Nõupidamine

Saatan oli kutsunud kokku nõupidamise, sest viimase aja sündmused maapeal nõudsid tema tähelepanu. Ta vandus, nagu tavaliselt oma praktikantide peale, kes niutsudes eemale roomasid. "Sumatin! Leonidas Sumatin! Kus see pede jälle on?" karjus Saatan ja lõi ühte groupit jalaga, kes küllalt kiiresti eest ära ei suutnud roomata. Tema ümber oli terve meri kehasid, mis püüdsid tema tähelepanu saavutada ja pidid ulguma ning hambaid kiristama, et nende päike neid ei märganud. Või oli ta eriti osav teeskleja. Saatana sekretär loivas laisalt end kohale, sest ta võis seda endale lubada. Saatan ei karjunud ju tema peale. "Suma has left the building!" parodeeris ta elvist ja viitas tema nimele. "Uh tõ! Suma šashol? Jeli tvoi rodina, dai mne bumaga i karandaš! - Saada sellele nürmikule üks kiri, mis on üheselt mõistetav, et ta oma vana vända siia veaks. Mul on temaga asju ajada!" Sekretär kadus haisvasse suitsupahvakusse ning ilmus paberi ja pliiatsiga tagasi; Saatan kirjutas kätte krabatud vahenditega kirja valmis, mis kohe tema käest tulevihuris üles kargas ja samuti haihtus. Mõne aja pärast ilmus veidi räämas olekuga vanem meesterahvas koogutades Saatana ette. "Vabanda, et ma varem tulla ei saanud! Oi türa!" hingeldas Leonidas "Küll sellel pastoril on jutlus!" Ta vaarus oma kohal ja üks harjusk püüdis ta kinni ja sai selle eest Leonidase käest korraliku keretäie. "Ära käpi mind, ega ma sulle mingi sant ole! Ma tean küll, kuidas sa oma vanaema ära mürgitasid!" ja nimetatu niutsus tagasi oma kohale. Saatan vaatas Leonidast ja muigas. "Oh sind õnnetukest, ühe joodikust jutlustaja jutluseke tegi sulle haiget. Kas ma vahetan su mähkmed ka ära?" Leonidas ei teinud kuulmagi, vaid lõpetas oma eelmise lause. "Liiklus takistas mind, kohutav ilm on täna!" Ta judistas end ikka veel, nagu oleks tõesti paduvihma kätte jäänud. Saatan oli rahulolevalt maha istunud ja kõik teised võtsid vaikides kohad sisse jättes Leonidasele tema tavalise aukoha Saatana vastas üle laua.

"Kuidas on sinu ettekandega, härra Sumatin, kas mõistus on ikka aujärjel?" küsis Saatan patroneerivalt ja vaatas kõõrdi ühele agendile, kes mustas kalevis tema kõrval seisis ja talle ühe vana väljanägemisega üriku üle andis. Saatan rullis selle lahti ja vaatas sisse, ning kuuldavale tulid pärgamendilt ulgumisi ja hammaste kiristamisi: "Kaarnakivi! Tal on Kaarnakivi! Tiffany Ülemistel on Kaarnakivi!" Saatan lõi üriku kinni ja jõrin lakkas.
"Noh, ma ootan!" lausus Saatan rahulikult ja andis üriku tagasi, lastes agendil nõuetekohase reverantsi teha, nagu võtaks ta pühakirja vastu. Leonidas võttis oma karika stjuardilt vastu; jõi selle kohe tilgatumaks, virises midagi veinivaliku ja äädikamaitse kohta ning asus kohe asja kallale.
"Meil on probleem! - " alustas Leonidas, kuid Saatan lõikas talle halastamatult vahele nautides iga sõna.
"Ma tean, et meil probleem on, sa ju ise kuulsid ka üriku häält! Mida sa ette paned, jobu, et seda olukorda parandada, või degradeerin sind tagasi kratiks?"
"Lood ei ole nii head, nagu ürik teile ütles - see teade on..." Leonidas valis sõnu ja ostis viivitamisega aega juurde, et end ebamugavast olukorrast välja vingerdada. Kuidas ta oleks võinud teada, et Tiffany just sinna kogudusse Jumalateenistusele satub, ja see nõndamoodi mõjub. See oli juhtunud just tema nina all, ja tema polnud midagi teadnud ega vastu panna suutnud. Nüüd tuli kastanid tulest välja tuua enne kui on hilja ja ta jälle oma vitsad kätte saab. Ja seekordne võis vabalt tema viimaseks jääda. Ta oli juba vana põrguline, et teada, võitjate üle kohut ei mõisteta, kuid kaotajate üle mõistetakse võitudegi juures, mis neil varem oli! Tuli näidata, et just temal olid kõige uuemad luureandmed, ja et ürik oli valet vormi kasutanud, võis seda ära kasutada. "See teade on ajast maha jäänud!" Kogu saal kuulas teda vaikides, ning ka Saatan oli oma tõstetud karika kõrvale pannud, mis oli väga hea märk, sest ta alati enne hukkamisi oma karika tilgatumaks jõi, kuid Leonidase viimane repliik oli seda rituaali seganud.

"Räägi mees, sa oled omade seas." julgustas teda Saatan isalikul toonil.
"Ma käisin taeva piirimail ja panin oma elu kaalule et kuulata ühte ilmutust pealt!" venitas Leonidas targalt iga sõna. Ei tohtinud nagu mõni algaja kohe kõige tähtsamat öelda, pidi mööda tagatubasid ja aiaauke minema, et isand ei saaks kohe aru, kui kohutav on tegelik olukord. Siis oleks Saatan ta kohe nii halva uudise eest hävitanud ja isiklikult põrguhauda visanud. Ta oli ju ikkagi Lutsifer endine valguse ingel ja tal oli selline õigus pagendusse kaasa antud, et ta võis mõne oma inglitest põrgusse visata, kui ta tema teeneid enam ei vajanud. Elu maapeal oli tõeline põrgu, kuid see oli talutav. Inimesed ei näinud ju vaimset poolt, seepärast oli see talutav - et neid oldi pagendatud maa peale inimkuningate vahtida, kuid rasva olid läinud inimlaste südamed. Enam nad ei näinud vaimuilma, mis Keskmiste kõrval asetses, nagu Leonidasele meeldis seda nimetada. Enam ei saanud nende kuningad neid vahtida, nagu Jumal oli Saatanat käskinud kannatada. Ja talle meeldis see nüke, et see oli läbi läinud. Et inimesed ei teadnud nende nõupidamisest sittagi. Ükski nende nägija polnud seda näinud. Ja tema oli näinud ühte nägemust, mille ta kinni püüdis, et Besumnoi oli kogemata tema oma südamesse lasnud. Küll oli raske tema sisse pugeda, et see mees tõeline kristlane oli. Selleks kulus palju aastaid ja verd ning pisaraid et oodata. Oodata, kuni väikesed valged valed täitsid mehe patu karika, et ta saaks temasse tungida. Ja ta oli seda märkamatult teinud, sest mees oli teisejärguline. Teda huvitas hoopis, millist luureinfot ta Madise ja tema tütre kohta sai anda. Ja see oli väga hea. Vadim oli viies ratas vankri all. Tõeline pidur ja tema kohmakas Jukulikus oli vilja hakanud kandma. Nüüd kandis Leonidas selle kõik Saatanale oma töövõiduna ette, ehkki polnud midagi teinud. Kõige parem on kristlase hinges pesitseda, kui sa lased temal kõik ise teha. Siis ei ärka temas kurja kahtlust, et keegi muu teda valitseb, kui Püha Vaim! See oli seestamise algtõde. Seda tambiti igale praktikandile pealuusse, kes tahtis kratiks saada. Kõik need endised inimlaste hinged, kes olid nii kurjad, et olid oma kurjuses otsa jäänud ja ära söödud, nõnda et ainult nende kõige madalamad kired alles jäid. Tema oli ka kunagi olnud inimese hing. Ta oli üks tundmatu prantsuse sõdur, kes ei võinudki endale nime teha. Jean keegi, kes hukkus kahurilihana prantsuse revolutsiooni ajal. Ja ta ponudki ühtegi tüdrukut keppinud ja ta polnudki maailma näinud. Ja see kibestas nii tema hinge, kui ta nägi kahurikuuli enda poole vihisemas ja teadis, selles sekundi murdosas, et pole enam võimalik kõrvale põigelda ja pidi surma mehelikult vastu võtma. Ja see oli nii kibe tunne - ta oli ju kõigest 16 aastane, kui ta suri. Üks lask ja tema ning 50 õnnetut poisikest said nimed autahvlil mittemillegi eest. Isegi nende nimesid ei võidud õigesti üles tähendada. Ja teda ei maetud kunagi pühitsetud mulda - kuidas sa seda ämbritäit löga ikka matad! Ta oli end Saatana juures üles töödanud, kes lubas talle kõike seda, mida Jumal oli talle siin ilmas keelanud. Ja nüüd ei kavatsenud ta mingile eluvõõrale pastorile alla jääda, et see ühe jutlusega koba peale pihta sai. See oli niikuinii puusapealt laskmine ja mitte õige kiirus. Tema ikka oli õige mees ja täis stiili ning esteetikat. Ei, tema ei jää alla sellele surelikule!

Ta teadis seda kristlast, kui raske oli teda seestada, missest et ta käis Jehoova tunnistajate juures. Jeesus oli talle andeks andnud, et ta teda ainult prohvetiks hüüdis, ja ei näinud temas Jumalat ja tahtis oma Jehoovat näha. Ta andestas isegi selle, et Vadim ise tahtis ristil rippuda, nagu oleks Jeesus tahtnud sellega eeskujuks olla. Kuid seda ei võinud enam Jeesus andestada, et tüdruk rasedaks jäi. Et Vadim oli valesti ilmutusest aru saanud, ja ajanud tütre ning masina segamini. Leonidas lubas endale vaikse naeratuse, sest see oli tema moment. Süllelangenud ja täiesti teenimatu - kuid ega tema hakka sellepärast nurisema. Kõik sellised momendid tuli enda kasuks pöörata - see oli hea krati ja tulevase kaitseingli; Valitsuse ja Võimu näitaja. Kui ta tahtis kunagi mõnel ilmatroonil istuda ja valitseda inimlaste mõne suurema patu üle ja otsustada, kuidas Saatan võtab neid edaspidi kiusata. - See oli suur au ja seda ei jagatud tasuta. - Seega tuli enda vajalikus nina alla hõõruda, nii et koer on seda nägu.
Leonidas kandis selle kõik ette ja lauas istujad ümisesid heakskiitvalt. Ka Saatanal oli lõbus, sest ta nägi seda kavalust läbi, kuid lubas oma lemmiksulasele seda momenti. Ka tema sai aru, et siin toimivad väed, mida ta kõigiti lõpuni ei mõista, ja see teadmatus ei meeldinud talle. Lõpuks kui ta oli kõik vajaliku ära öelnud et halb uudis ette kanda, alustas ta oma juttu niimoodi:

"Aulik Ülem! Pean teile kahetsusega ette kandma et Tiffany Ülemiste on Ise Kaarnakivi! Sellest kinni püütud ilmutusest tuleb välja, et meid on petetud ja Jumal on meiega sõlmitud kokkulepet riivanud ja on inimlaste keskele saatnud lihast ja luust kaarnakivi, mida kreeklased nimetavad Pandora laekaks! Tiffany Ülemiste on ise Kaarnakivi ja temal on eeldused õppida selgeks ussikeel, ja siis me ei saa end tema eest enam varjata ja ta näeb meid läbi ja võib meid käskida. Ja talle - ning kõigele, mis väljub tema üsast - laienevad kõik õigused, mis Kaarnakivi omanikul on. Ja et see on tema lihas ja luus, ei või me seda temalt pettusega ära võtta. Kui oleks nõnda, nagu esialgne raport väidab, siis oleks meie esialgne plaan ka õnnestunud, mida ma ka ustavalt Iisebeli ja teistega teostama asusin, kuid nüüd ei saa seda endale lubada! - Liiga palju informatsiooni - ja ta võib ootamatus suunas areneda..."

Saatan mõtles veidi ja ütles siis: "Kui asjad on nõnda, kõlbab ta mulle naiseks!"
"Kui ma võin, halb uudis ei peatu seal!" vabandas Saatan "Ta on juba abielus! Ja -" Kuid Saatan lõikas talle halastamatult vahele: "Tean, ajukääbik! Ma kavatsesin Mihkli seestada ja tema seemet veidi putitada, et tema naisukese kaudu Antikristus ilmale tuua!" ütles Saatan kuninglikult ja Leonidas andis talle väärikalt au ning vaikis.
"Nüüd teeme niimoodi, et teete kõik ettevalmistused minu pulmadeks ja Mihkli ülevõtmiseks. Ta pole ju kristlane ja tema eest ei palveta keegi, niiet mis raskust või vabandust võiks seal veel olla!"

Kõik noogutasid nõusolevalt. Jumal oli ju lepingut murdnud, et midagi seaduselaeka taolist enam inimlastele ei usaldata - ja nüüd oli ta neile lausa Kaarnakivi andnud, kes oli inimlapse kujul. Täpselt nagu ta oli selle naise kaudu Jeesuse sünnitanud, kasutamata loomulikku teed ja sigitamist, vaid otse Püha Vaimu. Aga ise hukkas kõik hiiglased, kui Saatana inglid sedasama Eevatütardega tegid. - Noh, Anaki suguharu jäi elama. Kuid Taavet lõi ikkagi Koljati maha, nii et lõpp kogu ilusal laulul ja inimeste ülendamisel kõrgemasse liiki! Nõupidamine oli lõppenud ja kõik jooksid oma toimetuste kallale. Iisebel ja teised mossitasid, sest nemad olid nüüd mängust väljas ja pidid oma ettevalmistatud esseed ja õpetussõnad minema viskama, sest nad ei võinudki neid enam Tiffanyle ette kanda, et ta oli liiga ohtlik ja võis neid läbi näha. Kes oleks seda võinud arvata, et naine võib olla Kaarnakivi? Ja milline naine oli Tiffany Ülemiste, et ei olnud teist tema sarnast maapeal, seetõttu tuli teda Iiobi kombel ka proovile panna, kas ta ikka on nõnda hea, kui Jeesus teda kiitis!

II

Jumal pidas isa Gregoriusega nõu, et ta oli pidanud Vadimi vallandama, ning andis oma juhtnööre, mida edasi küsida ja mida edasi tüdrukule õpetada, et teda tekkinud olukorras aidata. Jumal manitses isa Gregoriust tõsiselt: "Kuule mees, ma tean et sulle ei meeldi abielurikkumine, kuid ole nüüd vait ja ära ütle tüdrukule ei head ega kurja! Ma ise saatsin temale Maldiividele mehe vastu, kes ta paari pani, et tema ihuvili oleks aus. Ära tee seda temale raskemaks, kui tal isa pärast see juba on. Võia nüüd oma palet ja ära ütle midagi, vaid jätka kohast, kust pooleli jäid. Varsti saab ta sulle oma vastuse ütlema ja sina ütled talle uue küsimuse ja juhatad ta tagasi Kaarnakivi koguduse juurde, kus on tema koht!" Isa Gregorius oli seda vaikides kuulanud, näol selline ilme, nagu sööks koirohtu või jooks kamprit. Kuidas ta võis nii pime olla ja mitte seda neetud poisikest läbi näha. Kuidas ta võis lasta oma kasvandikku ära naerda, ja nüüd ei võinud ta Mihklile midagi öelda ja pidi teda endistviisi kohtlema, sest muidu oleks see Tiffanyle kõik ära kaevanud ja see aru saanud, mida tema õpetaja mõtleb. Ta pidi käituma, nagu ta ei teakski, et Tiffany on hoor ja on alaealisena abielus, vastu Jumala ja oma isa tahet ning on rase. Kuidas see teda piinas. See oli täpselt nagu sõbra kaotamine pedofiiliale, kui ta teada sai et jutud tema sõbra himude kohta vastasid tõele. Ja nüüd oli see jälle juhtunud. Miks küll Jumal lasi tal niimoodi kannatada. Nagu oleks tema Iiob! Miks pidid õiged nõnda õelal kombel kannatama? Ta ju tegi kõik õigesti, ja ikka sattus tüdruk valele teele, kas ta siis ei palvetanud oma südames tema pärast? Kas ta siis ei valvanud öötundidel ja ei sõidelnud kuradit, et see ei teeks tüdrukut ära? Ja nüüd oli see kõik olnud asjata. Jumal oli leppinud tüdruku otsusega ja oli seda õnnistanud! Nüüd ei saanud enam midagi teha... nüüd oli kõik lõppenud ja mokas kõik see ilus töö. Mis edasi saab, seda tema ei teadnud. "Kas ma võin rääkida?" kuulis ta oma huuli liikuma, kui Püha Vaim tema sees pani teda vastutahtsi kõnelema, ehki ta oleks tahtnud oma vaimukibedust endale hoida. Jumal saatis temale küsiva pilgu ning leebus veidi ja osutas viisakalt käega, et isa Gregorius võib küll rääkida. "Miks sa mulle nii tegid, et sa saatsid mind välja tüdrukut kasvatama ja nüüd lasid tal hukka minna?" Isa Gregorius oli püsti tõusnud ja käis oma kambris vihast turtsudes edasi-tagasi. Ta tänas mõttes, et uks oli kinni ja heliisolatsioon Ülemiste majas ei lubanud kellegil pealt kuulata. Ja ta taipas, et sellepärast ta ei kuulnudki midagi. See maja oligi patu jaoks ehitatud, et siin saaks peitust mängida. Kuidas polnud ta seda varemini taibanud. Ta kõndis vihas ja palves ringi ja ootas Jumala vastust, kes temaga vaimus rääkis. "Kas sina oled Tiffany sünnitanud, või oled sina tema emaüsas valmis vorminud?" Küsis Jumal aupaklikult. Tema kõnes ja toonis polnud midagi üleolevat. See oli nagu vaikne tuulevihur aasa peal. Samamoodi oli ta vana toriseja Iiobit kõnetanud, kui sellele tema rist liiga raskeks muutus ja tema sõbrad teda ahistama hakkasid. "Kas sina tead, mida ma mõtlen teha, et sa niimoodi pahandan?" Küsis Jumal uuesti, sest isa Gregorius oli vastuse võlgu jäänud ja mõtliku ilmega seisatanud.
"Ei, mu Jumal! Ma ei tea su mõtteid, mis on minust kõrgemad, kuid sa võiksid selgitada, et su sulane mõistaks sinu järgmist käiku. Eks ole me malendid sinu laual, võitluses kurja vastu?" ütles isa Gregorius leplikult ja jõuetust tundes. Selles hetkes tundis ta oma vanust raske ja halastamatuna oma õlgadel. Ta ei teadnud isegi, kaua tal veel on antud elada ja kas ta veel näebki oma töö vilja Tiffany juures. Kuidas sa julgustad rasedat teismelist teda hukka mõistmata ja eemale peletamata, et ta tuleks sinu juurde ja räägiks avameelselt? See oli raske küsimus ja isa Gregorius ei teadnud vastust. Ta ei tahtnud ka Madise kohta üle võtta ja tüdruku isaks hakata, ehkki tal oli temale palju ette heita. Kuid see oleks teinud asja veel hullemaks. Ei, tema ei tahtnud tema ja tütre vahele ronida. Kuipalju tüli ja teotust oli selle tõttu sündinud, kui tütred ja pojad oma vanemate eest kirikusse pagesid ja need sinna järele tulid. Sellest ei sündinud kunagi head nahka. Ja tema ei tahtnud uue linnalegendi algatajaks saada, kuidas rikkuri lastel on liialt lõtv püksikumm ja madalad kombed ja kuidas preestrid neid noolivad ja nende pattu ära kasutavad. Sest Tiffany Ülemiste oli ilus ka isa Gregoriuse silmis, kuid ta oli suutnud Saatanale vastu panna, ja vana vaenlane oli vastavalt pühakirjale tema juurest põgenenud, et ta ei olnud temale vääriline vastane. Ta võis vähemasti selles rahuldust tunda, et Jumal just tema juurde tuli ja mitte tolle koguduse pastori jutule, kes oleks peaaegu tüdruku tapnud. Tema ei olnud nii mõistmatu ja teadis inimeste kannatusi. Ta oli inimeste keskel elanud, mitte ennast eraldumisega kahjustanud. Eks just sellepärast oli ta "Marmoringlid" kirjutanud - ja ta oli enesega rahul.

"Mida sa endaarvates teed ja mida sa nüüd südames mõtled?" küsis Jumal temalt murelikult, nagu oleks isa Gregorius tema poeg ja tunnistanud talle kahinaid oma kopsudes üles ning natuke röga välja läkastanud. Isa Gregorius sai kohe aru ja vabandas oma suurelisuse eest ning lubas end parandada. "Ära seekord ühtegi palvet loe, ma olen neist väsinud!" vabandas Jumal "Mulle piisab täiesti sinu vabandusest, vähemasti ei peksa sa ennast, nagu teised su ordukaaslased. Ole ometi mõistlik!" Ja sellega oli nende nõupidamine otsas ja ilmutus lahkus ja isa Gregorius leidis end üksinda oma toas. Oli 3.14 öösel ja munk otsustas väsinult magama minna.

III

Samal ajal vähkres Tiffany Ülemiste oma voodis. Tal oli olnud kõige rajum koolipidu, mida ta üldse võimalikuks pidas. Ja tema arvas et tema ema on kristlane, kuid see läks ühes isaga pärast pidu ära ning oli nad Mihkliga kahekesi jätnud. Tiffany küll ei joonud peol - tal polnud üldsegi nähtavaid pahesid, sest ta ei suitsetanud ka. Kuid teised kutsutud andsid endast viimast. Kuna sa veel helitihendatud majas saad noorena pidu panna. Ja noored kasutasid seda võimalust ära ning panid pidu, nii et maja värises. Härra Richter oleks oma masinatega aias mõõtmisi tehes kindlasti 6.8 välja mõõtnud, kuid ega maja ka viletsatelt ehitajatelt pärinenud ja pidas mehiselt vastu, ning ei mõelnudki maa-alla vajuda, ehkki Soodom ja Gomorra temas aset leidis. Kõik teised külalised olid erinevates tubades uinunud ja erinevais asendeis kustunud, südame all kas alkohol või midagi kangemat. Pastori jutlusele oli selle peoga konkreetselt oma arvamus öeldud. Mida ometi Irina sellega mõtles, kui ta temale kartulikrõpse ja limonaadi ostis? Ta ei võinud veel öelda, aeg oli vale. Ka tema tahtis rõõmus olla, et jäi elama ja mingeid tüsistusi ei olnud. Siiski oli midagi muutunud ja ta ei tahtnud päris sellist pidu. Mihkel oli vähemasti aru saanud, et ta kardab ja oli vaikselt ära läinud. Ta oli isegi viisakalt teistele külalistele öelnud, et Tiffany on kõigi õnnesoovide ja tervisesoovide üle tänulik, kuid tunneb end nõrgana ja heidab oma tuppa pikali. Ka külalised said aru ja lubasid tema eest ka pidu panna ja nii võis ta viisakalt oma tuppa pageda ja ukse sulgeda, ning nautida vaikust. Ta oli kohe nutma puhkenud ja oma voodisse vajunud, ning ta ei teadnud mispärast. Ta ei saanud seda pastori pilku oma meelest minema. See oli ikka veel tema meele äärel nagu kuri vägistaja, kes tütarlast taga ajab ja on tema tupiktänavale ajanud ja lõksu püüdnud, ning valmistub ilmse naudinguga aeglaselt lähemale tulles oma tegu tegema. Miks ta ei suutnud rõõmus olla, nagu teised, mis oli teisiti. Ja talle tuli tema rasedus meelde. Jah, ta oli nüüd naine, temast pidi saama ema! See oli teisiti ja seetõttu ei võinud ta enam laps olla. Miks ta ei olnud ometi oodanud, nüüd oli kogu tema lapsepõlv möödas. Ta ei tahtnud nõnda Mihkli juuresolekul tunda, sest ta ei süüdistanud oma meest vaid iseennast et ta ei julenud Mihklit oodata ja seda õigesti teha, nagu tema usk nõuab. Selles hetkes ta tahtis üle kõige, et oleks oma ristimist tõsisemalt võtnud.

Kell oli 3.14 öösel, kui ta viimaks ära nutetud silmadega jõuetult unne vajus. Ta leidis ennast ühes valges ruumis ja tundis selles troonisaali riismed ära. Kõik oli nagu maha kistud ja kõmas tühjana. Ta hüüdis Leonidast, kuid see ei vastanud, ega ka ükski teine, kes siin varem olid elanud. Tiffany tundis end üksinda ja nuttis. Üks tuvi lendas tema juurde ja muutus ilusaks meesterahvaks. "Miks sa nutad, tütreke?"
"Ah, see oled sina, Miikael, kas tulid võidurõõmutsema, et su sõna täide läks?" torises tüdruk ja nuttis endamisi.
"Ma ei tulnud sind narrima, vaid Jumal saatis mind siia et sind lohutada ja isa Gregoriuse küsimusele vastata." ütles ingel lepitavalt ja hoidis väärikalt kaugemale, et lasta tüdrukul omaette olla. Kui Tiffany end vaatas, oli tal jälle valge ürp seljas, ja endisest mustast sametist polnud jälgegi. Ka tema rinnad olid endised ja ei olnud nii suured, kui varem. Ta oli saanud oma endise kuju - ja see tekitas temas hirmu. Mis siis, kui Mihkel tema vähema kuju ära põlgab? Äkki talle meeldivadki rinnakat naised? Ja ta on ikkagi 14 ja oma endises suuruses, kuidas ta võiks üldse täiskasvanule sobida?
"Ära muretse, kui see ilmutus on kadunud oled sa samasugune, nagu magama heites. Jumal ei võta sinult midagi, mis sa enesele küsinud oled ja sa ei pea olema see laps, kes sa enne kratiga kohtumist olid." Ütles ingel tõsiselt kuid viisakalt ja tema kõnes polnud jälgegi halvakspanust. Tüdruk vaatas veekalkvel silmadega hirmunult ja ootusärevalt inglile otsa. Kas ta võis seda tõesti uskuda. Kas ta võis teda usaldada. Ta sai ju aru, lahing käis tema pärast. Kas ta võis usaldada, kui Sumatin oli tema üksi jätnud. Ta ei võinud isegi oma peegelpilti usaldada. Nad olid kõik kaasa võtnud ja jätnud ainult riismed; varemed. Ja kõik ühe jutluse pärast, küsimata, mis Tiffany sellest arvab või kelle poolt tahab olla. Temalt ei olnud jälle keegi küsinud - ja see haavas Tiffanyt. Lõpuks viskus ta ingli käte vahele ja ingel patsutas teda ning lasi ennast tühjaks nutta. Nõnda vennalikult hoides viibis ingel tüdruku juures, kes tundis end üksinda, ehkki inimesed pidasid tema auks pidu.
"Kas sina tead kuidas--?" küsis Tiffany kuid Miikael vastas "Mina ei sekku sinu perekonna asjadesse ega lähe sinu isale kaebama, sul on vabadus ise otsustada, kuna sa oled valmis oma perkonnale ütlema, et oled rase." Tiffany vaikis tänulikult ja nõnda nad istusid põrandal mõnda aega, kuni tüdrukule tuli meelde, mille pärast ingel ütles end tulevat olnud. "Kelle jalgu ma siis pesema pean ja kes minu jalgu peseb?"

"Seda küsimust ei tule üldse niimoodi mõista!" ütles ingel rahulikult. "Sa oled juba seda oma elus teinud, kui sa Mihkliga abiellusid, ehkki oled 14 ja tegelikult sinu kultuuris see pole võimalik. See on, nagu neitsi Maarja rasedus, mis oli ennekuulmatu, kui ta jäi Jeesust ootama, et Jumal tema rasedaks tegi. Selles suhtes oled sina samas olukorras. Mihkel armastab sind tõeliselt, ega hooli sinu rinna ümbermõõdust või puusadest või pikkusest. Ta armastab sind ka siis kui sul kõike seda ei oleks. Ainult sinu vanuse pärast ja et ta mõtles sind oodata, ei julenud ta sulle midagi öelda, et ta mõtles, et sa oled teisele lubatud ja ta ei tahtnud seda sulle ära rikkuda. Kuid muidu armastas ta sind esimesest silmapilgust ja sai aru, et see on keelatud armastus."

Tiffany mõtles veidi selle vastuse üle ja ütles siis: "Seda ei või ma isa Gregoriusele ütelda, sest see murraks tema südame ja tema pole milleski süüdi!" Tiffany ohkas, ta pidi selle vastuse kuidagi sellisesse keelde panema, et munk ei saaks aru, et ta rase on. Kuid üks teine küsimus turgatas talle pähe.

"Ütle mulle, ingel, kes pidi mu tulevane mees olema?" küsis Tiffany ja vaatas Miikaelile tõsiselt otsa.
Ingel ei vastanud kohe, sest see küsimus oli ebamugav. Lõpuks ta leppis oma olukorraga ja alistus küsimusele. "Sinu tulevase mehe nimi pidi olema vend Justus - see poiss, kes sulle maja ees isa Gregoriuse küsimust seletas. Ka tema käib Kaarnakivi koguduses!"

Tiffany vaatas inglile üllatunult otsa ja puhkes südamest naerma. "See könn, kes mu nägemisest oleks orgasmi saanud. Jumalal on hea sarkastiline huumorimeel, sest mu isa ei lepiks temaga kunagi!" Tiffanyl oli ees õnnetu nägu ja temas polnud jälgegi tavalisest ärapanemisest. Sel hetkel suutis ta tunda hingesugulust isegi selliste poistega nagu vend Justus. Ta oli küll võitja, kuid ta tundis end viimase luuserina, et ei olnud mõistnud, mida elult tegelikult otsib. - Teismelise rasedus ei kuulunud kindlasti nende asjade hulka, ehkki ta oli selle mõttega mänginud.

"Su isa ei lepi ka tänavanäitlejaga, kuigi nüüd on ta ju rikas!" tähendas Miikael viisakalt ja asutas minema.
"Oota, ära mine!" Tiffany oli temal rüüäärest kinni haaranud. "Ma kardan! Ära jäta mind üksi, sest ma ei ole valmis!" Ja ingel peatuski ning valvas tema kohal kui ta rahulikult unne suikus ja magama jäi.

Leonidas juhtus sinna samusesse ilmuma kus nad olid, otsis nuuskivalt ringi, nagu oleks veel midagi siia unustanud ja märkas inglit ning vandus koledalt ja kadus jälle ära. Ta polnud küll midagi maha jätnud, kuid ingli kohalolu oli halb märk.