Mul on bemil uued kummid!

I

Uther Eluri oli üksi Atlantises pidutsemas. Tema vend pidi varsti abielluma ilusa tüdrukuga, kuid tema oli üksi. "Miks ma ei suuda olla õnnelik?" mõtles Uther ja vaatles oma paremat kätt, selle vagusid ning jooni. "Õigus küll - minu jaoks pole kedagi loodud!" Ta surus käe rusikasse ja asetas selle vaikselt letile. Tal ei olnud isegi jõudu ega tahtmist seda vastu lauda virutada. Elu tundus nii ebareaalne. Kes ta tegelikult oli? Mis oli see maailm, milles ta elas? Uther ei teadnud vastust neile küsimustele. Ta teadis vaid seda, et tema elus polnud kedagi.
Üks nõtke välimusega noormees hüppas tema kõrvale ja pilgutas talle silma. "Kas see koht on võetud?" Ta istus vastust ootamata maha ja tellis endale ühe Margarita. Uther muigas ja tellis endale Rocki. "Sa oled tüdrukute seas kindlasti murdja?" tähendas võõras uuesti, tegi talle silma ja klaasi tühjaks juues, sadas tantsupõrandale ning hakkas tüdrukutega võidu tantsu vehkima. "Oli alles väljakutse." muigutas Uther huuli, ning jõi oma klaasi ka tühjaks, ning järgnes poisile. Järgmisena mäletas, ta kuidas nad olid kahekesi terve ööklubi uimaseks tantsinud, ning vaimustunud tüdrukud tellisid neile jooke juurde. Nad mõlemad oskasid hästi tantsida - ja ta ei teadnud isegi tema nime. "Kes ta selline on?" mõtles Uther, kuid siis mõtles süngelt. "Ja kui teangi tema nime, mis siis, egas siis temaga ole nagu minuga."

Kell oli 1.17 öösel

"Miks nii tõsine nägu, tüdruk jättis maha?" ei jätnud võõras teda rahule, ning irvitas omaenese nalja üle. Uther vaatas tuimalt võõrale otsa. Õlu hakkas vaikselt mõjuma. Ta raputas pead. "Mul ei ole tüdrukut." ütles ta viimaks ja libistas Rocki. "Muide, mu nimi on Jaanus!" ütles võõras ja ulatas vaiksel naeratusel käe. Uther vaatas küsival toonil kätt ning siis meest. Nende pilgud kohtusid, ja ta teadis, ning naeratas vastu. "Uther, mu nimi on Uther Eluri." Kui nad olid kätelnud, küsis Jaanus. "Muide, mis sa nii tavaliselt teed, kui sa siin pole?" küsis Jaanus, vaadates baariletile nõjatudes tühjaks jäänud tantsupõrnadat. Kõik suured tantsulõvid olid oma kohtingupartnerid juba kätte saanud ja pidutsesid eraviisiliselt edasi. "Ah, seda ja teist." ütles Uther vaikselt ning vaatas Jaanuse poole, "Kuidas su endaga on?" Jaanus libistas oma õllet, enne kui vastas. "Ma töötan tuletõrjes. - On üks kohalik üksus minu külas ja mitte ametlik, kuid olen siiski nimekirjas." Uther vaatles teda tähelepanelikult. See poiss meeldis talle, ta tahtis teda rohkem tunda. "Makstakse ka hästi?" suutis ta endast välja pigistada küsimuse, et juttu edasi viia. Jaanus naeratas ja pani klaasi kõrvale. "Ega palk kiita pole, rohkem vabatahtlik töö, kuid külaelanikud toetavad." Uther noogutas selle peale. Oma tuletõrje meeskonda pidada polnud mingi väike asi. Mõnele külale oli isegi laste kooli saatmine raske. Teised jooksid vägisi inimestest tühjaks, kes linnas hõlpsamat tulu igatsesid. Aegajalt võis telekast näha dokumentaale räämas majadest ning maha jäetud põldudest. Uther ei teadnud millega see kõik lõpeb. Võibolla on kogu Eestimaa kümne aastapärast tühjaks jooksnud, nagu õnnetu ohvri süda tänaval, kes ootamatult, õnnetu inimhinge käega kohtus, kes noast kinni hoidis, nagu oleneks sellest tema tulevane saatus. Teda ei huvitanud see ka eriti. Teda huvitas vaid, et Jaanus oleks siin, koos temaga.

