Õhtusöök Tiffany'ga

"Mis asi on suhu võtma? Kas see on nagu siis, kui sulle jääb halvast sõnast paha maik suhu...?"

Väike tüdruk vaatas suurte küsivate silmadega oma isa poole, kes veidi kohmetus. Tuli praksus kaminas, kui kahvlid ja noad mööda portselannõusid kõlksusid. Ravioli tuhandesaare kastmes, oli tema tütre lemmik.

"Jah, mu tütar, see on üks väga paha asi... aga kust sa seda kuulsid?" küsis Madis, ilma erilise huvita. Laupäevased õhtud olid tema ja tütre päralt, et ta ei suutnud endale lapsehoidjat lubada. Tõde oli selles, et ta ei usaldanud selles hirmsas maailmas kedagi piisavalt, et oma lapse ligidale lasta - olgu või postiljon, kes toob nii süütu asja, kui Selveri reklaamleht - ei võinud iial teada. Alles hiljuti kirjutati uudistes, kuidas üks munk oma klaasipuhumiskojas ühe huviringi poisi ära pilastas. Ja ei aidanud ka, et ta oli varem presidendiga kätelnud. Pärast seda öeldi kõik tema loengud ülesse ja mees pidi riigist lahkuma.

Ei. Tema ei riski, kui sellised elusa ja vabana ringi jooksevad. Tema ei lase kedagi oma tütre juurde, kui sellel just paavsti enda bullat pole taskust välja võtta; või Ameerika presidendi kinnitust, et see mees pole kuidagi imelik või ohtlik. Mitte tema tütrega.

Kuid Madis võitles kaotatud võitlust. Tema pidi aegajalt magama; sööma; tööl käima jms. - aga need unetud koletised; internet ; reklaamindus; Jehoova tunnistajad ja mormoonid, kes su ukse taga koputavad - tütar nägi ikka veel viimast külastust košmaarsetes detailides oma unes. Ta oli ju nii süütu ja elava fantaasiaga...

Kõik pildid, või sõnad, mis ta nägi. Need olid tema jaoks, nagu oleksid need Jumala enese poolt öeldud. Ei tema ei lase oma tütart ära teha...!

Tütar vaatas teda ikka küsiva pilguga ja oli taldriku veidi eemale lükanud, mis tähendas, et teema pole veel lõpetatud. Madis köhatas hääle puhtaks ja pühkis salvrätiga suud, enne kui vastas.

"Kas sa lugesid jälle seda rämpsu anime- mis ta nüüd oligi?"
"Marmoringlid on graafiline romaan ja ta ei ole rämps! See on ainuke mõistlik raamat, mis siin majas üldse on..." ütles Tiffany tasa. "Ma lihtsalt ei mõista, miks peaks keegi kellegi tööriistu imema. Need ei maitse ju mee ega maasikate järele ega midagi."

Madis läks näost punaseks ja tõmbas suure sõõmu õhku kopsudesse, enne kui vastas.

"See on selline sümbol... mis eee... see peab kujutama üht teist asja, mida suured inimesed teevad."
Ühtäkki tundus Madisele, et üks kärbes, kes oli end lambi peale sättinud, on väga huvitav vaadata, et mitte oma tütrele silma sisse vaadata, kui ta seda ütles.
"Ja see pole normaalne, kui keegi tööriistu suhu võtab või midagi muud?" küsis Tiffany rahulikult edasi ja keskendus jälle oma toidule. Madis ohkas kergendatuna. See näitas, et teema ei huvitanud teda tõsiselt.
"Ei, ei ole... siiski mõni haige inimene, teeb seda... kui keegi peaks sulle midagi sellist ütlema, siis... ütle kohe mulle, eks?" Madis püüdis hoida oma hääle rahuliku ning asjalikuna, kuid see oli raske, kui tal vaimusilmas pidevalt pildid ta oma noorusest ette vilksatasid. Kõik need vallutused ja orgiad, kus ta oli koos oma stroibatiga osalenud. Arhangelsk; Lvov; Vijk-an-zee; Srebrenica. Kõik need tüdrukud, kes võibolla olid veidi vanemad, kui tema tütar nüüd. Tüdrukud ja asendid ja kõik need sõdurid. Ei, tema kasvatab oma tütrest ausa naise.

Tiffany kehitas õlgu ja sõi edasi. Teema oli lõpetatud. Madis oli peale jäänud. Seekord võis ta tunda ennast võitjana, kõikide nende reklaamiagentuuride ja muude vaenlaste vastu. Kui ta saaks oma rakenduse laiematele ringkondadele viia, oleks ta ropult rikas, ja ei peaks enam oma töökohal ajusid treima. Kõik need mõttetud kõned ajukääbikutest kasutajatelt, kes ei osanud isegi oma arvutit sisse lülitada ja oma kasutaja tunnust või salasõna meenutada. Ühel oli nimeks koguni Bob ja pandud see salasõnaks, ja ta suutis selle ikka kolm korda valesti sisestada. "Kuidas küll sisestada arvutisse bob kolmel erineval viisil?" mõtles Madis endamisi. "Jalgadega; tagumikuga; otsmikuga?" Ta ei saanud sellest aru ja teda ei huvitanud. Täna oli tema hingamispäev, mida ta jagab oma kallima aardega. Naine oli läinud kirjandusklubisse, kohtuma tolle autoriga. "Mida küll naised selles tühikargajas nägid..." mõtles Madis uuesti. "Ma mäletan teda seal raamatupoest..."

"Ah, küll see üle läheb, nagu kõik tänapäeva kirjandusmoed." Mõtles Madis rahulikult oma õhtueinet lõpetades. Tema naine oli ikkagi mõistuseinimene, ja kohtus temaga ainult intellektuaalsest huvist. Akadeemiline värk.

"Aga ühest asjast ei saa ma ikkagi aru." ümises Tiffany endamisi. Ka tema oli oma söömise lõpetanud ja korjas nõusid kokku, nagu tavaliselt, et need köögis ära pesta. "Miks tahab keegi oma pärakut seestpoolt pesta ja jääb kraaniotsas magama." .... Madis vaatas ehmatusega tütre poole, kes ikka veel lauda koristas ja valjult pobises pöördumata õieti kellegi poole... "Ju see oli ka mingi sümbol. Märk ületöötanud töölistest, kes ei jõua midagi valmis tehtud. - Jah, see see peab olema..."

Tiffany läks rahulikult ja graatsiliselt hõljuvate sammudega ning isa pilgu all köögi poole, kes vaikselt issameiet palvetas. "Palun, Jumal, kui sa üldse olemas oled. - Ära võta minu kallist armast tütart ja ära lase teda mingiks litsiks muuta!!!"