Cao Dai vaatles ikka veel huvitatult poissi, kui viimane jumal oli lahkunud ning sulges lahkunud nõia järel ukse. Lapsuke magas jälle rahulikult oma hällis ning Tiffany polnud veel koju jõudnud. Vend Justus osutas käega, ning jumal istus pakutud kohale, samas kui vend Justus diivanil lösutas. "Mis sa Qi Linist arvad?" küsis Cao Dai Justuselt.
"Qi Lin on ilus naine. See tähendab haldja kohta." Cao Dai muigas "Kristlastel on üks Jumal." Vend Justus vaatles teda tülpinud pilgul, "Sinul ka - see tähendab sinu jüngritel." "Miks sa meid välja kutsusid?" Küsis Cao Dai rahulikul toonil ja vaatles korteris ringi. "Ilus korter, peab ütlema, maitsekalt sisustatud."
Vend Justus ei ütelnud midagi ja palvetas vaikselt. Pärast pikka meditatsiooni küsis ta "Kas sa ei kuulanud, mida ma Yuan Shi'le ja Quan Yinile ütlesin?"
Cao Dai lubas endale kerge hiinaliku naeratuse, mis idamaades tavaline on. Tema silmad naeratasid rohkem kui tema suu, mis jäi viisakaks, paljastamata hambaid, nagu läänes on kombeks naeratada. "Mida ma tahan teada on, mida sina sellest saad?" ütles ta viimaks. "Maised hüved ei huvita mind." ütles vend Justus sama rahulikult vastu.
"Sa ei tahagi luua oma kirikut? Ei tahagi värvata oma jüngreid? Kuidas sa siis takistad inimesi Jeesuse juurest ära valgumast?"
Vend Justus tõusis diivanilt püsti ning läks teed tegema, ehkki teda polnud keegi palunud, ja Cao Dai vaatles teda vaikides, kui poiss toimetas. Varsti oli ta kandikul kaks auravat tassi "seitsme samurai"ga lauale asetanud ja ulatas ühe Cao Daile, kes selle viisakalt tänades vastu võttis ja minnes teise tassiga tagasi diivanile. Mõnda aega ei teinud need kaks muud kui jõid oma teed. Tee auras tassis, Cao Dai ja vend Justus jõid aeglaselt teed, nagu oleks kogu maailma aeg nende päralt ja nagu poleks midagi tähtsamat siin ilmas ja nagu oleks see teejoomine kogu universumi sõlmpunkt ning väga tähtis rituaal, mis tuleb kindlasti läbida. "Ükski ei süüta küünalt ega pane seda varjule ega vaka alla, vaid küünlajalale, et sissetulijad valgust näeksid." Lk 11:33 ütles viimaks vend Justus Cao Dai küsivale pilgule ja Cao Dai naeratas ning jõi oma teed.
"Ent kuidas sa mõtled siiski viia oma valguse inimesteni, Qi Lin võiks sind selles aidata." "Sa oled ise tsölibaadis taimetoitlane." kortsutas vend Justus kulmu "Kuid sina ei ole." tähendas Cao Dai viisakalt ja vaoshoitult. "Sa pole ikka veel öelnud, mida sa temast arvad." "Kahjuks on mul silmi ainult ühe tüdruku jaoks, ja tema nimi ei ole Qi Lin!" ütles vend Justus tasa. Cao Dai vaatles teda üllatunult ning puhkes üle kere naerma. "Sinul pole Qi Lini jaoks silmi?" Ta ütles midagi omas keeles ja solvunud Qi Lin ilmus tagasi, ning vaatles alandatud pilguga poisi peale. "Mida sa sellega mõtled, surelik, et mingi plika on minust ilusam? Kes ta sihuke on, ütle tema nimi ja ma kustutan tema maapealt ära!" Nüüd lubas endale vend Justus vaikselt naeratada. "Sa õnnistasid äsja tema poega ja nüüd sa tahad teda orvuks jätta?" Vend Justus viipas käega ja üks ingel ilmus kohale. "Too veel üks samasugune." osutas ta mugavale tugitoolile, millel Cao Dai istus ning ingel kuuletus. Varsti oli ta nõutava mööbliesemega kohal ja pani selle õigesse paika ning kadus jälle minema. Vend Justus oli samal ajal jälle püsti tõusnud ja valas uude tassi Qi Lini jaoks teed ning tõi temale, kes selle kõrgi viipega vastu võttis.
"Küll Tiffany Ülemiste varsti oma last vaatama tuleb ja siis saab näha, kas mitte hoopis tema ei tee meile tuult alla, et teie siin olete. Ma pole talle veel ütelnud, et teid välja kutsusin." vend Justus jõi rahulikult oma teed ning Qi Lin istus maha ning järgis eeskuju, seedides kuuldut.
"Ta peab siis vägev olema, kui sa usud teda jumalaid trotsida suutvat?" küsis Qi Lin ettevaatlikult.
"Kui Jeesus talle ütles, et ma tema last hoian, siis peksis ta tema korralikult läbi ja andis küünarnukiga munadesse."
"Ja ta on ikka veel elus?!" küsis Cao Dai imetlevalt "Uskumatu!" Qi Lin oli unustanud end tassi motoorselt suu juurde ja tagasi vinnama, ilma et ta teed üldse jõi. Kui ta seda märkas, siis ta kortsutas kulmu ning jõi suurema sõõmu teed. Ta pani tassi alustassile ning küünitus ja pani alustassi kandikule lauale. Kui ta tagasi tugitooli toetus oli ta vaid üks suur kõrv, kes kahe kõneleja juttu kuulab.
Vaikus venis pikale ning Cao Dai lubas endale küsimuse: "Kas ta teab üldse?" Vend Justus vaatas jumalat esmakordselt huvitatud pilgul. "Et ma teda armastan ja soovin oma naiseks teha? Ei, ma pole talle ütelnud, ta ikka veel leinab poja isa, tema esimest meest, kes vägivaldselt tema isa käe läbi hukka sai." vahendas poiss pere traagilist ajalugu. "Ja sa oled kindel, et me pole mõnes Hiina kantonis?" Küsis Qi Lin tasa Cao Dailt üle, kes samuti veidi tusaseks ja morniks muutus.
"Kaua sa mõtled tema kõrvale nõnda valvama jääda, sa oled veel noor, kuid kui kaua, kui see oli tõeline armastus, võib ta terve elu niimoodi." jätkas Cao Dai ettevaatlikult
"Siis saan ma ka igavesti selle aja Tiffany üle valvama, et ta enam haiget ei saaks." ütles vend Justus kõigutamatult.
"See ei paista eriti kutsuv karjäärivõimalus." osatas Qi Lin kaastundlikult, kuid natukese kahjurõõmuga. "Äkki sa võtaksid endale naise, kes nüüd saadaval on ja mitte." ta pööritas silmi. "Kunagi kauges tulevikus!"
"Kas sul pole mõnda new-age'i tüüpi, kes sind karata tahaks, kellega sa paarituda võiksid, kui sulle noort täkku vaja läheb, haldjas?" küsis vend Justus teravalt.
Qi Lin sisises selle peale kassilikult kuid sai oma vaoshoituse kiiresti jälle tagasi. "Hea küll, sa oled raske juhus, mulle meeldibki kui poiss vastu hakkab, teeb tema allaneelamise palju huvitavamaks." Qi Lin paljastas oma teravad hambad kuid Cao Dai võttis tema paremast käest kinni ja vaatles teda tõsiselt mille peale Qi Lin jälle vaikselt oma teed rüüpama jäi ning natuke mossitas. "Kui sa Tiffanyt näed, siis sa mõistad, miks ma sind ei taha." ütles vend Justus viisaka soojusega.
Selle peale paiskus korteri uks lahti, ning hunt oli sisse karanud ja vaadanud kõiki seal olijaid, kohe oma lapse juurde trampinud, selle kätte võtnud ning kussutama hakanud. Laps naeratas talle lahkelt otsa ja Tiffany paljastas ühe oma rinna ja hakkas imikut sundimatult toitma, nagu poleks teisi toas. Vend Justus läks ukse juurde ning pani selle kinni ja läks siis teekannu juurde ja valas Tiffanyle ka tassi. Tiffany olek oli muutunud, tema juuksed olid nüüd tihedamad ja ulatusid juba maani ning siuglesid, nagu kombitsad kaheksajalal igasse suunda. Lapsele paistis see nalja tegevat, et emal sellised huvitavad juuksed on. Tema kulm oli kipras, kui ta moka otsast ühmas:
"Mis kogunemine siin on?" kaks jumalat jõid sundimatult teed ning vahetasid pilke. Qi Lin takseeris kadedalt Tiffany seljas olevat rohelist kleiti, mis oli sama, mida ta Klaabude pööningul oli kandnud. Ta kohendas oma ehteid ning köhatas veidi ja saatis tähendusrikka pilgu Cao Dai poole: "Nii et see ongi Tiffany Ülemiste, poiss ei ülehinnanud teda üldse!" Kõnetatu noogutas vaikselt ja jõi teed edasi. Samuti vaatas Qi Lin Tiffany rinde ja puusasid ning muid kehavorme. Tüdruk paistis seda märkvat, sest ta tõstis korraks beebi rinnalt ära ja hoides last ühe käega pakkus paljast rinda Qi Linile samal kutsuval sarkastilisel toonil, nagu Uku Sepp seda oleks teinud: "Tahad ka?" Ja näinud et kõnetatu läks näost punaseks ja peaaegu kargas oma toolilt püsti, et tema kallale viskuda, kuid Cao Dai peatas tema ja manitses paari tundmatu sõnaga. - naeratas Tiffany rahulolevalt ja viis oma rinna jälle lapsukese suu juurde, kes seda ahnelt kahe käega imema hakkas, sest talle ei olnud eriti meeldinud, et teda ennemini segati.
"Need on sinu haldjaist ristivanemad. - Tähendab, sinu lapse omad." Vend Justus jälgis Tiffanyt tähelepanelikult, kui see oma lapsega tegeles ja hoidis teetassi ootevalmis käes. "Ma ei vaja neid!" urises Tiffany ja kortsutas kulmu "Saada nad minema!" Cao Dai ja Qi Lin vahetasid pilke. Sellist lugupidamatust polnud nad varem näinud.Tuba hakkas kergelt vibreerima, ning jumalad panid seda imeks. "Kas tema?" küsis Cao Dai üllatunult. "Jah, paistab küll nii." ohkas Qi Lin kadedalt. "Pole mingi ime." ta vaatas uuesti poisi ja siis tüdruku peale. "Tüdruk on laegas - ja poiss on tulevane preester, otseloomulikult-!" Kuid Cao Dai ei lubanud temal lauset lõpetada ja vaatas teda hoiataval pilgul. "Ära ennusta tema tulevikku! Ta ei või saladusi teada."
Pärast seda, kui Tiffany oli oma lapse ära söötnud ja uuesti magama pannud, pöördus ta vend Justusega tegelema ja võttis kulmu kortsutades pakutud teetassi vastu, milles oli juba joomissoe tee, mille ta lõginal ära jõi. Kaks jumalat tegid sellise tehnika peale nägusid. Nad polnud kunagi näinud, et keegi teed niimoodi kohtleb. Andnud tassi poisile tagasi, küsis ta uuesti: "Mida ma teen kahe haldjast ristivanemaga?" ta oli käed puusa pannud ja oli ilmselgelt näha, et miski ärritab teda.
"Kaheksa!" vastas vend Justus sundimatult ja Tiffany kohmetus "Ee, mida?" "Su lapsel on kaheksa haldjast ristivanemat, mitte kaks, need kaks jäid teistest maha juttu puhuma." Tiffany vaatas hetkeks poissi ja puhises naerma. Kuid see oli rõõmutu; sarkastiline ja õel naer "Ei no hea nali küll!" ta hakkas toas edasi-tagasi kõndima ja isegi laps vaatas teda huvitatult. "Sa tahad mind ikka täitsa närvi ajada - korraldad minu selja taga mingeid asju, ning otsustad, kuidas mu last kasvatada tuleb - ja kuna sa mõtlesid seda minuga arutada?!?" Tiffany juuksed siuglesid ja väänlesid ringi ning mõjusid, kui ohtlikud odad, mis tahavad kõike nende siruulatuses läbi puurida. Kaks jumalat hoidsid targu eemale, sest tuba hakkas nüüd tuntavalt igas suunas vibreerima. "Just praegu, nüüd." vastas vend Justus rahulikul toonil Tiffanyle, kes poisi sundimatusest veel rohkem pöördesse läks. "Ütle poiss, tahad mind keppida vä?" Ta oli vend Justuse nina alla tulnud ja vahtis talle vihaselt otsa. "Tahad Mihkli koha sisse võtta vä?" Kuid vend Justus vaatas talle rahulikult vastu ja ei öelnud midagi. Taevane rahu peegeldus poisi näost tüdruku peale ning Cao Dai ja Qi Lin jälgisid etendust, manades õhust kaks riisialustassi koos ananassi lõikudega ning mõned pulgad, et mitte sõrmi määrida.
"VAREM EI VÕINUD ÖELDA, MEES!!??!" karjus tiffany poisile näkku, kes ikka veel märkamagi ei teinud, et üks fuuria olekuga tüdruk teda tükkideks rebida kavatseb. Sellised mõtted jooksid Tiffany peas ringi, kuidas ta täpselt vend Justuse piinlema paneb, et ta nii ülbe on. Ta polnud seda ette näinud. See poiss oli alati nii ohutu paistnud, natuke süüdimatu ja pea pilvedes, kuid nüüd ta kartis. "Mis siis kui ta võtab mu lapse kaasa ja teeb temast kristlase? - Mingi usuhullu - ja ma ei näe teda enam kunagi!"
"Kui ma oleksin varem öelnud, et su isa kavatseb su poja kaasa viia, ning ma sellepärast sulle need kaitsevaimud valisin -" alustas vend Justus sundimatult.
"Mida?? Madis ei tea, kus mu laps asub!" ütles Tiffany hirmunult. "Või teab ehk?" Ta ei teadnud vastust sellele küsimusele. Ta isa võis tema mobiili jälitada, kui ta viimati siin oli, see oli täiesti võimalik. "Ei tea veel." parandas teda vend Justus sundimatult ning jätkas kui Tiffany teda ammulisui vahtima jäi. "-siis oleksid sa kindlasti sekkunud ja oleks suurem veresaun sündinud, ja ma ei soovinud seda, et sina või su isa või te mõlemad surma saaksite." Kui Tiffany poisi sõnu seedis noogutas ta uskumatult kaasa. "Ja miks see peaks minu asi olema, mida sina tahad?? Äkki ma tahangi hukka minna! Surma saada! Põrgusse kerida!" Tiffany vaatles seda kristlast kasvava raevuga. "Sa ei ole minu mees!" andis ta viimaks vastuse ja lootis et poiss sellest alandusest kössi tõmbub, kuid sellist reaktsiooni ei järgnenud. Selle asemel ignoreeris vend Justus täiesti tema vihapurset ja jätkas. "Nüüd, kus sul on need kaitsevaimud, on su isal palju raskem su poega üles leida, ükskõik kui hea tema "Kaanakivi" ka ei ole." Tiffany kuulas seda juttu ja püüdis sellest aru saada. Mida rohkem ta mõtles, seda rahulikumaks ta muutus ja tuba hakkas vähem vibreerima, kuni see täiesti vaikseks jäi. "Nii et need seal ei pööra minu lapsukest-?" küsis Tiffany ebalevalt ja nõksas peaga Cao Dai ja Qi Lini poole. "Nad pole isegi kristlased!" lõpetas vend Justus külmalt tema mõtte. "Kas miski häirib sind?" küsis Tiffany ja vaatles poissi uuesti. Ta ei suutnud lõpmatuseni tema peale vihane olla, pealegi oli poiss just tunnistanud, et ta muretseb tema ja lapse turvalisuse pärast. Tähendab, ta ei saanud täitsa hull olla. Ega poisil välimusepoolest viga ei olnudki... Kuid kui ta end sellelt mõttelt tabas oli ta enda üle jälle vihane: "Nõnda sa unustadki oma mehe, Tiffany?" küsis ta endalt ja hoidis end vaos. "See poiss ei või mind mitte!" sisendas ta endale alateadlikku mantrat.
"Miks sa valetasid?" küsis vend Justus tasa ja üldse mitte süüdistaval toonil. See oli rohkem selline vennalik osavõtlikus, kui keegi tahab teada, miks tema õde on hooletult rulatanud ja siis põlve vigastanud. "Mida sa silmas pead?" Ei saanud Tiffany ootamatust küsimusest aru. Ta oli mõtetes veidi eemal olnud ja ta kartis, et tal jäi midagi tähtsat kuulmata, kuid ta tegi siiski näo, et saab kõigest aru.
"Miks sa valetasid Rukis'el et oled oma isaga ära leppinud ja kavatsed nendega koostööd teha?" küsis vend Justus uuesti.
"Nii, et Jeesus on sulle rääkinud?" noogutas Tiffany mõistvalt peaga. "Pole tegelikult tähtis." kehitas ta õlgu ja valas endale ise teed, krabades vend Justuse käes ootava tassi, kes selle peale rahulikult laua juurde läks ja sealt oma tassi võttis ning tagasi kannu juurde tulles ootavalt Tiffanyl täita lasi. Tüdruk oli sellisest sundimatusest veidi häiritud. Paistis, et mittemiski ei suuda poisi naha vahele pugeda. See korraga erutas ja hirmutas teda. Ta tahtis poisist rohkem teada, kuid samas tahtis tema ka pikalt saata. Kui Tiffany oli koos täidetud tassiga diivanile istunud ja vend Justus tema kõrvale ütles poiss tüdrukule vahele, enne kui see jõudis enese õigustamist jätkata: "See on mulle tähtis. Sa ei ole valetaja ega halb inimene, ära röövi oma lapselt veel ka ema!" Tiffany vaatas vend Justust selle peale üllatunult. Ka Cao Dai ja Qi Lin tegid mõistvaid nägusid ning asutasid minema. "Tänan tee eest, oli tore jutuajamine sinuga. Mõni teinekordki." Nende riisialustassid olid juba tühjaks söödud ja nad manasid tühjad nõud jälle käeviipega minema ja olid pärast kerget käeviibet samuti kadunud. Nad ei olnud unustanud ka vend Justusele väärikalt kummardamast, nagu oleks tegemist mõne kuninga väimehega või vähemasti kindrali pojaga. "Mis neil hakkas?" küsis Tiffany häiritult ja pööritas silmi, "Nii ebaviisakad!" tahtis ta juba juttu teisale viia, kuid vend Justus ei lasnud. "Nende meelest oli sinu käitumine samuti ebaviisakas." ütles ta vaikselt ja üldsegi mitte süüdistavalt. Ta oleks nagu osutanud vistrikule Tiffany nina peal, ehkki tüdruk oli laitmatu nahaga. Üleüldse ei saanud tema ilule midagi ette heita. Ja see nii meeldis Tiffanyle kui ka ajas teda meeleheitele. Sest keegi ei näinud tõelist teda - seda tüdrukut selle ilu ja tarkuse taga. Mihkel Sepis oli näinud, ja paistab et vend Justus nägi ka. Kuid kuidas see võimalik sai olla, ei teadnud tüdruk vastust anda. "Miks sa pidid Qi Lini välja kutsuma, ta on niigi sinu peale armukade?" "See ennasttäis mõrd nende bling-blingidega? Ta ei meeldinud mulle algusest peale. Kas ma lõin tal mehe üle vä?" õrritas Tiffany ja tegi Merilin Monroed järele, nagu see oli Kennedy sünnipäeval "Happy Birthday Mr.President!" laulnud. "Võib küll nii öelda, ma pidin talle korvi andma." ütles vend Justus vaikselt. tiffany oli šokeeritud. "Ei no õnnitlen, kui sul lööki on tüdrukute seas, miks sa siis võimalust ei kasutanud?" Tiffany hääles oli lõbustatud tunnustust. Ta polnud seda võimalikuks pidanud, et keegi selle poisi peale võiks vaadata. See natuke hirmutas ka teda, et ta kaalus võimalust, milline näeks välja elu, kui vend Justus talle enam pinda ei käi. Kellega saaks ta veel niimoodi väljakutsuvalt rääkida, ilma et ta peaks kohe punastama ja vabandust paluma. Vend Justuse juures sai ta tema ise olla, ilma mingisuguste piiranguteta. Ilma mingisuguste moraalinormideta, täiesti tema ise. Tema ise otsustas, mis sünnib, tema Tiffany Ülemiste. - Kuid nüüd oli võimalus, et see kala ujub merre tagasi ja tema peab endale uue püüdma. "Ta ei ole tüdruk, vaid haldjas." ütles vend Justus rahulikult kuid väsinud häälel. "Millised sinule siis meeldivad?" küsis Tiffany huvitatult ja tuli poisile lähedale ning püüdis käed tema vöö ümber panna, kuid vend Justus takistas teda. "Mis sul viga on?" ei saanud Tiffany temast aru ja solvus. "Kas ma pole piisavalt hea, vä?" "Sina oled see tüdruk, keda ma armastan, ja kelle pärast ma Qi Linile korvi andsin, kuid praegust oled sa nagu purjus ja ei vastuta oma käitumise eest!" paiskas poiss Tiffanyle valusa tõe näkku ning kõndis korterist välja, sulgedes vaikselt enda järel ukse. Üllatunud tüdruk jäi talle järele vaatama, ning kohtlane naeratus venis ta suule: "Egas ometi mina see ole vä?" küsis ta endamisi nagu Juudas Iskariot. Ta poleks seda kunagi arvanud, et vend Justus võib nii rüütellik olla ning ei ürita tema olukorda ära kasutada ja temaga manipuleerida. Mis oleks olnud kergem, kui pärast sünnitust talle külje alla ujuda, kui tema just oli tüdruku ämmamoori juurde aidanud. Ta oli siiamaani poisile selle eest tänulik, kuid oli liiga uhke, et seda talle tunnistada. Muidu oleks ta pidanud vast tänaval sünnitama, kui too kuri pastor oleks oma tahtmise saanud. Ta ei saanud siiamaani aru, miks ta teda vihkas ja ei võinud taksotki kutsuda. Kas see käis tal tõesti nii üle jõu, või oli tal midagi tähtsamat teoksil? Ta ei olnud poisi sellist ülestunnistust oodanud ega seda, et ta kohe minema läheb. "Mida see pidi tähendama?" Tiffany ei teadnud vastust sellele küsimusele. Mõne aja pärast tuli Gaabriel korterisse tagasi ning silmas Tiffanyt ja jäi sündsas kauguses ootama.
"Ja mida sina siin teed?" küsis Tiffany põlastavalt. "Ma olen auvahtkond, kuni vend Justus tagasi tuleb, poisi enda palvel, et sinuga midagi ei juhtuks - ega lapsega. Kui sul midagi vaja, siis lausu vaid mu nimi." seda öelnud, kadus ingel jälle tuldud teed. "Aga-!" üritas Tiffany vastu vaielda. "Ma isegi ei tea, mis on sinu nimi." ütles ta mõmisedes enda ette ja läks jälle oma lapsukest vaatama, kes oli päevasündmustest ära väsinud ja magas rahulikult. Tiffany vahetas ettevaatlikult lapsukese mähkmed - üks pakk oli aknalaua peale ilmunud, nagu nõiaväel, just siis kui ta seda vajas; samuti olid ilmunud peebiõli ja puuder - tänulik tüdruk kasutas võimalust ja tegi kõik toimetused ära, ning võis rahulikult diivanil kerra tõmmata. Tal oli veel aega, enne kui ta koju pidi minema. Polnud veel nii hilja. Üks tubli pärastlõunane uinak ei teinud kellegile liiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar