Uku Sepp seisis bussipeatuses ja tõmbas sigarit, mille tõttu möödaminevad inimesed teda kahtlustavalt seletasid. Buss peatus just tema ees ja endine filosoofia õppejõud tegi sisse minemist, kui kuri bussijuht tema peatas: "Mitte sellega! Sa lugeda ikka oskad?" Naeratav Sepp võttis põuetaskust portsigari karbi ja kustutas selle metall-kaane peale sigari ära ning pani karbi sisse ja karbi tagasi põuetaskusse. Bussijuht nohises pilklikult, kuid Sepp võttis kuupileti välja ja lehvitas seda korraks juhi näo ees, nagu oleks see validaator, ning läks takistamatult edasi. Kui ta oli oma koha leidnud, mis oli bussis ka viimane, võis sõit alata.
Järgmises peatuses tuli sisse üks näotu igerik vanamees, ja lonkas just Uku koha poole, kui oli sinna kohale jõudnud, hakkas ta teda hapu pilguga seirama ja ütles viimaks: "Ma kaotasin oma jalad Stalingradi all!" kuid vanamehe jaoks noorema poolne mees ei teinud kuulmagi.
"MA KAOTASIN OMA JALAD STALINGRADI ALL! POISS!!" käratas vanamees veidi kõvemini.
"Ega mina neid varastanud jah." tähendas Uku sarkastiliselt ja istus kõigutamatult edasi. Paar kaasreisijat vaatas sündmuse arengut lõbustatult. Kuidas sa muidu tasuta teatrit saad, kui lausa Stalingradi veteran hukas noorusega tapleb, kes kulupead kummardada ei oska.
"Mina kaeban sinu peale, poiss! - Sina oled see õppejõud, seal KRATT'is! Sina pead minule kohta andma! Mina kaotasin oma jalad suures Isamaa sõjas!" tagus vanamees vihast jalgu vastu bussi põrandat nagu jonniv laps, kellele just öeldi, et jõulud on alles õhtul ja mitte hommikul ja ta peab oma kingitust veel ootama, missest et see juba kuuseall paistab.
"Noh, eks sa siis võta mu koht, kuid ma pole enam KRATT õppejõud, sest mind vallandati täna!" ütles Uku heasoovliku naeratusega ja vabastas nõutud koha. Buss jõudis järgmisesse peatusesse, ning Uku astus bussist välja, jättes vanamehe vabandusi puterdama. "Oh, mis te nüüd, ma võin seista ka!" Teised bussireisijad kahjurõõmsalt irvitamas: "Sellised need venelased ongi, ei lase isegi endisel õppejõul väärikalt tööd otsida..."
Uku Sepp kõndis rahulikult mööda tänavat ja põikas ühte kõrvaltänavale, kui talle kurikaga pähe löödi. Ta varises oimetuna maha ja leidis ennast Jeesuse aujärje eest. Jeesus seletas teda tõsiselt, kuid ei öelnud midagi. Uku vaatas enda ümber ja vaatas ennast. Siis, kui teised kandsid valgeid ürpe, oli tema ürp miskipärast karmiinpunast värvi. Kusagilt lendas kohale üks tuvike ja moondas ennast Miikaeliks. "Vabandust, mu Isand, isa Gregoriuse juures läks oodatust kauem!" "Räägi temaga!" nõksas Jeesus peaga Uku Sepa poole ja jäi liikumatult oma troonile istuma, nagu poleks midagi juhtunud. Katvad Seeravid karjusid kooris, lenneldes Jeesuse ümber: "Püha Püha Püha, on Jumal Kõigekõrgem!" Miikael astus ligemale ja osutades vennalikult käega: "Lähme pisut eemale, kus on viisakam seda tähtsat küsimust lahendada, vend Sepp!" Uku leidis ennast ühest koridorist ning ilmutus troonisaalist jäi seljataha. Ta vaatas küsivalt ingli otsa.
"Ei, sa ei ole surnud, ja ei, sind ei viida kohtujärje ette, et sind põrgu saata." ütles Miikael tõsiselt ja väsinult.
"Mis ma siin teen, arvestades--" Uku jättis lause lõpetamata ja vaatas tähendusrikkalt inglile otsa. Nad olid ühte väiksesse ruumi jalutanud, kus asusid valged diivanid ja üks laud kannu ja klaasidega. "See on eluvesi." tähendas ingel, jälgides mehe pilku ning istus maha, ja Uku järgis tema eeskuju. Ta võttis kannu kätte ja vaatas küsivalt ingli poole, kes vaatas demonstratiivselt lakke, ning Uku võttis seda kui kinnitust, et ju ta ikka võib lonksu võtta. Ta kallas endale ja inglile klaasi, nihutas ühe inglile lähemale ja võttes enda oma kätte ja võttis mehise lonksu. Ingel muigas, vaadeldes Uku näoilmet: "Kange kraam, mis?" ka ingel võttis ühe viisaka lonksu, rohkem huulte niisutamiseks ja pani klaasi tagasi lauale ja vaatas põlevate silmadega meest, nagu tahaks temast pilguga läbi puurida ja kõik tema hinge salapaigad läbi tuulata ja otsida, et ükski saladus ei jääks avastamata. Uku tõmbas veidi hinge tagasi, kuigi ta oli harjunud Merlot'd ja Konjakit jooma - see oli siiski teine tubakas. Kuidas see klõmakas alles täitis. Ka tema pani klaasi lauale ja vaatas vaikides põlevi silmi tagasi ingli palgesse, mis jäi suletuks, nagu pitseriga kinnitatud raamat.
"Mis ma siin teen?" küsis Uku viisakalt uuesti, kui nad olid mehiselt vaikinud ja järele mõtelnud.
"Sa valmistud oma uueks tööks, nüüd kus sa pole enam KRATT õppejõud, on Jumal otsustanud sind värvata." ütles Miikael tõsisel häälel.
"See ei paista sulle meeldivat?" tähendas Uku sarkastiliselt ja otsis oma põuest sigarit, kuid siis tuli talle meelde, kus ta viibib.
"Siin sa ei saa suitsetada -" Tähendas ingel tõsiselt ja jätkas "Ja mulle ei meeldi ükski Nietzsche jünger!" tähendas ingel ründavalt.
"Oh jah! Eks ma ole siis Anti-Kristuse jünger... Millega ma saan kõrgeaulist jumalat teenida?" küsis Uku kavalalt
"Kuna sa oled pärast Tiffany viimast külastust palvetama hakanud ja palju muutunud..." ingel vuristas midagi peast ette monotoonsel häälel, palges selline pilk, nagu loeks mingit bürokraatilist manifesti ette, mida tema heaks ei kiitnud. "...ning et sa hinges ka teiste peale mõtled ja mitte enam oma üleinimlikule täiusele, nagu sa sinna kooli läksid üleinimesi valmistama, kuid pidid oma põlastuseks ja südamekõrkuseks..." Uku lubas endale kerge haigutuse ja seadis ennast patjade peal mugavamalt istuma ning vaatas, kas mingit muusikalist pala võiks ka küsida. Selle mõtte peale lendles paar vähemat inglit kohale ja hakkasid oma harfe plõnnima ning sulnist vaikset laulukest saatma. Uku muigas ja keskendus jälle ingli jutule, mis jätkus sealt, kus tema tähelepanu oli hajunud, jätmata talle mingit võimalust peitu pugeda või midagi kõrvust mööda lasta. "...avastama, et selliseid õpilasi, nagu sina oma südames võtsid õpetada, ei olegi olemas ja et sinu õpetaja suur õpetus peab jääma ilma jüngriteta..." Üks ingel heljus kohale ja võttis kannu ja klaasid küsivalt kandikule, ning Uku ja Miikael viipasid kätt selle märgiks, et võib küll ära viia. "...kuni sina said kohtama Tiffany Ülemiste, kes on nagu tõeline Üleinimene ja mitte nagu tänapäeva üliinimlikud inimesed, kes on sinu õpetaja järgi vähemad ja mitte nii palju tähelepanu väärivad..."
"Kas te ei saaks selle pika ja tähtsa jutu veidi lühemalt kokku võtta, mitte et mul siin ebamugav on, kuid ma kardan oma maise keha pärast, et ilma vaimuta--"
"Sellepärast ära muretse! Vend Justust on juba teavitatud ja ta ravib sinu haavu selsamal momendil ja sa oled praegust tema korteris. Meil on piisavalt aega rääkida, enne kui su keha on võimeline teadvust üles näitama!" tähendas ingel sarkastiliselt, sellise ilmega, et tegelikult ta siiski tahaks, et asjad niimoodi ei oleks, ja temal teine jutt rääkida. Ingel mõtles veidi, nagu oleks järje kaotanud, kuid leidis selle kiiresti jälle üles. "Ka Jumal on vaadanud Tiffany Ülemiste peale ja tahab temast teha talle pruuti ja sina pead tema selleks üllaks kohuseks ette valmistama, et Maarjamaad Jahvele tagasi võidelda!" lõpetas Miikael sõjakalt ja vaatas uurivalt Ukule silma, nagu oleks see just öelnud, et jättis teekannu pliidi peale küdema.
Uku muigas veidi ja ütles siis tõsiselt: "Tänan pakkumast, ma olen küll põlvnemise poolest Leviitide suguharust, kuid mind ei lõigatud kaheksandal päeval ümber ja muidu pole ma ka ristitud, ma olen lihtsalt üks juut ilma Jahveta" Miikael seletas teda veidi ja võttis leebema ilme ette. "Või sinu mure on selles, et sind pole ümber lõigatud, nagu prohvet Mooses teile seadis?" Mõlemad vaikisid jälle mehiselt ja Miikael viipas käega, ning muusika eest vastutavad inglid vaikisid ja lendasid aupaklikult minema. Nad jäid üksina. "Jumal ei nõua sinult eesnahka vaid julget südant!" tähendas Miikael viimaks "Tjah, selle südamega on sellised lood, et minule on Merlot ja tubakas armsamad, kui Jumal taevas." muigutas Uku huuli ja vaatas lõbustatult inglile silma sisse. Ta ei teadnud küll, mis pärgel siin toimub, kuid see oli pärast nõnda näotut ja alandavat vallandamist teretulnud vaheldus. Juba selle venelase hurjutus bussis oli teda lõbustanud ja nüüd see ilmutus. - Tõenäoliselt oli ta mõne narkomaani poolt paljaks röövitud, hea et tal peale mobiili midagi kaasas ei olnud. Rahakotis oli ainult 22 eurot ning mobiili sai ainult tema sõrmejäljega avada, mis tegi selle varastamise kasutuks ürituseks, kuna iga pandimaja juba teadis, et seda ei saanud müüa. Omal ajal oli Uku selle eest hea seisnud, et politseil ja muudel vajalikel asutustel kõik tema aparaadi näitajad teada oleks, sest muidu oleks tal Kapoga probleeme tulnud, et tema telefoniga saab niisuguseid trikke teha. Mitte iga mobiil polnud tavameetodil jälitamatu, kuid Uku oma oli, nõnda et ainult Kapo võis tema asukohta teada - sedagi presidendi eriloal. Uku Sepp oli kunagi CIA heaks töödanud, ja see tööots mõjus siiamaani, et mõned asjapulgad tema ümber koogutama pidid, et suurt Sami mitte pahandada. Tema oli agent Sepp, nagu mõnest odavast teisejärgulisest hollywoodi thrillerist. Ja talle meeldis Filosoofia - eriti Nietzsche Üleinimene, keda ta, nagu laternaga päise päeva ajal valgustades otsis. Ja nüüd, kus ta oli leidnud, kisti tema rõõm tema käest ära, ja ta oli tööta ja jüngrita. Ta oleks võinud selle Mihkli ise maha lüüa, et ta nõnda andetult asja oli käsitlenud ja tüdruku rasedaks teinud, kuid samas oli see natuke iroonilinegi. See rääkis isa väärtushinnangutest päris palju, kui tütar võis tema seljataga niimoodi teha. Ta ju teadis, mida linnalegendid Madise kohta rääkisid. Kuidas Kaarnakivi maailmas laineid lõi. Väike lõbuke hommikuks; väike lõbuke õhtuks - justnagu Nietzsche oli prohveteerinud. Ja see tegi Ukule väga nalja. Tema poleks oma tütrelt kumbagi silma ära võtnud ja pigemini loobunud oma töökohast kui tema kasvatamisest, eriti mäherdusega, nagu Tiffany. Kuid ta ei unistanudki sellisest võimalusest, et tema tütar võiks olla sama tark kui Tiffany, või et temal võiks olla vääriline naine, kellest selline ime välja võluda. Ta ei saanud ju siiamaani aru, kuidas Madise ja Irina geneerika oli seda võimaldanud. Võibolla oli tõesti Jumal olemas ja midagi susserdanud. Loomulikul teel see kindlasti võimalik poleks olnud. Uku leppis oma nägemusega ja otsustas, et ta siiski ei ole deliiriumis oma kabinetis ja et ta ei ole end umbe joonud ja suitsetanud. See oli liiga reaalne ja košmaaris oleksid äärmused rohkem tajutavad olnud ning jutt mitte nii loogiline. Tähendab, tema loogikakeskus pidi ikka toimima. Alkoholi võis seega välistada. Uku vaatas enda ümber, et näha, kas ta lugeda ka saab. Ingel ohkas kuuldavalt ja viipas käega ning mehe silme ette tekkis sein, millele õhust kohale ilmunud käsi hakkas sõrmega tulitähti kirjutama:
"KAS SA VÕTAD SELLE TÖÖPAKKUMISE VASTU?"
Seega ta võis ka lugeda, niiet see ei saanud olla tavaline ajutraumast tekkinud nägemus, vaid midagi teistsugust, mida ta varem polnud tajunud. Tema ette ilmus lauale rullraamat ja ta vaatas jälle küsivalt ingli poole.
"Söö see ära, kui oled tööpakkumisega nõus, kui mitte siis ära tee midagi, ja oota kuni see ise haihtub. Ma saan aru kui ei taha, nagu meil sulastest puudu oleks." tähendas Miikael mürgiselt ja vaatas kõrvale ning ei julgustanud millegiga meest seda rullraamatut vastu võtma.
"Ja kuidas see ka maitseb?" küsis Uku huvitatult. "Nagu koirohi!" tähendas Miikael ja jäi oma olekus kõigutamatuks. Uku ohkas teatraalselt ja võttis rullraamatu, avas suu ja lükkas selle ühe ropsuga sisse, mälus ning neelatas ja oligi asjaga ühele poole saanud. Hetkeks ta võdistas end, sest niipea, kui rullraamat suust kõhtu sai, muutus magus eelmaik rõvedaks kampri; karuputke ja mingi muu aine järelmaiguks, et seda võis tõesti koirohuga võrrelda.
"Mine nüüd ja võta oma jünger vastu!" tähendas Miikael majesteetlikult ning ilmutus sai läbi. Uku avas oma silmad lihtsas toas. Ta oli valgete puhaste linade vahel ja tema pea oli kõvasti kinni seotud ning hakkas vaikselt tulitama. Tema tajud tulid aeglaselt tagasi ja mitte just rõõmusõnumitega. Aknast paistis sinakat valgust ning linnud vidistasid rahustavalt aknapeal, nagu oleks keegi nad selleks välja õpetanud. Üks rasvaste juustega noormees tuli uksele ja vaatas teda murelikult, kuid tema nägu selgines kohe, kui ta nägi meest teadvusel: "Jumalale tänu, sa jäid ellu! Sa kaotasid niipalju verd!"
"Vend Justus, kui ma ei eksi." tähendas Uku Watsonlikul toonil, nagu ta ühest inglise vanemast klassikast mäletas. "Kuidas te mu nime teate?" küsis kõnetatu ehmunult ja langes näost ära, "Me pole ju varem kohtunud, ja sa polnud teadvusel, kui ma su vereloigus leidsin!" "Ära muretse, Miikael rääkis mulle kõik, ma tulen Jeesuse juurest." tähendas Uku laisalt. Vend Justus seletas teda sellepeale imelikult ning läks toast ära. "Ta vist ikka ei ole väga selge mõistusega, aga ta sai ka kurikaga pähe..." pobises Justus endamisi. Filosoofia õppejõud ei saanud ju ilmutusi, sest nad kõik olid ateistid. Ta ei suutnud mõista, kuidas seda mõistatust lahendada, ja miks oli Jeesus tal nii kangesti käskinud - ilma hommikust söömata veel - just sinna kõrvaltänavasse minna, mida tema endised sõbrad "töötamiseks" kasutasid. See Uku võis Jumalat tänada, et talle kõigest kurikaga pähe löödi, ja mitte noaga neeru, või et tal üldse kõik organid alles on. Seal kõrvaltänaval juhtus hullematki, niiet see oli Jumalaime et ta veel elus oli, võis siis õnnetule seda eksitust lubada, et tema kah Jumalat näinud. "Kuid kuidas ta siiski mu nime ära arvas?" näris teda küsimus meelekohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar