Surmavarjuorg

Kui Gunther oli Tiffany poolt maha tapetud sattus ta imelikku paika. Kõik selles oli hall ja sünge, nagu mõni vana must-valge film minevikust. Guntherile meeldis Charley Chaplini vaadelda ja tema nalju - need olid tema meelest palju naljakamad kui Mikey Rooney või mõni muu tänapäeva koomik. Ju olid siis kehvemad tingimused, et tuli loota ainult näitlemisele, et siis paremini filme teha osati. Nüüd ta pidi hea filmi leidmiseks minema kuskile nurgapoodi ja ostma endale mõne bankoki; hiina või jaapani selle žanri filmi. Valged mehed ei osanud õudukaid teha. Nad olid liiga hästi makstud. Selleks, et head õudukat teha, pidid sa ise õudukas elama ja eeskuju järgi tegema. Kuid tänapäeval ei teinud enam keegi midagi eeskuju järgi - kõige jaoks olid dublandid - õigeid näitlejaid polnud enam olemas. Ja see morjendas tõsiselt Guntherit. Ta ei saanud aru, kuhu ta oli sattunud - oli see taevas või põrgu? Ta vaatas enda ümber ja nägi ainult raagus igerikke puid. Isegi tuul ei puhunud siin paigas ja tal hakkas kõhe. Mõnes kohas nägi ta jõesängi, kuid seal polnud vett. See paik paistis - surnud. Kui ta selle peale mõtles, nägi ta oma pahemal käel ühte kuju. Ta vaatas selle poole ja nägi, et see on mingi tüdruk. Ta tahtis juba teda hüüda, kui peatus. See oli nii imelik tüdruk. Ta oli riietatud üleni musta, ja kohati ta riie narmendas, paljastades kahvatut valget nahka. Tema juuksed olid valged ja pikad ning ta oli luider - nagu mõni nais-narkomaan, kes end tänaval odava hinnaga kätte annab, nagu "Meie mees" sellest laulis. See kotiriie - Gunther tundis selle vanadelt piltidelt ära, mis mõnes kirikus olid löövidel, mis surmatantsu kujutasid - ta taipas seda. See on surm, keda ta vaatab. Poisil hakkas kõhe ja ta pööras ringi, et vaikselt siit paigast kaduda. Kuid ta oleks nagu tüdrukusse sisse jooksnud, kes tema ees asus ja talle otsa vaatas. Ta ei saanud aru. Ta oli olnud nii kaugel ja ei vaadanudki tema poole, ja nüüd oli ta tema ees, kuigi ta ümber pööras. Ta püüdis uuesti ümber pöörata, kuid sellest polnud kasu. Paistis, nagu pöörleks ümbritsev vaade, kuid mitte nemad.

"Gunther Eluri!" ütles surm temale madalal kurguhäälel. "Tule kaasa!"

Gunther oleks tahtnud sammu tagasi astuda, kuid ei suutnud. Tema jalad ja käed ning keha üldse, ei kuulanud enam sõna. Ta sai ainult abitult surmale otsa vaadata. Kui ilus ta oli - see tüdruk. Surm oli väga ilus tüdruk ja ta tundis valulikult, et tal läheb kõvaks. Kuidas sai siin paigas üldse selle peale mõelda?! Kuidas sai selles olukorras üldse mõelda??! Ta ei saanud enam aru, mis toimub. On see mingit sorti karistus tema tegude eest. Ta püüdis vabandust paluda, kõige eest, mis ta oli elu jooksul valesti teinud, eriti Maarika Kolumatsi vägistamise eest. Ta sai aru, et kuidagi on see asjaga seotud. Kuid tema õuduseks, ei suutnud ta isegi oma keelt liigutada. Sõnad surid ta meelel ja häält ei tulnud välja.

Surm naeratas talle mõistvalt ja ütles.

"Mu nimi on Azrael! Kas sooviksid minuga kohtama tulla?" Gunther ei soovinud päris kindlasti kohata surmaga. Ta polnud kunagi sallinud selliste tüdrukute vägistamist, kes nii katki olid - mida oli seal üldse murda, kui tüdruk juba tänaval elas! Ta tahtis oma saaki taga ajada ja murda ning nautida vallutust. Kuid, et ta oleks nii luidrat tüdrukut või alaealist pannud. - Kui Tiffany Ülemiste ei näinuks nõnda täiskasvanulik välja, nagu oleks ta 22 aastat vana, siis ei oleks suutnud ta tema peale vaadatagi. Ta ei sallinud pedofiile - ja miks ta oleks pidanudki, kui täisealisedki tüdrukud end talle kaela heitsid. Seetõttu ei suutnud ta ühtegi suhet kaua pidada - need tundusid nii ebareaalsed. Kuidas sa usud kellessegi, kes kohe on nõus. Ainult sellepärast, et su perekonna nimi on Eluri? Et su isa peab bordelli ja ööklubi ja sinuga tuleb hästi läbi saada, et salaja sisse hiilida. Vana Eluri ei sallinud alaealisi oma äris, kui ta mõne sellise tabas, siis läks ta täiesti endast välja. Elurile meeldis aus äri piiri peal, kui sai inimestele nende himusid pakkuda - viisakalt, mitte pealetükkivalt. Ja ta ise suutis end vaos hoida, neid kahte elu lahus hoida, isegi kohati kirikus käia, ja ei näinud selles probleemi. Gunther nägi selles päris mitut probleemi ja pidas seda silmakirjalikuks, kuid ei julenud seda kunagi isale näkku öelda. Ta mõtles, et ei suuda niipalju kätekõverdusi teha, kui isa võiks temalt selle peale nõuda. Ta kartis ja austas oma isa, kes suutis nõnda elada, nagu tema ei suutnud. Kuidas sa elad selliste võimaluste juures ainult ühe naisega? Ta ei saanud sellest aru. Kuidas küll tema isale naiste ilu niimoodi ei mõjunud? Ja nüüd oli ta siin ja pidi surema. Ta tundis, kuidas ta pole üldse valmis surema. Kuidas ta võis seda üldse tunda, kui ta oli juba surnud? Ta mäletas seda. Tüdruk oli tema tükkideks rebinud. Ta ei võinud teda lihtsalt tappa, ei, ta pidi tema ära tõurastama. See oli viimane mälestus, mida ta oma kehast mäletas - ja ta ei suutnud seda enesele selgitada. Kuidas tal võis olla mälestus oma surnud kehast, nagu vaade "Unreal'is" kui keegi su maha kõmmutab? Kas nõnda see pidigi olema? Ta ei osanud sellele küsimusele vastata ja tal oli äärmine õõvastav hirm. Ta ei teadnudki, et võib nõnda tugevasti hirmu tunda.

Surm naeratas jälle ja hakkas end lahti riietama. Gunther tundis, kuidas iga hilbuga, mille surm endalt võttis, sama liiki riie tema kehalt pudenes. Varsti nad olid mõlemad alasti ja surm vaatles hindavalt tema jäigastunud meheau. Gunther puhkes nutma. Imelikul kombel võis ta siin paigas nutta, sest pisarad langesid maha, ja kuivasid kohe ära. Neist paigust, kuhu pisarad langesid, tärkasid vilkalt mustad orhideed ja kasvasid ülesse, ainult et ära kuivada ja õrnas tuules närtsida ning minema kanduda. Varsti oli paik jälle surnud. Ka tuul vaikis, nagu oleks tema töö tehtud, kui lille jäänused olid minema pühitud. Paik oli jälle kõle ja tühi - olid ainult tema ja surm. Gunther tahtis paluda oma elu eest; palvetada nagu ta polnud veel kunagi palvetanud - ta ei osanudki palvetada - kuid nüüd soovis ta, et oskaks. Kuid talle ei tulnud ühtegi palvet meelde. Ta suutis vaid mõelda: "Jeesus, aita mind!"

Surm naeratas ja tõstis õrritavalt sõrme ning viibutas seda, nagu noomiv ema ei luba poisil enne sööki kommi võtta. Ta tegi seda aeglasel nautival viisil, nagu Guntheril meeldis tüdrukuid õrritada, ja ta tundis, kuidas ta seda tahtis. Ta ei suutnud põgeneda ja pidi abitult vaatlema, kuidas surm talle lähemale küünitub. Nende nägude vahel oli vaid õrn pragu. Kui ta oleks veel lähemale tulnud, oleks tema riist tüdruku vittu tunginud ja ta oleks saanud surma keppida. See mõte korraga erutas ja pelutas teda? Kas ta riist kukub kõdunenuna maha, kui ta seda teeb? Kas ta määndub ära ja sureb vakladest näritud tarindina? See mõte tekitas talle piinavalt valu, et tema ilus keha peab nõnda kaduma.

Surm vaatles teda haletseval ja osataval toonil
"On valus, kuid kannata ära poiss, ära nüüd poolele teele pidama jää! See on sinu osa, sinu elatud elu eest, ma ei teadnudki, et sa mind nii väga ARMASTAD!" Gunther ei saanud aru, mida Azrael sellega mõtleb. "Kõik, need korrad, mil sa keppisid tüdrukuid ja lootsid saada suguhaigust, aga ei saanud. Ma jälgisin kõrvalt, kuidas sa veneruletti oma kehaga mängisid, kuidas sa end maksma panid tüdrukute seas. Ma pole varem näinud mehepoega, kes nii väga soovib surra, kui sina. Nüüd on Tiffany Ülemiste mu südamesoovi täitnud ja su siia läkitanud. Ma peaksin talle mõnda kirikusse küünla läitma. Ma tahtsin juba ammu sinuga kohtuda, kuid ei võinud sulle järele tulla, et sa oled Eluri! Te olete sama elujõuline sugu kui Metskult - te ei hävine nagu karuputk." ta ütles seda nii tunnustaval toonil, nagu oleks tal Guntheri ees aukartus.

"Kas sa ka tead, kui paljud sinu tüdrukutest on enesetappu teinud, et sa neid sel viisil võtsid ja siis maha jätsid?" küsis surm osatavalt.
Ei, ta ei teadnud seda, ta isegi ei vaevunud surmakuulutusi lugema või sellele tähelepanu pöörata, kui mõni ta endine ära kadus nagu maa alla ja enam telefonile ei vastanud ega Facebookis ei kirjutanud. Ta mõtles eneseõigustuseks alati, et ju said isad teada ja panid nad kuskile kloostrisse lukutaha, või mõnda katoliku kooli pattu kahetsema. Egas tema ei sundinud kedagi oma riista otsa istuma. Ta oli oma välimuse ja päritolu vang. Temalt oodatigi, et ta oleks naistemees. Tema vend oli ju pede ja ei võinud perekonna traditsioone edasi viia. Kui see välja tuleks, siis sõidaks isa katus kindlasti minema.

Azrael tõi kusagilt välja ühe üriku ja hakkas nimesid ette lugema. See oli pikk nimekiri - kas ta tõesti oli oma lühikese elu jooksul niipalju tüdrukuid ära keppinud? Kas ta oli tõesti niipalju süütusi võtnud ja siis tüdrukuid hüljanud, kui nägi järgmist vittu nurga tagant välja tulemas? Ta ei olnud neid kokku lugenud ja selle peale mõelnud. Nad olid nagu gasellid temale ja tema oli kõrbelõvi, kes neid kütib. Miks ta pidi end süüdi tundma, see oli eluseadus, et mehed kepivad naisi. Mis selles nii imelikku oli?

"Sa näed, kui palju häid kingitusi sa oled mulle toonud, ja mina arvasin, et inimesed vihkavad mind." ütles Azrael ja lakkus oma musti huuli. Korraga vaatas ta kõrvale ja kortsutas kulmu ning vandus veidi. Kui ta jälle poisile otsa vaatas, ohkas ta veidi pettunult. "Tuleb välja et su aeg pole siiski käes. Ma siiski ei läida Tiffany Ülemistele küünalt, ta kutsub sind tagasi. Paistab et üks tüdruk tahab sind nii väga, kuid ma annan sulle andeks, sa oled väärt, et sind oodata. Me kohtume varsti uuesti." seda öeldes hakkas Azrael kõdunema nagu mustad kaselehed ja kandus tuulega eemale, kuni tema naiselikku kuju enam ei olnud. Gunther tundis, et tal pole enam kõva ja et ta on valgeisse riideisse mähitud. Kogu ümbruskond puhkes ilusasti õide ja ta tundis, kuidas kuldne valgus teda ümbritses. Järgmisel hetkel oli ta jälle oma kehas ja tundis iga keha ruuttolliga valu. Kõik tema nahk põles, nagu oleks ta ahju visatud. Tema pea valutas kohutavalt. Tal oleks nagu eriti raske pohmell olnud, ja neid oli tal päris tihti, kui ta pidi oma süütunnet alla neelama. Gunther oli ka narkootikume tarvitanud ja kohati see aitas; kohati aga mitte. Tema suguvõsa elujõu ja vastupidavuse tõttu ei saanud ta päriselt sõltlaseks jääda. Alati tuli mingi lagi ette, kust ta ei saanud rohkem kaifi tunda. See oli temas pettumust tekitanud, nagu kahvatu roimar, kellest Nietzsche oli rääkinud. Nõnda kõneles Zarathustra oli ainus raamat, mida Gunther suutis lugeda - kui asi puudutas filosoofiat, siis olid kõik muud raamatud tema jaoks suletud. Kuid Nietzschega polnud niimoodi. Ta oli nautinud seda luulet ja seda sarkasmi. Nietzsche oli tema masti mees ja oskas kirjutada, nõnda et temagi aru sai. Muidu ta vihkas luulet, et see nii eluvõõras oli olnud.

Ta vaatas Tiffanyle silma ja tundis ta ära. Nägi põlgust ja tülgastust tüdruku silmades ning mingit haletsuse virvendust. Ta ei suutnud seda Tiffanyle andestada. Kuidas julges ta tema mehelikkust nõnda alandada ja temale, Gunther Elurile, kaasa tunda? Kes ta enda meelest oli? Kas Jumal? Kurat? Kes oli Tiffany Ülemiste, et ta julges niimoodi riietuda ja elada ja nüüd tundis talle poisi olukorras kaasa? Kas tema oli enese silmis parem? Nad olid ju sarnased. Gunther oli teise elunautleja kohe ära tundnud, kui ta klassiruumi astus, kuid ei võinud teda - ta oli alaealine. See käis tema põhimõtete vastu. Ainult tema väga arenenud välimus hüvitas tema kehva iga.
Ja mida see nägemus üldse tähendas, mida ta oli näinud?