Iseseisvuspäev

Oli 20 August. Sinimustvalged lipud lehvisid igal majal ja korterelamul. Ka Madis oli oma vardasse tõmmanud. See aitas tal mõtteid eemale viia sellest hullust pastorist, kes peaaegu oleks tema tütrele elu maksnud. mida ta õige endast mõtles? Ja tema mõtles, et see inimene on normaalne... siis, kui ta teda kantslis nutmas nägi. Ainult ühel põhjusel polnud Madis seda hullu mättasse löönud - tema kogudus toimis ja hoidis neid hälvikuid tänavalt eemal. Niikaua, kui nad olid seal Kaarnakivi koguduses, ei teinud kõik need, kelle kohta Madis kasutas üldnimetust "Rämps", ausatele inimestele enam liiga. Kerjamine oli pärast selle koguduse rajamist selles linnaosas tublisti langenud, nagu ka prostitutsioon ja muud kuritegelikud ilmingud. - Need olid lihtsalt uued vormid võtnud, ega Madis loll ei olnud, et ta seda ei mõistaks. Kuid vähemasti oli tema linnaosa natukenegi puhtamaks saanud, mis tähendas, et tema tütrel on natukenegi normaalsem elukeskkond. - Ei võinud ju iial teada, mil mõni narkar nurgatagant kurikaga välja hüppab või keegi pede talle kupart pakub. Aga vähemasti sellega sai see totakas pastor hakkama, kuigi tema oleks oma koguduse teisiti üles ehitanud. Kutsunud rohkem auväärseid inimesi, kes on väärt nii ilusas hoones käima. Ilusad asjad väärivad ilusaid inimesi, kes käituvad ilusasti. Kuigi Madis oli ise ka kunagi "Rämpsu" hulka kuulunud. Ta mäletas seda hästi, seda vastikuse tunnet, mis ta iga kord tundis, kui pidi ülespoole pugema. Kuid see oli ammu ennast ära tasunud, ja ta võis oma annid esile tuua ja need avaldasid oodatud mõju. Kuid pastori vastus ikka kriipis tema hinge:

Ta oli oma tavalises tulises vihas läinud Kaarnakivi kogudusse ja teel mõnitanud paari Jehoova tunnistajat ning ühte mormooni - mis oli tolle poolt kõva sõna, et nad tavaliselt ainult mitmekesi ringi liikusid, kuid see isegi elas selle rünnaku üle, kuigi päris sasitult ja soovitas Madisele alkoholi võõrutusravi, mille eest Madis ta sinna ja tagasi saatis ning muid Kääbikla urge talle meelde tuletas, mida ta rohkem silmas peaks pidama, kui asju, mis temasse ei puutu. Ja sündmus pastoriga arenes nõndamoodi:

"Kas sina oled see värdjas, kes mu tütart hullutas?" küsis Madis sõjakalt pastorilt
"Madis Ülemiste, ma eeldan - Jah, mina hullutasin sinu tütart." ütles pastor nii rahulikul häälel, nagu tervitaks ta üht vana sõpra.
"Mis on sul enese kaitseks öelda, mu tütar oleks peaaegu surma saanud!" rõhutas Madis igat silpi ja tuli ähvardavalt lähemale, käed rusikas ja silmavalged välkumas.
"Pole tal viga midagi - kõigest minestus - juhtub siin sageli. Senimaani pole keegi mu jutluse peale ära surnud. Ta vajaski Jumala puudutust..."
"Ah nii! Kas sa ei arva, et sa peaks veidi alandlikumalt käituma, kui arvestada, kuidas su kogudus varemini oli ja mis laut siin ennemini oli." põlastas Madis ja pani käed rinnal risti ning põrnitses pastorit eriti halvustavalt ja ülalt alla pilguga.
"Kui sa tahad öelda, et ma su annetuse tagastaksin, siis siin see on." Pastor võttis põuest paksu ümbriku välja ja ulatas selle Madisele, kes seda vastu ei võtnud.
"Mul ei ole tavaks oma kinke ja ande tagasi võtta." Mõmises Madis veidi segaduses, kuid ta kogus end kiiresti. "Ära enam kunagi mu tütre ligi tiku - sina temale ei jutlusta!"
"Seda soovi on raske täita, kui ta ise siia tuleb. Meil on vaba maa, igamees -või naine võib teha ja käia kus tahab ning mis tahab..." tähendas pastor asjalikult ja ei reetnud millegagi et ta Madist kardaks või oma olukorra tõsidusest aru saaks. Ja see ajas Madist veel rohkem marru. Kuidas ta üldse julgeb mõelda, et nad on võrdsed? Üks lihtne jutlustaja ei ole kunagi võrdne Madis Ülemistega, Kaarnakivi loojaga.
"Ära muretse, enam ta ei tule isegi selle hoone lähedussegi!" rõhutas Madis uuesti ja urises seda pastori näole nii lähedalt, et vaid võimäärimisnuga veel nende ninade vahele mahtus. "No siis ei peaks ka sina muretsema, et ma su tütre ää teen!" Rõhutas pastor rahulikul häälel vastu ja ei jäänud midagi Madisele võlgu. Ta oli ümbriku tagasi põuetaskusse ajanud ja käed selja taha, nagu deklameeriks ta luuletust. Sellel mehel pidi tõesti puue olema, et ta ei taibanud, et ta on vaid juuksekarva kaugusel hauast.
"Mul on sulle midagi öelda, Madis Ülemiste!" võttis pastor ootamatult juhtimise üle ja Madis võpatas ning astus vaistlikult sammu tagasi.
"Miks sa vihkad oma perekonda?"

Madis vaatas talle lolli näoga otsa ja ei osanud midagi enam öelda. Mida?? Tema, ja vihkab oma perekonda - kui ta on oma perekonnale kõike võimaldanud, mis üldse mõeldav on - ja tema peaks neid vihkama! Kas see pastor üldse teab, kuidas elu ringi käib, et ta julgeb teda süüdistada oma perekonna vihkamises, ise pole isegi abielus mitte ja tuleb teist sellistes asjades õpetama! Mida õige tema teadis nendest raskustest, mida aus elu ja maksude maksmine ning töö endast kujutasid? - Kui raske on ausal mehel tänapäeval kõigele aega leida. Ja kui siis mees tuleb koju, ei või ta isegi mitte puhata, ja peab veel rüütlit mängima ja teistest ka aru saama. Igal pool olid mingid suhtekorraldajad abielu mõtte ära rikkunud. Varem oli palju kergem, siis maksis veel mehe sõna, kuid nüüd ei olnud enam nõnda. Hea vähemasti, et Irina on õigesti kasvatatud - ta ei pidanud kunagi oma naist lööma, et see talle sõnatult alistus. Ainult hiljuti oli ta rohkem nurisema hakanud, et ta oma meest liiga vähe näeb ja keppi ei saa, nagu vanasti. Aga see oli arusaadav. Madis kavatses selle kõik hüvitada, kui maja valmis saab. See pidi nende abielu aastapäeva üllatus olema. Aga mida seesinane teadis, kui raske on selliseid ilusaid asju ehitada ja oma tööga kokku sobitada, et sa pankadele igaveseks võlglaseks ei jääks. Ja kas polnud Madis mitte hea annetaja olnud, et tema üle ei saanud ka sealtpoolt nuriseda. Ta ikka aegajalt andis mõnele fondile, kuigi mitte kerjusele tänaval - nende seas oli igasuguseid kelme ja nende hädas ei võinud kunagi kindel olla. Ja Madis vihkas üle kõige seda, kui keegi tema lolliks võis teha - Ja seda tema kartis, nagu kurat ristimisvett! Kahjurõõm oli ju rahvussport ja teise eestlase parim leib oli eestlane. Palju oli ta kuulnud lugusid, kuidas rikkaks saanud õnnetud hinged jälle vaeseks jäid, kui nad ei osanud oma süüdimatuid sugulasi kantseldada, kes vast mõtlesid, et mees võib igavesti seinast raha välja võtta. Ainult tugevad jäid ellu ja head poisid lõpetasid viimasena, et neid alati sai rajalt maha võtta. Ja Madis ei tahtnud selline hea inimene olla, kes mingi kirjutamata seadusega lohku tõmmatakse, tema tahtis ise oma õnne sepp olla ja vabamees, kes ei alistu kellelegi vaid kellele teised peavad alistuma. Seetõttu solvas teda pastori küsimus pisarateni - ja ta vaikis. Nõnda põrnitsesid kaks meest teineteist kaua aega ütlemata midagi. Möödus kümme minutit; siis veerandtund; pool ja täistund - kuid kumbki mees ei andnud järele ja ei näidanud üles väsimuse märke. Pastor vaatas rahulikult Madist ja Madis põrnitses puhkides, nagu härg vastu, just sellise ilmega, et kohe kaevleb tema sarvedega surnuks. Lõpuks otsustas Madis, et targem annab järele ja keeras otsa ringi, ning pastor pöördus rahumeeli oma asjatoimetuste poole. Üks näitsikutest hiilis juurde ja hakkas pastorit lohutama, et kui halb see on, et inimesed niimoodi süüdistama kukuvad, kuid pastor sõitles lohutajat ja läks oma toimetustega edasi.

Madis ei saanud aru, kuidas too pastor oli julenud. Kuid enam ta seda viga ei tee, et oma tütart sinna laseb. Lipp lehvis hästi vardas ja Madis silmitses seda hetkeks, kuidas see tuule käes lipendas ja lehvis. Päev oli ilus Eestimaal ja ühtegi pilve polnud näha.

II

Tiffany lamas ikka veel voodis, sest arstid tahtsid talle veel mõned testid teha, et kindlad olla, et ta koju minna võib. Üks vanem naine tuli lilledega sisse ja tüdruk ei tundnud teda kohe ära. Kui ta tema kõrvale küsimata toolile istus, taipas Tiffany:
"Ah, sa oled see mutt sealt kogudusest, kelle käte vahele ma kukkusin!" püüdis Tiffany torgata ja oma tavalist sarkastilist nooti kätte saada, kuid midagi oli teisiti ja puna tõusis ta palgesse. "Palun vabandust." ütles ta aknast välja vaadates. "Te vist arvate et ma olen väga kasvatamatu laps..." Kõik see aeg oli vanem daam rahulikult istunud ja ei öelnud midagi. "Kas sa tunned ennast hästi, kas arstid lasevad su varsti koju?"
Tal olid ikka veel lilled süles ja ta vaatas korraks nende peale ja andis siis üle. "Ma saan aru, kui sa neid ei taha - sa ikkagi kukkusid kokku meie koguduses - see võis päris alandav kogemus olla, kui sa oma keha enam ei valitse." tähendas vana naine asjalikult ja vaatas emalikul pilgul Tiffany peale. Uus kahetsuse laine uhtus üle tüdruku, et ta oli nii kõrgilt seda naist kõnetanud, ehkki võis aimata, et just tänu temale ei prantsatanud ta vastu külma kivipõrandat. Ta oli ju rase - mida kõike oleks võinud juhtuda, kui teda keegi kinni poleks püüdnud. See mõte hirmutas Tiffanyt, eriti sellepärast, et talle ei meeldinud teistelt inimestelt abi vastu võtta.
Samal hetkel tuli Mihkel uksest sisse, kohvitopsik käes ja vaatas üllatunult vanemat naist, kuid ei öelnud midagi. Ka naine märkas teda ja taipas et ta ei ole oodatud ning pani lilled tühjaks jäetud vaasi, olles nad ennemini paberist välja harutanud, ning lahkus viisakalt head päeva ja tervist soovides. Tiffany ohkas kergendatult, et see piinlik moment oli möödas.
"Kas kõik on korras, kas ta tikkus sulle ligi?" Küsis Mihkel osavõtlikult.
"Oh ei, ta lihtsalt muretses, kuna ma välja saan. Eks ta ise oli ka veidi löödud, et ma tema käte vahele langesin. See pidavat tema koguduses tavaline olema, nagu ma tema vastusest aru sain." Tiffany vaatas ikka aknast välja ja mõtiskles.
"Kas sa oled nüüd minu peale pahane, et mind seal ei olnud?" küsis Mihkel ja mossitas.
Tiffany vaatas hajameelselt tema poole ja sai aru, mis ta oli valesti teinud. "Ei, vabanda, ma ikka veel mõtlen selle unenäo peale, mida ma kolm päeva nägin. Siis, kui ma koomas olin, see oli nii imelik ja ma ei saanud sellest aru." Ja Tiffany jutustas Mihklile, kuidas ta koomas olles oli Jeesust näinud, või vähemasti tema arvas, et see pidi olema Jeesus, sest ta vastas kirjeldustele. Kuigi ta polnud teda nii elusana ette kujutanud.
Mihkel vaatas teda kaastundlikult ja istus samale toolile, mille vana naine oli vabastanud ja surus soojalt Tiffany käsi tekil. "See oli kõigest unenägu - su aju püüdis arusaamatut olukorda arusaadavaks muuta. See pastor on ikka tõeline jõhkard, et ta selliseid jutluseid räägib. - Ma mõtlen, me ei ela enam keskajal!"
"Ära sa seda mu isa juuresolekul ütle, tema mõtleb samuti nagu see pastor..." Värv oli Tiffanyle näkku tagasi tulnud ja ta naeratas - ja Mihkli meelest oli see kõige ilusaim naeratus, mida ta üldse oli näinud, kui ta nõnda juuksed laiali voodis lamas. "Mida me nüüd teeme ja kuidas me talle ütleme - et me abielus oleme... ja et mina olen rase?" küsis Tiffany veidi aja pärast ja nad mõlemad vaatasid mõistmisega teineteisele otsa ning vaikisid. See oli raske küsimus.

III
Irina Ülemiste toimetas kodus, sest varsti pidi tütar haiglast välja saama ja kõik pidi ilus olema. Ta otsustas, et selline ehmatus on õige hetk, et üks suurem pidu teha - ja ootamatult oli ka Madis end parimast küljest näidanud ja nõustunud osa võtma. Kutsutud olid kõik tema kursusekaaslased - ja Irina oli õnnelik, et Vadim ei tulnud, olgu põhjus missugune tahes. Irina hakkas juba tõesti kartma, et tema mees on pede - miks ta muidu seda meest koguaeg oma kõrval hoidis. Nüüd ta vaid naeris oma rumaluse üle. Ta mees armastab teda siiski. Nad olid Draakoni restorani laua tellinud - või mis laua - kuus lauda, mis tuli kokku lükata, et kõiki kutsutuid ära mahutada. Sellist olukorda tuli ära kasutada, kui Madis veidi lahkemas tujus oli. Tööl läks hästi ja nad lausa ujusid rahas ning see sündmus oli vähemasti niipalju kasu toonud, et oli perekonda lähendanud. Tulevik ei paistnud enam nii tume ja Irina käis harvemini pihil ja rohkem ühes väikeses kiriklas, mida teised ortodoksid kasutasid, ning luges Jeesuse ees oma palveid, et perekonnal hästi läheks ja Tiffanyst aus naine sirguks. Ta oli Tiffany tarvis laenutanud ka DVD filmiga "Iseseisvuspäev" ning piisavalt kartulikrõpse ja jooke ostnud, et ta võiks koos Mihkliga õhtupooliku üksi veeta. Ta hindas seda, et too noormees tema tütart nii hästi kohtles - nagu vanem vend. Ta ei olnud suutnud seda paha kommet oma tütrest välja kasvatada ja ta kahtlustas, et tütar teeb seda rohkem isa ärritamiseks. Irina ohkas vaid kergendatult et tütar polnud endale nabarõngast või tätoveeringut nõudma hakanud. See oli tema eas ju nii tavaline. Kartulikrõpsud ja "Kellukese" limonaad olid selle kõrval väga süütud asjad. Ta teadis, et tema õpetaja poleks tema tütart nõnda rünnanud, ehkki ta kiitis pastori jutluse heaks. Hea abielu saladus - see on allaheitlik naine. Sest mees ei armasta midagi enamat, kui et, ta ennast omas kodus võib kuningana tunda. Ja sellele oli nende abieluõnn rajatud, et mil iganes võimalik, tegi Irina end kättesaadavaks ja toimetas kodus, lastes mehel tööd teha. Ta oli seda omast kodust õppinud, et seal oli samuti - ja nii oligi õige, ja see rõõmustas tema südant. Kuid ta tahtis oma meest rohkem näha. Ta polnud enam esimeses nooruses ja ei tea, kaua ta oma meest himustadagi suudab. Need olid ohtlikud ajad, kus iga nurga taga võis varitseda praktikant või groupi, kes su mehele küüned taha lööb. Ta ju teadis, mis ta mehele meeldis. Nad olid juba 24 aastat abielus olnud - läbi paksu ja vedela - Irina oli seda nurinata kannatanud. Sest kas mitte polnudki see hea naise roll, olla oma mehele kaelaks, olla kohane ja hoida perekonda üleval. Ja Madis polnud teda löönud, ehkki ta oli selline mees, kellest võis seda uskuda. Irina oli lihtsalt hea naine ja ei andnud selleks võimalust, et mees teda lööma peaks. Ta oli seda oma emalt õppinud: "Anna järele suurtes asjades, et mees annaks järele pisikestes asjades. Kui sa hakkad vastu suurtes asjades, siis ehk sa küll saad pool võitu, kui sedagi, siis pärast kiusab sind mees väikestes asjades, ja sul on palju tüli majas! Nii sa võidad vähemasti väikestes asjades." Ja see õpetussõna oli toiminud. Irina oli olnud kogu oma elu mehele allaheitlik ja kuulanud tema sõna, nagu vagur voonake - missest et tema isa polnud nende abielu heaks kiitnud. Mees oli ju eestlane ja elas eestimaal, mitte nende külas Novosibirskis. Ta oli oma isa ja ema vastu mässanud ja eestlasele läinud - kohati ta kahetses seda ja ihkas tagasi, kuid ei saanud. Mis siis, kui nad tema meest omaks ei võta ja teda tütre röövis süüdistavad? Mis siis kui tema vennad mehe välja kutsuvad - siis oleks pärast vähemasti üks laip kindel, kui mitte mitu. Ta oli õnnelik, et vähemasti polnud vennad talle Eestimaale järele tulnud - olid liiga uhked selleks. Kõige rohkem kartis aga Irina oma isa, kes oli küla Koldun. Kui tema midagi ütles, siis nii see oli. - Ja isa tahtis oma ametit tütrele edasi anda, et pojad tema silmis ei sobinud. Miks, ei tahtnud isa kunagi seletada, kuid pojad austasid tema otsust niipalju, et ei vaidlustanud seda kunagi, ja kohtlesid teda ikka samamoodi rüütellikult edasi.  - Ja Madis oli teda hoidnud, nagu kull oma saaki ja oli talle igas mõttes hea mees olnud. Kui ta oligi õhtuti torssis, kui töölt tagasi tuli, tegi ta seda varahommikul tundeküllaselt jälle heaks. Ainult see Kaarnakivi rikkus tema rahu. See oli ainus, kes tema ja Madise vahele mahtus. - Ja Irinale ei meeldinud see, see oli ju kõigest programm; masin - kuidas võis see olla parem, kui Irina Ülemiste!