Püha õhtusöömaaeg

I

Kell oli 3.14 öösel, kui Tiffany leidis end jälle oma hinge troonisaalis. Lutsiver oli jälle oma karmiinpunases rüüs platsis ning Leonidas Sumatin samuti, kuigi tema hoidis veidi eemale. Ta vist polnud eelmist kohtumist tüdrukuga päris unustanud, kui ta vaimses võitluses alla jäi. Nad tervitasid ja kätlesid viisakalt ning liikusid edasi söögilaua juurde. Seekord oli lauas rohkem külalisi ja elav keskustelu. Iisebel ja Eeli pojad olid seal; Bileam ning Aakan samuti, ehkki tema hoidis veidi omaette. Aegajalt tegi mõni külalistest kohatu nalja lauahõbeda kohta, et seda ei sünni taskusse pista, kuna nad elavad unenäos. Aakan punastas iga kord selle peale ja torises endamisi. "Ükskord elus olin nõrk, tahtsin olla rikas, ja ikka pole seda unustatud." Leonidas sadas hästi sõbralikult tema paremale käele ja püüdis teda lohutada. "Mis sa arvad, kas sulle nAIsed ka meeldivad?" Aakan läks näost valgeks ja püüdis kellegi teisega rääkida, kuid kuna keegi muu ei tahtnud päris praegust teda Sumatini käest päästa, siis pidi ta seda õelutsemist edasi taluma. "Ai, Ai, ma ei teadnudki et sulle üldse ei meeldi nAised!" õelutses ta edasi.
"Kuidas su sulased elavad, kelled ma sinult üle lõin?" küsis Tiffany krati käest ja naeratas ülbelt ning varjamatult. Leonidas läks näost punaseks, vaatas siis abi otsivalt Lutsiveri otsa, kes pead raputas ja lahkus löödult torisedes lauast. Aakan vaatas talle tänulikult otsa, ja pärast seda lõppesid kõik Ai-naljad ära. Kõik istusid lauda ja lasid end ümmardada.

"Kas õppisid palju täna?" küsis Lutsiver oma kohalt.
"Jah, Genisha tutvustas mind paari ruunivaimuga ja ma õppisin armujooke tegema." Tiffanyl ei olnud "Tökat" meelest läinud ning see päev oli väga meeldiv olnud. Nii hea oli teada, kui suur huvi tema isiku vastu on. Ja isa ikka oli ära välislähetustel ja ei võinud teda kasvõi üheks õhtuks külastada; midagi temaga koos teha. See teadmine morjendas teda natuke, kuid ta soovis siin õnnelik olla, nii et ta lükkas selle kusagil meele tagasoppi. Paistis et Tiffany vastus polnud päris Lutsiverile meeldinud, sest ta kortsutas kulmu ja liigutas tülgastusest suulaes keelt ja palus endale veini juurde valada.
"Kas miski häirib sind Lutsiver?" küsis Tiffany ja kutsutud jäid lauas veidi rohkem vait.
"Ah, ei midagi, ma llihtsalt ei teadnud, et see vanatoi veel elus on. Kas ta ikka käib ringi, nagu oleks pudelitäie äädikat ära joonud." muigutas Lutsiver huuli.
"Sa siis tunned teda?" küsis Tiffany huvitatult. Tänaseks eineks oli konjakis mooritud sealiha rohelise riisi papaya ning aprikoosi lõikudega, kukeseene kastmes. Teisel vaagnal olid täidetud kartulid - selleks olid kartulid, mis pudrumassiks töödeldud ja millest olid suuremad käkid tehtud, nende sisse oli pandud tšilli-hakkliha ja maisi segu koos vähekese tilliga. Igale käkile oli eraldi küpsetuspaberist lehvik ümber meisterdatud selllise filigraansusega, nagu oleks see kartulikoor. Sekserile oli keegi kuhjanud kõige hõrgumaid trühvleid ja assortiikomme. Juba selle vaatamine tegi iga külalise täiesti näljaseks ja kuulates Tiffany ning Lutsiveri kahekõnet, anduti söömismõnudele.
"Nojah, väga põgusalt. Me pole just parimad sõbrad, ei satu tööasjus just tihti kokku." ujus Lutsiver viisakalt küsimusest mööda ja Tiffany naeratas viisakalt, selle kallal rohkem torkimata.
"Mida sa ruunivaimudest tead, ma nägin ainult kuute?" küsis Tiffany edasi ja saal jäi vaikseks. Leonidas kortsutas närviliselt kulmu ja vaatas Lutsiveri otsa, kes lihtsalt huvitatult muigas ja silmadega irvitas, tema suu oli täiesti sundimatu edasi ja miski tema olekus ei reetnud kohmetust. "Sa elasid tõesti kuue ruunivaimu visitatsiooni üle?" küsis Lutsiver õhkõrna aukartuse noodiga hääles ja mõtles veidi. "Nojah, su nimes on kuus erinevat tähte, siis saan aru küll. Kuid see on ikkagi märkimisväärne." Kuna Lutsiver oma tavalist iseloomu ei näidanud, läks lauas keskustelu edasi ning Tiffany ja ingel võisid segamatult vestelda, samas kui teised külalised keskendusid söögile ning oma teemadele.
"Mis selles nii erilist on?" küsis Tiffany natuke kohmetunult ja sonkis oma taldrikule asetatud sealiha tükki. Miks see nii suur asi olema pidi et ta kuue isikuga rääkis. Tavaliselt oli tema klassis rohkem inimesi kui kuus ja siis ta ka ei põdenud. "Oled sa kunagi Delfi oraaklist kuulnud?" küsis Lutsiver ja Tiffany ei saanud teema vahetusest aru, kuid otsustas kaasa mängida.
"Ehk see viib kuhugi."
Ta raputas pead, kuid vaatas siiski huvitatult inglile otsa.
"Tavaliselt, kui oraakel räägib oma vaimudega, saab nägemuse, on ta pärast igat visitatsiooni jumalatega üliväsinud. Reeglina ei käi oraaklil üle kolme jumala päevas, kuid sina rääkisid kuue ruunivaimuga - ja enne seda sa kindlasti ei tegelenud ka lõõgastava massaaši või meditatsiooniga, vaid pingelise õppetööga?" täheldas Lutsiver elutargalt.
 "Ja sa ikka käid ringi nagu Duratselli jänku!" muigas Lutsiver edasi.

Tiffany suule venis lai naeratus. Ta tegeles kergelt punetades oma toiduga ning Lutsiver tegi sundimatult sedasama. Miski ei reetnud seda, et ingel oleks kuidagi küsimisest häiritud või tema peale solvunud, et ta selliste asjadega täiskasvanut oli julenud tüüdata. Siin oli tal palju kergem rääkida, kui ärkvel olles, kui ta pidi alati teiste vanust ja sugu arvestama. Ta ei teadnud, et see peaks teda kuidagi väsitama, kui ta vaimudega räägib. Võibolla kohtumine Lutsiveriga oli teda viimane kord natuke rohkem läbi võtnud, kuid see oli ka selle pärast, et Tiffany läks päris lõpuni. Ühel hetkel kartis ta juba et hammustab naudingu ajal mehel pea otsast, nagu palvetaja ritsikas. Ta ei tahtnud et Lutsiver nõnda sureks, nagu tema mees. Ka Genisha oli teda süüdistanud ja öelnud, et tema on süüdi. Ja see näris tüdruku küljes. Pärast seda, kui itaalia õhulist Gelatot toodi, mis kohapeal valmistati, et tema õhulisus kauem püsiks, räägiti veel tühjast tähjast, kuid mitte millestki karjuvast, mis tema huvi oleks püüdnud. Lutsiver õgis oma pilguga hoopis Tiffanyt kes õrritavalt tegi näo, et teda hoopis huvitub kõnelus Bileamiga ja pani oma käe vanamehe õlale ning plaksutas ripsmeid. Kõnetatu kohmetus veidi ja lahkus vabandades lauast. "Mis temal viga on, pole kunagi naist näinud?" haavus Tiffany selle peale.
"Ah ära pane tähele, ta on Jahwe poolt." muigas Hofni õelalt.
"Tema kuulutas ju Iisraelile suurt võitu, kui vaenlase kuningas teda üles ostma tuli!" õelutses Piinehas takka.
"Temale üldse ei kõlvanud kuninga and!" muigutas Hofni taas ja mõlemad vennad muhelesid endamisi. Iisebel sekkus ka juttu.
"Ära pane tähele. Nad on ikka veel kibestunud, et Jahwe nende käest seaduselaeka ära võttis, nad olid ju preestrid. Jahwe oleks pidanud nende eest võitlema ja sõtta tulema kuid jäi - hiljaks." venitas Iisebel, ja need kes seda lauas lähemal istununa kuulsid, naersid õela repliigi peale.

Tiffany mäletas seda lugu piiblist veidi erinevalt, kuid sellised ajaloolised asjad võisidki vaieldavad olla. Ka Eeli pojad naeratasid julgelt ning ei kohmetunud. "Sa oleksid hea templineitsi teinud - Tiffany!" täheldas Piinehas, mille peale vend teda hoiatavalt müksas.
"Mida? Võib ju ometi talle komplimendi teha, ega ma temast tükki ei hauganud!"
Ka Lutsiver muigas ja jõi oma veini ja sõi Gelatot. Tiffany vaatas küsivalt Iisebeli otsa kes muigas. "Ah, ta magas nende templineitsitega, tead küll temasuguseid." pööritas vana printsess silmi. Tiffany naeratas ka avalalt ning tõusis lauast püsti ja asutas tantsupõranda poole, ning Lutsiver oli varsti tema kõrval, kuid selle asemel haaras tüdruk üllatunud Piinehasil käest ja tantsis temaga. Vihane Lutsiver sai enesevalitsuse kiiresti tagasi, ehkki joogikaallaja targu kaugemale astus, et mitte karikasisu pähe saada. Tiffany tahtis teada, millist kleiti templineitsid kandsid, et seda Maarika pulmas kanda. Kohmetunud Piinehas seletas kõik üksikasjad ning tants oligi läbi ja Tiffany pöördus jälle Lutsiveri poole.

"Tundsid minust puudust vaeseke." nokkis ta ingli kallal, kes oma tavalist naeratust viskas ja tema pakutud käe vastu võttis. Ta viskas tühjaks joodud karika enne joogikallajale ja tuhises muusikameistrile silma pilgutades mingit tango; flamenco ning pasodoble ristandit tantsima. Ingel oskas ka kiiresti tantsida ja Tiffanyl oli tegu, et kõiki kujundeid õigesti välja mängida. See hakkas rohkem meenutama vertikaalset keppimist - kõik need asendid, kus nad maandusid ja ihu ihu vastu kokku puutusid. Selle tantsu looja pidi kuratlikult geniaalne olema.
"See võiski tema loodud olla." muigas Tiffany endamisi.

Ingel ei lasnud tema silmi hetkekski oma pilgust lahkuda. "Kas sa oled Piinehasi peale armukade, et ma temaga flirtisin?" küsis Tiffany sundimatult.
"Mis? Temaga?! Üldsegi mitte." ütles Lutsiver sundimatult, ehkki üks murekurd oli talle silma juurde tekkinud.
"Sa tead mõnda head rätseppa, kes minu juhtnööride järgi kleiti teab õmmelda, nüüd kus ma tean, kuidas Iisraeli templineitsid riietuvad." küsis Tiffany sundimatult edasi.
"Ah, sa küsisid seda siis." hingas Lutsiver kergendatult. "Sa võid minu oma kasutada, kes mu rüü tegi. Leonidas annab talle tellimuse edasi."
Tiffany naeratas kavalalt ja ei öelnud enam midagi vaid tantsis. Viimases võttes oli tema nagu tiridammis ja Lutsiver hoidis tema pihast veel kinni, et ta päris maha ei kukuks.
"Selles asendis oleks huvitav olnud seda teha. - Kõikide nähes see tähendab." mõtles Tiffany endamisi. Kui külalised endamisi ära läksid ei saanud Tiffany muidu, kui pidi küsima Iisebeli käest. "Kas tüdruk võib tüdrukut armastada?" Naine vaatas teda kavalalt, enne kui vastas. "Miks mitte, kui tunne on olemas. - Pealegi annab see jumalateenistusel parema ühenduse kui see toimub naiste vahel. Sinu kaitsevaim saab sinuga paremini suhelda. Teised viisid kuidas kaitsevaimu paremini siia kutsuda on läbi mõne looma- või inimvere ja selles suplemise."
"Ma ei küsinud päris seda." mossitas Tiffany "Mind huvitas ainult seks." Iisebel vaatles teda kaastundlikult ja emalikul pilgul. "Tütreke, elu ei jookse kuhugile eest, küll sul on kõige tajumiseks ja kogemiseks piisavalt aega."

Seekord ei jäänud Lutsiver kauemaks ja vabandas end tööasjadega välja. Tiffany pidi pettunult üksi jääma, ehkki ootas enamat.

II

Hommikul ärgates oli Tiffany lõõgastunud ja ei mingit pohmelli nagu eelmine kord, ta läks kööki ja juhtus ootamatult isaga kokku. "Kas nägid midagi ilusat unes." püüdis Madis teda lohutada. "Midagi! Ma nägin mitte midagi erilist!!" rõhutas Tiffany igat silpi ja võttis röstsaia hambusse ning kahmates oma kohvitassi, keeras otsa ringi.
"Ja milles mina süüdi olen?" solvus Madis Irina poole vaadates. "Sa ei tervita teda just igal hommikul, ise lubasid laupäevakutel temaga olla." püüdis naine diplomaatiline olla ja rüüpas oma kohvi. "See oli päris päikseline Tiffany" muigutas ta edasi. "Nüüd on tal pidevalt sellised tujud, nüüd kus sa rohkem tööl oled."
Madis vaatas teda pika pilguga ja ütles siis. "Noh nüüd on mul rohkem aega. Järgmised kolm laupäeva olen ma täiesti olemas, siis saab vana võlga tasuda." lausus ta reipalt. Irina pidas paremaks mitte vastata, mis ta sellest plaanist arvab. Ta teadis liiga hästi, kuidas mobiil tema Madise nagu välk selgest taevast ära võtta võis, ning ilusad lubadused luupainajaks muuta. Ta ei tahtnud jälle oma tütart õhtul mossitamas näha. Võibolla lohutab teda šoppamistuuri ning õhtuse tüdrukute filmiga. Ta polnud neid kunagi heaks kiitnud, kuid ta pidi kuidagi moodi oma tütrega aega koos veetma. Pärast võis veel last vaatama minna.

Kui Tiffany oma ruumi tagasi jõudis, istus Jara tema voodipeal ja ootas viisakalt. Tiffany kortsutas kulmu. "Sa end nooremaks ei võiks teha, ma ei suuda sinu hambutusse lõusta vaadata." torises Tiffany ja punastas, kui aru sai, mis oli öelnud. "Palun vabandust." Ta lõi silmad maha ja võttis röstsaia suust ära ning pani koos kohviga laua peale. "Kas toon sulle midagi?" püüdis Tiffany viisakas olla. Jara naeratas tänulikult. "Miks sa üldse vabandasid, ma tean kes sa hinges oled, sa ei pea midagi etlema minu ees." Tiffany punastas veidi. "Genisha ei luba mul endaga nii lugupidamatult rääkida."
"Ja siis sa mõtlesid, et mina olen samasugune, et tema mind sulle tutvustas - saan aru." noogutas Jara kaasa.
"Ühe tee võiksid mulle küll tuua, ma joon Kardemoni ja melissi teed kibuvitsaga." ütles külaline pärast pinevat vaikust. Tiffany läks kohe ukse juurde ja võttis ühel teenijal nööbist kinni, kes mööda läks, poetas õige sõna suunurgast ja tuli tagasi Jaraga suhtlema.
"Ma tulin siia sinu õpinguid edasi aitama, sest arusaadavalt ei või Genisha siia ilmuda - sa oled ikkagi tüdruk." muheles Jara. Tiffany naeratas tänulikult. Genisha tema toas oleks sama meeldiv kogemus olnud kui Jeesus tüdrukute vetsus, kui ta teada sai, kes tema last hoiavad. Ta mäletas seda siiamaani elavalt, ning oli õnnelik, et võis seda vältida. Ta ühtlasi kahtles, et Genisha laseb endale munadesse lüüa ja nii viisakas temaga on.

"Kellega ma täna kohtun?" küsis Tiffany ja istus põrandale maha ja võttis lootoseasendi. "Eh; Dagaz ja Ur lubasid sinuga kohtuda." noogutas Jara kaasa. "Kas Genisha jõudis juba sulle öelda, kuidas kaitsevaimu ja šamaani vahel lood on?" küsis Jara tõsiselt, kuid Tiffany raputas pead, mõtles veidi ja lisas siis. "Ma kohtusin unes Iisebeliga ja tema seletas, et oraaklid väsivad ära, kui oma jumalaga kõnelevad." Jara põrnitses tüdrukut kulm kipras. "Ma oleksin eelistanud, kui ainult Genisha sind õpetab, kuid nähtavasti tuntakse sinu vastu mitmelt poolt huvi. Selle vastu ei saa aidata, kuid muidu on see jutt õige." Jara võttis mugavama asendi ja hakkas rääkima. "Šamaani vägi oleneb otseselt tema käsutuses olevatest kaitsevaimudest. Need kaitsevaimud jagunevad ka erinevatesse rollidesse. Ühed on niiöelda teenijad vaimud, kes väga sind ei kurna ja neid võib sul kasvõi neli kümmend seitse olla. See kõik sõltub sinu elamise suurusest, kui suure mugavusega sa harjunud oled. Siis on veel kaitsevaimud, kes oskavad ka sõdida ja meelevallaga kaitsevaimud, kes oskavad teisi kaitsevaime sõjas käskida ning juhendada - nende välja kutsumine on kõige kurnavam." Jara tegi oma juttu pausi, sest Tiffanyl oli selline ilme peas.
"Vabandust, aga mina ei taju mingit muutust, kui ma teiega räägin. Kas see tähendab et te pole eriti tugev?" ta lõi kohe pilgu maha ja punastas. Jara naeratas soojalt.
"Tavaliselt ei ole šamaanid ühtlasi kaarnakivi omanikud või ise selle füüsiline manifestatsioon." "Miks mitte?" julges Tiffany uuesti küsida. Jara muigas soojalt küsimise peale ning naeratas elatanult. Oli näha, et ta tundis siin olemise üle rõõmu, et võis temaga rääkida. Ta vist ei saanud eriti tihti vaimumaailmast välja. "Püüa seda ette kujutada niimoodi, kui Miljardär ühtlasi võidab Euro Jackpoti ja saab Nobeli rahupreemia samal aastal, kui tema firma rekordkasumit toodab." Tiffany noogutas mõistvalt, kuid kortsutas kulmu ja tahtis vastu vaielda. "Ma ei ole-!" tahtis ta öelda, kui Jara käe tõstis ja teda pedagoogilikult katkestas. "Ma vist praegu ei salli sinu vastu vaidlemist. Kui sa nõrk oleksid, siis ma vaevalt siin oleksin. Ma ei ilmu mitte igale šamaaniõpilasele, mul ei ole selleks aega." Keegi koputas uksele, ja Tiffany tõusis avama, kartes, mida ütleb teenija nähes võõrast tema toas. Kui ta tee teenijalt vastu võttis, oli ta veidi pettunud, kui ta selle ilma vaevata lauale panna võis - teenija pöördus oma asjatoimetuste kallale. "Ää muretse, ainult sina näed meid! Egas ma inimene ole." muheles Jara voodi peal. Kui Tiffany selle peale mõtles, sai ta ise ka aru, et see oleks olnud imelik, kui tema teenija samuti vaime ja haldjaid näeks. Tüdruk ulatas tee külalisele, kes selle tänades vastu võttis ja siis pöördus Tiffany tagasi põrandale istuma, lõpetas oma röstsaia, mis oli juba jahtunud ja jõi leiget kohvi peale. Ta märkas alles nüüd, et oli suhkru ja koore unustanud.

Üks noor neitsi ilmus tuppa ja kummardas nende ees. "Eh, juba kohal?" küsis Jara lõbustatult "Sa ei pea üldse niimoodi kummardama, sa pole teenija." täheldas ta kõrgilt. Eh nägi välja, nagu oleks ta Tiffany noorem õde. Nii kuskil kaheksa aastane näost õhetav plikatirts. "Mida tema ka teeb?" küsis Tiffany lõbutatult. "Ma aitan sul muutuda ja teistega rohkem leppida." naeratas Eh ujedalt. Tiffany naeratas talle kahtlevalt tagasi, kuid samas, kui ta järele mõtles võis sellisest ruunivaimust kasu olla, kui ta suudab niimoodi mõnes seltskonnas paremini ellu jääda. "Ta meeldib mulle." ütles Tiffany "Oled ikka kindel?" küsis Jara soojalt, "Sellist otsust ei saa pärast ümber teha, ta vaid paistab nii süütuke, tema kohta käib vanasõna "vaga vesi; sügav põhi" - tema pärast viskuvad neitsid näkiks ja tapavad ennast, kui tunnevad end mitte enam vajalikuna oma külale ja perekonnale." tähendas Jara õelalt ning Eh lõi pilgu maha. Tiffany vaatles ruunivaimu suurenenud huviga. "Ma ei teadnud, et ta nii äge on, no siis tahan ma teda lausa topelt."
Ja kui Jara teda mõistmatult jälgis lisas ta vabandavalt. "Ma ei saa oma vanematest päris aru, ega lävi nendega eriti." Selle peale noogutasid mõlemad ruunivaimud mõistvalt. "Siis võib Eh sind tõesti aidata." nõustus Jara viimaks ja nimetatu istus tema kõrvale, paremale käele.

Välja ilmus kahekümne nelja aastane tüdruk, kes samuti paistis Tiffanyga sugulane olevat. Neil kõigil olid mustad juuksed ja piimvalge nahk, ning kitsas kirsipunane suuke.
"Tema annab sulle uut jõudu iga päeva alustamiseks, kui sa soovid unustada eilset ja möödunud ööd." tähendas Jara elutargalt, ning uus külaline noogutas selle peale. Tiffany noogutas laisalt vastu. "Ta paistab kah kasulik." Dagaz võttis Jara pahemal käel istet. Pärast seda ilmus välja nelja kümne aastane vanem naine, kes kõrgilt Tiffany üle vaatas. "On alles kasvatamatu laps, teda tuleb palju õpetada." Ur jäi seisma, kuhu ta ilmus ja sai teiste poolt kurje pilke vastuseks. Tiffany istus alandlikult põrandal ja küsis ettevaatlikult. "Ta kuidagi meenutab Genishat" Jara vaatas muigvelsui Uri peale ja tagasi. "Ur on Genisha kaitsevaim."
Tiffany ei saanud jälle aru. "Ma arvasin, Kenaz on Genisha kaitsevaim - kaarnavaim noh!"
Ka Ur võttis selle peale muiata ja pani käed rinnal risti. "Genisha ei salli ikka veel Kenazi, et see tema ruunišamaaniks tegi. Ta tahtis kangesti kristlaseks jääda. Siiamaani nutab selle pärast." Jara vaatas Uri tõsiselt ja tõusis püsti et temaga lähemalt rääkida. "Ära üle pinguta, ma lähen nüüd puhkama, siin on juba piisavalt palju õpetajaid."
"Sa oled alati natuke ülbe olnud oma väe pärast." torkas Ur talle vastu. "Ma ei jää sulle kaugele maha, sa tead!" nohises ta kõrgilt.

Kaks naist põrnitsesid teineteist altkulmu ning Tiffany köhatas viisakalt.
"Kas me läheme toast välja ja laseme teil selle selgeks rääkida, püüdke tuba mitte liigapalju väristada, siin elavad teised inimesed ka, kes meist ei tea."
Ur vaatas tühjal pilgul teiste külaliste peale ja siis tagasi Jara peale.  Kui ta tüdruku lause tähendust mõistis, muigas ta endamisi. Ta astus Jaral teepealt ära ja vanamemm kadus pilklikult nohisedes. "Mina aitan sünnituse juures ja olen kõige uue loomise juures." tähendas Ur tähtsalt. "Kas siis ka kui Tyr külla ei tule?" tähendas Tiffany muiates ning Eh ja Dagaz hakkasid nalja peale itsitama. Ur vaatas nende peale tapval pilgul ja teised ruunivaimud muutusid korrektsemaks. "Ma näen, et olen õigesse kohta tulnud. Me saame sinuga päris headeks sõpradeks!" Ta vaatas Tiffanyt sellisel pilgul, nagu tahaks teda terveks sajandiks pärast tunde jätta, ning Tiffany vastas mässumeelse pilguga vastu. Talle oli Jaraga rääkimine rohkem meeldinud.

III

Isa Gregorius tegeles oma järgmise tunni ettevalmistamisega, kui Uku tema kabineti uksele koputas. "Saad sa mind korraks aidata?" venitas ta laisalt, hoides sigarit käes. "Koolis ei suitsetata." ütles isa Gregorius viisakalt ja üldse mitte süüdistaval toonil ja pöördus tagasi oma töö juurde. Uku vaatas muiates oma sigarit, kustutas selle vastu metallist karpi ära ja pani karpi ning karbi põue.
"Ma mõtlesin liittunni peale, et Tiffanyt paremini õpetada." muigutas Uku uuesti.
"Kas sa teistest tudengitest ei huvitugi." vaatas isa Gregorius kiusajat küsival toonil. Talle eriti ei meeldinud Filosoofia õppejõud ja ta isegi ei teadnud miks. Ta püüdis õiglane olla ja mitte kohe sildistama hakata, kummatigi kui ta ise siin uus oli ja teiste omaksvõttu vajas.
"Mitte eriti, ma pole kristlane, et ma kohtlaseid armastama peaksin." tähendas ta muiates ja istus ühele toolile, mis külalistele mõeldud oli.
"Miks sa siis üldse õpetaja oled?" küsis isa Gregorius teravalt ja võttis siis leebema tooni. Selline jutuajamine oli hea viis teisi õpetajaid paremini tundma õppida.
"Sest mulle meeldib arusaajaid õpilasi õpetada - mitte iga aasta ei satu ma kokku nii aruka tüdrukuga kui Tiffany - sellepärast ma üldse seda kannatangi." Munk põrnitses veidi altkulmu ja hapul pilgul Uku Seppa, enne kui vastas. "Mis asjus sa üldse tulid ja kuidas see liittund sinu silmis välja hakkab nägema?"

"Sa tunned teist käsku piiblis?" küsis Uku Sepp laialt naeratades ja isa Gregorius kortsutas kulme. "Miks ma ei peaks teadma?: "Sina ei tohi enesele teha ei nikerdatud kuju ega midagi sarnast sellega, mis taevas üleval; ei sellega mis all maa peal, ega sellega, mis vees maa all on!" 2Ms20:4 Mis sul sellest?"
Uku naeratas veidi munga ärrituse peale. "Ma kavatsen rääkida, kuidas kõrbenomaadis liiva peal tinti tegid, et raamatuid kirjutada."

Selle peale hakkas isa Gregorius langetõbiselt turtsuma
"Nomaadid ei kirjutanud raamatuid ja ei teinud tinti - vesi on liiga kallis et sellise jõleduse peale raisata - neil oli verbaalne traditsioon!"

Uku naeratas veel laiemalt. "Sa isegi teadsid seda probleemi - kas sinu piibel on ka suulises traditsioonis?" küsis ta laisalt venitades.
Munk võpatas selle peale ja sai aru. Iga kord kui ta piiblit luges, rikkus ta teist käsku, et see oli enne antud, kui Juudid paikseks jäid ning õppisid tinti kasutama ja kirjakunsti abil sõnu raamatusse talletama. Kuid sellega kujutasid nad kõiki neid asju, mida nad ei võinud teise käsu järgi kujutada. Piibel oli nende puuslik, mis keelas neile osadust Jahwega.

Kuid munk kogus end kiiresti. "Sellepärast meil ongi Kristus ja ta rist et meid Jumalaga lepitada, kes me kõik patused oleme!" andis munk sündsa vastuse.
"Sa siis oled liittunniga nõus?" küsis Uku soojalt ja tõusis püsti ulatades isa Gregoriusele tere käe ja mitte kaks sõrme nagu tal mõne inimesega kombeks oli.
Munk piidles terekätt vaenulikult, kuid tõusis siiski püsti ja kätles viisakalt. Pärast nimede vahetamist leppisid nad materjalides kokku ja Filosoofia õppejõud loivas kõkutades kabinetist välja.

Kui ootamatu külaline oli kadunud, tegi isa Gregorius kiire palve.
"Jumal su teed on ärauurimatud. Vaid sina tead, miks ma sain seda kannatama. Lase sel liittunnil korda minna ja mitte mingit ateislikku laimu sellest sündida!"
Pärast seda edenes töö palju reipamalt ja ta võis paremini keskenduda. Ta võis selle veel ümber pöörata ja Tiffanyle selgitada, kui hea on olla Jumalalaps. Ta oli juba oma lühikese elu ajal nii palju kannatanud. Isa Gregorius ohkas veidi ja tegi kaks Ave Mariat ja neli Gloriat.