Leonidas Sumatin pidas teistele paharettidele ja krattidele loengut. Saal oli rohkem täis, kui ta oli oodanud, kuid samas kardetavatel aegadel sündis ka rohkem paharette.
See aitas tal hästi mõtteid mujale viia ja puhata sellest ebaõnnest, mis teda Tiffanyga oli tabanud. Mitte ainult ei olnud ta suutnud Mihklit seestada, et ta naine vahele segas, vaid see kuradi lojus oskas ka taevasse ronida. See ei mahtunud Leonidasele hinge, kuidas Jumal suutis tõsimeeli pedofiili taevasse lasta. Ta oli niipalju vaeva näinud, et teda kätte saada, ta isegi töötles Madise üles ja see tõhk ei võinud vihastuda ja vastu hakata, vaid pidi laskma end maha tappa. Kõik oli pöördunud pahupidi. Teda lohutas vaid see, et Besumnõi oli vedelaks löönud. Seda sai ikka töövõiduna näidata. Andis natuke hingamisruumi vanaõeluse juures, et ta liialt nuuskima ei hakkaks.
Nonii, armas rahvas, kõik te paharetid ja kratid; kaitseinglid ning meelevallad ja võimud! Kas võtsite Lewise "Pahareti kirjapauna" ikka kaasa? Terve saal mõirgas selle nalja peale haugatavalt naerda ja presenteeris oma koopiat raamatust. Ja nüüd viskame selle raamatu ilusasti siia lõkkesse, ütles Leonidas. Üks praktikant käis ridade vahel käruga ringi, millel ta ettevaatlikult ja higimull otsa ees raudtünni balansseeris, sest see oli täidetud tulega. Veel rohkem naeru ja kõkutusi. Igaüks tahtis, et praktikant tünniga just tema juurest esimesena läbi tuleks, et ta saaks oma üleolekut tolle kristlase raamatust demonstreerida. Mida üks kristlane ikka põrgu vägedest teab, et ta julgeb sellist raamatut kirjutada? Kui see kohustuslik komme oli täidetud, asus Leonidas oma ettekande peale. Ta märkas kuidas üks eriti hoolas kratike oli ühes "Pahareti kirjapaunaga" J.D. Salingeri "Kuristik rukkis"'e ära põletanud. Sumatin muheles selle üle lõbustatult ja asus asja kallale.
Kuidas me siis seda teeme? Kuidas saada inimeselt tema hing kätte? Ta vajutas puldile ja valgele ekraanile ilmus data projektorist pilt kitsejalgse ning sarvilise ja üleni karvase ning suure vatsaga pahareti karikatuur, kes ristteel õnnetult reisijalt hinge lepinguga välja kisub. Kõik saalis viibijad möirgasid naerda, ja kohendasid heldimusepisarat silma ääres ja seadsid lipsu õige nurga alla. Kõik olid korrektselt riides. Kellel oli Gucci; kellel Prada; kellel Hugo Boss või Armani. Isegi Baltmani oli ühel meelevallal seljas võimalik näha. Kõigil olid habemed ja juuksed õlitatud ja korrektselt kammitud, nõnda, et kui keegi oleks saali kogemata sisse astunud, oleks ta arvanud, et mõni Lions klubi loož siin istungit peab, või vähemasti Giideonid ja otsa igavusest jälle ümber keeranud. Leonidas vajutas uuesti puldile ja uus pilt kujutas seda, kuidas neljast väiksemast pildist koosnevas koomiksis kuri mõisnik pärast halba elu oma surivoodist hirmunult kinni hoiab ja vikatimees temast paharettide ja krattide kaasabil hinge välja tirib, kusjuures kodakondsed juba tema silma all tema vara lailali tassivad ja pihiisa talle viimast võidmist tehes, kullatud ööpoti jalaga kammerteenri poole lükkab, et see saaks selle oma mantlisse ära peita ja kaasa viia. Jälle kostab saalist kõkutamist ning hirnumist, nagu oleks keegi karja šaakaleid lahti lasnud. Leonidas tõstab käe, ja saal vaikib. See isegi oleks peaaegu võimalik nii öelda kaks ühes. Lähed kurja mõisniku hinge pärima ja tsäuh, võtad ka tema teenijaskonna kaasa. Kuid alati pole nii õnnelikud ajad. Rikkur võib ju enne surma lolliks keerata ja kõik oma vara vaestele jagada ning teenijad ennemini korraliku koondamisrahaga vabaks lasta. Tõsised ja kaastundlikud pilgud jälgisid Leonidast, kes laval seisis ja vaikemomendi võttis. "Et inimeselt hinge kätte saada, tuleb endalt enne küsida: "Mis on hing?"." Leonidas vajutas nupule ning ekraanile ilmus mõiste, mida kohale tulnud hakkasid usinasti maha kirjutama. Nüüd kostis vaid Mont Blancide monotoonset krabisemist Oxford Meetingbooki kaante vahele.
Mõiste ise oli järgmine: "Hing - See on inimese unistuste ja lootuste ning positiivsete kavatsuste kogum, mis moodustab isiksustatud terviku ja võimaldab asjade sisemist olemust füüsilises maailmas kätkeda ja selle kaudu puudutada vaimset maailma." Sinna juurde oli toodud ka hunnik kirjakohti, mis pidid viiteks olema, nagu 1Ms 2:19 kuidas Jumal lubas madalatel inimestel loodust nimetada ja palju muid sarnaseid. "Aga miks me peaksime hoolima, et inimesel on miski haisev hing?" Küsis Leonidas uuesti ja vajutas nupule, ning ekraanile ilmus järgmine rida. "Energia jäävuse seaduse pärast, ei või vaimsed olendid füüsilises ruumis kaua eksisteerida, nagu lahti lastud gaas peab viimaks hajuma. Selle ära hoidmiseks peab vaimne olend kas leidma vaba keha e. "kindlustatud linna" või seda mõnelt kehalt varastama e. "astuma lepingusse" Hingejõu või hiina päraselt chi eest saab vaimne olend muuta oma teod füüsiliseks, nagu oleks need tehtud füüsilise keha poolt ja mitte vaimolendi poolt ja selle kaudu puudutada vaimset dimensiooni, millest ta on füüsilises ruumis elades ära lõigatud..." Tekst läks veel sama monotoonselt edasi, kuid kõik kutsutud kirjutasid, nagu oleneks sellest nende elu ja noogutasid energiliselt kaasa, nagu nõustuksid nad iga infokilluga. See Leonidas oli ikka elukogenud Kratt ja temalt oli hea õppida. Või mis kratt? - Lausa Kaitseingel, tulevane Meelevald, kes vastastele molli annab ja rahva meelsusi manipuleerib, et need liialt Jumalat meeles ei peaks.
"Nii, nüüd me teame, mida me tahame, kuid kuidas me selle kätte saame? Nagu eelnevatelt piltidelt võis näha on erinevaid teooriaid meie kohta tehtud, kuid need on väga meelevaldsed ja teevad liialt palju tüli. Ainult väga meeleheitel paharett hakkab ristteel kedagi varitsema, lootuses midagi mõistlikku niimoodi kätte saada. Tõelised tegijad arvestavad aga VEAPUNKTE!" Jälle krabisesid Mont Blancid ja paberid ning oli lausa tunda, kuidas see viimane sõna trükitähtedega kolme hüüumärgi ning allajoonimisega eraldi kolmele reale kirjutatud sai. "Mis see veapunkt siis on? Eks see ole inimese pärispatu kulminatsioon füüsilises reaalsuses. Siis kui Aadam ja Eeva tegid pattu." Kõik itsitasid selle peale. Nad olid ju seda alati teadnud, et inimene on kõige nurjatum leiutis, mille Jumal iial on loonud, et pärast inglit pole ta midagi mõistlikku teinud. Eks nemadki pürgisid selle poole, et heita maha oma ebamugav minevik, milleks oli endine inimlikus et saada jumalikuks. Leonidas vajutas puldile ja ekraanile ilmus vastav kirjakoht, mis neid kirjeldas ja ütles: "Iga kord, kui inimene salgab maha, et tal mingi probleem on, või kui ta ennast eitab ja pole nõus õigesti Jumala palge ees nägema, nagu ta tegelikult on. - Vat see ongi veapunkt!" Mõned nooremad hakkasid juba plaksutama ja Leonidas nautis seda melu, kuid see plaksutamine sumbus vanemate kurjade silmade all, kes ei sallinud, et nende aega raisatakse. Nad ju teadsid kui pikk üks tegelik ettekanne veapunktidest olema peab. Saatan oli selle täpselt ette kirjutanud. Ja ainult mõni verinoor võis seda mitte teada ning valel ajal plaksutama hakata.
