Mihkel oli Tiffany elusa ja tervena koju toonud ja üldse mitte teda nahka pannud, nagu tema vanemad olid südames värisenud. Terve õhtu oli ta muljetanud oma klassi kokkutulekust kuni magama uinus. Õnnelikud vanemad silitasid tema pead ning tõmbasid talle teki tasa ja ettevaatlikult peale ning kõndisid kikivarvul tema toast minema.
"See on ikka hea et ta hakkab viimaks oma klassi sisse elama." lausus Madis rahulolevalt, ning Irina noogutas selle peale. Ta nagu tahtnuks midagi öelda, kuid siis mõtles ümber. Ka nemad läksid magama, sest oli juba hilja.
Kell 3:14 öösel
Tiffany nägi unenägu pii-väärtusest, mis teda taga ajas ja püüdis talle selgeks teha, et keha pole vaim ja et ta peab selle hülgama. Siis tuli nurga tagant üks naturaallogaritm ja hakkas end astendama. "Kasi minema!" röögatas Tiffany unes, kuid ta keha magas edasi, ja keegi ei kuulnud, mis ta unenäos nägi. Naturaallogaritm keksles pilkavalt eest ära ja ei lasnud end lüüa. "Ei! Ma ei taha sind!" Kuskilt oli ruutjuur välja hüpanud ning hakkas talle ühel tahvlil Pythagorase teoreemi selgitama, mis Pythia valmidega kokku sulas ja lõpuks kuningas Pyrhoseks muutus, kes oma krooni peast võttis ja tema jalge ette asetas.
Korraga leidis Tiffany end ühest raamatukogust. See oli ilus, nagu isa töökabinet, milles too tavatses oma tähtsaid asju telefonil arutada ja tolles suures kastis, mida arvutiks hüüti, mingeid tabeleid taga ajamas. Tiffanyle meeldis paber rohkem, sest see ei kannatanud elektri katkestuste all, ja seda sai ka küünlavalgel uurida ja lugeda ning täis joonistada. Ning see ei pahandanud üldse, kui tema peale mõni plekk tehti. - Kuid arvuti,... tee sellele plekk peale, ja siis said kodus kuulda kui kallis ja tähtis asi ta oli. See isegi lõhnas nii turvaliselt nagu isa kabinett - tindi ja vanade raamatute järele. Tiffany kõndis selles raamatukogus ringi ja luges erinevaid raamatuid selle riiulis. Lohse; Luther; Nietzsche; Lao-zi; Pythagoras; Sokrates; Platon; Aristoteles jne. Kõik need nimed olid segamini asetatud, ilma mingi mõeldava süsteemita. "Kuidas küll siit mingit raamatut üles leida?" imestas Tiffany valjult. Korraga jäi tema silm ühele raamatule pidama. See oli asetatud nagu aukohale, kuid sellel oli autori nimi ära kraabitud. Ta luges selle pealkirja "Marmoringlid" ja selle juurde lisatud hoiatussedelit: "Kaasi mitte puutuda, avada keskelt."
Tiffany muigutas huuli: "Jälle keegi, kes kardab rasvaplekke." Ta avas selle raamatu ja tundis selle kohe ära. See oli tolle munga raamat, mille ta isa oli ostnud. Jah, kuidas talle raamatu nimi kohe tuttav ei tulnud. Kuid tema unenäos oli see raamat kuidagi teistmoodi. Pildid ei seisnud mitte paigal, nagu päris raamatuis oli, vaid liikusid ringi, ja tegid kõike seda, mis nendel oli kujutatud. Tiffany lappas "väsinud töölise" pildi peale, mida ta kord oli isaga arutanud, ja mis temale hämaraks oli jäänud. Siin sai ta täpselt teada, mida kõike võis kraaniga toime panna. Tiffany keeras järgmise lehe ja uuris edasi ning siis vaatas ennast. Ta kandis sedasama öösärki, mis tal magama minnes alati seljas oli. "Kahju et siin ühtegi peeglit ei ole." ütles Tiffany valjult, kui tema vasakule käele tekkis kohe, nagu nõiaväel, üks peegel.
Rõõmustav tüdruk ajas kohe öösärgi ja püksid seljast ära ning asetus raamat käes peegli ette. Vaatas pilte ning ennast, ning kortsutas kulmu.
"Aga teie ei ole nii suured, kui pildil, hmmh." Niipea kui ta oli seda ütelnud, kasvasid peegelpildi rinnad suuremaks. Tiffany hõõrus oma silmi ja vaatas uuesti, alguses omi rinde ja siis peegelpildi omasid. Peegelpildi rinnad olid kasvanud, et vastata pildi peal nähtud rindadele, kuid tema omad rinnad olid ikka samasugused.
"Imelik peegel!" turtsus Tiffany huvitatult. "Mida ma veel siin teha võin?" Tema peegelpilt hakkas itsitama, nagu üleannetu plika ja küsis: "Kas soovid, et ma tuleks sinu poole?" "Mis mõttes? - Minu poole?" ei saanud Tiffany aru. "Kas ma võin tulla sinu poole peeglit, siis saavad minu rinnad sinu rindadeks ja minu silmad sinu silmadeks. - Sa võid olla kõik, mida sa siin näed." Peegelpilt naeratas salakavalalt.
Tiffany vaatas uuesti pilte, lehitses neid, siis vaatas ennast ja siis peegelpilti. "Heaküll, tule, kuid katsu sa midagi Eukleidesest rääkida ja ma kupatan su tagasi, sinna kust sa tulid!" Tüdruk peegelpildist hüppas ja peegel sai tühjaks. Järgmisel hetkel vaatas Tiffany end uuesti. Nüüd oli ta täpselt nagu ta oli soovinud, just niisuurte rindade, ilusa piha; pikkade juustega, õiget värvi silmadega, nagu oli tahtnud. - Täpselt, nagu need pildid selle munga raamatus.
"Aga miks..?" tahtis Tiffany endalt küsida... "Ära lausu selle jõleda nime!" kostis hääl igast raamatukogu nurgast. "Miks siis kaani ei tohtinud katsuda?"
"Kaaned on mürgised, muu raamatus on ok." lausus jälle tundmatu hääl igast raamatukogu nurgast. Ta luges tagakaanele kirjatud luuletust.
"Sina saadad allikaist ojad jooksma;
need voolavad mägede vahel.
Nad joodavad kõiki metsloomi;
metseeslid kustutavad seal oma janu.
Taevalinnud asuvad elama
nende äärde, okste vahel
nad teevad häält.
Sina joodad mägesid
Oma ülemistest tubadest;
su tööde viljast toidab end maa."
(Ps 104:10-13)
"Ülemised toad? - Minu nimi on Ülemiste, kas pole mitte imelik unenägu?"
Tiffany nägi oma riideid ikka veel samas kohas lebamas, ja tundis et ruum on kuidagi jahe. Ta jooksis riiete juurde ja ajas need selga, kuid raamat oli kusagile kadunud. Ta vaatas ümber ja nägi seda uuesti seal aukohal, kuid nüüd oli sellel klaaskuppel peale asetatud.
"Kas ma võin sisse tulla?" küsis tundmatu hääl neljast nurgast.
"Ja kes sina oled? Pole viisakas peitusest rääkida."
"Vabanda mu kombeid." ütles hääl ja Tiffany pööras vaistlikult näo peegli poole, kus asus tema peegelpildi asemel üks vana hästi riietatud mees.
"Lubage end tutvustada, olen Leonidas Sumatin"
Tiffany tegi kübaraga mehele viisaka kniksu ja põrnitses teda ebalevalt.
"Ega sa juhuslikult ei vaadanud?"
"Kui sa alasti olid? Ei muidugi mitte, need on sinu ja su peegelpildi omavahelised asjad."
"Kuidas mu peegelpilt saab mulle vastata?"
"See on sinu igatsus - see, kelleks sa tahad saada."
"Ta oli nii ilus!" õhkas Tiffany "Kahju, et mul sellist õde ei ole."
"Sa mõtled, et sina oled ilus." tähendas Sumatin kavalalt "Ta on sina."
Tiffany vaatas ennast teraselt ja tema rind tundus tõesti veidi suurem, tema öösärk polnud kunagi nii pungil ja tihedalt vastu nahka olnud. Ta oleks nagu neid liibuvaid stringe ja teksakostüümi kandnud, mida ema ei olnud tahtnud talle osta, öeldes: "Ausad tüdrukud ei kanna selliseid!"
"Ja ma võingi selliseks jääda. Kui ma üles ärkan?" küsis nüüd Tiffany vaimustatult.
"Kui sa seda soovid."
"Jah, ma soovin seda." Tiffany jooksis peegli juurde ja kallistas seda ning asutas uksest välja minema.
"Ei no, ära mind tähele panegi, ma siin jään sinu hingepeeglis ootama, kuni sa mu sisse kutsud!" hõikas Sumatin talle järele.
"Jah, tänan, kohtume homses unenäos!"
Unenägu oli kuidagi muutunud. Enam ei tahtnudki naturaallogaritmid ega muud asjandused teda kiusata, vaid hoidsid ta tee pealt eemale, nagu oleks ta mingi eriti tähtis tegelane. Tiffanyle meeldis see, ja kui ta ärkas, oli tal olnud magus uni.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar