Moria poeg (1Ms22)

I

Tiffany oli raamatukogus lugemas. Teda ärritasid sellised tööd, mille tagamõtet ta ei taibanud. Isa Gregorius oli palunud tal kirjutada essee teemal, "Mis on Tiffany elu mõte?" Oleks ta seda retooriliselt küsinud, poleks mingit probleemi olnud. Filosoofid küsisid Elu mõtte kohta kogu aeg - kuid küsida seda tema elu kohta, isiklikult. "Milleks seda üldse küsida?" Sama hästi oleks ta võinud küsida, miks on Jumal olemas. Nagu see teda üldse kottis. Ta teadis, et Jeesus on olemas, sest oli temaga kohtunud, kuid mis siis. Ta teadis, et inglid on olemas - ja isegi kurat. Ta oli isegi ruunivaimudega kohtunud. - Mitte veel kõikidega, kuid see aeg polnud kaugel. Eks ta nägi ka kõiki inimesi enda ümber - ja ennast kõige selle keskel. Loodust enda ümber, kogu selle ilus ning kauniduses. "Huvitav mida Kenisha mulle järgmisena õpetab, kui ma kõiki olen näinud?" Mõtles Tiffany valjusti, ja seda taibates, kortsutas kulmu. Ta vaatas enda ümber. Kedagi polnud - ta oli raamatukogus - milline terve mõistusega inimene veedaks aega raamatukogus? See rahustas teda veidi. Tähendab, keegi ei saanud teda kuulda, ja Tiffany hingas kergendatult.

Ta pöördus tagasi oma lugemismaterjali juurde. Et isa Gregorius oli kristlane, siis mõtles ta, et võibolla on abi mõnest piibliloost. Kuid kui ta hakkas piiblit mõttega lugema ja mitte, kui lihtsalt ükskõik millist raamatut, tekkis tal probleem. Selle lood olid mõttetud. Kõik algas sellest, et Jumal lõi taeva ja maa, ning oli oma ilusa tööga rahul, kuid siis tegi inimese, ning see, kasutades oma vaba tahet, läks untsu ja tuli "vale vastuse" pärast Eedeni aiast välja ajada. Tiffany meelest oli see nii ebaõiglane ja mõttetu. Kas Jumal oli tõesti ühe õuna peale kade? "Või kui Jumalale ei kõlvanud Kaini käest taimetoitu vastu võtta, et ta oli lihasööja." - nõnda tõlgendas seda Tiffany - "Kas oli siis mõtet teise head andi põlata ja ta mõrvani ässitada?" See kõik tundus nii mõttetu ja ei andnud talle vastust, kus see hea looming pidi peituma, mille üle Jumal oli seitsmendal päeval nii rõõmus olnud?

Või oli see rõõm teist laadi, nagu mõni end segi töödanud mees pärast rasket päeva kokku variseb ja ei oska enam midagi sidusat mõelda. Siis paistaks ka kõige jaburam asi hea tööna. - Kuid siis poleks see kuidagi mõttekas, millele religiooni ülesse ehitada. "Mis oli selliste jutukeste kokku kuhjamise mõte?"

Mida rohkem Tiffany luges ja selle üle mõtles, seda rohkem see teda ärritas. Kas tõesti pidi õigus olema Kogujal, et kõik on tühi töö ja vaimu närimine! Kas ka tema elu lõpus peab ta kohtlaselt naeratama, et kõik oli asjata, nagu mingi hullumeelse luul? Talle ei meeldinud see mõte. Tiffany tahtis, et tema elu oleks mõttekas, mitte mõttetu. Et see läheks korda, et sellest hooliks keegi.
"Kui vaid Mihkel veel siin oleks!" mõtles Tiffany jälle valjusti ning oli enese peale tige.
"Mihkel on surnud!" ütles ta endale ja sukeldus raamatuisse.

Ta luges meeleheitlikult edasi, et leida midagi, mingit mõtet, mis tema päästaks, mis tema lunastaks, annaks talle lootust, et on mingi mõte sellel nõmedal raamatul. Miks ta pidi end üldse sellega piinama? Tiffany märkas, et oli jõudnud kahekümne teise peatükini ja luges sellest, kuidas Jumal kiusas Aabrahami ja käskis sellel oma lemmiklaps ohvriks tuua. Talle tuli meelde, mida Iisebel oli ütelnud: "Inimohver teeb vaimumaailmaga suhtlemise lihtsamaks!" Kuid miks see nii oli? Miks pidi keegi tapma, selleks et saada mingit ühendust? Tema poleks kindlasti interneti ühenduse pärast tapnud või millegi muu eest, ehkki tema filosoofia õppejõud teda alatasa üle laipade minemise võime pärast kiitis. Ja nüüd oli jälle üks selline kirjakoht, kus Jumal nõudis verd. "Miks see Jahwe nii verejanuline on?" urises Tiffany endamisi.
"Mida te silmas peate?" küsis raamatukoguhoidja, kes oli kuskilt välja hiilinud, nagu metsast välja karanud karu, kes hobusevarsa mõtleb kaasa viia. Tiffany ärritus, et oli jälle valjusti mõelnud, ning lükkas piibli lahtiselt üle laua vanema poolse naise ette, kes oma krunnis juustega tagurpidi teksti seletas. Paistis, et ta ei pidanud raamatut õigetpidi keerama, et aru saada, millest seal juttu on. "Ah see! Miks sa pidid selle kirjakoha valima, see on." Raamatukoguhoidja tegi kõnesse pausi ning laksas kaastundlikult keelega ning urgitses midagi põsest, "See on heal juhulgi raske kirjakoht. Ehk valid midagi kergemat." Ta oli rääkinud väga soojal toonil, kuid ometi oli see Tiffanyt haavanud, et keegi julges tema ellu sekkuda ja mõista anda, et mingi kirjakoht võib Tiffany Ülemistele liiga raske olla. "Kahjuks on see pea kirjakoht, mida ma essees mainima pean, ning sellest pole võimalik loobuda." venitas ta sarkastiliselt. Raamatukoguhoidja vaatas teda kaastundlikult.
"Kas teie teate raamatuid inimohverdamise kohta - et ma mõistaksin, miks seda üldse oleks vaja teha, milleks sellise asja otstarbesse uskuda, noh?" küsis Tiffany ärritudes omaenda küsimuse peale.
"Noh sellisel teemal on sul väga raske mõnda mõistlikku raamatut leida, et see raamatukogu ei spetsialiseeru nõiakunstile." ütles Raamatukogu hoidja hapu näoga.
"Samuti on see ohtlik, mistõttu on see seadusevastane. - Keegi võib hakata neid ellu rakendama." Kahetses raamatukoguhoidja kuivalt edasi.
"Võibolla Tartu Ülikooli arhiivis on midagi?" mõtiskles ta valjusti, kuid mitte väga enesekindlal toonil.

Tiffanyl jäi selline mulje, nagu oleks naine tahtnud talle mõista anda, et parem kui sa selliste küsimustega kuhugi mujale lähed. Tiffany oli juba valmis oma asjad kokku pakkima, kui raamatukoguhoidja ootamatult midagi ütlema hakkas.

"Rowlingul on midagi varikätkide kohta, kus ta tapmisest on rääkinud - see on küll proosa teos, kuid lähim, mida te sellel teemal võite käsitleda." Üllatunud Tiffany vaatles, kuidas raamatukoguhoidja mõtlikult ringi vaatas, otsitava riiuli leidis ja sealt raamatuid välja kiskuma hakkas. Lõpuks tuli ta suure kuhilaga tagasi, kus oli lausa seitse raamatut. "Kas ma pean need kõik läbi lugema?!" küsis Tiffany tülgastunult ja vaatas hapu pilguga vana naise otsa. "Ma kardan et küll, sest ma ei mäleta enam, mitmendas osas varikätkidest räägiti - see pole päris minu kirjanik, mulle meeldivad kriminullid, kus on ehtsad sündmused, mitte väljamõeldised!" ütles raamatukoguhoidja veidi nipsakalt ning pöördus oma töö juurde tagasi.

Tiffany oigas veidi ja võttis kõige õhema raamatu esimesena, mis osutuski esimeseks osaks. Ta ei jõudnud eriti kaugele, kui teda uuesti segati. Luule Priimaa oli välja ilmunud, ja vaatles tema lugemisvara veidi üllatunult ning hakkas siis itsitama. "Mis sul sellest?" urises Tiffany ärritunult.
"Ei lihtsalt, ma ei kujutlenud sind sellise kirjanduse nautijana - siin ei ole ühtegi naturaallogaritmi tähendab." muheles Luule endamisi. Luule oli veidi trullakas tütarlaps ja ta kandis lühikesi punaseid juukseid ning oli üle näo tedretähniline, et oleks võinud vabalt teda hoopis poisiks pidada, kui ta ei oleks seelikut kandnud. Tema seljas olev kampsun oli täiesti maitsetut porihalli karva, nagu oleks see nimme valitud. Tiffany ei suutnud ette kujutada, milleks nii koledaid riideid selga ajada. Aga praegust oli Tiffany meeleheitel, ja isegi kehva enesetajuga tüdruk võis midagi teada. "Mida sa tead varikätkidest?" küsis Tiffany midagi erilist lootmata. Luule vaatles teda äraseletatud ja kaastundlikul pilgul. "Ja sa oled alles esimese raamatu juures?" Ta otsis kohe raamatukuhilast õige üles ja lappas selle läbi ning luges Tiffanyle ette, kuidas varikätkisid tehakse. "Nojah," venitas Tiffany "Aga ma ei tea ikkagi, miks see-" ta jättis lause lõpetamata ja mõtles järele. Rowling oli käsitlenud teemat kui hinge sandistamise kaudu võimule pürgimist. Kas tõesti pidi Tiffany uskuma, et kõik inimesed elavad niipalju läbi, selleks et saavutada midagi, milleks nad peavad end esmalt hävitama? Kas sellist asja oli üldse mõtet püüelda, milleks sa pidid oma hinge ära lõhestama? "Tänan abi eest." ütles Tiffany ja asus midagi konspekti üles kirjutama ning Priimaa kõndis edasi ja laenutas endale "Koidukuma" Tiffany vaatas talle järele, kui ta lahkus. "Mida ta selle raamatuga mõtles?" ei  saanud Tiffany päris aru ja kehitas õlgu, ning kirjutas edasi.

"Sa kutsusid?" heitis üks vari end Tiffany peale, ja tüdruk pidi ärritudes end jälle segada laskma. Seekord oli tülitajaks Eh. "Miks küll inimesed oma vaimu sandistavad, et siis vaimumaailmaga suhelda või vaimseid asju püüelda, kas nad siis on üldse võimelised neid asju vääriliselt hindama?" küsis Tiffany tülpinult. Eh vaatles teda mõnda aega ja istus siis midagi ütlemata tüdruku kõrvale. "Kallista mind!" ütles ta ootamatult. Tiffany põrnitses teda veidi, kuid Eh puges talle ise, nagu mingi kass külje alla. "Sa pole üldse huvitav, minul on ka tunded!" Tiffany ohkas ja kallistas ruunivaimu, kes nagu muuseas tema üle pandud käe ühe oma rinna juurde küünitas, et Tiffanyle see kätte jääks. Enne kui Tiffany jõudis selle peale pahanduda, et tal üldse ei lasta õppetööle keskenduda, hakkas Eh tooni muutvalt rääkima, nagu oleks mingi pedagoog. Selleks, et vaimumaailmaga ühendust võtta, on vaja maine mõtlemine seljataha jätta, kuid kuna inimene on väga oma mõtetes kinni, siis tuleb teda sellest välja hirmutada. Selleks et inimene ei mõtleks enam käepäraste siltide peale nagu "mina"; "mees"; "naine" "tema"; "nemad" on vaja tema elus toime panna mingi selline sündmus, mis jätab püsivama jälje nõnda et seda ei saa enam ära seletada ning kõrvale jätta, vaid et see saab isiksuse südamiku põhiosaks. Kreeklastel oli mehistumiseks selline rituaal, et tuli üks teatud ori ära tappa - seejuures mitte vahele jäädes, sest siis tuli ori omanikule hüvitada ja sai ühiskonna poolt häbistatud, kuid kui see õnnestus, siis olid sellel mehel võimed, kuidas välja peal elada, märkamatult liikuda, vaenlane üles leida ja hävitada - sõjas oli see väga tähtis, aga teele saadeti ta ühte orja tapma." Ta vaatles samuti Tiffany lugemismaterjali ja kortsutas kulmu.

"Sulle ka ei meeldi Rowling?" küsis Tiffany muigavalt ruunivaimult ja näpistas teda rinnast, kes teist nägugi ei teinud, vaid veel rohkem talle sülle näis ronivat, nagu oleks ta mingi kass.
"Mulle ei meeldi, kui surelikud nõida mängivad, ta on kõigest kirjanik." tähendas Eh kuivalt ja ei seletanud lahti, mida ta sellega mõtles.
"Need rituaalid ja tegevused on siis selleks et ühiskonna heakskiitu leida?" küsis Tiffany edasi ja liigutas käe rinnalt ära ja silitas Ehi pead, kirjutades teise käega konspekti. Eh noogutas vaikselt ja istus nüüd Tiffanyle sülle ja vaatas talle otsa. "Mängi minuga!" Tiffany ohkas. Nii ei tulnud sellest midagi välja. Ta mõtted olid igal pool mujal aga mitte essee juures. Ta oligi alati tahtnud teada, kuidas see tüdrukuga oleks, kui talle meenus et inimesed ei näe ruunivaime. Kas ta ei näeks siin eriti tobe välja? Üks tüdrukute punt läks itsitades mööda, näod sarlakpunased. "Jah, nad näevad mind." tähendas Eh kavalalt. "Me võime ka inimkujul tulla, sa paistsid sellist lohutust vajavat." Tiffany kortsutas kulmu
"Nüüd nad peavad mind lesbiks." Eh vaatles Tiffanyt tähelepanelikult
"Kas see on sinu meelest hea, või halb asi?"
Tiffany mõtles veidi ja otsustas, et võib selle essee, millalgi hiljem lõpetada. Kui ta oli selle mõtte peale tulnud, voogas Eh nõtkelt tema sülest jälle laua ette seisma, nagu ootaks ta midagi.  Tiffany korjas oma asjad kokku ja pani Potterid tagasi riiulisse, lubades endale, et ta midagi sellist enam kunagi ei loe. Esimene raamat oli andetult kirjutatud, siis ei saanud teised just palju lootustandvamad olla. Ta kahetses vaid, et ta ei võinud piiblile sama hävitavat hinnangut anda, et see paratamatult mõnes tunnis jälle teemaks tuleb. Ja ta pidi oma elu mõtte leidma.

II

"On sul hetk aega?" Uku Sepp oli tema "Kratti" välisukse juures peatanud.
"Ei ma pean ühe sõbrannaga ühte teemat arutama." vabandas Tiffany
"On ta ka ilus?" muigutas Uku irivitades huuli. Tiffany ärritus:
"Mida sa silmas pead, ta seisab mu kõrval!!"
Uku vaatas talle tõsiselt otsa ja katsus tema laupa.
"Tänaseks sinule rohkem õppetööd ei ole - koju marss! Aga enne tuled mu kabinetist läbi." tähendas ta muiates.
Eh vaatas Tiffanyle vabandavalt otsa. "Ma ei öelnud, et ma koguaeg nähtav olen. Ta on pealegi mees." Tiffany ohkas raskelt ja järgnes filosoofia õppejõule. Selleks ajaks olid need plikad raamatukogust kindlasti tervele koolile öelnud ja nüüd peab Uku teda vähemasti üleväsinud haigeks kui mitte hulluks.
Kabinetis valas Uku valmis pandud veekeetjast kahte tassi nõnda et seal mõne hetke pärast piparmündi tee tõmbas. Ta lisas Tiffany tassi ka natuke balderjani, mille peale Eh sisistas ja natuke kaugemale astus, et mitte selle lõhna tunda. Tiffany võttis tassi alistunult vastu, istus tugitooli ja jõi aeglaselt teed, sellele aegajalt peale puhudes.
"Mis sul mureks on?" küsis Uku oma kohalt teed juues.
"Ma arvasin, et sina tahtsid minuga rääkida?" kortsutas Tiffany kulmu.
"See võib praegust oodata." rehmas Uku isalikult käega ja vaatles teda murelikult. "Ma juba kuulsin kõlakaid, et sa olevat lesbi ja nüüd sa räägid mingitest nähtamatutest tüdruksõpradest, kas sa tahad mulle midagi südamelt ära rääkida." Tiffany oigas selle peale ja põrnitses enda ette. Kui ta viimaks rääkima hakkas, pani ta teetassi targu lauale ja nihutas natuke kaugemale, juhuks kui soovib selle pihta rusikaga anda. "Mida sina Esimese Moosese raamatu kahekümne teisest peatükist arvad?" Mõistev naeratus valgus Uku näole, kui ta Tiffanyt tugitoolis istudes üle teetassi piidles. "Sa ei kiida heaks, et laps on semiitlikus kultuuris, nagu nainegi, mehe, see tähendab antud juhul isa omand?" Tiffanyt ärritas selline otsekohesus. Talle ei meeldinud ka see, et juudid üldse kõike mittemehelikku rämpsuna näisid kohtlevat. Praegust aga jäi talle midagi hoopis muud ette. "Miks Jumal üldse sellise nõude andis? - Hetk varem tõotas ta sellest pojast Aabrahamile terve rahva teha ja nüüd tahtis oma andi tagasi!" laiutas Tiffany nördinult käsi. "Mees annab sõna, mees võtab sõna." viskas ta õela repliigi otsa. "Ma ei tea, miks Jahwe nõnda tegi." ütles Uku pärast pikka vaikimist. "Võibolla pole see isegi tõestisündinud lugu, sest soodsalt on ohvriloom rägastikus valmis." tähendas Tiffany sarkastiliselt edasi argumenteerides, kuid Uku ei tulnud temaga seekord kaasa ja vaatles teda vaikimisi edasi. See kohutas Tiffanyt veidi. Kas ta oli viimaks üle piiri läinud ja õpetaja võtab tema nüüd läbi? "Selle kohta ei oska ma ka arvata, kas lugu Iisaku ohverdamisest oli nõnda või mitte. Moslemite meelest ohverdati üldse nende esiisa - Aabrahami teine poeg, kes oli saadud Haagarist, Saara ümmardajast. Tema nimi oli Išmael." Tiffany pööritas selle peale silmi. "Kas ma tahtsin, et sa mulle mingi peredraama ette loed?" Tiffany jõi oma teed ja Eh oli juba päris ukse juurde taganenud ning mossitas seal. "Ei, Aabrahami jaoks polnud see kindlasti käepärane leid, kui Jäär ohvrikivi juurest rägastikust leiti. Kui see tõesti nii sündis, siis purunes tema maailm sellel päeval, mil ta läks oma poega ohverdama. Sellega ta ju vormiliselt kinkis oma varad tulevikus oma järgmisele lähisugulasele ja hävitas oma nime maa pealt. See polnud semiidi rahvaste seas mingi väike asi." Tiffany oli vait ja lasi Ukul edasi rääkida, kes oli nagu mingisse mõtlikku transsi langenud. Ta lihtsalt istus vaikselt ja jõi oma teed ning piidles üle tassi Tiffanyt. "Kui Aabraham viimaks Jäära leidis ja kuulis Jahwelt, et ta tegelt võib seda oma poja asemel ohverdada ja selline asendusohver on samuti sünnis ja vastu võetud, siis oli see kindlasti temale, nagu oleks ta oma poja surnuist ülestõusmist läbi elanud." Uku ohkas endamisi. "Ma ei räägi üldsegi sellest, mida poeg võis läbi elada, kui oma isale alistus ja põgeneda ei püüdnud."

Kui vaikus oli selle järel väga pinevaks läinud ja tee ka reetlikult otsa lõppes küsis Tiffany otse. "Ma pean isa Gregoriusele essee kirjutama "Mis on Tiffany elu mõte?" Ka Uku pani oma teetassi käest ja ringutas natuke ning tõusis püsti, et jalgu sirutada. "See on paha teema, suurem osa klassist ei saa sellega kindlasti hakkama, kummatigi mina vormis." kortsutas Uku kulmu "Aga sina teed koguaeg nii!" protesteeris Tiffany. "Elu mõte on teine asi." ütles Uku vaikselt ja üldse mitte oma tavalist kerglast muiet kasutades, nagu ei võtaks ta elu tõsiselt. Tiffany nägi enda ees tõsist ja kainet Uku Seppa - ja see pilt ei meeldinud talle. "Kas tal oli nüüd probleem, et ta selle teema oli tõstatanud?" Tiffany ei saanud jälle aru, mis toimub ja miks Eh nõnda pentsikult käitus, et ta kõigest Balderjaniga piparmünditeed jõi. Selles polnud isegi alkoholi sees.
"Esita lihtsalt endale küsimus," alustas Uku mingit pikemat selgitustööd. "Mille pärast sa tahad elus olla ja mille või kelle nimel edasi minna. See ongi sinu elu mõte."
Tiffany põrnitses filosoofia õpetajat sellise pilguga, nagu oleks see kuue aastasele lapsele öelnud, et jõuluvana on hoopis vanaisa või et jänes ei söö porgandit. Vastus ei saanud ju nii lihtne olla, mis mõttega siis filosoofid ja muidu targad sellega nii kaua ja mahukalt maadelnud on??? Tiffany mõtles ja mõtles ning taipas, et ta ei tea, mille nimel ta elab. Ta oli elanud esiti selleks, et võita oma vanemate tähelepanu, et nad teda omaks võtaksid, kuid selleks pidi ta olema ilus; tark ja osav ning käima õigetes koolides ning omandama palju teadmisi ning minema lõpuks õigele tööle ja saama hästi hästi kuulsaks ning mõjukaks. Siis oli ta elanud oma mehele, keda ta üle kõige armastas, kuid ta isa lõi selle kirvega maha. Nüüd elas ta võibolla kättemaksu nimel, et maksta oma südamevalu ning kannatuste eest kogu maailmale ja eriti oma isale kätte. Kuid Tiffany sai aru, et selline neim ei kesta igavesti - ja kui see on viimaks täide viidud. Mis siis temale jääb? Mis on Tiffany Elu mõte, pärast kõike seda? "On see siis elu!" urises Tiffany endamisi ja tõusis ärritunult püsti. Joodud teele vaatamata ärritas Uku jutt teda vihale. Eh hakkas jälle Tiffanyle huvitatult ligemale liikuma, kuid ettevaatlikult, nagu poleks päris kindel, et tohib. Uku lubas Tiffany viimase repliigi peale kerge muige. "Selle Nietzsche lause võidki terveks esseeks kirjutada!" muheles Uku endamisi. Ja kui Tiffany sellise soovituse peale segadusse sattus, tähendas Uku nuuskivalt. "Isa Gregorius ei andnud ju mahu limiiti, kui pikk või lühike?" Tiffany raputas nõutult pead ja siis venis lai naeratus tema huulile, kui ta aru sai. "Tõesti ei andnud, ma võiksin ka lihtsalt "Tabula Rasa" anda!" "Noh, pealkirja ja oma nime pead ikka panema, et see teiste samasuguste vaimusünnitistega segi ei läheks." tähendas Uku asjalikult ning andis käeviipega märku, et Tiffany võib lahkuda. Tiffany kasutas juhust ning läkski, ja võttis ruunivaimu pärast ukse väljaspoolt sulgemist tõsiselt ette.
"Mida see stseen seal tähendama pidi? Oled armukade vä!?"
"Ma ei saa sinuga koos olla, kui sa oled rahustite või millegi tugevama mõju all - sa pead täiesti kaine olema!" kehitas Eh õlgu ning Tiffany jäi talle otsa jõllitama.
"Ma arvasin, et Kenisha juba ütles sulle." tähendas ruunivaim veidi mossis olekuga. "Kuidas ma peaksin sinu soove lugema, kui su meel on rahustitest üle ujutatud??"
"Sa siis ei või minu mõtteid ja tundeid?" küsis Tiffany üllatunult "Minu vaatepunktist paistad sina praegust läbi ja mul on raske sind näha, et sa seda jõledat teed jõid!" torises Eh "Aga kui sa ärritusid, siis tulid su piirjooned selgemini välja." "Mis juhtuks, kui ma täiesti emotsionaalselt umbe jookseksin?" hakkas Tiffany asja vastu huvi tundma, sest juhtumisi vastas see tema essee jaoks valmis pandud kirjakohale. Eh vaatles teda tähelepanelikult. "Sa tahad Berserki jooksta? Siis ma pean teistelt luba küsima. Selle jaoks minu väest üksi ei piisa." Tiffany ohkas tasa. Kõik tema jutuajamised venisid nii pikaks, et ta pidi mingit püha riitust järgima. "Mis juhtub, kui ma Berserki jooksen, kas ma näen sind siis selgemalt?" "Mitte ainult, siis sa näed kõike selgemalt ja saad oma ning ruunide väge vahetumalt kasutada - sellepärast nõiad ja targad erinevaid riitusi läbivadki, et ajutiselt müüri vaimumaailma ja meele vahel purustada." "Kas seda lõplikult maha võtta ei saaks?" küsis Tiffany, mõeldes kui tüütu on koguaeg mingit leelotust korrata nagu mingi füüsiline modem, kes suuliselt internetiga ühendust võtab. Eh vaatles teda kartlikult. "Seda ära küll tee, muidu ma saan teiste käest kolakat! Siis sa lahustud vaimumaailmas ja lähed kaduma." Tiffany vaatas ruunivaimu kaastundlikult. Ta meenutas juba tema peegelpilti, siis kui ta oma unenäos esmakordselt kratiga kohtus ja see teisele vägeva kõrvakiilu andis. "See pole vist väga meeldiv, kui sa niimoodi kaduma lähed?" küsis Tiffany edasi. "Siis jääb sinust ilastav inimvare järgi, kellel puudub enesetaju ning teadlikus. - See tähendab, kui mõni kuri teadvus sind ei avasta ja üle ei kirjuta." kirtsutas Eh nina. "Mis siis juhtub, kui kõige hullem tuleb?" Eh vaatas talle hirmunult otsa. "Ma ei või öelda!" ütles ta ja kadus. Tiffanyle ei meeldinud see. Veel kunagi polnud ruunivaimud tema eest põgenenud ja veel hirmuga. "Mis selles siis nii kurja võis olla, kui see ajutiselt ok oli?" Tiffany ei saanud sellisest vahetegemisest aru.

III

Kui Tiffany koju jõudis, oli Madis söögilauas ja küsis teda viisakalt tervitades, kuidas tema päev oli möödunud. Korraga ei suutnud Tiffany seda enam taluda. Kogu tema maailm varises kokku. Ta oli seda alati igatsenud, et jälle niimoodi isaga koos olla, nagu normaalne perekond. Kuid nüüd ei suutnud ta seda taluda. Hääletud pisarad valgusid üle Tiffany põskede ja ta seisis nagu soolasammas köögi lävel.
"Irina!" röögatas Madis. "Tiffany on kuidagi haige, tule vaata!!" Naine ruttas juurde ja vaatas tütre üle ning langes samuti näost ära. "Mida sa talle ütlesid??" küsis Irina süüdistaval toonil. "Ma lihtsalt küsisin, kuidas tal päev möödus ja tema hakkas töinama ja ei öelnud enam midagi!!" solvus Madis ja hakkas mobiiliga arsti kutsuma.
"Tule siia tütreke, istu maha, mis koolis juhtus, et sa nii endast välja?" püüdis Irina rahustava kõnega midagi Tiffanyst välja meelitada, kuid tüdruk vaid nuttis hääletult ja vappudes ning ei andnud enam mingit vastust. "Mis mu elu mõte on, kui ma nüüd oma isaga ära lepin?" küsis Tiffany oma hinge sügavaimas sopis ja tundis hirmu. "Kas ma üldse olengi elus, või näen ma seda unes ja unustasin õigel ajal üles ärgata?" mõtles Tiffany edasi.

Kui arst kohale jõudis, konstanteeris ta Tiffany juures hüsteeria hoo ning soovitas mõneks ajaks õppetööst kõrvale jääda ja hoopis oma lapsega olla. "Lapsed mõjuvad noortele naistele hästi, käigu ta vastavas gümnastika ringis ja kohtuge teiste emadega ja tema elul on jälle mõte sees! Selline depressioon on täiesti tavaline." lohutas arst murest murtud vanemaid. Toibuv Tiffany kuulis kahte viimast repliiki ja liigutas aeglaselt pead. "Ärge laske tal midagi keerulist mõelda ega teha!" manitses arst ja tegi jälle minekut. "Gümnastika?" küsis Madis Irinalt uskmatult üle, kuid naine jäi vastuse võlgu ja tegeles hoopis tütrega. Tiffany talutati oma tuppa toibuma.

Ta oli mõnda aega lage põrnitsenud kui keegi teda jälle tonksas ja ei lasnud omaette olla. Seekordne segaja oli ingel Gaabriel.
"Tihe graafik mul." käristas Tiffany oma huuli laiali, kuid sealt tuli õõnes hauatagune kraaksatus välja. Tiffany püüdis kulmu kortsutada, kuid kõik liigutused ja žestid tulid nüüd väga raskesti välja.
"Raafael, too oma arstipaun välja!" ütles Gaabriel tõsiselt tühjale nurgale, kust kohe nimetatu välja popsatas ning haiget põetama hakkas. Mõne aja pärast, sai Tiffany juba oma kulme kortsutada ja lihtsamaid liigutusi vabalt teha. Kuid ta oli ikka nagu voodi külge naelutatud ja ei võinud sellelt omal tahtel liikuda. "Mis minuga toimub?" mõtles Tiffany ja Gaabriel vastas "Sa jõid piparmündi teed balderjaniga ja suhtlesid ruunivaimuga ühekorraga - samahästi oleksid võinud pidurit ja gaasi korraga alla vajutada. Su aju emotsionaalne keskus jooksis umbe ja vajab tühjendamist ning algseadistust." Tiffany oli tänulik, et vähemasti suudab ta mõelda ja ingel seda lugeda. Kuid siis mõtles ta endamisi. "Egas ma mingi arvuti pole!" "Miks mitte?" õelutses Gaabriel vastu. "Teie masinad on teie näo järgi tehtud, nagu Jumal kunagi inimese oma näo järgi tegi - selles mõttes on inimesed arvuti Jumal!" Ta vaatas küsivalt Raafaeli otsa, kes pead raputas. "Tal läheb kaua aega, kui ta alaealine poleks, ja oma täit väge kasutada saaks, siis võiks ta end ise aidata, kuid tema praeguses vanuses..." "Miks Jumal tahtis Aabrahamilt Iisakut röövida?" mõtles Tiffany ja mõlemad inglid jätsid oma tegevuse katki ning vaatlesid Tiffanyt tõsiselt. "Mine tagasi ja tule Miikaeli ning leegioni inglitega ma pean niikaua vahti - ja kiirusta!" ütles Gaabriel Raafaelile ning tõmbas mõõga välja Varjud hakkasid pikenema, ning Leonidas Sumatin ürias tuppa ilmuda, kuid ingel sai jaole ning äsas teda mõõgaga, ning kratt kadus vandudes ja põhjates jättes endast vaid paha väävlihaisu jälje. "Juba üritavad kaasa viia, tähendab tema müür laguneb!" Raafael andis au ning kadus samuti. Tiffany tundis end väga imelikult. Ta polnud end elu sees nii halvasti tundnud. Ta tundis kuidas silme eest mustaks läheb ja tuba keerlema hakkab ning igaltpoolt mingid ebamäärased helid tema tähelepanu nõudma hakkasid. Ta oli oma hinge troonisaalis, kuid kõik varises tema ümber. Vitraažaknad purunesid ja seinad hakkasid veritsema ning põrand kattus vakladega. Tiffany kiljatas ja hüppas oma troonile, milleni vaklade meri polnud veel küündinud. "Mis küll temaga toimus?"
"Vali mind! Vali Mind! Vali mind!" Hakkas igalt poolt temani kutsuvaid ja nõudlikuid hääli kostuma. Samasuguseid varje, mida ta kunagi oli Gunther Eluri kallale ässitanud, hakkasid igast nurgast ja praost välja igritsema. Tiffany tundis õõvastavat hirmu. "Kas see ongi tema lõpp? Kas nii lahkub Tiffany Ülemiste?" Kuid siis täitus troonisaal kuldse valgusega ja see peletas kõik varjud minema, ajas vaglad põrandalt ning parandas kõik praod seinast. Kõik sai nagu uueks loodud ja Tiffany vaatas imestunult ringi. Kogu paik säras, nagu oleks see värskelt valgest marmorist tahutud. Üks lokkis juustega väike poiss seisis tema ees ja vaatles teda hukkamõistval pilgul. "Kuidas sa julged?" küsis ta süüdistaval toonil Tiffany käest. Tüdruk ei saanud sellisest küsimisest aru. "Ära enam kunagi küsi, kuidas mu isa mind ohverdama sai ja mis ta selle juures mõtlema sai, sest see ei puutu sinusse!!" Ja sellega pööras poisike ringi ja läinud ta oligi. Tiffany oleks tahtnud nii palju küsida, kuid siis oli nägemus läbi ja ta lebas lihtsalt oma voodis ja põrnitses lage. Ta kuulis vaid, nagu oleks see tulnud teisest toast, ehkki ta teadis - seinad on helikindlad, ta ei saanud midagi kuulda - ringi marssivaid sõdureid nagu oleks ta oma voodi rinde kõrvale pannud. "Sina võta oma väeosa ja valva idakaart ja sina läänekaart, sina võtad lõuna ja sina põhja; mina Raafael ja Gaabriel valvame seest!" Nende sõnadega ilmusidki kolm inglit tuppa. "Jahwe olgu kiidetud, ta tuli juba teadvusele!" ütles Raafael. Tiffany eelistas magama keerata, asi kiskus liiga sürreaalseks ja ta tahtis lihtsalt rahu saada. Ta ei vajanud sellist lapsehoidmist.