"Milliseid veapunkte me siis tunneme?" jätkas Leonidas võidukalt nagu mingi eduteoloog. Ta vajutas nupule ja tulid tärnid erinevate veapunktide nimetustega. Mont Blancid krabisesid ja palju lehti sai nendest täis kirjutatud. "On uhkuse veapunktid! - Ma nii armastan neid." saalist kostis köhatusi ja kõkutusi. "Nendega on nii hea poliitikuid ja kristlasi vahele võtta. Teevad midagi hästi ja siis näe, lähevad uhkeks. Ja juba saad sellist lüpsma minna, nagu lehma!" Kostis palju nõustuvat pominat ja noogutust. "Kuid ärme ruttame asjast ette. Lihtne ühe inimese lüpsmine tema uhkuse pärast on nii nüri ja väiklane töö - saad ainult ühe veapunkti kätte. Nii sa küll söönuks ei saa sest sellest jätkub ju tunniks ajaks. Ja teised? Ega sa ainult enesepärast neid kokku ei korja. Teised tahavad ka süia!" Saal muutus haudvaikseks. See oli põhjus, miks just Leonidas seda kõnet ja ettekannet pidas, ja mitte mõni muu, sest tema juba oskas neid peeni nüansse välja tuua, mis tegid heast ettekandest ja mõistetekogust suurepärase ja lausa geniaalse teemaarenduse. "Mida siis selle uhke inimesega peale hakata? - Vii ta kokku teise uhke inimesega. Sest kus kaks pead seal kolm arvamust!" Leonidas vajutas nuppu ja ekraanile ilmus veapunktiruut, mis xy teljele asetatuna näitas, kuidas inimeste ja ideede lisamisega võis veapunkte summeerida. "Seejuures peate rangelt tähele panema - kirjutage see eraldi reale üles - INIMESEL POLE KUNAGI ÕIGUS! - Teie ei tohi mingil juhul ühte inimest või ideed niipalju võimendama, et ta ülemvõimu päriks. Mispärast? Sest ta võib saada konkurendiks, aga eelkõige sellepärast, et selline ülemvõim sünnitab alistumist. Ja alistumine on kõige vastikum Jumala relv, millega ta veapunkte kustutab ja meie toidulauda harvendab." Paljud vanemad meelevallad ja võimused nõustusid sellega ja lõid vastu rinda.
"Vat see mees alles teab meie asja!". Leonidas jätkas: "Või miks me kaotasime Nebukadnetsari juures, nõnda et ta hakkas lausa Jahvet kummardama? - Sest ta oli loonud liiga suure riigi ja see oli liiga stabiilne; liiga õiglane. Inimesed võisid elada oma vaikset elukest ning pidada üksteisega rahu. Seda ei saa mitte lubada!" Veel mõned plaksutused alpidest ridadest ja kõrgid pilgud nende vaigistamiseks, kuid Leonidasele just see meeldiski. Ta mäletas väga hästi, kui tema pidi selline klaköör olema ja kohustuslikus korras plaksutama ja peksa saama. See oli hea viis õhkkonda hoida ja oma nõrkadelt kohtadelt kõnes tähelepanu kõrvale juhtida. Kuidas ta oli end sitast läbi närinud ja üles töödanud. Ta võis seda enesele nüüd lubada. See oli tema kaarnakivi, mitte selle tobeda inimese oma, kes midagi ei teadnud, kuid ta oli kasulik idioot. Sellised meeldisid Sumatinile. Et see Besumnõi tema meeskonnas aga nii lähedale oli ilmunud, see ei meeldinud talle kohe mitte üks teps. See oleks võinud väga hapralt lõppeda, kui too tibla mehisem oleks olnud. Kogu pere oleks kaotsi võinud minna. Kõik need veapunktid. Milline häbi see oleks olnud - siis poleks ta enam degradeerimise pärast pidanud muretsema, siis oleks temast endast suppi keedetud. "Kui sa näiteks toetad kristlikku fundamentaali - siis ära toeta teda üksinda, vaid toeta ka pedesid ja mitte lihtsalt toeta nõnda et on kas üks või teine, vaid pane sinna veel mõni ateist ehk nihilist kohtunikuks vahele, et asi hästi segaseks läheks ja keegi enam ei tea kelle poolt olla." Mont Blancid mühisesid paberil nagu kellavärk mingis kosmilises mehhanismis, kõik toimus sisemise rütmi ja hingamisega, vastavalt eelnevalt kinnitatud kavadele. Ei mingit tööluusi; ei mingit puhkust ega pissipausi. Nõrgemad urineerisid kaasa võetud Coca-Cola pudelisse, hoides pilgu pingsalt poodiumil, et keegi ei märkaks nende liigutustest, mida nad teevad. Praktikantide seas levitati kuulujutte sellest, kuidas praktikant oli käinud vetsus ja tagasi tulles oli kõige tähtsam osa nagu kiusu pärast mööda läinud ja keegi ei täinud oma konspekti laenata. Aga pärast võis seda informatsiooni töös vaja minna. Ja kui peaõelus teeb isikliku eksami ning pistab vale vastuse eest nahka? Ei, sellega ei võinud mitte riskida. Ka Leonidas teadis seda ja leidis need "potivennad" kiiresti publikust ülesse, kuid tegi näo nagu ei paneks tähele. Tema oli näost rohelisena jalad risti istunud ja kiusu pärast mitte midagi sellist teinud, et näidata oma pühendumust üritusele. Ning nüüd ta oli ise siin poodiumil.
"Seal kus kaks pead on kolm mõtet on kolm pead SEITSE MÕTET!!!" Ka see kirjutati tuntavalt kolmeses reas ja hüüumärkide seerias ülesse. "Nii et milleks koguda kolm veapunkti kolmelt näruselt inimselt, kui need samad kolm võivad koostöös seitse toota?" Kratid ja paharetid muigasid selle üle ja vahetasid joovastunud pilke. "Kuid kuidas see "seitse" moodustub?" Leonidas vajutas nupule ja eelmine slaid ruudukesega tuli tagasi. "See seitse moodustub sealt, kus kahel tülitseval inimesel on ikka kolm mõtet ja üks neist on ühine mõte. Kui nüüd kolmas mees sinna asemele tuleb, kas siis tema sellest ühisest mõttest osa saab? - Otseloomulikult mitte!" Saal kõkutas ja sumises natuke. "Kuidas muidu see tüli edasi kesta saab, kui kõik matsu jagavad, mille pärast tegelikult tülitsetakse!" Leonidas võttis veel ühe vaikehetke ja jätkas "Teisel ja kolmandal mehel tekib ka ühine tüliõun, mida nad esimesega ei jaga - ja nii see seitse tekibki kui üheksast ruudust kaks maha arvata, mis on seotud ideed ja tüliküsimused, mis otseselt veapunkti ei anna, kuid aitavad sellele kaasa." Sellega oli loeng lõpetatud ning Leonidas Sumatin astus poodiumilt maha ja talle plaksutati ja toodi närtsinud orhideesid, mis pidid inimeste purunenud unistusi kujutama. "Aga miks esimesel ja kolmandal ei teki ühist tüliõuna?" küsis üks naiivne paharett ja sisistati vaikima "Või sina tahad tulevasest Meelevallast targem olla ja seda teada, ise pole veel kratikski tõusnud?!" Ja pähklite rahe saatel viheldi see õnnetu saalist välja.
"Kuule tegelikult kah - " Küsis viimaks üks Meelevaldadest VIP-ruumis Napoleoni Konjaki ja Havanna sigari juures "Mis sellest esimesest ja kolmandast sai?"
"No saa aru-" naeratas Sumatin. "Kui sa selle augu ka kinni topid, siis sama hästi võiksid sa selle karikatuurina ristteel inimesele ilmuda. Siis need kolm saaksid aru, et midagi on mäda ja lepiksid ära. Selleks, et see leppimine ei saaks kunagi sündima, peavad nad kõik arvama, et mängivad teineteise vastu paremini, kui nemad sinu vastu."
Meelevallad muigasid selgituse peale õelalt ja rüüpasid konjakit. "Miks sa seda seal ei öelnud!" ümises üks lõbustatult "Ja reedaksin kõik oma trikid, ole nüüd, siis ma poleks enam mängu kõrgusel." muigas Leonidas vastu. "Pealegi, kui nad seda oma töös ise ei märka, saavad nad niikuinii supiks, milleks vihjeid raisata." Leonidas muigas nüüd eriti õelalt ja vaikselt ning paljastas hambaid eriliseks irveks. Ta irvele vastati samasugusega ja intressidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar