Tõde või Kihk

Kumb on inimestele tähtsam – tõde või õigus – kuidas seda saavutada. Kas tõde ja õigus võivad ka koos eksisteerida või on selleks tarvilik kasutada jõudu? Kas liberaalsus ja fundamentaalsus võivad eksisteerida samas ühiskonnas või peab üks teise assimileerima või kas on mõni emulsioon võimalik, et leida konsensus?

Kindlasti on paljud teist mänginud mängu „Tõde või Kihk” kus tuleb valida, kas vastata ühele eriti isiklikule küsimusele või teha mingi väike kangelastegu, mis eeldab julgust. Kuigi selline mäng ei ole otseselt seksuaalne, siis piisavalt perverssete osatäitjatega võib see väga viltu ka vedada... Kõik oleneb osavõtjate empaatia võimest ning tahtest teineteist heatahtlikult lugeda ja jääda viisakuse piiresse. Samuti on alkohol väga tähtis faktor – kas on või ei ole.

„Kui sa tead midagi valusat, mis pole tõde – ära ütle seda (kuulujutt); Kui sa tead valusat tõde – ära ütle seda (laim); Kui sa tead mingit ebatõde mis võiks aidata, siis ära ütle seda (hädavale); Kui sa tead midagi kasulikku, mis on tõde siis leia õige aeg selle ütlemiseks. (õpetus)” Buddha

Miks see nii tähtis on, kuidas keegi mängib mängu „Tõde või Kihk” - Mõelge selle peale! Kas meie pole mitte ka, nagu mängijad mängus. Et meie kõikide elud on nagu mingi mäng; nagu mingi võrrand Matrixis? Kuhu me läheme? Mida me teeme? Milleks see kõik? Me kühveldame kokku Raha ja Võimu ja Tutvusi ning Lõbu ja Naudingut mille nimel! Mille nimel me oleme Andekad ja Edukad et siis surra ja jätta see maha kellelegi teisele, kes on kas parem või pahem meid. See polegi nii tähtis, kui me suudaksime oma pärandi asjad „õigesti” lahendada ja leiame nõndaviisi oma rahu. Milleks me seda kõike teeme? Mis me selle eest saame, kui me „õigesti” elame ja kui me „valesti” elame? On see siis meie elu – või kellegi teise elu?

Probleem 1: „Te ostate üles ühe tütarfirma ja saate teada, et selles on 100.000 eurot vaba raha – kuid eelmise omaniku raamatupidaja on kõik vajalikud dokumendid ära põletanud ja omal ajud välja tulistanud. Kõik andmed teie käes ütlevad, et see firma on korras ja võib oma tööd edasi teha, kuid te ei suuda seda raha juriidiliselt tõestada et see on kõigest välja jagamata kasum ja mitte altkäemaks või rahapesu?

Probleem 2: „Te abiellute ühe eriti kuuma blondi tüdrukuga ja saate pärast pulmi teada, et tüdruk põeb HIV-d ja on ka teid nakatanud. Kuigi see ei ole just surmahaigus ja te võite edasi elada nagu suhkruhaige – kui te korralikult rohtu võtate – Kuidas te seletate oma tüdrukule, et teil on kama või pärite aru, pärast sellise teate saamist?”

Probleem 3: „Te ostsite ühelt tuttavalt maja „võileiva hinna eest” ja kolisite sisse ning olite väga õnnelik kuni uksekell helises ja inkassso tõi hüpoteegi kirja, mille eelmine omanik oli maksmata „unustanud”. Loobute majast või maksate kinni või lähete endise omaniku kelmuse peale kohtusse?”

Buddha on kunagi rääkinud midagi väga huvitavat tõe kohta. Kui seda võrrelda kristliku õpetusega, siis tabab mind üks huvitav kaemus. Kristlased eksivad kõige rohkem teise punkti vastu. Kui vaadelda piiblit ja selle prohvetlikku kõla ning proosaluulet, siis on see just selline „Tõde” mis on valus ja haavav. See ei otsi kompromisse ja ei võta vange. „Sa ei või nõida mitte ellu jätta”; „kaevlev härg tuleb surmata ja kahju hüvitada”; „Abielurikkumiselt tabatud naine tuleb hukata”... Kõik need reeglid ja karistused. Miks see nii tähtis on? Isegi Jeesuse ütlemine: „Kes on ilma patuta, visaku esimene kivi!” kuigi selle sisemine mõte on vägivallatus, sest keegi ei vasta sellele kriteeriumile, kui Jumal, kuid kui seda ignoreerida ja end Jumalikustada, siis võib igaüks visata esimese kivi. Ning kõik langeb jälle vana testamendi radadele. Kes otsustab, kes elab ja kes sureb? Kas see Keegi hoolib peale enda ka teistest alamatemast? Jälle jõuame ringiga küsimuse juurde, milleks see kõik! Mis on see eesmärk, mis pühitseb kõik abinõud? Ühiskonnas on alati kaks jõudu. Ühed, kes soovivad töö ära teha ja teised, kes soovivad selle tulevikku lükata – venitada kummi; lasta rihma lõdvemaks. Töö ja lõbu ju peavad koos käima või töö ja vile, kui lugeda Lumivalgekest.

Mis on selle kõige mõte? Kuna tuleb see „õige aeg” millal asjadest rääkida ja kas ta üldse saab tulla, kui seda aega ise aktiivselt ei otsita. Mida tähendab väljend „õige aeg”? Kui kaua aega on aega otsida „õiget aega”? Või saab seda otsida määramatult, sest otsimine ise on tähtis, nagu rüütli romaanides Graali otsimine pidi sind moraalselt õilistama asja enese pärast või nagu mõni kalamees käib kalal, kuigi ei või ühtegi saada, sest kalastab tühjal järvel lihtsalt põhimõtte pärast. Kas Tõde ja õigus on meie rituaal või on see meie asisus. On ta sakraalne või profaanne? On ta käega katsutav või virtuaalne? Virtuoosne või Effektiivne? Või midagi kõigist eelpool nimetatutest...

Inimese tapmine ristil; sellest pildi tegemine kaks tuhat aastat hiljem, kas kummardamiseks või siis õpetamiseks ja selle peal trampimine on erinevad tegevused, kuid need eeldavad kõige esmaselt seisukoha võtmist.

1. Mida ma näen?
2. Mida ma tunnen?
3. Mida ma mõtlen?
4. Mida ma ootan?
5. Mida ma teen selle peale?
6. Mida ma loodan saada oma tegevuse eest?
7. Mis tegelikult juhtub?

Sama asi või sümbol võib minna läbi aegade ja inimeste ja anda erinevaid laenguid ja hinnanguid ja toimimisviise ning olla kord positiivne ja kord negatiivne. Väga tähtis on juba see, kas sa vaatad timuka või mässaja pilguga. Juba see iseenesest loob erisuse, rääkimata pealtvaatajate ja valitsejate vaatepunktist. Kas see risti löömine tabas märki või ei tabanud. Kas sai „õigesti” tehtud või „valesti” ja kelle vaatepunktist lähtuvalt. Mis on siin tõde, mis tõuseb esile ja otsustab, mis on tegelikult ja kellel on õigus ning kas selle peale toimib koostöö või trots?

Esimene punkt kõikide aistmistega tundub lihtlabane, sest me teame mida me näeme; kuuleme ja aistime... kuid kas ikkagi tõesti! Kui mina näen punast tuld valgusfooris ja istun autos ja laps näeb rohelist enda omas, sest on jalakäija. Aga mina jään järgmise poole tunni pärast oma tööst ilma sest vaatasin eile õhtul sõpradega jalkat ja nüüd magasin sisse ning pean kiirustama. Kas ma tõesti „näen” seda punast tuld ja seda last või ei näe mitte... Äkki ma nõelan vahelt läbi sest mul on tugevama õigus ja ma hiljem hüvitan sest see on kõrgema hüve nimel. Äkki järgmisel ristmikul keegi ka nõelab sinu peateele ja su kõrvalistmele sisse ja romustab sinu firmaauto. Sa jääd küll elama ja kindlustus korvab kõik... kuid kas sa „näed” kogu seda lugu nagu sa seda sõitu alustasid, või nõnda nagu sulle on kasulik näha ja sa just lapse eest läbi nõelasid, kes solvunult ja ehmunult tagasi hüppas ja oma jäätise maha pillas sest oli Pühapäev ja emme oli ostnud. Mida sa tegelikult näed juba sõltub punktidest 3;4;5 ning mõjutab tagasiulatuvalt järgmist. 90% kogu informatsioonist tuleb inimesteni läbi nägemise; pimedad on kõige naeratavamate nägudega inimesed maailmas, sest nad ei „näe ennast” kõrvalt ega teisi, ja seetõttu ei oska nii hästi teeselda – kuid see eest ei pea ka selle peale lisaks mõtlema... Võib-olla on siin mingi oma tõde, et me võiksime vähem näha või vähem nuuskida; vähem uudishimutseda... Kolmas punkt on eelmise kahe analüüs, kuid see võib ka olla lihtsalt meditatsioon millestki täiesti muust, mis asjasse ei puutu. See on see koht, kus uus teave sisse tuleb, mis ei ole seotud nägemise ja tundmisega. Näiteks teiselt inimeselt või raamatust. Sest seal on see kellegi teise „Nägemine” ja „Tundmine” tema Tõde; Õigus; Õpetus; Asi; Üritus! Neljas punkt on meie unistused. Need arenevad lapsepõlvest alates ja lähevad kogemustega selgemaks või fantastilisemaks, vastavalt sellele, kas see unistus peab olema töö või lõbu. Peab ta aitama fokusseerida või reflekteerida. Läätsed on ka ju vastavalt otstarbele nõgusad või kumerad. Viies punkt on meie igapäeva elu ja see võib suuresti seitsmenda punktiga kokku sulanduda kui inimestel on gnothi seauthon. Aga kuna inimesed kas ei „tunne” või „ei taha tunda” ennast – siis võib siin ka olla võrratuse märk. Samuti võrduvad-võrratustuvad punktid 4 ja 6 ja seitsmes on nagu on. Kas keegi sinna tõeliselt jõuab on küsimuste küsimus... Kas kõige peale on üldse võimalik mõelda või oleks targem kohati üldse mitte mõelda. Nietzsche ei suutnud oma vanale sõbrale Wagnerile andestada Parzivali sest loll pääses taevasse. Mis see viha tegelikult endast kujutas? Kas see polnud mitte ühe oivikust õpilase ägestumine teise oivikust õpilase vastu, kes tagauksel sama testi vastuseid tasuta müütas, et mitte nii oivikuid läbi munsterdada. „Õiglane raev” selles suhtes, et keegi teeb sohki, ehkki võiks ise paremini teada. Sest mis oli Wagneril asja ullikeste ja lollikeste seas, kes olid talle nagu sead ja koerad ja ikka ta pillas seal oma pärleid, väga hästi teades, et järgmine hetk, kui need samad sead ja koerad ei suuda tema pärleid süüa ja nende peal komistavad, et nad on nagu libedad marmorkuulid, et siis nemad võivad ka solvuda ja ägestuda ning temast tüki hammustada. Kas mõlemad nägid kogu lugu või ainult osa sellest loost ja oleks võinud isegi paremini ja kõrgemini näha? Kelle poolt sellises olukorras olla, kui on küsimuse all täiuslikkus? Kui Mooses tabas end täiuslikkuselt siis inimesed põgenesid ta ümbert ja ta pidi oma palge kinni katma, nagu see oleks olnud radioaktiivne ja siis inimesed said temaga jälle rääkida. Äkki on Tarkus ja Ilmutuslik Kaemus samuti selline kiiritus, mida tuleks kultiveerida tinapõllede ja skafandrite ja paksude klaasseinadega, et ei saaks liialt pühaks kiiritatud? Mis eesmärgil me järgime midagi ja kas me soovime sellest ka osa võtta? Kas me tahame töö ära teha või slikerdada... selles on siin küsimus. Kuhu asetada selles võrrandis propaganda ja ajakirjandus ning poliitika ja religioon või isegi majandus! Mida tähendavad Kultuur ning rahvus sinu jaoks – maa ja taevas? Teadlane näeb ühtmoodi ufoloog teistmoodi preester kolmandat moodi. Mõelge juba väljendi peale „terve mõistus” - mida see õieti tähendab. Kui kogu ühiskond on nakatunud mingisse koledasse viirusesse ja zombistub siis oleks „terve mõistus” söö ja konda ning oiga ja kõik, kes nii ei tee, terve mõistuse vastu ning mässajad. Teatud mõttes on kangelased, kes asja lõpuks kätte võtavad – või siis kurjamid, sest ka nemad võtavad asja kätte, „head” selles mõttes, et nad võtavad ühtlasi kogu vastutuse endale. Korraga ei pea hall mass enam vastutama, sest nad on nagu surnud kalad ja saavad pärivoolu ujuda sest keegi tekitas oma tammiga selle voolu. Kas inimesed üldse tahavad „näha” oma vastutust ja kus nad seda tahavad „näha”? Inimesed on kindlasti märganud, kui „abituks” mõni teine inimene end teeb, andes mõista, et sina pead talle midagi tegema, samas andes mõista, et aeg on üürike, ja sa pead seda kohe tegema. Ta saaks mingi asja ise ära teha ja ei peagi sind tülitama, kuid kuidagi on lihtsam „rohkem” energiat kulutada ja lasta sinul see teha, kui seda ise teha. Sina ju võiksid ka midagi teha ja mitte end meikida või mune sügada olenevalt siis soost... Suhtumine teistesse inimestesse oleneb ju sellest, kuidas me end ja olukorda ning teisi näeme! Kui tähtis ja suur on minu „kiire” võrreldes sinu „aeglasega” Millisel tasemel tõde ja mis eesmärgil me taga ajame... selles on küsimus. Cogito, ergo sum; Sentio igitur Scio; Ergo finis Fluent!