija – miks ei võinud Jeesus nende juurde minna ja vend Justus oleks sellest aru saanud. Ta ei olnud kunagi endale sellist tähelepanu soovinud. Kuid Jeesuse sõna oli seaduseks ja ta ei julenud Jumalale ei öelda...

Kui ta kirikule lähenes, siis hoone nägi välja nagu mõni tavaline koolihoone või raamatukogu – sellel polnud isegi risti küljes. Ei olnud uhkeldavat silti ega midagi, kuid ometi oli tänaval juba lahke naeratusega varustatud näitsik ootamas, kes temalt küsis, kas ta soovib kuulde aparaati või tõlki, et jutlust paremini nautida, sest saal oli väga ruumikas, ehkki tänavalt poleks seda üldse uskunudki, et hoone teise hoonesse ära kadus, moodustades T kuju. Oma olemuselt oli see linnaosa väga räämas ja lõikavas kontrastis endise Kaarnakivi koguduse ilu ja väärikusega. Uudistes räägiti, kuidas naabermajast olevat „valge hiinlane” oma järjekordse ohvri nõudnud; tagahoovis oli üks purjus inglise poissmees ära vägistatud; taksojuhid keeldusid väljakutsetest siia ja nõustusid üks kvartal varem sind maha panema, küsides selle eestki hingehinda. Kiriku vastas oleva maja olid pomskarid külmal talvekuul sooja otsides kogemata maha põletanud. Los Angeleses elutsev välis-eestlane, kellele krunt kuulus, ei teinud ka pärast sanktsioone kuulmagi ja jättis asjad nii nagu olid. Ju oli talle maksude pärast nii kasulikum. Selles depressiivses linnajaos oli hingemattev kõndida ning tänavad olid kella ajale vaatamata nagu mahajäetud – väljas paistis veel päikegi, kuid mitte kedagi liikumas, peale vend Justuse, kes piibel käes söakalt kõndis.

„Mida see pede siit tahab?” küsis üks kuri hääl pimedast tänavanurgast, kuid teine kutsus ta kohe korrale. „Ei näe, et tal on piibel, see seal on kirik – las ta olla, ta pole ohtlik...” ning vend Justus tegi vaikse tänupalve ja kõndis rutakalt edasi. Viimane asi, mis ta nüüd vajas, oli see, et keegi teda mendiks või koputajaks pidama hakkaks. Vähemasti mitte enne jutlust...

Ka teda varem viisakalt kõnetanud näitsik vaatas kurjalt häälte poole pimedast tänavanurgast ja võttis võitlusasendi sisse, sest ta kandis permi vrakki: Adidase dresse, koos Nike'i tossudega, ning tal olid randmepaelad higi eemale juhtimiseks ning pea ümber tõmmatud suur valge peapael, mis juukseid paigas hoidis, kirjaga: „Jeesus elab!”. Vend Justus vaatles teda hämmingus ja raputas pead: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest need, kes mõõga tõmbavad, langevad mõõga läbi!” ja kõnetatu vaatles teda totakalt. „Aga nad kõnetasid sind nii lugupidamatult!” ütles näitsik nördinult, „Kuidas sa võid sellega leppida?” „Keera teine põsk!” tähendas vend Justus nohisedes ja pööras ümber ja sisenes kirikusse. „Oh, õigus, ma unustasin...” tähendas näitsik tasakaalukalt ja jätkas oma postil inimeste viisakat teretamist ja sissejuhatamist.

Saal oli juba raskelt rahvast täis – isegi aknalauad olid istekohtadena kasutusele võetud, ja et need olid sügavamad, siis olid lapsed sinna püsti vastu aknaklaasi paigutatud, et keegi neid kogemata ära ei tallaks. See hakkas kahtlaselt Effataa ärkamise päevi Tallinnas Püha Vaimus meenutama, ning vend Justusel käis õõnes tunne kõhust läbi. Tema jalad hakkasid värisema, nagu oleks ta vesiliivas kõndinud. Ta tegi kiire palve ja ägas oma vaimse nõtruse Jeesuse poole ning liikus ainiti kantsli poole. „Kõik korras, kus su käsikiri on?” küsis soe mehe hääl ja näitas talle kahte pöidlad üles kinnituseks, et on tema poolt. Vend justus vaatas nõrgal ilmel koguduse pastorile otsa, ja siis esirida ning neelatas, enne kui vastas – „Ma jutlustan peast...” leidis ta end sosistamas, ning sai karuse müksu õlale. „Nii peabki – peast! Ole ikka täitsa!” Kantslisse oli juba klaas vett ja täis kann koos sidruniga selles ulpimas pandud. Ta kustutas vaid lugemislambi, sest kuigi ta pani oma piibli lugemiseks kantsli peale, polnud tal vaja selle kirjakoha retsiteerimiseks, teda maha lugeda. Ta oli seda juba tuhat korda oma vaimus kohanud ja selle eest põgeneda püüdnud. Kuid täna oli see päev, kui ta tunnistab oma usku. Täna ei võinud enam kahetseda ja tagasi vaadata, et ta oleks oma Jeesust väärt.

Jutlus oli järgmine, vastavalt kirjakohale: "Ja sündis, kui tema hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, üks vesitõbine inimene oli tema ees! Ja Jeesus hakkas rääkima kirjatundjatele ja variseridele ning ütles: "Kas on luba hingamispäeval terveks teha?" Aga nad jäid vait. Ja puudutades ta tegi tema terveks ja laskis ta minna. Siis ta ütles neile: "Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta teda kohe välja ei tõmba hingamispäeval?" Ja nad ei suutnud selle peale midagi vastata."

(s7.) "Aga tähele pannes, kuidas need, kes olid kutsutud, valisid ülemaid istekohti, rääkis ta neile tähendamissõna ning ütles neile: "Kui sind keegi on pulma kutsunud, siis ära istu ülemasse paika, sest vahest on tema poolt kutsutud keegi sinust aulisem, ja et see, kes sind ja teda kutsus, ei ütleks sulle: anna sellele aset! ja sa peaksid siis häbiga istuma alamasse paika. Aga kui sa oled kutsutud, siis mine ja istu alamasse paika, ja kui tuleb see, kes sind kutsus, ja ütleb sulle: sõber, mine sinna ülemale! siis on sul au nende ees, kes sinuga istuvad ühes lauas. Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse!" Aga ta ütles ka sellele, kes teda oli kutsunud: "Kui sa teed lõuna- või õhtusöömaaja, siis ära kutsu oma sõpru ega oma vendi ega oma sugulasi ega rikkaid naabreid, et nad sind jälle ei kutsuks endi juurde ja sina nõnda saaksid tasu, vaid kui sa teed võõruspeo, siis kutsu vaeseid, vigaseid, jalutuid, pimedaid; siis sa oled õnnis, sest neil ei ole midagi sulle tasuda, kuna see tasutakse sulle õigete ülestõusmises!"."

(s.15) "Kui üks lauas kaasistujaist seda kuulis, ütles ta temale: "Õnnis on, kes leiba sööb Jumala riigis!" Aga ta ütles temale: "Üks inimene tegi suure õhtusöömaaja ja kutsus paljusid. Ja õhtusöömaaja tunnil ta läkitas oma sulase kutsutuile ütlema: tulge, sest kõik on juba valmis! Ja nad hakkasid endid kõik ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: ma olen ostnud põllu ja pean välja minema seda vaatama; ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid katsuma; ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: ma olen võtnud naise ega saa sellepärast tulla! Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis vihastus kojaisand ja ütles oma sulasele: mine kohe välja linna laiadele tänavatele ja kurudesse ja too siia sisse vaesed ja vigased ja jalutud ja pimedad!"

(s.22) "Ja sulane ütles: isand, see on tehtud, nõnda nagu sa käskisid; aga veel on ruumi! Ja isand ütles sulasele: mine välja teede peale ja aedade äärde ja sunni sisse tulema, et minu koda täis saaks! Sest ma ütlen teile, et ükski neist kutsutud meestest ei saa maitsta mu õhtusöömaaega!"."

Jeesus läheb, nagu tal tavaliselt on kombeks kellelegi külla – ja seekord ei ole see mitte Sakkeus või Peetruse ämm või rooma sõdur, vaid ühe variseride ülema juurde. Seega võiks nagu eeldada, et variserid on sellise au üle väga õnnelikud, et Jumalamees Ješua ben Joseph nende keskele tuleb. Ta on ju kutsutud, nagu paljud teised sellel väärikal võõruspeol – ja ometi on juba kirjakoha algusesse varutud ninanips. On hingamispäev – ja ei või tööd teha; kõigile juutidele on töö tegemine keelatud, ning ka sammude arv on limiteeritud, mis sel päeval liikuda tohib, et mitte käsu vastu eksida – et üldse sellisel tähtsal päeval võõruspidu toime panna, on vaja erilist tarmukust ja ettevalmistamist, sest päeval enesel ei ole ju üldse võimalik tööd teha – isegi su ümmardaja ei või töötada, seega pidi juba reedel olema laud ette valmistatud, et tähtsad ninad saaksid hingamispäeval seda pidusööki ning vaimukat jutlust nautida, mis söögilauas pidi aset leidma. Samas, see privileeg ei laienenud kõigile kutsutuile, sest pidu peremehega võisid jutelda ainult need külalised, kes istusid talle kõige lähemal, ehk siis koos laua päisega kolm kuni viis rida, ehk siis 7 – 11 inimest. Üle laua hõiklemine oli tõsine laua etiketi rikkumine, kuid sellest hiljem.

Nagu öeldud, on vaimukad variserid tähtsale külalisele viisaka nöögi hingamispäevaks ette valmistanud, et rafineeritult vaadata, kuidas Jumalamees sellele reageerib. Tema ette asetatakse üks vesitõbine inimene. Ja vesitõbiste inimestega on selline paha lugu, et Jeesuse ajal oli nende jaoks ainult üks ravi – nende koljusse tuli auke puurida, et vesi saaks ajust aurustuda, ning augud tuli turbani laadse lõimega infektsiooni vältimiseks kinni katta, mida tuli regulaarselt vahetada. Ja selline inimene, ei võinud Jumala kotta astuda, sest ta polnud rituaalselt küllalt puhas. Võis vaid ette kujutada, mis tema hinges toimus, kui Jeesus tema peale vaatas, ühelt poolt pilklikult hirnuvad variserid ja teiselt poolt võimalik tervenemine, kui Jeesus heidab armu – kuid Jeesus oleks võinud ka kurjalt süljata, nagu tal mõnikord kombeks oli. Nii et, keegi ei teadnud, mida see Jeesus nüüd järgmisena teha otsustab. Oleks Jeesus nüüd vihastunud ja minema tormanud, oleks see variseridele moraalne ja intelektuaalne võit olnud. Õhus oli päris pinev konflikt, ehkki esialgu „viisakas”!

Jeesus alustabki s3. küsimusega, kas hingamispäeval võib terveks teha, sest tervendamine on variseride meelest töö! Ning kõik on vait ja teavad õiget vastust – aga nad tahavad kuulata, mida Jeesusel on selle kohta uut öelda. Äkki saab uhkele Jumalamehele hoopis koha kätte näidata, kes kogu aeg nii ülbelt räägib. Las tema ka tunnistab, et ta ei tea midagi. Sokrates oli ju kuulus selle pärast, et ta tunnistas: „Ma tean, et ma mittemidagi ei tea!” Miks siis mitte Jeesust sellisesse olukorda panna, kus ta oma inimlikku olu tunnistaks – ta ju pole Jumal!

Hallelujah?

Vähemasti mitte variseride meelest, kuid Jeesus julgeb siiski vesitõbise hingamispäeval, kõigi variseride nähes, selle tähtsa variseride ülema majas, terveks teha! Suhtumine Sakkeuse juures ja siin on kardinaalselt erinevad. Ja siis ta mitte ainult ei tervenda – nüüd peaks ta sündsa vabanduse lausuma ja käsu järgi end roojaseks pidama, ning pidulauast teiste kasuks lahkuma – et anda au Jumalale – Jeesus valib jälle uue tee: „Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?” (s5.) Ja ongi nii! Kõik said sellest aru – kui sa jätsid härja või poja kaevu, siis võis see seal ära uppuda ning hea kaevu ära rikkuda, kuid ühtlasi oli küsimus ligimese armastuses, mida tuli ka austada – isegi hingamispäeval! Ja variserid said väga hästi aru, et presenteerides seda vesitõbist hingamispäeval, sellel pidusöögil tervendamiseks, olid nad ligimese armastuse unarusse jätnud. Kuid esialgu oli kõik „väärikalt” toimunud, nii et keegi ei hakanud väga kobisema. Jumalamees tuli vimkast auga välja ja oli kutsumise vääriline ja pidusöök võis alata. Mis vesitõbisest sai, seda enam ei mainita, ju ta juhatati jälle viisakalt välja, et ta muid varisere ei tülitaks!

Me jõuame laua osaduse juurde, mis on juutidele väga tähtis rituaal. Need, kes on juudi juurde pidusöögile kutsutud, võivad end erilise au osaliseks pidada – ja seda enam, mida kõrgemal positsioonil on kutsuja, kuna see tähistas lugupidamist. Otse loomulikult tahavad kõik leivaisaga rääkida, ja püüavad üksteise võidu kõige paremaid kohti, kus saab vestelda, hõivata, mille peale Jeesus ütleb oma esimese tähendamissõna sellel õhtul, mis on suht sulnis ja viisakas ja läheb õhustikuga kokku. Ta ütleb, et inimesed peavad oma koha valimisel olema alandlikud, sest siis on vähem võimalusi, et neid teised alandama peavad, kui nad liiga kõrgele pürgivad – ja inimesed said sellest aru, et selline mure on. Kusagil võis alati pesitseda keegi auväärsem, kes võis sind häbistada, kui sa liiga kõrgele istusid või midagi tegid. Ja inimesed kartsid selliseid asju. Hea Jumalamees oli korraga olnud nii hea, et andis sellele olukorrale lahenduse, kus ka vähematel kohtadel istujad võisid end väärikana tunda, sest ühtäkki nad polnud enam „ilmajäänud” kellele vestlevaid kohti ei jätkunud, vaid „alandlikud” kes ootasid leivaisa ülendust. Ja nii on palju meeldivam viimasele kohale või lausa teenijate lauda istuda, kui sa oled „alandlik” ja teed seda „väärikalt”!

Hallelujah!

Aga Jeesus veel lisas leivaisale selle torke, et tuleks kutsuda ainult vaeseid ja ühiskonna hammasrataste vahele jäänud inimesi, sest muidu muutub selline banketitamine rikaste lõbuks, kus sa kohe oma tasu kätte saad. Sest see loend isikutest, keda Jeesus soovitas kutsuda, on jällegi sellised, kes ei või templisse astuda, ja kes tõenäoliselt hoiavad variseri kojast seitsme penikoorma kaugusele – kummatigi variseride ülema kojast. Kes kujutaks end ette Kadriorus koos Peaministriga või Presidendiga õhtustamas, kui tal on need nimetatud omadused, mida Jeesus mainis? Kes julgeks end pakkuda, kui tal poleks enese kaitseks vähemasti kellegi tähtsa isiku elupäästmist või tähtsa luuletuse või raamatu üllitamist ja tähtsa auhinna saamist ette näidata? Kõik lauas istujad olid ju haritud inimesed ja said aru – tõenäoliselt olid nad kõik variserid ning maa rikkurid. Seega oli seal ühiskonna koorekiht – ja selline ütlemine ei kohanud kindlasti kurte kõrvu. Seda ütles ju Jeesus, kes oli Jumalamees, kes oli kutsutud suure au pärast, et ta Iisraelis miskit misjonit tegi. Jah, temast saadi aru, mida ta silmas peab, mis on tõeliselt jumalakartlik.

Ja variserid üldse ei kibestunud selle kõne peale, see oli vastavuses nende poolt usutud ja õpetatud Toora käsitlusele. Seda tõestab selgelt, kui üks noormees püsti kargab (s. 15) ja rituaalse verbaalse reverantsi Jeesuse ja kõigi kutsutute suunas teeb: „Õnnis on see, kes sööb leiba Jumalariigis!”

No kes see veel läheb Taevasse, kui mitte Variseride pealik ühes oma õukonnaga, kes igal päeval Toorat meeles peab ja seda lambist tsiteerida võib ning nõnda hästi annetab ja käsuõpetust õpetab ning on oma ühiskonna verstapost ja tugisammas. Kes see veel kui mitte tema? Just selle pärast pingutasid variserid nii vagalt oma usku, et kui kasvõi nemad variseridena suudaksid ühe päeva vagadust produtseerida, kus nad kuidagi ei eksi pühakirja vastu – siis nad uskusid, et Jumal võtab kogu maailma Taevasse, või siis vähemasti Iisraeli – või siis vähemasti kõik variserid!

Peo õhkkond oli nii sulnis, nii ülev ja mis muud sai Jeesus siin öelda, kui kinnitada seda ühe vaikse „Aameniga!” Eks seda just Jahve Jumal neilt ootaski, et nad hingaksid oma tegudest?

Ja siis tuli Jeesuse vastus sellele õhkamisele, mis oli kantud tollest vesitõbisest peo alguses, keda ta polnud veel unustanud, ja keda vast enam pidulauas ei viibinud, kes tõenäoliselt õnnesegaselt rõõmust nuuksudes otsemaid koju oma perele seda õnne kuulutama koperdas – ta sai nüüd pühakotta sisse minna! Hallelujah!!

Njah, see Jeesuse vastus! (s. 16 – 24) põmm! Mitte keegi kutsutuist!! Kes on siin mainitud vääritute tõbrastena, kes ei osanud kuninga kutset austada, sest see tähendamissõna on väga imelikult üteldud. Idamaades pole ju kuidagi mõeldav, et sa kuninga käskjalale nii ütled! „Oi, ma ei saa tulla, sest mul on naine!” Naise sai ju peole kaasa võtta, sest kui mees on kutsutud, kuidas ta siis „alasti” läheb – ilma oma naiste ja laste ning kogu au ja väärikuseta? Otse loomulikult võtab ta need kaasa, ja kõik lauas istujad, olles haritud variserid ning jõukad, teadsid etiketti. See oli väga kummastav kuulata, see esimene vabandus, mis resoneerus Iisraeli sõjaväe kohuslusega, sest on mainitud põhjusi, miks sõdur võib end vabandada, miks mitte rindele minna, et tema süda ei jääks nõdraks – kuid selles kontekstis, kus oli kuninglik pulm, oli see täiesti kohatu märkus! Siis oli veel vabandus põllu ja härgade pärast! Need on ju veel hullemad! Kas kutsutu tõesti tahtis oma kuningat vihastada, nõnda et see käskjalad tõrvikute ja mõõkadega tema põllu ja härgade kallale saadaks? Mis asi see „põld” ja „härg” on et see peaks kuninga pulmast väärikam olema?! Kui Eelija viskas oma mantli Eliisa peale, siis ohverdas Eliisa oma isa härjad pidusöögiks ja järgis oma õpetajat, et saada prohveti au, kuid sellega oli ta vaikimisi lugupidamatu oma isa suhtes kelle vara ta oli omatahtsi tarvitanud, sest ta polnud seda veel pärinud, mis sest et oli pärija. Ja nüüd on siin keegi, kes peab oma vara tähtsamaks kui kuninga pulma!

Mida muud saigi siin kuningas teha, kui vihastuda – tema au oli ju nii madalalt teotatud! Kuidas nad julgesid? Ja võib lausa vaistlikult tunda, kuidas kuulajad ootavad, millised jõledad karistused nüüd saavad neile alpidele külalistele osaliseks ja kuidas sealt kuskilt põõsast variser saduser ja nasiir välja hüppavad ning kuninga pulma saavad ning sellega saab tähendamissõna sündsa lõpu ja kõik kutsutud lauas galambuurse reverantsiga siiski austatud – kuid siis paneb Jeesus veel vinti juurde.

Kuningas vihastub ja laseb kutsuda elu heidikud – millega ta kõik eelnevad kutsutud ja nende väärikuse täis situb, sest nende kohad said täidetud „patustega”! Ja mitte lihtsalt patustega, vaid kuninga sulased pidid tänaval neid varitsema ja neid vägisi sisse minema sundima, et pidupaik saaks täis ja kuningas liiga lahja pulma pärast mitte alandatud – nagu ta ei suudaks paljusid külalisi kutsuda ja väärikalt võõrustada. See tähendas ka seda, et kuningas avas oma varakambrid ja riietas kõik need eluheidikud ülikute riietesse, ning lasi nad korralikult pesta ja ära kammida, et nad võiksid sinna väärikalt tulla – sest kuigi see kutse ütles, et härjad on juba tapetud – tähendas see, et selleks ajaks, kui kõik lauda istuvad on härjad juba tapetud ja saab pidusööki alata, et hakake oma viisakaid tulemisaegu teatama, sest nad olid Idamaades, kus polnud internetti ega autosid – kõik sujus teises ajagraafikus. Pärast esimese kutse saatmist oleks veel vähemasti kaks nädalat aega võtnud, enne kui kuninglik pulm oleks alata saanud. Seetõttu oli see kindlasti solvav, kui keegi vabandab end oma naisega – kas ta tõesti rautab oma naist kaks nädalat, omas telgis või majas või kauem ja ei saa üldse mitte kuidagi, mitte mingil meetodil Kuninga pulma tuldud?? Ausalt?! Päriselt!!??! Või kõik need teised vabandused. Need hoopis näitavad, et need kutsutud ei arvanud oma kuningast midagi, sest nende jaoks oli ta tühi koht! Selle eest oli ette nähtud surmanuhtlus ja kõigi „seinapeale kusijate” (mehed) hukkamine ja naiste orjeks müümine kuid vara kas tapetakse või omastatakse või pistetakse põlema ja põllud trambitakse kinni ja puistatakse soola peale, et sinna kindlasti enam keegi elama ei saaks tulla! Selline oli idamaine komme niisugusel puhul.

Kuid see, mida Jeesus ütles, et Kuningas tegi, oli palju jubedam asi – inimesed küll jäid ellu – aga... Nad olid nüüd väljaspool kuningriiki ja selle toimet. Nende peal ei kehtinud enam kuninga kaitse ja väärikus. Nende kuld ei käibinud rahana; nende kaup ei kõlvanud turul; nende tütred ei kõlvanud kosimiseks; nende vesi ei kõlvanud joogiks; nende kutsed pidusöögile ei kõlvanud tähele panna – neile ei kõlvanud enam miskit tähelepanu osutada, sest nad olidki nagu surnud, kuid rituaalses mõttes. Põhimõtteliselt, asetades selle loo Iisraeli, need ülikud ei võinud enam kunagi oma jalga kuningalinna tõsta või templisse. Oleks see jõle karistus sündinud, millest ma ennist rääkisin, siis vähemasti need naised, kes orjeks müüdi, võisid, kui neil vedas ja nad piisavalt ilusad olid, et õige mehega abielluda – need oleksid veel teoreetiliselt saanud templisse siseneda. Kuid nüüd oli kõik absoluutselt välistatud.

Need variserid said aru. See kõne käis nende kohta, et nad olid selle vimka vesitõbise mehega teinud ja niipalju auväärseid kutsunud ja et neile au ja väärikus meeldis aga et nad olid vaesed ühiskonnas kõrvale tõrjunud, ehkki vastavalt käsuõpetusele olid nad kõik kunagi pagulased olnud ja suures näljas Egiptusesse põgenenud, et siis sealt Jahve vägeva käsivarrega tõotatud maale minna. Siis anti neile ju Tooras karm käsk olla suuremeelne vaeste ja heidikute suhtes, sest nemad olid ka kunagi nõnda – kuid kuidagi oli väärikatel variseridel see oma väärikates eludes kahe silma vahele jäänud!

See pidi alles valusalt lõikama – nii neid, kes olid kutsutud, kui peoperemeest – milline lugupidamatus öelda Jumalamehena ja kutsutuna selline tähendamissõna, kus ta nimetab varisere ja nende ülemaid väärituteks ja Jumala õnnistusest ilma olijateks, kui nad just selles suunas kogu oma teenistusega liikusid.

„Kuidas ta õige julges Iisraeli väehulki niimoodi laimata?” võiks Taaveti kombel küsida, kui see Koljatist ja tema väljakutsest pahandus. Siis ju teotas ka Koljat Iisraeli väehulki, ning variserid kiristasid südameis hambaid. Kuidas ta õige julges? Kuid tema oli Kristus! Ta on ikka veel seesama!! Seepärast andke oma elu Jeesusele Kristusele, ning öelge, et teil ei ole selles maailmas ei naist; ega põldu ega härgi, ega midagi muud väärikat, mis teid takistab seda otsust vastu võtmast! Otsusta juba täna ja ärgu hingamispäev teile ette jäägu, vaid olgu teile kui julgustus, sest Jumal on teiega ja juba Armastab teid! Tulge nüüd! Hallelujah!!

Vend Justus lõpetas oma jutluse ning astus vaikselt midagi muud ütlemata kantslist maha ja võttis oma piibli ning kõndis rahulikult kirikust välja. Kõik vaatlesid teda hämmingus ja ei julenud midagi öelda. Siis kui nad nägid, et midagi rohkem ei tule, siis hakkasid nad joviaalselt möirgama ja plaksutama ning Hallelujah karjuma. Inimesed viskusid kantsli poole ja andsid oma elu Jeesusele ning pastoril ja tema meeskonnal oli tükk tegemist, et nõudlejaid rahuldada. Kuid Kaarnakivi koguduse pastor ja klaverimängija tõusid väärikalt üles ning tõmbasid isegi mantlihõlmad rohkem peale ning kõndisid kiirel sammul minema. Kuidas ta oli üldse julenud sellist jutlust ütelda – ja veel siin? Siis kui nad oleksid pidanud küsima annetusi Kaarnakivi koguduse taastamiseks, ehitas tema konkureerivat kogudust üles!! See kõik oleks pidanud minema neile, kui ta vaid oleks selle jutluse öelnud Kaarnakivis, võib-olla poleks Jumal nende koguduse peale nõnda vihastunud. Ja tema ütles selle siin pommi augus! Siin patu urkas! Siin eikellegi maal! Kuidas ta oli õige julenud, see nolk?!

Nad ei oodanud üldse, et vend Justus neid alandlikul ilmel kiriku uksel passiks.

„Mida sa õige mõtlesid, poiss?” sisistas pastor vihast vahutades

„Selline oli Jumala sõna, mille Jeesus mul käskis just siin ja praegu öelda!” ütles vend Justus vaguralt ning vaatas talle väärikalt ja lugupidavalt otsa, kuid see solvas pastorit veel enam.

„Kes sa enda arust oled, poiss, kes su usule tõi? Ja sa tasud mulle niimoodi?!”

Ka klaverimängija ei saanud aru:

„Kui sul nii hea jutlus oli, siis hoiatanud ette, me oleksime võinud jutluste järjekorra koguduses ümber vaadata. Ei saa just öelda, et me sulle sõna ei anna.” ütles ta

Vend Justus vaatles teda kaastundlikult, mis piirnes haletseva pilguga.

„Ma ei ole sinu poeg, kelle sa kaotasid, vaid Jumala poeg!”

„SA JULGED!!” ahmis pastor õhku „JEESUS ON JUMALA POEG JA MITTE SINA!! SA RÄPANE NARKOMAAN JULGED!!”

„Jah, ma olen narkomaan, elades ühe päeva korraga, et mitte tagasi langeda – selle eest, mida sa mulle osutasid, kes sa mulle isa eest olid, Kaarnakivi koguduse pastor” – Rõhutas vend Justus igat oma sõna tõsisel ja vaiksel vaos hoitud toonil, milles polnud pilke vihjetki „Ometi kuulub kogu mu elu Jumalale, et mul endisest elust pole midagi kaasa võtta või igatseda ja nõnda nagu metsast leitud laps on võimalik ära lapsendada ja saab kellegi pojaks, nõnda näen mina end Jumala pojana ning ei omista seda kuidagi endale tiitlina, et pidada end Jeesuseks. Ma arvasin, et sa tunned mind, arvestades, kui kaua me sama teenistust oleme pidanud...”

„Ma ei tunne sind mitte,...” ütles pastor hingetäiega ning kõndis kibestunult minema. Ka Klaverimängija vangutas pettunult pead: „Nii et see on tõsi, mõlemad mu pojad on surnud...” ning tegi minekut.

See tüdruk, kes oli teda sisenemisel tervitanud, seisis ikka veel auvalves ja oli kõike pealt kuulnud, samuti olid tal kõrvus klapid, et jutlusest mitte ilma jääda, ning tema silmad nutsid meeleliigutusest ning nördimusest. „Mida nad ometi teevad!” ja ta juba asutas neile järele jooksma, et oma arvamist öelda, kuid vend Justus tema peatas. „Mis ma sulle sisenedes ütlesin? Mis need kaks lauset olid?” ja tüdruk vidutas meenutades silmi: „Pista oma mõõk tuppe, sest kes tõmbab mõõga, see sureb mõõga läbi! Ja teine oli: „Pööra teine põsk!”.” ja siis vaatas ta õnnetult poisile otsa. „See pole üldse aus, kuidas nad sind kohtlesid, kõik leinavad koos nendega, et nõnda teie kirikuga juhtus – vähemasti ei saanud keegi viga ega surma – ja need sinased nutavad, et see püha jutlus ei saanud nende juures sündima! Kuidas nad õige julgevad!” Kuid vend Justus pani mõlemad oma käed tüdruku õlgadele ning vaatas talle tõsiselt silma sisse. „Järgi Jeesust, mitte neid mehi seal, sest nende tee viib põrgusse ja ma olen pidanud nad juba üks kord oma südames maha matma, sest Jumal on mulle ilmutanud, et nemad ei saa mitte hingamisse, et nad on ennast täis ja näevad ainult oma au ja kirkust, mitte Jumalat ja oma ligimest – seepärast ma pean seda niimoodi tegema, ja sina samuti – seepärast, ära tee seda mulle veel raskemaks, kui sa neile järgi jooksed ja mind kaitsed! Kuidas võib surnud meeste sõim mind haavata, sest Jeesus on nad surma mõistnud ja nende hinged paadutanud, seetõttu see jutlus ei mõjugi neile!” Ja tüdruk leppis sellega ning tunnistas, vaadates oma tossu ninasid. „Kui ma seda jutlust kuulsin, siis ma rõõmustasin, et see Kaarnakivi kogudusele ja tema pastorile ära tegi, sest kui mina oma sõbrannaga sinna tulin, siis koheldi meid vastikult, seepärast ma siin pärapõrgus teeningi – ja ma pole pärast seda alandust suutnud isegi mitte palvetada. Aga kui ma seda jutlust kuulsin, siis ma rõõmustasin, et mu vaenlane on saanud vääriliselt, vastavalt tema teole. Kuid nüüd, kuulates sinu sõnu, ma saan aru, et ka mina pean meelt parandama. Anna andeks, sest sa oled parem mind, kuid mina püüdsin sinu eest seista ja sina seisid hoopis minu ja mu hinge eest! Sa oled tõesti parem mind!” Ja ta hakkas nutma ning vend Justus kallistas teda vaikselt ning lasi tal end tühjaks nutta. Hiljem nad lahkusid teineteisest viisakalt käteldes.

Vend Justus asutas juba minekule, kui teda hele naisehääl selja tagant peatas. Kui ta küsivalt ümber pööras, jõudis tema juurde jooksev Tiffany Ülemiste, kes pärale jõudes oma külgedest kinni hoidis.

„Puhh, ma juba kartsin, et sa jõuad ära kaduda!” hingeldas ta ning vaatles häbematult ja mõnitavalt üllatunud poisile otsa. „Kes su pruut on?” küsis ta tögades. „Ariel Alvael Alamiste!” tähendas vend Justus väärikal toonil. „Ja ta ei ole mu pruut, kristlased lihtsalt tunnevad üksteist hästi – meil on väike ringkond – kui sa evangelismiga tegeled, siis satud paljude inimestega kokku. Ma tunnen su meest, Mihkel Sepist samuti, sest ta oli nõus ühel krusaadil oma performance'iga esinema. Tal oli päris huvitavaid mõtteid – kahju et ei suutnud teda kristlusesse armuma panna... Ta surm oli nii mõttetu ja ebaõiglane!” Tiffany vaatles teda imetluse ja aukartusega. „Hakka sind või kartma...” ütles ta põlevate silmadega ja enne kui poiss jõudis teda peatada, viskus talle käte vahele ning andis eriti tulise suudluse ning vaatas siis veidi kohkunud ja kahetseval ilmel poisile otsa, mida rikkus natuke meelas-kelmikas naeratus silmanurkades. „Sa maitsed kirsside järele...” mõmises ta hindavalt ning tegi minekut, jättes poisi hämmeldunult endale järele vaatama. „Jumal taevas, mis asi see veel oli!” ning veidi segaduses ja palveid pusides läks vend Justus oma teed.

IV

Kui Tiffany ja Eh õhtul jälle kohtusid, siis olid nad tema mehe häärberisse ilmunud, kuid nad ei saanud oma rõõmu kaua nautida, sest varsti muutus Eh tõrksaks. Kui Tiffany teda suudelda üritas, ajas Eh tülgastunult pea kõrvale ning vingerdas end tema embusest välja. „Õhh, sa haised!” ähkis ta tülgastunult, silmad vett täis. „Sa oled poisiga koos olnud!” süüdistas ta.

„Oh, õigus!” ja Tiffany jutustas, mis sel päeval oli juhtunud. „- ja siis ma ei suutnud vastu panna, kui ta seal nii väärikalt ja tugevalt seisis, nagu ma teda kunagi varem polnud mäletanud, et ma mõtlesin, et võtan temalt vähemalt suudluse mälestuseks! Ma ei tea, kas meie teed üldse kohtuvad!” ütles Tiffany end õigustavalt ja püüdis jälle ruunivaimu kaissu pugeda, kuid see põgenes ta eest. „Parem kui sa poleks vend Justust suudelnud, sest sul on tema vastu ehtsad tunded tekkima hakanud ja ma ei või sulle enam midagi õpetada – ma ei või ehtsa armastusega kokku puutuda, sest see hävitab ruuniväe!” ning ta kadus nagu vits vette ja ilmus teiste ruunivaimude juurde ning kaebas neile, mis oli juhtunud.

„See on küll ootamatu areng.” ütles Kenaz süngelt. „Ma just sain Genisha nõusse, et ta enam ei sekku ja sedaviisi – !” Ka teised olid väga tigedate ilmetega, kuid keegi ei hakanud Eh'i kallal võtma.

„Lubage mind, ja ma rebin selle värdja südame rinnust välja! Või see jumalapoiss tahab? Laseb end Tiffany Ülemistel suudelda – kindlasti mõtleb temast roojaselt oma mõtteis – aga ma teen temale otsa peale ja söön ta ajud külmutatuna ära nagu jäätist ja viskan mõned maasikad veel vahele!!” üürgas Eh alandusest punetades.

„Heaküll! Heaküll!” võttis Isha ta oma rinnule ja lasi noorel ruunivaimul end tühjaks nutta. Me mõistame sind ja su kannatust, kuid võib-olla see on hea niimoodi.” ja kui üllatunud Eh veekalkvel silmadega üles vaatas. „Kui see jumalamees tõesti roojaselt Tiffanyst mõtlema hakkab, siis moondub see armastus, mida Tiffany tunneb, ära ning ei saa enam meie väge takistada – kui sa suudaksid neid kahte üksteist keppima meelitada, siis võid poisi lausa üle võtta ja saad palju isiklikuma asendi Tiffany kontrollis – siis võid sa temaga lausa abielluda ning niimoodi ka temaga üheks saada. Niimoodi saame ühe šamaani asemel hoopis kaks! See ei ole üldse kaotus vaid potensiaalne võit – muul ajal on ta aga Lutsiverile kadunud – sest temal saab olema ka raske tüdrukuga ühendust saada, kui see kristlane tema ümber piriseb, nüüd kus Tiffany on temast sel määral sisse võetud...” ütles Isha järele mõtleval toonil nagu meenutaks oma pikast elukogemusest midagi.

„Ishal on õigus!” ütles Ur malbel toonil, mis üldse talle ei sobinud ning seda kinnitas ka Jera „Ära võta seda nii südamesse! Esimene lähebki natuke ajja taha – ja me võime tõesti nad mõlemad kätte saada. Sa tead ju mehi nad mõtlevad ainult oma väikse peaga, mitte suurega.” ja ta pilgutas õelalt silma ning kõik muigasid pilklikult. Ka Eh lasi end lohutada ja Kenaz kutsus ta kõrvale. „Siin on su mustade maagide nimekiri ja siin minu ustavaimate kaarnate oma – võid neid kasutada kuidas heaks arvad, me oleme selles koos ja ei hülga sind, ära karda, ja pea püsti! Homme on uus päev!” ning Eh läks oma töö juurde, et mõelda, kuidas seda kahju jälle heastada, et Tiffany oli jumalapoissi suudelnud.