Kell oli 2.32 öösel

"Ma pean vist minema." kohmas Uther ja taarus ukse poole. "Kas oled autoga?" küsis abivalmis Jaanus temalt naeratuse saatel.
"Jah, mis siis, kas viskan su kuhugi?" küsis Uther rõõmsalt vastu. "Kuule, ära võta seda isiklikult, kuid paistab, et joomine pole päris sinu asi, las mina juhin." ütles Jaanus tähelepanelikult. Uther muigas ja nõksas peaga ning nad läksid parklasse, kus ta Jaanust võtmetega viskas, kes need möödaminnes kinni püüdis, nagu teeksid nad seda iga õhtu. Uther naeratas ja tundis, et õhk hakkab jahedast Tartu ööst otsa saama, ning vallandas oma tagi nööbid ja tõmbas luku rohkem lahti. Nad istusid koos autosse, Uther oli oma isa uue auto laenanud, et veidi linnas tuuritada. Jaanus pani autol hääled sisse sellise osavusega, et Uther hakkas kahtlustama, ega ta vabast ajast rallindusega ei tegele. Nad kihutasid Atlantise eest kummide kaapides minema ja sõitsid mööda turu tänavat alla, naerdes puuduva liikluse ja tummade valgusfooride üle. "Kuhu me siis läheme, kas sinu või minu poole?" küsis Jaanus kelmikalt silma pilgutades. "Parem sinu poole." muigas Uther tänulikult. "Kuri naine?" küsis Jaanus vastu. "Kuri isa." tähendas Uther vastu. "Mis ta probleem üldse on, et talle ei meeldi?" tundis Jaanus elavat huvi, ilma et tema sõiduoskused või teelpüsimine sellest kuidagi kannatanud oleksid. "Liiga kitsalt kinni tõmmatud korsett!" mühatas Uther mürgiselt ning Jaanus puhkes helisevalt naerma. Utheri meelest polnud keegi nii hästi naernud või üldse nii ilus tema meelest tundunud. Jaanuse olek nagu tõusis esile, kui ta naeratas ja nalju tegi; see oli nii täiuslik moment, tema elu õnnelikem hetk. Aeg paistis paigal seisvat, kui ta silmanurgast märkas kõrvalt vastassuunavööndisse kalduvat peateele trügivat rekkat, kes ei paistnud neid üldsegi nägevat. Ta püüdis Jaanust hoiatada, kuid oli juba hilja. Rekka sõitis lohakalt üle äärekivi ning paiskus veidi õhku ning maandus ühe rattaga nende auto peal ja lohistades neid pika maa kaasa, kaldus jälle autolt maha ning libises natuke edasi, jättes poollömastatud bemari teeäärde. Juhipoolne autoosa oli täiesti läinud. Mootor oli lömmis kapoti all tundmatuseni moondunud känkraks põlenud. Mingi ime läbi oli Uther siiski ellu jäänud ja tuli jälle teadvusele, ta suutis autost välja vingerdada, roomates segaduses Jaanuse asupaiga juurde, kuid uks oli kinni väändunud ja aken katusega kokku muljutud. Ta ei suutnud teda sealt päästa; ta võis vaid Jaanuse liikumatut keha vaadelda, kuidas see kena naeratus ikka veel ta huulil väreles, nagu teeks ta ikka veel tema isa korseti üle nalja.

Kusagil oli keegi politseisse ja kiirabisse helistanud ning parameedikud hakkasid talle rutiinseid küsimusi esitama, sikutades tema vastupunnivat keha rusuhunniku juurest minema. Nad olid ootamatult kiiresti kohale jõudnud, ju nad olid siinkandis valveseisakul. Öösel juhtus niimõndagi. Kell oli 2.54 Viimaks lasti tal politseile ütluste andmis järel minema, kui arstid olid kinnitanud, et ta on terve ja ajupõrutusest pole märki. Tal ei olnud ühtegi kriimu ja ta oli täiesti terve, kuid tema just leitud sõber oli surnud. Nad olid seda temale kahetsusega ütelnud ja küsinud, kas on kellegile öelda. "Me alles kohtusime, ta sõidutas mind, et ma olin liiga palju joonud." Arst oli vaid kaastundlikult noogutanud. Keegi ei hakanud neile alkotesti tegema, sest rekka liikumistrajektoor oli asja päris selgeks teinud, eriti kuna polnud mingit pidurdusjälge. Juhi läbiosimisel leiti ka pakike Speedi ja lugu oli vägagi selge. Ületöödanud ja oma piire kombanud rekkajuht jäi une ja ärkveloleku piiril nägemusi vahtima ning ei saanud enam aru, mis tema ees toimub. Kahe õnnetusse sattunud noormehe seal viibimine oli pime juhus, sama pime, kui see tõik, et üks suutis veel elusa ja tervena ringi kõndida. Nad oleksid pidanud mõlemad surma saama. Autost poleks midagi alles pidanud jääma, kuid äärekivi oli tekitanud vajaliku ajalõigu, et rekka vähemalt ühest elust üle hüppas ja ainult teise kaasa viis. Uhter ei teadnud, kas ta pidi selle vastleitud elu üle rõõmustama või kurvastama. Ta oli kohtunud hetk tagasi Jaanusega, ja poiss oli talle meeldinud, ja nüüd oli Jaanus vaid elutu keha.

Kui Uther kell 4.44 koju jõudis, oli uudistes juba nende õnnetust mitmest küljest kajastanud, ning ema nuttis diivanil suur Zewa karp käevangus. Nad võtsid tema vastu kui ilmutise, kui varju või vaimu, kes tuleb varalahkunut meenutama, aga mitte kui inimest. Nad kallistasid teda, nagu nad varem polnud teda kunagi kallistanud. See oli nii imelik tunne. Tema keha viibis seal, kuid ta ise oli eemal. See ei tähendanud talle midagi. Kui palju kordi oli ta enesele soovinud seda teadmist, et tema vanemad armastavad teda, Uther Elurit, kellele meeldivad poisid ja mitte tüdrukud, nagu ta isa temalt ootas. Et nad armastavad teda just sellisena, nagu ta tegelikult on, mitte teiste poolt seatud moraalinormi. Ta kallistas nõrgalt vastu. Isegi Gunther oli väga südamlik, ta silmade all olid kotid. Ka tema oli nutnud ja ööotsa üleval olnud, kui vend lubatud ajal tagasi ei tulnud.

Hommikul kell 7.16 olid teised lood, sest tema isa auto oli viimaks nende maja juurde toodud. Isa oli öösel liiga murest murtud olnud, et millegile muule mõelda, kui rõõmule oma poja elusalt ja tervelt tagasi saamisele. Kuid nüüd oli päev ja ta võis oma ilusa auto riismeid imetleda. Ta oli oma poja vaikselt kõrvale kutsunud, ning kindlasti vaadanud, et keegi kõrvaline neid segama ei tuleks.

"Mida see sitt endast kujutab?!" sisistas vihane Joachim Melchizedek Eluri ja osutas autovrakile
"See on BMW RZ-11." tähendas Uther nõrgalt, ning isa vaatas teda vihaselt puhkides.
"Kas sa irvitad mu üle?" Uther jättis targu sellele küsimusele vastamata.
"Ma küsin, kas sa irvitad mu üle, on see sinu meelest mingi nali??" küsis raevutsev Joachim pojale väga lähedale tulles ja põrnitses talle silma. Uther lõi pilgu maha ja ei suutnud isale otsa vaadata. Praegust ei suutnud ta mõelda mingile autole, mille ta puruks sõitis - või õigemini, mis õnnetuses puruks sõideti. Oleks tema roolis olnud, oleks Jaanus veel elus. Ja see mõte oli väga mõru. Ta pidi selle päeva kuidagi üle elama, kuid ta ei teadnud kuidas.
"SEE OLI KUNAGI AUTO!!!" Möirgas vihast hullunud Joachim, kui ta Utherilt mingit vastust ei saanud.
"Minu BMW RZ-11 Custom Edition!" Ta vaatas heldinult autovraki poole ja siis põlglikult oma poja peale, "Ja sinul pole, palun väga, mitte ühtki kriimu. Isegi soeng on sul korras!"

"Palun vabandust." suutis Uther endast välja venitada, kuid see tuli väga vaikselt.
"Mis see on?" torises Joachim tõredal toonil "Palun vabandust? - Sa palud vabandust!" Joachim hakkas edasi tagasi kõndima ja kätega vehkima, nagu oleks ta tuuleveski.
"Minu oivaline RZ-11 14 silindriga kolmikkolbmootoriga! Just äsja tuli turule! Ja kõik mis sa oskad selle peale öelda on: Palun vabandust??!"
"Palun vabandust!" kordas Uther uuesti, ning Joachim jätkas oma pikka tiraadi.
"Saad sa aru, et sellel oli topelt NOS sissepritse - sul vedas et baloonid, mis tagapool asetsesid, ei plahvatanud, sest muidu sa poleks nii kriimutult sealt välja ukerdanud!"
"Palun vabandust!"
"Selle valuveljed ning raam olid kevlar-duuralumiiniumi-süsiniku sulamist - see oli väga kerge ja kiire auto. Sellel polnud Eestimaal võrdset ja sina sõitsid selle mättasse, ning keksid siin ringi ilma ühegi kriimuta!"
"Palun vabandust!" Uther vajus veel rohkem kössi ja Joachim asus viimast hoopi andma.
"Sellel oli uuenduslik veeldatud gaasil põhinev mootor, mida katsetatakse üldse lennunduses ja see auto oli ainus omalaadne tsiviilkasutuses - ja sa sõitsid mu ZR-11 hunnikusse!!!" öördas Joachim edasi. "Selle vedrustust testisid NASA parimad teadlased - isegi mina ei tea, millest täpselt nad selle kokku keerasid, kuid see kaadervärk maksis meeletu papi ja ühe õhtuga sa tegid sellest väga kalli impressionistliku taiese! Mida ma nüüd selle sitaga teen, müün muuseumile maha või??!!?"
"Palun vabandust!" ohkas Uther tasa ja Joachim põrnitses teda puhkides nagu mingi härg, ning lõi viimaks käega. "Äh, vähemasti jäid ellu, mis sellest enam rääkida." lisas ta veel moka otsast peale, kuid Uther oli mõtetega omas maailmas ja poleks seda kuulnud ka siis, kui see oleks kosmoselaeva kutsung olnud, mis nende kõrvale hädamaandumist teeb. Joachim kõmpis tagasi tuppa ja jättis Utheri oma mõtetega jälle üksi. Jah, ta oli jälle üksi! Kuid, kuidagi tundus see üksindus nüüd palju tühjem kui ennist. Tema meelde lehvis Jaanuse naeratav ja naljatlev nägu, ning ta puhkes kibedalt nutma. "Miks ma ei võinud ise roolis olla ja kärvata - miks ma pidin talle üldse küüti pakkuma???" Ta ei suutnud seda taluda, et tema on elus ja Jaanust ei ole enam.

II

"Gunther, ega sa pole Utherit näinud?" küsis murelik ema, "Toit sai just valmis."
"Paistab, et ta nokitseb jälle oma motika kallal - hea et ta sellega ei sõitnud, muidu oleks ta kindlasti-" Gunther jättis lause lõpetamata ja sülitas üle õla, et kindel olla. Ema noogutas. "Kutsu ta sisse, mis sa ootad, motikas peab teda ootama, sest meil on õhtusöök."
Gunther muigas ema nalja üle ja läks venda kutsuma, mõne aja pärast tuli ta näost kahvatuhallina tagasi ja üleni hiline. "Parem kui te kuuri tuleksite - ja võta isa ka kaasa!"
"Mis juhtus?" ei saanud ema aru ja jättis kõik toimetused, kuid Gunther ei öelnud enam midagi, vaid läks tagasi kuuri suunas. Naine kutsus kiiresti mehe ja nad läksid koos vaatama, mis oli nende poega nõnda ärritanud. "Ja kus on Uther!?" urises Joachim.
Nad said oma küsimusele kohe vastuse kui nad kuurist sisse astusid, ning Utherit laes kõlkumas nägid. Ta oli jätnud ka kirja:
"Kallis isa ja ema. Mul on kahju, et peate seda niimoodi teada saama, kuid ma olen pede - mulle meeldivad poisid! Tol õhtul kohtusin ma Jaanusega, ja ta oli kõige meeldivam ja ilusam poiss, keda ma olen iial näinud. Ma arvan, et see oli armastus esimesest silmapilgust - kuid siis jäin ma temast selles õnnetuses ilma. Kui ma poleks nõustunud temal juhtida lasta, oleks tema nüüd elus ja mina surnud. Temast selllisel viisil ilma jäämine rõhub raskelt mu hingel. Mul on kahju, et su BMW ZR-11 nõnda rusudes on, sinna ei saa midagi enam parata. Mina kaotasin oma Jaanuse ja ta ei või mulle enam kunagi niimoodi naeratada ja nalja visata. Elu on ebaõiglane ja maailm, milles ma elan, julm. Parem, kui seda kõike enam poleks, hüvasti!"

Pisarad voogasid Joachimi silmadest, kui ta oma poja viimast kirja luges ja ta kägardas selle kokku, ning viskas põrandale ning marssis murtud hingel kuurist välja. Kui Politsei teisi Elureid sündmuste kohta küsitlesid ei hakanud nad targu Joachimi torkima. Ta oli kuidagi imelik ja istus omaette, ning ei rääkinud midagi. Üksnes tema silmad punetasid, mis tähistas, et ta oli palju nutnud. Kui politsei oli viimaks läinud, ning ka kõmupiltnikud ukselt kadunud, loivas Joachim tundetult kapi juurde ja otsis sealt fotoalbumi välja ning läks kööki. Teised läksid talle hirmunult järele, kartes et ta haarab noa järele. Kuid Joachim läigatas fotoalbumi lauale lahti, võttis pliidilt suure kastruli ja hakkas sellesse pilte rebima nagu oleksid need toidulisandid. Kui ta oli kõik pildid Utherist niimoodi purustanud läks Joachim tagasi tuppa ja tõi veel fotoalbumeid, ning tegi nendega samuti. Keegi ei julenud teda takistada, et tal hullumeelne pilk silmis oli. Kui ta oli niimoodi kõik majas olnud fotoalbumid läbi käinud, kallas ta pildikuhila toiduõliga üle ja läitis tikuga põlema. Ja siis nad vaatasid kuidas toidupotis laual tuli põles. Tulealarm hakkas laes tööle, kuid keegi ei pööranud sellele tähelepanu ja viimaks sai sellel ka patarei tühjaks. Kõik vaatlesid võlutult, kuidas tulekeeled potis Uther Eluri pildi riismeid nilpsasid ja olematusesse kandsid - nagu poleks teda kunagi sellesse perekonda sündinud.

"Vähemasti sina tõid mu suguvõssa naise mitte mehe!" ühmas ta süngelt Guntherist möödudes, kui ta tagasi oma tuppa läks ja magama keeras. Oli juba hilja - õhtusöök seisis külmalt omal kohal ja laud oli ikka veel kaetud elutoas, kuid polnud kutsutuid. Uther Eluri ase ei tundnud teda enam, ja sellepärast ei olnud ka seda õhtusööki. Keegi ei julenud lähipäevadel midagi Joachimile öelda. Uudis Utheri surmast ja hüvastijätu kirja sisust olid levinud kulutulena - piisvalt oli neid, kes mehe õnnetust parastasid ja talle vääriliseks pidasid. Ta oli ju ikkagi Eluri - ta pidas bordelli ning ööklubi ja baari, mida ta ometi ootas!