I
Maarika Kolumats ärkas voodis ja vaatas lage. Ta lamas veidi asemel ja mõtles. Kas see oli ehk paha unenägu olnud? Ta vaatles ennast alasti voodipeal sassis linade vahel ja mälestused möödunud ööst uhtusid üle tema. Ta tõusis voodist üles ja kõndis trepi juurde ja kõmpis sellest aeglaselt alla, nagu elaks hoopis teises maailmas või näeks und. Kuidas see sai üldse temaga juhtuda? Alasti liikus ta laua juurde ja nägi seal kirja. Selles seisid juhised duši asukohast ning kust toitu saab. Masinlikult läks Maarika duši suunas ja keeras kraanid õiges sisseharjunud variatsioonis välja ja sai täpselt õige temperatuuriga vee. Ta seisis mõne minuti tundetult veejoa sees ja lasi sellest endal üle käia. See tõesti juhtus temaga ja Jeesus ei päästnud teda! "Jeesus ei päästnud mind!" ütles Maarika vaikse pomina enda ette. Hääletud pisarad hakkasid üle tema põskede voolama ja varsti nuttis ta lahinal duši varjus. Ta nuttis ja ei suutnud oma käsi enda pesemiseks liigutada, sest iga liigutus tundus roojane. Kõik kohad, kust poiss oli teda katsunud ja suudelnud, need tundusid kui võõrad ja mitte enam tema omad. Ta vajus põrandale ja roomas nurka ning pani käed kaitseks ette, nagu tahaks keegi teda peksma hakata. Nagu ära hirmutatud ja pekstud koer nuuksus ta nurgas ja lasi veel endale peale kallata. - Kuni kostis 'piiks' ja veevoog katkes. Maarika mõistis viimaks, et see oligi poisil nii kombeks - kui ta kuulis signaali, taipas ta sellest. Segistisse oli taimer sisse ehitatud, et vett ei saaks raisata. Igale ohvrile oli määratud kindel hulk vett, millega end pesta. Kui see mõte tema meelde turgatas, tõusis temas viha. Kuidas võis see värdjas temaga niimoodi teha? Kas ta on mingi seks-mänguasi või mis? Kuidas ta oli julenud teda niimoodi ära naerda? "Ma olen talle pruut!" ütles ta valjusti, nagu võiks tema hääl protesteerida olukorra reaalsuse vastu ja seda muuta. "Ma armastan Jeesust!" Kuid ta teadis seda. Ta ei või enam kunagi Kalkutasse minna, mitte niimoodi, mitte vägistatuna. Tal ei ole enam midagi Jeesusele pühendada, sest ta polnud enam -! Ta ei suutnud seda isegi mõttesse panna, et ta polnud enam süütu. "Kuidas ma olen tallepruut, kui mind vägistati?" küsis ta vaikselt endalt ja ei leidnud vastust.
Maarika astus dušist välja ning võttis nagist ühe frotee-rätiku ja kuivatas ennast ära. Mälestused eilsest õhtust ja ööst kummitasid tema ümber nagu ahistavad poisid kiusavad väikeseid tüdrukuid lasteaias. Iga koht, mida rätik puutus tekitas temas nüüd erutust, ja ta tundis - jah, ta tundis seda. Ta oli nüüd naiseks saanud. Ta polnud enam tütarlaps. Ja ta vihkas enda ilu. Miks ei olnud Jumal teda loonud jänesemoka või esile tungivate hammastega, siis poleks poiss teda ometi ju tahtnud! Ja ta puhkes peeglisse vaadates nutma, mis rätikute kõrvale oli riputatud. Ta nuttis kogu selle aja kui ta oma juukseid korda sättis. "Ei! - Keegi ei tohi teada, et minuga nõnda juhtus!" Mida küll inimesed ütleksid, kui nad teavad, et Maarika Kolumats on vägistatud? Kas nad üldse usuvad seda või ütlevad, et ta oli ebasobivalt riides või käitus väljakutsuvalt? Kas keegi usub teda, et ta on ohver ja mitte koletis? Kas ta suutis seda isegi uskuda... Mis üldse toimus? Millal oli ta poisile nõnda külge löönud, et temas sellist himu sünnitada? Ta ei teadnud seda. Ta ei suutnud end üheltki patult tabada ja tundis end kui Iiob oma elu varemete otsas. Mida ta peab nüüd tegema? - Kõik oli kadunud! Kõik tema unistused halastajaõena leprosooriumis? Kes tahaks lasta end katsuda ja põetada vägistatul? Ta tundis, nagu põeks tema pidalitõbe. Ta vaatas peeglisse ja nägi seal vakladest ära söödud nägu, mis aeglaselt määndub. Ta oli surnud, polnud enam midagi teha. Ta ei võinud enam kunagi kellegile silma vaadata, sest tema au oli surnud. Oli vaid üks asi, mida sai selles olukorras teha. Maarika nägi üht maniküüri komplekti aknalaual ja tõstis käe, et seda võtta ning võttis küüneviili sellest välja ja ihus vastu peegli klaasiserva teravaks. Ta oli just relva tõstnud, et endal veenid läbi lõigata, kui Jeesus tema käe peatas. Enne kui tüdruk jõudis midagi teha või öelda, oli üks ingel Jeesuse teise käe viipe peale Maarika valgesse kalevisse riietanud. Riide lõige oli kuninglikult maitsekas ja istus hästi tema seljas. Kui nüüd Maarika tundis, et ta on riides ja Jeesus ei või tema rüvetatud keha enam näha, puhkes ta hüsteeriliselt nutma, pigistades küüneviili rusikasse peksis ta sellega Jeesuse rinda: "Miks? Miks? Miks? Miks? Miks? Miks? MIKS!"
Kui ta mõistis, mida ta teeb, pillas ta tapariista ehmunult maha ja jälgis, kuidas see verisena põrandale langeb. Kui ta pilgu tõstis, nägi ta Jeesuse rinda, mis oli ikka terve ning vaatas arusaamatult talle otsa. Jeesuse silmad olid sama sügavad kui poisi silmad, kuid seal oli piiritu kaastunne ning mõistmine. Maarika puhkes uuesti nutma ja viskus Jeesusele kaela: "PALUN ANNA MULLE ANDEKS!!!" Ja nõnda nuuksudes nõjatus ta Jeesuse rinna vastu, kes vaikis ja patsutas teda kallistades pead. "See ei olnud sinu süü." ütles Jeesus viimaks. "Sa ei teinud midagi valesti, ja ei võinud kuidagi seda vältida." Maarika vaatas Jeesusele otsa, ta vaatas ja anus oma pilguga. Miks küll pidi ta seda kannatama, kui ta pole isegi milleski süüdi? "Gunther Eluri tahtis vägistada Tiffany Ülemistet ja mitte sind, kuid ei julenud. Ta tahtis endale enne tõestada, et suudab."
Kui see mõte Maarikale viimaks kohale jõudis jäi ta Jeesust ehmunult jõllitama. "Sa tahad öelda, et ta võib nüüd -?"
"Ei, ta ei julge veel." ütles Jeesus rahulikult. "Tiffany on tema jaoks liiga mürgine ja tugev, et ta võiks veel julgeda." jätkas Jeesus oma mõtet.
See oli siis tõsi, ta oli liiga nõrk, sellepärast see temaga juhtuski. Oleks ta olnud kui Tiffany Ülemiste, siis poleks teda kunagi vägistatud.
Jeesus kallistas tüdrukut hellalt ning läinud ta oligi. Tüdruku kõrvu jäi vaid tuvi tiibade kahin ja malbe: "JUMAL ARMASTAB SIND, MAARIKA, ÄRA TAPA ENNAST!"
Sel hetkel ei suutnud Maarika Kolumats seda eriti uskuda. Mida see õieti tähendas - Jumal armastab teda? Kuidas võis Jeesus teda armastada, kui ta pidi seda läbi elama, ja mis kõige hullem, see võis kellegiga veel juhtuda? Mida ta peab nüüd tegema?
Korraga tundis Maarika valusalt, kuidas tema kõht koriseb ja ta läks järgmise juhise suunas ning tõi väljast ühe termose ja valmis pandud soojakukarbi tuppa lauale ning avas selle. Sees olid kanakoivad ning leiba ja rediseid. Tema olukorras oli seda vastik vaadata, kuid ta ei hoolinud ja kugistas need ühe ropsuga alla, imedes kondid viimsestki lihast puhtaks, ning hammustades redist kõrvale ja kulistades pool-leige kohvi kurgust alla. Leivad näris Maarika kõige viimasena, sest ta tahtis mõtelda.
"Ma pean Tiffanyt hoiatama!"
Ta vaatas oma riietust ja taipas. "Ei, inglirüüs ma ei või ilmuda, kus mu riided on!" Ta hakkas pilguga oma riideid otsima, kuid need polnud kusagilt leitavad. Ta katsetas kapiga ja leidis otsitava korralikult nagisse asetatuna ülesse. Isegi aluspesu oli korrektselt oma sahtlisse pandud. Maarika võttis oma pesu ja pani selga, olles oma rüü endalt heitnud. Ta oleks tahtnud oma pesu ära põletada. Poiss oli neid käperdanud - kuid seda sai hiljem teha.
II
Tiffany Ülemiste ärkas oma voodis, mis asus tema toas. Ta vähemalt mäletas, et see oli kunagi seal asunud. Kõik keerles tema ümber ja ta haaras peast kinni. "Peavalu!" ägas Tiffany veekalkvel silmadega ja loivas öösärgis oma toast kööki, kus teda ema hommikukohviga ootas. Tal polnud oma tavalist kaaslast "Postimeest" ega "Maalehte" ees ja Tiffany kortsutas selle peale kulmu. Ta pidi aga kohe peast jälle kinni haarama, sest mõtlemine oli praegust valus. "Kas pea valutab, tütreke, ma teen sulle midagi pohmelli vastu." ütles Irina malbel kuid rabedal toonil ja asutas apelsini mahla klaasi valama ja lõi Tiffany üllatuseks sellesse toore kanamuna rebu sisse ja segas lusikaga korralikult läbi. Kõige lõpuks piserdas Irina sinna tšillipipart peale ja andis klaasi üle tütrele. "Ma pole joonud." ütles Tiffany imestunult, kuid jõi siiski ravimi ära. Tal hakkas kohe natuke parem. Peavalu hakkas taanduma ja ta suutis selgemalt mõelda. "Ma pole seda kunagi väitnud." ütles Irina tasasel toonil ja veeretas oma kohvitassi käes.
"Kus isa on?" küsis Tiffany et pinevat vaikust katkestada ja teemat vahetada. "Madis on Kaarnakivi juures!" ohkas Irina ja vaatas kõrvale. "Ta isegi ei märganud, mis tema tüdrukuga juhtus, et teda polnud hommikulauas." Tiffany tahtis juba küsida, mida see tähendama peaks, kui kell köögis lõi lõunatundi ja ta sai ise aru. Ta ema oli kohvitassi otsas lõunani oodanud. Ja nagu välja paistis, polnud ta tilkagi joonud. Kohvitass oli ääreni täis külma kohvi ning Irina vaatas talle murest murtuna otsa. "Sa oled nüüd Saatana pruut!" ütles ta vaikselt ja pööras jälle palge ära.
Tiffany vaatas teda kohkunult. Kas ta oli öösel unes oianud ja ta ema oli ukse peal kuulatanud? Kuidas võis ta sellest teada? See oli ju unenägu! Kuid mõistmine langes temale, nagu raisakull korjuse peale. "Jeesus ütles sulle?" sisistas Tiffany süüdistavalt ja vaatas põletava pilguga oma ema. "Kas seal on mingit vahet, või tahad sa seda kellegi eest varjata?" küsis Irina rahulikul toonil. See ajas Tiffany veel rohkem närvi. Kes ta enda arust oli? Mingi pühak või? Kas tema polnud kunagi pattu teinud, kas tema polnud kunagi millegi vastu mässanud? Mis õiguse võttis ta nüüd seal istuda ja talle moraali lugeda, kui ta polnud temale kunagi öelnud-? Tiffany põrnitses vihaselt käed rusikas oma ema ja keeras otsa ringi ja trampis oma tuppa tagasi. Ta märkas alles oma toas, et tal on tühi klaas ikka veel käes ning asetas selle kummutile.
Pärast hommikuvõimlemist ja lõõgastavat vanni, tundis Tiffany end palju paremini. Mälestused eilsest ööst panid teda ikka tänulikult naeratama. Ta oli tõesti teadvuse kaotanud ja veel niikaua maganud. Seda polnud Mihkliga kunagi juhtunud. Ja väike süükihvatus nügis tema südant, kuid kadus kiiresti. Korraga tuli Tiffanyle meelde.
"Oi kurat, homme on naisteväärkohtlemise teavituspäev ja ma pean loengut pidama!" Ta oli selle täiesti unustanud, kuid polnud ka mingi ime. Niipalju oli vahepeal juhtunud. Ja ta polnud isegi midagi kirjutanud. Mida ta üldse selga paneb? Ta vaatas oma juukseid. "Uhh, millal ma viimati juuksuris käisin?" küsis ta õõvastusega ning pani kohe aja kinni. Tiffany lubas endale, et tuleb kena päev nii täna kui homme.
III
Mihkel vaatas taeva äärelt alla ja ägas leinas ning Gaabriel noomis teda hoiatavalt: "See on sinu enda süü, et sa nüüd surnud oled ja ei või oma naisega olla." Mihkel vaatas kahetsevalt edasi ja pomises rohkem endale: "Kuni surm meid lahutab - tehniliselt ma ei ole enam tema mees." Mida ta ometi mõtles, kui ta läks Madise käest Tiffany kätt küsima. Täielik ületapp nagu ameeriklased ütlevad. Tal oli juba tüdruk käes, kas ta tõesti tahtis oma tegu isa ees õigustada ja ei suutnud taluda mõtet, et keegi võib mõelda, et ta on kuidagi pedofiil? - Sellepärast et tema naine oli 14! Ingel vaatas teda kaastundlikult ja leebus veidi. "Noh, vähemasti said sa taevasse sisse. Sa peaksid Jeesusele tänulik olema, et ta seal piirkonnas viibis, kui su hing kehast välja lendas." Kui Mihkel selle peale mõtlema hakkas, kortsutas ta kulmu. "Mis kirjakoha alusel mind üldse siia toodi? - Ma olin ju alaealisega abielus!" Kuid ingel manas endale sfinksi pilgu ette ja ei öelnud midagi.
Mõlemad seisid taevaäärel edasi ja vaatasid kuidas Tiffany ennast päevaks valmis seab ja mida ta mõtleb. Tiffany läks juuksurisse ja pläkutas sealsete tüdrukutega pikalt laialt tühjast-tähjast nagu oleks see talle meeldinud, ehkki varem oli ta selliseid tüdrukuid mõttes siunanud. Pärast seda sai ta mõne kursuse kaaslasega kokku ja laenas oma konspekti ja ei unustanud kelneriga flirtida ja talle jootraha üle andes õela silmapilgutusega oma telefoninumbrit pakkuda. "Väljavalitu" langes näost ära ja lõi risti ette ning kadus kiiresti tagaruumi. Teised tüdrukud vaatasid teda hämmingu ja ilmse heakskiiduga. "Kus sa seda trikku õppisid? - Kas sa arvad et ta helistab?" "Kindlasti mitte, ta on ju kristlane, kas te ei näinud risti ta kaelas!" ja tüdrukud läksid kohvikust välja itsitades ja juteldes poistest ning poliitikast ja ilmast ja poistest ja viimasest riiete väljapanekust Montonis ja poistest ning milliseid kingi homsel üritusel kanda ja kelle käevangus peaks üldse sinna minema ja veel rohkem poistest. Kõik vaatlesid vaimustunult Tiffany Ülemistet, kes rahulolevas olekus tüdrukute karja keskel kõndis nagu mingi rockstaar või avalik kuulsus. Kõik kadestasid teda, kõik tahtsid tema sarnased olla ja küsisid temalt alati nõu, kuidas oma juukseid sama ilusaks saada ja piha sama peeneks ja muid selliseid asju. Mõned vanamammid vaatasid tüdrukute kampa mööda minemas ja vangutasid päid: "Noorus on ikka täitsa hukas!" ägises üks "Jah, minu ajal ikka niimoodi ei olnud!" ähkis teine vastuseks. Üks tüdruk oli kandnud eriti kõrget tangat, ja see vaatas üle tema teksa ääre, mis eriti tüdruku tagumikku rõhutas. Kui tüdruk märkas, et vanamemm hukkamõistval pilgul teda jälgib, siis laksas ta endale demonstratiivselt kolm korda vastu kannikat ja vanamemm kadus kiiresti risti ette lüües nurga taha. Ta kuulis veel üle õla vaadates, kuidas keegi venekeeles kurjalt haliseb, püüdes kinni sõnakatkeid nagu: Bog vosmi... Spassi nas... iistinno voskress... krov evo... jne. Neil oli liiga lõbus et hoolida. Mida see neid üldse huvitas, mida mingid mutid tänavalt nendest mõtlevad? Maailm on nende päralt, noorus on ilus aeg!
Mihkel ei vaadanudki nende tüdrkute peale vaid jälgis Tiffany kõnnakut, nagu poleks midagi muud olemas. Hääletud pisarad voogasid üle ta põskede. Ingel vaatas teda kaastundlikult ja vangutas pead. "Kannata ära, poiss, sa ei või nagunii maa peale teda päästma minna!" Jeesus ilmus nende juurde ja Gaabriel andis au ning läks muude toimetuste juurde. Jeesus seletas poissi ja ütles: "Kas sa kavatsed mulle probleeme tekitada?" Mihkel vaatas talle mõistmatul pilgul otsa. "Kas ma saan midagi oma käitumises muuta?" Jeesuse olek leebus veidi. "Ei, ei saa, hea et sa ei kavatse üle ääre minna ja Tiffanyt kummitama hakata, ma juba kartsin et võid selline olla." Ja Jeesus läks edasi, ning jättis Mihkli mõtlikult Tiffanyt põrnitsema. "Ma olen täielik idioot! Selline võimalus, ja ma mängisin ta teise kätte - ja veel Saatana! Mida ma õige mõtlesin?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar