Karvane idikas

"Sina karvane idikas! Mida sa seal kabinetis teed? Kas ma selle sinule andsin!" Röögatas vihast tiine hääl Madisele kõrva, kui ta oli julgelt telefoni haaranud et tähtsa näoga sekretäril oodata lasta. Sekretär oli meeleheitel ja üritas kätega veheldes ning suuga hääletuid märke tehes öelda: "Vadim Bezumnoi tuleb!" Madis ei saanud midagi aru. "Möh, aga sa ju hommikul ütlesid et..." mökitas ta vastu telefoni torusse, mida ta igaks juhuks oma peast eemal hoidis, kuni ta sellest kangelasteost väsis ja valjuhääldi nupule vajutas, et käed vabaks saada. "Aga... ametikõrgendus?!" "Mis ametikõrgendust sinusugune luuser vajab?!? Sul tuleks hoopis kerepeale anda, et sa kuu jooksul midagi müünud pole!" üürgas valjuhääldi vastu, samal ajal kui sekretär eriti kiiret haldjatantsu meenutavat baleti võtet teostas, või midagi sinna kanti. Kuid abi polnud sellest midagi, sest varsti oli hunt juba uksest sisse astunud. Vadim astus kabinetti ning istus Madise poolt vabastatud tugitooli, ning käitus edasi, nagu poleks midagi juhtunud, või ei üürgakski tema laua peal midagi; või ei jooksekski keegi mööda vaipa edasi-tagasi, samas kui sekretär teda viisakalt välja püüdis juhatada. "Aga ma ju müüsin need kolm tolmuimejat!!" karjus Madis jõuetult. Kuid uks oli tema ees suletud ja kõne lõpetatud.