I
Maarika läks pärast kõnet kohe Tiffanyga rääkima, niipea, kui ta nägi, et austajad on teda natuke rohkem rahule jätnud, ja ei tahagi rohkem tema naeratuse ja kelmika pilgu pärast võistelda. Isegi SL "Õhtuleht" ja "Postimees" olid oma pildid kätte saanud, rääkimata "Kroonikast"
"Me peame rääkima!" surus ta Tiffany resoluutselt nurka, kuid Tiffany vaatas teda lõbustatult.
"Ehhee, mis sinuga on juhtunud?" venitas ta sarkastiliselt, "Mulle meeldib sinu uus stiil - korraga uje ja enesekindel. Oled viimaks endale poisi leidnud vä?" torkas Tiffany hooletult. Maarika värvus näost kirsipunaseks, nagu oleks tal raske palavik. Maarika ei suutnud seda taluda, et ta nii nõder on ja virutas lahtise käega Tiffanyle vastu vahtimist. Tiffany oli üllatunud selle ootamatu löögi peale ja vaatas korraks ehmunult Maarikale otsa, kes meelevaldselt ja hukkamõistu täis pilguga tagasi vaatas. Seda näinud, välgatasid Tiffany silmad sarkastiliselt ja ta võttis oma tavalise oleku sisse.
"No räägi ära, kes ta sul on, ega ma pahaks ei pane..." ütles Tiffany hindavalt.
"Sa oled ALAEALINE!!!" sisistas Maarika "Ja sa käitud niimoodi?!!" ei suutnud ta oma lauset lõpetada.
"Milline ma siis täpselt olen ja kuidas ma täpselt käitun?" provotseeris Tiffany söakalt ja ajas lõua ette ning pani käed puusa.
"LIPAKAS!" urises Maarika ja vaatas teda veekalkvel silmadega, nagu muretseks Tiffany terve mõistuse pärast. "Miks sa pead käituma; rääkima ja riietuma, nagu sa oleksid aus kaup ja pead end lipakaks??"
"Ah see jutt siis." venitas Tiffany rahulolevalt. "Sa arvad et ma peaksin vaikset voonakest mängima ja kuskil kapis lukutaga olema?" Tiffany võttis eriti väljakutsuva asendi ja läks tüdrukule lähemale. "Tead, selles valguses pole sul viga midagi." Ta püüdis Maarika juukseid puudutada, kuid see paiskus nagu ussist nõelatuna tagasi. "Sa ei või! - Sa ei ole lesbi!" Maarika vaatas Tiffanyt suurte hirmul silmadega. "Kas sul pole kodus kristlusest midagi räägitud?" habises Maarika "Mis sinuga lahti on??" soseles ta vaikselt, nagu ei usuks ta oma silmi.
Tiffany naeratas selle peale laialt. "No mis siis, kui olen? Kas sul on midagi selle vastu? Sa oled mulle alati teatud mõttes meeldinud." Provotseeris Tiffany edasi ja tuli lähemale. Kuid Maarika keeras otsa ringi ja trampis minema. "Mis sellel hakkas?" torises Tiffany endamisi ja silitas oma valusat põske. Ta ei teadnud, miks ta seda oli ütelnud. Tegelikult jättis Maarika teda külmaks, ja ta polnud selle peale kunagi mõelnud, kuid kui ta seal niimoodi õiglases vihas seisis, siis ei suutnud Tiffany vastu panna kiusatusele, kas ta võiks ka niimoodi inimestele meeldida. Ta polnud seda kunagi tüdrukuga teinud, kas see tunduks kuidagi teistmoodi kui poisiga. Ta kehitas õlgu ja läks oma päevakavaga edasi. Tal oli vaja KRATT jaoks ka õppida.
