Ta teadis, miks tema ülemus teda Madisega pidevalt tülli püüdis ajada. Ta soovis luua sünergiat, ning utsitada oma "igavest teist" veidi tagant ja panna ta sama head tööd tegema kui Vadim. Kuid see oli võimatu.
Vadim teadis, et tema edu oli Jumala and, saadud ilmutuse varal, ning seda polnud võimalik ükskõik kui suure ambitsiooni; tarmukuse või ohvrimeelsusega korrata. Piisas vaid Vadimil ukse taha ilmuda, kui inimeste rahakoti rauad avanesid ja ta tellimustega üle kuhjati. Ta ükskord isegi kohtus ühe vanema daamiga Maximas, kes rääkis vigast venekeelt, kuid vähemalt püüdis, sest ta mees oli olnud venelane, ja lükati Eesti vabanemisel tanki alla, kui see Lätis teenis. Õnnetus, aga siiski traagiliselt ebaõiglane. Pärast tuli välja, et tal oli just korter tühjaks tehtud, ja ta ostis kõik muidugi Vadimi kaudu. Vadim oli suuremad tellimused targu Madise nimel vormistanud, et mitte tema ametiuhkust solvata. Pealegi, ei huvitanud teda ametikõrgendus, mis pärast kindlat kvooti automaatselt jagati ja selle järgmisel kuul täitmata jätmisel jälle ära võeti. Milleks on tal sellist võnkumist vaja, kui kõik sind vihkavad, et sa neist parem oled ja rahulolevalt parastavad, kui järgmine kuu pole eelmise vend.
"Inimesed ei suuda lõhkemiseni osta, kuskilt tuleb likviidsuspiir ette, nagu helimüür - ja siiski püüavad mõned ülehelikiirusel majandada ja elada, ning imestavad tulevate kriiside üle!" mõtiskles Vadim endamisi.
Nõnda oli ta oma kohta hierarhias hoidnud, ja jälginud, et Madis saaks alati oma kvoodi vähemalt 50 punkti ulatuses ületatud, et jääda oma vanem-müügimehe kohale. Ta oli selle ära teeninud. Missest et oli ennasttäis, oli ta sügaval südames ikkagi õiglane juht ja ei teinud kellegile liiga. - Kui lasid tal valitseda.
Probleemiks oli vaid lihtsameelne ülemus, kes oma gruusia hingega kippus asju üle soolama. Tema meelest ta aitas, kuid ta ei mõistnud üldse Madise raskemeelsust ning flegmaatilist laadi ning Vadimi melanhooliat. Ta oli liialt koleeriline, et sellistele pisiasjadele tähelepanu pöörata.
Vadim ärkas oma mõtiskelust ja kontrollis hetkelt edetabelit, veendudes et selle kuu normid on täidetud, pöördus tagasi oma töö juurde.
Korraga täitis tema boksi ebamaine valgus ja ta leidis end Jumala aujärje eest. Seeravid lendasid Jehoova trooni ees nagu Jesaja oli neid kirjeldanud, ja Vadim ei suutnud seda taluda. Ta vajus raskelt põlvili ja siis nagu uppuja kätega vehkides põrandale, mis oli korraga külm nagu betoonist kirikupõrand olla võib ja samas nii soe ja pehme nagu sulgvoodi. Ta tundis end hõljumas ja hajumas ning kokku tõmbumas ühtaegu, enne kui teda üles tõsteti, nagu ristile pandud bandiiti. Ta püüdis sellest nägemusest pääseda, et mitte vaadata Jehoova palet - see tähendanuks surma... kuid tema pea tõsteti üles, nagu tahaks keegi ta skalpi võtta ja Jumala silmad puurisid sügavale tema kolpa; kehasse; hinge, kuni ta kisendas valust ja joovastusest. "Ma olen kadunud, sest olen näinud oma Jumalat! Ma..."
Kuid Jehoova pani oma sõrme tema huultele, nagu isa oma haiget poega püüab vaigistada, kes palavikus on sonima ja vappuma hakanud.
"Mine ja ütle sellele Madisele, et ma tahan tema tütart näha, ja et tema peab pattu kahetsema!"
"Ma ei tohi seda teha! Mind niigi vihatakse, kui ma seda teen siis lööb ta mind maha. Sa ei saa mehelt tema armast tütart ära võtta! Kuidas ta sellega lepib? Ma olen kuulnud, kuidas ta usukuulutajaid oma uksetaga kohtleb.... See ei või hästi lõppeda. Ära tee talle seda kurja!"
"Siiski, pead sa talle seda ütlema, sest ta aeg hakkab otsa saama, ja minu kannatus samuti."
"Kuna ja millal ma saan talle seda ütlema?"
"Sellel kuupäeval ja kellaajal, enne kui tema elutöö ära põleb sest mul on seda maapeal vaja!"
"Sa ikka mõtlesid ümber tema tütre suhtes,... ta on ikkagi kõrgklassi inimene..."
"Ma armastan, keda ma tahan armastada ja vihkan, keda tahan vihata; mis see sinu asi on, sina teeni mind sama ustavalt, nagu alati!"
Nägemus katkes ja ta leidis end oma toolil istumas ja monitori põrnitsemas. Oli tavaline päev nende büroos ja väiksemate tegelaste tööle ei pööratud tähelepanu, niikaua kui nad kvooti suutsid täita. Aegajalt oli kosta tihkumist ja nuttu, kui mõni meeleheitel praktikant oma viimast tärminit püüdis täita. Kuid see oli lootusetu. Palju sa ikka masu ajal müüa suudad? Aegajalt visati ka mõni "luuser" tänavale ja võeti uus asemele. See oli palgatingimustelt hea valik, kuna sai poole palgaga rohkem inimesi tööle võtta. Ühe koha peal töötasid 6 poolepalgalist, kellest kolme kuu möödudes ainult üks alles võis jääda - nimelt see, kes rohkem müüs. Ülemust ei huvitanud, kuidas rohkem, peaasi et numbrid klapiksid ja kaup kaebustega tagasi ei tuleks. Siis võisid kasvõi lõunaajal tööle tulla. Kuid kui numbrid ei klappinud, siis ei võinud sa ka nädalavahetusel ja kell kaks öösel kindel olla, et homme su töökoht alles on, kui sa ei näita, et sa sellest hoolid.
Vadim ei jõudnud neid kõiki vee peal hoida, kuigi ta neile hinges kaasa tundis. Oli juba iseenesest suur saavutus ilma Madises kahtlust äratamata, tema müüginumbreid paisutada. Õnneks oli tema salasõnaks Tiffany, mille äraarvamine polnud just ülearu raske ja ta nii hajameelne, et oma eneseuhkuses uskus igat suurt numbrit, mille eest ta ülemuselt kiita sai... Ja ega ka ülemus viimne lollpea olnud. Ka tema võis kahtlustama hakata, ja siis lendab Madis kohe kindlasti ja tema saab Vanem-müügimeheks - ja siis söövad teised kaastöölised ta firmast välja, et ta on venelane. Parem leppida oma igapäevase leivaga. See on kõigile parim lahendus...
"Kuidas ma talle seda ütlen. Ei, Vadim Besumnoi ei või seda ütelda, kuid anonüümne telefonijutlustaja ei tee kellegile liiga - on natuke vihane, kuid unustab ruttu ja mina ei pea tema pilku vältima..." otsustas Vadim endamisi ja asus töö kallale. Tal oli veel kaks tundi ametlikku tööaega ja ta armastas oma tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar