I
Pühad inglid pidasid valvet Tiffany meele äärel, et müür ei laguneks. Siin ja seal olid vähemad kratid ja muidu varjud üritanud hordidena üle ääre tulla, kuid inglite leegion hoidis rinnet ja pühkis nad külma kindlameelsusega tagasi ja seal oli ulumine ja hammaste kiristamine.
"Inglist hoorapoeg! Ise ei kepi ja teistel ka ei lase!!" sisistas üks paharet vihast ulgudes, kui üks ingel tapriga tema vasaku silma välja tahus - haav kasvas küll kohe kinni ja silm taastus, kuid paharet hoidis targu natuke tahapoole.
Korraga tõusis läänest suitsupahvak ja müür langes sisse. Rõõmustavad põrgulised hakkasid sealt poolt sisse minema, kui ebamaine valgus üle lahinguvälja sadas, nagu oleks see paduvihm. Taevast langesid elavast tulest valmistatud ristid, nagu oleksid need mõõgad ja puurisid end sügavale maa sisse ja ümbritsesid murenevat müüri teise - tulest müüriga. Põrgulised hakkasid löödult sisisema ja ulguma.
"Pole aus - nii ei või! Ta ise on kindlasti nõus! Lubage temaga lihtsalt rääkida! Ainult üks sõna; poolest ka piisaks!!" protesteerisid mitu kratti ja paharetti nördinult.
"Tiffany Ülemiste kuulub meile!" kärklesid mõned välja hüpanud trollid sõjakalt. Nad kõik olid sinise nahaga ja haisesid koledalt ning olid väga võidunud ning karvased, nagu ei peseks nad end kunagi. Nende silmad hõõgusid rohelises helgis, nagu oleksid need kiiritavad teemandid. Nad polnud isegi vaevunud endale põlle peale panema, nii suure kiiruga olid nad tulnud täies mehelikus ilus, kui kuulsid kuuldust, et Tiffany Ülemiste on saadaval. Seda polnud enam kaua aega juhtunud, et kellegi inimese meelemüür laguneb ja tema meel vaimumaailmga ühte sulab. Seda ainitist võimalust ei saanud kasutamata jätta. Kes iganes tüdrukuga nüüd räägib, saab ta endale - saab võimaluse inimese kehas maa peal elada. Ei kunagi enam mõttetuid tehinguid ristteel ega kartust, ega mõni jumalamees tihnikust välja ei hüppa ja sind põrguhauda ei saada. Ei enam mõttetuid orgiaid tühiste noortega, kelle kolus midagi muud peale viinauima ja poosetamise polnud. Täiesti oma keha, nagu oleksid nemad inimesed. Ja veel Kaarnakivi! Mõte, et nad võiksid Kaarnakivi seestada ja oleksid teiste vaimude ees nagu kuningas - selles oli midagi. Isegi Lutsiver oleks pidanud sellist vaimu austama ja tema ees kummardama. Kui vaid nendest nõmedatest inglitest mööda saaks.
Mõned paharetid üritasid lollist peast tulemüürist läbi pääseda, kuid põlesid ära ja nende suitsevad korjused jäid teistele hoiatavaks märgiks, et Jahwe ei tee nalja. Jumal oli tõesti selle tüdruku kaitseks välja astunud ja Kristuse risti lahinguväljale saatnud. Kuid kurjad vaimud ei kavatsenud nii kergesti alla anda ja võtsid kohad sisse, et hakata piirama. Kõik võis veel muutuda. Tüdruk võis midagi mõtlematut oma südames öelda, mis selle kaitse jälle tühistab ja siis võivad nad tema õnneks võtta. Kes vaid esimesena temani jõuab - nagu seemnerakud, kes munarakku taga ajavad.
"Arutud nagu prussakad!" sülgas üks ingel ja valvas tähelepanelikult oma postil
"Lõhnast hullunud!" seletas teine morni tõsidusega. "Sellest tuleb piii-iik valveseisak, siit niipea ei pääse!"
"Ole vait ja valva või tahad et keegi mööda pääseks!" Raafael oli rinnet inspekteerima tulnud ja leidis selle pidavat ning jäi rahule. "Pidage vastu, Jahwe tuleb varsti ka, siis pühib nad ühe ropsuga põrguhauda!" Üllatunud inglid saluteerisid selle peale ning valvasid veel kindlameelsemalt kui enne, ehkki ka varem oli nende valve läbitungimatu. Teised inglid parandasid müüri ja püüdsid seda jälle üles ehitada, kuid kivi purenes kui Coca-colas ujunud hammas. Varsti kukkus ka müür lõunaküljel kokku ja siis põhjas ning viimasena langes idamüür. Nüüd takistas kurjade vaimude horde Tiffany peale langemast vaid elavast tulest esile manatud kaitse - ja kurjad vaimud ootasid. Ootasid ka inglid. Tuleks vaid Jahwe kiiremini. Iga hetk võis Tiffany südames midagi muutuda ja siis ei või nad midagi. Inimese vaba tahet ei võinud isegi pühad inglid muuta, ja nad teadsid seda. Teadsid ka kurjad vaimud, kes linnust piirasid.
Raafael läks tagasi ja leidis et Cao Dai ja Qi Lin juba vaidlesid Miikaeli ja Gaabrieliga.
"Saage aru, me oleme tema poja haldjast ristivanemad - meil on õigus siin olla!" argumenteeris Cao Dai võimukalt ja Qi Lin noogutas kaasa. Fei Lian ilmus samuti välja ning pooled olid ikka võrdsed ega saanud Raafaeli tagasipöördumisest mingit kasu. Teised haldjad ei seedinud eriti uut tulijat kuid ei hakanud ka midagi ütlema.
"Laske mul tütrekesega rääkida, ta kindlasti tahab seda! - Ta kepiks isegi sinul ajud välja!" pilgutas Fei Lian Gaabrielile silma, kes vihjest aru ei saanud ja hoopis oma mõõga käepidet pigistas ja haldjat sellisel pilgul seletas, nagu oleks ta pehkinud puu, mis vajab maha raiumist. Fei Lian hüppas teatraalselt tagasi ja kraaksatas. "Kas siis sina ei teegi seda meeste värki, ma ei teadnudki!" Qi Lin mügistas selle rohmaka ja läbinähtava nalja peale naerda. See oli ilmselge solvang, kuid antud juhul täiesti omal kohal. Ka nende meelest pingutasid inglid neid keelates üle. Tüdruk õppis ju ruune; tema ristivanemad olid haldjad ja ta oli kristlane - siin polnud midagi öelda. Isegi nõnda vägevad ingid pidid tõele näkku vaatama. Fakte ei saanud muuta.
Kuid inglid seisid vaikides tüdruku peatsis; jalutsis ning pärast Raafaeli naasmist ka selle ees, välistades igasuguse lähenemise. Haldjaid oleks võinud ka kolmtuhat olla ja ikka poleks midagi muutunud. Qi Lin hakkas nägusid tegema, nagu oleks tema ka tähtis ingel ja valvaks midagi. Ta manas ette eriti mõõratud pilgu nagu põrnitseks ta mingit koledat tõuru enda ees. Cao Dai lubas endale selle peale viisakalt muiata, ilma et tema suu oleks kümnendmillimeetritki liikunud. Isegi kui tema huuli oleks mikroskoobiga uuritud, poleks selles mingit liikumist leitud. Nii kindel oli haldja enesekontroll oma emotsioonide üle, et midagi tema tunnetest ta näol ei peegeldunud. Ainult tema silmad naeratasid - Fei Lian oli hoopis teine tubakas. "Anna minna õeke, hästi paned!" ässitas ta Qi Lini takka. Inglid vahtisid nagu auvahtkond ja ei öelnud midagi. Midagi nende olekus ei liikunud. Nad oleksid nagu marmorist sinna valatud, ometi ei üritanud keegi neist mööda pääseda - nad teadsid, et nende mõõgad on väga kiired ja tulised. Siin tuli hoopis diplomaatiat kastutada ja mitte arutut rammu.
Haldjad vaatasid tähendusrikkalt üksteisele otsa ning lasid Cao Dail eestkõnelejana juhtida, astudes natuke tahapoole, et oleks paremini aru saada, kes räägib. Qi Lin seisis Cao Dai selja taga, tema paremal küljel ja Fei Lian tema pahemal küljel. "Mis õigusega keelavad pühad inglid seda inimest oma tahet saamast, kui ta on juba hakanud nõiduma? Ta ei või enam pidada end kristlaseks, ega ühegi usust lähtuva kaitse vääriliseks!" ütles Cao Dai meelevaldselt deklameerides ja tal oli argument.
Miikael seletas teda hapult ning paotas ülahuult ning viskas sealt välja lühikese küsimuse.
"On sinu nimi Jahwe?"
Cao Dai sattus sellise väljakutse peale segadusse. Ta vaatas abi otsivalt teiste kaaslaste peale ja küsis viisakalt. "Mida te sellega mõtlete?"
"Kas sina oled Jahwe Sebaot, Soodoma ja Gomorra Hävitaja; Vana-Maailma uputuses Hukutaja ning hiiglaste Timukas; Taeva ja Maa Looja?" sekundeeris Gaabriel "Oled sa meie Jumal, kes meid isiklikult käsib, et seda õigust nõuda, Cao Dai?" seletas Raafael kahte eelmist mõtet tõsisel leebusel. Haldjad raputasid selle peale pead ning inglid laususid kooris. "Siis ei või me teid läbi lasta!"
"EI VÕI LÄBI LASTA!" kraaksus Qi Lin matkides teatraalselt ingli maneeri ning Fei Lian hakkas naerust põrandal väänlema ning jalgadega õhku siputama nagu mingi laps. Tema meelest oli see ülevoolavalt naljakas. Cao Dai ei naernud üldse ja manitses teisi ka suunurgast ettevaatusele.
Qi Lin tuli Raafaelile lähemale ning vaatas teda hindavalt. Nende vahel oli võibolla pool sammu, kui mitte vähem. "Sa oled meil päris rõõsa jumega, ehk jõuab siiski kokkuleppele..." Ta hakkas nagu muuseas oma rüüäärt kaelusest vallandama, kuid ingel haaras kiire liigutusega oma mõõga pidemest ja lõi otsaga üllatunud haldjale kõhtu, kes tagasi koperdas. Pärast seda tõmbas Raafael mõõga täiesti tupest välja ning asetas selle tera õlale puhkama. "Ma võin küll noor olla-" kõmistas vihane ingel. "Kuid ma pole sinu lõbuks loodud!" Raafaeli silmad välkusid ja tema nägu hakkas pöörlema, vaheldudes kord inimese, siis kotka, siis härja ning lõvi näoga. "Lihtne ei oleks piisanud!" kohendas solvunud Qi Lin end püsti. "See ei ole õige viis, kuidas daami kohelda." vangutas Fei Lian kurjalt pead. "Tõesti, väga kristlik sinust."
II
Jahwe käis oma sõjakambris ringi ja vaatas hindavalt kohale kutsutud ingleid.
"Keda ta peaks endale selga panema, kui ta Tiffany Ülemistega kohtub?"
"Jumal on Armastus?"
Jahwe vaatles ühele jalale põlvitanud inglit ja raputas siis pead.
"Kindlasti mitte!" Ta kõndis paar sammu edasi ja peatus uuesti.
"Jumal on Valvas Vahimees?" See paistis antud sündmuste raames sobilik, kuid veidi hiljaks jäänud. "Me arvame et midagi otsekohesemat oleks vaja."
Ta kõndis edasi ja...
"Jumal on Hävitav Tuli!"
Kaasa tulnud seeravid hakkasid omavahel sosistama. "Selles ta hävitas Soodoma ja Gomorra!" ütles üks "Ja saatis uputuse maale!" lausus teine hirmu ja aukartusega. Valitud ingel tõusis püsti, lõi oma parema käega vastu rindu, pöördus oma kohal ja harutus lahti, nagu oleks siidist valmistatud. Oli näha, et ingel on seest õõnes, nagu soomusrüü. Jahwe astus ingli poole ja sisenes, ning "Jumal on Hävitav Tuli" põimus ümber tema keha. Korraga oli meeldivast valges rüüs vanakesest saanud kohutav ja kardetav must hiid. Ta pööras ringi ja vaatas oma punaste silmadega sõjakambris seisjatele otsa, kes kohe hakkasid karjuma:
"PÜHA; PÜHA PÜHA! - ON JAHWE SEBAOT!! KOGU MAA ON TÄIS TEMA AU!!!
Selle järel kiskusid kõik inglid mõõgad tupest ja asetasid kummardades Jahwe jalge ette. Jahwe tõstis oma pahema käe ning tema relvakandja asetas sellesse aupakliku reverantsiga "Koidutähe" - Suure jämeda ogalise sangpommi, mis keti otsas rippus. See kaalus oma 700 Seeklit ja oli hõbeda-plaatina-iriidiumi-titaani sulamist tehtud. Kett oli käepideme külge kinnitatud, kõik samast sulamist, mida Jahwe nüüd oma rusikas pigistas, nõnda et nii ülevalt kui alt käepikkus üle jäi. Kunagi oli Lutsiver seda relva hoidnud ja käsitsenud, kui ta polnud tema vastu veel üles astunud, siis sai see usaldatud Jeesusele. Jahwe tahtis isiklikult selle asja korda ajada. Ta oligi lasnud sellel pagendatud inglil üle käte minna. "Kes ta enda arust oli??" Tema kohtuasja arutati ikka veel ja ta pidi maapeal oma otsust ootama, mitte segadust tekitama. Kõiki tunnistajaid polnud veel jõutud üle kuulata ja kõik sündmused polnud veel lahti hargnenud. Lutsiveri reetmine ei olnud veel täieliseks saanud, et veel nii varajases ajas otsustada. Jahwe ei otsustanud kunagi selliseid tähtsaid küsimusi ülerinna või kiirustades. See oli ikkagi tema esimene ingel ja parem käsi. "Aga Tiffany Ülemistet ta ei või!" urises Jahwe ning asutas maa poole teele. Iga kord kui Jahwe sõjakambrist väljudes ühe sammu tegi, värises taevas ja maal hakkas pilve tõmbama ning müristama. Seeravid joobusid hõirates ning sõjalaule lauldes; pühad tulid välja ja hakkasid oma verd taga nõudma. "Kas Jahwe tõesti maksab mu eest kätte?" küsis Simson mööda jooksvalt inglilt, kes oma käe lahti rapsas.
"Kas sa pole juba küllalt viliste oma vere eest saanud, ole rahul!" Nasiir vaatas inglit solvunult. "Mõni jäi ikka maapeale elama kah!" ning tatsas tagasi teiste pühade hulka, kes häälekalt viimset päeva nõudsid.
Kui Jahwe sõjaväljale jõudis, jäid kõik põrgulised vait ja vahtisid teda ammuli sui, kuidas ta taevast välguna alla sadas ja linnuse peal valvas. "Me siis läheme, on näha et siin on kõik korras ja me eksisime aadressiga!" ütles üks vähem paharet ja mõned kratid naeratasid närviliselt kaasa. Põrguvägi hakkas laiali valguma. Jahwe vaid naeratas kurjalt oma turvises ja hakkas "Koidutähte" viibutama. Tõusis suur tuulte vihur, mis kõik kratid ja paharetid ning trollid ja muidu kohale tulnud kuradihakatised ümbritses. Nad ei võinud põgeneda. Õudusest kalkvel silmadega otsisid nad väljapääsu, kuid ei leidnud. "RÜNNAKULE!" Möirgas Jahwe, ning kõik inglid valgusid igas suunas välja ning mõõgad ja taprid välkusid. Jahwe oli nende keskel ja rappis kõige rohkem põrgulisi, kes püüdsid kuidas said põgeneda ja vastu võidelda, kuid nende küünised olid hale vabandus relvaks ingliturvise vastu. Hetkega oli suur hord suitsevaks tapatandriks ja tõurukuhilaks muudetud. Kedagi ei jäetud ellu, kellegile ei halastatud. Inglid raputasid oma relvad trolli verest puhtaks ja laulsid hõiru Jahwe suure võidu eest, kes nüüd tagasi Tiffany sisemuse poole liikus. Inglid võtsid oma vahipostid jälle sisse, üks peatus kummardades Jahwe ees "Kas ehitame üles?" küsis ta ootavalt. "Ei, seda ei saa enam parandada, ta peab nüüd niimoodi jääma!" ohkas Jahwe süngelt. ingel ei julenud rohkem küsida ja kummardus maani. Mõned inglid nutsid, et Tiffany Ülemiste meeltemüüri ei saa enam kunagi parandada. Ta pidi alati niimoodi jääma, iga kolmanda järgu nõid võis ta nüüd õnneks võtta, nii nõrk oli tema meel välise ründe ees. Kui tulemüüri poleks olnud, siis oleks see lootusetu kaitsmine olnud. Tuli loota, et tüdruku süda püsima jääb, ning Püha Vaimu ei kurvasta. Nüüd sai vaid oodata ja loota.
Ja Jahwe läks oma kohutavas aulisuses Tiffany südamesse ja neerudesse ning ilmus teiste hulka tüdruku tuppa. Kogu paik vappus, kui Jahwe tuppa tuli, ning haldjad pidid natuke rohkem taganema, et Jumalale ruumi teha, kes ei tahtnud päris väiksesse tuppa ära mahtuda.
"Kes teist täpselt minuga jõudu katsuda soovis, et selle tüdruku kuuluvust arutada?"
"Ei, nii väga ma teda nüüd ka ei tahtnud." raputas Cao Dai kinnise pilguga pead ja tegi minekut. Fei Lian vaatas kahetsevalt tüdrukut ning siis "Koidutähte" ja neelatas kuuldavalt.
"Nii äge see vitt nüüd ka ei ole!" ning tegi ka minekut.
Qi Lin keeldus lahkumast ja Jahwe vaatas talle küsival pilgul otsa. "Tõesti sina?"
Miikael; Gaabriel ja Raafael vaatasid närviliselt üksteise otsa. Kas haldjas on lolliks läinud või hirmust liikumatuks tardunud?
Korraga hakkas Jahwe kuju murenema ning ta puges jälle "Jumal on Hävitav Tuli" seest välja, kes taas lihtsa ingli kuju võttis ning "Teie loal" skandeeris, end tuviks moondas ja minema lendas. Nüüd oli Jahwe jälle valges rüüs vanake, ja seletas vabisevat Qi Lini. "Miks sa koos teistega ei läinud?" "See lits solvas minu naiselikust!" paiskas Qi Lin solvunult välja. "Ma ei saa rahus elada, kui see solvang jääb, et tema peab minust ilusam olema! Anna ta mulle ja tema ilu, siis ma saan vend Justuse endale!" Jahwe naeratas isalikult ning inglid rahunesid maha. "Te võite nüüd lahkuda, ma saan üksi ka hakkama." Inglid taganesid selle peale kummardades ruumist.
"Mul on kahju, et Tiffany sind solvas, see polnud tema õigus, ometi ei saa sina teda mitte pärima." ütles Jahwe meelevaldselt. "Ma soovitan sul sellega leppida, Qi Lin." "Koidutäht" Jahwe käes, millest ta ikka veel kinni hoidis, oli pärast inglist väljumist moondunud valgest puidust jalutuskepiks, millele Jahwe nüüd toetus. Kogu Jumala olek oli leebe kuid vastuvaidlemist mitte salliv.
Qi Lin ohkas ja asutas samuti minekule, kui Jahwe tema peatas. "Miks sa üldse vend Justusest nii huvitatud oled, sul on piisavalt jüngreid, kes sureksid sinuga koos veedetud päeva või tunni eest ja kes täidaksid iga sinu pisemagi tuju. - Milleks siis surelikku püüda, kes sinust üldse huvitatud pole?" Qi Lin vaatas maha ja ei öelnud midagi. Jahwe mühatas selle peale ning pööras selja ja Qi Lin kõndis toast minema. Jahwe seletas rahulikult magavat Tiffanyt ja mõtles.
III
Tiffany istus oma troonisaalis ja tal oli igav. Kõik oli nii tühi ja kõle. Ta püüdis mõelda juba tuttavatele ruunivaimudele, kuid midagi ei juhtunud ja kedagi ei tulnud. Täielik vaikus, nagu oleks ta koduaresti pandud. Tiffany mossitas oma troonil ja vaatas enda ette. Siis ta tõusis püsti ja läks end peeglist vahtima. Üks sein oli pikas reas ainult peeglitest tehtud - ja ta märkas et tema peegeldus pilgutab talle silma. Ta oli tema täiesti unustanud. "Tule sisse, mul on veidi lohutust vaja." ütles Tiffany ja ulatas käe, mis peeglist läbi vajus - peegeldus haaras sellest kinni ja lasi end tüdruku poole tõmmata. "Räägi, kus kõik on?" küsis Tiffany, kui ta oli oma peegeldust natuke kallistanud. Peegeldus vaatas kahetsevalt maha ja ei öelnud midagi.
"Räägi ometi!" muutus Tiffany nõudlikumaks ja sikutas peegeldust varrukast.
"Kuna Jumal on sinu toas, siis ei julge keegi tulla!" ütles peegeldus ja ei vaadanud ikka veel Tiffanyle otsa, vaid uuris oma kinga lehve. Tiffany laiutas selle vastuse peale käsi ja hakkas edasi tagasi kõndima. "Ja mida mina siin teen?" urises Tiffany. "Sa võid alati üles ärgata." pakkus peegeldus, kummardas Tiffany ees viisakalt ja läks tagasi peeglisse ning oli jälle tavaline kujutis, mis ainult tema liigutuste peale liigutas. Tiffany ohkas jälle ning keskendus ja oli oma toas ning lamas oma voodil.
Ta põrnitses üllatunult Jahwe silmadesse ja tahtis midagi sapist öelda selle fakti kohta, et võõras vanamees tüdruku toas passib, kuid ei suutnud ühtegi head repliiki meenutada. Üleüldse oli tal raske mõelda millestki ropust selle imeliku vanamehe juuresolekul. "Kes ta selline oli?" Ta polnud kunagi sellist vanameest näinud ja ta ei teadnud, mida temast arvata. "Tere!" suutis ta endast lõpuks ühe sõna välja pressida - Tiffany märkas alles nüüd, et suudab jälle vabalt rääkida. Ta suutis ka liigutada ja tõusis vilkalt voodilt püsti ning imetles veidi oma liigutusi, et ta tõesti suudab jälle niimoodi teha. Siis tuli talle jälle võõras meelde ja ta hakkas Jahwet põrnitsema. "Kes sa oled?" küsis ta Jumala käest. "Miks sa küsid minu nime, sa pole veel valmis!" põrnitses Jahwe vastu ning tegi minekut. "Kas mu tuba on mingi raudteejaam? - Tulevad siia ka igasugused, ei osanud isegi oma nime öelda!" solvus Tiffany ja läks kööki.
Irina oli söögilaua taga magama jäänud ja tal olid palvehelmed ikka veel käes. Paistis et ta oli juba pikemat aega palvetanud. Korraga tundis Tiffany, et ta on väga näljane. Ta äratas Irina üles, kes oli nii õnnelik Tiffanyt nähes, et viskus talle kaela. "Ema, mis sul viga, on? Rahune maha!" Kui ta viimaks Irina jälle istuma sai, kraaksatas ta "Mul on kõht tühi!" ja punastas siis "Vabandust." ütles ta viimaks. "Pole ka ime." ütles Irina tasa. "Sa magasid kolm päeva jutti - sind oleks homme Maarjamõisasse viidud ja tilgutite alla pandud." Ta asutas kohe kapist toidumaterjale otsima, et suppi valmistada. Tiffany vaatas teda vaikides ja mõtles. "Kas ma tõesti magasin kolm päeva maha, ma ei saanud arugi, et nii pikk aeg mööda läks." mõtles Tiffany endamisi. Siis tuli talle meelde ja ta oigas. "Minu essee! Isa Gregorius lööb mu maha!" Ta ei olnud saanud esseed õigel ajal esitada.
See oli täiesti mittetemalik, et ta mõne töö esitamisega hiljaks jääb. "Ära muretse selle pärast. Su filosoofia õppejõud esitas selle sinu eest, kui me ütlesime, mis sind kinni pidas."
"Ja isa Gregorius jäi rahule?" ei uskunud Tiffany oma kõrvu. Irina noogutas heatahtlikult ning lõikus porgandeid; kartuleid ja kurke edasi, varsti lükkas ta need valmis pandud potti, millesse ta oli eelnevalt vett valanud ja pani keema. Ta otsis ka ühe paki šampinione sügavkülmast välja ning kallas nad teise potti, et need eelsoojendada, enne kui ülejäänud supi sisse panna. Ta ei tahtnud külmiku jää maitset supile lisada. Kolme minuti pärast võis ta üles sulanud šampinionid supi sisse panna. Kui supp oli ohtra segamise järel valmis keenud, siis kallas Irina kulbiga kausikesse ühe osa ja asetas selle Tiffany ette, kes oli juba sahtlist lusika ja külmikust leiva võtnud ning ahnelt supi kallale asus. Ta ei teadnudki, et toit võib nii hästi maitsta. Talle tavaliselt ei meeldinud supid. Pasta oli parem. Kauss oli kiiresti tühi ja tänulik Tiffany vaatas küsivail silmil Irina otsa, kes emalikult naeratades tema kausi võttis ja selle uuesti täitis. Nõnda tühjendas Tiffany oma kaussi kolm korda, enne kui kõhu jälle täis sai. "Tänud." röötsatas Tiffany ja loivas tagasi oma tuppa. Kuid enne kui ta köögist väljus vaatas ta kella peale ja kortsutas kulmu. Kell oli 3.14 öösel ja ta pöördus ümber ning läks ja kallistas oma ema. "Püüa natuke magada ka. Sa ei pea enam valvama." Tänulik Irina kuulas oma tütre nõu ning läks magama ja Tiffany tegi sedasama, ehkki ta polnud üldsegi mitte väsinud. Kui ta oma tuppa jõudis istus Eh juba tema voodi peal.
"Ja miks sa nii äkitselt minema jooksid, see polnud väga viisakas." küsis Tiffany käed rinnul risti.
"Su vaimne müür hakkas murenema, ma ei võinud enam sinuga rääkida." ütles Eh nii sundimatult nagu räägiks ta maha unustatud vihmavarjust, mis ei lubanud teda koos Tiffanyga välja mängima minna. "Millest sa üldse räägid?" kortsutas Tiffany mõistmatult kulmu ja Eh seletas talle, mis vahepeal oli sündinud. Tiffanyl oli palju, mille üle järele mõelda. Eh tahtis juba ära minna, kui Tiffany temal käest haaras. "Ära mine, ma ei taha täna üksi magada." ja ta vaatas punastades maha, "Kui inglid ja kuradid minu teadmata sõdivad siis kui mina audis olen. Ma ei saa nii rahus oma toas olla." Eh naeratas mõistvalt ning pilgutas silmi ja oli samasuguses öösärgis nagu Tiffany. Tiffany ja Eh pöördusid magama ning Eh silitas vaikselt Tiffany juukseid.
"Ja ma oleksin tõesti ära seestunud, kui see tulemüür-?" küsis Tiffany vaikselt. Eh nihkus talle lähemale ja kallistas Tiffanyt nõusoleku märgiks. "Ma ei teadnud, et Jahwe ühe sureliku pärast nii kaugele läheks - pealegi ühe tüdruku pärast." ütles Eh soojalt. Tiffany pööras ringi ja vaatas küsivalt ruunivaimule otsa. Nad lebasid voodis pead vastamisi padjal, ning Eh vaatles Tiffanyt hindavalt. "Mida sa tahaksid, et ma nüüd teen?" küsis ta kavalalt. Tiffany ei teadnud vastust sellele küsimusele. "Kas see on valus." küsis Tiffany viimaks, "Kui sa seestud?" Eh raputas selle peale pead, ning vaatas Tiffanyt ainitiselt. "Nagu vaataksid sõitu tagaistmelt ja oleksid turvarihmaga istme külge aheldatud ja tropp suhu topitud." "Aitäh!" ütles Tiffany viimaks, kui oli selle vastuse üle järele mõelnud. "Mille eest? Meie ei teinud ju midagi." naeratas Eh soojalt. "Et sa nõustusid jääma." ütles Tiffany ja pani oma käed tüdruku ümber ning nihutas end veel lähemale. Eh järgis tüdruku liigutusi ning lõpuks nad hingasid üksteisele näkku, rinnad öösärgi vahel kokku puutumas. "Lihtsalt hoia mind, ma pole valmis." Ta ei teadnud, mida oma tunnetega peale hakata. Ta nihkus selili ja Eh jäi talle külje peale lesima, silitades tema juukseid, nagu näeks teda esimest korda. Ta pani oma pea Tiffany õlale ja hoidis temast kinni ning uinus sellises asendis. Ka Tiffany jäi jälle magama, ehkki polnud üldse unine, kuid oli nii turvaline teada, et keegi on su kõrval. Keegi, kes pole Jeesus ega ingel ega midagi. Oli lihtsalt Tiffany ja tema tüdruksõber. .
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar