Tiffany leidis end ühe trooni eest, mis sarnles selle trooniga, mida ta tavaliselt öistes unenägudes nägi ja millel ta ise istus. Kuid sellel troonil oli omanik. Üks noormees istus troonil, kel olid seljas väga stiilse lõikega valged riided - võiks isegi öelda neoonvalged, sest nende puhtus kriipis silmi. See riietus oli mugav ja avar ning ei ahistanud kandjat kuidagi moodi, lastes temale rahulikult istuda. Tema rüü oli just õiges suuruses ja ei lotendanud kusagilt ja see paistis olevat ühes tükis, nagu mingi tuukriülikond - kuid see oli võimatu. Riidest ülikondi ei tehtud niimoodi. "Kuidas sa selle selga ajasid?" Mõtles Tiffany endamisi. Noormehel oli lühike habe ja vuntsid ees ja ta meenutas natuke Jack Nickolsoni ja Steven Seagali segu. Habe oli kuldpruuni värvi, nagu ka vuntsid ja see sobis kuidagi eriti hästi tema riietusega kokku. Juuksed olid noormehel musta värvi ja pikad. Sellised, mille peale tema isa oleks kindlasti kulmu kipra vedanud - et talle rokkarid ei meeldinud.
"Tere!" hüüdis Tiffany valjult "Ega te ei tea, kuhu ma siin sattunud olen?" küsis ta kiirelt edasi, et oma ebalust ja hirmu varjata. Pastori jutlus oli tal veel elavalt meeles.
Noormees troonil avas oma suu ja hakkas kõnelema, kuid see ei olnud vastus Tiffany küsimusele:
"Pärleid ma olen tulnud loopima sigade ja koerte ette - ja mis ma tahaksin veel, et nad käänduksid minu vastu ja rebiksid tükkideks selle nõdra ihu, mis on mu vangimaja - vaata, see on minu leib ja vein; minu Püha osadus sinuga, kes sa minusse loed! Tule, joobu koos minuga ja lase Luulel end vallata, et tulevased võiksid tulla ja rajada oma kojad minu lihas ja veres!"
"Eeh, mida??" küsis Tiffany heitunult, sest ta ei saanud sellest kõnest midagi pihta.
Kuid sellega nägemus ei piirdunud, sest kohe lendas kohale kaarnaparv ja näis noormehe palve ellu viivat ja nokkis mehe lihatuks ja limpsas ka vere ära, kui see üldse võimalik oli ette kujutada. Jäi ainult noormehe skelett, mis troonil rahulikult edasi istus ja oma tühjade silmakoobastega teda jõllitas.
"Tiffany! Tiffany!" kostis kaugusest hääl ja ta vaatas hääle poole, ning leidis end hoopis haiglapalatist, kus isa teda raputas. "Tiffany, kas kõik on korras - ma nii muretsesin!"
Tiffany vaatas aknast välja ja sedastas, et on õhtu, või väga tihe vihmasadu, sest akna taga oli süsimust ja klaasile sabises vihmapiisku, mis sellest juba palistatud olid.
"Mis kell on, mul on kõht tühi!" kraaksatas Tiffany ja tema voodi ümber kogunenud inimesed hingasid kergendatult.
"Kell on 6.24 hommikul ja on kolmapäev. Sa olid kolm päeva koomas ja me mõtlesime juba et oled surnud ja tulime aparaate välja lülitama, sest su aju ei reageerinud enam ühelegi testile, mis on ette nähtud." sedastas noor praktikant ja sai selle eest arsti hävitava pilgu osaliseks. "Meil siin patsiente ei hirmutata, kui tahad odavat närvikõdi, mine sinna kirikusse ja hakka jutlustajaks, kust ta üles korjati!" sisistas ta ja praktikant punastas. "Kuidas te end tunnete preili Ülemiste?" küsis arst ametlikul toonil, kuhu siiski eksis veidi vennalikku soojust. Oli aru saada, et arst hoolib oma tööst ja patsientidest, igal juhul rohkem kui see pastor oma kogudusest. Tiffany kissitas silmi, sest lambivalgusega harjumine võttis veel aega. Lõpuks seletas ta kõigi palatis olijate nägusid selgemini, et tema ema; Mihkel ja kogu klass koos õppejõududega oli kohal ja et voodi kõrval laual oli juba tekkinud lillevaas krookuste ja liiliatega. Õnneks polnud isa oma tööorja kaasa võtnud, Tiffany oli selle eest tänulik, et see venelane oli nende puhkuse ära rikkunud ja ema ning isa olid tema pärast veel kaua tülitsenud.
Isa paitas tema sassis juukseid ja küsis tõsiselt: "Mis juhtus?"
Tiffany puhkes hüsteeriliselt nutma, sest talle tuli pastori jutlus meelde: "Miks sa mind vihkad?" purskus tüdrukust välja kiiremini, kui ta suutis enesevalitsust taastada! "Mida!!" urises Madis kohmetunult, sest selllist reaktsiooni ta polnud oodanud. Tema oli tulnud oma töökõrvalt, et tema tütar oli suremas haige, ja esimene küsimus, mis temale esitati, oli: "Miks sa mind vihkad?" Kuid tütar ei jätnud sellega: "Mina ei või poisina sündida, kuidas ma siis võin olla jumalalaps, nagu pastor jutlustas! - Miks sa mind vihkad?"
Mõistmine haaras Madist ja tema käsi läks iseenesest rusikasse, nõnda et sõrmenukid muutusid pigistusest valgeks. "Ah nii!" urises Madis "No vaatame seda jutlust kohe!" ja tormas palatist välja, Irina rutakalt järele, et mees mingi lollusega hakkama ei saaks. Ülejäänud palatisse jäänud külalised võtsid kaastundliku pilgu ette ja hakkasid teda igasuguste juttudega pommitama, mis vahepeal koolis oli juhtunud, et tema mõtteid kurjast jutlustajast eemale viia. - Oli ju ilmselge, kes oli süüdi tütarlapse kokkukukkumises teenistuse ajal.
Kui ka viimane külaline oli lahkunud - Mihklit oli kõige raskem välja saada, ja ta haises ka nõnda, nagu oleks ta need kolm päeva ustavalt ja unetult tema peatsis veetnud. - Kuid lõpuks sai arst tema siiski välja öeldes: "Isegi nii kõvad mehed nagu sina peavad kunagi magama, saad oma naisukest hiljem ka näha - ja palju õnne!" "Eh! Mille eest!" kohmetus Mihkel. "Teie naine on rase - ma ei hakanud vanemate ees midagi rääkima, kuna diskreetsus on meie haiglas esikohal; ja nõnda nagu ta isa pastori jutule jooksis, pole te kindlasti tema heas nimekirjas, kui tuleb välja, et tema 14 aastane tütar on rase, see teeks Hipokratese vande täitmise liiga raskeks..." Arsti hääles polnud kübetki hukkamõistu, ta oleks nagu rääkinud hambaaugust ja mitte varateismelise rasedusest ja võimalusest, et see võiks kuidagi seadusevastane olla. Mihkel lahkus totakas irve näol, nagu oleks talle just öeldud et ta lõpetas KRATT'i Magna Cum Laude in spe doctor Universitas Tartuensis. KRATT tegi Tartu Ülikooliga koostööd ja neil oli ühine videoõppe materjal, jälle tänu Madis Ülemiste rakendusele Kaarnakivi.
Tiffany hingas sügavalt sisse ja põrnitses lage, nagu mingi voodihaige, kes sai just teada, et peab eluksajaks halvatuna siia jääma. "Kas see on tõsi - et ma olen rase?" küsis Tiffany ettevaatlikult, lootes, et arst kukub vabandama, et see oli lihtsalt viis, kuidas Mihklit palatist välja saada.
"Jah, teil on kolmas kuu ja väga head kehavormid, mis võimaldavad kõhtu veel tubli kolm kuud varjata, enne kui midagi paistma hakkab. Kahjuks pean teile ütlema, et soodne abordiaeg on mööda lastud, nii et kui teil peaks selline soov olema, peaksite mõne erapraksise kasuks otsustama, kes ei dokumenteeri ravivõtteid..." Rääkis arst vennalikult ning vaatas erinevaid masinaid ja nende näitusid, veendudes, et Tiffany on ikka tõesti elavate hulgas. "Tänan teie mure eest, kuid ma kavatsen lapse saada, ma ei häbene oma meest ja last!" ütles Tiffany endalegi üllatuseks uhkel toonil ja hoidis silitades oma kõhust kinni ja naeratas esmakordselt. "Ta saab Mihkliga lapse!" Tal oli tunne, nagu oleksid jõulud ja sünnipäev korraga kätte jõudnud. Ta saab lapse! Samas hiilis tema südamesse hirm, mis siis kui isa saab teada ja ära pöörab? "Ja millal on sünnitust oodata?" küsis Tiffany ja hingas jälle pikalt sisse ja välja. "22 veebruar - oleneb paljudest asjadest, kui rahulikult te edaspidi võtate. Ma isiklikult ei soovitaks enam selliseid kogudusi, kus pastoril on maniakaal-depressiivne psühhoos ja kes end varateismeliste tüdrukute peal välja elab. Muidu võib teil iseeneslik abort tekkida. Loode elas nüüd teie praeguse kokkukukkumise tublisti üle ja mingei kahjustusi pole näha, niiet kui te edaspidi teravat toitu ja elamusi väldite, võib teil rõõmus ja rahulik emaduspõlv ees terendada!" lohutas arst teda vennalikult edasi ja surus osavõtlikult tema kätt, mis jõuetult tekil lebas. Ta oleks nagu tahtnud iga oma keharakuga öelda: "Siin on sul ohutu ja sa ei pea enam midagi kartma! Siin oled sa kaitstud!" ja varateismelise rasedus ei tundunudki talle enam nii kohutav. Vähemasti tema mõistis teda ja hoolis. Tiffany oli tänulik, et talle polnud mõnda elus kibestunud vanapoissi arstiks määratud. Või mis veel hullem, mingit babuljaad, kes ta läbi võtab.
"Ei, see ei olnud päris nii, nagu sa mõtled." hakkas Tiffany endalegi üllatuseks pastorit õigustama ja arstiga rääkima. "Minu meelest ei teadnudki pastor, et ma seal olen..." Tiffany kibrutas meenutades kulmu... "Jah, ma istusin isegi vales reas, naistele mõeldud reas, kui mina olen hoopis laps ja peaksin istuma keskmises lastele ja noortele mõeldud reas...." Arst kuulas teda osavõtlikult ja ei reetnud millegagi, et see jutuajamine tema aega raiskab või tema tööd takistab. Jäi selline mulje, nagu oleks kogu maailma aeg peatunud ja ainult Tiffany ja see arst olid maailma ainsad elanikud. Sel hetkel oli see Tiffany meelest väga rahustav mõte. "Minu meelest ta jutlustas ühele lesbipaarile, kes jutlusele tähelepanu ei pööranud." Võttis Tiffany oma jutu kokku. "Saan aru." ütles arst rahulikult, "Sa ei pea midagi vabandama ja õigustama. Esimese raseduse puhul on minestushood tavalised tulema - eriti kui puututakse kokku nii intensiivsete tunnetega. Minu meelest on kepidistsipliin ajast ja arust ja sa võid Jumalat tänada, et ma ka seal jutlust kuulasin. See perekond on koguduse vaikne huumor, et miks pastor neid juba välja ei viska. Nad ei kavatse ju oma olukorda lahendada, ainult annavad selle palveks ülesse, et näidata, kuidas nad tegelikult "püüavad". Nad tahavadki sellist neljasuhet, et oleks vaheldusrikkam. - Minu praksises on see väga tavaline, vähemasti on nad täisealised, mis ei pea midagi sinu kohta tähendama..." Arst naeratas uuesti vennalikult ja astus oma märkmikulauaga palatist välja.
Tiffany seedis seda uut kogemust. Nii et seal koguduses käisid sellised, kes tegelikult ei tahtnudki olla kristlased, vaid olid seda moe pärast? Tiffany haigutas ja jäi jälle magama, pastori jutlus ja järgnenud ilmutus olid teda ära väsitanud.
II
Arst pöördus oma kabinetti ja teretas teepeal viisakalt erinevaid naispraktikante. Kui ta oli oma laua taha istunud, helises telefon ja ta oiatas: "Ja mõelda vaid, homme on 20 august, kuid mina pean siin tööl olema!" Talle oli just meelde tulnud tema teiste patsientide nimekiri - kes saatuse vingerbussi tõttu olid samast kogudusest pärit - noh vähemasti polnud Tiffany Ülemiste selline surija, nagu need 5 õnnetut hinge, kellele ta alles eile oli surmaotsust kuulutamas käinud, et nemad peavad kahe nädala pärast surema. See polnud tema töö juures meeldiv tegevus, kuid keegi pidi seda tegema. Ta oli küll arst, kuid veel mitte nõnda pika staašiga, et mõnda madalama astme arsti ambrasuurile saata, nagu seda tema ringkonnas nimetati. Surma kuulutamisel võis kõike ette tulla, pisaraid; sõimu ja enesetapu ähvardusi. Ta oli seda kõike näinud. Üks tütarlaps oli talle koguni oma keha pakkunud, kui ta siiski leiab tee, et neeru siirdamis nimekirjas ettepoole jõuda ja elama jääda. Arst oli liiga aus mees, et nõnda teha ja see tüdruk surigi, jõudmata oma neeru ära oodata. See mälestus oli tal siiamaani veel meeles, ehkki see oli tema algusaastates. Egas siis tema saanud Jumalat mängida ja devkasid keppida ning teistel surra lasta. Tema oli Hipokratese vande ustavalt andnud ja ei tahtnud inimeste vahel vahet teha. Ja see tegi tema elu raskeks, sest kõik sahkerdasid, ja tema oli ainus pede, kes niimoodi ei teinud. Vähemasti see oli tema hüüdnimi kolleegide seas, et ta ei võtnud altkäemaksu ja ei lihvinud aruandeid nii, nagu teised, kui mõni rikkam klient tuli ja vajas eriteenuseid, nagu teismelise abort, mis tuli eraldi dokumenteerida, kuid siin haiglas sellised dokumendid kunagi ei ilmunud õigesse osakonda, et siis politseisse edasi minna. Või kui rikkuril oli mõni kahtlane haigus, mida tal abielus poleks üldse tohtinud olla, siis siluti see siin kinni, nõnda et ükski paparazo sellest haisu ninna ei saanud. Selles haiglas ei ravitud mitte ainult füüsilisi haigusi vaid ka plekke inimese au küljes, et inimene ei kaotaks nägu ja võiks ühiskonnas endiselt tooni anda, nagu poleks midagi olnud.
Ainult Tiffany puhul oli ta seda reeglit rikkunud, et ta teda haletses. Nii kui ta teda seal kirikus lamamas nägi ja hiljem palatis - ta teadis ja oli seda varemgi näinud. Sümptomid olid ilmsed - teismelise rasedus komplikatsioonidega - sest isa see vana turakas ei tea kindlasti midagi ja on koguaeg tööl, ning ema kas ei tea, sest on koduste toimetustega hõivatud, või mehe poolt nii ära hirmutatud, et ei julge seda kõssata ja loodab, et kujutab seda vaid ette. Tavaliselt olid sellised patsiendid küll 16; 17 aastased, kuid kui Tiffany peaks sünnitama, on ta varsti niikuinii 15. - Ja üleüldse on vanus sotsiaalne näitaja, mitte füüsiline. Arst oli käinud residentuuris Rwandas, siis kui see suur veresaun oli ja pääses viimase kopteriga sealt minema, muidu ta oleks vale poole arstimise eest maha tapetud. Aafrikas oli tavaline, et tüdruk võis juba 8-selt abielluda ja kohe rasedaks jääda, sest reeglina nad üle 24 ei elanudki ja milleks siis aega raisata. Kuid kuna eestis oli eluiga pikem ja elu rahulikum, siis peeti õigeks ajaks suuremaid numbreid kui 14; 15 või 16. Tal oli kahju sellistest tüdrukutest, kellel polnud kedagi, ja kes klammerdusid seksi abil meeste külge. Noh, vähemasti paistis too Mihkel suhtkoht normaalne mees olevat ja ei löönud sõnumi peale verest välja - oli kogunisti õnnelik. "Tähendab, ei mõtle teda maha jätta..." arutles Arst endamisi, kuid telefoni järjekindel helisemine tuletas ennast jälle meelde ja ei lasnud tal mõtiskelu jätkata. Ta võttis toru ja ütles oma nime ja sai teada, et tema testitulemused on valmis ja juba teel. Selle kinnituseks, kui ta toru oli hargile pannud, astus üks praktikant uksest sisse ja andis talle viisakalt röntgeni pildid üle. Praktikatn asutas juba minema ja oli ukse pooleldi avanud, kui Arst teda kergelt ärritatult ja muiates peatas.
"Kena nali küll, kuid kus röntgeni pildid on - nende viie patsiendi omad, keda ma täna visiteerima pean!" ütles arst ja muigutas huuli, kuid oli ilmselgelt näha, et ta ei pea seda naljakaks.
"Aga...?" Ei saanud praktikant aru "Ma ju andsin nad just teile üle laua, ise kontrollisin!" püüdis ta end veel õigustada. Kas tõesti on keegi talle tünga teinud ja nüüd peab ta arstilt koosa saama et ta valed pildid tõi. Selline tüng oli nende seas tavaline, et praktikante nõnda narriti, et nad tähelepanelikumalt oma tööd teeksid.
"Nende näitajate järgi, peaksid mu patsiendid olema olümpiasportlased-üleinimesed, kes elavad 120 aastaseks ja pole kordagi suitetanud; joonud ja naisi lantinud - ja see ei vasta nende profiilile, sest just nende pahede pärast nad sisse kirjutatigi!" jäi arst enesele kindlaks ja tema nägu muutus veel hapumaks, kui see ennist oligi. "Näita saatekoodi, millega sa välja printisid, ehk on mõni number valesti läinud!" Praktikant näitaski, kuid vastumeelselt ja mossitades. Tema õnneks läksid numbrid kokku, nii et praktikandi viga see olla ei saanud. Arst vandus mõned paslikud sõnad ja vabandas praktikandi ees, et oli teda asjata kahtlustanud ning kinni pidanud ning astuas arhiivi poole teele.
"No türa, kui see printer jälle jupsib, alles sai ära parandatud - ja nii kalli hinnaga, ja nüüd ei või üht röntgenit arhiivist õigesti välja printida!!" torises arst endamisi ja läks liftiga keldrikorrusele, kus nende arhiivid paiknesid. Kuid seal ei läinud lugu paremaks, sest ka arhiivi materjalid näitasid, et välja on prinditud just õige fail. "Õnnitlen teid, doktor, paistab et teie patsiendid jäävad elama." Püüdis vana naine teda lohutada, kes arhiivis oma pensionipäeva ootas. Temast polnud enam noortega konkureerimiseks asja, ja selline vaikne ja igav töö oli ohutu viis oma elupäevi õhtule seada. Kes teadiski palju tal on antud elada. Kuid arstile see vastus ei meeldinud ja ta marssis tagasi oma kabinetti ning viskas toimiku lauale. Ta tänas kõiki jumalaid ja kuradeid, et ta polnud end arhivaari peal välja elanud - tema polnud ju süüdi. Nii ta siis helistaski oma telefonil ja käskis patsiendid oma kabinetti kutsuda ja ise avas akna ning võttis sahtlist välgumihkli ja paki Marlboro sigarette ja hakkas suitsetama. Tavaliselt ta pidas haigla regulatsioonidest kinni ja ta oli juba suutnud 3 aastat ja 4 kuud ilma olla - tal olid sigaretid üksnes trofeedena alles, tunnistuseks tema kindlameelsusest, et ta suudab ei öelda. Kuid see juhtum ületas tema kogemuste pagasi ja oli kõige vastane, mida ta oma ametialal teadis. - Paistis, et tema patsiendid, kes pidid eriti keerulise ja agressiivse süüfilise; HIV ja Hepatiidi vormide sümbioosi tõttu surema, ja kelle uuringu andmetest oli ta lausa raamatu kirjutanud ja ees terendas Nobeli meditsiini preemia - kuid nüüd oli see vastu taevast - sellega suutis arst veel leppida, kuid mitte faktiga, et tema patsiendid jäid võimatu haigusega uskumatul viisil ellu! Ta suitsetas kirglikult, nagu oleks ta palvusel mõnes kirikus, ise ümisedes: "Tšjort paberi - miks sa mind vihkad?" Sellised asjad võisid maksta ametikraadi, sest kuidas sul nii päevapealt patsiendid surmahaigusest paranevad?
Hirmunud patsiendid tulidki riburada pidi tema kabinetti ja said seal rõõmusõnumi osaliseks, mis nägi nii välja: Arst seisis akna all ja suitsetas, ning patsient istus tähelepanelikult toolil ja kuulas alandlikult. Kaalul oli ju tema elu, ja selle mehe sõnadest olenes kõik. Ja mees ütleski sõna: "Õnnitlen, ma ei tea küll kuidas - minu ametialane teadmine on sellega üle koormatud! Kuid te olete terve ja ei pea surema. Unustage kõik, mis ma teile eelmisel kohtumisel rääkisin, see ei pea enam paika. Võibollla on see tõesti Jumalaime ja te peaksite kirikus mõne küünla läitma või midagi..." Ning õnnejoovastuses patsient kakerdas uksetaga ootavate sõprade juurde, kes ei suutnud ka kuuldut uskuda ja pidid ükshaaval selle üle kuulama. Ja arst alistus nende tahtele, ja seletas rahulikult viis korda uuesti, et jah, endised Kaarnakivi koguduse liikmed on elus ja terved ja võivad rahulikult oma endist elustiili jätkata!
Kuid seda lubasid need viis, et maksku mis maksab, nemad lähevad kogudusse tagasi ja pööravad nüüd uue lehe. Et nüüd on elumehe ja elunaise elul lõpp, ja nüüd nad pühendavad end tõeliselt Jumalale. Arsti see ei kottinud, ehkki uks oli jäänud irvakile ja tal oli hea kuulmine, mis teda sõjakoldeis oli mitmestki supist välja päästnud. Kuid nüüd ta ei teadnud edasi - ja ta suitsetas, nagu ta poleks suuteline nii tühist pahe seljatada. "Kurat, mis hea pärast nemad sellise anni saavad, ja võivad olla sama terved, kui äsjasündinud lapsed?"
Miks sa mind vihkad? oli tema viimane mõte, kui ta otsustas tänase päeva lõpetatuks tunnistada ja koju närve puhkama minna, enne kui ta veel mõne tõelise vea teeb ja kedagi valesti lõikab või diagnoosib.
III
Vadim Besumnoi lamas oma korteris vanal päevinäinud diivanil. Teda oli töölt vallandatud - ja mille eest, sest oli välja tulnud kuidas ta marketingi aruandeid Madise kasuks oli võltsinud. Ülemus oli tema korralikult läbi sõimanud ja tähendanud, et saab nüüd aru, miks ta koguaeg Madise tuulevarjus sörkis, sest nii oli kasulikum. Tema ülemus sai sellest just niimoodi aru, et ta tahtis Madise geniaalsust ja lihtsameelsust ära kasutada, et jõuda selliste ametikohtadeni, mida tema enda oskused ei võimaldaks saavutada. Tõele au andes, ei oleks tema tõesti suutnud "Kaarnakivi" välja mõelda, sest tal ei olnud nii suurt riista - või õigemini soovi, kõike üle markeerida, nagu mõned eriti domineerivad koerad teevad. Vadim mossitas, kui ta vajus valgesse hämusse ja seisis viimaks kõrge trooni ees, kus istus eriti valju ilmega noormees, kes teda pahaselt seletas.
"Miks sa mind taga kiusad, Vadim?" küsis ta kõuehäälel.
"Eh, mida? Ma ei kiusa sind taga, isand! Kes sa üldse oled?" püüdis Vadim end õigustada.
"Mina olen ustav Jehoova sulane ja ei tee kellelegi liiga!"
"Jäta!" tõstis Jeesus laisalt käe ja esitles ennast Vadimile. "Mul on sinust kõrini, et sa mind ära ei tunne, ise tahad minu isa tunda..."
Kui Vadim aru sai, kellega ta räägib, läks ta näost kaameks ja vajus kössti maha, nagu oleks ta tühi autorehv ja kogu Hummeri kaal oleks tema õlgadel. "Palun vabandust, palun vabandust, ma ei tundnud sind ära, et sa oled see prohvet!" ulgus ja halises Vadim, nõnda et seda oli valus vaadata.
Jeesus vaatas teda pilgul, mis oli korraga kaastundlik ja väsinud. Ta viipas käega ja kaks inglit tõstsid Vadimi jälle üles oma jalgade peale.
"Mäletad, Vadim, et ma käskisin sul Madise elutööd kaitsta, enne kui see vastu taevast lendab?" usutles Jeesus meest kannatlikult.
"Jah, mu isand!" ütles Vadim ja asus end õigustama "Mu isand, kõik see aeg olen ma Madist aidanud, et ta saaks "Kaarnakivi" lõpuni arendada! Ma pole hetkeksi tema kõrvalt lahkunud ja olen iga tema soovi huultelt ära lugenud, et selle masinaga ei juhtuks midagi, - sa ju ise ütlesid, et Jumal vajab seda!" Seda viimast rõhutas Vadim erilise söakuse ning trotsiga, sest talle meenus, et ta ei tööta enam AstralMarketingis ja ei saa oma ülesannet enam täita.
"Sa oled tõesti arutu, Besumnoi - mõisnik pani teile ja teie perekonnale nime õigesti!" ütles Jeesus tülpinult ja tõusis püsti ning asutas kusagile minema ja inglid hakkasid Vadim'i värava poole vedama. "Ei! Aga? Oota, mispärast!" Ei saanud Vadim enam aru, mis toimub.
"See vara, mida sa kaitsma pidid, oli Tiffany Ülemiste süütus, mis on tema isa meelest kõige suurem vara, et ta oleks valmis, kui ma tema mehele panen, kelle ma tema jaoks olen välja valinud! Kuid nüüd on tüdruk endale mehe leidnud ja abiellunud oma isa seljataga; ei ole tal enam süütust ja ta on kogunisti rase - seda kõike teistmoodi, kui ma seda esiti silmas pidasin. Sinu meetod Madise huve kaitsta, on päädinud peretüliga ja Irina ning Madis on lahutuse äärepeal, sellepärast et mees on rohkem tööl, kui kodus oma naise ja tütre juures! Mida huvitab mind üks täiuslik masinavärk, mille inimesed välja mõtlevad, kui Tiffany Ülemiste on minu täiuslikeim looming!" torises Jeesus veel Vadimile enne kui ta sõnadega "Sa oled vallandatud ja ei või enam olla Jumala sulane!" saatel taevast välja viskas. Vadim leidis end taas oma toas ja puhkes abitult nutma: "Miks sa mind vihkad?" ja ulgumiste ja hammaste kiristamise vahele urises ta veel: "Ma tegin kõik nagu sa tahtsid!!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar