Mida külvad, seda lõikad

Madis Ülemiste istus jaoskonnas ja põrnitses altkulmu ja käed ristatud, kuidas konstaabel pabereid täitis. Kui ta oli oma paberitega valmis saanud, libistas konstaabel need üle laua: "Palun kirjutage oma tunnistusele alla." ütles ta formaalselt, kuid tema tooni lipsas tibake kaastunnet.
Madis kirjutas nohisedes alla, vaevumata kontrollima, kas kõik faktid olid õigesti kujutatud. Mis see teda enam kottis. Tema tütar oli tema jaoks surnud. Kuidas ta oli julenud? Ja see nõiatemp ilmuda maja ees ja siis jälle kaduda. - Kuidas ta seda tegi, ei taibanud Madis siiamaani. Need kristlased olid tema meelest alati kahtlased olnud. Äkki oli see pastor kuidagi asjaga seotud ja tegi tema tütre ära. Palju muid seletusi ei saanud siin olla, kõik sujus, ja siis see üllatus. Tema 14 aastane tütar on rase! Ja kellegi Mihkel Sepise kaudu, kes on lihtne tänavakunstnik; performance artist - kes tema veel olla tahtis, et ta julges tema tütre külge käsi pista? Hea et ta tütar praegust venemaal oli, see aitas tal veidi järele mõelda. Ta oli neile telegrammi saatnud, et nad võivadki mõneks ajaks sinna jääda, et Tiffany saaks oma meest leinata. Toda viimast oli Madis eriti sarkastiliselt ütelnud.

"Meie vahel öeldes, ma ei mõista sind hukka. Ka mul on selle tegelinskiga tegemist olnud. Panin ta kunagi elevantide müütamise eest kartsa, et ta avalikku korda rikkus!" Konstaabel vaatas Madist kaastundlikult ja raputas vastikusest pead, et pidi sellisele kõntsale mõtlema.
"Ta siis oli sinu käes ja te lasite ta vabaks?" küsis Madis nõrgalt ja tema pilk kinnistus konstaablil ja käed läksid iseenesest rusikasse.
"Ma mõistan teie pahameelt, kuid ei saanud midagi teha, keegi advogaat - väga kõva tegija - ostis ta kautsjoni vastu välja, et ta oli mingi tähtsa tegelase viimane pärija." vabandas konstaabel, "Oleks ma teadnud, ma oleks teda seal kauem kinni hoidnud."
"Teadagi..." kiristas Madis hambaid, "Neetud kohtunikud ja juristiktsioon! Miks nad peavad selliseid koletisi vabadusse laskma?"
Seda öelnud, tõusis Madis püsti ja läks minema. Konstaabel vangutas talle kaastundlikult järele ja pobises endamisi: "Noorus on ikka hukas - nii ei tehta oma isale!"

II

Madis oli kodus ja põrnitses telekat, milles tuli mingi eesti seep, mida ta oli ennast vaatama unustanud, ehkki ta pidas ennast targemaks ja põlastas kõiki seebitajaid. Tema ikka oli andekas müügimees, kes tegi seda aate pärast, kuid nendel seal polnud mingit hinge ega midagi - nemad tegid seda raha pärast. Telefon helises, ta võttis masinlikult vastu, tema ülemus oli liinil. "Kuule vabanda, et ma tülitan, ma saan aru, sul on raske..." kuulis ta teiselpool toru kaastundlikku häält, nagu oleks ta kohe järgmisel tunnil hinge heitmas. Madise meelest oli ta juba sisemiselt surnud. Kogu tema elu oli möödunud. Miks pidi tema tütar talle niimoodi tegema? Kas ta polnud siis teda kasvatanud ja öelnud, mis on lubatud ja keelatud? Kas ta polnud talle kõik tuppa toonud, mis tüdruk iial igatses - ja vastutasuks ootas ta niipalju lugupidamist, et tema tütar ootaks sellega kuni täisealiseks saamiseni - kuid tema pidi endale lausa koolist mehe sebima! "Mina saan sinust aru." jätkas hääl torus "See pole ikka õige - tänapäeva noorus - sina kindlasti õpetasid teda, kuid tema tasus sulle niimoodi! Nii ikka ei tohi - sinu tütar - mul on nii kahju!" Tekkis väike vaikus, sest Madis polnud ikka veel midagi öelnud ja et tema ülemus ei arvaks et ta on juba endal ajud sodiks lasnud, ütles ta rohkem vestluse arendamiseks, kui tegelikust huvist: "Mida juhatus sellest arvab?"
"Noh, juhatus arvab, et sa peaksid veidi puhkust võtma ja pea madalal hoidma kuni ajakirjandus maha rahuneb. - Küll nad leiavad mingi poliitiku või midagi, mille kallal hambaid teritada!" elavnes hääl torus, nagu tahaks olümpiavõitjat julgustada uuele katsele, missest et esimesel katsel latt alla sadas. "Pea meeles, keegi ei süüdista sind, siin on kõik sinu sõbrad, lihtsalt firma ja avaliku arvamuse pärast oled sa ajutiselt ametist kõrvaldatud, kuid sinu tarkvara lahendus - see läheb ikkagi, ja sul on ikkagi kaasarääkimisõigus. Me ei saa sind just piirkonna juhiks nimetada - tänu sinu tütrele-" Ülemus ohkas kaastundest ja põlgusest "Kuid see pole sinu süü - see oli ütlemata suuremeelne sinust, tolle lurjuse matused kinni maksta - sai rohkem, kui oli ära teeninud!" tähendas ülemus veel otsa, "Noh, hoia kõva ja ole terve!" püüdis ülemus veidi nalja teha, kuid taipas et antud olukorras on kõik naljad maha visatud vaev, ning lõpetas kõne.

III

Direktor istus oma kabinetis ja raevutses "Neetud litsakas tüdruk, miks ma ta üldse kooli vastu võtsin?!?" Kuulujutud Tiffany Ülemiste elu ja tegude kohta, oli ka siia jõudnud ja ei meeldinud kellegile. Nüüd, kus klass teadis seda väikest räpast saladust, hakkasid keeled liikuma ja pajatama uskumatumaid asju, mida keegi arvas näinud olevat ja mida mitte. Isegi Filosoofia õppejõud, keda üleüldiselt tema karmuse tõttu vihati - mitte vähem sellepärast, et ta oli Tiffany teinud oma klassi abiõpetajaks. Sest kes teab, äkki ka tema? Kuidas muidu tal nii head hinded olid - on võimatu et nii noor inimene nii kõvasti üle on - kõigist muudest klassis, kes olid vanuses 20-24. Ei, ta pidi ikka kuidagi õiged vastused teada saama, sest raamatusse need kirjutatud ei olnud. Ta pidi kuidagi moodi keelatud viisil targaks saama. Muud moodi ei saanud seda seletada, et 14 aastane nii kaugele jõudis. Kindlasti maksis tema isa altkäemaksu - see oli siin koolis tavaline - kuid pidi ta siis nii ülbe olema! Nemad on ka inimesed, kuid oskavad selliseid asju diskreetselt lahendada.

Filosoofia õppejõud astus uksest sisse: "Te kutsusite?" küsis ta oma tavalisel rahulikul ja üleoleval toonil. Direktor oli seda alati tema juures vihanud, kuid ei saanud sinna midagi parata - ta oli kõige parem sellel alal. Temast ei saanud mööda minna, kuid nüüd selle skandaali valguses, oli võimalik temast lahti saada, ja see toimus kooli hüvanguks.
"Mida teil on enda kaitseks öelda!" ründas direktor "Teie kasvandik Tiffany Ülemiste on rase - 14 aastane - ja veel teise teie õpilase Mihkel Sepise läbi! Mida kuradit te oma aines õpetate?!" Direktor oli püsti tõusnud ja see andis tema jutule tõsidust ja jõudu juurde. Kuid Filosoofia õppejõud seletas teda pilklikult ning istus rahulikult küsimata tema ette toolile ja küsis tapva rahulikusega. "Ma miskipärast arvan, et hoopis Madis Ülemiste tappis minu õpilase Mihkel Sepise ja ei lasnud tal oma tegude eest vastutada, või on see nüüd lubatud?" Direktor vaatas teda hämmastunult ning istus löödult maha. Kuid ta kogus ennast kiiresti ja hüppas jälle puhkides üles. "See ei puutu üldse asjasse! - Jutt käib rasedast teismelisest, mitte isast, kes oma vanemlikke kohuseid täitis!!"
"Ma ei teadnudki, et te nõnda-" Filosoofia õppejõud venitas igat silpi eriti sarkastiliselt "Fundamentaalsete väärtushinnangutega olete." lõpetas ta oma lause põlastava irvega. Direktor vaatas teda jälestaval pilgul tagasi, nagu näeks teda esmakordselt selgesti. "Ma teadsin et sinus on midagi väära - sa oled pedofiil!" urises Direktor ähvardavalt, nagu tahaks ta mõista anda, et teab kõiki õppejõu luukeresid kapis.
"Ah, te tahate siis vabandust paluda?" küsis Filosoofia õppejõud muheledes, ning naerukurd tuli talle silma laugudesse.
"VABANDUST PALUDA! KURAT SA OLED ENNAST TÄITSA PÕHJA JOONUD?? MILLE KURADI PÄRAST MA PEAKSIN SINULT VABANDUST PALUMA??!"
Direktor puhkis ja ratsutas oma laua taga ringi ja oli juba tooli ümber ajanud, sest see jäi teepeale ette.
"Ma mõtlesin,..." mõmises õppejõud rahulikult edasi, kuid siiski oli iga tema sõna selgesti kuulda. Oli kohe näha, kui hästi ta valdas oma keelt ja oskas auditooriumi ees kõnelda. Direktor pidi seda tema oskust imetlema, kes ta ise pidi häält kõrgendama, et end kuuldvaks teha. Kuid Filosoofia õppejõul piisas vaid klassi ette tulemisest, et auditoorium hiirvaikseks jäi ja igat tema miimikat ja žesti jälgis ning iga sõna huultelt üle luges, et õigesti aru saada. "...et te tahate vabandada selle varjatud kaamera eest minu kabinetis, milles te Tiffany akti jälgisite!" Viimast ütles ta erilise sarkasmi ja irooniaga, nagu oleks tema olnud see kurivaim, kes Skeua poegadest jagu sai sõnadega: "Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, kuid kes sina selline oled?" Direktor jälgis teda vaikselt ja kell tiksus seinapeal. Mõnda aega ei olnud midagi muud kuulda, kuni direktor sai oma kõne üle jälle kontrolli "Sa oled vallandatud - tee et sa siit kaod!" ja lõõtsutades, nagu oleks poksimatši võitnud varises ta jälle oma tooli, kohe pärast seda, kui oli selle põrandalt üles korjanud ja õigesse asendisse, korrektselt oma kohale laua taha asetanud. Filosoofia õppejõud tõusis rahulikult püsti ja kummardas viisakalt ning lahkus.

IV

Vadim Besumnõi lesis oma diivanil ja jõi õlut. Tema ukse peale koputati ja ta läks vastumeelselt avama, ju tuldi korteriühistust, et teda välja tõsta. Ta polnud enam ammu üüri tasunud. Ilma tööta oli seda ka raske teha. Ta polnud ka Kuningriigi saalis käinud, sest teda oldi välja visatud. Jutud tema töökaaslase tütre seiklustest olid ka temale halba varju andnud ja öeldi, et kui nii püha mees, nagu tema ei suuda oma head eeskuju töökaaslastesse ja nende lastesse süstida, siis ju ta ikka nii püha ei olegi! Samuti lisandus sinna nagu kurjast vaimust aetult, kiuslik ilmutus, et Jumal pole Vadimiga rahul. Ta avas ukse ja seletas tuima pilguga oma vanemaid.
"Kas sa ei kutsugi meid sisse, poeg?" Küsis ema haavunult. "Poiss, kas ma pole sulle viisakust õpetanud?" küsis ärritatud isa.
"Vabandage, mind vallandati - ja nagu näete, ma joon!" ühmas Vadim uimaselt ja astus kõrvale ning lasi külalised sisse.
"Gospadi, millises pommiaugus sa elad?" Lõi ema käsi kokku "Kas selline ongi sinu Jehoovatunnistajate usk?" Küsis isa kajana järgi.
"Mind heideti välja, sest ma ei suutnud Tiffany Ülemistet patust hoida. Teate küll, see kellest kõik ajalehed räägivad. Tema isa oli mu töökaaslane..." Ja Vadim ei saanud teisiti kui pidi nutma puhkema ja tunnistas kõik, mis tal oli südamel. Kuidas ta oli ilmutuse saanud ja oli seda valesti tõlgendanud ja kuidas isegi Jumal on tema maha jätnud. Vanemad vaatasid teda kaastundlikult, nagu fresko kadunud pojast, ning püüdsid teda lohutada, kuid Vadim ei lasnud end lohutada, sest tema töökohta ei olnud enam. Ta oli olnud kogu hingest müügimees - kogu hingest Jehoova tunnistaja - ja nüüd polnud ta enam midagi! Kõik oli Jumala poolt ära võetud, nagu Iiob oli oma perekonnast ilma jäänud!

"Tule meiega kaasa, on aeg!" ütles isa lõpuks "Jah, see maa on kuri, siin sa jääd otsa. "Lähme tagasi venemaale, seal tuleb sulle mõistus tagasi, leiad endale naise - sinu eas juba peaks!" lohutas ema kaasa. Vadim kehitas õlgu, sest hullemaks asi ju minna ei saanud. Nõnda läkski Besumnõi suguvõsa venemaale tagasi.