Pihitoolis 2

Irina Ülemiste oli tagasi Munga 22 ja kahetses pattu. Isa Gregorius püüdis teda lohutada, kuidas suutis, kuid see näis täna eriti kehvasti mõjuvat.
"Ma arvan, et mu tütar on seestunud!" ohkas ta oma mure välja.
"Pärast ristimist Iisakus on ta väga imelikult käitunud. Ma leidsin ta öökapi sahtlist katkise Neitsi-Maarja pildi." jätkas Irina vaikselt ja nagu vastu tahtmist. Keegi oleks nagu tuliste tangidega igat sõna temast välja tirinud. "Jah, ma mõtlesin esiti, et see kukkus ise maha ja tütar häbenes mulle tunnistada. - Kuid on ka teisi juhtumisi. Tal läheb alati kulm kipra kui mainida väljendit: "Talle pruut!" nagu oleks keegi teda sellega narrinud. Ma ei tea, kust ta selle on võtnud. - Ühe ööga kasvas ta niipalju, et ma võin vanduda, et ta on 17 ja mitte 14, nagu tema passis kirjas on. Ta näeb nii täiskasvanulik välja. - Ütle püha isa, mida ma pean tegema."

Isa Gregorius mõtles veidi laua taga. See oli sama ruum ja laud, kus nad ka eelmisel pihil olid kohtunud. Et Irina oli pidanud oma sõna ja käinud kodukoguduses Iisakis, lubas ka tema naisel tulla pihile. - Kuid talle ei meeldinud see, mis ta kuulis. Võibolla oli see Jumalik juhtimine, mida ta nõnda kaua oli oodanud.
"Ma võin hakata su tütre mentoriks." ütles isa Gregorius tasa.
"Mida see mentor teeb?" Irina tupsutas silmaääri, sest ta oli hakanud vesistama ja maskara läks laiali.
"Mentor on nagu hingehoidja, kuid palju personaalsem, tegeldes ainult ühe isikuga. - See tähendab, et ma peaksin teie pool elama - nagu koduõpetaja."
"Praegust ei ole see hea mõte - me reisime homme Maldiividele... Võibolla pärast puhkust, siis on ehk mu mees paremas tujus ja ma võin sind paremini seletada." vabandas Irina.
"Ma ei muretse selle pärast üldse - kõik on Jumala kätes - ja sina ei peaks samuti." ütles isa Gregorius rahustaval toonil ja pani oma käed Irina käte peale laual. Ta jätkas:
"Ma ei arva, et su tütar on seestunud - see on ikkagi teismelise iga ja siis on tavaline et lapsed mässavad vanemate vastu; arvestades sinu ja Madise pikkust, on täiesti tavaline, kui teie tütar üleöö pikkust viskab. - Pole vaja kohe kuradit seinale maalida, kuni pole kõik teised võimalused välistatud. Kuid sellises eas on väike ettevaatus siiski kasulik."
"Aga ta on minu väike inglike, alati kuulas sõna - ja nüüd nii äkki!" püüdis Irina vastu vaielda.
"Nõnda äkki see võib ka juhtuda - ütle mulle, kas tema elus on mõni poiss tekkinud?" küsis isa Gregorius tähelepanelikult kuid ta toonis polnud ühtegi süüdistavat nooti, nii et Irina julges seda mainida.
"Jah, ta on selle Mihkliga väga lähedaseks saanud, kes tema pinginaaber on. Nad käivad peaaegu samades loengutes - ja õpivad koos."
"Mis sorti mees see Mihkel on?" uuris isa Gregorius ikka selle tähelepaneliku ja sundimatu tooniga.
"Noh, tead küll, ta oli kunagi performance-artist; siis sai mingilt sugulaselt või kelleltki päranduse; nüüd õpib seal kallis koolis, kus mu tütargi. Rohkem pole ma oma tütrelt teada saanud. Ma ei tahtnud ka palju uurida."
Isa Gregoriuse kulm vajus kipra ja ta tõusis püsti, ning käis paar korda toas edasi-tagasi ringi, enne kui laualt piibli võttis, mille oli selleks korraks kaasa võtnud. Ta nagu vaistlikult aimas hommikul, et tal tuleb Saatanaga rinda pista, et see põrguline ei saaks maad juurde. - Ta ei olnud eksinud.
Ta võttis piibli suvalisest kohast lahti ja luges:
"Sest sa tegid linna kivivaremeks ja kindlustatud linna rusuhunnikuks. Võõraste kants ei ole enam linn, seda ei ehitata iialgi üles. Seepärast austab sind vägev rahvas, aga julmade paganate linnad kardavad sind. Sest sa oled kindluseks viletsale ja pelgupaigaks vaesele ta kitsikuses, ulualuseks raju eest, varjuks palavuse eest. On ju julmade viha otsekui raju, mis raputab müüri; otsekui lõõsk põuaajal. Sina vaigistad võõraste möllu, otsekui palavus pilve varjus, vaikib julmade võidulaul. Ja vägede Jehoova valmistab sellel mäel kõigile rahvaile võõruspeo rammusate roogadega; võõruspeo laagerdatud veiniga. Ta hävitab sel mäel loori, mis looritab kõiki rahvaid ja katte, mis katab kõiki paganaid." Js 25:2-7

"Hea küll! Aga ära palju viivita. Helista mulle kohe, kui olete Maldiividelt tagasi tulnud ja ma tutvustan end Madisele isiklikult. Vaevalt ta mulle midagi teeb, kui lubas oma tütart ristida, sa mõtled oma mehe kurjemaks, kui ta tegelikult on." ütles isa Gregorius kindlal ja vastuvaidlemist välistaval toonil, tegi naise üle ristimärgi, ning lausus tarviliku vormeli pihi vastuvõtmise kohta ja pattude lunastamise kinnituseks. Seekord isa Gregorius ei juhatanud Irinat sõbralikult välja, vaid jäi pihikambrisse murelikult ringi kõndima. Kuid Irina ei teinud seda märkama ja juhatas end ise välja. Teepeal rääkis ta sõbralikult uksevahiga ja soovitas talle ühte Kuremäe kloostri salvi, mis pidi imet tegema ja igast haigusest ja vaegusest päästma. Selle sisse segati pühitsetud vett kohalikust allikast ning rohte ja ürte, ühes muude nunnade poolt salajas hoitud koostisosadega. Tal oli üks salv kaasas ja ta andis selle uksehoidjale, kes teda südamlikult tänas ja käed ka kohe sisse määris. Salv toimis otsekohe ja käed ei vappunud enam nagu pohmellis joodikul. Õnnistussõnadega teele saadetud Irina läks südamerahus koju tagasi - selle mure üle oli ka valvatud. Talle ei meeldinud see Mihkel Sepis - ta oli kahtlane tüüp; parem kui keegi sellised enne sündi ära tapaks, mõtles Irina oma südames. Aga kristlane ei võinud selliseid asju valjult öelda, ja küll ta tütar ka aru saab, et ilmas on paremaid kavalere.


Isa Gregorius mõtles kirjakoha peale, mille oli näpualt lugenud ja sai ilmutuse:
"Gregorius! Gregorius!" hüüdis teda Jumala hääl. Neitsi Maarja lendas ilusas sinises mantlis kohale, mis tema valge rüü peale oli tõmmatud. Isa Gregorius püüdis kummardada, kuid Neitsi Maarja peatas teda:
"Pane end valmis, sest Jeesus tuleb - ja sa ei peaks kaasümmardaja ees kummardama - ka mina teenin Jumalat!" Selle peale lendas Neitsi Maarja minema ja Miikael ühes Jeesusega tuli taevast alla ja seisis isa Gregoriuse ette. Seda oli vanale mungale liiga palju ja ta vajus kokku, nagu tühi raudrüü. Miikael aitas ta jälle püsti ning andis talle ühe söetüki moodi asjanduse: "Söö see ära! - Sul läheb jõudu tarvis, ees on pikk jutlus!"

Isa Gregorius kuulas käsku ja sõi söetüki ära. Kui magus see oli suulaes, nagu meekook. Ja kui ta selle alla neelas, siis tundis ta, kuidas jõud temasse tagasi tuleb. Maapeal polnud midagi kirjeldatavat ja ta heitis küsiva pilgu ingli poole.
"See, mida sa sõid, oli taevane manna - inglitoit. Iga sõdur sööb seda enne lahingusse astumist ja sel on vägi jätkuda kuni lahingu lõpuni, ükskõik kas see on üks päev või tuhat aastat."
Miikael astus kõrvale ja kummardas viisakalt, et anda Jeesusele maad, kes asus kohe asja juurde.
"Tiffany on oma ristimise hüljanud ja võtnud ühelt kratilt abi vastu, et muuta ennast ilusamaks, kui ta loomulikult oli. Sa tead, mida sa pead tegema, asu kohe riitust läbi viima - üks madal kratt ei võida mind mu omas tagahoovis!" Isa Gregorius kummardas sellepeale aupaklikult, kui Jeesus jätkas:
"Sa ei tohi midagi teha Mihkel Sepisele, kes tema pinginaaber on, temast saab tema tulevane abikaasa. Nad saavad veel enne Maldiividelt lahkumist abielluma, kui sinna reisinud ruunišamaan nad vana paganliku kombe kohaselt paari paneb. - Seepärast ei või sa temale midagi teha, sest abielu on Püha, nagu olen Mina!"
"Aga Jeesus - ta on kõigest 14!" protesteeris vana munk vastu.
"Mida sa räägid - keskajal abiellusid kõik tütarlapsed selles eas ja Aafrikas saavad kaheksa-aastased lapsi! Kas miski peaks minu käes võimatu olema?" küsis Jeesus, hoiatav noot hääles.
"Jah, aga see pole meie kultuuris enam kombeks!" Munk artikuleeris väga joviaalselt, nagu räägiks ta omast tütrest, keda tahetakse tema enese silma all ära vägistada.
"Hea, et sa Tiffany hinge pärast muret tunned - mu viimane saadik ei viinud sõnumit kohale ja ei hoiatanud Madist oma tütart hoidma. Heaküll, ma räägin selle "viisakaga" uuesti ühe tõsise jutu maha. - Sina tee, nagu kavatsesid, tutvusta end kohe, kui nad Maldiividelt tagasi tulevad. Mina tahan Madise südamesse panna, et ta sulle mingeid takistusi ei teeks."

Jeesus asutas minekule, kuid enne lahkumist viipas inglile, kes ulatas mungale veripunaste kaantega raamatu, mille leheküljed hõõgusid hõbedaselt. Kui munk selle vastu võttis, siis sööbis see tema kätte ja tal tekkis stigmata:
"Söö see ära, sul läheb väge vaja, et see kratt välja ajada - ning palveks ja paastumiseks pole enam aega!"
Ka seegi kord täitis munk käsku ja tundis kuidas ta sisemiselt kokku tõmbub. - Raamat maitses nagu Koirohi või kamper või midagi eriti jälki. Kui maailmas on midagi, mis maitseb roiskunud tursakala ja verivorsti vahepealselt, kui see on põhja kõrvetatud - siis nõnda see raamat just maitseski - ainult kordades võikamalt.
Munk vajus põrandale ja oksendas verd. Ilmutus oli läbi ja munk tundis elu enesest lahkumas - õnneks jõudis samal hetkel uksevaht ruumi siseneda. Isa Gregorius polnud kunagi nii kauaks jäänud, kui ta pihi lõpetas ja ehmunud vanamees talutas munga alumisele korrusele ning helistas kiirabisse. Maarjamõisas saadi verejooks pidama ning paigutati Isa Gregorius enesetapjate-valve all intensiivravi palatisse. Keegi ei tahtnud uskuda uksevahi jauramist usuhaavadest. Arstid olid seda juttu varemgi kuulnud, ja teadsid kuidas Blatseebo toimib.
Nad olid siiski nii viisakad et ei lasnud munga isikut pressi lekitada, ning lubasid iga õe või personali töötaja, kes selle uudise mõnele lehele maha müüb, mitte ainult lahti lasta, vaid hoolitseda, et ükski haigla eestimaal, teda enam tööle ei võtaks. See manitsus toimis ja kõik hoidsid oma suud kinni. Isa Gregorius oli kõrgelt austatud mees ja keegi ei soovinud tema surma ega sellist alandust, et teda võimaliku enesetapu pärast ilgutaks. - Isegi Eesti President käis tema juures salaja pihil, et mitte korrata Res Publica lipuskandaali.

Nõnda lõppes see piht Isa Gregoriusele peaaegu elukaotusega ja ta ei unustanud seda kunagi.