Ukseta uks

Järgmine filosoofia tund lektor Uku Sepaga, kui nad rääkisid Lao-Zi'st, oli just nõnda keeruline, nagu Tiffany oli kartnud. Mitte, et tal oleks midagi arusaamatuks jäänud, kuid ta võis teiste tudengite nägudelt lugeda, et vähemalt nemad ei saanud mitte mõhkugi aru. Tiffanyl hakkas seest keerama, kui ta kujutles, kuidas ta peab jälle õppejõu keerulisi selgitusi auditooriumile inimkeeltesse tõlkima. Suurem osa olid ammu alla andnud. Jah, too Mihkel, kes oli tema pinginaaber pingutas higimull otsaees, et kõigest aru saada, kuid ka temale olid mõned õppejõu kõrgemad mõtted liiga kõrgelennulised.

Nad vestlesid legendidest, kuidas Lao-zi oli valge härja seljas hiinast põgenenud ja piirivalvur sundis teda Taodejingi kirjutama, et oli selline seadus vastu võetud, kõigi riigist lahkujate suhtes, et nad peavad oma eluõpetuse kirja panema - sest lihtne inimene ei põgene Keskmaalt, kus tal kõik on käe-jala juures, seega peab tal miski Tarkus olema, mis teda kõrbesse ajab. Ja kuu ajaga saigi Lao-zi oma kümme tuhat sõna kirja pandud...

"Koduseks tööks peate teie oma kümme tuhat sõna kirjutama!"
Auditooriumis võttis maad haudvaikus, nagu oleks keegi sisse jooksnud ja teatanud, et Toomas Hendrik Ilvese kopter kukkus Läänemerel alla. Kõigil oli suure katastroofi eelmaik palgel, nagu hakkaksid nad kohe surema. Puudusid vaid huilgavad sireenid ja vastu rindu taguvad ja itkevad õppejõud-koristajatädid-kojamehed.
Lektor muheles, kui oma pilgu laisalt üle auditooriumi laskis lehvida.
"See ei pea olema täpselt kümme tuhat sõna pikk, kuid selle pealkiri võiks see küll olla, töö olgu haikudes kirjutatud, vähemalt kolm A4; kirjasuurus 12; Times New Roman või Verdana!" 

"Ja mis siis juhtub, kui ma homseks valmis ei saa?" Katkus Kolumats murest murtult juukseid ja vaatas oma lakitud küüsi. Ta ei kujutlenud isegi seda, kuidas ühte haikut kirjutada, rääkimata neljast arvutileheküljest väikeses kirjas.
"Kui kellegi töö peaks minu laualt homme puuduma, siis õpite tundma sõna 'kannatus' tõelist tähendust!" selle viimase lause ütles Uku vaikselt, nagu oleks ta maoks moondunud ja sisiseks auditooriumi ees. Sellegipoolest, et kõik nii vaiksed olid, kuulis ka tagumine rida seda vastuvaidlematu selgusega.
Tiffany oigas vaikselt endamisi: "Jälle üks öö terve klassi kodutöödega!" ja põrnitses vihast keedes õppejõudu. Mihkel patsutas teda õlale, kui teised hakkasid löödult auditooriumist välja loivama.
"Ära muretse, ma võin sind haikude kirjutamisel aidata..."
"Mul pole abi vaja, ma oskan isegi!" torises Tiffany vastu. Talle ei meeldinud abi vastu võtta, sest ta sai kõigega ise hakkama. Ja pärast seda klassi kokkutulekut käitus Madis nii viisakalt, et see ajas tema närvi.
"Isegi sina, ei suuda kõigele klassile kodutööd ära teha. Mulle meeldib haikusid kirjutada, see kuulub mu ameti juurde." jätkas Mihkel samal vaiksel toonil, nagu oleksid nad vend ja õde.
"Ja mis amet see peaks olema? Kui sa poleks oma suurt pärandit saanud, oleksid sa ju töötu..." torkas Tiffany, hinges lootes, et poiss kargab solvunult püsti. Kuid seda ei juhtunud.
"Mul polnud küll ametlikku tööd, kuid ma olin tänavakunstnik - performance artist..." selgitas Mihkel rahulikult. Tiffany põrnitses teda altkulmu "Selge, ma tunnen sinusuguseid."  ja kui oli asja üle järele mõtelnud:
"Mul pole mingit kavatsust terve öö sellega veeta, kuid parem olgu su haikud tasemel!" ühmas Tiffany päris oma isa sarnaselt. Ta ei mõistnud, miks see pakkumine temale nii hinge läks. Varem oleks ta väga rõõmus olnud, kui keegi temaga koos õppetükke lahendab. Ta ei saanud neid ju isaga teha, sest need käisid tal üle pea. Ja tema oli 14 aastane tütarlaps, keda kõik sulgpatjadel tahtsid kanda.

Nad leppisid kokku, millal nad Ülikooli raamatukogus kohtuvad ja seda õudset kodutööd teevad ja Mihkel läks järgmisesse loengusse. Preili Kolumats aga peatas Tiffany kinni ja tahtis temaga rääkida:
"Mis sa oma juustega teinud oled?" küsis ta kohkumuse ja imetluse vahepealsel häälel.
"Ja kui sind lähemalt vaadelda, siis paistad sa palju pikem, kui eelmises loengus!" uuris ta kadedusest turtsudes.
"Ah see, ma viskasin öösel kasvu - see minu eas tavaline - ehmatasin ema täitsa ära, kui ta mind nägi..."
Muigas Tiffany säravatel silmadel. Ta oli alati tahtnud preili iludusele ära teha. Ja kiitus tema suust oli just see, mis ta sel hetkel tahtis.
"Ütle kes su ilukirurg on!" nõudis Kolumats "Alaealistel ei ole ilukirurge, sa peaksid seda teadma." torkas Tiffany vastu ja lõi käed puusa. See tõi tema suurenenud rinnad ja silmade ilu veel rohkem esile. Preili Kolumats näris alahuult.
"See pole aus!" pomises ta solvunult
"Mis pole aus?" ei saanud Tiffany korraga aru, kui preili Kolumats nutma tihkus. "Sina oled klassi kõige targim tüdruk ... ja mina olen kõige ilusam, vähemalt on mul välimus, kui pole üldse ajusid, ja nüüd sa kurivaim näed välja, nagu läheksid modellivõistlustele! - Kas sa pead kõiges teistest parem olema!?" luksus ta oma pisarate vahel ja tormas klassiruumist välja.
Kummastatud Tiffany jäi temale järele vaatama: "Tohoh, mis tema naha vahele puges?"

Hiljem ta leidis preili Kolumatsi raamatukogust täiesti liimist lahti. Filosoofia polnud üldse tema asi. Tiffany vaatas kella ja täheldas et Mihkel jääb hiljaks. Ega ta muud ei oodanudki. Ta ohkas veel ja manas ette kaastundliku näo, mida tema ema kasutas, kui isal tööl nii hästi ei läinud ja oli vaja tema halva päeva jutustus üle elada.
"Vabanda, kui ma klassiruumis veidi ninakas olin." alustas Tiffany
"Ah, pole midagi!" torises preili Kolumats vastu, "Ega ma parem polnud..." Nad istusid kõrvuti ja Tiffany jälgis, kuidas Kolumats üritas tulutult haikusid kirjutada. Ta ei saanudki nende silpe klappima. Temal oli igas reas kuus silpi, kui oleks pidanud olema 575 ja kokku tuli üks silp lubatust rohkem. Tiffany võttis vaikselt lehe tema eest enda juurde ja ka hariliku ning sõnastas mõned kahe silbilised sõnad kolme silbiliseks, jättes teisi ära ning kasutades ümber ütlemisi. Peagi oli preili Kolumatsil kümme haikut lehepeal kirjas.
"Samamoodi jätkates saad neli lehekülge kergelt täis kirjutatud." muheles Tiffany õelikult.
Tänulik Kolumats võttis oma lehe tagasi ja põrnitses teda ikka veel kartlikult:
"Ja sa tõesti ei käinud noh..." ta vaatas Tiffany rindu, mis selgelt särgi all naiselikult välja joonistusid.
"Ma nägin öösel und, et mu peegelpidlil kasvasid rinnad suuremaks." nohises Tiffany "Ja hommikul olingi selline." kui Kolumats teda uskumatult põrnitses, torkas veel: "Miks ma peaksin sulle valetama?"
Selle peale puhkesid mõlemad plikalikult itsitama.
"Sa oled tegelikult täitsa korras, aga saada mulle ka üks selline unenägu." muigas preili Kolumats, korjas oma asjad kokku ja läks järgmisesse loengusse.

Vahepeal jõudis Mihkel ähkides ja puhkides kohale, nagu oleks Tour de France'il käinud.
"Vabanda et hilinesin, keegi haige inimene lukustas mind vetsu." vabandas Mihkel
"Kuidas sa siis välja said?" muigas Tiffany külmalt ja huvitult.
"Koristajamutt kuulis mu kolkimist ja avas generaalvõtmega. - Ütles, et uksel on selge silt "Avarii" - kuid minu sinnaminnes seda kindlasti ei olnud!" õigustas veidi torssis Mihkel, saamata aru, mis toimub, miks Tiffany nii jahe on.
"See pidi ikka vägev häda olema, tule nüüd siia ja aita mul neid koduseid töid teha, ise veel lubasid oma mehesõnaga." ütles Tiffany asiselt ja nad hakkasidki koos seda tohutut kodutöö virna hävitama.
Mihkel polnud valetanud, ta kirjutas haikusid, nagu mõtlekski ta nendes. Need tulid tema pastaka alt välja ilma peatumiseta, üks haiku teise järel viisakate vahedega ja korrektselt vormistatud. Tiffany sattus sellest hasarti ja hakkas samuti kirjutama. Lõpuks nad võistlesid, kes suudab kiiremini kirjutada. Kui nad olid küllalt kirjutanud, et kõigile tudengitele jätkuks, siis läksid nad raamatukogu printeri juurde ja skännisid lehed sisse ning valisid õige tähesuuruse ning shrifti. Vajutanud 'print' nuppu, said nad kiiresti oma kodutöö kätte, millele raamatukogu hoidja vaikival abikäel, said ka korralikud kaaned ümber pandud, et lehed laiali ei lendaks.

Tiffany ümises endamisi viimati kirjutatud haikusid:

Ukseta uksed
klaasid näitamas tõde
südame kalbel

ilu eneses
hüppas nõelasilm läbi
kinnitus nööris

paelad juustele
maalisid ilusa näo
kaotatud palgel

langenud lehed
õitsesid uuteks talvel
kui lootos tärkas

Ja Mihkel vastas temale:

jäätunud klaasil
supid auramas aknas
õhuavake

Part tuli koju
piilus akendest sisse
leidis toiduse

lootose õites
leidis endale koja
enne kevadet

kui vetevulin
kuulutas lahutusi
kuni saab uus talv

Tiffany saatis talle eriti kelmika naeratuse ning võttis tal käest kinni. "Miks sa koguaeg nõnda ei ole?" aasis ta häbematult "Sa ei ole mu vanem vend, sa tead!" ja seda öelnud jooksis ta järgmisesse loengusse.
"Ja mida see pidi tähendama?" muigutas Mihkel hämmastunult huuli, kuid siis venitas rahuloleva naeratuse suule. Talle meeldis, kui Tiffany nii särtsu täis oli ja ringi jooksis. Nüüd ta tundus palju naiselikum ja mitte nagu see alaealine tüdruk, kes oli ujedalt üle kooliläve astunud. Ta rinnad olid ka suuremad. Ei seda ta ei tohtinud mõelda. - Ta on alaealine!