Justus ja Melkisedek

Kui vend Justus tagasi Takahiro korterisse jõudis, oli lapsuke rahulikult magamas. Poiss noogutas tänulikult Gaabrielile, kes vastu noogutas, end tuviks moondas ja aknast välja lendas. Hiinlannast nõid seisis lahti unustatud ukse peal ja seletas Justust. Tema oli aidanud ämmaemandana sünnitusel, ta tuli nüüd üle vaatama, kas kõik on korras ja ta haistis mingit jama. "Kus Takahiro on!" küsis ta teravalt "Läks isaga hüvasti jätma, on teine surivoodil juba." tähendas vend Justus viisakalt ja ei vaevunud kutsumata külalist peletama, vaid valvas hoopis lapse kohal. Nõid ei julenud korterisse sisse astuda vaid vaatas imelikult ringi, nagu näeks midagi, mida teised ei näe. "Ta läks siis lennukiga?" küsis nõid viisakamal ja leebemal toonil. Kui asi puudutas perekonda, sai ta aru. Isa ei võinud surivoodil üksi jätta, see oli väga halb asi. "Ei, ingliga." ütles vend Justus hajameelselt. Nõid kortsutas kulmu, kuid ei julenud ikka sisse astuda. See võis tõsi olla. Viimane kord polnud see korter nii vaenulik olnud ja ta võis siseneda, kuid nüüd oleks sellele nagu nõiamärgid külge pandud, kuid ta ei näinud neid uksel - ja see tegi ettevaatlikuks. Kui asjasse on segatud inglid, siis ei või asjata sellesse pühapaika astuda. Kuidas ta kadestas Takahirot et temale see au osaks sai. Ta oli juba kaua seda soovinud, et tema korteriga nõnda läheks - kuid kuna ta oli nõid. Ta võis ainult vähemaid vaime ja varje välja kutsuda, mitte pesueht taevaseid ingleid. Need ei vastanud tema kutsele. Justus tõstis pilku ja paistis alles nüüd aru saavat kui imelik see pilt on: "Tule sisse, ja pane uks enda järel kinni, tuuletõmbus ei mõju lapsele hästi." Ta ütles seda uneleval ja eemaloleval häälel, kuid nõid ei lasnud end sellest morjendada, ning tegi täpselt nagu teda kästi - astus korterisse ja sulges ukse. Ikka veel ebaledes vaatas nõid toas ringi ja nuhutas. Praegust ei paistnud inglid väga ligidal olevat, kuid ka mitte liiga kaugel. Ta nuhutas ka vend Justuse üle. Jah, tema kaudu nad siin käisidki. Tuli poisiga viisakas olla, et mitte teda pahandada. Äkki saab isegi kaubale. Hiinlanna vaatas murelikult lapse peale: "Mis küll sinust nõnda saab, kui sellised jõud sinu hälli ümber toimivad?" mõtles nõid endamisi.

Vend Justus liigutas oma näo aeglaselt hiinlanna poole ja küsis: "Sa muretsed lapse saatuse pärast, tahad temale ennustada?" Ta oli seda ütelnud vaiksel toonil ja selles puudus igasugune rünne, kuid siiski vaatas nõid teda ettevaatlikult. "Ma ei või ennustada kristlastele!" ütles ta pärast pikka pausi. "Lapse isa polnud kristlane ja ema pole ka selline kristlane, et see ette peaks jääma. Ta on vaid nime poolest kristlane - kas sa tahad lapse tulevikku lugeda!" küsis vend Justus uuesti ja tõusis püsti. Nõid märkas, et poisi olek oli muutunud. Endine kohtlane poisike oli omandanud meheliku oleku ja täies pikkuses püsti tõusnud. Tema lihased joonistusid selgelt välja, nagu käiks ta igapäev MyFitnessis või Forselius Bowlingus, eriti ilus oli tema kuuspakk, mis läbi T-särgi paistis. Tema rinnad olid mehelikult kummis, ja olid vana särgi trimmi tõmmanud. Ta seisis seal, nagu mingi viiking mõnest saagast ja hiinlanna kartis teda. Ta sai aru et mingi ingel on poisi peal ja et ta ei räägi iseenesest. "Mida sa sellega mõtled, ingel, ma pole kunagi kavatsenud piiri rikkuda, ma lihtsalt tundsin lapse pärast muret, et tema ämmaemand olin!" õigusta nõid ennast. Vend Justus naeratas ja hakkas piiblit deklameerima
"Tooge ette oma riiuasi,
ütleb Jahwe Jumal;
lähendage oma tõestamised,
ütleb Jaakobi Kuningas.
Toogu nemad meie ette ning andku
meile teada seda, mis juhtub;
andke teada endisi asju, mis nad on,
et me võiksime tähele panna
ja teada saada, mis nende järele tuleb,
ehk kuulutage meile tulevasi asju!"
Js 41:21,22
Hiinlannast nõid vaatles Jahwe inglit poisi kujul üllatunult. "Sa tõesti esitad mulle väljakutse?" küsis ta vaikselt "Lubad mul oma kaitsevaimu siia paika kutsuda ja temal toimida?" jätkas nõid ning vaatas ebaledes paremale ja vasakule, olemata kindel, kas võib oma silmi ja kõrvu uskuda. "Sa tõesti ütled seda, kristlane?"
Taevane rahu peegeldus vend Justuse palgelt alla nõia peale ja ta naeratas soojalt, nagu Jeesus ning nõid vajus kössi "Kas sa tulid mind piinama!" sisistas nõid ja langes tagasi. "Kas sa sead mulle lõksu? Selline on siis sinu tänu, et ma teid aitasin?!" kriiskas nõid hirmunult, silmad pärani lahti.
"Kas ma võin sinuga rääkida?" küsis vend Justus ebamaisel häälel, ning nõid võpatas vait.
"Otseloomulikult võid sa rääkida, isand ingel!" kobises nõid segaduses, "See on ju sinu korter." torkas ta veel sapiselt otsa.
"See on Takahiro korter, ma pean seda tema tagasitulekuni, et ta ise ei saa lapse järele vaadata." ütles vend Justus eemaloleval toonil.
Nõid seiras teda ettevaatlikul ja kavalal pilgul ja märkas enda kõrval tugitooli ning istus maha. Ka vend Justus võttis diivanil istet ja laps magas rahulikult hällis edasi.
"Mida laps sööb?" küsis nõid teemat vahetades, sest see oli talle harjumatu olukord.
"Tiffany tuleb ja annab talle pärast rinda!" ütles vend Justus ja jälgis nõida ainitiselt "Kas pakud ennast söötjaks?" küsis vend Justus uuesti sellel meelevaldsel kuid viisakal toonil, millega ta oli küsinud. "Kas sa soovid ennustada?" "Ema võib teel viibida ja laps võib varem näljaseks saada." vabandas nõid ettevaatlikult ja seiras poissi kahevahel olles. "Miks ta küll nii imelikult räägib? Kristlased ja nõiad ei käi kokku!" mõtles ta endamisi. "Sul on luba last sööta, nõid, sest su rinnad on Jahwe tahtel hakanud tööle." HIinlanna võpatas ja tundis tõesti et tema rinnad olid hakanud tuttavlikult surisema, nagu siis kui ta oli oma lapsi imetanud. "Mida see peab tähendama?" mõtles ta endamisi. "Kas kristlaste Jumal tõesti värbab mind lapsele ammeks?" Ta põrnitses poissi uuesti. Ei, poiss ei paistnud valetavat, ükski tema näolihas ei liikunud, nagu oleks ta marmorist valatud kuju. Ta istus rahulikult hingates diivanil ja vaatas aegajalt, et lapsuke tõesti magaks ja pöördus jälle teda vaatlema. "Kas ma tõesti võin siin viibida?" küsis nõid uuesti ja vaatas ettevaatlikult ukse poole. Kui ta kohe üles kargaks võiks ta põgeneda, kuid see pakkumine oli nii lummav. Ta oli seda alati tahtnud, pääseda mõne kristlase korterisse või majja, kuid see oli nii raske. Need olid nõnda hästi inglite poolt kaitstud, et ta ei võinud neid isegi mitte kallistada. Kohe tuli mõni ingel teda ähvardama, kui tal selline mõte pähe kargas, et võiks nagu kristlast ka kallistada. See Jahwe oli ikka armukade Jumal ja ei tahtnud oma lambukesi kellegagi jagada, ja tema Kristus Jeesus ei jäänud kaugele maha. Seetõttu ei saanudki hiinlanna aru, mis siin toimub. Ta ei saanud eestlaste sarkastilisest huumorist kunagi aru. Siis kui ta oli seal kõrtsis oma mehega peatunud ja see inglisekeeles vabandus. Ta oleks võinud rahulikult eesti keeles seda öelda, nad said aru, sest pidasid seda au asjaks, kui pikema reisi puhul sihtpunkti keele ka selgeks õpivad. Kes see jõudis koguaeg giide kasutada, egas nad rikkad ülikud polnud. Tema mees oli torulukksepp ja arhitekt, kes kujundas Hiinas pagoode ja tegeles vabast ajast fotograafiaga. Küll oli Eestimaa ikka ilus - väike, kuid siiski ilus. Nagu üliku rohuaiake, kus oli igaühele midagi. Hiinas ei olnud sellist harva ilu, olid ainult linnad ja kõrbed ning selliseid metsi ja vaimset rahu, milles võis oma kaitsevaime välja kutsuda, ei olnud. Tema kodumaa õhk oli juba liiga roojane. Mõned tema uhkemad kaitsevaimud ei tulnudki enam välja sest polnud piisavalt puhast õhku. Kuid Eestimaal oli teisiti. See nagu tõmbas vaime ligi, kes sisse kolisid. Alles eile oli ta näinud, kuidas Emma O talle naeratas ja kimonos mööda kõndis, ning ta polnud oma silmi uskunud. Isegi Yu Suurt oli ta näinud Hiinalinnas ringi kõndimas, tema "Shan-Hai Ching" kaenla all. ümisedes endamisi "Haineixi jing - viimaks olend ma su leidnud!" Kuidas võis hiinlane leida Haineixi Eestimaal ja mitte omal kodumaal, kas ta tahtis sellega oma esivanemaid solvata? Nõid polnud sellest ilmutusest päriselt aru saanud. Ja samasugune mõistmatu ilmutus oli ka see vend Justus.

"Sa küsid, kas ma püüan sind petta ja ninapidi vedada, nagu vanasti pandi pulli ninna rõngas ja selle külge seoti köis ja nõnda veeti neid Praagasse veristamisele." Nõia suu tõmbus sellise küsimuse peale kuivaks, sest ta sai aru, et küsijaks polnud mitte poiss, vaid tema ingel.
"Isand ingel!" langes hiinlanna oma istmelt põlvili, nagu Dagon oma kojas ja hakkas nuuksuma "Anna oma ümmardajale andeks, sest ma olen vääritu, ma ei või sinu heldet pakkumist vastu võtta, sest ma olen nõid ja ei või suhelda kristlastega, muidu sinu Jahwe vihastab ja laseb mind hukata. Palun ära piina mind ja lase mul minna, ma enam ei tüüta sind!" halises nõid hirmust. Sest ta hakkas mõtlema, et teda tuldi põrgusse ära viima. Midagi muud see ei saanud olla, et nii vägev kristlane lapse üle valvab ja talle selliseid väljakutseid teeb. Ta on siis oma võidus päris kindel, nagu see Eelija oli ära hukanud Baali prohvetid - oleks hukanud ka Astarte preestrid ja templiprostituudid, kuid Iisebel oli need aegsasti ära peitnud ja ei saatnud neid, nagu lubatud, jõukatsumisele. Ainult sellepärast oli need ellu jäänud, kui suur prohvet Eelija tõi tule taevast alla ja sõi ära nii veega märjaks piserdatud vettinud ohvri, ohvrikünka kivid ja selle ümber kaevatud kraavis asuva vee. Isegi põrmu oli see püha tuli ära lakkunud, jättes selle paiga mustaks tumedaks kiviplaadiks - väga ebaharilikuks selles piirkonnas. Nõid oli seda uurinud ja polnud aru saanud - selline raiskamine nõidumise pärast? Oli see Jahwe Jumal alles armukade Jumal! Ei lubanud ühtegi tallekest enda omadest teistele jumalatele toiduks. Ja see vend Justus oli samasugune, nagu Jahwe, ning nõid kartis oma hinge pärast. Ta mõtles: "Kas nüüd tuleb Jahwe mu hinge järele, ja viib mind põrgusse?"

"Olgu sulle rahu, tütreke!" ütles vend Justus malbelt ja oli püsti tõusnud ning nõia juurde läinud, kes ikka veel põrandal lömitas. Tema halisemine oli lapse üles ajanud, kes nüüd häält tegi. Vend Justus läks tagasi lapse juurde ning kussutas ta jälle magama ning tuli jälle nõia juurde, kes ei julenud isegi iitsatada. Õhk toas pragises pühadusest ja kui hiinlanna oleks suutnud, ta oleks siit minema jooksnud, kuid tema liigesed ei allunud enam tema tahtele. Ta vaatas suurte tõllaratta suuruste silmadega poisile otsa, nagu oleks tema lammas ja vend Justus tema veristaja ja valmistuks noaga tema kõri läbi lõikama. "Olgu sulle Jahwe juures rahu, tütreke, tõuse üles!" ütles vend Justus uuesti leebel toonil ja nõid tundis, kuidas üks nähtamatu käsi tema põrandalt üles tõstis ja jalgade peale seisma pani. Tema liigesed allusid talle jälle ja tema vaim sai erksaks. Ta polnud seda tunnet varem tundnud. Isegi siis kui tema kaitsevaimud olid teda kirgastamas ja nad temaga ühtisid, polnud see nõnda eriline tunne. Ta oli siis olnud noorem, nüüd oli ta juba pensionär, kuid siiski. Sel hetkel tundis ta, kuidas ta on jälle hinges noor ja kõik on võimalik. Vend Justus jätkas "Sul on Jahwe poolt luba kutsuda milline kaitsevaim iganes, et ennustada lapsele tulevikku nagu haldjast ristiema muinasjutus!" ütles poiss meelevaldselt ning nõid sai viimaks kirjakoha mõttest aru. Ta naeratas soojalt, kuid hakkas siis nina kirtsutama. Tema oli ju Fangshi-manaja. "Mul pole Ouija lauda käepärast, see on mu korteris - kas ma?" tahtis nõid ära minna. "Kui sa praegust lähed, ei julge sa enam tagasi tulla selle paiga pühaduse pärast. Pealegi pole sul seda tarvis. Jahwe ise kutsub kõik su kaitsevaimud välja, et sa ei peaks rohkem neid häbenema!"
Vend Justus hakkaski neid kõiki nimepidi kutsuma: "Huangtian Shangdi!; Cao Dai!; Nu Kwa!; Pangu!;" Iga kord kui poiss nime valjusti välja hääldas, popsatas nimetatu korterisse, ja lapsuke magas selle keskel rahulikult edasi.  "Qi-Lin!" - Ilmus välja üks roheline draakoni ja üksarviku sarnane loom, kes oli hirve kehaga ja hobuse kapjadega. Tema sarv oli pikk ja mehine nagu oleks tegemist rüütli piigiga. Ta vaatas poissi kavalalt ning kummardas ja võttis koha sisse vabastatud diivanil, sest vend Justus seisis keset tuba. Kohe moondus ta ilusaks tüdrukuks, kes kandis rohelist Mingi-siidist tehtud kleiti ning musti traditsioonilises lõikes kiharaid. Tema kaela ümber rippus hõbedast valmistatud draakoni ornamentidega ehted. Ta võttis oma lehviku välja ja tegi tuult. Tõusis ebamaine vihur ning nõid kartis oma elu eest. "Kas see kristlane tõesti kutsus välja pühad jumalad?!?" Hiinlanna ei teadnud, mis toimub ja unustas kombekohaselt kummardada. Kui see talle meelde tuli, siis tegi ta juba kohalolevatele jumalatele kombekohase kummarduse, kes laisa tänulikusega märku andsid, et võib jälle püsti tõusta. Jumalad vestlesid elavalt ja saatsid poisi pihta huvitatud pilke. Midagi sellist polnud varem juhtunud. Mitte pärast seda kui kuningas Nebukadnetsar Taanieli keha oraaklina kasutas. Veel kunagi polnud Jahwe prohvet varem midagi sellist teinud ja jumalad panid vend Justust imeks. "Guan Yin!"; Yuan-Shi-Tian-Zong!" Viimase nime peale hakkas korter värisema. Teised jumalad jäid erutusest vait ja vaatasid teraselt poissi. "Kas ta tõesti kutsus nüüd Yuan Shi ka välja?" ei saanud Pangu aru. Ta kammis oma sõlmiliste sõrmedega hallikasvalgeid laiu kiharaid oma peas, mis andsid talle paadialuse mulje. Qi Lin mängis oma lehvikuga ja naeratas kavalalt ning kehitas õlgu. "Vaatame, mis edasi saab, asi kisub huvitavaks." Teised noogutasid sellele repliigile kaasa ja võtsid lapse ümber kohad sisse, nad hakkasid aru saama, et peavad lapsele õnnistust tooma ja kui nii tähtis tegelane, kui Jahwe, neid oma sulase kaudu kutsub, siis ei saanud sellist kuninglikku kutset ignoreerida. Mitte Jahwe puhul, kes oma vihas ja raevus hävitas Soodoma ja Gomorra. Kes segas inimeste keeled ja mõtted Paabelis, nõnda et kõik keeled nüüd erineva ülesehitusega olid ja kõik chi laiali üle maa. Isegi kui inimene õpiks kõik keelte sõnad selgeks, ei pruugi ta õppida selgeks kõikide keelte chi'd et taastada seda chi'd, mis oli enne paabelit, millega oli võimalik avada taevaseid väravaid. Kas mitte sellepärast Paabeli rahvas ei mässanudki Jahwe vastu, et soovis vägisi tagasi Eedenisse minna, ja hakkasid Taevaseid väravaid ehitama, kuid temale ei meeldinud see kavatsus ja ta segas selle ära. Ning tänapäeval ei olnud enam sellist inimest, kes oleks nii palju chi'd omanud, et midagi sarnast üritada, mida vend Justus paistis tegevat. Hiinlannast nõid habises ehmunult, sest ta polnud kunagi oma kaitsevaime korraga näinud - ükshaaval küll - kuid selline au! Mida ta pidi nüüd tegema? Kust ta oleks pidanud võtma niipalju ohvreid, et neid sündsalt austada. Oi, ta oli kadunud! Guan Yin läks leebelt vananaise juurde ja hakkas teda lohutama "Ära muretse, kui ta juba nii vägevaid nimesid lausub, siis vaevalt sind ära viiakse, näed et poiss püüab vana kommet täita, rahune maha, su hing pole ohus." Ja nõid lasi ennast lohutada ning istus oma jumalate keskele neid ikka veel imelikult põrnitsedes. Jumalad tundsid end nagu kodus ja ootasid püsti seistes kuna nimiloend lõpeb, et võiksid alustada. "Fei Lian!" Teised jumalad kirtsutasid selle peale nina. "Miks ta selle tühikargaja kutsus?" Nimetatu popsatas nagu Kaval-Ants tuppa ja vaatles kelmika naeratusega kohalviibijaid, tundis Qi Lini ära ja hakkas temaga kohe rohmakalt ja avalikult flirtima, kes selle peale eriti kõrgi oleku võttis ja igati mõista andis, et pole temast huvitatud. Kuid Fei Lian ei lasnud end sellest morjendada. "No mis on, sõbrad! Pole kaua näinud!" üritas ta Cao Daiga sõbruneda "SA VÕLGNED MULLE IKKA VEEL 238 RYOD!!" urises see vastu ja põrnitses altkulmu uut tulijat. "Ma unustasin need teise pintsaku taskusse, toon kohe homme ära!" naeratas Fei Lian avalalt ning võttis oma koha sisse. Teised jumalad tegid talle põlastavalt ruumi, sest ei tahtnud temaga kokku puutuda. Kuid poiss peatus nüüd ja ei öelnud enam ühtegi nime ja teised jumalad ohkasid kergendatult.
"Lausuge oma õnnistussõnad Melkisedekile, et ta võiks oma kohta maailmas vastu võtta!" ütles vend Justus meelevaldselt. Guan Yin naeratas selle peale ja esitas küsiva pilgu, ning poiss lahkus toa keskelt ning istus diivanile, teisele poole Qi Lini, kes hakkas temaga huvitatult koketeerima, ja oli veidi ärritatud, et poiss tema ilmsetest naiselikes võludest välja ei tee. Kuid samas, eks ta oli ka kristlane. "Ta on Jahwe ja selle Kristuse omand!" lohutas end Qi Lin ja lehvitas endale jälle õhku. Fei Lian demonstreeris armukadedust, nagu talle ei meeldiks, et üks surelik tema üle trumpas, kuid vaatas samuti kõike sündivat huviga. Yuan-Shi-Tian-Zong peatas Guan Yini ja viis ta veidi kõrvale, enne kui see sai keset tuba kõnet alustada. "Räägi mulle nüüd ilusasti ära, mis siin toimub. Ma pole enam kaua maa peal olnud ja ei saa enam aru, mis dünastia meil täna on." "Eee!" alustas Guan Yin viisakalt ning vaatas küsijale vabandavalt otsa, "Me pole hiinas." Yuan Shi vaatas teda arusaamatusega "Mis mõttes, miks me keskmaal ei ole? Kas te kõik elate nüüd pagenduses vä!" Ta oli seda kõvemini ütelnud ja teised jumalad haistsid halba. Ei olnud hea kui vanajumal niimoodi vihastub, ta oli juba liiga kaua mediteerinud ja maistest asjadest eemal olnud. Ta oleks võinud paiga segi paisata nagu Soodoma ja Gomorra, ta oli sama äkilise ja ohtliku vihaga kui Jahwe. "See on üks väike pagood nimega "Eesti" - selline väike rohuaiake ja pühapaigake keskmaast läänes. Me oleme hoopis aukülalised, et Melkisedekit sisse õnnistada." rääkisid teised jumalad lepitavalt ning kõnetatu rahunes maha ja hakkas vanamehelikult torisema. "Ajasite sellise tühja asja pärast mind ülesse - ahjaa kuulsin küll - too seal ju kobises midagi." ta osutas vend Justusele, kes püsti tõusis ja ainitiselt kõnelejat vaatlema jäi. Mõlemad põrnitsesid altkulmu teineteist ja Yuan Shi rehmas käega, "Äh, kui ma juba siin olen, siis mis seals ikka, võin ka paar sõna õnnistust lausuda, une ju rikkusite mul ära." Ja vaadanud jälle poisile ainitiselt otsa "Mida Jahwe üldse mõtleb, et sinul mind välja kutsuda lasi, liha ja veri sulle seda mõtet ei ilmutanud!" küsis Yuan Shi meelevaldselt ja teised andsid talle rohkem maad. "Sellepärast, et kristlased on Jeesuse juurest ära karanud - igaüks oma telgi juurde; kes selleks, et oma naist armastada; kes selleks, et oma härga katsuda ja turule viia; kes selleks, et oma viinamägede hinda kokku arvata; kes selleks, et minna mõnele muule kaubale, või pärida koguni kindlamat linna. Kõik nad on ära jooksnud oma asja järele, kuid Kristuse järele ei jookse enam keegi." vaikus kaikus pinevalt toas ning laps ärkas jälle üles ning oli üllatunud niipaljudest uutest nägudest ja hakkas kilkama ning käsi plaksutama. Vend Justus viipas nõiale: "Mine teda toitma, võta ta oma korterisse kaasa, me peame siin väikse nõupidamise!" Nimetatu võttis kiiresti lapse, kes ei hakanud vastu, ning jooksis pa-davai korterist minema, vaatamata kordagi tagasi. Jumalad lubasid endale peenikest naeru. Tema kartlikus oli maitsev ja värskendav. Seda ei juhtunud enam tihti, et inimesed niimoodi neid austasid. See hiinlanna oli viimane Fangshi manaja tema suguvõsas ja tal polnud pärijat. Ükski tema järglastest polnud jumalate silmis armu leidnud. Nad kõik praagiti välja ja said tavalisteks inimesteks. Kes juristiks; kes pankuriks; kes riigiametnikuks, ükski neist ei vaadanud isegi vaimude poole või ei lugenud luuletusi. Nemad teenisid riiki ja ei teadnud midagi muud, et nad olid täiesti punase draakoni ja selle partei päralt.
"Ja mina peaksin nad sinu Jumala juurde tagasi ehmatama vä?" küsis Yuan Shi teravalt, "Olen ma sulle mingi koer või!" "Sa ei pea siin olema, kui sa ei taha!" ütles vend Justus meelevaldselt ja ei andnud millegagi märku, et saaks aru, kellega ta räägib. Tema näost ei näidanud ükski lihas, et ta kardaks, ega ükski higipiisk, mida ta kehal nagu polnudki. Paistis, nagu peaks vend Justus end Yuan Shi'ga võrdseks ja teised jumalad andsid veel rohkem maad. Fei Lian püüdis end korterist minema vabandada kuid sisistati vaikima. See võis kõikidele jumalatele halvasti lõppeda, kui Yuan Shi nüüd vihastub. Kuid keegi ei julenud oma sõnaga vahele segada, nad ei olnud piisavalt auväärsed. "Aga Jahwe siiski mõtles, et sa soovid endisi aegu mälestada ja natuke maad võtta!" jätkas vend Justus rahulikult ning kõnetatu seedis seda veidi.
"Kui täisväärtuslik jumal?" küsis Yuan Shi üle ja põrnitses arusaamatusest kissitades ikka veel poissi "Mida seesinane üldse räägib?" pöördus ta nüüd Cao Dai poole, kes üritas tulutult selgitada, mis maailmas parasjagu toimub. "Segaseks olete asjad lasnud-." rehmas Yuan Shi käega, "-ja nüüd tüütate mind oma vanade asjadega, kui mina olen edasi läinud." Kuid tema olek leebus ja paik lõpetas samuti vappumise. "Sa oled siis nõus?" küsis vend Justus rahulikult üle, ikka veel mingit kartust üles näitamata.
"Heaküll, heaküll, äratasid minus huvi. Kutsu see titt sisse, kui ta on söönud, saame asjaga ühele poole, ma tahaks edasi mediteerida!" torises Yuan Shi endamisi ja kõik võtsid tühja hälli ümber kohad sisse. Isegi Fei Lian käitus korralikult ja ei mõtelnud riivatuid mõtteid ei Qi Linist ega vend Justusest, ning varsti tuli hiinlannast nõid ettevaatlikult korterisse tagasi, lapsuke käte peal kilkamas. Nõid oli ka igaks juhuks mähkmed ära vahetanud, et jumalad ei pahanduks, ja lapsukese sisse õlitanud ning lõhnastanud. Lapsele oli see tseremoonia meeldinud. Kui lapsuke oma kohale pandi, lausus iga jumal oma eripärase õnnistuse, nõnda et lapsuke sai viimaks kaheksa õnnistust ja siis läksid jumalad omavahel juteldes jälle ära. "Kuid mis ma ohvriks toon?" halises nõid haavunult, et temale enam üldse tähelepanu ei pöörata. Guan Yin läks teda jälle lohutama. "Sa ei võlgne meile midagi, tütreke! Ma tänan sind selle pidusöögi eest!" ütles Guan Yin leebelt, kuid nõid ei saanud aru, enne kui ta uuesti poisi peale vaatas, kes endamisi palvetas, alles siis sai ta aru. Jahwe oli neile juba selle eest maksnud, et nad siin olid. "Muidugi!" Ja kartus tuli nõia peale, "Mis pühapaik see küll on, mis kaheksale vastu peab??" Kui ta oli jälle kombekohaselt viisakalt kummardunud, taganes ta korterist välja ning jooksis oma koju viirukit põletama. Oli küll tasuta, kuid igaks juhuks, kes neid jumalaid ikka teab, pärast panevad tagantjärele pahaks.

Ainult Cao Dai jäi teistest maha, et Justusega veidi vestelda. Ta ei saanud aru, mida Jahwe sellega mõtles, et ta hiinast oma tulevasele sulasele õnnistajaid pidi tooma, kas tal siis endal väärilisi pühakuid ei olnud. Miks ta ei kutsunud Wilkersoni või kedagi teist tähtsat nina poissi õnnistama? Mida pidi see nende kohta tähendama?