II
Gunther oli Tiffany ja Maarika vestlust eemalt jälginud ja piiras tüdruku telefonide juures sisse. See oli kuidagi imelik, et siin majas olid ikka veel kõnekaardiga taksofonid, kui mujalt olid need ammu eemaldatud. Neil ei olnud isegi torusid küljes ja nad olid igasuguseid roppuseid täis soditud, kuid siiski seisid nad vaikivate tunnistajatena seina küljes, et siit oli kunagi helistatud kuhugi. Maarika püüdis pilguga mõnda väljapääsu leida, kuid ei leidnud. Poiss jälgis tema pilku ja suunas aeglaselt oma ahned silmad tüdrukule:
"Ma tundsin sust puudust!" haugatas ta õelalt ja vaatas Maarika rindasid. Tüdruk astus sammu tagasi ja Gunther järgnes mõnitavalt ühe sammu. Maarika ei suutnud vastu pidada. Kogu eelnev hirm tuli tagasi, ja ta tundis, kuidas ta üle kere tuimaks läheb. Kui ta kohe ei põgene, siis juhtub see jälle. Maarika pööras ümber ja jooksis naiste vetsu suunas. Gunther loivas käed taskus laisalt järele. Ta juba teadis, et seal pole teist väljapääsu ega aknaid kust välja ronida, missest et nad esimesel korrusel asusid. Ta oli kunagi siin ühte tüdrukut vetsupoti peal keppinud, et see oli tahtnud seda erilisemas kohas teha, kus keegi võis peale sattuda. See oli teda erutanud. Ja nüüd ta sai siin Maarika Kolumatsi. Ta tundis, kuidas tal veri soonter kiiremini jooksma hakkas ja riist jalgevahel ootavalt jäigastus. Maarika otsis meeleheitlikult teist väljapääsu ja märkas liiga hilja, et oli unustanud ukse lukku panna. Gunther loivas laisalt sisse ja lukustas enda järel ukse.
"Ei, palun!" niutsus Maarika silmad nutused ja pärani lahti. "Mitte nüüd!" Kuid poiss ei kuulanud teda, see vaid erutas teda. Praegust erutas Guntherit kõik Maarika Kolumatsi juures. Ta oli endale uued riided selga pannud. Maani kleidi asemel kandis ta miniseelikut - see oli küll pikem kui tavaliselt, kuid siiski lühem, kui poiss tavaliselt tema seljas mäletas. Tüduku hingamine kiirenes ja ta otsis paaniliselt väljapääsu suutmata mõelda. Ta taganes vastu seina ja otsis veel käega, kuid polnud midagi leida. Ta oli lõksus. Gunther võttis käed taskust välja ning liikus vilkalt nagu kiskja tüdruku peale ja lükkas oma käe läbi tüdruku särgi kaeluse ja pigistas pahemat rinda. Tüdruk reageeris kohe ja oiatas, ning hammustas huulde ja värvus häbist näost sarlakpunaseks. Ta oli jälle üle keha tuimaks tõmbunud ja ei suutnud vastu hakata. Poiss haaras ühe Maarika käe ja sundis selle oma püksiluku juurde ja tõi riista välja. Pannes tüdruku oma riista silitama, rebis Gunther Maarika särgi kaeluse laiemalt lahti ja paljastas täielikult tüdruku rinnad ning lükkas rinnahoidjad eest ära. Kuna tüdruk nõjatus ettepoole käetööst, siis vajusid tema rinnad lõhki rebitud särgist välja ja õõtsusid kergelt. Poiss hakkas nendega mängima, ja varsti olid Maarika nibud erutusest kõvaks tõmbunud. Ta ei suutnud seda uskuda, ta tegi seda jälle. Ta vaatas nõrgalt oma kätt, mis nagu omal tahtel edasi liikus ja edasi-tagasi mööda poisi riista liikus, lükates eesnahka kord peenise peale otsa ja jälle maha. Sellest hakkas juba seemnevedelikku välja igritsema ja ta tundis poisi lõhna. Ta teadis, et ei suuda enam peatuda, kuid tal oli tülgastus peal. Ta oleks tahtnud riista poisi küljest ära rebida, kuid ei suutnud. Miks ta küll oli nii nõrk ja ei suutnud vastu hakata? Tiffany Ülemiste poleks nõnda hätta jäänud, mõtles tüdruk oma südames.
III
Tiffany Ülemiste hakkas just endale taksot välja kutsuma, ta kavatses minna kohtadesse, millest ta ei tahtnud, et tema isa teada saaks, kui Miikael tema peatas: "Kas sa ka tead, et Maarika Kolumats kavatses sind hoiatada Gunther Eluri eest, et see võib su ära vägistada, ja nüüd teeb see poiss temaga sedasama tüdrukute vetsus?" Seda öelnud, ingel kadus ja Tiffany jäi seisma. "MIDA???" röögatas ta ja asus sündmuspaiga suunas jooksma. Kui ta kohale jõudis, oli poiss juba tüdruku lahti riietanud ja trukkis tema tagumikku, ning Maarika oli alistunult pea alaspidi positsiooni vajunud, ise nutta tihkudes.
"MIDA SA VÄRDJAS ENDA ARUST TEED!!!" röökis Tiffany täiest kõrist, kuidagi moodi oli ta läbi suletud ukse kõndinud, nagu oleks ta vaim ja ise seda mitte märganud.
Gunther jättis tüdruku vägistamise ja vaatas uuele külalisele üllatunult otsa. Ta tahtis küsida, "Mida sa, kurat siin teed?" kuid ta ei jõudnud üle esimese silbi, sest Tiffany kaotas enesevalitsuse ja tema juuksed venisid pikaks ja tõmbusid süsimustaks ning sekundimurdosa jooksul läbistasid süüdlase pehme keha, nagu oleks see olnud tüdruk keda mitu meest korraga võtavad. Tiffany pussitas ainitises raevus Guntherit uuesti ja uuesti kuni ta tema juustega tükkideks rebis. Tõurastatud laiba kohal hingeldades, mis nägi rohkem välja kui mõne tapamaja jäätmete kuhil, pöördus ta Maarikat vaatama. Tüdruk oli ikka omas asendis ja ei saanud midagi aru. Ta ajas tema püsti ja laksas talle vastu põske. Maarika tuli teadvusele ja vaatles ehmunult Tiffanyle otsa. "Kas kõik on korras, kas suudad kõndida?" ütles ta soojalt. "Ei, mida sa tegid??" venitas Maarika liimist lahti olekus, sest ta märkas poisi elutut korjust Tiffany selja taga.
"Mida ma tegin? Mida ma tegin? Tapsin su vägistaja ära, seda ma tegin. Võta ennast kokku, Maarika!" urises Tiffany ja sai tüdruku peale kurjaks. Mis temal viga oli? Kas talle tõesti meeldis see poiss?
"Ei, sa poleks pidanud seda tegema!" habises Maarika. "Mida ma nüüd teen?" tihkus ta nutta.
"Pane end riidesse." pakkus Tiffany osavõtlikult ja oli sellisest imelikust küsimusest natuke häiritud.
"Oled sa eile sündinud vä!" küsis Maarika blondiinilikult "Kas sa siis aru ei saa, et nüüd saavad kõik teada, et ma olen vägistatud!?!" Tffany vaatas selle peale Maarikat nõutult. "Mida? Sa muretsed selle pärast, mida teised võivad sinust mõelda?" Ta ei saanud tüdrukust aru. Ta mõtles, et Maarika võiks talle tänulik olla, võiks minema joosta, et nüüd vägistajast lahti sai. Kuid ta ei suutnud sellest aru saada, milleks tüdrukule tema olukorras nii tähtis on, mida teised temast arvavad.
"Gunther oli ainus, kes võis minust ausa naise teha, nüüd kus ma selline olen!" nuuksus Maarika "JA SINA TAPSID TA ÄRA NAGU SU ISA TAPPIS SINU MIHKLI!" Seda oli Tiffanyle liiga palju ja ta astus kaks sammu tagasi. "Sa tahad temaga abielluda?" küsis Tiffany nõrgalt. "Ta tegi seda sinuga ja sa tahad anda talle võimaluse sellest puhtalt välja tulla? Miks sa seda teed?" Ta ei saanud Maarikast aru. Kes see tüdruk on? Kas see on tõesti tema kristlus või miks ta nii pentsikult käitub? "Mis see enam loeb, egas ma surnuid äratada oska!" ulgus Maarika haavunult. "Mu au on lõppenud, ma ei või kunagi oma isale silma vaadata!" urises ta endaette.
Tiffany ei taibanud, mis toimub, kuid talle turgatas üks kirjakoht piiblist meelde, mis rääkis vägistamisohvritest ja mis juhatas samuti ohvril ja süüdlasel abielluma, et sellega tüdruku staatus naisena parandada. Ta sai aru. Tiffany sulges silmad ja tema juuksed rahunesid, ning hakkasid poisi elutut keha kokku õmblema, varsti oli verises loigus lebamas terve Gunther. Teised juuksekiharad imesid vere endasse ja suskasid selle nüüd tervesse kehasse, nagu nõelad veeni. Jäi mulje, et Tiffany teeb poisile vereülekannet. Varsti hakkas Gunther jälle nõrgalt liigutama ja kohmitses end ülesse. Ta vaatas hirmunult Tiffanyle otsa ja sisistas "SINA - Sa tapsid mu - ja - ma olen tagasi!!!" Ta ei suutnud seda uskuda. Tiffany polnud ikka veel oma silmi avanud. Üks Juuksekihar siugles ümber poisi kaela ja tõstis ta õhku, nõnda et Gunther pidi kikivarvul seisma, et hingata. "Sa abiellud Maarika Kolumatsiga!" ütles ta meelevaldselt. "Mida hulluks oled läinud vä?" küsis Gunther hirmunult. Maarika vaatas korraga Guntheri otsast Tiffany otsa ja ei osanud midagi arvata. Tema mõistus oli otsakorral ja ta ei teadnud, kas ta ehk seda unes näeb. Ehk oli see tema alateadvus, mis tunnetatud ülekohtu eest niimoodi unenäo vormis kätte maksis. Sellisena oli see väga meeldiv unenägu. Kuid talle ei meeldinud mõte, et tema alateadvus nõnda vägivaldne on. See ei olnud üldse mitte kristlik.
"SA ABIELLUD SELLE TÜDRUKUGA VÕI MUIDU!" kordas Tiffany oma käsku "Mida sa siis teed?" küsis Gunther pilkavalt, kuid pidi oma tooni kohe muutma, sest Tiffany vaid naeratas ja tõstis ta veidi kõrgemale ja siis jälle jalgade peale tagasi ja lasi poisi kõrist lahti. Ta avas oma silmad ja puuris need Guntheri silmadesse. Gunther tundis, kuidas keegi ta ajus ringi sorib ja nägi silmi sulgedes Tiffany Ülemistet. Kuid ta oli kuidagi teistmoodi. Palju ilusam ja ohtlikuma välimusega. Tiffany Ülemiste nägi välja kui haldjas, ja ta kandis vikatit pahemas käes, nagu surm. See tuletas talle meelde nägemust, mida ta oli pärast surma ja enne tagasitulekut näinud.
"Kes sa oled?" küsis Gunther hirmunult "Mina olen Kaarnakivi Valdjatar, Tiffany Ülemiste ja sina oled minu saak!" Kohe hakkasid igast nurgast mustad varjud poisi suunas liikuma. Ja kuidas need südantlõhestavalt oigasid ning ägasid. "Hing, hing!" kiunusid nad ahnelt. "SÜÜA - anna meile süüa!" Gunther vaatas hirmunult enda ümber ja teadis. Ta on lõksus oma enese peas ja pole kusagile põgeneda. "Mida sa tahad, et ma teeksin?" küsis ta nõrgalt. Varjud peatusid ja läksid solvunult tagasi. "Mida sa ütlesid?" turtsus Tiffany lõbustatult naerda. "Räägi kõvemini, ma ei kuule sind hästi." "Ma teen kõike mis sa ütled." alistus Gunther.
"Sa lähed nüüd Maarika isa juurde ja küsid korrektselt selle vaese tüdruku, kelle sa ära vägistasid, kätt. Sa räägid talle, kuidas sa ei suuda enam temata elada ja kuidas sa temasse Rukise miitingul armusid ja pidid just sellepärast varem lauast lahkuma. Sa ütled, et soovid Maarikast ausat naist teha ja ei või abieluga oodata, muidu sa kardad et ei vastuta oma tegude eest. Kuid sa tahad olla aus mees ja kohusetundlik. Siis lähed sa samamoodi oma isa juurde ja räägid talle sedasama, et oled nõuks võtnud endale naise saada. Siis saavad teie mõlemad perekonnad kokku ja lepivad pulmad ära ja sina ilmud kohale ja ei hakka midagi tagantjärele plõksima, või ma lasen neil varjudel, keda sa nii väga armastasid, su hinge välja imeda!!!" urises Tiffany Guntheri vastu. Poiss noogutas kõigele unisoonis kaasa. "Kas on arusaadav, või jäi midagi veel lahtiseks?" urises Tiffany uuesti ning poiss raputas pead, julgemata Tiffanyle otsa vaadata. Järgmisel hetkel oli ta jälle tüdrukute vetsus ja vajus hingeldades põrandale.
Tiffany pöördus Maarikaga tegelema, ta vaatas põrandal ringi, otsis kõik riided välja ja õmbles need üllatunud tüdrukule juuste abil jälle selga. Nüüd nägi ta välja nagu poleks midagi juhtunud. "Aitäh!" ütles Maarika tänulikult, kuid Tiffany pööras temalt näo ära. Kui see oli kristlus, siis ei tahtnud ta kristlane olla. Ta ei saanud aru. Kuidas võis Maarika seda värdjat armastada? Mida see tähendas? Kas tema oleks pidanud samuti tegema? Ta ei saanud aru. "Mille eest, et ma sind vägistajale kupeldasin?" nohises ta endamisi ja liugles suletud uksest vaimuna läbi. Gunther ja Maarika vaatasid üllatunult üksteisele otsa.
"Kas sa teadsid?" küsis poiss tüdruku käest, kuid see raputas nõutult pead. Nad avasid jälle ukse ning leidsid sealt ühe tüdruku, kes poissi nähes punastas ja itsitama hakkas. "Ja mida tema siin teeb?" torkas ta Guntherile rindu. "Ta tegi mulle abielu ettepaneku!" kaitses Maarika, kes end jälle valitseda suutis, Guntherit. Võibolla sellepärast pidigi ta ellu jääma, et anda poisile uus võimalus, et ta poleks vägistaja. Maarika teadis nüüd. See on tema sündimise eesmärk, mitte Kalkutta. Tüdruk vaatas nõutult ühe otsast teise: "Noh, palju õnne, ma poleks arvanud et sa nii rüütellik oled." itsitas tüdrk edasi ja surus end neist mööda. Nad jätsid tüdruku oma häda tegema ja läksid minema, Tiffany juhtnööre täitma. See oli ainus viis, kuidas Maarika võis oma suguvõsale otsa vaadata, saades selle mehe naiseks. Raadiost kostis Ruja vana laul, kui Gunther autole hääled sisse lõi. Ta ei teadnud, miks ta seda kuulama jäi. Ta polnud kunagi eriti patriootiline olnud ja teda häirisid isa vaated, ja nüüd ta pidi vastutahtsi tüdrukuga abielluma, et mitte surma saada. Nad sõitsid Maarika isa juurde, kuulates vaikides raadiot:
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis Sa ruttu tõused kuumalt rinnas tuksuma,
kui Su nime suhu võtan püha Eesti Isamaa.
Head olen näind ja paha, mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätan maha, sind ei iial unusta.
Sinu rinnul olen hingand kui ma vaevalt astusin,
Sinu õhku olen joonud kui ma rõõmust hõiskasin.
Minu pisaraid Sa näinud, minu muret kuulnud Sa,
Eestimaa mu tööd, mu laulud, Sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma kuis täidad südame,
Sinu põue tahan heita ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata lapse tuksvat rinda Sa,
Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta.
Miks see laul talle nii hinge läks, ta ei suutnud seda mõista, nii palju oli juhtunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar