Romeo ja Julia

I

Kui Gunther koju jõudis, tegi Maarika vaikimisi köögis sööki valmis ning ei reageerinud üldse. Mees seletas naist ja pani mapi toolile ning suudles teda hellalt kaelale, kuid ei mingit reaktsiooni. Ta püüdis teda kallistada, kuid naine rapsas end lahti ja urises ükskõikselt: „Ära sega, ma teen tööd!” Ta asus nüüd nõusid lauale asetama, olles enne gaasi välja keeranud.

„Me peame rääkima!” ütles Gunther tõsisel ilmel, kuid alandlikul toonil, ning Maarika peatus ja saatis mehele küsiva pilgu; raputas siis tülgastunult pead, nagu ei suudaks ta seda ise ka uskuda. Mees ohkas raskelt ja vaatas oma tühja taldrikut. „Palun vabandust!”

Naine ei öelnud midagi, vaid poetas lauale pipra ja soola topsi, tõstis aurava ühepaja toidu kõige keskele. „Mille eest?” küsis Maarika mööda minnes ja võttis põlle, ning pani omale kohale ja asus sööma. Mees ei vaevunud endale ette tõstma ja ohkas uuesti.

„Palun vabandust,... et ma ... selline mölakas olen!”

„Jätka edasi... asi kisub päris huvitavaks...” tähendas naine oma ühepaja toitu süües ilma et ta ikka veel mingit erilist huvi oleks üles näidanud. Ainult tema suunurgad tuksatasid korraks üles ja Gunther ei osanud öelda, oli see kartuli ning kaalika mälumisest või ta tõesti nägi seda.

„Palun vabandust,... et ma ... su vägistasin!” tähendas mees alistunult.

Maarika lõi noa ja kahvli vihaselt taldrikule risti ja vaatas esimest korda mehe poole.

„Ma arvasin, et see teema on juba lõpetatud ja me räägime millestki muust?” Ta hingas pikaldaselt sisse ja otsustas, et vajab rohkem piima ning kallas endale kannust.

Gunther ootas kuni ta selle rituaali oli lõpetanud ja jätkas:

„Sama elevant...” ja naine jäi teda vaikselt ainiti vaatlema.

„Põhjus, miks sa ei võinud minuga surnuaiale tulla, ei ole mitte sinu küljes, vaid minu venna küljes või mis ta tegelikult oli. Minu isa, perekonna ja suguvõsa peana, ei häbenenud ma mitte, et sina oled liiga madal meie leinast osa saama, vaid et mu vend tegi midagi sellist, mis oli nii madal, et mu isa enam ei tea, kas mitte Sina mulle naiseks liiga hea ei ole ja kas Sinu isal ja Sinul mingeid nõudmisi ei võiks tekkida meie abielu suhtes, kui te teada saate, kui pahasti minu vennaga ja tema haigusega lood olid...”

„Mis sa oled nüüd karantiinis või midagi?” ei saanud naine üldse aru ja vaatas meest murelikul ilmel. Ta ei saanud aru, kuidas see mees, kes oli seal suvilas olnud, nagu mingi koletis mõnest B-filmist; kes oli temale tundunud nagu Freddy Kruger või Ted Bundy või Kurat teab kes... ja nüüd ta tundus nii normaalne. Pealegi, mis haigus sai olla nii ohtlik või tähtis, et tema ja ta isa ei võinud seda teada. Miks ikka maeti Uther Eluri suletud kirstus ja U.Habakuk nime all valesse hauda. Kas pojad ei pidanud mitte minema isa haua platsile mitte äia omale?

„Omavahel öeldes...” jätkas Gunther tõsiselt, hukkamõistetu ilmel, kes oma rohelist miili valmistub astuma, nagu valmistaks selle ütlemine talle vaimset piina. „See, mida mu vend tegi...”

Maarika pidas hinge kinni ja ei julenud midagi teha, sest ei teadnud jälle, mis toimub. Tume vari langes üle tema näo, nagu siis, kui Gunther oli teda vägistanud ja ta tahtis lihtsalt et see kiiremini lõpeks. Ka siis ei saanud ta aru, miks see temaga toimub. Kas ehk tema vend vägistas ka kedagi?

„See asi on suurem, kui see vägistamine, mille ma sinu kallal toime panin, ja seda polnud päris võimalik isegi abieluga klattida nagu meiega juhtus... ning Tiffanyt polnud ka juures.” tähendas Gunther mürgiselt. Maarika ei saanud aru, kuidas selle tüdruku juures viibimine, oleks võinud nende tüli mõjutada või Utheri surma. Või tahtis mees talle mõista anda, et Tiffany oleks pidanud tema venna samuti tagasi tooma... Ja ta ei teadnud ka ühtegi tegu, mis oleks hullem kui vägistamine. Enda olukorras, kui mälupildid hakkasid tagasi voogama. See öö – kuidas sai midagi olla veel koledam kui tema kannatused?!

„Sest, kui me leidsime Utheri garaažist köie otsast kõlkumast...” jätkas mees ning naisele hakkas koitma. Tema suu vajus õudusest poikvele, kuid Gunther polnud veel lõpetanud. „..pärast seda kui ta oli issi uue auto sodiks sõitnud ja õnnelikult ellu jäänud, kui samas mingi võõras autoroolis hukkus...” Maarika ei püüdnudki teda peatada, vaid püüdis mõista, millises agoonias pidi ta mees piinlema, võideldes vaid oma tülgastuse ning segadustundega, et ta oma mehe suhtes suutis kaasa tunda ja ikka tema teguviisi mäletas. „...saime tema hüvastijätu kirjast teada, et ta on lausa PEDE, ja see surnud laip autoroolis samuti, ning tõenäoliselt tema armuke – ja me ei tea, kui kaua nad juba koos...” Gunther peatus ja nuttis vaikselt ning vaatas köögikappi ning Maarika ei osanud šokist midagi öelda. 

Nüüd sai ta aru küll, mis toimub. Sellisele mehele ei oleks ta isa küll oma tütart andnud – isegi kui võinuks möönda, et Gunther ise ei ole pede, sellise uhke perekonna manus. Mis see perekonna moraalist ja selgroost oleks öelnud! Kuidas sellist üldse kristlikult matta?! Ta polnud ju kuskilt otsast kristlane?! Isegi mitte Agnostik!! Ta vaatas vaikselt oma mehe peale, kes ei julenud talle isegi otsa vaadata. „Nüüd on see jutuajamine küll lõpetatud, sest nüüd sa tead, millise mehega sa abiellusid! Palun vabandust!” ning mees läks jälle minema ja Maarika ei peatanud teda vaid palvetas mõttes, ise vaikselt nuttes oma mehe kannatuste pärast.

„Anna mulle andeks, Jeesus, sest ma olen pattu teinud, sinu vastu ja oma mehe vastu, sest ma pole sinu kutset ära tundnud; ja olen oma vimmas ja neima himus iseenese valust kinni hoidnud. Sina jätsid mu mehe elama aga võtsid tema venna. Ära lase sellel kannatusel olla asjata, ning saada oma inglid mu meest lohutama, et vaigistada minu valjust ning kustutada tema pisarad. Tema on veel elus ja võib midagi oma elus parata, kuid Uther enam mitte. Leidku ta viimaks rahu oma kannatustes ja olgu muld talle kerge. Anna talle andeks tema võlad sinu ees, et ta pidi niimoodi tegema ja ei võinud oma vanematest ja nende õpetusest lugu pidada ja seda austada vaid käis omil radadel. Võta ta üles nagu tulest lennelnud tukk ja anna talle uus nimi ning peida oma telki, mis on nende jaoks varutud, kes ise on end Jumala pärast kohitsenud. See on suur ime minu jaoks ja ma ei tea, kes sinna tõesti saab, kuid heida armu ja mõtle Elurite pisaratele ja anna neile andeks, et nad pole mu perekonnale ütelnud. Ära arva seda meile süüks, et me oleme isandaid nurga taga sajatanud, sest me ei teadnud tõesti, mida me teeme, nagu väiksed lapsed, kes räägivad suurte meeste sõnu. Meie ju ei tea nende tähendusi, kuid juba soovime olla Targad ja nõnda rääkida! Anna siis andeks ja ära mõista meid hukka, nagu meie mõistame ligimest hukka. Sina tead kõik ja mis on rahu nimel tarvis ning too see puuduv osa ja lepita see Neim, et ei sünniks jõledust!! Ja anna mulle andeks, et ma arvasin, et ma tean kõike, kuid nüüd ma tean, et ma ei tea midagi. Ma arvasin, et mu mees on koletis, kuid, koletise südames elas Mees, ja mina ei teadnud seda mitte...”

II

Leonidas puhises tuliselt edasi tagasi taevasmaa vahel ja põhjas:

„No palun väga!!” ta näris vihaselt oma küüsi ning mõtles järele, mis sellises olukorras teha.

„Arvad, et kui selline ropp kiri ja selline kõrk vastus ja selline autu surm ja selline vägistamine on potti visatud, et siis võiks natuke hinge määndada ja mõned patud ja õelused välja köhida, et saaks asjaga ühele poole...”

Kuid miski paistis ikka väga valesti olevat, kui üks tema krattidest kohale ilmus. Leonidas vaatles teda eriti läbedal ilmel ja masseeris oma tuiksoont.

„Sa jäid hiljaks!” lõrises ta krati peale, kes kahvatas ning vabandusi otsima hakkas.

„Jäta teiseks korraks, mul on sulle tööots anda...” ütles ta kõrgilt ning rehkendas.

„See pole mitte tööots vaid teene,...” arutles Leonidas endamisi ning kratike kuulas ahnelt igat sõna, sest oli teise osakonna praktikanti rautanud, kui oleks pidanud hoopis yupide satanistlikult orgialt hingi koguma. „... see tähendab, sa jääd mulle võlgu ning maksad hiljem tagasi, said aru, pede?” ta vaatas kurjal läbitungival pilgul kratile otsa, ning hakkas loendama, kui üks ürik tema käele ilmus. Maarika Kolumats ja Gunther Eluri hinged on nüüd sinu probleem ja Leonidas hakkas kiiresti kõiki fakte nende vaimuelust ette kandma ja kui sitasti nende perekondade vahel ikka on; kui suured ootused tal siin on. Nagu muuseas jättis ta Maarika viimase palve ja oma mehele andeksandmise mainimata ning lõpetas. „See on lollikindel värk - sisse ja välja ning hinged kaasa. 24 tunni küsimus tegelt, nii et kui ilma tagasi tuled söön su ära, kui heade uudistega tuled, edutan lubatud kohale – ma asun nüüd sinu sitta nende yupidega korvama ja sina joo oma libuga niikaua kohvi.”

Seda urisenud läks Leonidas tõtlikul sammul minema ja ei tahtnud isegi kadumist kasutada.

„Tänks mees!” imestas kratt ja irvitas omaette „Ma ei teadnudki et sa nii pehmo oled, peaks teine kordki töö asemel lõbu tegema... Seda peab ikka tähistama.” Ta vaatas uuesti mõnuledes ürikut. „Ossa, vana hakkab ära pöörama, selle eest oleks ta ise võinud edutatud saada. Kui mitu miinuspunkti ja hedonit mängus on. Ja üks on lausa „Õeluse” liige. Äkki saaks nende omi ka napsata?” Kratt tegi kiire päringu teiste liikmete kohta ning vaatas seda järjest pikeneval pilgul. „Nojah, ega siin palju vaadata pole...” Ja siis vaatas oma nimekirja. „Kuid see on ikka väga kobe... äkki saan Leonidase koha ka endale ja söön ta ise ära...”

Leonidas tegi aga kiiresti yupide orgiale seitse kübaratrikki ära ja võttis peaõeluse kuju nagu seks puhuks oli ette nähtud. Ta tänas oma õnne, et ta sai puu otsas olla, kui suur pauk tuleb. Siit saab vähemasti lollikindla saagi. Ta asus yupisid masseerima, kes kõik olid juba oma Hard Rockid ja Hard Lagerid välja koukinud ehkki olid kõigest 16 aastat vanad. Üks mängis lausa purjuspäi tarokikaartidega ja tõmbas pakist Torni; Viimse kohtupäeva ja Saatana ning irvitas oma sellise käe üle, ning asus oma tüdrukut rautama. Teine võltsis Ouija laua sõnumit, lastes mikrokiibil talle soovitud sõna anda, kui õhinal tiinekat suure õpetaja soselemist kuulasid ning edvistasid. Keegi oli oma suure musta maasturiga kohale sõitnud ja ukse lahti jätnud, nõnda et tümps kolme kvartali kaugusele laiali valgus, nagu laga lõhkenud õliplatvormilt. Teised irvitasid selle peale ning lasid kutsutu sisse. Leonidas suurendas kiiresti ühe mehe peenist ja teise tüdruku rindu ning kasvatas kolmandate vanust, et nad võiksid juba saada. Siis ta läks peo peremehe juurde ja hakkas ühe erilise tüdruku südamesaladusi kõrvu sosistades ette kandma. Ta ei teadnud, kuidas see oli siia eksinud, kuid praegust polnud tähtis. Tema nime polnud kirjas ja teda ei saanud veel kaasa võtta, kuid ei võinud iial teada. Mõned tüdrukud olid lausa 14 aastased, kui mitte nooremad ning pidu võttis tuure üles. Varsti olid kõik kas täiesti alasti või poolalasti omas nurgas ning keppisid; kiimlesid; jõid; vaatasid või tegid kõike korraga. Leonidas tegi end jälle nähtamatuks ning hakkas loendama. Pimedas, angaari ümber, kus see pralle toimus, hakkasid tontlikud kujud liikuma ning piirasid objekti sisse. Märguande peale vajus K-Komando peole ning röögatas „TEIE ISIKUTUNNISTUSED PALUN JA TEGEVUSLUBA SELLE ÜRITUSE KORRALDAMISEKS JA ÜLDISE RAHU RIKKUMISEKS!!!” Üks kargas ligi ja vaatas ühele ehmunud tüdrukule, kes kiiresti oli jope oma rindadele ja seljale peale tõmmanud, et rohkem end katta, kuid see ei muutnud palju ilmsemat probleemi. Leonidase loitsud olid möödaminnes just sel hetkel katkenud, kui eriväelased sisenesid ja kõik alaealised paistsid eriti silma – rääkimata ümber aetud toolidest ja laudadest, mille vahel ujusid klaasikillusaared lehkava alkoholi järvedes; ojades ja meredes. Peo peremees asus asju korvama ning seletusi andma, kuid tal läks pisut raskeks. Ametnik seletas tema pabereid eriti kaua ja hakkas selle ilmseid võltsimistunnuseid avastama, mis ei muutnud kogu üldist pilti palju ilusamaks. Üks kantpeast poiss hakkas aeglaselt oma kätt püksitasku poole liigutama, kui K-Komando rohkem peremehega tegeles ja teine manitses teda.

„Kurat, ära liiguta, pede oled vä?!” kuid teine vaatas hirmunult vastu ja raputas pead.

„Mina ei lähe kinni, mina ei lähe selle ees kinni!!” ja hakkas vaikselt pillima.

Teine ägestus samuti ja püüdis käsi üleval hoides sõpra korrale kutsuda.

„Kuuli tahad saada vä? Ei saa aru mis toimub vä. Su isa ostab su niikuinii välja, nii et ela üle!!”

Kuid kõnetatu ei kuulanud.

„Ma pidin homme oma päranduse kätte saama, kui ma rohkem enam pahandusse ei satu, ning stipendium tuli ka arvele üle. Kurat, nad võtavad selle kohe ju tagasi kui mu nimi kasvõi korraks eeluurimise listis vilksatab. Nad jälgivad seda ju kah. Mitte minuga.!!”

Ja seda öelnud sähvas poiss oma püksivärvli juurde ning tõmbas modifitseeritud käänisnoa välja, lõi tera pideme küljest ette ning vajutas nuppu, nagu vihmavarjust, et selle paksu terasse peidetud lisapikendus ka välja hüppaks ja lukustuks – ja nüüd oli tal Matchete sarnane relv käes ja ta asus sellega oma teed vabaks võitlema.

„Mida?! KURAT?!! EEIII! Ärge tulistage, ma ei hakka vastu, Eih, Ma ei hakka...!!” röökis poiss täiest kõrist, kuid oli juba liiga hilja. Eriüksuslased ütlesid kiire hoiatuse ja kui relvakangelane sellele ei reageerinud avasid tule. Kahjuks oli aga relvakangelane osav võitleja ja suutis paari meest haavata ja ime kombel ukseni välja võidelda, kus ta nagu kärnane koer jälle maha lasti; vahepeal aga said asjaosalised rikošettidest raskelt haavata ja mõned said koha peal surma. Kui suits oli hajunud, siis oli ainult peo peremees ja tema kõrval olnud 14 aastane tüdruk veel elus ja terved, ning noormees hoidis oma keha ja kätt tema silmade ees, et ta ei saaks kogu veresauna vaadata.

„Ei meeldi vä?” urises üks eriväelastest mõnitavalt ja põhjas korralagedust ning ees seisvat aruannet. Teine mees rebis peo peremehel käed seljataha ja lõi ta näoga vastu seina, ehkki noormees ei hakanud enam üldse vastu. Ta ütles vaid šokis „Mina olen jah süüdi, kuid säästke vähemasti last, seda ma talle küll näidata ei tahtnud...” Keegi oli tüdrukule, kes oli samuti šokis ja ei liikunud paigast, palitu peale pannud ja hõõrus verepritsmeid põselt ära ning kaasa võetud nõustaja vuristas lohutavaid sõnu ette, kuigi sama hästi oleks ta võinud neid oma käele öelda, kus ta planketti hoidis ja kiiresti märkmeid erinevatesse lahtritesse pani. Tüdruku isa oli ka kohale tulnud ja tõmbas suitsu ette ja seletas tõredalt reidi juhti.

„Sa ei pea üldse niimoodi vaatama.” ütles tõsine habetunud mees talle vastu ja vaatas rõõmutult, kuidas laps isa juurde toodi ning noormees raudus politseiautosse. Samas kui laibad pandi kotti ja haavatud veeti politsei valve all haiglasse, sest mõned neist olid kahtlusalused ja teised ohvrid.

„Nad ei jõudnud talle midagi teha, kuid see veresaun... Ta vaatas siis peo nimekirja. „Ta nime pole kirjas, nii et võite ta võtta, kui midagi on, siis saadame küsimused teie advokaadi meilile, kuid praeguseks, teen näo, et teid kumbagi pole siin kunagi olnud.”

Isa vaatas tõsiselt kaptenit ja noogutas viisakalt ning talutas oma šokis tüdruku minema ise urisedes: „Me veel räägime sinu boifriendist, kui ta vanglast välja pääseb. Laps ei öelnud midagi ja vaatas ainitiselt enda ette.

Leonidas istus puu otsas ja toetus tüvele ning sirutas jalgu ja luges hedonid kokku, mis oli saanud. „50...60...70...78!” Ta jäi endaga rahule. Siis ta tegi lapsest ja noormehest kiiresti pildi ja vaatles nende profiili ja noogutas rahulolevalt. „See jääb teiseks korraks...” Siis vaatas ta virilal ilmel jälle angaarile, seletas maas katkist Ouija lauda ja sealt välja turritavat mikroskeemi, ning muigas kurjalt. „Ja siis need uskmatud tahavad veel midagi saada. Küsida oleks ka võinud... ega me kadedad ei ole, et niimoodi kohe onaneerima peab!” Ta läks vaikselt lapsele järele, sest noormees ei põgenenud vanglast kuhugi – praegust oli vaja kindel olla, et siit saab ka midagi ja vaimumaailma polnud tark tagasi ilmuda, kuni seal suits hajub. Ta juba teadis liigagi hästi, mis pärast sellist palvet soolas on. Ta ei teinud seda tööd esimest korda ega eilsest. Ta ei tahtnud üldse peaõelusega kohtuda, kui see teada saab, et nii suured hinged on minema lipsanud. Ja siis ta vaatas jälle oma noosi ja mügistas naerda. „Ei teadnudki, et nende paun nii pungil oli, kust nad küll selle kõik kokku kraapisid?!”

III

Kui Gunther jälle koju tuli, siis oli Maarika juba magama läinud. Ta sõi vaikselt köögis jahtunud ühepajatoitu nagu poleks ta üldse omas majas. Kui ta oli toidu söönud, pesi ta vaikselt nõud ära ja pani häält tegemata omale kohale ja läks telekat vaatama, et järele mõelda. Nagu ta poleks seda juba igal pool linnas sihitult ringi konnates teinud. Ta ei teadnud mille eest ta üritas põgeneda, kuid ta ei leidnud rahu. Ta oli targu heli „mutt” klahviga maha võtnud, nagu ta seda ise nimetas, et mitte Maarika und segada. Ta oli selle kuhjaga ära teeninud. Ta oli hämmastunud, et tema mobiil ei helisenud ja isa ühendust ei võtnud. Kas tõesti polnud Maarika teda reetnud ja kõike ära rääkinud. Ta oli endas vandunud, nagu sütel seistes, et nüüd on kõik, kui ta üles tunnistab. Ta ju teadis, mida ta oli teinud ja millisesse perekonda abiellunud ning millisest perekonnast. Kuidas ta oleks saanud seda maha vaikida? Kogu tema ja perekondade au oli mängus! See oli tema võimalus Guntherile kätte maksta – ja mees teadis, et on selle neima kuhjaga ära teeninud. Ta vaatas elutul pilgul telekat ja plõksis kanaleid, suutmata midagi mõttekat leida. Siis ta võttis teleka menüü lahti ja tegi vajalikud tarkvara uuendused ära, mida oli alati edasi lükanud; siis kontrollis „nutt” klahvi alt oma tellimusi ja äppe ning ohkas raskelt. Lõpuks peab ta ikka magama minema. Ta vajutas teleka kinni ja läks hiirvaikselt nagu väike laps, kes on pahanduselt tabatud ja peab emale üles tunnistama, kuigi teab, et saab selle eest karistada – nõnda vaikselt kui vari läks ta oma tuppa ja vahetas oma riided ja heitis naise kõrvale magama. Ta ei julenud isegi tekki tõsta, kuid korraga pööras naine voodis ringi ja võttis teki pealt, ning mees märkas oma üllatuseks, et naine on alasti ja ei kanna öösärki! Ta ei saanud aru, mis toimub. Naise silmad kiiskasid himuralt ning kutsuvalt; ühtlasi mõistvalt ja andestavalt; nii ootavalt ja ennastsalgavalt nagu tahaks selle kõigega midagi enam öelda, kui kõige ilmsem asi.

„Mida sa?” ehmus Gunther ja tahtis voodist välja hüpata või vähemasti tuld põlema panna, kuid naine peatas ta mõlemad mõtted ja haaras tema käest kinni ning roomas talle peale, laskmata tal kuhugi mujale minna.

„Ma saan aru...” ütles ta rahustaval toonil, ning asus meest alussärgist ja trussikutest vabastama, kes püüdis ikka veel aru saada, mis toimub.

„Mis sul nüüd hakkas?!” püüdis Gunther naisega rääkida, kuid Maarika pani talle sõrme õrnalt huultele ja ütles „šss – ära räägi enam. Sa ei pea enam midagi seletama.” Ja seda öelnud, sai ta ühe ropsuga mehelt, kes oli täiesti taltsaks muutunud, nii alussärgi kui trussikud võetud ning lükkas ta voodisse pikali, et tõusta tema kohale ja istus juba kogu sellest sündmusest jäigastunud riistale nii kiiresti maha, et mees kartis, et ta võis midagi tupes vigastada. Olles oma jalad õigesse asendisse sättinud, hakkas Maarika aeglaselt liikuma ning Gunther tundis, kuidas ta riist verd täis valgub ja veel suuremaks paisub ning kuidas selle ots juba naise sees immitsema hakkab. Vitt tõmbus kokku ja lasi lahti ning tõmbus kokku ja hoidis kinni; tõmbus kokku ja lasi lahti ning tõmbus kokku ja hoidis kinni; nagu oleks see mingi tantsu rütm või mingi laul, mida naine temaga laulis. Ja mees ei saanud mitte midagi aru. Kas Maarika tõesti ei vihanud teda enam? Kas ta tõesti oli andeks saanud. Ta ei julgenud end üldse liigutada, sest ta naine oli nagu mingi tume jumalanna mõnest mütoloogilisest raamatust. Maarika küünitas etepoole ja haaras esiti ühe käe ja pani selle oma rinna ümber ja siis teise käe ja tegi samuti. Hoides mehe pihkudest kinni, hakkas Maarika oma rindasid mudima ning asus kiiremini ja sügavamalt ratsutama ning mees ahmis õhku, sest ta oleks peaaegu orgasmi saanud ja suutis veel vaevu end tagasi hoida. Tema oli sellise asja enda kohta üles tunnistanud, ning naine vastas talle sellega?!! Ta ei saanud midagi aru ja tal oli häbi. Tema oli selle naise häbistanud – kuid tema kohtles teda Mehena! Tema Mehena! Nagu võiks nende vahel midagi olla ja nagu poleks nende abielu üldsegi mitte viigilehe sarnane, mille Aadam ja Eeva pärast pattulangemist endale peale võtsid, et kuritegu varjata. Ta hakkas vaikselt nuttu tihkuma. Sest ta ei saanud sellisest Naisest aru, kes võib talle selliste silmadega otsa vaadata – nagu polekski ta see koletis, kes temaga kõike seda tegi. Nagu oleks ta Inimene!! Ja mees nuttis ning naine ei solvunud üldse, vaid keppis teda veel raskemalt ning liikus ta näole lähemale pannes mehe käed nüüd oma tagumiku peale ja näkitses tema kõrva sosistades laulval ja lummaval toonil, nagu oleks tema suust inglikoorid alla sadanud. „Ära nuta enam, kallis, ma saan aru, mida sa võisid läbi elada, ja ma annan sulle andeks, me ei räägi seda juttu enam kunagi ja sa võid selle elevandi maha matta, aga nüüd ole Mees ja tee, mis sulle iganes meeldib oma Naisega teha!” Ja mõistes viimaks, mida Maarika püüab talle öelda, leidis Gunther oma himu ja kire üles ning süttis põlema. Ta kaevles oma näoga naise rindade vahele, hoides valusalt tema tagumikust kinni. Ta rammis naise vittu, nagu oleks tema elu sellest olenenud, imedes korda mööda Maarika rinnanibusid, mis olid ammu täidlaseks ja suureks paisunud ning hammustas neid, et neid rohkem ärritada. Maarika kallistas ja silitas mehe pead, liikudes tahapoole ja tõmmates mehe kaasa. Varsti oli mees nagu kokkuklapitud tahvelarvuti sarnane kelle keha ja jalge vahelt Maarika mingis imelikus akrobaatilises poosis välja ulatus hoides ühe käega meest kaelast ja ärritades teise käe sõrmega oma kliitorist ja tundes kuidas mehe riist hästi libedaks muutub, kui sellelt eelspermat voolama hakkas. Gunther tõmbas jalad enda alla, et paremat asendit saada ja tõusis põlvili tõstes naise enda kohale, kes koheselt oma jalad ümber tema vöökoha lukustas ja lasi end veel kõvemini keppida. Mehe käed libisesid, nagu süstik lõimes, vilkalt mööda naise selga ja silitasid teda õrnalt igalt poolt. Ta tundis kuidas naine sai esimese orgasmi ja tema huuled paotusid, ning tema silmi tuli udune värvuke, siis teine orgasm ja mees ei suutnud enam ja hakkas ohkima ning naise kolmanda orgasmi peale hoidis ta teda kõvasti vastu oma süli ning lasi oma kerad naise sisse tühjaks, tundes kuidas iga tilk sisse imetakse, nagu oleks Maarika just seda tahtnudki. Suurest väsimusest ja nutmisest ning kergendusest vajus mees udusesse hämusse, ning lasi end ära kanda nagu oleks surm talle järele tulnud, kui tegelikult naine ta vaikselt jälle asemele pani ning tema riistalt maha astus, mis luriseval häälel välja tuli. Ta vaatas igatsevalt mehe riista, mis oli ikka veel jäigastunud ning paugune ja asus seda oma keele ja huultega puhastama ning otsis öösärgi välja ja pani selle hellalt oma mehele selga. Kui ta oli kõik toimingud teinud, võttis ta ka endale öösärgi selga ja puges mehe kõrvale ning tõmbas teki peale ja andis mehe kaelale kirgliku suudluse. Nõnda külgmisi mehest kallistusega kinni hoides jälgis ta vaikselt tema hingamist kuni see ta magama uinutas.

Põrgus võeti vastutaval kratil munad maha, et ta sellise ilusa lõpu oli läbi lasknud ja hingi polnud koju toonud ning Leonidas polnud kusagilt leitav ja peaõelus raevust keev.