Isa Gregorius oli tubli katoliiklane, kodanikunimega Tarmo Zajedin. Talle meeldisid kalligraafia ning ornamendid; eriti aga see uus kirjandusliik, mida mangaks kutsuti. See võimaldas niipalju erinevaid asju kujutada, mida muidu võimalikuks ei pidanud. Ja temal oli Neitsi Maarjalt see ülesanne võetud, et keegi Tiffany Ülemiste pidi saama "Talle pruudiks". Selleks oli ta "Marmoringlid" kirjutanud ja joonistanud, just nõnda nagu talle taevast oli selle kujutist näidatud, nagu oleks tema pidanud uut Jeruusalemma ja selle templit ehitama.
Miks küll pidi tema vend hakkama lastepilastajaks ja nende ordule niipalju häbi tooma? Ta ei suutnud mõista, kuidas ta sai nii pime olla ja varem seda musta lammast teolt ei tabanud, enne kui see leheveergudel võimendus. Kõik märgid olid ju olemas, tema oli aga liialt kergeusklik ja tõlgendas kõike kõigeparemas mõttes...
Isa Gregorius püüdis meenutada üht kirjakohta ja tõusis oma tugitoolist püsti ning siirdus raamaturiiuli poole, kust ta oma narmendava ja ära loetud piibli võttis. Tal oli ka uuemaid tõlkeid, mis olid paremas seisukorras, milled sõbrad ja tuttavad olid talle kinkinud, kuid temale meeldis tema 68 aasta väljalase, mis ei häbenenud Jumala nime. Tõsi, seal oli palju kirjavigu, nagu "Anna mulle lihaa" ja teised niisugused, kuid just nende pärast oli see raamat talle nõnda armsaks saanud, et see näitas, kuidas Jumal ka eksliku inimese kaudu oma sõnumit võib kuulutada.
Ta lõi piibli suvalisest kohast lahti - ta oli näpualt lugeja ja võis seda endale lubada, sest mitte kunagi ei vedanud Jumala Vaim teda alt ja andis oma sulasele hädakorral õiget lohtu ja sõna - nõnda ka seekord jõudis Gregoriuse pilk ruttu õigele kohale, ilma lehti keeramata. See oli Jesaja raamatus, kuueteistkümnendas peatükis, sellest alates: "Läkitage maavalitseja jäärad Selast kõrve kaudu Siioni tütre mäele! Nagu põgenevad linnud, peletatud pesakond, on Moabi tütred Arnoni koolmeil..." (Ah, Minas - Arnon... jah, tema oli ka katoliiklane) Jumal võis kasutada isegi usust äralangenud kirjanikku saati siis teda, kes ta ustavalt paigale oli jäänud, kui tema poolt rajatud klaasipuhumiskoda igalt poolt tümitati. Vatikanist saadeti juba kaastundlik kiri, kus anti talle vabad käed, kui ta soovib Eestist lahkuda. - See polnud ju tema süü. Aga Isa Gregorius ei võinud lahkuda, sest just Neitsi Maarja ilmutuse peale oli ta Maarjamaale tulnud. Ta oli jätnud oma hea koha kreeka viinamägede vahel, kus oli elujõuline kogudus, millel ei puudunud ka jõukad ja mõjuvõimsad annetajad. Kuid ei - arsti ei vaja terved, vaid haiged - see ei rahuldanud tema hinge ja südant, ja siis sai ta ilmutuse ning oli siia tulnud. Juba viisat oli Nõukogude ajal raske saada, ja siis oli ta palju noorem, teda valgustati igat-pidi üle, alguses ameeriklaste siis venelaste poolt. Milline kreeklane suundub itta, peale Aleksandri? Ta oli isa poolt usbek ja ema poolt liivlane, nõnda ei olnud tal isegi juurte tõttu siit midagi otsida, sest kus asus Liivimaa, mis Tallinna ja muu Eestimaa poolt alla neelatud sai? Seda ei olnud enam. Mida ei võtnud katk, seda võtsid poliitika; kitsarinnalisus ja hirm. Muist pudenes Lätile. Selline oli juba Jumala seadmine, millest tema aru ei saanud, oli see rahvas juba küllalt kannatanud, kuid seda ei andnud ka kuidagi muuta. See oli nende ajalugu.
Isa Gregorius luges edasi: "Anna nõu, tee otsus! Las olla su vari otsekui öö keskpäeval. Varja väljaaetuid, ära reeda põgenikku. Anna enese juures asu Moabi pillutatuile, ole neile pelgupaigaks hävitaja eest! Kui rõhujal on lõpp, hävitus lakkab, tallajad kaovad maalt, siis rajatakse armastuses aujärg..." Kuid kuidas võis see sündida selles õelas ja abielurikkujas soos?
Teda nimetati Sodomiidiks ja lastepilastajaks, sellepärast et oli julenud oma venda kaitsta ja paluda temale teist võimalust. Siis ei olnud see oma tõelist palet veel näidanud. Kuid ta läks uhke peaga ja räägitakse, et võttis ka mõned lapsed kaasa. - Veel enam põlati teda selle "pildiraamatu" pärast, et seal Hoosea vaimus oli rahvast hurjutatud ning mitmeid "Baasani lehmi" ja muid väljendeid tarvitatud, mida kultuurses ringkonnas ei sündinud mainidagi, et see piiblisse sissekirjutatud on. Üha rohkem tundus Isa Gregoriusele, et tema raamat on nagu Diblaimi tütar, kellega ta abielus peab olema ja nagu tema kiriku pale, kes Jumala vastu uskmatu ja abielurikkuja on.
Isa Gregorius mõtles ühele eriti räigele pildile, mis kujutas Neitsi Maarjat segisti pärakus ja haamer suhu topitud, erinevad tuvastatavad mees-tegelased talle hõbeliudadel pakkumas maasikaid; mett ja muid magususi. All kiri: "Nõnda siis tänad sa Jumalasünnitajat, akadeemik!" Seinapeale sellel pildil oli veel maalitud viiteks gaasimaskiga krutsifiks-plakat, mis kunagi palju paksu verd oli tekitanud. Ja selle kõige kulminatsiooniks, oli Maarja pandud vanni sünnitama. - Ja see kõik juhtus ühes pildis; ühes ajahetkes.
Seda nimetati pornograafiaks; ususalgamiseks ja -solvamiseks. Esimese ropsuga tahtis isegi Vatikan tema ordu laiali saata, kuid loobus pärast Isa Gregoriuse selgitavat kirja, millele õnneks Jumal mõistis ka kinnituse saata, sest ka tema asja lahendav nõukogu sai tema ilmutuse osaliseks ja pidi Neitsi Maarjale au andma, et tema väärikus pole selle mehe kaudu ühtki plekki juurde saanud, vaid ta kujutab olukorda uskmatute akadeemikute käes, kes on Jumala teelt lahkunud.
See solvas Isa Gregoriust rängalt, kui üks naislaulja - või mis ta nüüd oligi - end täis tõmbas ja kirikus lällamas käis. Inimestel polnud enam kiriku ja pühapaikade suhtes austust. Nad ei teadnud enam, mis on püha ja mis igapäevane asi. Nende jaoks oli kõik sama hea. Ta tundis neile ühtlasi kaasa, kuid see ei võinud tema üritust väärata.
Isa Gregorius luges edasi: "...ja sellel istub Taaveti telgis kindlalt kohtumõistja, kes nõuab õigust ja on osav õigluses!" (Js16:1-6)
Jah, Tiffany pidi saama selleks kohtumõistjaks nagu Deboora ennevanasti, ja tema pidi olema Baarak, kes tema välja õpetab ja lahingusse saadab, et kirik teda nahka ei pistaks. See oli ju haruldus, kui naine võis mehe rüüd kanda ja mingis küsimuses juhiks olla. Maailm oli küll muutunud - kuid Jumal on seesama! Jumalas polnud demokraatiat, vaid teokraatia. Seetõttu ei huvitanud teda avalik arvamus.
Nad olid ju ka selles teises küsimuses tema vastu olnud, nii et miks nendega nüüd arvestada, mõtles Isa Gregorius kibedalt.
Ta pani piibli hellalt kinni ja asetas selle tagasi oma aukohale, kui üks leht piiblist välja langes. Tema pilk kinnistus uuel kirjakohal: "Tõesti ma ütlen teile, et kus iganes seda evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud." (Mt26:13)
Jah, ta pidi end Peetruse ja Juudase eest hoidma, nende Jumalakatsujatega ei teadnud kunagi, kust poolt tuul puhub... Isa Gregorius luges kiiresti kaks Ave Mariat ja kolm Gloriat, korjas varisenud lehe üles ja pani selle õigele kohale, raamatu tagasi riiulisse ning asus oma päevaste toimetuste kallale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar